LEGENDI LOOMINE TERVELE PERELE

Rait Avestik

„VÄIKELINNA DETEKTIIVID JA VALGE DAAMI SALADUS”. Režissöör: René Vilbre. Stsenarist: Mihkel Ulman. Produtsent: Raivo Suviste. Operaator-lavastaja: Kristjan-Jaak Nuudi. Montaažirežissöör: Margo Siimon. Helilooja: Arian Levin. Kunstnik: Eva-Maria Gramakovski. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Grimmikunstnik: Maarja Järvsoo. Valgusmeister: Venno Kornak. Tegevprodutsendid: Mirle Veisner ja Jüri Jaanus. Helirežissöörid: Arian Levin ja Horret Kuus. Režissööri assistent: Helen Valkna. Operaatori assistent: Rein Pruul. Kostümeerija: Ave Kuik. Helioperaatorid: Indrek Ulst ja Arian Levin. Monteerija: Helis Hirve. Värvimäärajad: Aleks Tenusaar ja Kristjan-Jaak Nuudi. Eriefektide meistrid: Andres Kluge, Lauri Laasik ja Birgit Demidova. Tantsuseadja: Helve Kruusement. Kaskadöör: Oskar Poola. Osades: Liisa Koppel (Emilia Piir), Mariann Vilbre (Rosanna Maidla), Miikael Ainla (Markus Piir), Mikk Kaasik (Karl Maidla), Tambet Tuisk (Tõnis Piir), Hilja Murel (Berit Piir), Priit Võigemast (Stig Velson), Lembit Ulfsak (Herman Krookus), Ülle Kaljuste (Margit Truu), Indrek Taalmaa (Aivar Lohu), Tarvo Sõmer (Robert Üürike), Maie Matvei (muuseumi direktor), Leino Rei (Mait Maidla), Maarja Jakobson (Loviis Maidla), Merle Palmiste (Karin Viisla), Kärt Tammjärv (Johanna), Märt Pius (Jacob), Jaan Rekkor (Bonifacius), Rednar Annus (Henricus), Pääru Oja (Evaristus), Väino Laes (piiskop), Oskar Poola (Franciscus) jt. 83 min, värviline. © ETV2/BEC, 2013.

VD2_RGB_net 

      Ühest küljest võiks ju igasugune kõrgel tasemel tehtud kunst olla n-ö koguperekunst. Ilmselt ei tehtud kuskil maailmas algklassidega ühiskülastusi Lars von Trieri „Antikristuse” seanssidele, küll aga pole, vähemalt teoreetiliselt, võimatu, et kunsti- ja kasvatusteaduses pädevad ema ja/või isa suudaksid pärast teoreetilist eeltööd või mängulist sissejuhatust vaadata seda filmi koos oma lastega hubases elutoas. Kuigi see film pole, jah, võibolla kõige parem või tervem näide ühest koguperefilmist, saame siiski mõlgutada — kuna see film on ilmselgelt tehtud lapsevanemale, siis mis ikkagi võiks selles filmis olla see, mis paeluks last (loomulikult pärast ema ja isa sissejuhatavaid loenguid)? Kui see küsimus ümber pöörata ja esitada seda n-ö päris, laiatarbe- ja normaalsete koguperefilmide kontekstis, siis mis nendes filmides peaks olema, et need paeluksid, kohe tõsiselt, ka lapsevanemaid? Sest kuigi väljend „koguperefilm” lubab turvalist kunstiteost nii kogemusteta kui kogemustega vaatajale, on need ju ikkagi valdavalt tehtud vähese elu- ja kunstikogemusega vaatajaid silmas pidades.

      Ühest küljest on see iseenesestmõistetav, kuid kui eesmärgiks võetakse millegi tegemine „lastele arusaadavas keeles”, siis kipub tihtipeale juhtuma (näiteks meie kogupereteatris), et tulemuseks on üsnagi infantiilne toode. Kas hea koguperefilm peaks vastama oma sisulise ja vormilise mitmemõttelisusega näiteks avalikult ja ilmekalt esitatud banaani koorimisele — lapsel liigub mõte ühes suunas, emal teises, isal salaja kolmandas, meesnaisel ei tea mitmes suunas, ahvil kindlas suunas jne. Ilmselgelt pole see primaarne ning kogu küsimus seisneb pigem selles, kas ja kuidas suudab tegija „läbi lapse silmade”-tasandil hoiduda täiskasvanute enda sõnastatud „lapselikkusest”, säilitada eksistentsiaalset tõsidust ning julgeda olla lihtne (mitte lihtsameelne).

      On arusaadav, et spetsiaalselt nooremale vaatajale mõeldud lavastuste ja filmide reklaamis seisab sellesisuline märge. Turunduslikust aspektist vaadates on arusaadav ka see, kui juba sellele eraldatud sihtrühmale suunatud kunstiteosed liigitatakse veel vanuseliselt. Sisuliselt on see aga naeruväärne; näiteks kõnealune värske koguperefilm „Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus” sai Itaalias rahvusvahelisel Vittorio Veneto laste- ja noortefilmide festivalil esikoha kuni 11-aastastele mõeldud lastefilmide hulgas. Kas näiteks 12—15-aastastele mõeldud filmide rühmas oleks seda filmi saatnud häving? Ja kuidas oleks läinud koguperefilmide kategoorias… Tahan öelda, et tervele perele head filmi teha peaks olema äärmiselt raske. Ja ka seda, et hea kunstiteos on hea igas vanuses inimesele.

      Ette rutates ja mööndustega võib öelda, et režissöör René Vilbre ning stsenarist Mihkel Ulman on oma alla 6-aastastele mittesoovitavas seikluslikus eespool mainitud koguperefilmis suutnud selliseid filme kummitavad kitsaskohad hoida üsna talutavatena. Ühtlasi saab meie koguperefilmide kontekstis selle filmiga avardada koguperefilmi mõistet. Ühest küljest võiksime asendada nimetatud liigituse sõnadega „terve pere film” ja tähendus ei muutu. Teisalt tajume „terve pere” all nii komplektsuselt kui ka vaimselt, füüsiliselt ja sotsiaalselt tervet peret. Tähelepanuväärne on veel see, et kui taasiseseisvunud Eesti koguperefilmides (näiteks „Lammas all paremas nurgas”, 1992; „Kallis härra Q”, 1998; „Röövlirahnu Martin”, 2005; „Ruudi”, 2006) antakse sellistele filmidele nii hädavajalik reaalsuse aste edasi lõhkiste perede või ühe vanemaga kasvava lapse kaudu, siis „Väikelinna detektiivides” on alaealised peategelased tervetest peredest. Ja sel põhjusel pole selles filmis esikohal sotsiaalne äng, naer läbi pisarate, vaid mõnevõrra ebatõenäoline suvine seiklus, mille valguses korratakse üle mõned inimeseks olemise alused. Siiski hoiab režissöör Vilbre kätt elu pulsil ning vanemate argipäeva rutiini ei tapa mitte üksnes hulljulged ja seiklushimulised lapsed, vaid ka saatuse saadetud inimesed, kelle taustal oma toimiv suhe kaine pilguga üle vaadata.

VD3_RGB_net

      Tapmised ja röövimised ning nende ümber hõljuv ohtlikkus on ammu iseenesestmõistetavused põnevuse tekitamiseks ka noorele vaatajale ja lugejale suunatud teostes. Nii käivitavad ka „Väikelinna detektiivide” loo kuritegeliku maailma domineerimiskatsed, kuid selle filmi puhul on need asjad mõnevõrra keerulisemad, mis on ka positiivne. Filmi üks tugevus on tänase Haapsalu ja sealses linnuses umbes viissada aastat tagasi juhtunu segamine. Peale selle, et niisugune võte on filmi muutnud nii sisult kui vormilt mitmekülgsemaks ja seega huvitavamaks, on see andnud ka võimaluse filmis esinevat vägivaldsust (millega siin tegelikult probleeme pole) pehmendada — mõrvad ning noore neiu kinnimüürimine on jäänud sinna aega, tänapäeval lihtsalt röövitakse. Võibolla jälle pisut vägivaldne või kunstlik edasiarendus, aga kui tulistamise käigus oleks hukkunud näiteks üks väike detektiiv, kas siis oleks veel tegemist koguperefilmiga?

      Nende väikeste detektiivide ehk nelja lapse (Mikk Kaasik, Miikael Ainla, Liisa Koppel ja Mariann Vilbre) suvist seiklust Haapsalus võib kõrvutada Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lugudega. Antiigiärist kellade röövi iseseisva uurimisega algab elu nagu filmis. Paralleelselt toimuvate sündmuste kaudu nii tänases kui viiesaja aasta taguses Haapsalus saab selgeks inimloomuse aegumatu sarnasus — nii, nagu siis, tahetakse ka nüüd kergelt, teiste kulul ja vahendeid valimata oma rahalist ja sellega ühiskondlikku(?) mõjukust parandada või tekitada. See, et just ajanäitaja sisse on peidetud väärtuslik info, mis juhatab viissada aastat tagasi linnusesse peidetud veel väärtuslikuma infoni ehk kulla valmistamise ja imerohu õpetusteni, on kujundilt kõnekas. Filmis näemegi, kuidas libekeelne libafotograafist pätt Stig Velson (Priit Võigemast) ajab taga nimetatud kella ning samamoodi jahivad varandust, küll siis üllastel eesmärkidel, neli last koos antiigiäri omaniku härra Krookusega (Lembit Ulfsak).

Johanna_RGB_net

      „Väikelinna detektiive” võib nimetada ka „kaks ühes” filmiks ehk siis nii tänapäevane kui ka ajalooline liin on raskusteta iseseisvalt vaadatavad. Linnuse liinis näidatakse Valge Daami legendi teket: mungad-alkeemikud peavad piiskopi (Väino Laes) käsul leidma mooduse, kuidas rauast kulda teha. Lahendusele lähedal olevad mungad aga tapetakse saladuslikult. Poisiks maskeerunud Johanna (Kärt Tammjärv) liitub munkadega ja avastab muu hulgas imerohu, mis peaks ravima katku. Nagu noore naisega ikka juhtub, saab ta ühelt mungalt lapse. Munk Bonifacius (Jaan Rekkor) päästab verejanulise ja „sügavalt” uskliku piiskopi käest lapse, kuid vanemad hukatakse; Johanna müüritakse ristimiskabelisse ja viissada aastat hiljem näitab ta lastele ja härra Krookusele selle koha, kuhu siis Bonifacius tema avastatud retseptid peitis.

      Olen üsna kindel, et algkooliealiste detektiividega sama vanad vaatajad hindavad filmi pigem kõrgelt. Kui selline vaatajaskond võib hinnata filmi tempokust, küllastunud värve (just tänapäeva loos), keskaegset müstikat, põnevat süžeed, endavanuste seiklemist ja ohtude trotsimist ning võibolla ka metatasandil endavanuseid filminäitlejaid, siis millised märksõnad kerkivad filmist esile vanematele? Esiteks kindlasti see, et film on jõuliselt asukohatruu ehk siis toekas Haapsalu ja linnuse populariseerija. Samas ka mitte nii toekas, et oleks mõjunud reklaamfilmina.

Stig Velson_RGB_net

      Iseenesestki mõista tegeleb film humanistlike väärtuste sisendamisega. Ja seda universaalsemalt, õigemini ajatumalt need mõjuvad, et kurjus ja headus on sarnased ja üheselt mõistetavad nii tänapäeval kui ka minevikus. Aegade segamine filmis näitab kõnekalt, et asjadel ja olukordadel on seosed, et ajaarvamine ei alga minust, et inimene on surelik, kuid tihtipeale mitte tema teod. Kui koguperefilm peaks pärast selle vaatamist käivitama tervet pere kaasava arutelu, siis „Väikelinna detektiivides” on see eksistentsialistlik mõõde sees küll, mille üle siis mõtlikumaid dialooge arendada. Kui neid teemasid filmist aga välja ei viitsi sõeluda, siis saab muhelda koguperefilmi kohustuslike nüansside ehk täiskasvanute maailma suhetedraama ja muu olustikulise üle. „Fotograaf” Stig lööb õrnalt võbelema peategelaste ema Berit Piiri (Hilje Murel) ja politseinikust isa Tõnis Piiri (Tambet Tuisk) turvalise, kuid pisut sumbunud kooselu. Peale selle, et politseinik Piir filmi lõpus tulevahetuse järel Stigi vahistab, astub väikelinna korravalvur samme ka pereelu värskendamiseks ning tänu tantsutundidele linnas stuudio avanud pilke püüdva Karin Viisla (Merle Palmiste) juures on Tõnis veel rohkem mees. Nii möödaminnes teatab kella sisse peidetud aardekaardi ja Valge Daami n-ö tegeliku loo välja uurinud arheoloogi tütar Margit Truu (Ülle Kaljuste), et läks mõned aastad tagasi mehest lahku, ning see teade toob filmi hooga sisse igapäevareaalsuse, mida hiljuti eelkõige kollane meedia veel mõnuga ekspluateeris. 

      Selliseid n-ö äratundmist võimaldavaid viiteid ja dialoogijuppe on filmis palju ehk siis on tunda tahet pakkuda igaühele midagi. Kui arvestada ka filmi tempokust ning vilgutamist ajastutega, siis võib film tõesti tunduda pisut hüplev ehk — infot palju, aega vähe. Mõne ebaolulisema „seikluse” ärajätmine, et selle arvelt kauem mõnes teises „seikluses” püsida, poleks ilmselt paha teinud. Samas ei saa ka öelda, et mõningane tormamine kuidagi filmi vastuvõttu oleks pärssinud, tempokus lõi filmile hoopis mingi näilise kerguse.

VD4_RGB_net

Koguperefilmid on teatavasti ka viljakad pinnased klišeede arengule. Kui ühest küljest võiks viidata ka selles filmis esinenud mitmetele levinud kordustele, siis teisest, filmi peamise auditooriumi vaatevinklist, probleeme ei ole. Võibolla on see lihtsalt mulje, aga mulle on tundunud, et sellistes filmides mängivad näitlejad võtavad justkui automaatselt mingi noorele vaatajale mängimise hoiaku. Kuigi „Väikelinna detektiivides” pole näitlejatöödele midagi ette heita, olid näiteks Tambet Tuisu, Priit Võigemasti ja mitme teise osatäitmised kõige silmatorkavamalt vabad mainitud hoiakust ning sel põhjusel ka esiletõstmist väärt. Lapsnäitlejad väärivad alati kiitust ja nii olgu üldjoontes ka selle filmi puhul. Siiski tekitab küsimusi nendega tegelnud näitejuhi või režissööri töö. Kui pressiteadetes hõisati, et neli last valiti välja peaaegu kuuesaja lapse hulgast, siis on raske uskuda, et nende seast ei leitud loomulikuma dialoogi andmise võimega noori näitlejaid. Ei saa öelda, et noorte näitlejate puisus mõnevõrra häirivana ei mõjunud, kuid ei saa ka öelda, et see oleks oluliselt terviku tugevust õõnestanud. Seda enam, et noorte näitlejatega samaealise vaatajaga tehtud katsed andsid tunnistust igati õnnestunud filmist.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon