KULMINATSIOONIDE KUHI JA PILLIMÄNGU PIDU
Oktoober, 2022XII „Pärnu muusikafestival” 13.–22. VII 2022
Eesti muusikaelu võib siinsete festivalide tihedust arvestades pidada erakordselt rikkalikuks. Pidunädalaid jagub ooperile, folkloorile, popmuusika arvukatele stiilisuundadele, džässile, uuemale kodumaisele süvamuusikale, vaimulikule muusikale ja muulegi. Mille poolest küll võiks „Pärnu muusikafestival” selles mitmekesisuses silma paista või eristuda?
Tänavu juulis täitis festival suvepealinna juba kaheteistkümnendat korda kõrgtasemel muusikaga. Publiku elavat huvi ja üsna suurt rahvusvahelist tähelepanu arvestades on selge, et Järvide muusikaperekonna igasuvine ettevõtmine on tõusnud üheks mainekamaks klassikalise muusika sündmuseks Eestis. Kriitikute ja kajastajate hulgas võis märgata mitmete tuntud väljaannete esindajaid ning menukate kontsertide arvustused ei hoidnud kokku ülivõrretega.
Pärnu festival on muusikapühitsus, mis sisaldab endas enamat, kui esmapilk haarata suudab. Lisaks Paavo Järvi juhitud Eesti Festivaliorkestri tuumakale programmile ja väljapaistvate solistide esinemistele toimuvad avalikkusele peaaegu nähtamatult Järvi Akadeemia õpitoad, kus noori arenemishimulisi muusikuid juhendavad oma ala tõelised tipud nii meilt kui mujalt. Üheks erutavamaks ettevõtmiseks on iga-aastane rahvusvahelise mastaabiga dirigentide meistrikursus, mis võimaldab heita põgusa pilgu orkestrimuusika homsetele juhtidele.
Solistidena pakkusid elamusi tippviiuldaja Joshua Bell, Berliini Filharmoonikute juhtiv metsasarvemängija Stefan Dohr, Eesti Festivaliorkestri kontsertmeister Florian Donderer, Wayne Marshall ning Eesti muusika tipud Marcel Johannes Kits, Hans Christian Aavik, Martin Kuuskmann, Katariina Maria Kits, Robert Traksmann, Theodor Sink, Triin Ruubel jpt. Kollektiividena osalesid Eesti Festivaliorkester, Tallinna Kammerorkester, Baltic Sea Philharmonic, Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkester, Pärnu Linnaorkester, Sander Mölder ja Estonian Voices ning Eesti Politseiorkestri bigbänd. Ühtekokku osales ligemale 200 muusikut.
Kõigile neile, kes on „Pärnu muusikafestivali” aastaid külastanud, pole selle sündmuse vaieldamatult kõrge kunstiline tase mingi saladus. Ent iga aasta pakub ka uusi avastusi, mistap väärivad nii mõnedki muusikalised elamused trükis talletamist ja lõikude kaupa läbi valgustamist, et meenutamist jaguks ka aja möödudes.
Maestrod Neeme ja Paavo Järvi „Pärnu muusikafestivali” lõppkontserdil 22. juulil 2022.
Tõiv Jõulu foto
Suur juubel kammerlikus kuues
Tänavune „Pärnu muusikafestival” pühendati maestro Neeme Järvi 85. sünnipäevale, sh ka festivali avakontsert 13. juuli õhtul. Rõhutamist väärib tõik, et Neeme Järvi võib 85-aastasena vaadata tagasi sellisele hulgale saavutustele, mis tavaliselt mahuksid mitmesse ellu või isegi inimpõlve: arvukate orkestrite juhatamine üle maailma, väljapaistev koht muusikaloos tänu arvukatele plaadistustele, väärikas rida esiettekandeid ja pühendustega teoseid. Sellist suurt teetähist võinuks muidugi märkida mitmel moel, näiteks Mahleri gigantse 8. sümfoonia ettekandega või hoopis grandioosse oratooriumiga, ent maestro otsustas oma suure tähtpäeva täita hoopis peene kammerliku musitseerimisega. Festivali avakontserdil oli laval Tallinna Kammerorkester (TKO), kavas Mozarti igihaljas serenaad „Väike öömuusika”, tavapärase instrumentaalkontserdi asemel Christoph Willibald Glucki (1714–1787) „Vaimude tants” ooperist „Orpheus ja Eurydike” ning lõpetuseks Antonín Dvořáki (1841–1904) üks mängitumaid ja tuntumaid teoseid „Serenaad” op. 22.
Järvi juhtis „Väikese öömuusika” muusikalist kulgu lugupidamisega ja tähelepanuga detailidele. Tallinna Kammerorkester reageeris meisterlikult kõigile dirigendi soovidele, ka ootamatutele ja spontaansetele impulssidele, mida polnud kaugeltki vähe. Christoph Willibald Glucki „Vaimude tantsus” õnnestus flöödil soleerival Maarika Järvil luua õhuline ja õrn atmosfäär, mis oli vaba konventsionaalsest kiirustamisest ja kõrgest pulsist. Dvořáki serenaadis tuli selgeimalt esile TKO madalate keelpillide üksmeelne mängulust.
Neeme Järvi näitas selgelt, et on parimas loomingulises hoos ja heas füüsilises vormis. Peene musitseerimise kõrval olid eeskavas nii mõnedki riukad, mis oma teatraalse lustakusega võitsid publiku poolehoiu. Interpretatsioonis valitses osav ja põhjendatud kontrastide otsing, mistõttu klassitsismiajastu vormile igiomased kordused mõjusid mitmekesiselt ja köitvalt. Olulise joonena tuli esile Järvi armastus vaikse ja pineva musitseerimise vastu — sellist impulssi võis tajuda ka Järvi Akadeemia dirigentide meistrikursustel, kus Neeme Järvi juhtis tihti tähelepanu vaikse musitseerimise vajalikkusele. Oskus julgustada orkestrit mängima vaikselt, pehmelt ja samas täie erksuse ning energiaga on Järvi üks olulisemaid omadusi.
Esimene sümfooniline kulminatsioon
16. juulil astus lavale Eesti Festivaliorkester (EFO) Paavo Järvi dirigeerimisel. Kontserdi kava oli üles ehitatud erakordselt mõjuvalt: avanguks Witold Lutosławski eleegiline meistritöö „Musique funèbre”, üks Poola 20. sajandi tuntumaid teoseid keelpilliorkestrile, seejärel särav ja sisukas Richard Straussi Kontsert metsasarvele ja orkestrile nr 2 Es-duur ja õhtu peateosena Pjotr Tšaikovski 5. sümfoonia e-moll, op. 64, mis on vene helimeistri üks liigutavamaid teoseid.
Maailmas pisut ringi vaadates võib märgata üht rõõmustavat trendi, nimelt jõuab 20. sajandi poola muusika aina sagedamini parimate orkestrite repertuaari. Uuele tõusule on teel mitmed Poola rahvusklassikud ja ka seal sündinud, kuid olude sunnil mujale siirdunud meistrid — viimastest tuleb esmajoones mainida Mieczysław Weinbergi (1919–1996). Samuti on märgatavalt kasvanud huvi Karol Szymanowski (1882–1937) ja Witold Lutosławski (1913–1994) suurepäraste teoste vastu. Suurenev tähelepanu naisheliloojatele on toonud teenitult rambivalgusesse Grażyna Bacewiczi (1909–1969) meisterlike helitööde varamu. Sel kontserdil (ja ka järgmisel) kõlanud Witold Lutosławski „Musique funèbre’i” (1958) ettekanne oli liigutav, intensiivne ja mõjuv; oluliseks toeks sellele oli EFO tüseda kõlaga madalate keelpillide rühm. Selle, Béla Bartóki mälestusele pühendatud teose kujundite ring on napp ja seal puudub täiesti see värvide pillerkaar, mis vaatab vastu Lutosławski kuulsast Orkestrikontserdist (1954). Vaid keelpillidele kirjutatud teos mõjub justkui mustvalge foto, aga värvide nappus on asendatud eredate kujundite ja pinevalt kasvavate pingemomentidega, mis leiavad teisal leevendust kihavates ja voolavates faktuurimängudes. EFO mäng vormis selle rühika ja rõhkuderohke leinamuusika mõjuvaks muusikaliseks mälestussambaks.
Richard Straussi Metsasarvekontserdi nr 2 Es-duur ettekanne 16. juulil 2022: Stefan Dohr, Paavo Järvi ja EFO.
Richard Straussi metsasarvekontserdi solistiks oli oma ala üks maailmanimesid, Berliini Filharmoonikute juhtiv sarvevirtuoos Stefan Dohr. Straussi Metsasarvekontsert nr 2 võlus oma voolavuse ja eredate kõlakujunditega. Naudingut suurendas veelgi teose osav orkestratsioon, mille kõla Paavo Järvi vilunult kujundas. Imetlusväärseim oli Stefan Dohri meisterlik toonikujundus, mille täielikku virtuoossust sai nautida Olivier Messiaeni loodud lisapalas pealkirjaga „Le tombeau de Jean-Pierre Guézec”. Sellist ekstreemsete registrite ja kõlakontrastide etüüdi suudavad mõjuvalt esitada väga vähesed virtuoosid, sest väiksemgi kvaliteedikadu võib teose võlu hävitada. Dohr mängis sealseid poolehäälseid kiireid käike, fanfaarilikke hüüatusi ja pikki laulvaid fraasikaari lausa improvisatsioonilise loomulikkusega, luues tõeliselt mõjuva terviku.
Festivali üheks emotsionaalseks kõrghetkeks kujunes Pjotr Tšaikovski 5. sümfoonia esitus Paavo Järvi dirigeerimisel. Sama teos kõlas ka 17. juuli õhtul. Pisikesed erinevused nende ettekannete vahel pole olulised, tähtis on aga ära märkida orkestri rikkalik ja mitmekesine kõla: Tšaikovski partituuri kirjutatud kulminatsioonide lained kippusid vahel lausa saali paisutama. EFO keelpillide tutti oli sügav ja väekas ning samas puhas ja karge; harmoonia pingeväljad saavutasid sellise selguse, millist ei kohta alati isegi maailmaklassi orkestrite salvestustel. Ettekannet polnud võimalik kuulata objektiivse rahuga, see haaras täielikult oma pöörisesse, juhtides kuulaja läbi traagiliste helitihnikute otse särava ja rõõmuküllaselt triumfeeriva koodani. On tõsi, et Tšaikovski muusikat esitavad — õigupoolest lausa tüdimuseni — peaaegu kõik maailma orkestrid. EFO esitus joonis alla olulise tõiga: Tšaikovski muusika geniaalsus pääseb tõeliselt maksvusele vaid siis, kui orkester ületab kõik tehnilised kitsaskohad ja annab end täielikult muusika teenistusse. „Pärnu muusikafestivalil” kõlanud Tšaikovski Viies sümfoonia oli vaieldamatult parim, mida mul on seni õnnestunud elavas ettekandes kuulata — selles oli mingit võrratut kõikehõlmavust. Midagi enamat ei oskakski sellelt žanrilt, mida tähistatakse sõnaga ’sümfoonia’ ning mis võiks olla instrumentaalmuusika mõtteline mäehari, oodata.
Max Bruchi Viiulikontserdi nr 1 g-moll ettekanne 17. juulil 2022: Joshua Bell, Paavo Järvi ja EFO.
Paavo Järvi, Joshua Bell ja EFO proovis.
Taavi Kulli fotod
EFO 17. juuli kavas vahetus üksnes solist: maailmakuulus virtuoos Joshua Bell esitas Max Bruchi Viiulikontserdi nr 1 g-moll, ühe tuntuma ja armastatuma 19. sajandi teose selles žanris. Selle tõiga üle mõtiskledes ei saa aga mööda ühest teose kitsaskohast, mida ei suutnud unustama panna isegi EFO, Joshua Belli ja Paavo Järvi hiilgav koostöö. Nimelt ei toimu Bruchi viiulikontserdi orkestripartiis algusest lõpuni peaaegu mitte midagi huvitavat; see on nagu stampide kataloog, tüüpväljenduste entsüklopeedia, mis annab lihtsalt tagapõhja solisti säravale eneseväljendusele. Orkester on justkui väike lisavile suure ja särava viiuli küljes. Panen selle fakti helilooja, mitte orkestri ega dirigendi süüks. Solist Joshua Bell on vaieldamatult imeline viiulimängija, tema poognakäsitlus ja artikulatsiooni peenus paneb kadestama iga konkurendi. Tulemuseks on täiesti ainulaadne kantileen ja voogav hõbedane heli, mis on ülemhelirikas, aga ka intensiivselt sihitud ja ruumikas. Need peaaegu paradoksaalselt koos toimivad omadused teeb võimalikuks mäng pillil, mis on otsekui keha orgaaniline osa. Vägagi võluvalt mõjus ka lisapala, Chopini Nokturni op. 9 nr 2 orkestriseade, mille autoriks on Bell ise. Keelpillimängu austajatest suuremale osale oli emotsionaalseks kulminatsiooniks just Joshua Belli mäng ja sellele muljele pole mingit põhjust vastu vaielda.
Eesti Pillifondist ja kosutavatest kammerkõladest
„Pärnu muusikafestivali” märgiliseks sündmuseks on juba mitmendat aastat Eesti Pillifondi gala. Selle olulise institutsiooni esinduskontserdi toimumine festivalil pole kaugeltki juhuslik. Nimelt asutati Eesti Pillifond 2015. aasta lõpul kultuuriministeeriumi initsiatiivil Swedbanki, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja maestro Paavo Järvi toel. Eestis on tõesti võrsunud uus andekate ja oma elukutsele pühendunud keelpillimängijate põlvkond ja nende edule hoo sisse tõukamisel on suureks abiks kõrgelt koteeritud meistripillide andmine mängijate kasutusse. See ongi Eesti Pillifondi esmaseks missiooniks ja nagu arenenud riikides tavaks, soovitakse seda teha koostöös riigi ning erasektoriga. On ju peaaegu kõigis kõrgkultuurist lugupidavates riikides sarnaselt toimivad kollektsioonid ammu olemas. Miks peaks Eesti siin teiste järel sörkima? 18. juulil toimunud galakontsert näitas, et pillifondi tegevus kannab päriselt vilja.
Antonio Vivaldi tsükli „Aastaajad” ettekanne Eesti Pillifondi galakontserdil 18. juulil 2022: Florian Donderer, Hans Christian Aavik ja „Pärnu muusikafestivali” kammerorkester.
Tõiv Jõulu foto
Hans Christian Aaviku käes leidis meisterlikku kasutust Giovanni Paolo Maggini viiul. Koos Theodor Singi ja Reinut Teppiga esitati Heinrich Ignaz Franz Biberi (1644–1704) ere ja mitmekülgne teos „Sonata representativa”. Sedavõrd peent, väljendusrikast ja kõlatihedat viiulimängu nagu Biberi sonaadi esitusel kuuleb üsna harva. Väga hea pilli ja tipptasemel viiuldaja Hans Christian Aaviku sümbioos võitis publiku tulise poolehoiu. Sama pilli kõlailu võis kogeda natuke suurema ansambli koosseisus veel Antonio Vivaldi „Suve” ettekandes tsüklist „Aastaajad”, kus pääsesid mõjule Aaviku briljantsed solistiomadused ja fantaasiarikkus, mis tegid liigagi tuttava teose kuulamise erutavaks ja sisukaks. Kontserdil kõlasid ka Vivaldi tuntud tsükli teised osad, „Kevad” Katariina Maria Kitse, „Sügis” Florian Dondereri ja „Talv” Robert Traksmanni soleerimisel. Oli ääretult põnev kogeda nende suurepäraste viiuldajate nüansirikast mängu, milles võis tunda üsna erinevaid lähtepunkte ja kõlalisi püüdlusi. Fondi kümnest väärtuslikust keelpillist käis lavalt läbi lausa kuus. Saagu neid veelgi rohkem!
19. juulil täitis Pärnu kontserdimaja suure saali traditsiooniline „Kammergala”. Kammermuusika puhul kaevatakse pidevalt kasina publikuhuvi üle ja seega oli rõõmustav näha, kui palju kuulajaid oli saalis kaasa elamas. Kontserdil andsid tooni festivaliorkestri parimad mängijad, nende seas Martin Kuuskmann, Hans Christian Aavik, Theodor Sink, Marcel Johannes Kits, Benjamin Nyffenegger, Thomas Ruge. Esitati avar valik peaaegu otsatust kammermuusika varamust; kavasse mahtusid Eduard Tubina, Antonín Dvořáki, George Enescu, Erkki-Sven Tüüri, Boriss Ljatošõnskõi ja Pjotr Tšaikovski teosed. Muusikute koosmängu tase oli lausa erutavalt kõrge, justkui olnuks tegu mõne nimeka, maailmatasemel kammermuusika festivaliga. Kavagi oli kavalalt kokku seatud. Küllap oli tegijaile teada, et just Pjotr Tšaikovski „Serenaad” oma tuttavlikkuse ja intensiivse esitusega võib õhtule väärilise punkti panna. Ja tõepoolest nii ka läks! Põnevust lisas ka tõik, et tavapärase keelpillorkestri asemel kõlas teos hoopis seades neljale tšellole, mille autoriks on briti tšellist ja helilooja James Barralet. Tuntud suurteostest seadete tegemine on riskantne ettevõtmine, eriti seaded „sarnastele” instrumentidele, sest need võivad vahel välja kukkuda igava ja moonutatud variandina originaalist. Sel korral oli teisiti — sellest „Serenaadi” seadest kujunes kogu festivali üks meeldejäävamaid ettekandeid, mille publik võttis vastu ülevoolavate ovatsioonidega. Nii võikski sõnastada heliteose (ja helilooja) meisterlikkuse ühe kindla tunnuse: muusika ehituslik kvaliteet on sedavõrd kõrge, et seadetesse valamine ei kahanda teose kullaproovi.
Pjotr Tšaikovski „Serenaadi” ettekanne James Barraleti seades neljale tšellole „Pärnu muusikafestivali” kammergalal: (vasakult) Benjamin Nyffenegger, Marcel Johannes Kits, Theodor Sink ja Thomas Ruge.
Tõiv Jõulu foto
Tšaikovski ideerikka ja tehniliselt nõudliku teose esitas saksa-eesti tšellistide kooslus Benjamin Nyffenegger, Thomas Ruge, Marcel Johannes Kits ja Theodor Sink. Ulatusliku neljaosalise teose ettekanne oli algusest lõpuni erakordselt pingestatud ja põnev. Kõiki neid tšelliste iseloomustab kalduvus mängida ülimalt täidlase kõlaga, mida kroonib väljendusrikas vibrato. Seejuures ei puudu detailide peenus ning vajadusel õhuline ja ebamaine flautando.
Selle suure kulminatsiooni valmistas ette üks tähelepanuväärne teos, mille autoriks on Boriss Ljatošõnskõi (1895–1968). See Ukraina muusika rahvusklassik on ukrainlastele vähemalt sama oluline kui meile Heino Eller või Eduard Tubin. Ljatošõnskõi Keelpillikvartetist nr 4, op. 43 (1943) esitati vaid kolm osa, aga see ärgitas kindlasti nii mõndagi kuulajat lisa otsima. Kvarteti aeglane avaosa puges südamesse oma eleegilise kantileeniga, järgnenud kiired osad (Allegretto semplice ja Allegro scherzando) kõlasid otsekui keelpillidele kirjutamise õpikunäited. Väga osavalt kasutati just madalamaid keelpille, mis aitas kaasa kvartetikunsti ihaldatud häälte „demokraatlikule” võrdsusele. Teose kandis meeldiva süvenemisega ette kvartett koosseisus Artur Podlesniy (I viiul), Grace Kyung Eun Lee (II viiul), Mari Adachi (vioola) ja Benjamin Nyffenegger (tšello). Küllap on ukrainlaste suure meistri Ljatošõnskõi loomingus veel paljugi avastamisväärset; igatahes andis see esitus avastuskihule tugeva tõuke.
Dirigeerimine kui igavene õppimine
Järvi Akadeemia dirigeerimise meistriklassides käis pinev töö Neeme Järvi, Paavo Järvi, Leonid Grini ja Kristjan Järvi käe all. Kursuslastele pakutud kava oli muusikaliselt mitmekesine ja väljakutsetest tulvil. Minu arvates moodustavad Järvi Akadeemia dirigentide meistriklassi praktikumid festivali ühe kõige põnevama osa, mille põhjalikum avamine vajaks ajakirja erinumbrit. 20. juulil toimunud Järvi Akadeemia lõppkontserdil paluti lavale akadeemias aktiivselt osalenud, et üle kahe nädala väldanud meistriklasside viljad saaksid nähtavaks ja kuuldavaks laiemalegi publikule. Pärast õppureid astus orkestri ette ka suur õpetaja Neeme Järvi isiklikult. Kontsert kestis peaaegu neli tundi, nooruslik maestro Järvi pani kontserdile punkti alles kesköö paiku.
Sel kontserdil toimus ka üks meie kodumaise helikunsti esiettekanne — noorte dirigentide juhatamisel toodi publikuni Mari Vihmandi Kolmikkontsert kahele flöödile ja fagotile, mis visa harjutamise tulemusel lavaküpseks oli saanud. Nüüdisaegse ja senikuulmata muusika juhatamisel saavad eriti oluliseks dirigendi tehnilised oskused, mis aitavad orkestril orienteeruda ja võimalikult heas kooskõlas musitseerida. Seal on vähe ruumi oma karisma näitamiseks ja udupeene kunsti tegemiseks, lakmuspaberiks saavad konkreetsus nõudmistes, skeemide täpsus ja katkematu kohalolek muusikutega suhtlemisel. Dirigendi ja orkestri vahelise usalduse täit mõõtu näitasid Vihmandi Kolmikkontserdi teist osa juhatanud Valle-Rasmus Roots ja finaali dirigeerinud Aivis Greters.
Selle maratonkontserdi jooksul esitati mitut teost korduvalt ja nii tekkis põnevaid võimalusi noori dirigente võrrelda. Lootustandvalt tugeva mulje jättis Kristian Sallineni juhatatud Menuett Haydni 95. sümfooniast c-moll. Kursuste noorim osaleja Kasper Joel Nõgene dirigeeris sümpaatse kindlusega Eduard Tubina „Pidulikku prelüüdi”. Nõgene pälvis ka publiku lemmiku preemia ja orkestrantide lemmiku tunnustuse (mõnevõrra oodatult, kuna inimloomus eelistab ju vaikimisi nooruse ja andekuse koosmõju). Hoidkem pöialt, et Nõgese edu saaks tugevaks ehituskiviks tema edasistele õpingutele ja kannatlikule kasvamisele helikunsti nõudlikus maailmas.
Lõppkontserdid ja tänu
21. juuli õhtu tõi lavale festivali esimese lõppkontserdi. EFO selleaastase repertuaari austav tähelepanu Poola heliloomingule väljendus ka kahe lõppkontserdi kavas: Grażyna Bacewiczi väga rikkalikust ja mahukast loomingust kanti ette kolmeosaline Kontsert keelpilliorkestrile. Teos ise mõjus oma hoogsa väljendusrikkusega, mille tagas meisterlik keelpillide käsitlus. Kujundite maailm jäi oma neoklassikalises stiilis siiski pisut kahvatuks, jättes kasutamata paljud faktuurifantaasia võimalused, mis tõusevad Bacewiczi hilisemates teostes märksa eredamalt esile. EFO ja Paavo Järvi esitus oli elektrit täis ja kindlameelne ning nii sai teos ehk mõne plussi juurde. Järgnes Johannes Brahmsi Topeltkontsert viiulile ja tšellole a-moll, op. 102, mille solistid olid eestimaised tippmängijad Triin Ruubel (viiul) ja Marcel Johannes Kits (tšello). Ettekanne kujunes meeldivaks ja meistritaseme vääriliseks. Vaid üksikutes kohtades esines mõningaid tasakaalu keerdsõlmi suhetes orkestriga.
Johannes Brahmsi Topeltkontserdi viiulile ja tšellole a-moll, op. 102 ettekanne „Pärnu muusikafestivali” 1. lõppkontserdil 21. juulil 2022: Triin Ruubel, Marcel Johannes Kits, Paavo Järvi ja EFO.
Taavi Kulli foto
Teine ja niisiis festivali viimane lõppkontsert toimus 22. juulil. Johannes Brahmsi Topeltkontserti asendas siin George Gershwini (1898–1937) Klaverikontsert F-duur, soleeris briti pianist, organist ja dirigent Wayne Marshall. Gershwini vaimukas ja erakordselt rikkaliku kujundikeelega Klaverikontsert kõlab lavadel üllatavalt harva, märksa vähem kui tema „Rhapsody in Blue”. See teos on mastaapne, magus ja klaverikunsti vaatepunktist üsna keerukas, rapsoodiast ka muusikaliselt huvitavam ja nauditavam. Wayne Marshalli esitus oli kaasahaarav, vahetust virtuoossusest pulbitsev ja sädelev. Ka publiku reaktsioon ei jätnud absoluutselt mingit kahtlust, et tegemist oli festivali ühe järjekordse kõrghetkega, mis jääb meelde küllap ka pikemaks ajaks. Publiku hullutamisel keeras viimase vindi peale Marshalli improvisatsioon, kus teemasid oli õige mitu, aga arengu materjaliks oli kuulus sünnipäevalaul „Happy Birthday”. Lõppkontserdi peateosele, Jean Sibeliuse süidile „Lemminkäinen” op. 22 andis Paavo Järvi mastaapse tõlgenduse, tuues välja Eesti Festivaliorkestri suurimad väärtused: keelpillide sügav ja haarav kõla, puhkpillide särav, tooniküllane ja solistlik mäng, vaskpillide rikkalik helisammastik, mis vaimustab oma puhtuse ja toekusega. Kõik see annabki vastuse avalõigus õhku visatud küsimusele, mille poolest „Pärnu muusikafestival” teiste muusikasündmuste seas silma paistab. Maailmatasemel pillimängijate erakordne kokkutulek ühel laval, sellest sündivad kordumatud helilised elamused ja koostöö teevad Pärnu festivalist sündmuse, mis erineb kõigist teistest Eesti rikkaliku muusikaelu rohketest pidudest.
George Gershvini Klaverikontserdi F-duur ettekanne „Pärnu muusikafestivali” 2. lõppkontserdil 22. juulil 2022: Wayne Marshall, Paavo Järvi ja EFO.
Tõiv Jõulu foto
Tähtsusetu pole seegi, et valdav osa kontsertidest anti täissaalidele. See tõik kõneleb andumuse ja hoolega tehtud tööst mitmel tasandil — lisaks tipptasemel interpreetidele ja sisukale programmile on tänulikku märkamist väärt ka need pingutused, mida teevad korralduse ja turundusega seotud abiliste väed. Neis asjus on „Pärnu muusikafestival” näidanud aastatega aina kasvavat taset. Uue suve ootuses on nüüd paslik oma jutule punkt panna ja minna lootusrikkalt vastu sügisesele kontserdihooajale.
