MINA KARDAN KÕRGUST, AGA KÖIS EI KARDA

Oma tööst räägivad akrobaadid ja kaskadöörid Kreete Tarmo, Kristin Made, Anni Veskimäe, Kädi Metsoja ja Johanna Terasmees

Seinaakrobaatika.

Ma saan aru, et te olete hirmus julged inimesed, pistate pea tulle, hüppate läbi aknaruudu ja rullite end auto alla. Kuidas te sattusite nii ohtliku ameti peale?

„Julged ikka kardavad, hulljulge ei karda. Arad jällegi ei tee midagi. Mina olen vist seda tüüpi, kes teab, mis kõik võib juhtuda, ja sellepärast mõtlen nii palju läbi, kui oskan. Mida aeg edasi, seda rohkem oskan karta.”

„Mina näiteks harjutan enne iga trikki. Ja üldiselt hoian end vormis. Alati enne sooritust teen sooja — ma ikka kardan oma hüppeliigeste pärast. No ja selle hirmu tõttu ma neid iga päev treeningi. Sageli on nii, et Margus Terasmees ütleb, et homme kell pool seitse lähme proovi. Astangul käime 14 meetri kõrgusel ronimas, Saku Suurhallis teeme erinevaid pikki köiekiikumisi, katsetame autosõite ja allajäämisi, igasuguseid inimese põlemise variante. Tavaliselt saab nendest kunagi ka trikk konkreetsele filmile või üritusele. Kiikumist kasutasime NO99 „Ühtse Eesti suurkogul”, kus nööri pikkuseks, mille küljes me olime, oli 12 meetrit.”

„Adrenaliin tekib just sel hetkel, kui nöör on pingule tõmmatud ja sa kuulad muusikat või ootad märgusõna. Siis tead, et tagasiteed enam pole. Proove tehes on suurimad mured need, et äkki läheb karabiin katki või soonivad traksid kehale vorbi või kas suudan keha õigesti hoida, aga etenduse ajal pabistan ainult õige takti tabamise pärast.”

„Mul oli ükskord märgusõnaks see, et Rasmus Kaljujärv ütleb tere, aga ta ei öelnud. Ma pean ikkagi tundma tervikut ja selleks on täisproovid väga olulised. Filmis kipub see cut tulema alati kõige ärevamal, kohe-kohe minemise hetkel.”

„No ja usaldus oma meeskonna vastu. Me ei tee ju kunagi midagi üksi. Margus Terasmees või Enar Tarmo või Eero Druus või Andres Mirme on kuid enne võtet triki kontseptsiooni välja töötanud. Me harjutame seda. Platsil on muidugi kõik veidi erinev, aga kõik vead püüame enne ikka sammhaaval üles leida.”

„See hirm, mis mul on, on alalhoidlik hirm. Mina kardan kõrgust, aga ma olen köie otsas kinni ja köis ei karda kõrgust.”

Vabalangemist harjutamas.

Ikkagi, kuidas see kõik alguse sai?

„Alguse sai kõik OMAtsirkusest; ma sattusin õigesse seltskonda, kus tehakse ägedaid asju. Mulle meeldis lapsest peale kõrgel olla ja lennata. Kedagi visata on ka äge.”

„Vastus on ilmselt palju proosalisem — esinemise vajadus. Ja tsirkuse kaudu saan ma kohe tähelepanu. Kõigil jääb suu lahti. Ma oskan midagi, mida teised ei oska. Kellegi viskamine või nööri hoidmine või lausa trikkide tehniline väljatöötamine on juba järgmised etapid.”

„Mina iseenesest ei taha lennata, eriti kui keegi mind viskab. Ma ei usalda inimesi, aga kui Enar tõmbab mind nööriga üles või Terasmees sõidab auto­ga otsa, siis see sobib, siis ma lihtsalt kardan palju vähem. Väiksena muidugi oli kõik nii vahva.”

„See ongi üks põhjus, miks ma ikka veel neid asju teen. Lihtsalt nii vahva on. Mulle pole üldse oluline, et keegi vaataks; adrenaliin, mis tekib, meelitab mind ikka veel trikke tegema. Ma töötaksin nagu lõbustuspargis. Lihtsalt vahel on hirmu ja adrenaliini piir liiga õhuke.”

„OMAtsirkusega tuli kaasa väga tugev kuuluvustunne. Kui sa tahad olla osa sellest ägedast perekonnast, siis pead lihtsalt kõigele, mida sulle pakutakse, „jah” ütlema. Ma lihtsalt pean selle ära tegema, kuna tahan, et mind ka järgmisel korral kutsutaks.”

„Ma ei tea; kui keegi jäi endale kindlaks, et ta tõesti ei soovi, siis sai ikka ka nurgas diabolo’t teha. Praegu on üks selline tüüp näiteks Londonis — aga mitte enam ainult nööritõmbaja, vaid ka teatritehniline ja trikikoordinaator.”

Festivali „Baltoscandal 2018” avamine.

Kas te ütlete enda kohta „artist”?

„Ütleme. Eriti siis, kui on vaja mõne ürituse lava taha pääseda. Üldiselt ei mõtle ma endast kui artistist, pigem olen alati kellegi abistaja. Suures plaanis aitan režissööril filmi teha,
trikikoordinaatoritel õnnestuda või näitlejal oma rolli teha. Olen alati kellegi ja millegi teenistuses. Asi ei ole kunagi minus. Näiteks teatris piirdub minu töö sellega, et näitleja saaks laval trapetsil või köiel särada.”

„Enamasti tegeleb näitleja teatris imiteerimisega; minu ülesandeks on aidata tal jäljendada tsirkusetrikki ja teha seda kõike turvaliselt. Isegi siis, kui tegelane filmis või laval seksib, ei tee näitleja ju seda päriselt, ikka imiteerib. Paljude asjade matkimist saamegi neile õpetada. Anname mõtteid ja variante, et jääks mulje tsirkusetrikist. Näitleja teeb oma tööd ja mina oma. Ma ei sekku kunagi näitleja töösse.”

„Kui olen hiljem vaadanud tulemust, siis on ju lavastaja teinud ikkagi hoopis muu asja, aga kui mind ei oleks olnud, siis oleks tulemus olnud palju nõrgem. Ükskord oli sooviks köielkõndi teha. Neil oli üks naine ja kaks meest. Oma teadmiste pealt oleksid nad toru maha pannud ja teeselnud seal köielkõndi. Tsirkusekonsultant sai aga õpetada, kuidas tõsta toru poiste õlale ja ikkagi kõndida sellesama toru peal. Lihtsalt stseen näeb niimoodi veenvam välja.”

„Eelkõige on tähtis ikkagi turvalisus. Teatriinimesed, eriti noored, on sageli hulljulged. Tahtmine ägedaid asju teha on nii suur, ja siis on ikka hea, kui meid kaasatakse. Muidugi oleneb, mis on kogu stseeni mõte. Kui tahetakse publikut hirmutada, et nüüd ta kukubki alla, siis äkki oleks parem, kui meie ei sekkuks.”

„Samas, päris asjad teatris ei tööta. Profid oskavad publikus hirmu tekitada ka tehniliste vahenditega, mitte päriselt. Tahaks ju pärast ühte etendust ka järgmise teha, ikka edasi elada.”

Enne lõkkesse astumist.

Kas teie töös on ka usalduskriise ette tulnud?

„Kriisideks ei saa neid nimetada. Põlemise puhul on proovides ikka risk, et tuli läheb näiteks käe pealt edasi kogu kehale. Selle riski võtame koos, aga ma ju tean, et mind kustutatakse kohe, kui midagi ei ole nii, nagu ette nähtud. Keegi ei oota katastroofi ära. Sealt alles algab usaldus — ikka ettevalmistusest ja kodutööst.”

„Põlemise puhul ei ole alati ohuks kuumus või põletus. See löga, millega inimene sisse määritakse, et ta ise ei süttiks, tekitab tohutu külmatunde. Väljas on kohutavalt palav ja mina ootan külmast kangena oma hetke. Oluline on ka kehaline ettevalmistus, et taluda neid ootamisi ja pidevat valmisolekut.”

„Ega ma kõiki neid tehnilisi peensusi lõpuni ei tea, et mis erinevus on kahel lögal, millest üks paneb su põlema ja teine ei lase põleda. Ma usaldan köisi ja karabiine ja rulle ja kaheksaid ja lögasid ainult sellepärast, et Terasmees kinnitab, et need on turvalised. Kui tekib päriselt usalduskriis, siis tuleb teine amet valida.”

„Või teine meeskond. Teletornis planeeriti atraktsiooni, kus tavalised inimesed saanuks sealt alla laskuda. Mina olin katsejänes, aga see oli kohe kuidagi show’na välja kuulutatud. Esiteks ei olnud redelit, millega inimene saaks üle betoonserva. Ma ei toetu veel nöörilegi, aga juba pean riske võtma. Mees andis käe — no tere hommikust! Hoiamegi ainult käest kinni või? Allatulek oli planeeritud ühe köiega, mitte mingisugust turvat, ja laskumine toimus kaheksaga. Köis käib läbi selle metallist kaheksa ja ise pean seda siis oma käega järele andma. Ühesõnaga, minu püsimine sõltub ainult minust. Kohe, kui käe lahti lasen või minestan, olen all. 140 meetrit vabalangemist. Köie pikkuse tõttu pidin seda alguses pigem järele aitama, et üldse allapoole liikuda. Poole pealt pidin hakkama vastupidist tööd tegema, ennast kinni hoidma, et laskumine liiga kiireks ei läheks. Mulle anti mingid mummudega maalrikindad, mis aga ei pidanud midagi. See kõik kestis kokku 45 minutit. Ühel hetkel ma lihtsalt ei jõudnud enam. Õnneks olen teinud tsirkuses kangast ja taipasin kerida nööri kaks korda ümber käe — nendel hetkedel sain korraks puhata. Lõpuks, kui alla sain, olid mu tennise kummist osad puruks põlenud. Hiljem tavaliste inimestega kasutati kahte turvaköit lisaks ja nad lihtsalt lasti alla. Aga ka sellega ei saanud need koordinaatorid hakkama, lasid inimesed mitu korda kümme meetrit vabalangemisse. Mõned luud läksid, aga õnneks jäid kõik ellu. Kuidagi on selle uurimine soiku jäänud. See oli kõige nõmedam asi, mida ma olen kogenud. Nüüd on mul alati kindel trikikoordinaator kaasas, kes riputab ja trikki planeerib.”

„Üks põhjus, miks me alati kindlaid riputajaid kasutame, on ka see, et nad teavad tsirkusetriki spetsiifikat. Kõik trikid on dünaamilised; üksik kõikuv kinnituskoht ei pruugi olla eluohtlik, sellest tuleb lihtsalt teadlik olla ja artist peab sellega arvestama. Tegemist on koostööga, vaatamata sellele, et igaühel on oma kindel töö.”

Kokkupõrge autoga.

Kui palju te trikki tehes näitlete?

„No üldiselt öeldakse ikka ette, kas on vaja olla rõõmus või kurb vms. Kõik oleneb sellest, kas on lähivõte, kus nägu on kaadris, või olen ma lihtsalt keha. Sellisel juhul mängin kehaga, aga tavaliselt paneb trikk, mida ma teen, keha juba õigesse olukorda ja pole väga vaja midagi teeselda või matkida.”

„Siin loeb see, millist tööd sind on kutsutud tegema. Trikinäitlejal ja triki­dublandil on erinevad ülesanded. Dublant teeb näitlejale puhtalt keha. Otsitakse võimalikult sarnane kaskadöör, näitleja istub autosse, aga sellega edasi sõidab juba tema keha. Trikinäitleja on filmis ta ise, kaamera ei võta teda lähedalt, aga ta teeb kusagi taustal mingit trikki. Reeglina tavalised näitlejad ise trikke ei tee, aga on mõned, näiteks Tom Cruise, kes teevad. Nende kohta võib siis öelda trikinäitleja. Näitlejana oled ikka ise, mitte kellegi asemik, aga teed nii trikki kui ka näoga kaamerasse oma rolli.”

„Suures plaanis on kõik ikkagi näitlemine, aga on erinevad tehnikad ja oskused. Trikinäitlejale on kõige keerulisemad ja samas kõige tähtsamad soorituse algus ja lõpp. Kõik kehaline. Seal võid kõik ära rikkuda. Meil jääb aga puudu sellest keskmisest osast, päris näitlejaoskustest. Meie tegutsemise aluseks on, et perfektselt sooritatud tegevus jutustaks juba kogu vajaliku loo. Meie puhul pole näitlemine esmane. Nii nagu näitlejad teevad oma tööd, nii arendame meie iga päev oma hüppeliigeseid või kõhulihaseid. Platsil on meil vaja suunamist, et kuidas täpselt appi karjuda või terroristi mängides püssisihikul olevaid inimesi ähvardada. Sageli ei jää meie hüüded kaadrisse, pigem on neid vaja selleks, et tekitada nendes inimestes reaktsiooni, kelle peale kaamera on suunatud, või et luua atmosfääri. Taas on minu tegevus millegi muu teenistuses.”

„Kehadublant on ka olemas — naljaga pooleks kasutatakse teda siis, kui näitlejal on kole tagumik ja asemele on vaja panna kellegi teise ilus pepu. Näiteks kaklusstseenide puhul teeme meie selle esmalt kaamerale, siis näidatakse režissöörile asi ette ja selle osa, mis on võimalik, õpivad näitlejad ise ära. Aga need, kes hiljem rõdult alla kukuvad, oleme ikka meie.”

Trikid elava tulega.

Kas kaskadööri esmane ülesanne on siis ellu jääda?

„Mina küll ei lähe tööle ellu jääma. Surma saama ka mitte. Lihtsalt tuleb kõik planeeritu turvaliselt ja kindla käega sooritada. Võib-olla on trikikoordinaatorite esmane ülesanne tagada, et artist ellu jääks. Mina, kes ma hüppan, lihtsalt hüppan ja täpselt nii, nagu kokku lepitud. Kui on kokku lepitud, et me triki ajal lobiseme ja naerame, siis me lobiseme ja naerame.”

„Igapäevaelus võib palju rohkem asju juhtuda kui võtteplatsil.”

Kaskadöörid ootevalmis.
Fotod vestlejate erakogudest

Kuna te olete osalenud paljudes filmides, siis kas oskate võrrelda, lähtuvalt võtteplatsil toimuvast, erinevate maade filmitootmise taset?

„Tegelikult ei oska. „Tenetist” jäi mulje, et kõik lavastati kohapeal, aga kas see on hea planeerimine, ma ei tea. Me olime ootel kaks päeva. Siis tuli järsku nii palju tööd, et ei jõudnud ära teha. Ja ühe nädalase tsükli asemel tuli oota­matult juurde ka teine tsükkel. Eesti filmides sellist asja ei juhtu; tavaliselt jäädakse planeeritud aja sisse. See võib olla eelarve küsimus, aga kui on vaja hoida meid lihtsalt platsil ootevalmis, siis miks mitte. See annab režissööridele suurema loomingulise ja katsetamise vabaduse.”

„Halb planeerimine on siis, kui korraldajad ei oska arvestada kõigi osapooltega. Seda filmis ei juhtu. Üritusturunduse maailmas aga küll. Kui tegemist on ebaprofessionaalsete korraldajatega, siis pannakse valgused ja ekraanid enne üles ja siis antakse meile riputamise aeg. No ei ole võimalik kõiki neid nööre risti-rästi läbi kaablite ja valgusfermide tõmmata. Midagi pole teha, kõike tehnilist tuleb planeerida korraga.”

„Lõppude lõpuks ei ole oluline, kui palju meie platsil oodates kannatame. Või ei toimu mõnel päeval üldse võtet. See ongi meie töö. Asi on ikkagi filmis — kui film seda vajab, siis saab öelda, et on hea planeering.”

 

Vestelnud KAJA KANN

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist