HELIMAAGIAST TALLINNA KONTSERDIPAIKADES

Tallinna kammermuusika festival 21.–28. VIII 2022

ENE METSJÄRV

Tallinna kammermuusika festival on soliidsete traditsioonidega muusikapidustus, mida korraldatakse alates 2005. aastast. See on andnud kuulajatele võimaluse pääseda ligi klassikalise kammermuusika rikkalikule varasalvele ja muusikutele võimaluse esineda suurepärastes kontserdi­paikades.

Tallinna kammermuusika festival on olnud üks osa Pille Lille Muusikute Fondi tööst. PLMF alustas oma tegevust 2003. aastal ja tähistab tuleva aasta veebruaris oma 20. aastapäeva. Kui mõelda PLMFi asutamise ajale, tookordsetele võimalustele ja eesmärkidele, siis tuleb tõdeda, et asutajatel on olnud väga tugev perspektiivitunne ja avar tulevikuvisioon. Tallinna kammermuusika festival on praeguseks kujunenud oodatud sündmuseks nii kuulajatele kui interpreetidele.

2022. aasta festivali kunstiliseks juhiks oli juba kolmandat korda viiuldaja ja dirigent Maano Männi ja resideerivaks heliloojaks oli tänavu Galina Grigorjeva. Kontserdikavades kajastusid mitmed olulised muusikasündmused ja esinejate hulgas oli meie interpreetidele lisaks interpreete veel Soomest, Ukrainast, Lätist ja Prantsusmaalt. 2022. aasta festival, alapealkirjaga „Helimaagia” hõlmas kaheksat eriilmelist kontserti, mille ideed olid selged ja publikuhuvi suur. Mõningaid puudujääke oli vaid kavaraamatukeses, mis peaks andma adekvaatset teavet toimuva kohta ja hõlbustama kuulamist. Loodetavasti need probleemid tulevikus lahenevad.

Festivali resideeriv helilooja Galina Grigorjeva tänamas esinejaid oma teose „Fata Morgana” esiettekande järel Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus.

 

„Prantsuse värvid, impressionistide helge kõlamaailm ja Galina Grigorjeva helimaalingud” 21. VIII Mustpeade majas

Kontserdi avateos, Maurice Raveli „Introduction et Allegro” harfile, flöödile, klarnetile ja keelpillikvartetile on kirjutatud 1905. aastal  harfimanufaktuuri Érard tellimusel nende instrumentide demonstreerimiseks. Seda on nimetatud ka minikontserdiks harfile. Teose esiettekanne toimus Pariisis 1907. aastal. Ravel on teinud sellest ka seade kahele klaverile ja harfile; olemas on ka seade orkestriga. Kõige mängitavam on siiski teose esialgne versioon. Helilooja on oma teose kohta öelnud, et see ei ole päris orkestriteos; koosseisus on seitse instrumenti, kusjuures keelpillikvartetti võib ka kahe- või kolmekordistada. Raveli uurija Arbie Oriensteini sõnul soovis helilooja „rõhutada ilmselt harfi eelispositsiooni ja nii peaks teos olema rohkem concertante kui septett”.1 Sellel kontserdil esitasid teost Lily-Marlene Puusepp (harf, Soome), Heili Rosin-Leivategija (flööt), Soo-Young Lee (klarnet, Korea) ja keelpillikvartett koosseisus Triin Ruubel-Lilleberg (I viiul), Maano Männi (II viiul), Johanna Vahermägi (vioola) ja Indrek Leivategija (tšello).

Teos kanti ette läbimõeldult, Introduction’i erinevaid teemasid pillilt pillile tervikuks liites, kujundades mõjuva kulminatsiooni, mis vaibus atacca värvikasse üleminekusse Allegro’sse, kus alguse harfisoolo kõlas reljeefselt. Flöödilt kõlava peateema ja sellele järgneva arenduse kujundas ansambel kompaktseks tervikuks, mis kulmineerus ansambli hästi registreeritud ja erksas forte’s.

Claude Debussy Sonaadi flöödile, vioolale ja harfile (L. 137, 1915) esitasid Heili Rosin-Leivategija (flööt), Andres Kaljuste (vioola) ja Lily-Marlene Puusepp (harf). See triole kirjutatud sonaat on üks osa Debussy kavandatud kuueosalisest sonaatide tsüklist. „Kuus sonaati erinevatele instrumentidele” („Six sonates pour divers instruments”) tellis 1914. aastal Debussylt kirjastaja Jacques Durant. Debussy jõudis neist valmis kirjutada kolm: esimene sonaat on loodud tšellole, teine triole ja kolmas viiulile. Töö jäi pooleli helilooja surma tõttu 1918. aastal. Need helilooja kolm viimast teost on interpreetide repertuaaris olnud väga hinnas. Kontserdil esitatud tsükli 2. sonaadi esiettekanne toimus 1916. aastal Bostonis.

Esituse rikkalik kõlapalett 2. sonaadi I osas Pastoraal. Lento dolce rubato tõestas, et  interpreedid olid Debussy kõlamaailma hästi sisse elanud. Fraseeriti paindlikult, eriilmelisi motiive nauditavaks tervikuks muutes. II osa Interlude. Tempo di Minuetto esitust ilmestasid nõtke rütm ja pastoraalsed meeleolud, kord helgemate, siis tumedamate, summutatud kõlavärvidega. III osas Finale. Allegro moderato ma risoluto läksid interpreedid  kaasa muusika ootamatute meeleolumuutustega, nende tiheda põimumisega, mis leidis lahenduse osa narritavas lõpus. Sonaadi esitus vastas helilooja sõnadele teose kohta: „Ma ei tea, kas peaksin nutma või naerma, võib-olla nii üht kui teist?”2

Galina Grigorjeva „Lõputu kaanoni” („Infinite canon”, 2006) esitas keelpillikvartett koosseisus Triin Ruubel-Lilleberg (I viiul), Maano Männi (II viiul), Johanna Vahermägi (vioola) ja Indrek Leivategija (tšello). Teos pakub esitajatele  ohtralt aleatoorilisi võimalusi; seekordne ettekanne haaras mõjuva kulminatsiooniga ja lõpuosa resignatsiooniga.

Kontserdi lõpetas Claude Debussy vokaaltsükkel „Ununenud viisid” („Ariettes oubliées”; L. 60) metsosopranile ja klaverile Paul Verlaine’i luuletekstidele. Need kuus laulu on loodud 1886.–1887. aasta paiku ja ilmusid trükis 1903. aastal nime all „Ariettes oubliées”. Laulutsükkel on pühendatud sopran Mary Gardenile, kes laulis Mélisande’i Debussy ooperi „Pelléas ja Mélisande” 1902. aasta lavastuses Pariisi Opéra-Comique’is. Paul Verlaine’i luuletekst on selles teoses Debussy muusikaga seotud tugevamalt kui kunagi varem. Verlaine’il oli Debussyle väga tugev mõju, mõlemat loojat ühendas eesmärk kasutada poeetiliste detailide edasiandmiseks rütmi, kõlavärvi ja harmooniat.

Tsüklisse kuuluvad laulud:  „C’est l’extase langoureuse” („See on rauge ekstaas”), „Il pleure dans mon coeur” („Mu süda nutab”), „L’ombre des arbres” („Puude varjud”), „Chevaux de Bois” („Puuhobused”), „Aquarelle I : Green” („Akvarell I: Roheline”), „Aquarelle II: Spleen” („Akvarell II: Spliin”). Tallinna kammermuusika festivalil kõlasid need Tuuri Dede (metso­sopran) ja Maksim Štšura (klaver) ettekandes. Laulja esituses domineeris jõuline kantileen, oleksin oodanud aga paindlikumat fraseerimist ja nüansirikkamat esitust ning Verlaine’i teksti sõnumi selgemat edastamist. Pianist toetas tema esitust kõlanüansside ja õhulise piano’ga. Lisapala „Delila aaria” Saint-Saënsi ooperist „Simson ja Delila” võttis publik väga soojalt vastu.

 

„César Franck — 100 protsenti puhast adrenaliini!” 22. VIII Mustpeade majas

Festivali teine kontsert oli kummardus armastatud prantsuse romantikule César Franckile (1822–1890), kelle sünnist möödub tänavu detsembris 200 aastat. Kontserdi esimese pala autor Francis Kleynjans (1951) on tuntud klassikaline kitarrist, kes  on kirjutanud peamiselt teoseid kitarrile. Tema miniatuuri „Hommage à César Franck” vioolale ja klassikalisele kitarrile esitasid vioolal franckiliku voogava fraasi ja sügava pehme tämbriga Andres Kaljuste ja klassikalisel kitarril Kirill Ogorodnikov, kes lisas juurde värvikat harmooniat.

Francis Kleynjansi teose „Hommage à César Franck” vioolale ja klassikalisele kitarrile ettekanne: Andres Kaljuste (vioola) ja Kirill Ogorodnikov (klassikaline kitarr).

Francki maailmamuusika klassikasse kuuluv teos Sonaat viiulile ja klaverile A-duur valmis 1886. aastal pulmakingina viiuldaja Eugène Ysaÿe’le, kes selle ka koos pianisti Marie-Léontine Bordes-Pène’iga pulmakülalistest publikule ette kandis. Sonaadi avalik ettekanne samadelt interpreetidelt toimus sama aasta 16. detsembril Brüsseli Moodsa Kunsti Muuseumis ja teos jäi viiuldaja repertuaari neljakümneks aastaks. Helilooja heakskiidu on pälvinud ka sonaadi tšelloversioon, mis jäi Jacqueline du Pré ja Daniel Barenboimi viimaseks plaadistuseks. Sellest sonaadist on mitmeid versioone erinevatele instrumentidele, 2020. aastast on olemas ka salvestus theremin’ile ja klaverile, esitajaiks Clara Rochmore (theremin) ja Nadia Collins (klaver).

Selle väga armastatud sonaadi ettekanne Triin Ruubel-Lillebergilt ja Maksim Štšuralt tõi kohale saalitäie ootusärevat publikut. Nende esituses kõlas sonaadi I osa lüürika nõtkelt ja heas ansamblilises tasakaalus, II osa sugestiivselt tormiline karakter oli haarav ja veendunud. Ekspressiivne ja pikkade arenguliinidega III osa suubus viiuldaja tervikut kujundavas ja pianisti värve lisavas ettekandes IV osasse, kus meloodia kaanonis esitamine kõlas kompaktses ansamblis. Viimane osa mängiti mõjuvalt pingestatud arengujoonega kogu teose võimsa lõpukulminatsioonini. Viiuldaja haarav tervikunägemus liitus hästi pianistiga, kes klaveripartii kõlamassist hoolimata viiulit ei katnud, vaid  lisas sonaadi kujundusse värvikust ja volüümi. Sellele aitas kaasa ka napp ja läbimõeldud pedaalikasutus.

Kontsert lõppes Francki ühe tippteose, Klaverikvintetiga f-moll (1879). Kvinteti esiettekanne toimus 1880. aasta jaanuaris Marsicki kvartetilt ja Camille Saint-Saënsilt klaveril. Mustpeade majas kandsid teose ette Maano Männi (I viiul), Kaija Lukas (II viiul), Andres Kaljuste (vioola), Theodor Sink (tšello) ja Henri Sigfridsson (klaver). I osa Molto moderato quasi lento — Allegro ettekandes oli mõjuv sissejuhatuse dramaatika, karakteerne punkteeritud rütm ja pingestatus üleminekul Allegro’sse, mida ilmestasid franckilikult kaaluka klaveripartii harmoonilise tiheduse väljatoomine ja mõjuvad kontrastid kogu ansamblilt. II osa Lento ma sentimento muusikas on vähem dramatismi, kuigi harmoonia on selles ebapüsiv. Ansambel tõi ilmekalt esile mažoori ja minoori vaheldumise erinevad nüansid. III osa Allegro non troppo ma con fuoco pingeline arendus pääses ansambli keskendunud musitseerimises hästi mõjule; teemade kuhjumine osa lõpul viis mõjuvasse, sügava kõlaga kulminatsiooni ja järsk mažoorne lõpp ei vähendanud eelnenud draamat.

César Francki Klaverikvinteti f-moll ettekanne: Maano Männi (I viiul), Kaija Lukas (II viiul), Andres Kaljuste (vioola), Theodor Sink (tšello) ja Henri Sigfridsson (klaver).

 

„Festivali salong” 23. VIII Mustpeade majas

Kontserdi pealkirjaga viidati salongi­kontsertide traditsioonile. Pianist Hen­ri Sigfridsson alustas Wolfgang Ama­deus Mozarti ooperi „Võluflööt” avamänguga klaveri seades, millele järgnesid neli pala Leoš Janáčeki tsüklist „Rohtunud rajal”: „Meie õhtud”, „Eema­lepuhutud leht”, „Head ööd” ja „Loorkakk pole ära lennanud”. Janá­ček kirjutas tsükli tuumikuks olnud esimesed palad algselt harmooniumile, hiljem lisas sinna palu juurde ja seadis ka varasemaid palu ümber klaverile. Tsükli esialgne variant oli mõeldud ilmselt koduseks musitseerimiseks. Klaveritsüklina on aga „Rohtunud rajal” leidnud kindla koha kontserdilavadel.

Henri Sigfridsson lõpetas oma esinemise kahe „ööpalaga”: Frédéric Chopini Nokturn Es-duur op. 9, nr 2 ja Aleksandr Skrjabini Nokturn Des-duur, op. 9, nr 2, tuntud ka kui „Nokturn vasakule käele”. Neist viimane köitis eriti ilmeka fraseerimisega ja hästi diferentseeritud faktuuriga.

Romantiline muusika jätkus: Marcel Johannes Kits (tšello) ja Henri Sigfridsson (klaver) mängisid Robert Schumanni tsükli „Fantaasiapalad” tšellole ja klaverile op. 73. Teos sobitus oma esialgse pealkirjaga „Soirée­stücke” („Palad õhtusteks koosviibimisteks”) täpselt konteksti ning oli algselt kirjutatud klarnetile ja klaverile. Hiljem tegi autor sellest ka variandi tšellole või viiulile. Marcel Johannes Kitse esituses kõlasid palad väga ekspressiivselt. Esimese osa unistav-nukker meeleolu oli hõrk ja värvikas, teises osas valitses haarav energia ning viimases osas meisterlik kirglikkus, mis näitas, et tšellist tunnetab Schumannile omaseid kujundeid väga ehedalt. Pianist toetas solisti oskuslikult ja delikaatselt.

Tõnis Kaumanni (1971) „Valitud salongipalad” viiulile, tšellole ja klaverile, esitajad Maano Männi (viiul), Indrek Leivategija (tšello) ja Maksim Štšura (klaver), on kirjutatud autori varasemal loomeperioodil, 2002. aastal. Teose osad — I osa „Eksootilised rütmid” ja II osa „Tango” — olid laetud rütmikirevast energiast ning nende hoog ja dünaamika tõusid esile nauditavas ansamblimängus. Värvikalt esitatud rikkaliku klaveripartii põnev kõlaplokk lisas sära teose lõpule.

Kontserdi lõpetas Aaron Jay Kernise teos „100 Greatest Dance Hits” („100 suurimat tantsuhitti”, 1993) kitarrile ja keelpillikvartetile; esitajad Kirill Ogorodnikov (kitarr), Kaija Lukas (I viiul), Andrei Valigura (II viiul), Zita Zemovica (vioola) ja Indrek Leivategija (tšello). Peale pillide kasutati teoses ka erinevaid kõla ja rütmi abivahendeid ning elektroonikat. Ulatuslikul kitarrikvintetil on neli osa: I Introduction To Dance Party („Sissejuhatus tantsupeole”), II Salsa Pasada, III MOR* Easy-Listening Slow Dance Ballade („MOR* Kergesti kuulatav aeglase tantsu ballaad”) ja IV Dance Party on Disco Motorboat („Tantsupidu diskomootorpaadil”). Kernis kavandas oma kitarrikvinteti 1990. aastate popistiilide peegeldusena. Teose loomise ajal tõusid selles aga enim esile 1970. aastate muusika helid. Teose algul trummeldavad kitarrist ja kvartett oma pillidel kaasakiskuvaid rütme, viimane osa aga viib heliliste löökpillide kõlades diskomootorpaadile — see on  helilooja kummardus USA tuntud tele-show’le „Soul Train”. Teose lähtematerjaliks olev nn igapäevamuusika viitab meid kõikjal ümbritsevale lakkamatult kõlavale muusikale, olgu kaubanduskeskustes või telefonis või kodus televiisori ees.3 Kvinteti kaleidoskoopiline kirevus, rütmifiguuride külluslikkus ja tämbrite mitmekesisus oli interpreetidele omamoodi väljakutseks, mis neid ilmselgelt lõbustas ja mis haaras kaasa ka publiku.

 

„Meditatsioon” 24. VIII Rootsi-Mihkli kirikus

Kontserdile andsid erilise ilme küünlavalgus ja kiriku akustika. Seda oli ilmselt arvestatud nii teoste kui ka koosseisude valikul. Soolopillile loodud teostest olid kavas Johan Sebastian Bachi Tšellosüit nr 1 G-duur (BWV 1007), esitajaks Theodor Sink, ja Paul Smadbecki (1955) „Rhythm Song” marimbale  (1984) Tanel Eiko Novikovi ettekandes. Kiriku akustika soosib kantileenset ja aeglast muusikat ning aitab kaasa mõjuvale kõlale, seevastu kiired liikumised sulavad seal kaja tõttu kokku ja üldmulje sai hajuv. Järgnesid kaks duot: Arvo Pärdi teose „Peegel peeglis” versiooni fagotile ja klaverile (1978/2009) mängisid Étien­ne Boudreau (fagott) ja Henri Sig­fridsson (klaver) ning Lauri Jõelehe (1974) teose „Öö saabumine” kitarrile ja inglissarvele (2017) ja José Lezcano (1960) teose „Recollections” („Meenutused”) kitarrile ja  inglissarvele esitas Duo Telluur koosseisus Heli Ernits (inglissarv) ja Kirill Ogorodnikov (klassikaline kitarr). Esimese duo kõlaline tasakaal kannatas ilmselt samuti akustika eripära tõttu, teises duos oli balanss hea, aga teoste tervikuks vormimine võinuks olla reljeefsem.

Festivali tellimusteos, Galina Grigorjeva „Fata Morgana” vesiharfile (Ülo Krigul) ja tšellokvartetile (Theodor Sink, Siluan Hirvoja, Indrek Leivategija ja Karret Sepp) lõpetas kirikukontserdi. Kvarteti kõlavad pikad kandvad liinid ja mõõdukad muutused, millega liitusid vesiharfi erilised tämbrid, sobisid hästi kokku kiriku miljöö ja akustikaga. Vesiharf on harva kasutatav pill, selle uudsed tämbrivõimalused rõhutasid teose põnevust ja omanäolisust.

Galina Grigorjeva „Fata Morgana” vesiharfile ja tšellokvartetile esiettekanne: Vambola Krigul (vesiharf) ning tšellokvartett koosseisus Theodor Sink, Siluan Hirvoja, Indrek Leivategija ja Karret Sepp.

 

„Aegade lõpust” 25. VIII Mustpeade majas

Kontserdil kõlas 20. sajandi teise poole silmapaistvate heliloojate Tōru Takemitsu, Valentin Silvestrovi ja Olivier Messiaeni looming. Õhtule andis erilise kaalu ja ka pealkirja Olivier
Messiaeni
„Kvartett aegade lõpust”. Selle, 20. sajandi prantsuse muusika ühe silmapaistvama helilooja (1908–1992) surmast möödus tänavu kevadel kolmkümmend aastat, tema mõju 20. sajandi heliloojatele on nii Prantsusmaal kui kogu maailmas raske üle hinnata. Jaapani helilooja Tōru Takemitsu on kirjutanud Messiaeni surma puhul 1992. aastal: „Ta oli tõeliselt minu vaimne mentor… Paljud asjad, mida ma tema loomingust õppisin — kõlavärvi mõiste ja aja käsitlemise viis — on unustamatud.”4 Tōru Takemitsu „Rain Tree Sketch II” klaverile on kirjutatud samal aastal ja pühendatud Messiaeni mälestusele. See jäi ühtlasi ka Takemitsu viimaseks klaveriteoseks. Just need messiaenlikud kõlavärvid ja ajakäsitlusest tekkinud pingestatus ilmestasid Rasmus Andreas Raide mängu „Rain Tree Sketch II” ettekandel; tema esitus oli hästi läbi tunnetatud, rikkaliku värvipaletiga ja tervikuna mõjuv.

Ukraina nüüdismuusika suurkuju Valentin Silvestrovi  (1937) teos „Fugitive visions of Mozart” („Põgusad nägemused Mozartist”, 2007) tuli ettekandele koosluselt Trio 95 koosseisus Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver).  Teoses domineeris kollaažilaadne vorm ja teos ise kõlas meeleolukalt.

Olivier Messiaeni ühe tähtteose „Quatour pour la fin du temps” („Kvartett aegade lõpust”) kandsid ette Eneka Iriarte (klarnet, Soome), Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver). Selle teose loomislugu on eriline: helilooja kirjutas selle 1940. aastal, kui ta oli sõjavangina Görlitzi (praegune Zgorzelec) vangilaagris. Esiettekanne toimus laagris 15. jaanuaril 1941, esitajad olid professionaalsed muusikud, Messiaeni laagrikaaslased Henri Akoka (klarnet), Jean de Boulaire (viiul), Étienne Pasquier (tšello) ja autor klaveril.

Olivier Messiaeni teose „Kvartett aegade lõpust” ettekanne: Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello), Eneka Iriarte (klarnet, Soome) ja Rasmus Andreas Raide (klaver).

 

Helilooja on kasutanud seal ka oma varasemate tööde materjali. Kvarteti I osa „Liturgie de cristal” („Kristalli liturgia”) on muusika kogu ansamblile vahelduvate soolodega, mille helged ja ülevalt poeetilised kujundid kõlasid haaravalt. II osa „Vocalise pour l’Ange qui annonce la fin  du temps” („Vokaliis inglile, kes teatab aegade lõpust”)  ettekanne oli mõtestatud ja väga heas kõlalises tasakaalus. III osa „Abîme des  oiseaux” („Lindude kuristik”) on kirjutatud sooloklarnetile. Väga aeglase tempo tõttu on see klarnetile tõeliseks proovikiviks. Eneko Iriartele ei olnud see aga probleemiks — tema esituses lummas väga varjundirikas ja dünaamiline toon. Messiaen on seda teost kirjeldanud järgmiselt: „Aeg oma kurbuses ja väsimuses on kuristik. Selle vastandiks on linnud — meie ihalus valguse, tähtede, vikerkaare ja juubeldavate laulude järele.”5 Interpreet pani sugestiivselt kõlama kogu helilooja sõnumi selle rikkuses. IV osa „Intermède” („Intermeedium”) on loodud triole viiul, klarnet ja tšello. See on Scherzo-osa, mis oma karakterilt erineb selgesti teistest osadest, kuid haakub nendega siiski teatud meloodiliste meenutuste kaudu.6  V osa „Louange à l’Éternité de Jésus” („Jeesuse igavikulisuse ülistus”) muusika on varasema teose, kuuele Ondes Martenot’le loodud „Fête des belles eaux” IV osa „L’eau” (1937) seade tšellole ja klaverile, esitajaiks Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver). Selle osa väga aeglases tempos katkematult voolav meloodia esitati sügavalt läbitunnetatult ning intensiivse tšellotooniga kogu õrnuse ja võimsuse skaalal muusikat kujundades ja kaasa elades. VI osa „Dance de la fureur, pour les sept trompettes” („Raevukas tants seitsmele trompetile”) on loodud ansambli kogu koosseisule. Kvarteti ettekandes kõlas väga karakteerse rütmiga muusika teravalt; erinevates registrites oli kuulda kõla kompaktsust ja trompetipärast fortissimo’t, mis helises unisoonis, täpselt ja karakteerselt. VII osa „Fouillis d’arcs-en-ciel, pour l’Ange qui annonce la fin du temps” („Vikerkaarte virvarr inglile, kes teatab aegade lõpust”) kontrastid, vahelduva koosluse meloodika erilised nüansid esitas kvartett mõjuva reljeefsusega. VIII osa „Louange à l’Immortalité de Jésus” („Jeesuse surematuse ülistus”) on autori varasema orelipala „Diptyque” („Diptühhon”) II osa seade viiulile ja klaverile. Duo Robert Traksmann (viiul) ja Rasmus Andreas Raide (klaver) esitus oli väga kontsentreeritud ja kaunikõlaline; eriti rikkalik oli piano ja pianissimo skaala.

 

„Folk klassikas” 26. VIII Mustpeade majas

Kontserdile olid koondatud eri maade heliloojate rahvamuusika sugemetega teosed. Béla Bartóki tuntud oopuse „Rumeenia rahvatantsud” klarnetile ja klaverile (Sz. 56) mängisid  temperamentselt ja värvikalt Eneko Iriarte (klarnet) ja Karolina Žukova (klaver). Ukraina nüüdismuusika suurkuju, rühmituse „Uus folkloorne laine” juhi Myroslav Skoryki (1938–2020) lennuka, kapriissete muutustega teose
„Karpaatia rapsoodia” kandis viiuldaja Olga Šeleškova ette temperamentselt, tuues esile teose dramatismi. Klaveril toetas teda pianist Karolina Žukova.

Kontsertidel suhteliselt harva kõlava ansambli, puhkpillikvinteti, koosseisus Heili Rosin-Leivategija (flööt), Riivo Kallasmaa (oboe), Eneko Iriarte (klarnet), Kreete Perandi (metsasarv) ja Étienne Boudreault (fagott, Kanada) ettekandes kõlas kaks teost. Inglise helilooja Malcolm Arnoldi (1921–2006) „Three shanties” („Kolm madruste laulu”) puhkpillikvintetile on lühike tsükkel, mis on selle koosseisuga ansambli repertuaaris üks populaarsemaid. Helilooja  lõbusad ja meisterlikult komponeeritud palad toetuvad mitmele tuntud meremehelaulule ning ansambel esitas neid sädelevalt ja mõnusa huumoriga.

20. sajandi ühe olulisema avangardisti György Ligeti „Kuus bagatelli puhkpillikvintetile” (1953) on tema varasema klaveritsükli „Musica ricercata” seade puhkpillikvintetile. Palad [I Allegro con spirito, II Rubato. Lamento, III Allegro grazioso (atacca), IV Presto ruvido, V Adagio. Mesto (Béla Bartók in memoriam), VI Molto vivace. Capriccio] on väga lühikesed, neis kasutatakse ohtralt staccato’t ja üliteravaid dissonantse. Ligeti on väitnud, et teose eesmärgiks on „öelda võimalikult palju väga napi materjaliga”. Kvinteti esituses jõudis sõnumi kirevus selgelt publikuni.

Lõpunumber, George Enescu Sonaat viiulile ja klaverile a-moll op. 25, nr 3 (1926) on pühendatud rumeenia-saksa päritolu viiuldajale Frank Kneiselile (1886–1926). „Kahe rumeenia tantsu” kõrval kuulub see helilooja kõige hinnatumate teoste hulka. Sonaadi esiettekanne toimus 1926. aastal Oradeas, esitajateks autor viiulil ja Nicolae Caravia klaveril. Teos on kirjutatud rahvamuusika stiilis, kuid siin ei ole otseselt kasutatud ühtegi autentset rahvaviisi — see oleks kirjutatud justkui hulgale instrumentidele, mille seas on äratuntavad simbel ja lauto, kuulda võib ka lõokest ja inimhäält. Sonaadi esitas duo koosseisus Hans Christian Aavik (viiul) ja Karolina Žukova (klaver). I osa Moderato malinconico alguse materjal kõlas nõtkelt ja pehmekõlalise nostalgiaga, mis  muutus arenedes lopsakamaks ja jõulisemaks. I osa teises pooles helisesid juba jõulisemad ja sügavamad toonid. II osas Andante sostenuto e misterioso haaras kuulajaid viiuli poeetiline ja paitav kõla, millele vastandus kujundlikult II osa keskmine osa. III osa Rondo. Allegro con brio ma non troppo refrääni teema on nagu Karpaatia karutantsu meenutus ja kõlas interpreetide esituses karakteerselt. Järgnevates minivariatsioonides köidavad eredad karakterid, millele lisab  hoogu virtuoossus, ja interpreedid kujundavad haarava temperamendiga suurejoonelise lõpukulminatsiooni. Tuntud Ameerika muusikategelane Scott Foglesong on öelnud, et Enescu Sonaat nr 3 ei ole väljakutse esitajale mitte ainult tehnilises ja muusikalises mõttes, vaid ka stiililises, kontseptuaalses ja poeetilises mõttes.7 Hans Christian Aaviku ja Karolina Žukova ettekanne tõestas, et see keerukus lahendati hiilgavalt. Lisapalaks mängiti Richard Straussi „Morgen” („Hommik”) op. 27, nr. 4.

 

„Teekond kammermuusikasse” 27. VIII Hopneri majas

Ennekõike oli see lastele mõeldud, muusikainstrumente tutvustav koguperekontsert. Lisaks traditsioonilistele pillidele, nagu viiul, klarnet ja klaver, demonstreeriti ka elektroonilist instrumenti theremin, mida mängitakse seda puudutamata. Maano Männi ja Marite Männi jutud pillidest lõid kontserdil koduse ja lõbusa õhkkonna. Esinesid Eneko Iriarte (klarnet), Hans Christian Aavik (viiul), Grégoire Blanc (theremin), Karolina Žukova  (klaver) ja Marite Männi (klaver). Ürituse kujundas oma võluval moel tervikuks Marite Männi.

 

Festivali gala „Helimaagia” 28. VIII Jaani kirikus

Kontserdi avalooks oli inglise autori Ralph Vaughan Williamsi teos „The Lark Ascending” („Lendu tõusev lõoke”). Selle originaalversioon valmis 1914. aastal ning on loodud viiulile ja klaverile. Kontserdil kõlas teose seade keelpilliorkestrile, mille tegi 1920. aastal Martin Gerigh. Williamsi üheosaline teos on inspireeritud inglise kirjaniku Georg Meredithi samanimelisest luuletusest. Pala esitas festivali kammerorkester järgmises koosseisus — viiulid: Maano Männi (orkestri kontsertmeister), Olga Sheleshkova (Ukraina), Maria Goršenina, Fred Heinoja, Kaija Lukas, Mari-Liis Uibo ja Andrei Valigura; vioolad: Johanna Vahermägi ja Zita Zemoviča (Läti); tšellod: Andreas Lend ja Marten Meibaum; kontrabass: Madis Jürgens; viiulisolist: Hans Christian Aavik. Teose esitus peegeldas pealkirja; lummavalt helisev nüansseeritud viiulimeloodia kõrges registris, selle voolav arendus ja dünaamilisus haarasid algusest lõpuni. Orkester reageeris solistile tundlikult ja teda kulminatsioonis toetades.

Ralph Vaughan Williamsi teose „The Lark Ascending” ettekanne festivali lõppkontserdil: solist Hans Christian Aavik (viiul) ja keelpilliorkester, vasakul orkestri kontsertmeister Maano Männi.

 

Galina Grigorjeva teose „Molitva” („Palve”) theremin’ile ja keelpilliorkestrile (2005/2022) algversioon 2005. aastast on loodud saksofonile ja orelile. Hiljem on autor teinud sellest mitmeid seadeid erinevatele koosseisudele. Käesolev versioon theremin’ile ja keelpilliorkestrile on  loodud spetsiaalselt tänavuse Tallinna kammermuusika festivali jaoks. Theremin’i-solist Grégoire Blanc (Prantsusmaa) tunnetas teose suurt pingestatust ja pilli tämbri omapära; hea tasakaal orkestriga lõi mõjuva terviku.

Theremin’i-solist Grégoire Blanc (Prantsusmaa).

 

Teiseks kõlas theremin’i-solisti ettekandes Sergei Rahmaninovi kuulus „Vokaliis” op. 34, nr 14. Algselt häälele ja klaverile kirjutatud „Vokaliis” on tuntud ka erinevates instrumentaalversioonides. See populaarne teos kõlas värske tämbriga soolopilli ja kammerorkestri koosluses meeldivalt uudselt.

Festivali lõpetas kammerorkester Edvard Griegi süidiga „Holbergi aegadest” op. 40. Süit on loodud taani-norra kirjaniku, esseisti, filosoofi, ajaloolase ja näitekirjaniku Ludvig Holbergi (1684–1754) 200. sünniaastapäeva tähistamiseks, algupärase nimetusega „Süit vanas stiilis” (süidi osadeks on 18. sajandi tantsud: I Prae­ludium. Allegro vivace, II Sarabande. Andante espressivo, III Gavotte. Allegretto, IV Musette. Un poco piu mosso, V Air. Andante religioso, VI Rigaudon. Allegro con brio). Ettekannet iseloomustas vaoshoitus nii tempodes kui kõlas ja ansambliline ühtsus.

On saanud traditsiooniks, et lõppkontserdil annavad Marianne ja Tunne Kelam üle Marje ja Kuldar Singi nimelise preemia. Tänavu anti see juba 17. korda. Seekord sai preemia kevadel kuninganna Elisabethi nimelisel rahvusvahelisel tšellistide konkursil III preemia pälvinud Marcel Johannes Kits.

Marje ja Kuldar Singi nimelise preemia pälvis tänavu Marcel Johannes Kits.
Siiri Padari fotod

     

Viited:

1 Arbie Orenstein 2014 [1975]. Ravel: Man and Musician. Mineola: Dover, lk 162.

2 W. H. Mellers 1939. The Final Works of Debussy. — Music and Letters. April, lk 54–55.
Tsit.: Deanne E. Walker 1988. An analysis of Debussy’s Sonata for Flute, Viola, and Harp. Rice University, lk 18. — https:
//scholarship.rice.edu/handle/1911/17024

3 Aaron Jay Kernis. 100 Greatest Dance Hits. — https://aaronjaykernis.com/work /100-greatest-dance-hits/

4 Tōru Takemitsu 1995. The Passing of Nono, Feldman and Messiaen. Confronting Silence. — Selected Writings, trans./ed. Yoshiko Kakudo and Glen Glasgow. Berkeley, lk 139–141.

Tōru  Takemitsu. — https://en.wikipedia.org/wiki/T%C5%8Dru_Takemitsu#cite_note-messtak-63

5 Olivier Messiaen. Tsit.: Quatuor pour la fin du temps. — https://en.wikipedia.org/wiki/Quatuor_pour_la_fin_du_temps

6 Sealsamas.

7 Scott Foglesong. Enescu: Sonata No. 3 in A minor for Violin and Piano, Opus 25, In the Rumanian style. — https://www.sfsymphony.org/Data/Event-Data/Program-Notes/E/Enescu-Sonata-No-3-in-A-minor-for-Violin-and-Piano

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist