PERSONA GRATA TRIIN RUUMET

November, 2022

Triin Ruumet oktoobris 2022.

Triin Ruumet on magistrikraadiga ja auhinnatud filmirežissöör, aga eelkõige on ta huvitav ja vaba vooga looja. Triin toitub kaosest ja otsib võimalusi sealt ammutatud inspiratsiooni toel koos meeskonnakaaslastega tervikut ehitada. Parajasti viimistleb ta oma teist, postproduktsiooni faasis olevat täispikka mängufilmi „Tume paradiis”, mis peaks esilinastuma järgmisel aastal, ja otsib uusi väljakutseid. Istusime hetkeks maha kui koolikaaslased ja kolleegid, et üle mitme aasta vestelda ning ühtlasi režissööriks olemisest ja sisu loomisest mõtiskleda. Triin räägib kiiresti, häbenemata, slängirohkelt, vabalt ja voolavalt ja ometi nii tabavalt. Hea huumor käib muidugi ka asja juurde. Täpselt nagu ta filmidki, on Triin Ruumet värske, hoogne ja tunnetuslikult sisukas vestluskaaslane.

Milline on Triin Ruumeti kui režissööri tüüpiline sügispäev aastal 2022?

Väga hektiline. Päris rutiini kindlasti välja kujunenud ei ole. Hetkel teen oma filmi postproduktsiooni, mis tähendab, et hoian paar korda nädalas kätt pulsil. Pean justkui olemas olema, aga mul jääb samas ka tohutult energiat üle. Siis tegelen kas uute projektide kirjutamisega või otsin muid tegevusi, et end filmidevahelise pausi ajal kasulikuna tunda. Mul on kogu aeg rets FOMO [fear of missing out, ilmajäämishirm — Toim]. Kõik sõbrad on võttel ja ise istud oma viie aasta pikkuste projektide otsas. Igatsen ühistegevust ja oma inimesi.

BFM võtab üle aasta vastu kuus režissööri. Ilmselgelt pole nii väikesele tööstusele neid kõiki „vaja” ja peab võitlema filmi tegemise privileegi eest. Teie kursus on isegi väga viljakas tegevate režissööride poolest…

Meil oli tõesti väga hea kursus. Erakordne üksteise toetamine ja koostöö vaim, muidugi ka Jüri Sillarti inspireeriv atmosfäär. Moonika Siimets, Kaur Kokk, Vallo Toomla ja Marta Pulk on kõik tegevad režissöörid ka praegu. Enamus kursusekaaslasi teeb kõrvalt ka midagi muud: kes õpetab, kes töötab ajakirjanduses. Kõigil on mingi lahendus, et suuta lavastada. Lihtsalt need lahendused on erinevad. Olen isegi mõelnud mõne teise ameti õppimisele, aga samas võib siis juhtuda, et tekib võttel käimise sõltuvus. Oledki kogu aeg hyper’is, sisedraamad kaovad ära ja adrenaliin hoiab tähelepanu platsi keskkonnas. Kuigi mulle see väga meeldib, peab seda ilmselt teadlikult tasakaalustama hakkama. Vajalikku marineerimisaega peab ka endale võtma, kuigi see on ebamugav, tühi ja üksildane. Tööstuses on väga vähe raha ja filmidevahelised pausid venivad paratamatult pikaks. Ma ei tahaks jõuda sinna, kus töö pinge või pidetuse paine murrab mu entusiasmi. Platsil olemine on ju ka stressirohke, aga see on positiivne stress, see on nagu mingi voog, kus rõõmsalt kulgeda. See annab palju tagasi. Mingis mõttes ongi normaalne, et nii intensiivselt igal aastal tegutseda ei saa. Kibestumist tuleb iga hinna eest vältida.

Suhe oma elukutsega kindlasti ka muutub ajas. Kui kerida aega tagasi, sinna kuhugi päris algusesse, siis kuidas sinust üldse sai filmirežissöör?

