LÄNIKU MINOOR JA KUKERPILLIDE MAŽOOR
November, 2022„Marju. Südame kutse”. Režissöör ja monteerija: Urmas E. Liiv. Operaatorid: Madis Reimund, Ants Martin Vahur ja Urmas E. Liiv. Kunstnik: Pille Ernesaks. Tegevprodutsent: Dmitri Amirzjanov. Muusikaline kujundaja: Tiit Kikas. Helioperaatorid: Rein Fuks ja Marko Sein. Heli järeltöötlus: Kaspar Kosk ja Tiina Andreas. Dokumentaalfilm, portreefilm, kestus 80 min. ©Kriim. Esilinastus: 7. IX 2022 televisioonis, ERR.
„Kukerpillide rapsoodia”. Režissöör, stsenarist, peaprodutsent ja monteerija: Raimo Jõerand. Operaatorid: Kullar Viimne ja Raimo Jõerand. Helirežissöör: Harmo Kallaste. Helioperaator: Mart Kessel-Otsa. Heli järeltöötlus: Uku Toomet. Muusikadokumentaal, kestus 58 min. ©Axelsberg. Esilinastus: 7. IX 2022.
Septembri alguses esilinastusid kaks muusikadokumentaali, millega tähistati juubeleid: Urmas Eero Liiv tegi Marju Läniku 65. sünnipäevaks filmi „Marju. Südame kutse” ja Kukerpillide 50. sünnipäeva puhul valmis Raimo Jõerannal „Kukerpillide rapsoodia”.
Mõlemad on omamoodi teekonnafilmid. Lisaks sellele, et rännatakse ajas ja tehakse tagasivaateid oma muusikuteele, ollakse mõlemas filmis ka sõna otseses mõttes teel: Länik oma isikliku auto roolis ja Kukerpillid bändibussis, mõlemad sõitmas esinemiselt esinemisele. Nii Liiv kui ka Jõerand on üritanud oma kangelasi võimalikult ehedalt avada, kuid režissööri hoiak ja kaamera vaatepunkt on kahel filmil üsna erinev, esmapilgul lausa vastandlik.
Priit Pullerits küsib oma arvustuses: „Kas aeg on naisartistide vastu armutum kui meesartistide vastu?”1 ja jätab sellele vastamata. Nende kahe filmi võrdlus annab lihtsaks vastuseks „jah”, aga süüdlane ei ole siin mitte aeg, vaid ikka režissöörid ja nende valikud.
Urmas Eero Liiv ütles: „Minu eesmärk oli teha üks positiivne, hea ja hell film.”2 Pean tunnistama, et selle helluseni jõudsin alles filmi teistkordsel vaatamisel, kui lõpukaadrites kõlav instrumentaalsaateta „Otsin sinu kaugeid silmi” ja droonikaadrid mööda teed kõndivast Länikust hakkasid tõepoolest mõjuma eraldi sõnumina, aidates distantseeruda kõigest eelnenust, mis näis rõhutavat peategelase kaotusi ja kurbust, kulmineerudes tantsunumbriga laulule „Jää kauaks mu juurde” (tantsuvideo lavastajaks on märgitud UEL, ilmselt siis režissöör ise?). Neid valikuid ei saa režissöörile ette heita, kuid kohati tundus see tendentslik ja kistud, nii et jäi üle vaid imetleda, kui väärikalt lauljanna ise režissööri seatud lõksudest ja provokatsioonidest välja tuli. Erinevalt Kukerpillide-filmist, kus kaamera hoidus veidi kaugemale, et vanad väärikad mehed saaksid muusika kohta huvitavaid mõtteid vahetada, sundis Liiv Länikule pidevalt peale lärmaka ja kohati läbuse konteksti ja lasi tal rääkida oma elu glamuursetest kõrghetkedest justkui minevikuvormis. Vindi keeras peale Läniku isa surmaga seostatud „Jää kauaks mu juurde”, millele järgnes justkui lohutuseks teade presidendi teenetemärgist. Alles päris lõpus, Sergei Manukjani ja Henry Laksi imeilusa „Silmade” laulu ajal rebis Länik end kogu sellest eelnevast slepist päriselt lahti, andes aimu sellest, kes ta tegelikult on või millised on olnud ta pärisunistused. Nagu öeldud, pääses see mõjule alles teistkordsel vaatamisel. Kui selline tajude orkestreerimine teel lõpptulemuseni oli teadlik, siis on tegemist tõepoolest hella filmiga, kuid see hellus saavutati kohati robustsete vahenditega. Jõeranna läbivalt aupaklik kaamerasilm „Kukerpillide rapsoodias” kaldus seevastu kohatiste kunstiliste lisandustega murendama üldistusjõudu, mille Kukerpillid ise oma vestlusega suurepäraselt saavutasid.
Püüan oma väiteid mõningate näidete varal põhjendada.
„Marju. Südame kutse”, 2022. Režissöör Urmas E. Liiv.
Teekonnafilmis kohtub peategelane erinevate vastutulijatega. Neis kokkupuudetes sünnivad intriigid, konfliktid, tegelased saavad kas millegi võrra rikkamaks või kaotavad midagi. Ma ei püüa väita, et Liiv on meelega tahtnud Länikut kuidagi lolliks teha — tahan loota, et neid misanstseenilisi püüniseid on ta oma portreteeritava teele veeretanud just selleks, et näidata, kui kindlakäeliselt lauljanna nendega hakkama saab. Kuid sellise respekti olemasolu korral tahaks ometi küsida, kas ei oleks oma kangelast saanud avada veel ka senitundmata külgedest. Milleks näidata, kui hästi-halvasti hoiab teenekas kunstnik oma diivakuvandit, kui ta on võib-olla tegelnud ka paljude muude asjadega. Dokumentalistina püüdis Liiv Länikut asetada olukordadesse, mis tooksid esile tema haavatavuse, paneksid libastuma või avaksid olukordade karikatuurse poole. Selles mõttes on Liivi kaamerasilm loovam ja aktiivsem kui Jõerannal, kes ei provotseeri Kukerpille, vaid laseb neil ise avaneda ja sealjuures kasvada, integreerida endasse kõik teel kohatud mõjutused. Lauljanna elurännak on samas justkui seotud kaotusvaluga.
Kukerpillid püsivad stabiilses kõrgvormis ja jooksevad viiskümmend aastat maratoni, muutudes koos ajaga ja üha rikastudes. Liiv aga näitab Läniku puhul kontrastselt, mis oli enne ja mis on nüüd. Länikut võrreldakse tema endaga erinevatel eluetappidel, Kukerpille võrreldakse aga üksnes igaviku perspektiivis. Liivi filmi tugevuseks on kohati teravmeelsed kontrastid, mis toovad esile teesi ja antiteesi, puuduseks aga see, et ei lasta tekkida sünteesil. Kukerpillidel lastakse nii rahulikult toimetada, et selles kulgemises jõuavad nad ka ise sünteesini, režissööri mõningad näpuosutused mõjuvad seejuures isegi üleliigsena. Näiteks näidatakse kohe „Südame kutse” alguses vastu valgust karikakraõit ja Liiv küsib, kellega veel rääkida, millele Länik vastab, et ta ise tunneb ennast kõige paremini. See annab kätte filmi läbiva teema: ta ongi üksildane inimene ning pere- ja armuõnne asemel on tema elutööks 2017. aastal kuulajaküsitluse kaudu välja valitud „saja aasta hitt” „Karikakar”.
Selle avadialoogi taustal näidatakse Länikut profiilis, taevasse vaatamas; droonikaadrites näeme teda aga ülalt alla, täpikesena tee peal kõndimas. Tal oleks justkui unistused ja reaalsus, minevik ja olevik, taevane ja maine pidevas vastuolus — Liiv näitab neid vastanditena ja kogu aeg teise vaatepunktist. Ta rõhutab, kuidas Marju pärisosaks on alati olnud lava ja selle nimel on ta loobunud ka pereelust; peaaegu igal laulukaadril on filmis kaks versiooni: kunagine, millele kuulajaskonnaks kuuendik maakerast, ja praegune, kus publikuks purjus jõmmid. Lihtsaid eesti inimesi publikuna näidatakse mõlemas filmis, kuid kui Jõerand rõhutab kirikutrepist üles ronivad armsaid vanainimesi, siis Liiv näitab lärmakat seltskonda. Länik räägib, kuidas tal ei ole olnud kõrval õiget partnerit ja nii on ta teise inimese asemel õppinud toetuma vaid iseendale. Ta vaatab taevasse ja taevast vaadatakse teda. Üksindus on suhteline mõiste. Liiv rõhutab selle sotsiaalset poolust, kuid õnneks jätab film alles võimaluse, et Marjul on sellele oma tõlgendus.
„Marju. Südame kutse”, 2022. Ansambel Vitamiin juulis 2021. Mait Maltis, Joel Steinfeldt, Peeter Vähi, Marju Länik, Rein Laaneorg ja Raul Sepper. Urmas E. Liivi fotod
Niisiis, sellised kaadrid on peategelase suhtes esmapilgul vägivaldsed, kuid Liiv on jätnud neisse siiski võimaluse, et Läniku horisontaalne rännak võib avaneda ka vertikaalselt. Muidu tagasihoidlikult jälgiva pilguga Jõerand on jällegi kippunud niigi selge sisuga kaadris i-le lisatäppe panema, rõhutamaks just vertikaalsust. Kukerpillide-filmi üks rännakuliin on nende mullune kontserdituur „Kukerpillid kukega kirikutes”, teine on kohtumised heliloojatega juubeliplaadi „Akadeemia” jaoks; lisaks rändavad nad koos Lauri Õunapuuga kirjandusmuuseumi fono- ja kartoteekides, otsimaks oma repertuaari lätteid. Õunapuu ütlebki filmis, et kui supled rahvamuusika sees, siis hakkad ka pärimuskultuurist valima laule, mis on universaalselt ägedad. See Kukerpillide arhetüüpsus, nende vahetu arusaadavus, kuid samas igioriginaalsus on ju niigi rahva seas tänulikku äratundmist leidnud. Nõnda tekitab mingi kummalise dissonantsi koht, kus bänd laulab kirikus laulu „Täht su Setu maile”. See laul mõjub tõesti nagu luterlik koraal kaugemast kirikuloost, kusagilt sealt „Jumal, sul ligemal” kandist. Tegemist on siiski puhtakujulise algupärandiga Vello Toomemetsa ja Hando Runneli sulest ja sisuks mitte niivõrd Setumaa kui see, et pole vaja kummardada ebajumalaid ega maiseid institutsioone, vaid „täht su Setu maile / paistku ülevalt, / tähtsusetumaile / paistku heledalt”. Laul on kõnekas, Arne Haasma akordion kõlab kui harmoonium ning luteri kirik ja laul ise moodustavad terviku. Nii et Johannes Pääsukese dokumentaalkaadrid õigeusklikust Setumaast ja lisaks veel väljasuumitud luteri kiriku tornikukk ei lisa sinna midagi olulist, pigem tekitab müra ja jääb Kukerpillide vaikimisi tunnustatud universaalsuse taustal dubleerivaks illustratsiooniks.
„Kukerpillide rapsoodia”, 2022. Režissöör Raimo Jõerand. Kihnu Virve (Virve Köster) ja Toomas Kõrvits.
Pisut kunstlik on ka üleminek, kus Üllar Salumäe räägib Urvaste kirikus piiblitõlkest, kirikus lendab ringi lind ning algab Ike Volkovi ja Henno Käo laul „Üks poiss kadus linna kord õhtu eel…”, taustaks kaadrid Andres Söödi filmist „Draakoni aasta”. Selline maa- ja linnakultuuri vastandamine on Kukerpillide puhul samuti liialt lihtsustav. Kukerpillid on ERKIs sündinud bänd, nii nagu Päratrustki, ja Ike Volkov koguni endine Tallinna peaarhitekt. Kõnekas on bussis toimuv vaidlus selle üle, kas Kukerpillid on refräänibänd — Volkov kaasab oma argumentatsiooni Pink Floydi. Hiljem, juubelikontserdiks pilli häälestades ja sõrmi soojendades mängib ta omaette Led Zeppelini „Black dogi”. See Kukerpillide kogu rahvast liitev universaalsus ei tulene linna- ja maakultuuri vastandusest, pigem ühisosa tajumisest. Kui nad tegid oma 50. sünnipäevaks erinevate heliloojate lauludest plaadi nimega „Akadeemia”, siis meenutagem kas või nende 30. sünnipäeva albumit „Meie küla laulud” (näiteks Hendrik Sal-Salleri soome aktsendiga lauldud „Oi külad, oi kõrtsid”), mis rõhutab, et nad ei anna mingit põhjust nostalgiaks ja sentimentaalsuseks.
„Kukerpillide rapsoodia”, 2022. Lauri Õunapuu, Ike Volkov ja Toomas Kõrvits. Kaadrid filmist
Niisiis, ühteliitvad ja universaalsed Kukerpillid avanevad ise — seda liigselt rõhutama kippuvad kaadrid ennemini lõhuvad läbivat kujundisüsteemi. Läniku-filmi kontrastsed stseenid on oma taotluselt pigem kitsendavad ja madaldavad, kuid kohati sünnib neist just üllatuslikke lisatähendusi.
On ka selliseid jaburamaid kaadreid, kus Liiv on tahtnud näidata, kuidas Länik käitub lavataguses lõõpiv-flirtivas melus endast põlvkonna jagu nooremate artistidega, näiteks Padise jaanitulel Trafficu trummari Borka tätoveeringuid uurides, Liivi enda produtseeritud meelelahutussaate „Duubel: Õhtune vahetus” kaadri taga Sepo Seemaniga nalja visates või ööklubi SEIF nostalgiapeol. Kõigis neis on natuke provokatsiooni ja natuke kurbust — võrdlused dokumentaalkaadritega vanade hittide esmaesitustest panevad tundma, et Länik vääriks midagi enamat —, nagu ka kaadrites, kus ta räägib, et ei vaja Eesti teedel GPSi, kuid järgmisel hetkel on nõutult ristteel. Või dialoogis Asva Viikingite küla helimehega, kellele undav kõlar ei näi olevat probleem. Või pärast Asva esinemist Kuressaare hotelli jõudes, kui näidatakse toa mõõtmeid. Liiv puänteerib neid kaadreid mõnuga. Viimati nimetatule järgneb näiteks Vitamiini „Kitsas” ja meenutus Vitamiini päevist, samuti sellest, kuidas Länik tahtis toona teha originaallugusid, kuid taustal kostab kaver „Taas löövad kellad”. Aga Länik on vapper, mitmel korral vaatab ta pärast hetkelisi tagasilööke kaamerasse ja ütleb: „Noh, täna siis nii”, või midagi sarnast.
Samas on paljudel sellistel kaadritel varjatud saladus, mis hakkab tõeliselt kõlama alles filmi lõpupalas. Nii näiteks laheneb see GPSi lugu Marju võiduka päralejõudmisega turismitallu (nagu ta lahendab kindlakäeliselt ka intsidendid kogenematu meikariga ja udupäise parkimiskorraldajaga). Läniku eraelust rääkides kõneldakse põgusalt ühest Otepää suhtest, millele Länik eelistas karjääri Tallinnas, samuti Mati Vaarmannist, kellega aga loometeed pigem lahknesid. Mikk Targost räägitakse peaasjalikult loomingulises seoses ja paljud selle perioodi laulud olidki need suurimad hitid, mille tähelendu ka dokis meenutatakse. Peaaegu üldse ei mainita aga Lauri Laubret, kellega koos tehtud muusika (näiteks plaat „Ma uurin valgust”) ei olnud küll nii kuulsusrikas kui Mobile, Kontakti ja Vitamiini aeg, kuid muusikalises mõttes ilmselt põnevaim ja otsingulisim. Jääb mulje, nagu poleks see Liivile üldse tähtis olnud, kuid see, kuidas sellele perioodile vihjatakse, annab filmi lõpu taustal jälle võimaluse arvata, et neis väljenduvad protagonisti kõige salajasemad ja isiklikumad mõtted.
Esinemine juubilarile turismitalus algab Läniku trepist alla laskumisega. Arvestades Liivi soovi otsida kontrastseid ja paradoksaalseid kaadreid, kus peategelane valgustatakse välja pisut karikatuurselt, on huvitav, et selle taustal ei kasutanud režissöör kuulsat stseeni Toomas Lepa filmis „Laulab Marju Länik” kõlanud laulust „Suvekuninganna”. Selle kaadri avataktid on hoopis Laubre laulust „Õnnelik maa”, ja seda vaid hetkeks, enesehäälestuseks, enne kui algab tantsulka „Süda silmades” saatel. Korraks vihjatakse ka Laubre lauludele „Kui oli tulek sul vabatahtlik” ja „Portree”, kuid suurema osa ajast on Liiv tahtnud, et Länik sorteeriks oma vanu pappkaste ning otsiks sealt fotosid ja ajaleheväljalõikeid oma kunagistest edetabelikohtadest.
Nendest stseenidest jääb mulje, et režissööri soov oli Marju Länikut olevikus vähendada, naeruvääristada. Näiteks hetk, mil Länik näitab oma magamistoas plakateid ja palub vahetada tema taga olevat tausta, kuna see olevat liiga tühi. Liiv nõustub ja operaator vahetab kaamera kohta. Järgmises kaadris on Läniku selja taga natuke akent ja natuke seina. Aga see taust oligi tõesti sobivam, varjuderohkem ja reljeefsem, ning tänu sellele kukub kokku Liivi taotlus näidata peategelast pirtsaka naisartistina. Võib-olla oli kõik palju lihtsam. Vastu akent filmides tekib liiga palju tagantvalgust, mis jätab artisti näo pimedusse. Tänu Läniku ettepanekule olid hundid söönud ja lambad terved. Länikul on ilumeelt ja ruumitaju ning nii on tal lõppkokkuvõttes õigus ka kõigis neis pisut piinlikes olmesekeldustes, kuhu režissöör oma peategelase asetab.
Muusikadokumentaalidel on alati valik, kas rääkida inimesest või rääkida muusikast. Kukerpillide liikmete kohta öeldakse kohe ja selgelt, et nad on muusikud, aga samal ajal arhitektid, disainerid ja dirigendid. Länik oleks justkui ainult laulja. Ma ei usu seda — ilmselt on Länik veel palju muud, aga sellest ei taha režissöör meile rääkida. Kukerpillid räägivad, kuidas neil pole ühtki minoorset laulu, samas kui Liiv on näidanud Läniku kulgu pigem nukrameelsena. Samas laseb Liivi kujundiloome Länikul end tõestada, režissööri seatud lõksud üle mängida. Jõeranna hoiak Kukerpillide suhtes on respekteerivam, mehed teevad enda üle nalja küll, kuid režissöör ei provotseeri seda. Vahest inspireerivaim selline vestlus oli Kihnu Virve jutt oma kohtumisest Päikesega ja Toomas Kõrvitsa reaktsioon sellele. Kuid ühe huvitava iroonia on Jõerand filmi ka ise sisse lavastanud: enamasti lastakse lauludest vaid katkendeid, kuid täies pikkuses tuleb „Akadeemia” plaadi pealt Vaiko Epliku pala „Klišeed”, taustal bändiliikmed treppidest lava poole ronimas, neid saatmas kontserdi produtsent Alo Puustak. Jah, Eplik teab, mis on klišeed, ja ka Kukerpillid teavad seda ning sellepärast neid armastataksegi. Läniku ja Kukerpillide populaarsuse retsept on üsna sarnane, aga ühe puhul näidatakse lõhestumist, teise puhul ühtsust.
Läniku-film mõjub nukralt, möödunud heades aegades kinni olevana, aga Kukerpillid loovad uut materjali ja on muidu muhedad mehed, kes, NB!, laulavad ka kirikus. Võrdluses mõjub mõlema paatos liialdusena: Kukerpillid ei vaja edevust ja Länik ei vaja kaastunnet, aga meie vajame nende laule, need on osa meie identiteedist.
Viited:
1 Priit Pullerits 2022. Kahe maailma terav kontrast Läniku filmis kriibib hinge. — Postimees, 13. IX. — https://kultuur.postimees.ee/7604952/arvustus-kahe-maailma-terav-kontrast-laniku-filmis-kriibib-hinge
2 Kaspar Viilup 2022. Urmas Eero Liiv Marju Läniku portreedokist: tahtsin teha positiivse ja hella filmi. ERRi kultuuriportaal, 5. IX. 2022. — https://kultuur.err.ee/ 1608705853/urmas-eero-liiv-marju-laniku-portreedokist-tahtsin-teha-positiivse-ja-hella-filmi
