KUMMARDAN JA SELLE SEES ON VEEL ÜKS KUMMARDUS

Oktoober, 2022

Intervjuu Juhan Viidinguga aastast 1992

ARDO RAN VARRES

Kevadel 1992, mil Eesti oli just taasiseseisvunud ja kroon oli kohe asendamas rubla, anti meile keskkooli viimases klassis ülesanne koostada referaat mõnest eesti luuletajast. Kool oli Tallinna Muusikakeskkool ja õpetajaks suurepärane Inga Puks. Mõtlesin tükk aega, kellest ja kuidas seda teha. Ühtäkki tekkis idee, et mis oleks, kui intervjueeriks ise mõnd poeeti. Üsna kiiresti liikus mõte Juhan Viidingule, kuna tema tütar Elo õppis meie klassis esimesed üheksa aastat ja ma olin põgusalt tema isaga tuttav. Lisaks paelus mind teater, sealhulgas Viidingu katsetused lavastaja ja näitlejana Eesti Draamateatri väikeses saalis. Mõeldud — tehtud, pärast üht etendust pöördusin tema poole ja rääkisin oma loo ära. Ta mõtles veidi ja sõnas, et kohtume Draamateatri valvelauas järgmisel nädalal. Valmistasin küsimused ette, võtsin diktofoni kaasa ja saimegi kokku. Ta viis mind oma garderoobi teatri esimesel korrusel ja me vestlesime ligi tund aega. (Saatuse tahtel olin kaheksa aastat hiljem paar hooaega näitlejapalgal samas teatris ja samas garderoobis!) Ta palus, et kui tekst on lindilt litereeritud, siis kustutaksin helisalvestuse. Nii ka tegin. Lisaks andis ta mulle mõningaid materjale, nt ühe magistritöö referaadis tsiteerimiseks. Tegin muidugi ka eeltööd, lugesin raamatukogust leitavaid materjale jmt. Leidsin ühe vana Kultuuri ja Elu, kus Mati Unt oli teinud Viidinguga välkküsimuste ja -vastustega n-ö assotsiatsioonide tabeli. Palusin siis Juhanil ka neile küsimustele uuesti kiiresti vastata, et näha, kas aeg on seal midagi muutnud. Referaadi kaanele joonistas mu ema Viidingu portree, sisse kleepisin foto ühest stseenist, kus ta on koos Rita Raavega. Juhan sai referaadist koopia. Kirjandusõpetaja oli sellise töö üle muidugi väga rõõmus. Ta väitis, et Viiding ei anna üldse intervjuusid või siis on teinud seda väga ammu. Kaua aega oli see referaat koolis ja ühel hetkel kaotasin jäljed. Nüüd, täpselt kolmkümmend aastat hiljem sattus see mulle taas kätte — olin selle koolist siiski tagasi saanud ja ema oli selle „arhiivi” pannud. Avaldame intervjuu täismahus ja omaste loal.

Värskendav oli üle vaadata ka luulesaadet „Trammisõit”, kus Viiding sõitva trammi tagaosas oma luulet loeb. See on salvestatud 1993. aastal ja läbi trammi akna on kenasti näha toonane aegruum: postsovetlik ja sombune Tallinna kesklinn ja sõidukid (https://arhiiv.err.ee/vaata/trammisoit-juhan-viiding).

Juhan Viidingu portree, mille joonistas Taimi Varres.

MINU (REFERAADI KOOSTAJA) INTERVJUU JUHAN VIIDINGUGA 27. IV 1992

Ardo Ran Varres: Kui keegi tahaks sinust kui luuletajast referaati koostada, siis milliseid seiku (sinu arvates olulisemaid) sa talle oma elust mainiksid?

Juhan Viiding: Elu on olnud õnnelik. Oluline on, et mul polnud isaga konflikti. Väga on vedanud ka abikaasaga. Olen oma elu jooksul kohanud palju häid inimesi (eriti on mõju avaldanud, peale isa surma, kohtumised vanade tarkade meestega).

Kas mäletad, millal kirjutasid oma esimese luuletuse?

Mäletan küll. Need on mul kirjas ühes vihikus (trükitähtedega). Olin siis kuueaastane. Hiljem olen neid ridu avaldanud oma kogudes. (See näitab, et luule kirjutamiseks ei pea olema väga vana või küps.) Näiteks luuletus „1954” (mis on ka sel aastal kirja pandud) peegeldab kuidagiviisi minu lapsepõlve elumudelit. Kuna see maailm on selles luuletuses „väga idülliline”, siis toob noor autor lõpus sisse tugeva muutuja (mees kardab koera, naise kapronsukad rebenevad — mis oli tol ajal väga jube asi). Tol ajal, seda lauset kirjutades, olid mu hinges väga ambivalentsed tunded, ma sain aru, et see päris hea vist ikka ei ole. Kindlasti ei teadvustanud ma seda siis enesele, tahtsin saada kiiresti kaelast ära ja lõpetasin luuletuse. Lõpu helgus võib mõjuda topeltirooniana.

Oled sa auahne?

Ei. Tol ajal kindlasti mingil määral olin. Sobival määral tunnustust ja aplausi sain noores põlves kätte, nii et need ihad ja krambid on täis. Sellega on täpselt nii nagu ära joodud viinaga — seda pole enam vaja, sellega on nagu asi ühel pool, rahu majas.

Olulisem kui tunnustused oli mulle soov jagada, eluenergia, et hetked oleksid meelepärases suunas täidetud, et midagi juhtuks.

Eks nad on mind tunnustanud ja komplimenteerinud, aga tõtt-öelda pole ma sellele tähelepanu pööranud.

Millist luuletust (luulekogu) pead oma parimaks? On sul nende hulgas „lemmiklapsi”?

Ei, neid mul pole. Oleneb muidugi meeleolust ja nurgast, kust vaadata. Paremad on paremad ja kehvemad on kehvemad. Kõrgelt hindan valikkogus „Osa” ilmunud minatuure (tekste). Olulised on mõned lühikesed proosapalad. Meeldejäävad ja minule tähtsad (ja kuulu järgi ka teistele) on tööd, kus nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt hakkab (tahes-tahtmata) läbi jooksma isa motiiv. Samast hingusest on kantud „Mälestus 1954. aastast” („Läksime surnud isaga maale…”).

Mille eest said 1980. aastal ENSV teenelise kunstniku preemia?

See anti mulle n-ö kandvate osade eest teatrilaval (1970. aasta II poolel). Kuna see oli alam- või keskastme tunnustus, ei pidanud ma seda tagasilükkamise vääriliseks, sest sellest loobumine oleks mõjunud väga mannetu žestina. Samal sügisel ma tasakaalustasin seda, liitudes väikese aktsiooniga, mida hiljem „40 kirjaks” nimetama hakati. Nii et präänik sai pipraga „tasakaalustatud”.

Kas näitlejaamet on tulnud sinule kui luuletajale kasuks või on see mõjunud vastupidi?

Ma ei ole teatri motiive oma luules kunagi salanud ega vältinud, pigem vastupidi — arvan, et inimene, kes tegeleb individuaalloominguga ja on üksi (luuletades, maalides või helisid luues), ei pruugi alati omada suhtlemisvõimet, kollegiaalsust, alandlikkust ja ligimesearmastust, mida on rühmatöös väga-väga vaja. Mitmete inimeste tehtav kunst ja teatritöö on mind aidanud küll elu ja inimsuhteid mõista. Ma ei lahuta luulet ja teatrit.

Miks sa lavakasse läksid?

See oli ainus käepärane lahendus tol ajal; see oli põgenemisvõimalus ühiskonna agressiivsuse eest (Vene kroonu jälitas mind ka pärast lavakooli lõpetamist). Tol ajal oli seal Panso ja lavakal oli teine tähendus kui praegu, mil lavakas elab minu arvates mälestuste mälestustest. Üks põhjustest oli veel minu küsitav keskkooliharidus.

Milliseid luuletajaid sisseastumisel lugesid?

Vist Talvikut, kindlasti Sanga („Oli õhtu, oli sügis, oli vaikne, vilu” — üks Sanga ilusamatest luuletustest, mis ütleb ka praegu mulle palju). Omi tekste lavakasse väga ei tirinud, kui siis
ainult laiskusest.

Kas sul nõukogude korraga on konflikte olnud?

Igal enam-vähem normaalsel inimesel on totalitaarse ühiskonna surve all elades suured konfliktid. Need oleksid teiselaadsed, kui ma elaksin karmis lääne tüüpi turumajanduse ühiskonnas. Põhihoiak oleks mul ikka olnud arvatavasti samasugune. Ühiskondlikke olusid ma üle ei tähtsusta ja oma pattudes ühiskonda (kommuniste) ei süüdista, sest see poleks kõlbeline hoiak.

Raskeid dramaatilisi teemasid olen siin-seal markeerinud oma varasemates luuletustes, mis olid ka lubatuse ja sobimatuse piiril. Nad siiski ilmusid, kuid nende keel oli võõras ja tiraaž väike ning luulekeel ka mitte võib-olla kõigile arusaadav.

Enamasti on kõik ilmunud, tsensuurgi oli loid ja lahja, pigistas vahel ka silma kinni. Mõistagi oli see teatud mõttes kokkulepe, ma ei võtnud seda kõike ka nii tõsiselt. Mingil määral tuli see muidugi kasuks, aga seda ei saa väga üle hinnata. Kumbagi ei tohiks üle hinnata — mitte seda taga nutta, et „okas rinnus pani ööbiku laulma, küll on hea, et „okas rinnus on””. Lõppude lõpuks on need igavesed asjad ja need ei ole alati nii süsteemis kinni. Võib ju küsida, kas oli üldse mõtet midagi avaldada. Me kõik oleme ju kandnud Nõukogude passi taskus (kui me just metsas muldonnis või okstest majakeses pole elanud). Tean Eestis väheseid, kes oleksid elanud totaalses pagenduses, nii et neil nõukogude võimuga mingit pistmist polnud (selline elu polnud lihtsalt käepärane). Aga teatavat passiivset vastupanu on ju meie kultuur endas ikka kandnud.

Millist luulet loed, millist teistele soovitad?

Ma ei tee kirjandusžanrite või kunstiliikide vahel üldse suurt vahet. Igas teoses (romaan, novell, draama) suudame eraldada otsemaid selle, mis on tehislik ja võlts, kui kuulame hoolega oma sisemust, sünnipäraselt kaasas olevat tõetunnet, mis on oma päritolult jumalik, mitte inimlik. Eesti luuleski (ja luule on ju enamasti emakeelne) on palju säravaid lehekülgi. Või kui neid polegi nõnda palju kui suurtes kultuurides, siis teistpidi võivad nad olla seda säravamad. Hea eesti luule peal olen ma loomulikult üles kasvanud. Otsestest mõjutajatest värsikultuuri või sügavuse või hoiaku plaanis võiksin nimetada vahest ainult Heiti Talvikut, kes on mulle lapsest saadik kõige lähedasem olnud. Lisaks nimetaksin veel Ennot ja Underit, mingil määral ka Alverit ja Sanga, Lepikut, Ristikivi, Alliksaart, Laabanist rääkimata.

Miks ei jäta su luule puudutamata ka noori lugejaid?

Õpetlik või didaktiline joon on mu luules küllalt tugev. Ju ma olen seda ka silmas pidanud, et mitte sisendada noorematele (või kas või lastele) seda, mida ma ei taha ühiskonnale sisendada, või vastupidi, mida täiskasvanutele rääkida või avaldada. Püüan teha nii, et see kõlbaks ka palju noorematele.

Mida arvad oma luule viisistamisest?

Laululoojad ei saa teksti muusikas edasi andmisega enamasti hakkama. (Seda sünnib haruharva, näiteks Schubert.) Näiteks minu luuletuse „Sinu vanemad tol õhtul olid maal” teksti olulist külge annab minu ja Tõnis Rätsepa valitud viis paremini edasi, kui vendade Johansonide lauluvariant seda teha suudab. (Kuigi neil on kõik nii ilus ja muusikaline.) Või näiteks luuletuse „Õhtu Valgas” (minu ja Rätsepa) pseudotangolik esitus on teksti kokkupanemise seisukohalt täpsem kui ansambli Jäääär rafineeritud teisend.

Milline oli sinu suhe matemaatikaga?

Ma olen matemaatiline idioot, kuigi mu isa oli kõrgema haridusega matemaatik. Arvan, et mingi osa süüst on siin ka õpetamissüsteemil. Minu teada on olemas humanitaarsemad meetodid, millega õpetada matemaatikat neile, kes pole võimelised seda sellises ulatuses vastu võtma.

Tean, et su tütar vaevles samuti matemaatikaga.

Jah, ja tema luuletab samuti. Tegelemine ühes suunas võib-olla surub teise välja. Aga ma usun matemaatika poeesiasse.

Sama häda oli ka J. Liivil ja V. Luigel. Arvatavasti on see mingi üldisem seaduspära.

Milline on sinu elufilosoofia?

(Viiding sulgeb esimest korda magnetofoni ja mõtleb mõned minutid üsna pingsalt.)

Kõige olulisemaks pean lähtumist kolmest mõistest. Need on ILU, HEADUS ja TÕDE. Usk, lootus ja armastus on nendega võrdväärsed. Pean neid väga tähtsateks tähisteks: tahan liikuda nende suunas ja neid leida, kuigi see võib kõlada natuke pateetiliselt, eriti viimaseaegsete uusärkamiste ja religioossete spekulatsioonide valguses.

Inimkond ei ole minu arvates üheski eluvallas suutnud ületada religioosseid põhitõdesid. Kristlik Euroopa, mille servas meiegi elame, on andnud meile kümme käsku ja sellelt pinnalt lähtuda püüdes — kas me seda suudame või mitte, see on iseasi — võime me küll õnnelikumaks saada.

Mingit erilist elufilosoofiat mul pole. Kõik on juba n-ö spetsiifiline, erialane, elukogemuste summa.

Iga kunsti puhul on minu jaoks oluline meeletervenduslik moment. Oluline on heakõlalisus, harmoonia, mis on äärmiselt raskesti saavutatav — et „pillid” kokku kõlaksid. Olen otsinud seda ka teatrist. Eelkõige on see enda kui instrumendi häälestamine. Ei saa nõuda teistelt hääles olemist, rääkimata ühishäälestusest, kui ma ei kõla iseendagagi kokku.

Moodne inimene on tihti nagu klaverihäälestaja, kes lapib klaverit — paneb selle häälde vaid teatud ulatuses. Ta ei tee seda tervikuna, nii et kõik hakkaks kõigega kokku kõlama. Selles suunas tahaks ikkagi tegutseda.

Ma pole mingi üldistuste mees, kes kuulutab viimast tõde. Võiks ju ütelda lihtsalt, kahe lausega, mis on tõde, ja siis lasta eesriie alla ning öelda, et see on kõik. Kirjandus ja teater püüavad aga näidata, kuidas tõe poole liikuda ning kui vaevaline see on.

Oma loomult olen ma vaatamisnarkomaan. See ei tähenda, et ma ei kuuleks — ma kuulen ka, ja mõnikord päris hästi. Ma orienteerun passiivselt kunstiliste helide maailmas, ise neid loomata ning püüan erinevatest helidest aru saada, et mida nad tähendavad. Ei jõua ära imestada iga päev seda võimalust asju eri külgedest näha ja sealjuures näha detaile, mis on nii lõpmata kõnekad, et märkad, kui peen see maailm ikkagi on ja kui keeruliselt ta võib avalduda. Kui oled detailide ja indikaatorfaktorite väikesed varjundid ning omavahelise seose ja tähenduse enda jaoks avastanud, siis alles märkad, et kõik on kõigega seotud.

See, mis meile on antud, seda on ikka palju küll ja õnneks ma tunnen teatud tänulikkust. Paljudest asjadest on mul hea meel. Kas ma suudan seda üles näidata ja kas ma sellele vastavalt ka käitun, see on muidugi iseasi. Muidugi pole ma mingi patoloogiline optimist, sageli esineb ka depressiooni ja masendust.

Pidades silmas, et lähemad aastad on riiklikule teatrile äärmiselt viljatud ja ebasoodsad — väga üksikud trupid suudavad end vee peal hoida —, pole üldsegi võimatu, et mul võib ees seista mingi teisenemine. Iga päev elan teatris justkui viimast päeva, kuigi ei tahaks veel lõpetada. Midagi imelikku pole, kui ühel päeval tunnen, et nüüd võib aastaks-paariks end ainult tekstile pühendada.

Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep esitamas „Lavakava” 1982 Tallinnas Kirjanike Majas.
Arno Saare fotod

JUHAN VIIDINGU ASSOTSIATSIOONE

Ajakirja Kultuur ja Elu 1975. aasta jaanuarinumbris küsis Mati Unt Juhan Viidingult assotsiatsioone etteantud sõnadele, 27. aprillil 1992 kordas A. R. Varres seda eksperimenti samal moel. Viidingu vastused Mati Undile on siin lühendatud kujul.

BIOSFÄÄR

1975, vastus Undile: Viskasin täna Mustamäel suitsukoni maha. Vaatasin kartlikult ringi. Igaüks arvab, et mina viskan, aga oleks hea, kui teised jätaksid viskamata. Plastmass ei saa iialgi tagasi huumuseks. Meie aga võime küll.

1992, vastus Varresele: Mingis riigis 80% nahavähki rohkem osooniaugu tõttu. Paljude inimeste alateadvuses olev tõsine mure, mis sööb seestpoolt.

POPULAARSUS

1975: Popu poiss, populaarne popu-juku. Arvan, et minu eas pole see enam küsimus.

1992: Ükskõik.

1975: Tahaks lõppu lisada k-tähe. Au on midagi niisugust, mis on juba kaduma läinud, ja see tuleb tagasi võita. Aumees.

1992: Kõige tähtsam.

ISA

1975: Meenub pigem, et sinu isa või nende isa või isake loodus. Meenub ka enda isaks olemine.

1992: Põhiline ja peamine mõiste ja motiiv minu elus.

HIRM

1975: „Hirm on see, kui enam kartagi ei julge.” Eluhirmudest vabanemine ongi vabaks saamine.

1992: Ära karda!