„KEELEMÄSSAJAST” KEELE JA MÄSSU ASPEKTIST

KAIA SISASK

Režissöör ja stsenarist: Annika Koppel, produtsent: Anneli Ahven, operaator: Madis Reimund, helilooja: Tõnu Kõrvits, helirežissöör: Timo Kiirend, monteerija: Kersti Miilen.  ©Kopli Kinokompanii. Kestus 58 min. Esilinastused: 28 IX 2022 kinos Artis Tallinnas, 30 IX 2022 kinodes üle Eesti.

 

Ühes intervjuus ütleb eesti keeleteadlane Kristiina Ross, et kuna eesti keele kõnelejaid on nii vähe, on selle oskamine ja uurimine tõeline äravalitute privileeg.1 Olgu rääkimisega kuidas on, aga mis keele uurimisse puutub, siis seda privileegi meil millegipärast väga kõrgelt ei hinnata. On mõnevõrra paradoksaalne, et kuigi me määratleme end rahvusena eelkõige läbi oma keele, tundub eesti keele uurimine suuremale osale selle kõnelejatest millegipärast igav. Või nii vähemalt tihtipeale eeldatakse. Eeldas ilmselt ka „Keelemässaja” režissöör Annika Koppel, kui otsustada rõõmsa üllatuse põhjal, mida ta väljendas Vikerraadio „Keelesaates”2: filmi tegemine Mati Hindist ei olnudki igav ja sai isegi nalja. Sellise üldise hoiaku juures on tänuväärne, et film keeleteadlasest üldse teoks sai, seda tänu endise Eesti Keele Instituudi direktori Tõnu Tenderi välja käidud ideele. Iseasi, kas see suudab eelnimetatud hoiakuid murda ja näidata, mille poolest see eesti keele uurimine ja sellega tegelejad siis huvi peaksid pakkuma.

Kui panna „Keelemässaja” kõrvale kaks teist, sellega üsnagi hästi võrreldavat portreefilmi, Liivo Niglase sarnase pealkirjaga „Keelepäästja” (2020), mis räägib Indrek Pargi püüdest päästa indiaani keeli väljasuremisest, ja Vallo Toomla „Päevade sõnad” (2019) filoloogist ja religiooniloolasest Marju Lepajõest, siis langeb kaalukauss tugevalt viimaste kasuks. Olgu öeldud, et Annika Koppeli enda sõnul ta Hinti ei tundnud ja läks tema suvekoju, kui too oli juba haige. Aega filmida oli seega ainult mõned päevad. Küllap oleks film tulnud süvitsi minevam, kui neid kohtumisi oleks jätkunud kauemaks. Aga samas, terve see plejaad värvikaid ja erudeeritud keeleteadlasi, kes filmis Hindist kõnelevad, on ju endiselt elavate kirjas. Marju Lepajõe, nagu ka Hint, lahkus meie hulgast enne filmi valmimist, aga kui Lepajõe-film, samuti tunnipikkune nagu „Keelemässajagi”, toob meieni nii portreteeritava tarkuseterad kui tema isiksuse eri küljed (tõsiduse ja huumori) ja kui Pargi-film avab põnevalt ja sealjuures kiirustamata portreteeritava seisukohti ja tegevust, siis „Keelemässaja” sarnaneb rohkem visuaalse resümeega, mis käib pealispindselt läbi Hindi elu kolm valdkonda: keelelise tegevuse, poliitilise tegevuse ja pereelu, neist ühtegi, kõige vähem esimesse, sügavamalt süvenemata. Hint räägib küll palju, kuid rohkem oma meeleoludest kui asjadest endist, ja tema kolleegide selgitused on fragmentaarsed, mingil enam-vähem loogilisel moel kokku klopsitud, kuid sedavõrd põgusad, et jätavad paratamatult mulje suurest „kääritööst” montaažis.

„Keelemässaja”, 2022. Režissöör Annika Koppel. Mati Hindi artikkel „Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta” ilmus ajakirjas Vikerkaar, nr 6. 1987.

Ka Lepajõe-filmile on heidetud ette, et kaamera käib portreteeritaval lihtsalt järel, kuid seal päästab filmi asjaolu, et Lepajõe vist väheütlevat juttu kunagi ei ajanudki — ikka oli seal midagi muhedalt humoorikat ja samas õpetlikku ja tegijatel on jätkunud aega ja tahtmist teda kuulata. Nii on ka vaataja pärast selle filmi vaatamist igal juhul targem kui enne. „Keelemässaja” puhul on vaataja pärast umbes sama tark kui enne, sest eks tavainimene teagi ju Hindist eelkõige seda, et ta oli tuntud keeleteadlane, kes osales iseseisvuse taastamise aegses poliitikas, sh keeleseaduse väljatöötamisel. Film lisab küll veidi perekondlikku tausta, aga jätab kasutamata võimaluse vastanduseks kahe väga erineva keele- ja kultuuriareaali, Lõuna-Eesti ja Saaremaa vahel, millest esimeses asus Hindi isakodu, teises hilisem elukoht. On ju hästi teada, kui erinevad on need paigad nii ajalooliselt, keeleliselt kui maastiku ja kogu atmosfääri poolest. Kelle süda kord juba Lõuna-Eestis, sellel on Saaremaal raske kohaneda ja vastupidi. Kogu Lõuna-Eesti kultuuri ja keele temaatika, mis Hindile ju nii armas ja oluline oli, jääb filmist täiesti välja, erandiks vaid kaks lauset, millest üks laseb justkui aimata, et lõunaeesti keelega on juhtunud midagi väga halba, ja teine väljendab Hindi isiklikku solvumist selle üle, et lõunaeesti keelt murdeks nimetatakse. Seetõttu oli hämmastav lugeda Õhtulehe filmitutvustusest (29. september 2022): „Film püüab mõtestada, missugune roll oli Hindi sünnikoha Lõuna-Eesti viljakatel maastikel ja karmil ajalool tema isiksuse kujunemisel”, sest seda see küll mitte mingil moel ei tee. Film just nimelt ei mõtesta midagi, vaid lihtsalt jälgib ja kuulab, mida räägitakse. Me ei saa teada, kuidas kujunes Mati Hint keeleteadlaseks ega ka seda, mis talle eesti keele arengute puhul kõige rohkem kas rõõmu või muret tegi. Või  mis on nende vaidluste tuum, mis kutsuvad esile portreteeritava ilmse solvumise. Mille vastu see keelemässaja siis täpsemalt mässab?

Mäss eeldab konflikti, aga konflikti kas ei ole või siis vaikitakse see filmis delikaatselt maha. Miks mitte faktidega lagedale tulla: sellega, et keeleteaduses on ka Hindi omadest väga erinevaid seisukohti, et mõned Hindi seisukohad on tänaseks aegunud ja mõned, mille teemal ta sõna on võtnud, näiteks kakskeelsus, ei kuulu otseselt tema uurimisvaldkonda, mistõttu ei saa neid ka võtta absoluutse tõena. Sest ainult tausta avamisel oleks võimalik aru saada nii peategelase kompromissitusest kui Helle Metslangi humoorikast, muigelsui öeldud fraasist „Ära usu Hindi juttu. Hindil on hullud jutud”, või siis Martin Ehala ülidelikaatsest nendingust, et kuigi omas ajas uudne, polnud Hindi teooria ka midagi sellist, mis oleks teised teooriad ümber lükanud.

„Keelemässaja”, 2022. Vabadust kätte võitlemas.

Selles pole võimalik kahelda, et teadlased ja õppejõud Martin Ehala, Jüri Viikberg, Helle Metslang ja Rein Veidemann osanuks asju ka võhikule arusaadavaks teha ja kontekstualiseerida. Kui neil ainult lastud oleks. Veidemann avab küll selgelt keeleseaduse vastuvõtmise tausta ja Hindi tegevust Moskva-meelse õõnestustöö paljastamisel — kui teemaks tuleb Hindi ideoloogiline ja poliitiline tegevus, lähebki film kohe palju selgemaks —, aga kui jutuks on eesti keel, jääb tegijatest mulje nagu tuimadest tudengitest, kes seminaritöö jaoks midagi kokku on klapitanud, vaatamata Hindi enese (filmis ära toodud) sõnadele, et „ülikooli haigutama ei tulda”. Hindi kolleegide jutust saame teada, et Hint arendas edasi fonoloogiat, protesteeris neljanda välte introdutseerimise vastu eesti keelde, võitles silbivälte eest ja kirjeldas keelt kui hiidsüsteemi. Samuti seda, et teda on mõjutanud Saussure’i strukturalism ja keeleteaduse ühendamine matemaatikaga. Et ta käsitles keelt muutuvana ja liiasena ning et normeeritud kirjakeele juurde kuuluvad alati ka variandid. Seda infot on siiski napilt ja mis peaasi, see esineb filmis vaid üksiklausetena, olles seetõttu raskesti jälgitav. Vaevalt et kas või näiteks silbivälte teema ilma kontekstita tavavaatajat kuidagi köita suudaks. Ainsana on kontekst selgelt avatud Jüri Viikbergi selgituses selle kohta, et mõnede keeleteadlaste meelest polegi kõigile inimestele jõukohane korrektset kirjakeelt vallata ja ega eesti rahvas eesti keelt ju tegelikult nagunii ei oska — siin on midagi, mis võiks juba laiemat publikut kõnetada.

„Keelemässaja”, 2022. Enn Põldroos ja Mati Hint. Seinalt seirab neid Mihhail Gorbatšov.

Mille vastu Hint siis täpsemalt võitleb? Miks on ta nii värvikalt kompromissitu ja süüdistab teisi keeleteadlasi mugavustsoonis viibimises, kus pole vaja muud teha, kui grante taotleda? Pöördudes Hindi artiklikogumiku „Keel on tõde on õige ja vale”3 poole, võib üsna kerge vaevaga (sealsed artiklid ei ole kaugeltki mingis mõistetamatus erialakeeles) teada saada, et Hindi meelest on eesti keel küll üsna eriline, aga mitte nii eriline, et seda ei saaks kirjeldada üldkeeleteaduse terminitega. Et välismaiseid keeleteadlasi huvitab küll väga meie vältesüsteem, aga see ei anna veel põhjust eesti keelt millekski unikaalseks pidada, ammugi mitte otsida sealt koguni neljandat väldet, nagu püüavad teha mitmed meie keeleteadlased. Et kuigi eesti keel on oma vokaali- ja diftongirikkusega väga kaunilt kõlav, ei saa eesti keele erilisusest teha mingit rahvuslikku müüti või Eesti märki. Selle taustal saab selgeks ka Hindi nending filmis, et Soome keeleteadlased saavad temast kohe aru, aga Eesti omad mitte. Viimased arvavat nimelt, et eesti keele kirjeldamiseks läheb vaja mingit enneolematut sõnavara, mida muude keelte puhul ei saa kasutada.

Evar Saar kirjutab oma artiklis „Mati Hint ja Lõuna-Eesti lumm”4, et „Hint on ühte meelt teiste lõunaeesti uurijatega: lõunaeestlased suudavad palataliseerida kõiki konsonante ja eristada kõigi konsonantide palataliseeritust”. Ja tsiteerib Hinti ennast: „Kas pole juba seegi fantastiline, et lõunaeestlaste ajudes on oma etalonid (mälupesad) paljude palataliseeritud konsonantide äratundmiseks, mida kirjakeelsetel põhjaeestlastel pole? Meie identsus, meie kordumatus asub eelkõige meie ajus ning keelelise identsuse erinevusega kaasneb ka üldise identsuse erinevus.” (lk 181) Sellised väikesed imed, kas või need „mälupesad” teevad keele huvitavaks ja Hindi tõdemused, olgugi et mitte just nii otseselt lummavad nagu näiteks Mikita või Kaplinski keelemaagilised mõtisklused, kutsuvad igal juhul kaasa mõtlema.

Ilusti on filmis siiski esitatud liivlaste teema. Hindist õhkub armastust selle nüüdseks hääbunud rahvakillu vastu ja kurvastust tema saatuse pärast.  Liigutavad on ka Hindi püüdlused liivi keelt vähemalt endagi jaoks elus hoida. Nii kõneleb ta, kuidas ta auto aknast välja vaadates kirjeldab liivi keeles seda, mida ta näeb, teid, mis on nii käänulised, nagu oleksid need rebase sabaga tõmmatud. Nendes stseenides asetub kõik omale kohale: avanevad nii teema ise kui Hindi sellealane tegevus, lisaks portreteeritava isiksuse üks tahk, ja seda mitte ainult läbi selgituste, vaid läbi kujundite, meeleolu ja liivi keele kõla enese.

Filmist tuleb kenasti välja see, kuidas Hint suhestus — või ei suhestunud — nõukogude võimuga (olles siiski küll pigem vaikne õõnestaja kui otseselt mässaja) ja milline oli tema roll taasiseseisvunud Eesti algusaegadel. Aga kuidas ta suhestus hilisema, meie praeguse Eestiga; kas see kibestumine oli seotud lihtsalt üldinimliku tundega, et ta suudab liiga vähe ära teha, või on seal taga mingite illusioonide purunemine laiemalt? Kas edasi sööstev maailm kogu oma heas ja halvas tekitas selle igast kaadrist silma torkava trotsi, kuna Hint ei suutnud või ei tahtnud selle maailmaga kohaneda? Film väldib küsimusi, mis paratamatult tekivad seoses faktiga, et keele ja identiteedi vahele võib panna peaaegu et võrdusmärgi. Hindi identiteet endise represseerituna paistab olevat selge, aga miks ei lasta tal enesel sellest rääkida ja seda just tänapäeva kontekstis? Seda enam, et paljud teemad, millest ta on kirjutanud aastakümneid tagasi, on praegu taas päevakorda tõusnud, olgu või üleminek eestikeelsele koolile. Parimaks näiteks oleks siin ehk tema artikkel „Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta”5, mille pöördelist tähtsust ja suurt ühiskondlikku kõlapinda film sõnades rõhutab, kuid sisuliselt ei ava. Hindi seisukoht oli, et kultuurid saavad kokku puutuda vaid terviksüsteemidena — mingil juhul ei tohi kokku segada eri kultuuride üksikelemente: „… kultuuri vallas on internatsionalism terviklike kultuuride omavaheline suhtlemine, mitte tervikkultuuride purustamine ja nende tervikosade asendamine laenulistega.” (lk 49) Sama toimub ka keele puhul. Siiski ei dramatiseeri Hint probleemi üle ega arva, et eesti keelega oleks ka nõukogude võimu tingimustes toimunud midagi katastroofilist —  katastroof toimub ikkagi siis, kui võõrmõjud ületavad mingi kriitilise piiri. Kolmkümmend aastat hiljem võtab Hint selle teema uuesti üles. Ajakirjas Oma Keel ilmunud vestluses Martin Ehalaga „Kakskeelsusest kolmkümmend aastat hiljem”6 ütleb ta, et nii, nagu keelt ei saa kokku panna fragmentidest, ei saa seda teha ka identiteediga, ometi püütakse meid viimasel ajal veenda vastupidises:
„… sa paned siis selle kokku parasjagu nii, nagu olukord nõuab, paned käepärastest fragmentidest kokku, mis sulle meelde tulevad… Mina olen seevastu isiksuse usku — see ei ole siis enam isiksus, kui ta pidevalt oma komponente saab asendada ja vahetada. Ma olen vana kooli mees selles suhtes.” Ideoloogilisse suundumusse, mis väidab, et ei olegi mingeid identiteete ja et isegi sugusid pole kaks, vaid üle paarikümne määratluse, suhtub Hint omil sõnul väga halvasti: „Eesmärgiks on sugudest lahtisaamine, rahvustest lahtisaamine, keeltest lahtisaamine. Minu jaoks tähendab see ikkagi isiksustest lahtisaamist. Ja isiksustest lahtisaamise motivatsioon on võimalikult kergesti manipuleeritava, ajupestava massi tootmine. See on mulle täiesti vastuvõetamatu. (—) Mina kahtlustan, et niisuguste sotsiolingvistiliste teooriate eesmärk on tekitada võimalikult kergesti manipuleeritav inimene, kes ise usub, et nii ongi. Need, kes ei allu sellele manipulatsioonile, on igas olukorras dissidendid.” Nojah, praegustes lääne ülikoolides poleks see jutt just kõige populaarsem. Ka mitte Tallinna Ülikooli ametlikus retoorikas, kus Hint kaua aega töötas, saades pärast tööaastaid emeriitprofessoriks.

Filmi alguses viidatakse Hindi lahkumise sümboolsele mõõtmele: Hint suri just siis, kui lõppes emakeele aasta. Aga mida tõi meile emakeele aasta? Kui läbi hindilikult tumedate prillide vaadata, võiks tsiteerida nt keeleteadlast Mart Rannutit, kes oma artiklis „Eesti keele aasta 2019”7 kirjutab: „Kokkuvõtteks tuleb märkida, et eesti keele aasta suuremat läbimurret kaasa ei toonud. Ida-Virumaa elab oma umbvenekeelses mullis mugavalt edasi ning eestlaste diskrimineerimine seal jätkub. Riik vaatab seda pealt, käed jõuetult rippu, ilma igasuguse nähtava tahteta kehtestada põhiseaduslik keeleline kord.” Kas võinuks just sealtkaudu tõmmata paralleeli Hindi kogu filmi läbiva tõdemusega, et ikka ei suuda ei tema ise ega Eesti riik küllalt palju vajalikku ära teha?

Ootamatu, kuid omamoodi huvitav on filmi lõpus sõna andmine vaimulikule ja teoloogile Toomas Paulile — üksnes selleks, et ta saaks öelda, et Hint oli „üks tõsine eesti mees”. Ma ei tea, kas see oli taotluslik või mitte, aga selline üksik sõnavõtt pärast kõiki teisi kõnelejaid, kes filmi jooksul korduvalt ekraanile satuvad, mõjus kuidagi põhjapanevalt, olemuslikult, nagu kume kongilöök orkestripala lõpul, kus kõik eelöeldu ja -toimunu sulab millekski tunnetatavaks, mitte seletatavaks.

Jätsin siinses kirjutises pikemalt puudutamata filmis võrdlemisi põhjalikult avatud Hindi isikliku elu tausta. Sündinud ebaõiglus ja isiklikud kaotused, tihe seotus kohaga, kus puhkab Hindi varalahkunud poeg — eluloolist materjali oli piisavalt ja nende eraeluliste detailide ekraanile toomine oli filmis nagu omaette peatükk, mis vaatajat kahtlemata puudutab. Hindist kui isiksusest on filmis toredaid lugusid, eelkõige jäi meelde Jaanus Vaiksoo mälestus surmvaikseks ehmatanud auditooriumist ja talvepäikese käes lendlevast kriiditolmust pärast seda, kui Hint kriidi vihaga kildudeks oli löönud. Iga persoonifilmi keerulisim probleem ongi ilmselt see, kuidas käia läbi portreteeritava elu eri tahud, nii et need vastastikku üksteisele valgust heidaksid. Antud juhul nad seda ju mõnevõrra ka teevad, aga siiski puudub filmil läbiv joon või mingi kujund, mis kõik need tahud endasse haaraks. Pealkirjaks pandud „keelemässaja” see kujund ei ole, sest Hindist ei jää muljet kui mässajast, või kui mõnes olukorras ehk jääbki, siis mässu objektid on, nagu öeldud, ebaselged. Filmi tugevamad osad on need, mis peatuvad Hindi iseloomul, tegudel ja eluseikadel, mitte mõtetel ega keelealastel tõekspidamistel. Sest nendest ei käi režissööri jõud ilmselgelt üle. Kuigi oleks võinud — Hindi kirjatööd on kõigile kättesaadavad. Persoonifilm peaks aitama meil isiksust mõista ja antud juhul, eriti kui filmi pealkirja arvesse võtta, olnuks mõttekas püüda mõista Hinti eelkõige just läbi tema eesti keele alaste arusaamade.

„Keelemässaja”, 2022. Mati Hint.
Kaadrid filmist

Kirjutan seda artiklit ajal, mil esimest korda jõudis suure päevalehe (Postimees)8 veergudele ja väljatõstena isegi selle esiküljele tõlkijate, toimetajate, emakeeleõpetajate ja teiste eesti keelega töötavate inimeste juba pikemat aega hõõgunud, kuid laiema ühiskondliku tähelepanuta jäänud mäss (sic!) Eesti Keele Instituudi teostatava keelereformi vastu. Huvitav, mida oleks selle kohta öelnud Mati Hint?! Hindi arvates on keel paratamatus muutumises, kuid katastroofiline on asi siis, kui see muutub mingiks inetuks poolkeeleks. Praegusel juhul aetak­se keele kirjeldus segi keele korraldamisega, heaperemeheliku hooldamisega — st kõik, mida keeles on võimalik kirjeldada, muudetaks reformi tulemusel ühtlasi ka lubatuks. Kirjakeel kui selline kaoks ja inglise või mis tahes muudest keeltest laenatu asetuks võrdsele kohale seni õigeks, ilusaks ja eesti keelele omaseks peetu kõrval. Loodetavasti õnnestub tänastel keelemässajatel selliseid düstoopilisi arenguid takistada või siis Eesti Keele Instituudil avalikkusele selgitada, et olematu kommunikatsiooni tõttu on tegu arusaamatusega ja midagi nii hullu neil siiski kavas ei ole.

Toogem siia lõpetuseks näide Hindilt eneselt, tema eespool mainitud artiklikogumiku „Keel on tõde on õige ja vale” rubriigist „Eesti keel ahistuses, kuid mitte ahastuses”. Asi on Hindi sõnul halb siis, kui muutub tavaliste, igapäevaste sõnade kasutus. Nii näiteks ei kasuta me enam kuigi palju oma keeles soomeugrilist „südant”, vaid venehõngulist „hinge”: enam ei valuta süda, vaid valutab hing, asi ei lähe südamesse, vaid hinge. See toob kaasa ka maailmataju muutuse. Mati Hindile läks Eesti elu ja eesti keele saatus südamesse ja see paistab filmist välja lausa igast kaadrist, kus ta ise sõna võtab. See on filmi teene ja annab lootust, et kui selliseid südamega asja juures keeleuurijaid, vajadusel -mässajaid, ka edaspidi leidub, on eesti keel kaitstud nii mööduvate hulluste kui hiiliva poolkeelestumise eest.

 

Viited:

1 Intervjuu Kristiina Rossiga. — Oma Keel 2/2015, lk-d 84–89.

2 Keelesaade. Vikerraadio, 2. X 2022.

3 Mati Hint 2002. Keel on tõde on õige ja vale. Tartu: Ilmamaa.

4 Evar Saar 2012. Mati Hint ja Lõuna-Eesti lumm. — Keel ja Kirjandus, nr 10, lk-d 768–772.

5 Mati Hint 1987. Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta. — Vikerkaar, nr 6, lk-d 46–50 ja nr 7, lk-d 67–70.

6 Mati Hint 2017. Kakskeelsusest kolmkümmend aastat hiljem. — Oma Keel, nr 35, lk-d 65–73.

7 Mart Rannut 2020. Eesti keele aasta 2019. — Sirp 31. I.

8 Brita-Maria Alas 2022. Keeleinstituut susserdab emakeele kallal, aga keegi ei saa aru, mida täpselt. — Postimees, 14. X.
Vt samas ka juhtkiri „Nuripidi keelekorraldus”, ja Brita-Maria Alas 2022. Keeleuuendused ei täida ministrit vaimustusega. — Postimees, 15. X.

 

Kaia Sisask (snd 1967) on prantsuse filoloog, Tallinna Ülikooli prantsuse kirjanduse ja kultuuri dotsent. On tõlkinud eesti keelde prantsuse ilu- ja humanitaarteaduslikku kirjandust, lisaks tegeleb keeletoimetamisega, kaasa arvatud ajakirjas Teater. Muusika. Kino.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist