PERSONA GRATA LIISA HIRSCH

Juuni, 2014

      Liisa Hirsch on noor helilooja, kel hoog sees. Ta ei peatu, kui on milleski selgusele jõudnud, vaid otsib, leiutab ja seikleb aina edasi. Tema süvenemisega tehtud töö on pälvinud ka väärilist tunnustust. Maikuus sai Liisa riikliku kultuuristipendiumi õpinguteks Haagi Kuninglikus Konservatooriumis.

      Haagi tulla oli õige otsus. Mõnes mõttes ehk tavatu — kõik oli ju olemas: töökoht ja üpriski rahulik elu. Või no mis rahulik — ega teatrielu pole ju ka kuidagi rahulik, aga need olid rohkem mu lähedaste mõtted. Ise tundsin, et vajan suuremat muutust. Üht uut algust. Ja eneselegi ootamatult sattusin väga huvitavate nähtuste keskele. See on väga kirju seltskond, kes siin mõtleb ja loob. Tunnen siinses heliloojate ringis mingit New Yorgi kuuekümnendate hõngu, mitte ajas tagasi minekut, vaid justkui selle meelsuse jätkumist. Kui mõelda vaid, et enne Teist maailmasõda põgenesid paljud Euroopa eliitmuusikuid ja heliloojaid Ameerikasse — Schönberg, Varèse — ja hakkasid seal õpetama. Esimene põlvkond eksperimenteerijaid, Cage, Feldman, Wolff, on nende õpilased või sõbrad! Mõnes mõttes jätkasid nad Euroopa muusika traditsioone. Aga hoopis teisel moel, sest nendel heliloojatel oli mingisugune tohutu vabadus. Neil justkui puudusid juured. Ja tänu sellele märkasid nad ehk küsida peamisi küsimusi ja tulla välja täiesti originaalsete vastustega. Siin on kõik ka justkui kodutud, maailma eri paigust kohale rännanud. Aga sellepärast hoitakse ka rohkem kokku.

      Enne Haagi minekut oli Liisa kirjutanud küllaltki palju muusikat teistele meediumidele. Sel olid oma võlud.

      Tarbekunst on funktsionaalne ja inimesele oma praktilisusega ehk palju lähemal kui puhas kunst. See annab tunde, et teed midagi otseselt vajalikku. Aga samal ajal näib mulle, et ma siis ei küsi muusikas neid kõige tähtsamaid ja lihtsamaid küsimusi. Lahendan küll samuti probleeme, olen kriitiline, ka teatrimuusikas või filmis, aga see on teistsugune lähenemine ja selle rafineeritus seisneb just selles peenes kokkusulamises teise meediumiga. Aga harva juhtub, et sel puhul on võimalik mingit muusikalist nähtust põhjalikult, aega maha võttes, uurida. Haagi tulles tundsin, nagu oleksin jälle puhas leht. Teadsin enam-vähem, millesse usun ja mis on mu kvaliteedikriteeriumid, aga mingis mõttes olin valmis täiesti uut lehekülge pöörama ja vaatama, mis saab. Õnneks sattusid mulle juhendajaks pühendunud ja loominguliselt võimsalt resoneerivad isiksused, kellel on see võime luua õhustik, kus julged välja käia ka kõige hullumeelsemad ideed.

      Ühel suvel Muusikaakadeemia kahe kursuse vahel tekkis Taavi Tulevil ja teistel temasugustel idee korraldada Kesselaiul elektronmuusika öö. Ettevõtmine oli suurejooneline: püsti oli pandud vabaõhulava, toodud kohale generaator ja tehnika, kaldavees hulpis ujuvsaun ja krišnaiidid olid kutsutud süüa tegema. Kesselaid oli kui tõotatud maa, millest oli palju räägitud. Hääletasime Liisaga sadamani, lasime end kalapaadiga laiule viia ja käisime pimedas paljalt ujumas. Magamiskotid meil olid, aga telki mitte. Magasime ühe kiviaia ääres põllu servas pihlaka all. Hommikul võttis Liisa seljakotist taskupeegli ja hakkas meiki tegema. Vaatasin teda nagu ilmutist. Liisa kohaneb kõikjal.

      Kui sind on kasvatatud tugevas klassikalises traditsioonis — mina näiteks olin enne pianist —, oled olnud kaua väga hea muusika keskel. Sul tekib tugev muusikaline vaist, aga ka kindlad väljakujunenud tõed, mis peab ühes kompositsioonis olema: kasvõi see, et lugu peab olema tervik, ta peab töötama… Kui aga hakkad endale nendes asjades küsimusi esitama, ei ole enam üldse enesestmõistetav, miks me muusikas teatud kvaliteete taga ajame või mida näiteks tähendab see, et lugu peab „töötama”. Kujutavas kunstis ongi näiteks maal representatsioon, sa ei vaata protsessi, aga muusikas, mis on ajaline kunst, on areng tegelikult sama oluline kui lõpp-produkt. Mind on hakanud hetkel huvitama just protsess ja selle jälgimine. Tahaksin luua selle ühisruumi, kus midagi võiks tekkida. Justkui potentsiaali väikese taime tärkamiseks. Kas see asi nii-öelda töötab või ei tööta, ei ole mulle nii oluline kui see, et seal on mingisugune vabadus millegi sündimiseks! Ja siis on see lugu end minu arvates õigustanud.

      Tänavusel Eesti heliloojate festivalil Tartu Jaani kirikus esitas Figura ansambel Liisa uut lugu „4 Glides for five”. Liisa käis ansambliga Taanis proove tegemas. Nad olid tema loo jaoks varunud kogu päeva.

      See oli fantastiline! Leiutasin oma loo jaoks ühe mängutehnika, mida praegusel juhul pean ise mängijale õpetama. Sõitsin siis kohale ja seletasin, kuidas asi käib. Tegime täpsuse saavutamiseks isegi kuulamisharjutusi. Süda värises küll, et kaugele nad mul minna lubavad, enne kui uks kätte näidatakse. See oli kõike muud kui tavaline prooviperiood. Mind huvitas muusiku intuitsioon — kõik, mis aastate jooksul on hulga repertuaari kaudu alateadvusse settinud ja see, kuidas suhestuda heliga, kui midagi näiliselt väga lihtsat paluda. Ma ei tahtnud, et nad tegeleksid oma peas pauside ja löökide lugemisega. Et nende mõte oleks hõivatud rohkem kuulamisega. Mida tavatum helikeel, seda selgem peab helilooja oma taotluses olema. Ükski helilooja ei taha ilmselt kirjutada muusikat, millel puudub ligipääsetavus. Kui aga esitada küsimusi, mille vastused ei ole ette teada, leida teistsugune kvaliteet, on vaja leida oma muusikud.                                 Liisa tööd on materjalilt ja väljendusvahenditelt väga mitmekesised. 2012. aasta EMP Tallinn Music Weeki esitluskontserdil oli Liisal kitarristi ja helilooja Ekke Västriku ning kunstnik Mart Vainrega oma plokk, kus ta lähenes muusikale improvisatsioonilisest küljest. Improvisatsiooni õppis Liisa Anto Petti juures ning on seda muusikakeskkoolis ka ise õpetanud. Samal festivalil kandis ansambel Resonabilis ette kolm kirjanduslikule algmaterjalile tuginevat muusikalist jutustust. Liisa kirjutas teose Márqueze novelli „Sinise koera silmad” põhjal.

      Maailmas on nii palju muusikat, mis on nagu kompvek: keerad selle hõbepaberi sisse ja ongi hea lugu igas kontekstis kavva võtta. Teed selliseid asju ja saad oma tunnustuse. Ja tegelikult ei uuri… Muusika, arvan, on veel siiski läbikompamata fenomen. Heli kui selline. Kui ma enam ei esita küsimusi ja hakkan tootma valmisprodukte, mis „töötavad”, on muusika surnud. Neid heliloojaid on nii palju, kel on oma bränd. On selle taga mugavus või hirm? Muusikat on võimalik kirjutada nii, et see kõlab antud hetkes, kohalolevana. Selline lähenemine muidugi ei sobi praegu levinud normiga: kaks proovi ja kontsert. On kahju, et heliloojal tuleb juba kirjutamise ajal arvestada sellega, et muusikud peavad saama loo toimima kahe prooviga. Kas interpreedil on võimalik uut helikeelt tabada, kui see ei ole tuttav ja nõuab talt midagi uut, kas tal tekib üldse ettekujutus muusikast? Muusikud oskavad küll väga veenvalt laval valetada, aga on hirmutav, kui selline mõtlemine muutub loomulikuks.

      Liisa on elus „mitu kuube vahetanud” ja küllap juhtub seda veel. Kõigepealt vahetas välja pianistikuue — EMTA esimese kursuse Ivari Ilja klaveriklassi tudengist sai Toivo Tulevi kompositsiooniklassi õppur.

      Muusikat kirjutada tundus kuidagi kõige puhtam. Isegi teatris — kui sa just ei tee visuaalset, füüsilist teatrit, kujunditega, — oled seotud sõnadega, räägid lugu. Mind põhimõtteliselt ei huvita eriti loo rääkimine, pigem seisundite loomine. Algul ma veel ei teadnud, kuidas on teatris võimalik ka teises keeles rääkida, ja helilooming tundus olevat sellele kõige lähemal.

      Enne Rahvusmeeskoori kontserti, kus olid kavas Gesualdo, Liisa Hirschi ja Toivo Tulevi teosed, ütles dirigent Mikk Üleoja intervjuus Sirbile järgmist: „Toon välja Tuleviga väga sarnase joone: Liisa mõtleb samamoodi dramaturgiliselt, dünaamiliselt ja kirjutab pika kulminatsioonikaarega. Peab ütlema, et see on tänapäeva noorte heliloojate juures peaaegu haruldane (valdavalt kirjutatakse seisundimuusikat) ja mind rõõmustab, kui näen dramaturgiliselt toimivat muusikalist lahendust.”

      Muusikat luues tekib mitmeid hirme. Mul on alati olnud keeruline palju kirjutada. Pean vähemalt endale põhjendama, miks ma midagi teen. Ma ei taha toota pahna juurde. Aga see võib mõnikord halvata. Kõike ei ole võimalik kohe ette näha. Sul on mingi ähmane ettekujutus, mida tegelikult otsid, samas ei leia veel vahendeid, kuidas selleni pääseda. Ja vahel on ehk hea lihtsalt „käsi lahti kirjutada”. Filmi- ja teatrimuusikat teha tundus palju produktiivsem. Selged raamid on juba ees. Nende sees leiad õige nõksu, aga see kõik on juba toetatud ja põhjendatud.

      2013 sai Liisa Eesti teatri aasta auhinna originaalmuusika ja muusikalise kujunduse eest Draamateatri lavastustele „Islandi kell”, „Kolm õde”, „Uus elektriline tantsusaal” ja „Nelipühad” ning 2010. aastal originaalmuusika eest Endla teatri lavastusele „Hingede öö”.

      Teatrist huvitusin sellepärast, et mul tekkisid keskkooli ajal tõsimeelse klaveriharjutajana küsimused: kuidas olla ajahetkes laval, kuidas esitada seda uuena? Laval tekib ju mustmiljon mõtet, mis segavad. Kuidas parandada keskendumist? Kuidas olla efektiivne harjutamises? Mulle tundus, et äkki leian vastuseid teatririiulist, no ja meie raamatukogus olid seal pisikeses haruldaste nähtuste riiulis Stanislavski, Artaud ja Grotowski. Mind huvitas selle kõige taga midagi veel… Meenub üks varasem episood. Ma ei tea, kuidas vanemad seda lubasid, aga mäletan, et lapsena oli üks periood, kus ma ei käinud koolis ja vaatasin neli-viis filmi päevas. Üritasin filmide kaudu aru saada, miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad, ja nagu kindlustada tol hetkel ennast üldiselt „elus toimuva vastu”. Muusikakeskkoolis olin mõnes mõttes samuti autsaider, kõrvalseisja. Oli palju aega mõelda. Kõige suuremat elamust ei saa ma etenduses mitte loost endast, vaid sellest, kui näitlejas midagi juhtub. See võib olla muidugi teadlikult ajastatud või siis tõeliselt hea näitleja puhul tema enda isiklik ime. Ehk ongi seda ainult üks hetk terve etenduse jooksul. Ja muusikuga juhtub neid imesid laval samuti.

      Indrek Hirve näidendis „Pauluse kiriku kellad” mängis Liisa Heino Elleri abikaasat Annat. See oli monotükk Rain Simmulile, lavastas Margus Kasterpalu. Liisa istus Tartus Athena kino laval pikas valges kleidis ja mängis klaveril Elleri muusikat, neid lugusid, mida Anna Eller võis helilooja kõrvaltoas mänginud olla. Õhtul enne etendust oli klubis toimunud pidu ja keegi uljas oli oma veiniklaasi klaveri sisse ümber ajanud. Kui Liisa esimeseks looks käed klahvidele pani, oli klaver õhuniiskuse järsust muutusest läinud hullusti häälest ära. Tajusin saalis istudes viimse ihurakuga, kuidas ta laval kangestus, aga ainult üheks hetkeks. Edasi mängis ta, nagu oleks Illegaardi kõrtsi häälestuses klaver näidendisse sisse kirjutatud. Liisa kohaneb kõikjal.

      Kasterpaluga tehtud lavastustes „Hingede öö” ja „Tuhkatriinumäng” tajusin suurt usaldust, et mõistame seda materjali sarnaselt. Kui ei tea, kui palju lavastaja lubab, ei julge ise kaugele minna. Originaalmuusika kirjutamine ja selle sobitamine võtab palju energiat. „Tuhkatriinumängus” läksin niivõrd peensustesse, et salvestasin absoluutselt kõik imeväiksed kolksatused ja naginad, puhas käsitöö. Mulle meeldis seda teha, kuigi teadsin, et need on asjad, mida lõppkokkuvõttes ainult ise tähele panen. Mõnes mõttes on „Hingede öö” jäänud mulle isegi veel sügavamalt sisse. Kui palju nendest asjadest realiseerus, mis meil algselt plaanis olid… See oli esimene lavastus, millele tegin kuni lõpuni originaalmuusika.

      Liisa ei ole end kunagi pidanud otseselt teatriheliloojaks. Aga nii teater kui film vaimustavad teda, ilma et ta mõtleks, milline on tema roll selles. Talle meeldib koostöö. Ta on tutvunud ja töötanud näitlejate, lavastajate ja kunstnikega ning nende suhtumisest õppinud. See kõik ei oleks tema puhul mõeldav teadmiseta, et ühel hetkel teeb ta oma toa korda, istub vaikselt laua taha ja kirjutab — lihtsalt selleks, et asjadest aru saada.

      Sellepärast vajasingi Haagi tulekut. Ei ole ka nii, et nüüd tean, mida kirjutan. Olen vahepeal palju unustanud. Äkki olen jälle silm silma vastu iseendaga. Ja nüüd ma ju peangi kirjutama! Ja käin nagu kass ümber palava pudru, aga kui korra käpa valgeks saan… Need on ju sellised kogemused, mis käivad kasvamise juurde. Ma ei taha endale endiselt juuri kasvatada. Olen kõigega seotud, kuid ei taha olla millestki sõltuv. See on isiklik asi. Tunnen, et nii saan minna kaugemale, sügavamale iseendas ja olla ehk kasulikum. Olen alati püüdnud oma mänguruumi avardada, aga mingil hetkel on seda kõike liiga palju, et neid läbielamisi kuidagi kasutada. Esile kerkivad kõiksugused emotsioonid, muljed, peaaegu et unenäoline segadus. Ja nad kaovad kiiresti, nii et ei oska või ei jõua seda kõike sõnadesse panna või neid kuidagi omavahel siduda. Vaatan seda kaleidoskoobimängu kõrvalt ja olen tänulik kõige selle eest. Ja otsin vaikselt edasi seda keelt, mis seoks neid kogemusi teatris ja filmis ja oma rännakutes ja muusikas. 

 

      Vestelnud TUI HIRV