FILMIÕPE LÄBI AASTATE KUI MITME MUUTUJAGA VÕRRAND JA OLMEPILTE „AEGADE ALGUSEST” TEHNIKASPETSIALISTI VAATEVINKLIST1
September, 2022Kui mina filmikooli jõudsin, olid tunnid juba alanud. Nimelt alustasin ma oma tööd seal 1997. aasta jaanuaris, aga kool käivitas õppetöö juba septembris 1996. Tol ajal oli selle nimeks filmi ja video õppetool ja asus see aadressil Lai tänav 13. Kuraditosina kiuste oli selles hoones veedetud aeg väga soe ja helge. Kõik tundsid kõiki ja hoone ise pärines keskajast, oli täis igasugu soppe ja klassikalisi võlvkeldreid, kus asusid kohvik ja laopinnad. Keskkond oli igivana, ent vaim nooruslik. Minu ülesanne oli eelkõige anda välja võtteaparatuuri. Seda oli võrreldes tänapäevaga väga vähe ja see oli tehniliselt üsna algeline, sest koolil polnud rahalisi vahendeid professionaalse tehnika hankimiseks. Näiteks polnud meil BETA-kaameraid; ühe kasutusvõimalus siiski oli Audiovisuaalse Kultuuri Keskuse kaudu. Oleks olnud võimalik vast leida mõned 35-mm ja 16-mm filmikaamerad, aga aeg oli selline, et filmilindi ostmise ja töötlemisega oli suuri raskusi. Seega tuli kõne alla vaid nn koduvideo tehnika, mis kooli algusaastatel tähendas veel analoogaparatuuri (Canon UC-8 ja UC-9, lipulaevaks pisut hiljem Canon EX-2).2 Valguspark (peaks vist lisama jutumärgid!) koosnes paarist vanast Svetist ja Rein Marani kohandatud Norma fotovalgustitest, lisaks mõned Bebiku analoogid ja paar muud kopsikut. Valgusseadeid ja harjutusi tehti klassiruumidevahelises läbikäidavas fuajees. Kaameraid ja kõike muud väärtuslikku hoiti endises relvakapis, mille tudengid tarisid kohale ülikooli peahoonest. Kapp asus õppetooli kontoris, mis oli samal ajal ka õppetooli juhataja Rein Marani kabinet3. Aparatuuri väljastamine toimus samas ruumis. Algusaastatel oli lisaks Reinule ja minule selles ruumis ka kolmas põhikoosseisuline töötaja, filmiajaloolane Veste Paas. Suuresti tänu temale oli tollastel tudengitel võimalik vaadata filmiklassikat Kinomaja kinosaalis 35-mm filmikoopiatelt. Neid tõime Vestega ühest filmide laenutuse ja levitamise jäänukfirmast (kõnekeeles filmiprokaatfirmast) või siis filmiarhiivist. Kui õppetool sai hiljem oma 3M-videoprojektori (mida hoiti metallkapis ühes suuremas klassis, kuna see oli tollases vääringus üsna kallis), hakati filme näitama VHS-kassettidelt, millest nii mõnedki olid ümberlindistuste ümberlindistused, aga parem ikka kui vaid suusõnaline kirjeldus. Kõigele sellele tagasi mõeldes ja võrreldes praeguste võimalustega tundub arusaamatu, kuidas tollased tudengid üldse suutsid omandada vajalikud oskused tööturul osalemiseks, ent ometi paljud on tänaseks tuntud tegijad. Järjekordne tõestus, et mitte tehnika ei loe, vaid mõte.
Rein Maran panustas temale iseloomuliku põhjalikkusega nii õppetooli tehnilisse kui ka loomingulisse ülesehitamisse, lisaks ajas korda veel kuhjaga bürokraatiat. Kõrvalseisjana nägin, millisest ametkondlikust jamast tal tuli ennast läbi närida. Aeg-ajalt kostis talt südamest tulevaid vandepobinaid excel’istide aadressil, ent loomulikult sai ta hakkama, sest Rein poleks muidu Rein, ja peagi oli ta üks korrektsemaid paberite esitajaid üldse — Neitsi tähtkuju ikkagi.
Kõik oli uus ka õppejõududele ja nii areneski õppetool koos tudengitega. See puudutas nii õppekavu, metoodikaid kui tehnikat. Viimane uuenes sõna otseses mõttes päevadega ja digitehnoloogia läbimurre toimus ka igapäevases, odava otsa tehnikas.4
Aastal 2002 võtab õppetooli juhtimise enda õlgadele Jüri Sillart. Kirgliku mängufilmi tegijana toob ta aastateks sisse kohustusliku kirjandusteose ekraniseeringu (tõlgendus „Põrgupõhja uuest Vanapaganast”). Sellega kaasnes vajadus paviljoni järele, mis seati sisse kunagises ETV puutöökojas. Dekoratsioonide poolt juhendas Toomas Hõrak. Jüri meelitas kooli ka Ly Pulga, kellest kujunes elav legend, õppetooli emakuju. Inimene, kelle osavõtliku meele ja toeta oleks nii mõnelgi tudengil kool pooleli jäänud. Ly ei teinud üksnes õppeassistendi tööd, vaid osales ka kunstinõukogudes ning jälgis kaasaelamisega kõigi tudengite arengut, nende loominguliste soovunelmate purunemist või täitumist. Tänu eelnevale töökogemusele toetas ja nõustas ta ka casting’uid.
Õppetooli pidevkasutuses oli kolm ruumi: klass, montaažiruum ja õppetooli juhataja kabinet-kontor. Sageli kasutasime üht suuremat ruumi, milles asus projektor, aastatega lisandus veel üks aparatuuri hoidmise ja väljastamise ruum.
Ulatuslik võimaluste laienemine toimus seoses BFMi loomisega 2005. aastal. 2006. aastal kolime aadressile Sütiste tee 21. Kollektiiv laienes tunduvalt, elasime sisse, kompasime üksteist, sõbrunesime. Uus koht, uus hingamine. Teiseks töökeeleks sai inglise keel. Loodi BFMi tehnika- ja tootmiskeskus, mille direktoriks sai Tarmo Rajaleid, kes teeb seda tööd edukalt tänaseni.5 Saime oma kasutusse ka mõned ruumid aadressil Kotka 12. Sinna, endisesse kooli aulasse, tuli ka meie uus paviljon, hiljem lisandus sellele veel üks väiksem paviljon. Seal asus ka suurem valgusladu, kostüümi- ja rekvisiidiladu, mille tööd koordineeris Toomas Sääs. 2011. aastal tabas meie õppetooli raske kaotus, professor Jüri Sillart lahkus taevastele radadele. Mõne aja pärast sai tema asemikuks Elen Lotman, noor, tubli, andekas ja tark vedaja-suunaja.
Olime Sütiste-„koduga” juba mõnusasti harjunud, kui saatus tegi meile 2012. aastal kingituse uue õppehoone näol. Uus kolimine, uus sisseelamine, uuenev tehnika. Lisandusid professionaalne helistuudiote kompleks ja tasemel värvimääramise keskus, samuti uued stuudiod (TV- ja filmipaviljon). Suurenes BFMi rahvusvaheline tuntus.
Olemegi jõudnud lähiaega, kus kõigile on kuulda-näha, kes mida juhib ja teeb või kuidas toimetab. Rõõmu valmistab asjaolu, et paljud BFMi nii akadeemilised kui ka tehnilised töökohad on täidetud kunagiste lõpetajatega.6 Võib rahuloluga tõdeda, et kunagisest kolmest ruumist oleme kasvanud kahe moodsa majani. Tehnika hoiukappi asendavad kaks suurt tehnikahoidlat valgustehnikale ja video- ning helitehnikale. Paarist pealelugemismikrofonist on välja kasvanud korralik helistuudiote kompleks. Algelist videomontaaži ruumi asendavad mitmed montaažikabinetid ja kalibreeritud värvikorrektsiooni ruumid. Kunagisest pisukesest töökojapaviljonist oleme jõudnud spetsiaalselt filmivõteteks projekteeritud stuudioni. Võib tõdeda, et on läinud hästi!
Veidi ka tudengitest. Esimestel aastatel oli suur konkurss. Inimesi kogunes erinevaist vanusegruppidest. Üks sisseastumise ülesannetest nõudis loo ülesfilmimist montaažirežiimis. Mul on selgelt meeles, kuidas Marianne Kõrver jooksis korduvalt Toompea ja all-linna vahet, et vajalik rida kokku saada. Ju tasus pingutus ära — praegu on ta ju üks meie omanäolisemaid dokumentaliste. Kas tudengid on aastate jooksul muutunud? Võiks öelda, et on ja ei ole ka. Noored on tavapäraselt ikka entusiastlikud, tegusad, tahtmist täis ja särasilmsed. Aeg-ajalt esineb probleeme loengutes osalemisega, kuid mõneti on see ka mõistetav, sest paljud peavad ise õppemaksuks raha teenima. Eriti piinlikud on olnud juhused, kui mõni välisõppejõud oli kutsutud „paksu” raha eest loengut andma ja kohale ilmus vaid 4–5 tudengit. Mingi motivatsiooni langus toimus aastatuhande vahetuse paiku (kui ma ikka õigesti mäletan), ent hiljem asendus see arusaamaga, et tööturul läbilöömiseks on vaja suhtuda õpingutesse tõsiselt. Eriti just viimased kursused on jälginud eelnevaid ja on tekkinud tahe mitte kehvem olla. Ilmselt on siin mängus ka Eleni ja Veiko oskus tudengeid motiveerida ja kokku liita. Vahel teeb muret töökultuur võtteplatsidel ja suhtumine tehnikasse, kuid eks see ole kivi ka meie, tehniliste töötajate kapsaaeda. Aga rõõmu on noortest siiski rohkem kui muret.
Infotund Sütiste tee majas 1. septembril 2010. Õppejõududest paistavad pildil Rein Maran, Tarmo Rajaleid, Tiina Lokk, Jüri Sillart ja Ly Pulk.
Tõnu Talpsepa foto
Kommentaarid:
1 Miks mitme muutujaga võrrand? Sest kunagi polnud kindel, mida toob järgnev aasta, millised on tudengid, õppejõud ja rahavood — kõik seisis alguses ehku peal. Kooli algaastatel toimus üleminek neljalt õppeaastalt 3+2-süsteemile; järgnes õppekavade akrediteerimine, mis oleks võinud lõppeda negatiivse tulemusega, aga õnneks ei lõppenud.
2 Tehnika sai sooduskorras hangitud AS-ist
Overall Eesti, ka läbi järgnevate aastate on Overall koolile toetav partner olnud. Hiljem lisandusid veel firmad ProMedia ja Avec Est.
3 Too kabinet oli pikaks venitatud soolikas, mille kaugemas nurgas seisis Rein Marani laud, mälestus Tallinnfilmi likvideerimise ajast (nimelt käisime me Harju tänaval Tallinnfilmi ruumides tudengitega „reha” tegemas, muuseas täiesti ametlikult). Keskel seisid paar töölauda ja ruumi eesosas akna all oli väike puhkenurk, kus külalisõppejõududele ja vahel ka tudengitele sai teed pakkuda. Hilisem õppetooli juhataja ja kirglik suitsumees Jüri Sillart kasutas seda veel ka suitsunurgana. Nii mõnigi kord kippus seal vestlus tuure üles võtma ja Rein pidi vestlejad paari kõvema sõnaga maha rahustama. Tööruum ju ikkagi!
4 Saime alguses mõned Panasonic NVGS-400 kaamerad, hiljem mõned Canon XM-2 ja lõpuks ka paar Canon XL-1. Lisaks ka mõned paremad statiivid ja ühe Minidisci salvesti, mille kasutus osutus väga lühiajaliseks, kuna tuli uus ja parem salvestustehnoloogia
5 Tehnikapark laienes tundmatuseni; tänu Taani rahale omandas kool võrdlemisi professionaalse ja kaasaegse kaamera-, heli- ja valgustehnika.
6 Birgit Rosenberg, Erasmus+ koordinaator; Elari Lend, projektijuht; Tanel Toom, nooremteadur; Ermo Säks, nooremteadur; Mehmet Burak Yilmaz, nooremteadur; Carlos Eduardo Lesmes Lopez, nooremteadur; Madli Lääne-Metsalu, montaaži lektor; Tarmo Rajaleid, tehnikadirektor, montaaži lektor; Elen Lotman, filmikunsti dotsent; Astrida Konstante, operaatorimeisterlikkuse lektor; Veiko Vaatmann, filmikunsti külalislektor; Mart Raun, audiovisuaalkunsti külalislektor; Marko Järv, tehnik; Tanel Kadalipp, heliinsener-režissöör; Toomas Sääs, tootmisjuht; Raul Tõnurist, tehnikahoidla tehnikaspetsialist; Eduard-Emanuel Leahu, valgustehnika hoidla tehnik; Natalja Larina, montaažikeskuse administraator; Tõnis Pill, režii abiõpetaja; Jaan Kalmus, külalisõppejõud; Kaur Kokk, külalisõppejõud; Liis Nimik, külalisõppejõud; Marianne Ostrat, külalisõppejõud; Ekke Västrik, külalisõppejõud, ja veel paljud teised külalisõppejõud.
