PEEGLIMEISTRID JA TÖÖMESILASED

Juuni, 2014

Pille-Riin Purje

Ugala teatri näitlejad Meelis Rämmeld ja Aarne Soro

„Mina olen viimane mohikaanlane, eluaegne klaasitööline.”

Mats Traat, „Läbi klaasi”

Ugalasse tulid Meelis Rämmeld ja Aarne Soro Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri I lennust (1993–1997). Ugala meesnäitlejate tuumik ongi oma linna teatrikoolist — ka Tarvo Vridolin, Tanel Ingi, Janek Vadi.

Meelis Rämmeld ja Aarne Soro on kordumatud, isikupärased näitlejad. Komödiandid — Kurva Kuju Rüütlid. Tundliku huumorimeele, terava absurditajuga. Mänginud antvärke ja töörügajaid, ingleid ja mõrtsukaid, jõnglasi ja vanamutte. Selle aasta teatripäeval olid mõlemad meeskõrvalosa auhinna nominendid. Laureaat Rämmeld, rakkes ka pidupäeval, sööstis Linnateatrisse auhinda saama Polygon Teatri etenduse „Näha roosat elevanti” vaheajal.

Meelis Rämmeld on ainulaadne näitleja, edevusest vaba, kehtestab end isetuse kaudu. Sügava hoolimisega kujutab tragikoomilisi üksiklasi. „Huvitavalt pahelised mehed” pole tema liin. Taktitundeliselt paotab ta madala valulävega inimeste suletud sisemaailma, igas pärisrollis läbipaistvuse viiv. Rämmeldi tegelased on justkui sugulased, keda harva kohates piinlik ja hell tunne.

Esimesena jäi südamesse ta Vargamäe Juss („Tõde ja õigus I”) oma vaikse valusa armastusega. Elavalt mäletan Joed („See pärnapuulehtla”), häbelikult sissepoole naeratavat noorukit. Varjundirikkalt kujutab Rämmeld alkohoolikuid. Ühes äärmuses vagusa äraeksinu pilguga pastelne intelligent Nikolai Ogarjov („Utoopia rannik III”), teises ulja pintslitõmbega vurle Heinrich („Neetud talu”) — kõhetu mehike tuigerdamas põõsastes, kukkumas vedeljalgselt, kargamas vilkalt püsti; seda kõike tummfilmi ilmekusega. Oli publiku lemmik; mäletan maameest, kes üha kordas: „Küll, kurat, mängib hästi! Nagu polekski konte-luid! Sellele peaks autasu andma!” Kui Heinrich lontsis loojangu poole, suur viinapudel kilgendamas päiksekiirtes, hakkas kurb.

Nii Rämmeld kui ka Soro on mänginud Jorh Aadniel Kiirt. Rämmeldi särav Kiir „Suves” oli kergats ja intrigant, samas lapsikult kergeusklik, hädine, armunud. Rämmeldi oluline väljendusvahend on hääl: kume, madal, sisendusjõuline kui kirikukantslis, ent valmis murduma, kähisema, kiunuma…

Ka ootuspärases rollis käänab Rämmeld stambid oma teemaks. Üks nagu talle loodud osa on Jaan-Olev („Maakad”), keskealine poissmees, elab emaga koos, on terve teadliku elu lootusetu lootusrikkusega armunud Karinasse (Carita Vaikjärv), kes naerab „ilma ambitsioonideta naabrikuti” üle. Kidur, pead ligi silutud juustega Jaan-Olev ajabki muigama, ta varjab oma haavatavust, kuni vaikselt mainitud „ehkki mul on ka mõningaid muid külgi” läheb hinge.

Mitu täpset rolli visandas Rämmeld panoraamnäidendis „Läbi klaasi”. Meelehaige Carl Philipp Amelung, eksalteeritud, murduvate žestidega, oleks kui Juhan Liivi sugulashing. Klassitoa pildis torkab silma Rämmeldi koolijüts: istub vinklis, jalad sõlmes, väänab näole grimasse, õppetükke vastab kuulekalt, siis vajub lõdvalt lääbakile; kui saab sakutada, undab kohusetundlikult ja monotoonselt. Põhirolliks on aga Gunnar oma kahe lembestseeniga. 1933. aastal tuleb mees Anitale (Kadri Lepp) punase roosikimbuga kosja. Pole just prints: rüht jäik, käed rippu, pruun pintsak lotakil, rinnataskus kamm, silub hõredaid juukseid. Kui lausub miskit kohatut, pöörab naisele selja, lööb endale noomimisi vastu laupa. Saab korvi, lahutab nõutult käsi. Paarkümmend aastat hiljem, kui Anital Siberis käidud, on peig taas platsis, valge alpikanni potiga: „Palun veel kord su kätt.” Tõiku vahepealsest elust raporteerib napilt: Ukrainas olid naine ja poeg, aga poeg… uppus ära, nendib imestunult. Nüüd saab Gunnar jaa-sõna, ei muutu tundeliseks, laksab käega naise tagumikule. Rämmeld tõrjub sentimentaalsust huumoriga nii, et siirad tunded allhoovusena alles.

Stiilne on härra Tuvi „Sajandis”, koolmeister, maa sool, korrektse eesti keele hoidja. Liigutav Siberist naasnud Jaan Õnnesaare (Martin Mill) ja Tuvi kohtumine aastal 1956: kahe „tsaristliku igandi” jutuajamine seiskab aja. Tõdevad mõrkjalt, et enam ei tohi öelda härra, aga hüvastijätuks kätlevad ikka härradena, väärikalt. Kui härra Tuvi lõpuks kassi kutsub — „meie, kaks vanapoissi — kuu kolmas!” —, kõlab vana mehe hääles jonnakas elujaatus, üksilduse kiuste.

Aarne Soro jäi meelde „Saabastega kassi” nimiosas, teatrisse kiindunud kiisuna. Nägu kattis kassimask, ometi arvan mäletavat näitleja kavalaid silmi, küllap tänu ta peiarihäälele.

Soro ampluaatus jahmatab. Ta võib olla groteskne, mustast huumorist laetud, nagu hellitatud despoot Camille („Thérèse Raquin”) või psühhopaat Wayne Hudson („Popcorn”). Ta rollides välgatab eneseiroonilist glamuuri, neid on kerge kujutleda punasele vaibale kenitlema. Rämmeldi puhul tuleb selliseks kujutluspildiks pingutada, ehkki miks mitte, olemuslik üksildus võimenduks veelgi. Ka Soro lavaeludes võbeleb, žanrist sõltumata, hirm, et keegi tõmbab vaiba jalge alt ära, mängigu ta rohutirtsuna džässirütmis kepslevat Atašeed („Härra Punttila ja tema sulane Matti”) või otsekui mõradega klaaspalees graatsilisi paraadpoose võtvat keiser Joseph II („Amadeus”).

Soro Kiir „Kevades” polnud kuigivõrd pugeja, pigem uudishimulik poiss, kes tahab, et teda mängu võetaks. Kui Toots (Tanel Ingi) jagas oma asju, haaras Kiir punase maakera ega raatsinud seda loovutada. „Suves” sai Sorost vana vunts Lible; meenub vahva viiv, kuis Lible neiu Ärnjale tuld pakkudes suitsu kahmas ja oma huulte vahel süütas. Soro vibalikus välimuses on terake kehkadiveid, temalt ei eeldaks lopsakaid rahvalikke karaktereid, ometi on neid õige mitu. Näiteks linnavolinik Jüri Kõll („Linnapea”), sulist rahvamees, kes vintispäi volikogus laamendab. Või teist masti irvhammas Raninen („Ladu”) — aus töömees, aga ropu suuga ja käib ülemustele pinda. Kui ülekohtuselt vallandatakse, nutab nagu laps, võtab vihuti kaasa rulli liivapaberit, et kui juba vargaks tembeldati…

Kobeda kolleegiumi saaks Soro mängitud arstidest. Keskmes doktor Stockmann („Stockmannid”), naiivne ullike, kes muutub täiskasvanuks, kui näeb läbi ühiskonna künismi, ometi ta hing ei kalestu. Tohtrite-velskrite pundist irdub Moskva arst („Vend Aljoša”), eluvõõras humanist, kes soovitab vaesel perel turgutada tervist välismaal — tšehhovliku tundetooniga episoodroll. Milleski sarnane metsahärra Tammeriigiga („Ukuaru”), kelle loodusmõtisklus toob meelde „Onu Vanja” doktor Astrovi.

Soro on loonud ajaüleseid kommentaator-tegelasi, hea näide on Klaasimeister („Läbi klaasi”). Tema keskendunud klaasipuhumine on ehe, samas tinglik rituaal: looja hingeõhk materialiseerub — klaasilõikamise krõksatus — habras vaas meistri käes. Nagu näitleja loomeprotsess.

Õhulisest absurdist kantud uudne komöödiaroll on teatrijuht Vello-Viljar („Tuvi”): pidetu sahmija, proovib olla osavõtlik, ei suuda keskenduda. Haarav partnerlus tekib Liina Olmaruga. Vello-Viljari ja näitlejanna Rita-Reeda paralleelmonoloogides sulanduvad elu- ja teatriüksindus veidraks uneks: järsku ripub naine mehel kaelas, mees aga keerleb oma pöördlavakaoses ja hõikab kärsitult: „Rita-Reet, kus sa oled?”

Soro ja Olmaru on varemgi stiilselt koos mänginud. Meenuvad härra ja proua Cholley („Graffiti”), õelalt karikeeritud edukad, solaariumijume ja valgendatud hammastega, etendamas harmoonilist paari, kuni poos mõraneb ja jääb kaks katkist hüsteerikut.

„Tuvi” etendustel üllatavad Soro improvisatsioonid. Tema repliik „eile astusin vabamüürlaseks ka” on siinses kontekstis eriti naljakas, aga kord ütles ta seda meeletu ebakindlusega, silmad veekalkvel, nii et naer hangus. Teinekord, kui kõneks jõululavastus, pahvatas Vello-Viljar eufooriliselt: „Mängin ise karjust! Mängin kõik surnuks!” ning visandas etüüdi tulistavast ja sigarit pahvivast gangsterist — midagi jõuluvõõramat välja ei mõtle.

Meelis Rämmeld ja Aarne Soro pole olnud publiku teadvuses kui tandem. Lavastuses „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” hullavad nad koos intellektuaalses absurdis — Soro Guildenstern, Rämmeld Rosencrantz, vabalt võiks ka vastupidi. Guil sardoonilisem ja teatraalsem; Ros pikaldasem ja maisem, aga kui haarab initsiatiivi, räägib Guili surnuks. Nende rituaalmängudes ja targutustes veikleb kohatuse taju. Ollakse ju võõrasse tragöödiasse sattunud kõrvaltegelased, kes ei tunneta konteksti. Nad kiigutavad end troonidel nagu lapsed, tiirlevad surmahirmu kuradirattal, ehitavad sõnadest „inimlikke püramiide”, vältides küsimust „olla või mitte olla?”. Surm, see on narri pealuu, mille Hamlet (Tanel Ingi) poetab ülbelt Rosi sülle, kes heitudes sokutab kolba Guili rüppe. Laeval, kui kirjast loetud Hamleti hukkamise käsk, katsuvad nad uinuda ja Guil soovib: „Puhka rahus!” Sekund hiljem mõlemad võpatavad, siis mühatavad kohmetult naerda, nii muretult, kui suudavad. Ros ja Guil tahaksid läbida elu nagu turvalise teatritüki, kus klaarid reeglid. Finaalis viivleb kumbki oma rambivalguse sõõris. Ros palub, ei tea kellelt: „Kas me ei võiks nii jääda?” Vastuseks tema valgus kustub. Varsti hiilivad nad ühisesse valgusringi, jälle kulli ja kirja viskama. „Meie igapäevast ringkäiku anna meile ka tänapäev.”

Kord pahvatas Rämmeldi Ros „Gonzago mõrva” ajal spontaanselt: „Lõpetage ära! Pane kinni!”, justkui vaataks telekat. Rollid teleseriaalides reedavad mõndagi näitleja valmisolekust.

Meelis Rämmeldi omateema kvintessents, tragikoomilise absurdi tipp on Hans-Kristjan Siig seriaalis „Ment” (stsenarist Martin Algus, režissöör Ergo Kuld). Surmtõsine, kodutu krantsi kurva pilguga, kuhu harva eksib naeratuse vari. Kidakeelne vennike, kel raskusi lihtlausetegagi, sõnad pudenevad seosetuiks. Politseitöö on Hans-Kristjani kirg, ka eraelus kasutab kuriteo uurimise termineid. Otsib ellu armastust, satub internetikelmi küüsi, aga andestab naisele kõik — temas on midagi vürst Mõškinist. Valusalt puudutab Hans-Kristjani vallandamise stseen; nolgist ülemus mõnitab teda, segaduses alluv ei protesteeri, poetab koguni: „Aitäh.” Koomiline kulminatsioon on Siia päev ülemuse kohusetäitjana, vastutus ajab ta pöörasesse paanikasse. Mida jaburam tekst, seda orgaanilisemaks läheb Rämmeld! Järsku laob Hans-Kristjan lagedale hüpoteesi: „Äkki ikka maailm lõppes ära ja praegu on see, mis tuleb pärast? Nihestatud dimensioon. Kõik on kõverpeeglis.”

Rämmeldi rollide vaatlus ongi rännak kõverpeeglisaalis: tuleb süüvida, peegliga tõtt vaadata, kuni selgineb inimlik ilme, nukrad silmad naeratavad, vaevu märgatavalt.

Seriaalis „Kartulid ja apelsinid” (stsenarist Eleonora Berg, režissöör Indrek Simm) mängib Aarne Soro Viviani abikaasat Marki, ebatõelist klantsmeest. Valvsaks teevad ta suured sumedad seebiooperi-silmad, pseudoosavõtlikud, rauge küünilise helgiga. Põnevalt eksponeeriti Marki hooaja viimases osas, mil ta kohtumine Vivianiga ei olnudki tõeline, vaid naise kujutlus. Soro maneerlikkus rebestab seriaali turvalist kudet, lisab absurdinihke, mängleva distantsi, mis „naisteka” süsteemi ei kuulu.

Ugala mängukavas on Mark Ravenhilli „Bassein (vett ei ole)” ja Ott Aardami „Mee hind”; neid järjest vaadates teeb rõõmu väikelinna repertuaariteatri näitlejate paindlikkus, avatus. „Basseini” mängustiili viljeleb vilunult Von Krahli Teater, ent Ugala truppi ei kammitse üheski laadis valmishoiakud, nii tekib eluterve kõrvalpilk, ahta arrogantsuseta. Kunstnike rühmitust mängib viis näitlejat, sõna „kunst” saadab sünkroonne žest, nagu heidetaks üle õla salli või prügi — Rämmeld üksi vasaku käega, eristumine sobib talle. Soro on kvintetis dekoratiivseim, eksponeerib keha ja hinge teatraalselt, Rämmeld ökonoomseim, tema võõritus on mikroskoopiline. Kõrva torkavad Rämmeldi intonatsioonid: kuidas ta osatab äralörtsitud parasiitsõna „tegelikult”.

„Ma olen nii õnnelik, et kunst on kõrvale tõmbunud ja nüüd me saame inimesed olla. [- – -] Ja tegelikult — ah, „tegelikult” — rääkis ta tõtt.“ (Mark Ravenhill, „Bassein”).

Ott Aardami autorilavastus „Mee hind” on hoidmist väärt: kerge kriipiva huumoriga elupildid üksildastest meestest. Kui nägin „Mee hinda” päev pärast „Rosencrantzi ja Guildensterni”, leidsin Soro ja Rämmeldi ühisteema: väikesed inimesed piiritus kõiksuses. „Mee hinna” stseenis „Mõttetalgud” otsitakse slogan’it Eesti paigale nimega Käru. Kui pakuti „Puhka Kärus”, jõudsid nemad kaks fraasini „Puhka rahus” ja olid korraks, nõtke eneseirooniaga, Ros ja Guil.

„Mee hinnas” näeb Rämmeldi ja Soro meistriklassi, minimalismi, keeruliste lihtsate inimeste osavõtlikku portreteerimist. Nagu Rämmeld monoloogis „Pesumasin”, arutlemas öise elektrisäästu üle. Tsentrifuugimist vaigistades ronib mees pesumasina otsa, võdiseb seal, püüab taltsutada närvilist elu. Muuseas poetab paar sõnakest naisest ja tütrest, kähedal häälel; saame aru, kui võõraks on pere üksteisele jäänud. Järsku käänab Rämmeld nukruse komöödiaks: tukslev muie suunurgas, tõmbab selga pesuniiske särgi ja jalga püksid, ise röögatab kirglikult, ebamugavus on otse füüsiliselt tuntav, aga hirmus koomiline. Stseenis „Remont” loob Rämmeld proosalis-lüürilise töömehe, kes igatseb armastust ja arutleb kibedalt, et elus ei ole üldse nii nagu filmis „Armastus, karmid mehed ja Mexico City”. Rämmeldi tegelaste endassesuletus näib vahel lohutu, ent pessimism ei tühista elujulgust, trotslik lootus ei kao. Stseenis „Naabrid” tuleb Rämmeldi tegelane külla uuele naabrimehele (Martin Mill) ja pihib närvlikult oma unenägu, kuis helistatakse ja lastakse töölt lahti. Kui mobiil taskus helisebki, ta võpatab-võbeleb, katkestab oma ema kõne solvunud süüdistusega. Taas mängitakse emakeelega. Võõrustaja küsib: „Tahad midagi snäkkimist?” Kärmelt korratakse totakat „snäkkimist” viis korda — täitsa Pinteri dialoog! Või uue naabri unelm: „Kui me naisega laieneksime pööningule.” Rämmeld sõrendab iga sõna, kuni kõik muutub absurdseks.

„Mee hind” algab loenguga „Korpustaru”. Aarne Soro ilmub kohmetu kõnemehena, räägib publikule nappide lausetega mee hinnast, teeb väikse kohatu nalja. Saaliga suheldes, kaht erinevat mett proovida pakkudes või pärides, ega keegi Kohila poole ei sõida, on ta murelik, ei mingit rollivälist flirti. Soro ja Rämmeld valdavad tõsist nalja, on pärisinimesed, mitte „näitlejad — inimeste vastandid”, kummatigi püsib õhkõrn distants, nagu mõra peeglis.

Teistmoodi eluhuumoriga siseneb Soro stseeni „Kartul”: kõhn maamees korjab traatkorvi kartuleid, maitseb neid pimesi, arvab ära sorte. Hammustab nii himukalt, et tahaks ka, tunnen toore kartuli maiku, küll see oli ammu… Kartulimees piidleb saali, silmis nakatav naeratus. Räägib, kui vajalik on kohatu huumor, kuidas see üksikus kohas just naisi lohutab. Viimaks hakkab ise ootamatult, vargsi nutma (ilus remark: vesi tuleb silma), tõdedes: „Kartulimardikat meil pole kunagi olnud.” Väikesed hetked uhuvad ära huumori kaitsekihi.

„Mee hind” lõpeb valusvaimuka dialoogiga „Kodumesilane”. Kaks suurt kollasetriibulist mesimummu: Tanel Ingi entusiastlik ja õhinapõhine, Soro stressis mesilind, kes pirtsutab ja õiendab märterlikult, et millelgi pole mõtet. Näägutab õite kallal, aga kui mainib pärna, näen vaimusilmas suvist pärnapuud, õisi ja suminat täis. Oma elu ja töö mõttetuks mõtlemine tuleb kurvalt tuttav ette. „Mee hind” meenutab lihtsat tõde: elu on loomulikum ja ilusam, kui seda ei raiska tühja virisedes.

Meelis Rämmeld ja Aarne Soro loovad huvitavaid rolle ka väljaspool koduteatrit. Ometi on tähtis nende truudus Ugalale, mängurõõmu hoidmine, kui ka „ajad on, nagu nad on”. Iga teater vajab pühendunud peeglimeistreid ja andekaid töömesilasi, sest nende kohalolek kinnitab: näitleja elukutse on kutsumus.

„Tahaks… tahaks mingisugusesse sellisesse kohta — kus üldse elektrit ei ole, et ei peaks enam kunagi kokku hoidma — aga samas kogu aeg hoiaks.” (Ott Aardam, „Mee hind”).