Ma ei mõelnud tegelikult üldse filmi peale, kui keskkooli lõpetasin. Olen pigem alati olnud kunsti taustaga: käisin kunstiringides, VHK kunstiklassis ja mõtlesin alati, et lähen EKAsse maali õppima. EKA katsetel sain aga ainult tasulisele kohale. Mina tõlgendasin seda nii, et õppejõud valisid justkui endale sobiva kursuse ja et mina ei sobinud sinna. Aga kooli oli vaja minna. Nii ma ise kui ka mu perekond olime nii meelestatud, et see on miski, mida peab tegema. Vaatasin siis edasi ja märkasin BFMi meediakursust. Olin väga närvis, et mis minust üldse edasi saab. Pärast pingelist ootamist selgus, et olingi viimane, kes kellegi teise äraütlemise tõttu sinna kursusele sisse pääses. Olin Arvo Iho kursusel, mis tähendas, et tegime ka palju filmiülesandeid. Meedia osa mind seal üldse ei huvitanud ja peaaegu kohe suundus mu huvi ja käsi filmi poole. Läksin mingil hetkel Jüri Sillarti kabinetti, kes seal suitsu sees istus, ja ütlesin talle otse, et tahan filmiosakonda tulla. Jüri andis mulle võimaluse katsetele minna. Seekord läks hästi ja sain isegi tasuta kohale. See oli tohutu kergendus nii mulle kui mu vanematele. Õnneks oli mu perekond nõus mind toetama ja ma sain elada ning koolile keskenduda. Meil oli väga intensiivne õpe, nädalavahetused ja kogu vaba aeg läks selle alla. Eks see maali taust ole ka oluline osa sellest teekonnast, aga mul vedas, et ma leidsin selle, mida mulle tegelikult meeldib teha. Olen sotsiaalne inimene ja mulle meeldib teiste inimestega koos asju teha.

Olen kuulnud su filmivõtete kohta, et inimesed kiidavad su oskust meeskonda koos hoida ja inspireerida.

Nii meeskonna kui tunde mõttes on mu mõlemad filmivõtted olnud ka mulle hästi meeldivad kogemused. Ilmselt peegeldan ma seda heameelt ka teistele. Koos keerises olla, luua ja eks vahel natuke jaurata ka… Süda murdub, kui ma näen praegu montaažiruumis Tartu kaadreid. Siis nutan neid aegu taga ja tahan Dorpati hotelli tagasi. Pimedatel sügisõhtutel eriti.

On sul lisaks Sillartile olnud oma režissööriteekonnal veel eeskujusid, mentoreid?

Veiko Õunpuu aitas mind kooli ajal palju: suunas ja oli heas mõttes mõjutajaks. Ma olen väga tänulik, et ta viitsis minuga tegelda just ajal, mil ma olin nn filmipäda. Me tegime parajasti mustvalget filmi psühhoanalüüsist ja mu lugu oli kuidagi nii infantiilne. Mulle meeldis tol hetkel väga „Sügisball” (Õunpuu, 2007) ja mõtlesin siis, et liginen kohe põhivennale. Ta oli sel hetkel palju meedias ja kui ta mulle lõpuks vastas, uuris ta, kas ma tahan temaga suhelda sellepärast, et ta on Veiko Õunpuu ja kuulus. Õnneks suutsin ma talle kuidagi seletada, et mulle meeldib see, mida ta teeb ja et tal on mulle midagi sisulist anda. Veiko on hästi otsekohene, paneb su kohe paika. Tema puhul on lahe see, et kui filmikooli kunstinõukogud ja õppejõud kipuvad vahel tagasisidet andes oma lugu kirjutama, siis Veiko väldib seda totaalselt. Ta proovib sind ennast lahti keerata, õigeid küsimusi küsida ja sinu mõtteid terviklikumaks suunata. See oli äärmiselt kasulik.

Sa pääsesid filmi õppima ja tundsid, et see on sinu ala. Mida sa tol ajal arvasid, et see töö tähendab, või mida sa tahtsid maailmale öelda?

Kindlus rolli osas tuli üsna kiiresti. Juba meediaosakonnas sain ma aru, et režissööriks olemine sobiks mulle hästi. Alguses lähenesin ma sisule brutaalselt. Hakkliha ja soolikad oli vaja ära teha. Ilmselt mul ei olnudki eriti midagi öelda. Elasin pigem teismeliseängi välja: veri ja soolikad lendasid, gangsterid ja ossid said eetriaega. Eks need asjad oli vaja endast välja saada. Nüüd ma tunnen, et need kooliaegsed tupsufilmid aitasid mul edasi minna. Filmikoolis oli võimalik oma animaalsed ja brutaalsed tungid turvaliselt välja oksendada. Nüüd ei ole sisikond enam nii oluline ja liigun pea poole, otsin psüühikat. Arvan, et see on üpris klassikaline. Enamusel filmitudengitest on vaja alguses kogu oma maailmavalu välja elada. Filmikoolil ongi see funktsioon, et tudengid ei läheks oma infantiilsete, brutaalsete asjadega kohe teisi inimesi tüütama. Sel aastal olin omakorda režii katsete komisjonis. See oli tore, naljakas ja veidi õudne ka. Kõigi esseed peegeldasid seda, et film on õhk, mida nad hingavad, ainuke asi, mida nad tahavad teha. Ilmselt oleks mul ka enda esseed täna väga piinlik lugeda; ilmselt olid seal kirjas needsamad asjad. Ma mõtlesin siis nende vaeste inimeste peale, kes alustavad nüüd seda teekonda, mis võib olla meeletult rikas oma sisult, aga vahel lämmatav olmelise poole pealt. See areng on muidugi väga rewarding [tasuv — Toim].

Kõige raskem küsimus on alati, et „mida sa öelda tahad?”. Režissöör võib alustada oma filmi sisu loomist sisemisest tunnetusest/karakterist või välisest ühiskondlikust kontekstist/sõnumist. Kuidas sinuga on?

Mina alustan vist emotsioonist ja alguses ma ei tea, mida ma öelda tahan. Alguses on tunne ja hiljem saan aru, mis selle tunde taga on. See ei tähenda, et mõtet ei oleks, ma lihtsalt ei oska seda veel sõnastada ja see sõnum koorub välja tööprotsessi käigus. On palju režissööre, kellel on tugev ühiskondlik närv ja nad tahavad midagi parandada. Mina olen pigem see animaalne tüüp, kes alustab laulust, olukorrast, pildist, tuttavast, tundest, kogemusest… Sa ei saa kohe ju aru ühegi oma kogemuse puhul, et mis see trigger [päästik — Toim] oli, miks kõik just nii on, nagu on. Alguses ma muretsesin, et ma ei teadnud vastust ja mõtet. Nüüd ma tean, et see on alati seal olemas, pigem lihtsalt selgineb aja jooksul. Ma olen abstraktne ja laialivalguv oma ideede arenduses. Ka kirjutamise käigus on tegemist pigem struktureerimata emotsioonidega. „Tumeda paradiisiga” oli ka nii, et ma pidin mingi maani oma asjad välja oksendama ja siis stsenaristid (Ulman ja Feldmanis) tulid juurde ja aitasid mul selles kaoses orienteeruda. Ma tean, et mul on nii vaja. Olen ka proovinud nullist kellegagi koos kirjutada, aga see ei õnnestu. Pigem on alati nii, et vastutus peab olema minu ja siis tuleb keegi juurde toetama.

Kui tähtis stsenaarium sulle on? Kas see on täpne kaart või raamiv referents, millega võttesse minna? Film valmib ju mitu korda: arenduses, tootmises, platsil, montaažiruumis jne. Millises osas sina kõige rohkem oma filmi lood või loomist naudid?

Eks see ole ikka kogu asi koos. Stsenaariumist hoian ma korralikult kinni, eriti kuna ma ise kirjutan. Muidugi on kohapeal loomist ja improviseerimist, aga ma teen alati korraliku režiistsenaariumi ja kadreeringu. Mulle meeldib operaatori ja kunstnikuga koos ette valmistada, see annab ju ka neile võimaluse oma tööd teha ja end teostada. Filmivõte on minu jaoks vist ikkagi see põhiline. Seal on loominguline voog ja tšakrad lähevad lahti. Enne võtet on ebakindlust — et mida ma nendele näitlejatele ütlen ja mis saama hakkab. Võtte pinge ja adrenaliini olukorras tuleb kindlus, kontakt meeskonnaga ja sellest voost tuleb kõik lõpuks kuidagi loomulikult. Neid hetki ma naudin kõige rohkem: on grupi sünergia, sa tead, mida öelda, ja teised peegeldavad seda sulle tagasi. Montaažis on ka mõnikord momente, kus miski jube hästi tööle hakkab, aga võte on see koht, kus kõik need viis aastat ettevalmistust kulmineeruvad. Kirjutamise osa ma nii palju ei naudi. Need paar tundi laua taga, mil kanal on avatud, on inspireerivad, aga seal on nii palju üksi piinlemist. See on üks pidev põgenemisega võitlemine, et mitte minna šokolaadi ostma või kõrvaltuppa riideid proovima. Võttel pole kuhugi põgeneda ja teised inimesed sõltuvad sinust. Mõnus periood algabki siis, kui oma sisend on ära vormistatud ja teised inimesed tulevad juurde. Siis liitub asjaga ratsionaalsus, tekivad uued seosed ja koostöös teistega saadki lõpuks aru, mida sa siis ikkagi öelda tahad.

Paljudel režissööridel on nn ihumeeskond. Kas sa otsid koostööks rohkem neid inimesi, kellega oled juba filmi teinud, või hoopis uusi inimesi uute ideedega?

See on nii ja naa. On mingid inimesed, kellega ma tunnen end koduselt, ja samas alati ka keegi uus. Filmi tegemise käigus saad inimestega ju nii lähedaseks, et see on loomulik, et nad korduvad. Praegu on seda veel vara öelda, aga võin küll ajapikku kujuneda selliseks, kellel on oma kodumeeskond. Ma olen suhete ehitaja tüüpi, mis tähendab, et ma saan samade inimestega iga järgmine kord sügavamale minna. Näiteks nüüd töötan teist korda helilooja Hendrik Kaljujärvega. Ta saab aru mu keelest, kus saavad kokku muusika tumedam ja sügavam pool ning lihtne popmuusika — miski, mida teistele on vahel raske seletada. Näitlejadki kipuvad mul korduma. Vahel ma juba kirjutan nii, et mul on konkreetne näitleja ja tema isiksus aluseks. Nad ju tulevad ka oma maailma ja pagasiga.

Kui palju sa näitlejatega enne võtteid proove teed?

Iga kord mõtlen, et hakkan kõvasti proovi tegema, et joonistame põrandaplaanid ja hakkame etlema. Aga need proovid kujunevad ikka lõpuks selleks, et me lihtsalt räägime, mõtestame koos teksti ja arendame karaktereid. Näitlejad vajavad sageli ka eraldi kohtumisi, et oma rolli privaatsust hoida. Peanäitlejatega ongi olnud põhiline see, et võtta aeg loo lahtiharutamiseks, aruteludeks. Seda saab juba paar kuud enne võtteid tegema hakata. Näitlejad on mul sageli juba stsenaariumi protsessis juures ja saavad oma rolli kujundamisel kaasa rääkida. Nii saavad nad mängu tuua ka need osad, mis neil inimestena kaasas on. See vist ongi põhjus, miks ma ei ole nii viljakas ega tee kogu aeg uusi projekte. Mul on vaja seda marineerimisaega nii üksi kui ka koostöös teistega. Mida ma ei ole teinud, aga mida võiks teha, on kuulutada filmile välja avalik casting. Järgmise filmi jaoks sobiks see iseenesest päris hästi…

Kust sa inspiratsiooni ammutad? Loogiline on, et me elame oma elu ja saame emotsioone, aga oled sa ise suur kultuuritarbija?

Ma olen suhteliselt vähe tarbiv inimene. Kummalisel kombel ütleksin isegi, et ma olen kultuurikauge inimene. Käin ainult sõprade etendusi vaatamas. Mul ei ole rohkemaks vist piisavalt vaimset energiat. Ma ei jaksa isegi uudiseid lugeda. Mul on mingid stampasjad, mida mulle meeldib kedrata: kirjanikud, kes meeldivad, muusika, mida kuulan. Ma sageli käiangi ühte ja sama asja, et ammutada sealt üha uuesti ja sügavamalt. Olen ka see inimene, kes restoranis tellib alati sama toitu. On pigem väike ring asju, mida ma tarbin. Rodin vist ütles, et pole olemas sellist asja nagu inspiratsioon, on vaid töö. Eks see loomulikult tule laua taha istudes erinevatest kohtadest, aga minu jaoks on need ikkagi inimesed mu ümber, lapsepõlves tarbitud asjad. Paljud minu senised lood on alguse saanud peomeeleolust, kaosest ja sellest, mida see endaga kaasa toob. Millestki, mida ma tean isiklikust elust hästi. Nüüd olen hakanud sellest väsima ja endale selle teema ära rääkinud. On uued teemad, mis inspireerivad, aga neist on veel vara rääkida. Nii palju võib öelda, et need keskenduvad manipulatsioonidele ja psüühikale. See kaosest loomine muidugi jätkub. Kogu aeg on kaos ja ma olen hakanud aktsepteerima seda, et ma ei saa sellele hobusele päitseid pähe panna. See hobune perutab surmani. Tuleb lasta tal olla ja elada temaga.

Filmitegemise puhul on huvitav, et see on küll üdini loominguline ala ja kunst, aga siin on ka palju ratsionaalset ning käega katsutavat: tööstus selja taga, rahad mängus, praktilised mured lahendada. Kuidas sinu jaoks need kaks poolust koos toimivad?

Mulle väga meeldib, et film on praktilise poolega seotud. Mulle meeldib asjade tehniline läbimõtlemine ja see, et kõik ei kao kuhugi umbluusse, vaid vahel oled sunnitud ka põrandamaterjalile mõtlema. See polaarsus on tore. Vahepeal võid piinadesse vajuda, aga kui esmaspäeval on võte, siis pead üles ärkama, oma võileivad ära sööma ja objektiividest rääkima. Nii palju kui mu mõistus tehnilistest asjadest võtab, mulle need vestlused väga meeldivad. Hea vaheldus hingepiinadesse süvenemisele. Praegu ma mõtlen küll, et on väga hea, et ma maalikunstnikuks ei hakanud, sest muidu oleksid mu baasvajadused inimesena rahuldamata jäänud. Läbikukkumine maaliosakonda kandideerimisel oli just see, mis juhtuma pidi. Minu mõlema stsenaariumiga on ka nii olnud, et ma olen tagantjärele õnnelik olnud, kui ma pole raha saanud. Olen mõistnud, et oleks olnud liiga vara võttesse minna. See, et sa midagi ei saa, võib olla sulle kasuks. Asjad peavad küpsema, elu peab peale kasvama, uued kogemused lugusid vormima. Vananemine on jube mõnus asi. Aasta aastalt võtad asju lihtsamalt. Praeguse aja trend on kohustuslikus korras muudkui kõike lahendada: küll pereprobleeme, lapsepõlve probleeme jne. Minu kogemus on, et elu ei ole võimalik lahendada ja kiirteid ei ole. Elu on üks pikk vorst ja sa elad selle lihtsalt läbi.

Mis mulle sinu asjade puhul väga meeldib, ongi ehk see, et sa ei ürita probleeme lõpuni lahendada või teha lugusid, mida sa ei tunne, selleks et mingit suurt ühiskondlikku sõnumit edastada. Sa räägid asjadest, mida sa tajud enda sees, ümber ja lähedal.

Lood, mida sa ei tunne, ongi need asjad, mis kooli ajal ära teha ja siis kõrvale jätta. Ma olen kindlasti kunagi ka midagi sellist teinud, aga hetkel ei mäletagi… Mul ei ole väga tugevat ühiskondlikku närvi. Kõik algab endast ja läheb siis laiemaks, omandab tee peal laiema konteksti. Mõnes mõttes ongi mu filmid selle äralahendamise kriitika. Viimastest kinos nähtud filmidest meeldis mulle väga näiteks „Kurbuse kolmnurk”. Ruben Östlund ei proovi ka asju ära lahendada. Mida kaugemale lääne poole, seda rohkem ma tajun inimestes seda, et dialoog läheb kirjeldamise ja raamimise peale — nt vaata, kui ilus taim —, aga sisulist süvenemist ja oskust nendest asjadest rääkida on vähe.

Vestelnud GRETA VARTS