TEATRIANKEET HOOAJAST 2021/22

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2021/22 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii kodu- kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe
autori kui lavastusgrupi loomingut jne).

2. Kolm parimat, olulisimat või põnevaimat lavastust hooajal 2021/22. (Selle vastuse raames võib lisaks režiile tõsta esile ka teisi lavastusterviku komponente — stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne —, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)

3. Mõned näited mõjuvaimast lavalisest kohalolust või sooritusest hooajal 2021/22. (Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus.)

4. Eredaim teatritegu hooajal 2021/22. (Siinkohal võib arvestada ka lavavälist teatrimaailma, tuua välja tegu, mis on mõjutanud teatrielu, arvestada ka teatripoliitilisi ja teatrielu tervikuna puudutavaid sündmusi, tõsta esile mõni sõnavõtt, akt, otsus, üritus, hariduseluga seotud või administratiivne tegevus jne.)

5. Hooaja olulisemad teatritekstid või dialoogid, mis on aidanud kaasa teatri mõtestamisele (pidades silmas nii nende tekstide autoreid, toimetajate tööd, dramaturgide mõtteavaldusi meedias, sündmusi uues meedias või turundustegusid).

6. Millist lavastust kaugemast või lähemast minevikust tahaksite praegusel hooajal uuesti laval näha (olgu põhjuseks teema kõnekus või mõni muu kriteerium, miks võiks see just praegu taas puudutada)? Kas sooviksite mõne lavastuse praegusest mängukavast kohe ja igaveseks ajaloo prügikasti saata (põhjus ei pea olema lavastuse tehniline kvaliteet)?

7. Kui palju maksab teatripilet? Arvestades praegusi kriise ja nendest tulenevaid hinnatõuse, kui kõrgele lubaksite teatripileti hinnal tõusta?

8. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

 

JAAK ALLIK:

1. Nimetan need tekstid, mis tundusid kõige rohkem haakuvat meid ümbritseva tegelikkuse ja tänaste probleemidega: Sławomir Mrożeki „Emigrandid”, Juha Jokela „Fundamentalist”, Aleksander Gelmani „Einstein ja Margarita”, Damir Salimsjanovi „Diktaator, naljamees ja liiderdaja”.

2. Peeter Tammearu „Emigrandid”, Ain Mäeotsa „Kõik minu emast”, Johan Elmi „Musträstas”. Suvelavastustest Peep Maasiku „Ukuaru”.

Lisaksin etenduskunsti (mida ma sõnakunstist siiski eristaksin) mõjuvate esindajatena Renate Keerdi „LOOD” ning Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi „72 päeva”.

3. Juhtisin juba eelmisel aastal tähelepanu sellele, et lavaline kohalolek peaks kuuluma direktori haldusalasse ja sooritusi teevad minu arvates mitte kunstnikud, vaid sportvõimlejad ja „tantsutähed”, keda kohe ka punktitäpsusega hinnatakse. Nii et pakuksin siiski hinge läinud ja meelde jäänud näitlejaloomingut: Mihkel Tikerpalu („Palusalu”), Sander Roosimägi
(„Muusikale”), Hendrik Toompere („Musträstas”), Peeter Tammearu („Einstein ja Margarita”), Kristo Viiding („Diktaator, naljamees ja liiderdaja”), Ene Järvis („Klassikute prouad”), Liisa Saaremäel („Fundamentalist”), Maria Annus ja Ragne Pekarev („Kõik minu emast”), Piret Krumm ja Piret Rauk („Lea”), Kersti Kreismann („Solist”), Garmen Tabor („Arst”), Ester Kuntu („Musträstas”), Elina Reinold („Diktaator, naljamees ja liiderdaja”), Ursula Ratasepp („Ukuaru”). Lisaksin siia ka lavastuse „Sume on öö” Ingmar Jõela poolt tantsima pandud trupi — niimoodi pole ma Ugala näitlejaid veel tantsimas näinud!

4. Hindaksin sellisena Julia Augi lavastusi „Ema, kas meie kass on ka juut?” ja eriti „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” ning viimasega kaasnenud ühiskondlikku resonantsi kuni Tallinna linnavolikogu (Jevgeni Ossinovski) pakutud tasuta etendusteni Tallinna venekeelsete gümnaasiumide õpilastele. Paide teatri julge sekkumine linnaellu „Varivolikogu” loomise näol teenis ka Eesti Teatriliidu juhatuse eriauhinna.

5. Peaksin selleks Aivar Loogi „Teatrielus 2021” avaldatud, väga sügavuti minevat ja mõtlema panevat vestlusringi Viljandi Kultuuriakadeemia VIII lennu (2011) lõpetanutega.

6. Mõeldud pole ilmselt lavastusi, mida ma oma sünniaasta või elupaiga tõttu näha pole saanud, vaid tõenäoselt ikka mulle kõige rohkem meeldinud lavastusi. Neid on väga palju. Aga nimetaksin ehk minu osavõtul kõige pikema aplausi (kümme minutit püsti seistes) saanud Adolf Šapiro „Kolmekrossiooperi” viimast etendust ja oma teemalt mind kõige enam erutanud „Isasid ja poegi” Tallinna Linnateatris. Samuti Jaan Toominga „Põhjas”, Kalju Komissarovi „Ja sajandist on pikem päev” ning Kaarin Raidi „Kirsiaed” Ugalas — neid kõiki olen ka palju kordi vaadanud.

Aga lavastustest, mida ma näinud pole, tahaksin eelkõige näha Raivo Trassi viimast tööd „Ai, velled…”, mida kahjuks vist enam näha ei saagi. Mulle kiidetud Priit Strandbergi „Tõrksa taltsutuse” Vanemuises ja Ain Mäeotsa lavastuse „ADA. Rääkimata lugu” näeb aga ehk sel hooajal veel ära.

7. Kui ma olin kultuuriminister, sätestasime, et keskmine teatripilet Eestis ei peaks maksma rohkem kui 1% riigi keskmisest kuupalgast (seega praegu umbes 18 eurot). Viimasel ajal on see latt hakanud kõrgemale tõusma ja teatrikülastus paljudele üha kättesaamatumaks muutuma.

8. Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu juhatus viskas liidust välja Vene teatri kunstilise juhina töötanud Filipp Lossi, kes on viimase viie aasta jooksul teinud selle teatri sidumiseks eesti kultuuriruumiga palju rohkem, kui oli tehtud eelmise veerandsajandi jooksul kokku. Ajendiks oli tema mõtteavaldus isiklikul Facebooki seinal, milles ta muretses russofoobia pealetungi pärast Eestis. Ka mina polemiseeriksin mitme seal leidunud väitega, kuid Loss on avalikult ja korduvalt hukka mõistnud Putini agressiooni Ukrainas, seega on ta selgelt meiega samal pool rindejoont. Aga visata kolleeg erialaliidust välja tagaselja, temalt aru pärimata, talle silma vaatamata ja tema muresse süvenemata? Visata välja ka asja omavahel arutamata — elektrooniliselt, lihtsalt allkirjaga meilile? Rääkimata sellest, et niisugust karistust liidu põhikiri ette ei näegi. Mind vapustas selle otsuse juures eelkõige just toimepandu protseduuriline külg. Isegi diktatuuririikides antakse igaühele, kas või mõrvarile, õigus kaitsele ja viimasele sõnale. Kolleegid aga langetasid otsuse oma liidukaaslase kohta lihtsalt möödaminnes, klahviklõpsuga. Ja suundusid siis oma põhitööle — looma lavastusi moraalsetest väärtustest, südametunnistusest, õiglusest ja empaatiast. Viimati heideti Eestis loomeliitudest inimesi tagaselja välja Stalini ajal, kui ohvrid olid juba arreteeritud, ja Brežnevi ajal, kui nad olid emigreerunud. Vaikides käetõstjaid õigustas siis hirm saada ise võimude poolt „tühistatud”. Aga praegu? Hämmastav, kurvastav, hirmutav.

 

KARIN ALLIK:

1. Paavo Piigi „Üle oma varju” — üks huvitavamaid algupäraseid näidendeid, mis möödunud hooajal lavale jõudis. Tohutu kultuuripagasiga tekst, mis ometi muudab ka simulaakrumid teatripublikule „söödavaks”. Labürintteatri G9 „Ürgaeg” — üks erilisemaid dramaturgilisi struktuure möödunud hooaja teatris. Olgugi et selles struktuuris saaks nii mõndagi parandada, avardas see kogemus mu arusaama dramaturgiast ja teatrist üldse. The Biofilm Sistersi „Pure Pink Pox” — üks ägedamaid prooviprotsessi käigus sündinud tekste, mida möödunud hooajal teatris kuulsin. Korraga poliitiline ja personaalne, eneseteadlik ja -kriitiline.

2. Marta Aliide Jakovski „Fundamentalist” — kui mõtlen tagasi sellele aasta eest nähtud etendusele, meenuvad kõigepealt harukordne soojus, siirus, inimlikkus. Kui mõtlen tagasi sellele aastale, ei meenu mulle ühtegi korda, mil oleksin kellegi suust kuulnud, et Jakovski lavastus talle ei meeldinud. Lauri Lagle „Ainult jõed voolavad vabalt” — ansamblimängust kantud lavastus, milles leidus nii tuttavat laglelikkust kui ka rõõmustavat värskust. Poleks arvanud, et roosa vetsupoti peal mängitud trummisoolo võib nii nauditav olla. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „72 päeva” — viie nähtud etenduse järel tuleb tõdeda, et lavastus pakub ammendamatut analüüsimaterjali ja suudab iga vaatamiskorraga end uuest küljest avada. Teatriuurija unelm!

3. Lauri Lagle lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt” ühises flow’s kulgev trupp, koosolemise kõrgpilotaaž. Renate Keerdi lavastuse „LOOD” trupp, kes tundub Keerdi esteetika ja omapärase loogikaga suurepäraselt suhestuvat. Jarmo Reha intensiivne kohalolu lavastuses „Divide et impera”, kus publik ei saanud lõpuni kindel olla, kas väljub saalist elusalt.

4. Käsitledes eredana kõiki silmatorkavaid tegusid — olgu heas või halvas mõttes —, jääb lõppenud hooajast kindlasti meelde otsus lõpetada Paide teatri tegevus. Kui 28. juuni „Aktuaalses kaameras” kõlas Paide teatri kohta lause: „Samuti äratas neis (Paide linnavolikogu liikmetes — K.A.) kahtlusi, kas 33 kõne pidamist saab üldse pidada teatritegemiseks ja miks teater pole teinud jõuluetendusi ega mängi lastele”, valdas mind ühtaegu nõutus ja frustratsioon — kuidas saab teatrisse niivõrd kitsarinnaliselt suhtuda? Ehk on see teatri üldisema kommertsialiseerumise tagajärg, et ka teatrilt, kes on oma funktsiooni ja positsiooni mõtestamisega tegelnud põhjalikumalt kui keegi teine eesti teatrimaastikul ning kes usub siiralt oma ideaalidesse, nõutakse küüniliselt „jõuluetenduste mängimist” ehk teisisõnu kiire raha teenimist. Ja mis puudutab lastele mängimist, siis ilmselgelt polnud volinikud Paide teatri repertuaariga isegi kursis, vaid otsisid pelgalt ettekäändeid ebakonventsionaalse ja seega ebamugava teatri sulgemiseks. Aga see selleks, eelkõige loodan, et Paide teatri seltskond ei kao teatrimaastikult pärast Paides tegevuse lõpetamist.

5. E-õpik „Etenduskunstide uurimismeetodid”. Ühelt poolt valmistab teatriteadusliku e-õpiku ilmumine rõõmu puhtpraktilisel põhjusel: teatriteaduse tudengina olen varem eestikeelsest õpikust puudust tundnud. Teisalt tõestab põhjaliku omakeelse õpiku ilmumine laiemalt meie teatriteaduse tõsiseltvõetavust ja jätkusuutlikkust, mille üle ei saa tunda muud kui rõõmu.

6. Ajaloo prügikasti saadaks kõik need lavastused, mis on tehtud vaid teatritegemise inertsist, mis on sündinud mentaliteediga „noh, teeks lihtsalt mingi asja ära”. Liiga palju tundub teatrite repertuaaris olevat lavastusi, mis ei suhestu absoluutselt teatrit ümbritseva aja ja ruumiga.

 

DANZUMEES:

1. Üldiselt kõnetas mind sellel hooajal rohkem klassika (ka klassikatöötlused) kui päris uued tekstid. Paneb imestama, miks meil Põhjamaade tekste nii vähe lavastatakse. Juha Jokela „Fundamentalist” on üks neist vähestest; see kõnetas ja dramaturgia poolest tõstakski seda esile. Nautisin väga Tiit Härmi „Õhtuste majade” dramaturgilist poolt, mis oli kõnekas ja minu kui vaatajaga selgelt sisukamas dialoogis kui suurem osa sõnateatrist. Kodumaisest originaaldramaturgiast oli kõige nauditavamalt mängulisem Uku Uusbergi „Kalaranna 28”, mis vaatamata tegelaste rohkusele ei olnud ka laialivalguv. Andra Teede sidus ühe paikkonna inimeste lood ja kogemused meisterlikult oma näidendisse „Kiri kodukandist”. Urmas Vadi „Tund enne päikesetõusu” oli lahedalt, absurdselt sürr, aga seda võib ju temalt ka oodata. Dramatiseeringute ja adaptatsioonide tegijatest eristuvad möödunud hooajal parimate tekstidega selgelt kolm nime: Urmas Lennuk, Ott Kilusk ja Siret Campbell — kõikidelt paar või rohkemgi head teksti/töötlust (iseäranis „ADA. Rääkimata lugu”, „Röövlitütar Ronja”, „Robin Hood” ja „Ukuaru”). Ära tahaks märkida ka Mirko Rajase ja Indrek Koffi „Sihtisid pole sel sillal”, Tanel Jonase, Liis Aedmaa ja Laura Kalle „Kolm musketäri”, Ingomar Vihmari „Suvitajad” ja Vahur Kelleri „Naksitrallid”.

2. Pean mainima, et olen näinud ainult 119 nimekirjas välja toodud 231 lavastusest (lisaks küll veel mõnda, mis nimistust puudub), nii et mu valik on tehtud umbes poolte esietendunud lavastuse seast ja needki on tugevalt sõnateatri poole kaldu.

Vanemuises „Tõrksa taltsutus” — värvikate karakterite, noorte kaasamise (mis andis vajaliku massi ja suurlavastusele vajaliku jõulisuse) ning kogu kolmanda vaatuse pärast. Muusikalise kujunduse ja tõestuse eest, et Shakespeare’i tervikteksti õiges ajastus lavastamist pole vaja karta. Ja Gerly Tinni kostüümid on tippklass!

„Ninasarvik”, „Sihtisid pole sel sillal”, „Röövlitütar Ronja”, „Sinel”, lisaks ka mitmed väiksematele mõeldud lavastused („Repan, säh, põll”, „Eveline ja mina”, „Poiss ja liblik” jne) — Eesti Draamateater on meie teatrimerel andnud lipulaeva rolli üle Eesti Noorsooteatrile. Suurem osa selles majas välja tulevast on niivõrd õigeaegne ja õiges kohas. Raske on neist isegi mingeid lavastuskomponente eraldi välja tuua, sest kõikide mainitud tükkide iga kunstiline osis ja iga trupiliige oleks seda väärt.

„ADA. Rääkimata lugu” — ka meelelahutus võib olla sügav, tasemel ja tõsise kultuuriväärtusega. Hämmastav, et vaadates võib seda nautida ja kannab just lõbusus, aga pärast etendust elamusele tagasi mõeldes poeb hinge ennekõike kurbus. Meeldejääv liikumine, show’lik valgus, muusika ning ajastute ja ajalooliste isikute tabamine. Video osav kasutus.

„Kolm musketäri” Ugalas — ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see poleks meeldinud. Ja eriti just Tanel Jonase lavastajatöö — puhas kuld! Kutsutud olid õiged ja osavad liikumise seadjad, sest tükis oli nii ratsutamist kui ka võitlusi.

„Fundamentalist” — rohkem võib-olla kui lavastuslik külg (selles tibatillukeses kammerlikus Von Krahli saalis) meeldis just tekst ise ja need kaks tipptasemel näitlejatööd (neist veel iseäranis Liisa Saaremäel).

3. Polnud ilmselt mõjuvamat lavalist kohalolu kui (arvatavasti Shakespeare’i nõidadest inspireeritud) Jaune Kimmeli nõid „Robin Hoodis”. Ning psühholoogiliselt sügavamat kohalolu (selle nii vajaliku suure küsimärgiga) kui Liisa Saaremäel noore „fundamentalistina”.

Võimsaid ja auhindu väärivaid rolle oli mitmeid: Garmen Tabor („Arst”, aga ka „Ukuaru”), Triinu Meriste ja Peeter Tammearu („Einstein ja Margarita”), Ester Kuntu ja Hendrik Toompere („Musträstas”), Laura Niils („Kolm õde”), Viire Valdma („Kiri kodukandist”). Leonid Ševtsov „Armuleivasööjas” lõi täiesti pahviks! Samuti Laura Peterson „Iraani konverentsis”, kuigi seal on kõigilt vägagi tugevad rollid ja Maria Peterson saab ehk rohkemgi tähelepanu. Ent just selles, milline sisemine põlemine on Lauras selles rollis, on midagi erilist. Ragne Pekarev (ei tundu enam minevat ühtki hooaega, kui saaks jätta teda mainimata) transvestiidina lavastuses „Kõik minu emast” — oh là là!, kui mõjuv see lavaline kohalolu tal seal on! Maria Annus „Tõrksa taltsutuse” finaalis! Ja Marika Barabanštšikova „Ukuaru” tragikoomilise ja vaimustava energeetilise laenguga roll. Lisaks kõik need ägedad ja koomilised mehed „Tõrksa taltsutuse” kõrvalosades: Andres Mähar, Hannes Kaljujärv, Karol Kuntsel, Oskar Seeman, Ken Rüütel. Viimane ka „Kolmes musketäris”. Neile lisaks tulevad hooaja tugevamad meeskõrvalosad kõik sellest kevadest ja suvest: Peeter Rästas („Rosmersholm”), Gert Raudsep („Tund enne päikesetõusu”), Tõnis Niinemets („Amadeus”), Markus Habakukk („Lea”) ja Margus Prangel („Ukuaru”).

6. Tahaksin, et tehtaks vähem lavastusi materjalide põhjal, mida on viimase kümne aasta jooksul (isegi korduvalt) lavastatud. Nii palju dramaturgiat, isegi klassikat on veel lavastamata, et võiks pigem sellele rõhku panna. On palju selliseid lavastusi, mis minule tunduvad ühel või teisel põhjusel aja raiskamisena (näiteks Eesti Draamateatri „Samad sõnad, teine viis” ja „Igatsuse rapsoodia”, Endla „Noor jää”), kuigi kindlasti on ka nendel oma tänuväärne publik olemas. Aga kaugemast minevikust on jäänud hinge „Vennad Lautensackid”, mis tuli Ugalas välja 1980-ndate keskel, mil olin ise umbes kümneaastane. Keegi mind Viljandisse seda vaatama ei viinud, kuigi minu suur lemmik Rein Malmsten mängis… Seda vaataks küll ka oma silmaga — peaks meie natsismiga flirtivate parempoolsete poliitikute ajastul olema kõnekas.

 

STEVEN-HRISTO EVESTUS:

1. Paide teatri läbi hooaja väldanud mõtestatud kulgemine mälu, unustamise ja pidevalt muutuvate tajude labürindis. Jan Teevet, Oliver Issak, Kirill Havanski, Barbara Lehtna, Henri Hütt, Siim Tõniste, Üüve-Lydia Toompere jpt. „Lahinguväli”, „Räägi mind magama”, „Teine asi”, „Udu”, „Ja kes mind siis lõpuks mäletab?”, „Esimene tants. Viimast korda”. Kuus lavastust ning rohkearvuline seltskond teostajaid, etendajaid ja osalejaid. Tulemuseks tervikliku, kokkukõlava, poeetilise ja olemise süvakihtidega harmoneeruva komplitseeritud mälutemaatika esitlemine. Sõnalise ja füüsilise teatrikeele võtete osav kombineerimine ja tutvustamine. Võib lugeda õnnestunuks, kogukondlikku ühishingamist toetavaks ja teatritegemise vorme rikastavaks ettevõtmiseks.

Vähem tähtis ei ole kogu tööprotsessi kaardistav „Mäluraamat” 2022. aasta sügisel.

2. Ajale kohaste ajatute teemade terviklik esitlemine Von Krahli teatri „Melanhoolias” (lav Juhan Ulfsak) ja Theatrumi „Iraani konverentsis” (lav Lembit Peterson) ning Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni koostöös valminud kaasaja inimese hingeseisundit, kohalolu ja igatsust portreteeriv kontsertlavastus „Ainult jõed voolavad vabalt” (lav Lauri Lagle). Kõik kolm lavastust tõusid esile oma erakordse atmosfääriga.

3. Hooaega jäävad nähtud lavastustest veel eredamalt meenutama järgmiste näitlejate ja etendajate pakutud hetked: Alden Kirss („Suveöö unenägu”), Toomas Suuman („Kasvatushoone“), Sten Karpov („Ma teenindasin Inglise kuningat”), Sander Roosimägi („Muusikale”), Marika Vaarik, Mari Abel ja Sander Roosimägi („Ainult jõed voolavad vabalt”), Keithy Kuuspu ja Liisa Saaremäel („body slam / ihu ramm”), Maria Peterson („Iraani konverents”), Kirke Karja („Solist”), Tatjana Jego­ruškina („Surnud hinged”), Katariina Unt („Toatüdrukud”), Ingrid Isotamm („Siili poomine”), Mait Malmsten („Amadeus”), Liisa Saaremäel ja Erki Laur („Fundamentalist”), Johhan Rosenberg („traps”), Maria-Netti Nüganen („Müüt: päeva äärel”), Jaune Kimmel („Robin Hood”), Triinu Meriste („Einstein ja Margarita”), Mari-Liis Eskusson, Katrin Kreutzberg, Arolin Raudva, Hanna Junti („Pure Pink Box”), Jarmo Reha („Divide et impera”), Ken Rüütel („Viikingite veri”), kogu „72 päeva” trupp.

4. Kolmest osast koosnev märgiline „Varivolikogu” aktsioon, kus Paide teatri eestvedamisel tuletati kohaliku võimu valimiste eel, ajal ja järel meelde demokraatia ja valitsemise aluspõhimõtteid. Kohalikest aktivistidest varivolikogulaste abil kaotati mõneks kuuks piirid valitute ja valijate vahel ning anti hääl kogukonnale. Samas andis see initsiatiiv valusalt teada meie teatripildis levivast loidusest kõnekate ja mõjuvate, ühiskondlikke teemasid käsitlevate aktsioonide ellukutsumisel ja realiseerimisel.

5. Pean oluliseks esile tõsta etendusjärgsete üksikute vestluste ja vestlussarjade üha arvukamat läbiviimist, mis avavad loomingulise protsessi telgitaguseid ja on üha rohkem suunatud valdkonna ekspertide kaasamisele lavastuse idee, kontseptsiooni ja ühiskondliku sõnumi kõlavamaks ja mitmetahulisemaks muutmisele. Pandeemiajärgsel ajal võiks teater saada üha rohkem lavastustest tekkivate mõtete ja emotsioonide jagamise ja väljendamise kohaks.

6. Uuel hooajal sooviksin kogeda mõttelist järge Julia Augi dokumentaallavastusele Ukraina sõjast „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt”. Selle asemel et põhjendada, miks valitakse repertuaari nt ukraina juurte või taustaga vene autoreid vms, võiks vaeva näha ukraina kultuuri, s.o teatri- ja etenduskunsti valdkonna dramaturgia ja kunstnike esileseadmisega meie teatriskeenel.

Arvan, et üsna tiheda rehaga tuleks üle käia möödunud suvel esietendunud lavastustest. Nii mõnedki neist, nt „Armuleivasööja” (Vene teater), „Kalaranna 28” (Tallinna Linnateater) ongi oma tee ajalukku juba leidnud. Järjest rohkem kipuvad end taasilmutama ohumärgid maitselagedast ja kommertslikust suveteatrist, kus pealtnäha leidlikust kohaspetsiifikast ei pruugi alati õigustust leida.

7. Teatripileti hind on seni enam-vähem mõistlik, sest teater näib olevat kättesaadav veel üsna suurele vaatajaskonnale. Kuigi teatripiletite osaline hinnatõus pole kujunenud teatrikülastusi pärssivaks teguriks, tasub meeles pidada, et iga lisanduva euroga peab osa meist teatriskäigust ja seega kultuuri tarbimisest loobuma. Isiklikult olen end teatripileti soetamisel tabanud rohkem mõtlemast sellele, kas ma toetan kallima piletiga suurteatrite meeleahutuslikku tööstust ja seisvat vett või saan selle mõne euro lisandumisel pakkuda omapoolset tuge uutele vormidele ja vabakutselistele loov­isikutele.

8. Möödunud teatrihooaega jääb valusalt meenutama Paide teatri praeguse trupi (põhituumik Jan Teevet, Oliver Issak, Maria Paiste, Kirill Havanski ja Johannes Richard Sepping) lõpetamine/laialiminemine nende tahtest sõltumatutel asjaoludel. Vähemalt võis sellisele järeldusele avalikkusega jagatud sõnumite põhjal jõuda. Paide teatri trupp kujunes meie teatri- ja etenduskunsti maastikul otsinguliseks ning uusi vorme ja kooslusi katsetavaks, pühendudes selgelt sõnastatud ideede ja eesmärkide elluviimisele. Paide teatri trupp sai erinevate dialoogide ja lavastuste kaudu hakkama märkimisväärse seltskonna kokkutoomise ja ühendamisega. Tegeldi kogukonna kestmajäämise seisukohalt oluliste teemadega, mitte vaid nende esitamise, vaid publiku kaasamise kaudu. Kogu intsident paneb mõtlema kultuuri-/teatrikauge võimu ohtlikule ja halvavale mõjule.

 

INNA GRÜNFELDT:

1. Märgiliste lavatekstide taastulekud: „Emigrandid”, „Majahoidja”, „Lea” jt.

2. „Galilei elu” (Vanemuine), „Kuningas sureb” (Theatrum), „Ingel” (Rakvere teater). „Robin Hood” (Rakvere teater) kui võrratult kohavaimu ja maastikku kaasav mastaapne, südamlik, vaimukas ja vaimuergas (vaate-)mäng.

3. Draamanäitlejad tantsulavastuses „Ingel”.

4. Eredaimalt särab negatiivne: omanäolise ja tundliku sotsiaalse närviga Paide teatri lõpu algus.

5. Palju küsimusi, vähe vastuseid.

6. Uuesti laval: „Vennad Lautensackid”, „Vargamäe kuningriik”, „Vassa Železnova”.

Prügikasti? Võib-olla ma polnud lihtsalt sihtrühm…

7. Kõik on suhteline ja tegelikult selgub alles pärast etenduse vaatamist, kas hind oli sobiv ehk õiglane. On lavastusi, mille eest 50 eurot pole palju maksta, ja on neid, kus 20 tundub selgelt liiast. 30 on ehku peale mineku piir. Sealt edasi tuleb kasuks taustauuring hinna ja kvaliteedi suhtest.

8. Õnneks pole sel hooajal teatrisaalis veedetud tunde pidanud tunnistama ajaraiskamiseks.

Ületurundamine — olen enne reklaamiga tümaks tehtud, kui tükk proovisaalist välja jõuab. Efektse reklaami ja keskpärase lavastuse vastuolu. Või vastupidi.

Probleem on teatripublik, kes saalis telefone kasutab, laval toimuvat arutab ja kommipaberitega krõbistab. See pole teismeliste teema, nagu ehk vaikimisi oletatakse, vaid tegu on kesk- ja vanemaealiste inimestega. Suvelavastustel segavad seltskonnad veinilibistamise, söömise ja valjuhäälsete kommentaaridega nii teisi vaatajaid kui ka näitlejaid.

 

MARIS JOHANNES:

1. Ionesco „Kuningas sureb” ja Võrõpajevi „Iraani konverents” kui poliitilise teatri kaks äärmust Theatrumi laval — absurdi ja publitsistika sümbioos, kus tegelaste võimuiha ja arrogants kogu oma teatraalsuses õitseda saab. Elegantselt mängitud kuumad teemad ja moodsad mõttekrambid, mida toetamas tugev tekst ja tegijate mõtteselgus.

2. Gogoli „Sinel” Noorsooteatris. Lavastaja Daniil Zandbergi ja kunstniku Rosita Raua kujundikeel ning näitleja Taavi Tõnissoni ja trupi virtuoosne mäng, mis sõnatus vormis ja väga täpselt avas sõjahüsteeria jubeda masinavägi.

Von Krahli ja Ekspeditsiooni trupi „Melanhoolia”, lavastaja Juhan Ulfsak, kunstnik Edith Karlson. Kaks tundi tugevat klaustrofoobiat ja ängi ning pidevat küsimist, miks ma seda kannatama pean. Aga näitlejad ei lasknud lahti ja lõpuks kivistusingi sinna koopaseinale surnud kajakaks, elasin kaasa Erki Lauri möllule, üritasin koos Mari Abeliga korda pidada ja olin Katariina Tamme kehastatud pruudi pärast väga kurb. Kuradile see karaoke ja Lars von Trier! See lavastus ei allu analüüsile ja imeb sind endasse nagu vesiliiv.

Pärnu Endla „Kolm õde”, mis murdis välja meie jaoks nii armsaks saanud Šapiro Tšehhovi-kaanonist, võttes tegelaste õlult kannatuse õilsa koorma. Pole enam see aeg, kui teatris sõjaväelastega teed juues Moskva poole õhati. Vihmari klassikatõlgendustes on värskust ja hullust, mis ergutab ja erutab. Isegi Gorki „Suvitajatest” suutis ta teha täiesti söödava meelelahutustoote.

3. Dialoogirežii ja partneritunnetus kahes lavastuses: „Musträstas” Ester Kuntu — Hendrik Toompere ning „Fundamentalistis” Liisa Saaremäel — Erki Laur. Mõlemad näitlejameisterlikkuse meistriklassist. „Ainult jõed voolavad vabalt” — 100% kohalolu kogu näiteseltskonnalt eesotsas Marika Vaarikuga. Eluvõitlus oli äge, aga tulemus vabastav. Mõjus kui rõõmus sissejuhatus uuele teatrihooajale.

4. „Baltoscandal” päästis päeva ehk tänavuse teatrisuve. Väga oskuslikult kokku pandud repertuaar, kus eelmine lavastus astus dialoogi järgmisega. See festival ise oli kui lavastus, mis aktiveeris tegijaid ja inspireeris publikut. Oli rämedust ja südamlikkust, ilu ja koledust, inimesi ja masinaid, Eestit ja välisilma. Kiidan Priit Rauda ja soovin „Baltoscandalile” pikka iga!

5. Et kultuuriajakirjad kestaksid! Teatri kontekstis Sirp ja TMK.

6. Olen oma valikuga rahul ja nähtust ei välistaks midagi, sest pole pidanud teatrit tööülesandena vaatama, ikka ainult rõõmuks. Kui midagi esile manada, siis Mrožeki „Emigrante”, et võrrelda: Lutsepp ja Baskin versus Tammearu, Raag, Noormets. Aga see on pigem spetsiifiline huvi. Omaaegseid suuri lugusid ja teatrieksperimente parem ei vaataks; olen ise muutunud, aeg on teine, ei taha pettuda.

7. 35 eurot sõnalavastuse puhul, suure koosseisuga muusikalavastused 60-70 eurot. Kõrgemat hinda meie publik vist alla ei neelaks.

8. Kurb! Paide teatritrupi lõpp. Üks väikelinn ei neelanud noore trupi kunstilist ambitsiooni alla ja tegijad ise väsisid selles enesetõestamise maratonis. Hommikteater 20. sajandi alguses pidas vastu kolm aastat (1921–1924), sajand hiljem tulid Paide poisid neljaks aastaks (2018–2022). Neil läks Paides ikkagi paremini kui neljal kuningal.

Tähelepanek. Hakkasin kaeblema eesti dramaturgia nappuse üle — panin lause kirja ja siis lugesin nimekirjast, et möödunud hooajal on 231 esietendunud lavastusest algupärandeid 93 (+/- 3), seda koos stand-up’ide, etenduskunsti ja muusikateatri töödega. Uskumatult produktiivne on eesti teatri autorkond. Ruulivad suve- ja lastelavastused, mis minu vaateväljast seekord enamikus välja on jäänud. Aga ühtegi suurt ja kirgastavat hetke ma algupärase dramaturgia seltsis sel hooajal ei kogenud. Dominandi puudumisel kiidan „Lead”, seda, et Kuressaare teater omakandimehe sünniaastapäeva maha ei vaikinud, vaid pidas Juhan Smuulile pühendatud konverentsi ja tegi lavastuse. Seegi on kultuuritegu.

 

ELO KAALEP:

1. Sellel hooajal oli dramaturgilise materjali valik kõnekas. Mulle jäid silma EMTA lavakunstikooli lõputööd, näiteks Noorsooteatriga koostöös tehtud „Sihtisid pole sel sillal”, kus Indrek Koff dramaturgina Juhan Liivi elu ja loomingu kõnekalt kokku põimis. Hea maitse olemasolu tõestavad ka lavastajatudengite lõputööd, näiteks Kalju-Karl Kivi „Stalker” ja Erik Richard Salumäe „Cervantoorium”. „Stalkeri” suurim dramaturgiline võit oli kindlasti Andrei Tarkovski stsenaariumi hea kõla eesti keeles, sealhulgas Arseni Tarkovski võtmeluuletuse („Ta võinuks ka mitte tulla / see suvi — ja juba ta läheb…”) uus eestikeelne tõlge Kristjan Üksküla sulest. „Cervantoorium” jällegi tuletas tartlastele meelde suure ilmakirjaniku Miguel de Cervantese olemasolu, ja mitte ainult kuulsa „Don Quijote”, vaid ka novellide „Koerte kõnelus” ja „Rinconette ja Cotadillo” kaudu.

Uudset dramaturgilist vahevormi katsetasid ka Ojasoo, Semper ja Veronesi „72 päevas”, kus tavapärane, sõnadest koosnev näidend oli hoopis reaalselt eksisteerivate fotode ja maalide lavastamise vastu välja vahetatud. Teostusest põnevamaks jäi aga idee ise, sest kuulsaid pilte oli lavastuses keeruline ära tunda.

2. Ilmselt ei suuda ükski kriitik jätta mainimata Marta Aliide Jakovskit ja Von Krahli „Fundamentalisti”, lavastust, mis on juba pälvinud koha oluliste lavastuste pjedestaalil. Jakovski on oma dramaturgiliste valikute, näitlejate juhendamise ja tõde teeniva lavastustööga aidanud õide puhkeda eesti teatri longu vajunud õitel. See on märk nooruslike, tugevate ja enesekindlate lavastajate pealekasvust siin Põhjatähe all.

Teine selle hooaja olulisim lavastus oli Theatrumi „Iraani konverents”, mille lavastamise üks kultuurilisi eesmärke oli, sarnaselt „Fundamentalistiga”, tutvustada eesti rahvale uusimat väärtdramaturgiat ning interpreteerida seda täpsete kunstiliste valikute ja näitlejatöödega.

Kolmandaks tooksin välja Tartu Uues Teatris etendunud „LOOD”, mis erinevalt eelmainitud sõnalavastustest omandab väärtuse just oma sõnatute abstraktsioonide, maagiliste seoste ja lavastaja intuitsioonil baseeruvate kujunditega. Kui „Fundamentalist” ja „Iraani konverents” käsitlevad religiooni, siis „LOOD” lihtsalt on seda. Kuidas teisiti kirjeldada lavastusest õhkuvat ekstaasi?

3. Hea lavastuse tunnus on see, et lavastaja on osanud rakendada näitlejate potentsiaali. Sestap ei imesta ma sugugi, et parimaid näitlejatöid olen saanud näha just hooaja olulisimates lavastustes. Erki Laur sai „Fundamentalisti” eest Eesti teatri auhinna kätte, aga väga suurt (kui mitte suurematki) tähelepanu nõuab ka Liisa Saaremäeli osatäitmine samas lavastuses. Tema kummastav olek ja loomutuu aktsent on meeles veel aasta aega pärast nähtud etendust. „Iraani konverentsist” on eredalt meeles Laura Peterson, lavastusest „LOOD” Ekke Hekles. Näitlejana säras ka veel Jass-Kalev Mäe Ugala suvelavastuses „Kolm musketäri”.

4. Terav nuga on löödud sel hooajal otse Eestimaa südamesse: Paide teatri lõpp on tagasipööramatu ja valus.

5. See oli nüüd küll päris hooaja alguses, kui „Ööülikoolis” sai kuulda Anu Lambi kolmeosalist loengut Konstantin Stanislavskist, mille iga osa mõjus nagu kauaoodatud järg põnevusromaanile.

6. Kui see ankeet TMKs ilmub, on Pimedate Ööde Filmifestival juba läbi, aga selle deviisiks oli sõnamäng „Pure mind”. Seetõttu tahaksin uuesti näha samanimelist lavastust Renate Keerdilt, kes selle sõnaühendi veel enne PÖFFi kultuurivaldkonda tõi. Ajaloo prügikasti tasuks aga visata igasugune noore vaataja teater, mille sisuline, hariduslik ja kunstiline väärtus jääb alla majanduslikele ressurssidele, mis nende lavastuste loomiseks on kulutatud. Näiteks Ugala „Jälle need lumejänesed” ja Vanemuise „Vennad Lõvisüdamed”.

7. Rahaprobleeme saab alati vaadata läbi selle prisma, et kannatused on vajalikud tõelise kunsti sünniks. Võib-olla aitab see moraal ka neid, kes ei saa teatri tegemiseks piisavalt raha.

8. Vaatamata sisukale hooajale jäi siiski ületamatuks Suurbritanniast selle aasta „Baltoscandalile” kohale sõitnud etenduskunstniku Kim Noble’i ühemehelavastus „Lullaby for Scavengers”. Kuigi sellist geeniust ma kellelgi otseselt eeskujuks võtta ei soovitaks, oleks eesti etenduskunstnikel palju õppida näiteks tema originaalsusest. Kohati jätab eesti performansikunst ühekülgse mulje, olles tihedalt seotud kaasaegse kunsti mõistega. Vabadust kõikvõimalikesse suundadesse laiali valguda oleks aga etenduskunstnikel teistest rohkemgi.

 

KAJA KANN:

1. Renzo van Steenbergeni ja Kristjan Pütsepa „Portaalis” „Baltoscandalil” ja Von Krahli teatris oli väga mõjuv just koreograafiline tekst, mida väljendati masinate vahendusel, heli ja pildi kaudu.

Pure Pink Pox Kanuti Gildi SAALis. The Biofilm Sistersi lavastus mõjus ehk liiga võitleva, vastanduva ja impordituna, kuid dramaturgia oli kiire ja täpne ning arvestas osavalt teatrikunsti siin-ja-praegu-situatsiooni.

2. Marta Aliide Jakovski „Fundamentalist” Von Krahli teatris. Ingomar Vihmari „Kolm õde” Endlas. Juhan Ulfsaki „Melanhoolia” Von Krahli teatris.

3. Liisa Saaremäel („Fundamentalist”), Marika Vaarik („Ainult jõed voolavad vabalt”), Ago Anderson („Issanda loomaaed”), Hillar Saarmann („Esimene tants viimast korda” „Baltoscandalil”).

4. Paide teatri lõpetamine. Tegemist oli manifestiga: kunst on vaba! Kunst on kompromissitu! Vägev! Kõik ei olegi kaubeldav.

„Balti tantsu platvormi” ellu äratamine ja korraldamine Sõltumatu Tantsu Laval.

5. Urmas Lüüsi tekstid: Teater. Muusika. Kinos „Õõvaoru lood” ja Sirbis „Armastusega Amsterdamist”, kus ta võtab pulkadeks Amsterdami koolkonna noored etenduskunstnikud.

Heameelt teeb see, et noored teatriteadlased (Teatriteaduse Üliõpilaste Loož) pakuvad vanematele härradele („Teatrivaht”) head konkurentsi taskuhäälingu näol.

6. Ma tahaksin ükskord näha seda palju kiidetud head psühholoogilist teatrit, mida mul teadliku teatri vaatamise ajal ei ole õnnestunud näha. Tooge see tagasi!

Näiteks mina võiksin Mart Kangro lavastusega „Talk To Me” tagasi lavalaudadele tulla, selleks et noored etenduskunstnikud ei peaks kõike ise avastama. Aga unistagem edasi, seda ei juhtu, ma luban.

7. Ma ei tea. Käin teatris ainult kutsega. Suhtes teiste kulutustega on teatripilet juba praegu minu jaoks liiga kallis, alati lisandub bensiin ja öömaja — maakas, nagu ma olen. Samas on kohale tulnud vaatajate elatustase teatris nähtav ja määrab väga selgelt kogu atmosfääri ning üha nõmedam on tunda end vaese rotina, kes ei kõlba vaibale. See peletab juba praegu eemale.

8. Nüüd võiks meie kuulsaima ja originaalseima lavakujundaja Kristjan Suitsu ja valguskujundaja Priidu Adlase teenitult mõneks ajaks soojale maale puhkusele saata. Ükskõik millises linnas ja millist teatrit vaatad, on seal ikka ja peaaegu et ainult nende kunstilised lahendused. Pilt on muutunud väga ühekülgseks ja tööstuslikuks toodanguks. Värske sõõm lavakujunduses oli Laura Põllu kunstnikutöö äsja STLis etendunud lavastuses „Artefakturism: farsid ja varemed”.

Eriti masendav on Von Krahli ja Ekspeditsiooni koostöö kollaps — kui vaid leiaks süüdlase üles, saaks oma viha veidi tema peale välja valada. Miks just kõige paremad asjad peavad nässu minema?

 

ANDRUS KARNAU:

1. Eesti teater liigub viirusepausi järel hoogsalt meelelahutuse kursil. Selles pole midagi halba, sest kultuuri funktsioon lõppude lõpuks ongi inimese meelt lahutada, pakkuda pelgupaika argimurede eest. Publikuta teatrimaja on ju täiesti tarbetu.

Teater püsib turvalises kunstikantsis, mistõttu Eesti ühiskonnaelu läheb teatrist mööda. Lõppenud hooajal olid mõned üksikud lavastused, mis olid mõjutatud tänapäeva ühiskonnast ja publiku igapäevaelust. Tõsi, 2019. aasta riigikogu valimiste tulemused, kus võidukäigu tegid paremäärmuslased, on selles suhtes erand. Draamateatris on „Mefisto” (formaalselt jääb see küll hooaega 2020/21), Endlas „Ma teenindasin Inglise kuningat” ja „Issanda loomaaed” ning Noorsooteatris „Ninasarvik”. Julia Augi „Ema, kas meie kass on juut?” on ühtlasi tähelepanuväärne ajaloolavastus, justkui mõtteline „Vaikuse vallamaja” missiooni jätkaja.

Lähisuhte- ja seksuaalvägivalda paneb hooajal 2021/22 rambivalgust näinud lavastustest tähele vaid „Fundamentalist”, samuti lugemisküpseks kirjutatud näidend „Emesis”. Viimane on otsekohene tekst teemal, mille olemasolust väga paljud inimesed ei taha midagi kuulda.

Hooaja üks imelisemaid hetki oli Biofilm Sistersi lavastus „Pure Pink Pox”. Seda eelkõige põhjusel, et lavastus puudutas midagi, mis on ühiskonnas õhus, mis on vaatajatel meeltes, mida publik ei pruugigi osata sõnastada, kuigi väga paljud inimesed taipavad alateadlikult, et väljaütlemist see vajaks. Ühtlasi on „Pure Pink Pox” visuaalse teatri pealetungikiilu osa. Roosa on uus must! Visuaalse teatri tipuründaja on kahtlemata Noorsooteatri „Sinel”, tiiba kindlustab VAT-teatri „Üksik”.

2. „Ma teenindasin Inglise kuningat”, „Fundamentalist” ja „Ai, velled…”. Kohe tihedalt nende kannul „Pure Pink Pox” ja „Ninasarvik”. Viimane on keerulisest, tõsisest ja traagilisest sisust hoolimata mänguline, õhuline ja lõbus. Ühesõnaga, silmapaistev.

„Inglise kuninga” lavastus puudutas minus midagi, mida ma ei oska sõnastada. Või oli see maadeavastajalik rõõm, et tabasin lavastuse idee, mida isegi mõned kriitikud tähele ei osanud panna. Näidend on mitmekihiline, näitlejate meeskonnamäng särav, lavastaja fantaasia piiritu, see on pöörane tulevärk. Kui peab tegema spordivõistluse stiilis edetabeli, siis „Inglise kuningas” on parim, olulisim ja põnevaim. Sten Karpov teeb suure rolli hiilgavalt näruse kelnerina.

„Fundamentalist” on kindlasti kõige olulisem lavastus sel hooajal ja jääb minu pingereas teiseks ainult sellepärast, et olen sunnitud valima. Näitlejate erilised rollid, Erki Lauri särav oskus kaasata publikut ja Liisa Saaremäeli füüsilise defektsuseni viinud sooritus. See lavastus püsib ilmselt surmani meeles.

Näidendi „Ai, velled…” käsikirjas (autor Urmas Lennuk) on üks pilt, mis tegijate enesetsensuuri tõttu lavastusse lõpuks ei jõudnudki, aga mis ütleb metsavendade aja kohta rohkem kui mitukümmend paksu ajalooraamatut. Täiuslikult minimalistlik lavakujundus ja ajalooline etenduspaik, suurepärased rollid ning mis peamine — lavastus tuli välja mõni kuu pärast Ukraina sõja algust. Ligi 80 aastat tagasi Eestis toimunu kordub praegu Ukrainas. Lavastus on nagu pendeldav ajaränd. Indrek Taalmaa ja Sulev Tepparti meisterlikud rollid. Raivo Trass oleks võinud oma mitmeaastase töö vilju ikka ka ise näha, kahju, et läks teisiti.

3. Mõned üksiksooritused, mis meenuvad kui ere sähvatus: Anne Türnpu lavastuses „Eden detail”. Ma ei oska seda kirjeldada ega iseloomustada, seda peab oma silmaga nägema. Jaune Kimmel nõia rollis lavastuses „Robin Hood”. Nõid oli peaaegu niisama suur ja kandev kui kogu ülejäänud lavastus kokku. Laura Linnu ja Janek Joosti kuuseehtimise armastusstseen „Ai, velledes”. Imeilus. Koit Soasepp ühes väikeses rollis Straussi „Salomes” Helsingi ooperiteatris. Vanemuise balletitrupi väikeste luikede tants lavastuses, mis on mõnevõrra modernsem kui see, millega oleme harjunud. Rosita Raua kunstnikutöö lavastuses „Sinel”. Skulptuurseid sineleid peab nägema. Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus „Ukuarus” päästis lavastuse. Kristjan Suitsu ja Sirli Pohlaku lavakujundus ja kostüümid Ugala „Musketärides” — võrratud värvid ja range korrapära. Ott Sepp mängimas „Engeli tellistes” nii, et kordagi ei olnud aru saada, et ta on „tujurikkuja” Ott Sepp. „Ma võiksin sulguda pähklikoorde” vähemalt püüdis tänapäeva ühiskonna kohta midagi öelda. Idee oli hea. Ja kui tunnete, et olete liiga vähe naernud, siis vaadake Ago Andersoni „Issanda loomaaias”.

4. Paide teatri sulgemine. Ere ei pea ju olema positiivne otsus; see võib olla ka negatiivne. Igatahes on Paide teater nüüd suurem kui Paide.

5. Ma ei tea, kas see on õige koht, kuhu kirjutada: näitekirjanike mentorprogramm. Minu meelest on see väga tähtis, sest iga autor vajab toimetamist, nõustamist, julgustamist ja kaasamõtlemist.

6. Millist lavastust tahaks uuesti näha? Ilmselt on see sõja rõhuv mõju, aga lavastus Raimond Valgrest võiks uuesti mängukavva tulla. Kuigi ma mõistan, et see on võimatu, sest Sulev Luik…

Ajaloo prügikasti? „72 päeva” on vahva lavastus ja meisterlik sooritus, aga Aivar Mäe ei ole enam Estonia direktor ega Harvey Weinstein lugupeetud filmiprodutsent.

7. Normaalne piletihind on 20 eurot, millest saab kliendikaardiga kümme protsenti soodustust, seega 18 eurot. Nii on Noorsooteatris. Normaalne kava on tasuta ja avaneb QR-koodiga mobiiltelefonis, nii on näiteks VAT-teatris. Normaalne espresso maksab teatri kohvikus 1,5 eurot. Sellist hinda pole vist enam kusagil.

8. Karjatus: Marta Aliide Jakovski ei saanud nominatsiooni teatriauhindade lavastaja kategoorias! Lavastaja on lavastaja ja see ei ole absoluutselt(!) tähtis, et lavastaja on samal ajal ka üliõpilane.

Gogol, Turgenev, Puškin ja Tšehhov ning Tolstoi on kõik ägedad autorid, aga peale nende on olemas ka Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Poola näitekirjanikud. Aitab küll Vene dramaturgiast!

Üks väike vahva asi on see, et Ugalas algavad laupäeval etendused kell 17. Pärast etendust jääb nii aega õhtust süüa ja niisama olla.

 

CHRISTOFER KIVIPALU:

1. Põnev on ehk see, et Hendrik Toompere lavastas kaks korda Harold Pinterit („Kasvatushoone” Rakvere teatris ja „Majahoidja” Eesti Draamateatris), Ingomar Vihmar võttis ette Anton Tšehhovi „Kolm õde” (Endlas ja teatris Must Kast) ning kaks korda on selle hooaja jooksul lavastatud ka David Harroweri näidendit „Must lind” (Teater Nuutrum ja Endla). Küllap on meie ajas mingit absurdsust, keerukust, mis neid autoreid soosib.

Eesti dramaturgiat silmas pidades oli väga hea meel, et taaslavastati Juhan Smuuli „Lead”, Veera Saare „Ukuaru” ja Eno Raua „Naksitralle”, sest need eesti kultuuri jaoks olulised tekstid lausa nõuavad mitmekordset lavastamist.

Julia Augi eestvedamisel sündinud „Ema, kas meie kass on ka juut?” ning „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” kõnelevad õõvastavatel teemadel ja eriti viimases lavastuses see õõv lihtsalt tulvab saali, tuues sõjaõuduse väga ehedalt vaatajate silme ette.

Välismaisest dramaturgiast olid teatrihooaja 2021/22 kõige ajastukohasemad leiud Juha Jokela „Fundamentalist”, Andrei Võrõpajevi „Iraani konverents”, David Eldridge’i „Algus”, Nellie Bly „72 päeva” ja Lars von Trieri „Melanhoolia”. Baltisaksa kirjanduse huvilisena hindan seda, et Estonia teater tõi lavale Eduard von Keyserlingi romantilis-melanhoolse jutustuse „Õhtused majad”.

Suveteatri puhul oli otseseid suundumusi kõige rohkem märgata, nimelt tundus, et suvel pandi suurt rõhku lihtsakoelisele meelelahutamisele. Ugala teatri „Kolm musketäri” ja Rakvere teatri „Robin Hood”, mis jutustavad hoogsad lood kangelastest, on ehk suve selgeim ja huvitavaim suundumus.

2. Oluline lavastus pole alati parim ega ülipõnev. Minu jaoks oli kõne all oleva hooaja põnevaim lavastus Rakvere teatri „Robin Hood”, mis käsitles ajatuid teemasid (nagu armastus, truudus, sõprus, vaprus) mitmekesiselt, tuues algmaterjalist välja sügavust ja müstilisust.

Olulisim lavastus oli aga Eesti Noorsooteatri „Sinel”, mille ambivalentsed ja silmi paitavad visuaalsed lahendused lihtsalt lummasid; elamust võimendas ka Markus Robami jõuline muusikaline kujundus. „Sinel” jutustas depressiivse loo võimust, mis mõjub praegusel ajal väga päevakajaliselt.

Teatrihooaja 2021/22 parim lavastus oli Von Krahli „Fundamentalist”. Seda väidet kinnitavad nii tänaseni välja müüdud saal kui parimaks meespeaosatäitjaks valitud Erki Lauri näitlejatöö.

Märgin ära mitmekesised ja efektsed muusikalised kujundused: Jakob Juhkami helilooming „Melanhoolias”, Veiko Tubina kujundus „Suvitusromaanile” ja Feliks Küti loodud vaimukad laulud lavastusele „Suvitajad”.

Meeldejäävamatest kunstnikutöödest mõeldes meenuvad Edith Karlsoni „Melanhoolia”, Jaanus Laagrikülli „Naksitrallid”, Marion Unduski „Robin Hood” ja Rosita Raua „Sinel”.

3. Erki Lauri ja Liisa Saaremäeli sooritustest „Fundamentalistis” jäävad teatrisõbrad ilmselt kauaks ajaks rääkima. Mõlemad näitlejad teevad selles lavastuses tipptasemel osatäitmised ja seda öeldes ma ei liialda. Liina Tennosaar mõjub lavastuses „Afäär” äärmiselt mitmekülgselt, olles usutav nii jõulise „emalõvi” kui hapra ohvrina.

Äramärkimist vajavad Anne Türnpu „Melanhoolias” ning Ester Kuntu ja Hendrik Toompere „Musträstas”. Jau­ne Kimmeli kehastatud Nõid Matilda lavastuses „Robin Hood” muutub Kimmeli näitlejakarjääris väga oluliseks rolliks, kuna sellist kohalolu pole ma selle näitlejanna puhul varem märganud. Ka Tarvo Sõmeri rollid „Robin Hoodis” ja „Suvitusromaanis” ning Guido Kanguri osatäitmine lavastuses „Kunst” on väga sisendusjõulised.

4. E-õpiku „Etenduskunstide uurimismeetodid” ilmumine. See käsiraamat aitab tänu kergestiloetavusele kõrgkoolide õpilastel erinevaid teatriteooriaid omandada.

5. Loen kogenud autorite tekste pidevalt. Mind on sellel hooajal kõige rohkem mõjutanud Pille-Riin Purje arvustused, mis alati lavastuse tuuma tabavad. Väga nauditav oli lugeda Purje arvustust lavastustele „Lea” ja „Inspektor tuleb”. Märgin veel ära Kaur Riismaa arvustuse „Amadeusele”, mis käsitleb lavastust mitmekülgselt.

6. Teatrisõbrana ei sooviks ma mitte ühegi lavastuse ajaloo prügikasti saatmist, aga kui peaksin nurka surutuna seda tegema, siis võiks sinna saata R.A.A.A.Mi „Audientsi”. Lavastajapilk oli lavastusel täiesti puudu, Henrik Kalmet ja Priit Võigemast olid laval kui ohjeldamatud loomad, kes võisid teha, mida tahtsid. Algmaterjalist ei suudetud läbi pureda, lavastus jäi pigem lihtsameelseks, labaseks, sõnumita meelelahutuseks, mida vaatama minna ei tasuks.

Kaugemast minevikust tahaksin praegusel hooajal uuesti näha Ugala teatri noortelavastust „Moraal”, mis kõnetas oma teemavaliku ja grotesksete näitlejatöödega tollaseid teismelisi ning pakuks palju äratundmisrõõmu ka praegustele teismelistele.

7. Piletihinna kallidus sõltub inimesest ja tema rahakotist, aga pilet pole ainus, mille eest teatrisse minnes tasuda tuleb. Mulle meeldib filmikriitiku Chris Stuckmanni ütlus: „Kinoskäik ei tähenda kino uksest sisse astumist ja välja tulemist. See protsess on tegelikult palju pikem ja kulukam.” Sama võiks öelda ka teatri kohta. Teatriskäik ei alga piletiostuga, teatrisse minemist planeeritakse. Soetatakse autole kütust, külastatakse teatrikohvikut ja kui minnakse etendusele Eesti teise otsa, vaadatakse ka öömaja. Siit ettepanek mängida igal nädalavahetusel etendusi kell 15. 00 või 17. 00. Varem alustades vähenevad publiku kulutused ja teater jõuaks kõigini. Samuti, publiku aja ja raha säästmiseks ei peaks ebaõnnestumised lavale jõudma.

8. Tänan teatreid, kes kriitikutele tööd annavad, ja lugejaid, keda ma oma arvamustega pidevalt mõjutada soovin. Aitäh!

 

LISANNA LAJAL:

1. Tartu Uue Teatri „Cervantoorium” oli oma mitmetahulise loo jutustamisega kindlasti üks huvitavamaid dramaturgilisi lahendusi sel hooajal. Samuti kasutan võimalust tuua välja eesti luuleklassikat populariseerinud „Sihtisid pole sel sillal” (Juhan Liivi loomingust) ja „Libamina ilmarannal” (Ilmar Laabani luulest). Kuigi luulelavastused olid väga erinevad — üks professionaalselt, teine üliõpilasteatrilt —, on luulelavastamise traditsiooni jätkamine siiski tähelepanuväärne.

2. Hooaja suurima elamuse pakkus „72 päeva” oma mitmekihilise ja kütkestava tervikuga. Nägin seda kaks korda ja jõudsin vahepeal audioraamatuna ära kuulata reisikirja, millel lavastus põhineb. Kuigi olen kuulnud kriitikat lavastuse ja alusteksti vahelise seose nõrkuse pihta, on minu jaoks see seos täiesti põhjendatud: lavastus üldistab Bly teekonna 19. sajandil kõigi naiste teekonnale tänapäevani välja, tehes sellest sõnatu gradatsiooni või oodi, midagi võrreldavat Jaan Krossi „Maailma avastamisega” 1960-ndate eesti kirjanduses. Kui Kross kirjutas oodi teadusele, siis Ojasoo-Semper-Veronesi kirjutasid oodi naistele. Keha, pilt, muusika, lavakujundus, kostüümid — tervik hoiab vaatajat lõpuni enda haardes, jättes ta sõnatult sõnatuks.

Teiseks paelus „Esimene tants. Viimast korda”, mida nägin Rakveres „Baltoscandalil” samuti korduvalt. Kuigi lavastus on sõnumi poolest nii-öelda kerge vaatamine, pole see hooletult tehtud — tahes-tahtmata kuulus Rakvere etenduste juurde ka saali tagaosas tantsiv Henri Hütt, kes etendajaid koreograafia meelespidamisel toetas ja kogukonda loovat jõudu võimestas.

Olles nüüd toonud kaks korda head lavastust põhjendava argumendina välja selle, et „tõmbas teist korda vaatama”, mainin ära ka „Melanhoolia”, mille taasvaatamist veel ootan. Nagu „72 päevagi”, ei põhine lavastus draamatekstil ja annab lavastajale seega palju vabama mänguruumi. Selle lavastuse puhul pean oluliseks lavakujunduse osakaalu terviku loomisel.

3. Riina Maidre irriteeriv kohalolu „Yokoonomatopoeemides” oli midagi enneolematut. Koostöö poolest meeldis mulle The Biofilm Sistersi „Pure Pink Poxi” hell ja rütmistatud ansamblimäng.

4. Kuna minu kokkupuude teatriga on siiski tihedalt seotud Tartu Ülikooli ringkondadega, pean väga oluliseks sel aastal tegevust alustanud Teatriteaduse Üliõpilaste Looži taskuhäälingusarja.

5. Kõrgkooliõpiku „Etenduskunstide uurimismeetodid” ilmumine andis kindlasti suure panuse teatriteadusse.

6. Huvitav oleks uuesti näha Theatrumi „Delhi tantsu”, et võrrelda seda Vene teatri lavastusega. Näidendi teema on alati aktuaalne. Halvim teatrikogemus möödunud hooajal oli Vanemuise balletiõhtu „Tulilind / Šahrazad”.

7. Minu arvates on piletihindade tõus praegusel ajal paratamatu ja seda ei saa teatritele pahaks panna. Säilida võiksid muidugi soodushinnad, kuid mingit ülempiiri seadmist piletihinnale ma vajalikuks ei pea. Teatri ülesanne võiks olla saalid võimalikult välja müüa ning seda mitte saavutanud lavastusi mängukavas vähemaks võtta. Eks vajadusel reguleeri hindu vaatajate vähenemine.

8. Seoses eelnenud küsimusega: miks Vanemuise saalid aeg-ajalt nii tühjad on? Näiteks (praegu, kirjutamise hetkel) kahe päeva pärast toimuvale „Armuleivasööjale” on ligi 200 vaba kohta. Miks mängida pooltühjale saalile?

 

ANDREI LIIMETS:

Vaatajanumbrite ja tähelepanu rohkuse mõttes näikse eesti teater elavat koroonakatkestustele vaatamata hästi, kuid teatrid pole paraku loodud võrdseks. Kui suurematel institutsioonidel on tahedam jalgealune olemas, siis murelikuks on teinud mitut väike- või alternatiivteatrit puudutavad sündmused.

Tänavust aastat on saatnud ebaselgus ja tumedad pilved nii Paide teatri kui Von Krahli teatri tuleviku osas. Paide teatri praeguse kollektiivi lõpetamisotsus langes pärast rahastuse vähenemist juba suve hakul. Kehvast kaasamisest ja kommunikatsioonist rääkimatagi on tegemist märgilise tagasilöögiga sageli jutlustatud regionaalpoliitikale, mille eesmärk on asutada talente ka mujale kui Tallinna-Tartusse. Paide teatri praegusel kujul lõpetamisest on seda enam kahju, et oma tõelisesse tipploomevormi paistis trupp pärast rohkeid katsetusi alles jõudvat. Kuigi teatrisaalist kaugele välja on varem küünitanud ka näiteks NO-teater, võttis Paide teater teadliku rolli kogukonna kõnetaja, selle asjades osaleja ja kohati ka selle esindajana.

Kuigi sündmuste kohapeal vaatamine ei kuulu just meeldejäävamate elamuste sekka, oli hooaja põnevaimaks teatrieksperimendiks just Paide „Varivolikogu”, mis pani Eestimaa väidetava südame elanikud rahva poliitiliste esindajate kingadesse. Tavapärasema vormiga lavastustest jääb aga helgelt meelde Jan Teeveti lavastatud „Lahinguväli” ühes oma rohkete seoste, mälukildude ja mõttemängudega.

Vahepeal oli kahinaid ka sel sügisel 30. sünnipäeva tähistava Von Krahli teatri sulgemisest, ehkki näib, et pärast 2022. aasta lõpus oma ajaloolises asukohas Rataskaevu tänaval lõpetamist jätkatakse siiski uues kohas. Isegi praeguse väärika eluea juures pole Von Krahl mugandunud ja on end pidevalt uuendanud. Nii pärinevad just Von Krahlist kaks eelmise teatrihooaja kõige märgilisemat lavastust: kaasahaarava tekstilise tulevärgiga „Fundamentalist” ja Lars von Trieri kuulsal filmil põhinev „Melanhoolia”. Lisaks kõrgele kunstilisele ja tekstilisele tasemele seob neid lavastusi näitleja Erki Laur oma võimsate sooritustega, ehkki esimeses ei jää talle sugugi alla Liisa Saaremäel ja teises Katariina
Tamm.

 

Teater kui pelgupaik?

„Varivolikogu”-taolised eksperimendid, aga ka eksistentsiaalsed ohud eksperimentaalsetele väiketeatritele on sundinud taas küsima, mida me üldse teatrilt ootame, millist rolli tal ühiskonnas näeme? Meelelahutust? Poeesiat? Mitmed kriitikudki on väljendanud mõningast vastumeelsust nõndanimetatud publitsistliku teatri vastu, endine kultuuriminister rääkis aga Ukraina sõja kontekstis teatrist kui pelgupaigast igapäevaelu eest.

Just Vene teatris toimunud märtsikuine teatriauhindade jagamine — paralleelselt üle tee aset leidnud toetusmeeleavaldusega Venemaa invasiooni käes kannatavale Ukrainale — jääb meelde jantliku külahuumori ja jahmatava tundetusega ümbritseva maailma suhtes. Vähemasti järgnes sellele ajakirjanduse veergudel elav arutelu naiste alaesindatusest ja alatunnustatusest lavastajate seas.

Põneval moel on just naised need, kes kõiksugu ammu aegunud klassikatekstide asemel lavalaudadel rohkem siinset ja praegust elu käsitleda püüavad. Kerttu Moppeli tunamullusele „Mefistole” ja Mari-Liis Lille valusale lavastusele „Teises toas” lisandusid sel hooajal näiteks Lille üksindusest rääkiv „Ma võiksin sulguda pähklikoorde” Vabal Laval ja lähiajalugu lahti harutav „Samad sõnad, teine viis” Draamateatris.

Tugevalt on lavastajana jalad alla saanud Julia Aug, kelle käe all valmisid identiteediteemaline „Ema, kas meie kass on ka juut?” ja vaid poolteist kuud varem alanud sõjale reageerinud „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt”. Kumbagi nimetatuist ei saa ehk klassikaliste teatrikategooriate alusel aasta parimate lavastuste sekka paigutada, kuid nad püüdsid rääkida kaasa teemades, mis võiksid palju sagedamini ka nimekamate teatrite suurtesse saalidesse jõuda.

 

Sõnad ja viis

Mitmeid väga häid lavastusi tahaks veel välja tuua. Näiteks väärilise tähelepanuta jäänud „Sinel” Eesti Noorsooteatris, mis hiilgas ühe aasta kõige tugevama helikujunduse ja mõjuvama kunstilise tervikuga. Ja loetud kordi Sakala 3 teatrimajas etendunud „Musträstas” oma nüansitundliku käsitlusega täisealise ja alaealise suhtest ja selle tagajärgedest mõlema jaoks. Suurepäraste rollide eest väärivad lisaks tublisti tunnustust Ester Kuntu ja Hendrik Toompere. Ja Kopli kultuurimajas mängitud „Divide et impera” oma üle ääre voolava mõttelopsakusega, mis sidus efektselt kokku Jarmo Reha mässumeelsuse ja Aare Pilve filosoofilised kaemused. Ja Theatrumi „Iraani konverents”, mis kulgeb sisuliselt ühe neljatunnise jututoana, kuid ei lase tähelepanul hetkekski hajuda, kuna Ivan Võrõpajevi külluslik tekst põrgatab kokku terve rea poliitilisi, filosoofilisi, religioosseid, eetilisi ja kultuurilisi küsimusi.

Lõpetuseks tahaks aga kahe vahest suurima isikliku elamusena ära mainida lavastused, millest klassikaline lugu ja tekst peaaegu puuduvad. Renate Keerdile on juba aastaid kõlanud etteheiteid enesekorduses, kuid tema „LOOD” on ehk mängulisim, loovaim ja lihtsalt lõbusaim selle, Eesti ühe põnevaima looja viimastest töödest.

Lõpetuseks; kuigi Tiit Ojasoo tööde suhtes on lavaväliste seikade tõttu raske objektiivne olla, on Ojasoo ja Ene-Liis Semperi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorilavastus „72 päeva” oma visuaalse ja kujundliku käsitlusega reisimisest, maailma muutumisest, (soo)rollidest ja naise kujutamise viisidest ühtaegu kunstiliselt vaimustav ja sisuliselt ilus.

 

URMAS LÜÜS:

1. Kuigi ükski etenduskunstides viimase aasta jooksul toimunud asi pole mind otseselt põlvist nõrgaks võtnud, pakub endiselt enim huvi otsingulisem piiridevaheline uitamine. Jarmo Reha koos Aare Pilvega jõudsid „Divide et imperas” väga mõjuva tervikuni. Netti Nüganen on meie SNDO taustaga koreograafidest suutnud kujundada kõige omanäolisema suuna. Riina Maidre ja Andri Luubi „Yokoonomatopoeemid” tõmbasid aasta oma jabura tiksumisega mõnusalt käima. Paide teatri „Varivolikogu”, Erik Alalooga „otse sellisena tuli”, Kuuspu ja Saaremäeli „body slam” ja Hirtentreu „Motell Düskroonia” andsid mulle vaatajana uue nurga. Kuigi teatriväli on hetkel tiba hillitsetud, tekib küsimusi tõstvaid ja mõtlema panevaid asju praegu just etenduskunstides.

2. Kas need just parimad on, kuid tooksin välja kolm lavastust, mis mind ühel või teisel põhjusel lahti ei tahtnud lasta ja sundisid veel mitu päeva enda üle mõtlema. Jarmo Reha „Divide et impera”, Semperi, Ojasoo ja Veronesi „72 päeva” ning Sander Puki „Nina­sarvik”.

3. Lauri Laglega koostööd teinud dream-band on vaieldamatult mu südame võitnud. Nad on nagu terviklik organism. Kokku kasvanud, plahvatusohtlik. Oleks neil vaid edaspidigi põhjust koos püsida. No ja Marika Vaarik on fenomen, uus Johnny Depp.

4. Võib-olla jääme seda mäletama kahe kadumisega. Kuigi ma pole kõiki Paide teatri asju saanud kahjuks ära vaadata, on selle grupi laialisaatmine eredaim (anti)teatritegu. Ja muidugi lõi Von Krahli lõpetamine esimese hooga üksjagu pahviks.

5. Taas Paide teater oma aktsioonidega, kus teatri, sotsiaalideoloogia, kogukonna kaasamise, kunsti ja sõnaseadmise närv on kõige tundlikum olnud.

6. Palun hoidke „Fundamentalisti” veel kavas! Mul on juba kolm korda olnud plaanis seda vaatama minna, kuid iga kord on vahele tulnud midagi vääramatut, nagu lähedase surm või välislähetus. Alati, kui kuulen etenduste lisandumisest, on piletid juba välja müüdud. Tahaks selle imetüki ikka oma silmaga ära näha.

7. Olles veidikene sees rahasid jagavates toetusmeetmetes ja eelarvete koostamises, ei julge ma küll ühelegi teatrile ettekirjutusi teha. Me kutsume kulkas eesti kultuuri rahastamist vaesuse ümberjagamiseks. Teatripiletid maksavad Eestis sama palju kui Berliinis, Amsterdamis või Brüsselis, kuid palgad pole sellega vastavuses. Samas, nõuda teatritelt odavamaid pileteid on ülekohtune teatrite endi vastu, kes on kogu pandeemia aja tegelnud võimlemisega ellujäämise nimel.

8. Ega midagi muud soovida oskagi, kui et võiks rohkem riske võtvat nüüdisballetti ja -ooperit olla, sest kaua sa ikka jaksad vaadata seda suurt armastust ja hingevalu sadade aastate taguse muusika taustal.

 

VALLE-STEN MAISTE:

1. „Fundamentalist”, „Iraani konverents”, „Divide et impera”, „Kolm õde” nii Endlas kui Mustas Kastis, „Kaev”, „Lahinguväli”, „Tähtede all”, „Melanhoolia”, „Ainult jõed voolavad vabalt”, „Sihtkoht teadmata 12 HMR”, „72 päeva”, „Samad sõnad, teine viis”, „Ema, kas meie kass on ka juut?”, „Issanda loomaaed”, „Meister ja Margarita”, „Ma teenindasin Inglise kuningat”, „Muusikale”, Musta Kasti „Alina”.

2. „Fundamentalist”, „Iraani konverents”, „Divide et impera”.

3. Liisa Saaremäel ja Erki Laur „Fundamentalistis”, Jarmo Reha lavastuses „Divide et impera”, Maria Metssalu ja Bosa Mina „Kaevus”, Maria-Netti Nüganen lavastuses „Müüt: päeva äärel”, Ott Aardam, Laura Peterson, Andri Luup, Helvin Kaljula ja Tarmo Song „Iraani konverentsis”, Terje Pennie „Emas”, Katariina Tamm „Melanhoolias”, Viire Valdma ja Martin Veinmann „Igatsuse rapsoodias”, Ago Anderson ja Kadri Rämmeld „Issanda loomaaias”.

4. Lauri Lagle eestvedamisel tehti Von Krahli teatris ainult ja ainult väga võimsaid asju. See jätkus ka siin vaadeldaval hooajal.

5. Ilmunud (ja ilmumas) on mitmeid olulisi teatrit ja teooriat lähendavaid väljaandeid: etenduskunstide uurimismeetodite õpik, teatriteaduse osakonna kogumik, tõlked — mille eest tuleb tänada meie teatriteadlasi ja Teatriliitu.

6. Umbes kolmandikku Von Krahli ja NO99 lavastustest vaataksin meeleldi uuesti; Madis Kõivu lavastamisega võiks uuesti algust teha, massiivselt. Pedajase „Filosoofipäev”, „Tagasitulek isa juurde” ja „Finis nihili” võiksid ajast aega laval olla.

Prügikasti ei söandaks midagi saata. Olulised institutsioonid: NO99, Narva Vaba Lava, Paide teater, Von Krahl jne on niigi kuidagi lubamatult kergekäeliselt kadunud või hääbumisohus.

7. Teatripileti üle jõu käiv hind on kindlasti üks tegur, mis EKRE jauravat elektoraati muust ühiskonnast veelgi rohkem eraldab ja neil teiste eestimaalastega ühte jalga käia ei luba. Teater ja üldse meie kultuuriinstitutsioonid teevad lubamatult vähe kultuurikaugete hingede püüdmiseks. Kui telejura välja arvata, on kultuur, iseäranis teatri- ja kontserdielu, elitaarsed nähtused, mis jõhkralt suurendavad sotsiaalset kihistumist, selmet seda tasandada. See on paradoksaalne, sest tegelikult elab ka suur osa kultuuriinimesi ise üsna peost suhu. Haritlased võiksid paremini tunnetada rahamuredest tingitud alanduse ja eemaletõugatuse tunnet ning selle all kannatajate suhtes rohkem empaatiat ja osadust ilmutada.

8. Head teatrit tehakse Eestis õnneks jätkuvalt tublisti rohkem, kui jaksab ära vaadata. See sisendab optimismi.

 

MARGUS MIKOMÄGI:

1. Kui 14. aprillil 2022 esietendus lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt”, mõtlesin ma nii Vaba Lava operatiivsusele astuda kunstiga sõja vastu kui lavastaja ja auto­ri Julia Augi triloogiale, ka 2021. aasta detsembris esietendunud lavastusele „Ema, kas meie kass on ka juut?” ja varasemale, 2019. aasta märtsis ilmavalgust näinud loole ja lavastusele „Minu Eesti vanaema”. Kahjuks neid triloogiana ei mängitud, aga kuidagi nad reastusid mu peas üheks tervikuks. See, dokumentaalteater, saab sellise üldinimlikult puudutava üldistuse. See, et eesti näitlejad lavastaja pakutud erilise emotsionaalsusega just dokumentaaldraama puhul haakuvad, on tähelepanuväärne. Loob erilise esteetika ja ülendab nii tegijaid kui vaatajaid.

2. Kolm: „Fundamentalist”, „Diktaator, naljamees ja liiderdaja”, „Ukuaru”. Neid kolme ühendavad hea dramaturgia, maitsekas lavastus ja suurepärased näitlejatööd. Vorm on valitud dramaturgiast lähtuvalt ja ainult täiendab esitust. Mis ju ongi hea teatri alusmüür. Lisaks veel näiteks see, et „Fundamentalistis” eri vanuses ja kogemusega näitlejad Erki Laur ja Liisa Saaremäel täiendavad ja inspireerivad teineteist. Selle näidendi lavastaja Marta Aliide Jakovski jääb alustajana meelde huvitava, täiskasvanud, küpse lavastajana.

3. Meenub Pääru Oja „Ukuarus”, see, kuidas on võimalik osa tarvis õppida selgeks pillimäng ja esitada seda nii, nagu oleks pill sünnist saati sõrmede küljes. Liisa Saaremäeli mitmekülgsus näitlejana — ei ole osa ega lavastusvormi, mida ei saaks esitada just nii kõrge temperatuuriga, et publik sulab.

4. Eredaim teatritegu jääb professionaalse ja harrastusteatri piiri peale. See oli teater, mida julgen võrrelda mere ja maa piiril jalutamisega. Mõtlen 3. septembril 2022 Raplamaal Kuusiku mõisa taga jõekäärus esietendunud Rapla väikelinna teatri esietendust ja lavastust „Risti rahvas”. See oli ühe noorte meeste sõpruskonna puhtast elurõõmust kantud tegemine, mis vormus kunstiks. See, kuidas rütmid, energiad ja mõtted selles liikusid, on harukordne. Puhas rõõm tegemisest kandus publikusse ja ülendas elu. Tean, et see trupp tegutseb edasi, plaanis on uus lavastus. Selle koosluse edu põhineb just mõtte- ja maitsekaaslusel, mis on tekkinud sellest, et nad on Rapla Riinimanda koorides koos laulnud. Noorte meeste üsna kindlalt ülemeelikut truppi ja teatritegemise kirglikkust tasakaalustab Valter Uusberg. Seda taime ma kastaksin.

5. Urmas Lennuki kirjutatud näidend „Ai, velled…”. Näidend oli kadunud Raivo Trassi soov. Seda mängiti Pärnumaal Pikavere vanas vallamajas. Juba lugedes sai mulle selgeks, et kirjanik on metsavendadest ja Hirmsast Antsust kirjutades näinud maailma dramaatilisust hoopis taluperemehe Sepa Mihkli ellujäämisvõimalusi jälgides. Peremees ei saa pooli valida, kui ta tahab olla maa poolt. Sepa Mihklit mängiv Sulev Teppart toob selle mehe kannatused vaimukalt ja valusalt vaatajateni. Ma arvan, et sellist vaatenurka meie ajaloole ja kannatustele siin Eestimaal seni teatris esile tõstetud ei ole.

6. Uuesti näha… NO-teatri lavastust „Kõnts”. Suurvorme.

Saan aru küsimuse suunast, aga… Ajaloo prügikast ajab ammu üle keskpärasusest. Sinna ei pea miskit käsukorras saatma, igal asjal on oma aeg ja koht. Aeg tulla ja aeg minna. Keel ja kultuur ei ole milleski süüdi; kui keegi on süüdi, siis inimesed.

7. Siin võiks mõelda minu meelest kuidagi nii, nagu Bolt teeb taksonduses. Kui on tippaeg ja autodest kusagil puudus, on hinnad kallimad, kui asi veel ei lenda, odavamad. Teatripileti äpp võiks olla.

8. Žanrimääratlused täpseks. Näiteks kui tehakse estraadi, siis ei ole vaja sellele tõsise teatrikunsti silti külge kleepida. Hea estraad, nagu mis tahes hea teatergi, on äratuntav ja meeli kosutav. Ei maksa seda häbeneda. Turundust peaks teatris tegema need, kes teatrit tunnevad, austavad ja armastavad. Vaatajatele tuleb ausalt öelda, mida teatrikülastusest loota, kas lõbusat meelelahutust või hingematvat tragöödiat. Ja muidugi on teatrimaskil need kaks nägu, naerev ja nuttev. Rohkem riskijulgust.

 

RIINA ORUAAS:

1. Tooksin välja kaks tendentsi, mis dramaturgias silma hakkasid. Esiteks nüüdisaegset identiteedipoliitikat käsitlevad tekstid: Robert Icke’i „Arst” (Ugala), samuti „Kõik minu emast” Pedro Almodóvari filmi põhjal (Vanemuine). Esimeses on teemat lahatud tundliku poliitilise skalpelliga, teises jäädud iseenesest kunstiliselt põhjendatavalt kinni 1990. aastatesse, mis aktuaalse teema paraku säravalt ja sädelevalt käest kaotab. Etenduskunstist seostub sellega irooniline „Pure Pink Pox” (The Biofilm Sisters). Teine oluline suund on digitaalne dramaturgia, mille ühed põnevamad näited olid „Tundekasvatus robotitele” (Liina Keevallik, Tallinna Ülikool) ja „Hundid” (eˉlektron).

2. Minu jaoks kerkivad esile kolm väga eri laadis lavastust: üks postdramaatiline etenduskunst, üks kaasaegne psühholoogiline draama, üks puhas klassikalavastus. „Ainult jõed voolavad vabalt” (Ekspeditsioon, Von Krahli Teater) — erakordselt tugev kõikide komponentide kooslus. Eluline, valus, irooniline, isiklik. „Fundamentalist” (Von Krahli teater) — samuti nüüdisaegne aktuaalne tekst, väga tugev psühholoogiline ja tekstirežii. „Tõrksa taltsutus” (Vanemuine) — nüüd võiks küll selge olla, et klassika võimalikult autentselt lavale toomine pole üks-ühele tegemine, vaid nõuab tõsist tõlgendamistööd. Strandberg on teinud mängulise ja kerge, samas algmaterjali sisse kirjutatud konfliktsuse säilitanud lavastuse.

3. Eline Selgis ja Sofia Filippou, „About us — kallistamise koreograafiad”: puhas intensiivne kohalolu ja lähedus. Paide teater, „Esimene tants. Viimast korda” — eriti Järvamaa daamide esitus Paide teatris valgustas läbi keha ja liikumise sotsiaalseid tähendusi etendajate isiklike kogemuste kaudu. EMTA, „72 päeva” — ilmselt selle aasta vaielduim lavastus, mis keha, etendaja agentsuse ja hariduse kontekstis jääb veel kauaks kõneaineks. Ka see lavastus toob nähtavale keha ja selle sotsiaalsed tähendused, kuid on samas nauditav visuaalne vaatemäng.

4. Arutelu naiste osakaalu ja töö üle teatris. Lõpuks ometi!

5. Vt vastus nr 4.

6. Teatrit ei saa tagasi tuua, see mõjuks ainult muuseumina. Ajaloo prügikasti saadaks haltuura, ülejalategemise, ebaprofessionaalsuse (mitte teatriharrastuse, vaid käsitööoskuse mõttes), poolikud, läbimõtlemata ja liiga väikesed ideed. See tooks kaasa ka oluliselt lühemad repertuaarinimekirjad.

7. Privilegeeritud erialainimesena tunnistan, et ei saa sellele küsimusele ausalt vastata. Kui peaks ise maksma, oleksid valikud oluliselt karmimad, sest piir on ilmselt käes.

 

MADLI PESTI:

1. Hooajal 2021/22 tõuseb esile dokumentaaldramaturgia rohkus, selle temaatiline ja vormiline mitmekesisus. Käsitletakse nii isiklikke kui ka ühiskondlikke teemasid: Piret Jaaksi ja Mari-Liis Lille Eesti taasiseseisvumist mõtestav „Samad sõnad, teine viis”, Aare Pilve, Mari-Liis Lille ja Priit Põldma üksindusest kõnelev „Ma võiksin sulguda pähklikoorde”, Julia Augi isiklik eestijuutide ajaloo teemaline „Ema, kas meie kass on ka juut?” ja Ukraina sõjale kiirreageeriv kirinäidend „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” ning Anne-Ly Sova ja Laura Jaanholdi usklikke portreteeriv „Issanda loomaaed”.

Hooaja välisdramaturgiast tõusid esile Ivan Võrõpajevi mastaapne „Iraani konverents” ning Juha Jokela isiklikke ja ühiskondlikke valupunkte teravalt peegeldav „Fundamentalist”. Meeldejääv oli ka Paide teatri „Lahinguvälja” refleksiivne küsimuste-dramaturgia.

2. Kõnesoleva hooaja kaks parimat lavastust loodi Von Krahli teatris: Marta Aliide Jakovski lavastatud „Fundamentalist” ja Juhan Ulfsaki lavastatud „Melanhoolia”. Lisaks Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi ja Giacomo Veronesi „72 päeva” (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia). Neljandana lubatagu nimetada Jarmo Reha ja Aare Pilve „Divide et Imperat” (Kanuti Gildi SAAL ja Ekspeditsioon). Kõigis neis neljas lavastuses sulandus eksistentsiaalne ja poliitiline ambivalentse performatiivsusega.

Kunstnikutöö: erakordse värvilaiguna särab kaamoses Kersti Heinloo lavastus „Eveline ja mina” (Eesti Noorsooteater), kunstnikutöö Kristjan Suitsult, valguskujundus Rene Liivamäelt.

3. Garmen Tabori võimas ja jõuline, aga nüansirohke arst Ugala teatri „Arstis”. Kaks erakordset partnerlust: Ester Kuntu ja Hendrik Toompere „Musträstas” (lavastaja Johan Elm) ning Liisa Saaremäel ja Erki Laur „Fundamentalistis”. Jörgen Liigi ja Jarmo Reha armutu kohalolu (vastavalt „Melanhoolias” ja „Divide et imperas”). Kogu „Suvitajate” sõgedalt elus trupp Endlas (lavastaja Ingomar Vihmar).

4. Eredaimaks teatriteoks pean Paide teatri ülimalt tegusat ja mitmekülgset hooaega (haare kuuldemängust tantsulavastuseni, etenduskunstist poliitaktsioonini) ning eˉlektroni esimese tegutsemisperioodi säravat performatiivset kokkuvõtet „Something Great” (mis toimus küll juba käesoleval hooajal, 9. novembril Kanuti Gildi SAALis).

Ühe ereda teatriteona võiks välja tuua ka „Balti tantsu platvormi” algatamise 2022. aasta kevadel.

5. Toimus mitmeid olulisi sündmusi, mis aitavad kaasa teatri mõtestamisele. Kõigepealt Eesti Teatri Agentuuri korraldatud teemapäev „teater | andmebaasid”, kus tutvustati teatri arvulisi, faktilisi talletamisvõimalusi: biograafiline leksikon, lavastuste ja säilikute andmebaasid. Sai selgemaks, mida tähendab digihumanitaaria, ning arutati, mida ja kuidas tuleviku tarbeks eesti teatrikultuurist talletada. Tööpõld on siin otsatu.

Igapäevases kasutuses on Eesti Teatri Agentuuri kodulehelt leitav teatriterminoloogia sõnastik, mis pidevalt täieneb ja on lähenemas juba sajandale sissekandele.

Teatri mõtestamisele võiks aidata kaasa ka värske e-õpik „Etenduskunstide uurimismeetodid” (TÜ, peatoimetaja Anneli Saro), kus käsitleme teatriuurijatest kolleegidega laia skaalat meetodeid semiootikast loovuurimuse ja etendusuuringuteni. Sarnast käsitlust laiast etenduskunstide distsipliinist lähikeeltes ei leidu, eesti teatriuurijate lähenemine on originaalne ja kompaktne.

Lisaks, ei juhtu just sageli, et huvilistel on lühikese aja jooksul võimalik tutvuda kahe uue teatrialase loovdoktoritööga, mis kahtlemata samuti aitavad kaasa teatri mõtestamisele, praktika ja pedagoogika edendamisele: dramaturg Piret Jaaksi „Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös” ning näitleja Maarja Mitt-Picheni „Mentaalsete ülesannete täitmise mõju näitleja hääle ja kõne omadustele”.

8. Tähelepanek: erilise dramaturgilise teoga tuli välja vanameister Merle Karusoo. 2022. aasta alguses esitles ta oma raamatut „14. juuni needus”, mis jäädvustab 1941. aastal küüditatud laste kogemuse. Raamat on väga väga raske lugemine, eriti praeguse mõistusevastase sõja taustal Ukrainas. Karusoo lähenemine on originaalne, raamat on kokku pandud erilise dramaturgilise vaistuga.

 

PILLE-RIIN PURJE:

1. Eugène Ionesco „Kuningas sureb” Theatrumis: tõlkinud Marius Peterson, lavastaja Maria Peterson, peaosas Lembit Peterson. Haruldane on ses lavatekstis ajaliku ja igavikulise puudutuse ühisosa ja tasakaal. Lisan, et kuna alates 24. veebruarist 2022 kumiseb paratamatult kõikjal kaasa sõja lõikavvalus kontekst, on tundlikult teisenenud kuninga=diktaatori surma tähendusemaht. Ja alles jäänud tervendav igavikutaju.

2. Ankeedile lisatud nimekirjas on lavastusi 231. Olen neist näinud 124. Pole lihtne, pole isegi aus valida vaid kolm… Vastan spontaanselt, kriteeriumiks lavastuse isikupära ja terviku vägi: „Arst”, lavastaja Taago Tubin, Ugala; „Melanhoolia”, lavastaja Juhan Ulfsak, Von Krahli teater; „Sinel”, lavastaja Daniil Zanberg, Noorsooteater.

3. Volli Käro tants lavastuses „Ingel” (lavastajad Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk, Rakvere teater). Carmen Tabor „Arsti” peaosas. „Fundamentalisti” näitlejaduett: Erki Laur ja Liisa Saaremäel (lavastaja Marta Aliide Jakovski, Von Krahli teater). „Musträsta” näitlejaduett Hendrik Toompere ja Ester Kuntu (lavastaja Johan Elm). „Tõrksa taltsutuse” näitetrupi musikaalsus, hoog, lust (lavastaja Priit Strandberg, Vanemuine). Taavi Tõnissoni fantaasiaküllased südamlikud lavastused „Röövlitütar Ronja” (Noorsooteater) ja „Robin Hood” (Rakvere teater). Iseäralik äraolev kohalolu Ingomar Vihmari lavastuses „Kolm õde” (Endla). Elamuslik on Uku Uusbergi lavastuse „Põhjas” (esietendus Linnateatri Põrgulaval 2018) uus hingamine Salme Kultuurikeskuse laval: jõuline psühholoogiline ansambliteater.

4. Kas näitleja või lavastaja lahkumine on teatritegu? Küllap ikka. Surm on sündmus, mis mõjutab sügavuti meid, siiajääjaid. Maria Klenskaja. Helene Vannari. Toomas Suuman. Raivo Trass.

5. Olen mõelnud Ugala lavastusele „Oleanna” (autor David Mamet, lavastaja Taago Tubin, 2015) — lavaelu lõppes enam-vähem siis, kui temaatika oli jõudmas tulipunkti. Muidugi on lemmiklavastusi, mida igatsen tagasi; sündmuslavastusi, mida pole sünniaasta tõttu näinudki… Need isiklikud kujutlusmängud on inspireeriv kingitus. Ajaloo prügikastiga ma pigem ei mängi.

6. Enesekeskne, st teatrivaatleja vastus: kui peaksin täie raha eest teatripileteid ostma, ei oleks võimalik vaadata aastas 200 etenduse ringis nagu seni.

 

JOHANNA RANNIK:

1. Olen alati nautinud Paide teatri postdramaatilisi suundumusi ja teatritegemise uute tahkude avastamist: „Räägi mind magama” oli teistkordne katsetus audioteatriga, mis hõlmas aga kindlaid tingimusi ja kuulaja valmidust kaasa lüüa. Valdavalt kasutatakse siin terminit „rännaklavastus” (mida on lahti mõtestanud nt Madli Pesti); ehk võiks seda nimetada ka monoosalusteatriks. Lavastus meenutas 2020. aasta rännaklavastust „Labürint”, mida samuti sügavalt nautisin ning mis mõjutab tänini seda, kuidas linnaruumis olen ja liigun. Omaette kogetav teater võiks olla üks pandeemiajärgsetest suundumustest mitte vaid Eestis, vaid mujalgi. Lisaks on see hea alternatiiv voogteatrile, mille tihtilugu staatilise olemusega paljud tänini ei suhestu.

2. „Melanhoolia”, tänavune isiklik lemmik. Lavakujundus oli rusuv-masendav ja klaustrofoobne viisil, mida suutsin esmakordselt nautida ja kummastavalt õdusakski pidada. Trupis ei pidanud ma ei eelnevalt kahtlema ega hiljem pettuma. Lisaks on minu isikliku kogemuse põhjal Von Krahli lavastustes tihti parim muusikavalik.

„traps”; Johhan Rosenberg mõjub värskendavalt, nii et vaatajana ei oskagi tükk aega midagi tunda ega mõelda, mistõttu on mõttekam mõlemast sootuks loobuda ja vaadata, kuhu sind viiakse. Juba varakult saavutatud tugevalt iseloomulik esteetika ja iga lavastuse suur rõhk sellele on (parema sõna puudumisel) äge — loodetavasti leiab Rosenbergi järgmine projekt samuti aset Õõvaorus (parafraseerides Urmas Lüüsi arvustust), sest endalegi üllatuseks tahaksin sinna tagasi.

„Iraani konverents”: jah akadeemilisele teatrile, jah ebakonventsionaalsele ja ebamugavale formaadile!

3. Katariina Tamme ja Mari Abeli hüpnotiseeriv koosmäng ja dünaamilisus Von Krahli „Melanhoolias” oli üdini nauditav, ürgnaiselik ja samas tänini omal moel kriipiv, kuna tunnen, et ma ei muugi siiani nende tegelaste sisemaailma täiesti lahti. Lisaks tooksin välja Ago Andersoni üllatavalt hea õigeuskliku naise monoloogi Endla „Issanda loomaaias” — totaalne ümberkehastumine ilma iroonilise huumorita, mis kaasneb tihti sellega, kui näitleja mängib kedagi, kes pole temaga samast soost.

4. Kindlasti ei kutsuks ma seda eredaimaks, vaid pigem enim tuhmistavaks teatriteoks, päikesevarjutuseks — Von Krahli ja Paide teatri sulgemine. Minu silmis pole sel aastal märgilisemat teatritegu. Olgugi et Von Krahl kolib Rataskaevu tänavalt ära ja kavatseb tegutseda seetõttu uue kollektiivina, on see kahtlemata ühe ajastu lõpp eesti teatris. Aeg näitab, mis nägu taassündides ollakse.

5. Ma kinnitan, et ma pole Paide teatriga ühtegi sponsorlepingut sõlminud, et neid nii palju mainin, ent ma tõesti naudin seda, kuidas nad on oma tegevuse jooksul teatrit ühiskonda paigutanud ning teatri positsiooni läbi ja ümber mõtestanud. Kui ilmus uudis
teatri sulgemisest, võttis sõna Priit Põldma ja väljendas talle omase sõnatundlikkusega kõike, mida tahaksin ka ise siin öelda. Proovisin välja tuua mõjuvamaid lauseid, ent sain kiiresti aru, et „kopipeistiksin” kogu artikli. Soovitan kõigil lugeda, kes seda veel teinud ei ole. Meil on vaja emotsionaalseid reaktsioone kultuurivallas toimuvale — meil on vaja emotsioone. Tahaks vaid loota, et lause „need kellad, mis kuulutavad Paide teatri lõppu, on hingekellad eesti teatrile ja eesti rahvuskultuurile” on üksnes hoiatus, mitte ettekuulutus.

6. Väga sütitav küsimus! Kui selline võimalus antaks, sooviksin uuesti lavale tuua Pepeljajevi lavastuse „NOДвенадцать”, olgugi et NO99 enam ei eksisteeri ja lavaka XXVIII lendu oleks kindlasti keerulisem kokku tuua kui toona. „Läksid aga meie poisid punakaarti teenima, punakaarti teenima” on mul viimasel ajal tihti peas marssinud. Lavastuses oli mängulisust ning Aleksandr Bloki värsside ja nauditava koreograafia sümbioos oli nähtus, millesarnast võiks postdramaatilises teatris rohkem olla. Ülekohtune olemise tunne küll kripeldab, ent saadaksin prügikasti mõni aeg tagasi esietendunud Vanemuise „Kolm pikka naist” — Albee tekst on tugev ja pakub palju mänguruumi, ent seda ei realiseeritud paraku ei lavastuslikult ega pooltes näitlejatöödes. Lisaks tõid näole grimassi ebavajalikud ja eraldi prügikasti kuuluvad naljad rasside üle — see pole koht, kus tekstitruuks jääda.

7. Sõltuvalt teatrist, lavastustüübist ja mu enda identiteediosistest (näiteks on mul hetkel privileeg saada teatritudengi soodustust, mis teatris käimist tunduvalt lihtsustab) loksuvad hinnad umbes 5 ja 30 euro vahel. Võimalus on ka pakkuda eri hinnaga pileteid erineva etenduskogemuse jaoks. Näiteks oli mul hiljuti selline kogemus eˉlektroniga lavastuse „Something Great” puhul: saalipilet oli 10/15/25 eurot, online-platvormi pilet aga 3,99 eurot. Ostsin viimase: selle eest sai kuulda kõike saalis toimuvat, ent visuaaliks oli terve aja vaid kaader mudamülkast (nuppu klikkides lõi mudamülgas saalis mullitama, mis veebivaatajaid armsal moel kaasas). Kui ma Taanis elasin, olid seal teatripiletid nii kallid, et käsi ei tõusnudki neid ostma — või õigemini, tõusis ikka, aga kohe lõi sisse kramp, otsekui oleks jõutrennis üle pingutanud. Samas ei tajunud ma Taanis ka üldse, et teatril oleks ühiskonnas oluline positsioon või kõlapind (kui välja arvata reklaamid bussiekraanil). Et sellist olukorda Eestis vältida, peab teater olema ligipääsetav.

Kui suuremad teatrid küsiksid ühe pileti eest 40 eurot või rohkemgi, suretaks see kardetavasti praegu niigi keerulises seisus oleva teatri sootuks välja — teatrite rahastus ja majanduslik toimimisvõrk ei ole avalikkusele eriti mõistetav, mistap peaks hinnatõusu põhjusi väga selgelt ja tugevalt kommunikeerima, et inimesed ei näeks seda teatrite isikliku rünnakuna publiku vastu. Usun aga, et kohustus majanduspoliitilise olukorraga hakkama saada ei lasu nii suurel määral kultuuriasutustel, sh teatritel endil, kui riiklikel asutustel, nagu ministeeriumid. Teadupärast valitseb praegu kultuuriasutuste rahastuse ümber segadus, mis aga loodetavasti varsti laheneb.

8. Kardan, et kordan end, aga ma soovin, et tehtaks rohkem tõeliselt ja julgelt poliitilist ja ühiskonnakriitilist teatrit — viisil, mis raputab, hõõrub, häirib ja elavdab. Kas teater või lavastus on poliitiline, kui see ei sünnita muutust, kodanikuaktivismi, avalikke arvamusi? Üksnes ühiskondlike teemade õrn riivamine või päevakajaliste buzzword’ide kasutamine lavastuse turunduses ei ole poliitiline teater — vähemalt arvab nii minu praegune mina. Sama puudutab teisigi žanreid: tunnen, et näiteks psühholoogilise sõnateatriga on satutud suuresti mugavustsooni, mis väljendub tendentsis „seisan laval ja ütlen tehtud toonil repliike”. Kindlasti ei saagi iga materjal ühevõrra inspireerida, ent on kahju, et praegustes oludes liibatakse kas või murtud jalaga, selmet võtta hetk, ühiselt materjali analüüsida ja millegi parema poole pürgida. See ei kehti muidugi iga lavastuse ega kaugeltki mitte iga teatrigi kohta. Mõneti ollakse ka kasumliku materjali orjuses — kui psühholoogilist draamat ja laste jõululavastusi ei tee, võid teatrist ilma jääda.

Möödunud hooajal puudutati samas ka väga põnevaid teemasid: näiteks religioonist rääkis mitu lavastust („Fundamentalist”, „Issanda loomaaed”, „Ema, kas meie kass on ka juut?”, mõneti ka „Divide et impera”), mida meie usuleiges riigis ei eeldakski. Paraku ei õnnestunud mul — küll välismaal õppimise, küll ummikusse jäänud takso tõttu — ise „Fundamentalisti” näha, ent publiku suur huvi lavastuse vastu ja positiivne vastukaja tõendab, et loodi midagi olulist. Seesuguseid kitsamaid identiteediteemasid võiks laval avada veel ja veel.

 

KAUR RIISMAA:

1. Põnevamad tükid hooajal 2021/22 olid need, kus kõneldud teksti ei olnud, kus seda oli minimaalselt või asendas kõnet mingil kombel häälitsemine. Esimesena meenuvad Kanuti „Yokoonomatopoeemid” ja „Motell Düskroonia” või ka „Loomade karneval” Estonias.

Hooajal lavastati hulk klassikat („Surnud hinged”, „Galilei elu”, „Amadeus”, „Puud olid, puud olid…” jpt), mis lihtsalt loo kulgemise huvides vajanuksid dramaturgi kääre ja kohendamist. Algupärandite puhul on märgata, et (Kiluski, Lennuki ja Vadi kõrval) puudub nn well-made play. Oli huvitava ideega põnevaid trupitöid, mis olnuksid dramaturgi struktureerituna, looks kirjutatuna veel mõjusamad (näiteks „Lotman”). Ma pole veel päris kindel, mida see ütleb, et kavalehtedelt enamasti dramaturgi nime ei leia, aga midagi see kahtlemata ütleb. Uuest aastast käivitub teatrite uus rahastamissüsteem ja omamaise algupärandi lavastamise eest hakkab teater rohkem punkte saama. Elan ootuses, et dramaturgid tuuakse lavastuste juurde tagasi.

2. „Amadeus” Draamateatris, „Kõik minu emast” Vanemuises, „Siili poomine” Tartu Uues Teatris.

3. Lavaka XXXI lennu tüdrukud lavastuses „72 päeva”. Jane Napp Endla lavastuses „Must lind”. Mait Malmsten Draamateatri „Amadeuses”. Riina Maidre „Yokoonomatopoeemides”.

4. Eredalt jääb meelde eri kultuurivaldkondade loojate vali kisa rahastamise teemal ( Paide teater, Narva Vaba Lava, Von Krahl, teatrite uus rahastamissüsteem, aga ka kirjanike laenutustasud jne). Vahepeal juba tundus, et kultuur lasebki ennast vaikselt kuluefektiivseks nullida.

5. Kadi Herküli „Tiit Härm. Esitantsija”.

6. Ühtegi lavastust ajaloo prügikasti ei saadaks, tase on ühtlaselt tugev keskmine. Riske sel hooajal ei võetud, kedagi närvi ei aetud. Üle-eelmise hooaja „Mefistoga” võrreldes oli isegi natuke igav.

Neid lavastusi, mida vaataks uuesti, on palju. Näiteks Karusoo „Pikk päevatee kaob öösse”. Teatrid võiksid julgemalt oma lavastusi salvestada ja mõni aeg pärast lavastuse mahaminekut Jupiterile (vmt) pakkuda. Jupiteris domineerivad kehva helisüsteemiga salvestatud suurepärased tükid ENSV ajast. Teatriharidusele, -teadusele ja üldisele silmaringile mõjuks kindlasti virgutavalt, kui ka rohkem uuema aja lavastusi oleksid vaadatavad.

7. 10–25 eurot on veel tavainimesele vastuvõetav hind. Korra kuus ei tapa. Kui hind märgatavalt üle 25 euro tõuseb, siis ilmselt jäetakse pilet ostmata. Raamatute hinnad on viimase aastaga tõusnud suure hooga ja 40 eurot raamatu eest ei pane enam kulmu kergitama. Loodetavasti teatripiletitega nii ei lähe.

8. Hästi jutustatud lugu müüb. Koputage vahel ka dramaturgi uksele ja pakkuge talle küpsist.

 

ENN SIIMER:

1. Juha Jokela „Fundamentalist”, Robert Icke’i „Arst”, Florian Zelleri „Ema”, Aleksander Gelmani „Einstein ja Margarita”, Ivan Võrõpajevi „Iraani konverents”, Nikolai Gogoli „Sinel” ja Lars von Trieri „Melanhoolia”.

2. Marta Aliide Jakovski „Fundamentalist” Von Krahli teatris, Daniil Zandbergi ja Rosita Raua (kunstnik) „Sinel” Noorsooteatris ja Taago Tubina „Arst” Ugalas.

3. Liisa Saaremäeli ja Erki Lauri duett „Fundamentalistis”, mis ühendas lava- ja publikuruumi, kus vaatajaid jäägitult haaranud näitlejate mäng oli alasti kogu oma rikkuses ja üksik­asjades. Garmen Tabor „Arstis” — põhimõttekindel ja samas nii haavatav. Jaan Rekkor ja Jane Napp „Mustas linnus”. Terje Pennie „Emas”. Peeter Tammearu „Einsteinis ja Margaritas”. Rait Õunapuu stiilne täistabamus lavastuses „Sume on öö”.

4. Taago Tubina lavastatud „Arst” — aktuaalsete probleemide andekas ja ambivalentne kajastamine teatris. Peeter Tammearu lavastatud „Einstein ja Margarita” — Ukraina sõjast mõjutatud praeguse vene intelligentsi ajalooliste allusioonide peegeldus.

5. Ei arva, et kriitiku soov või fantaasia võiks üles kaaluda lavastaja nägemuse, pealegi on meie lavastajad (nii noored kui vanemad) näidanud üllatuslikult värsket ja uuenduslikku suhtumist klassikasse. Kui siia aga lisada möödunud hooaegade suurim lootus, mis pöördus pettumuseks, siis oli selleks George Orwelli ülimalt aktuaalse teose „1984” lavaletoomine Vanemuises.

6. Olgem ausad, kõik sõltub sellest, kummal pool rampi (või kassaluuki) on hindaja: vaatajale on alati kallis, teatrile liiga odav. Kõik teatrid on sunnitud iga sammu piletihinnas hoolikalt kaaluma. Piletihind on muutunud külastusi oluliselt piiravaks teguriks. Sellest annab tunnistust ka kampaanialike hinnaalanduste suur populaarsus.

Vaadake teatristatistikast (suur tänu nende koostajatele!), kui suure osa teatrite tulust moodustab piletitulu. Nn riigiteatritel 10–20 protsenti, hästi müüvatel projektiteatritel alates 40 kuni 60 või 70 protsendini. Kunagi ammu imestasime, et USAs ja Lääne-
Euroopas kulutavad teatrid lõviosa oma vahenditest turundusele ja reklaamile. Igat sorti teatrite ja lavastuste tohutu suure arvu tõttu on ka turundustöö meil palju olulisemaks muutunud. Teater on küll jätkuvalt populaarne, kuid külastuste üldarv aastas näitab selget kahanemistendentsi.

Kui projektiteater suudab pisku toetuse ja sponsorite abiga vee peal püsida (loe: endale piisavalt publikut hankida), siis on see kiiduväärt. Lasku käia! Nagu ei saa pahaks panna kallist piletihinda sellistele lavastustele, kus professionaalne produktsiooni- ja lavastajatöö on taganud suurepärase kunstilise taseme. Nagu seda võib öelda Thors Productionsi kohta (Ain Mäeotsa suvelavastused „Vana klaver”, 2020 ja „ADA. Rääkimata lugu”, 2022).

8. Eesti teatri päästavad praeguses kriisirohkes maailmas kaks traditsioonilist asjaolu (peale selle, et vaatamata poliitilistele tõmblustele on suudetud säilitada riigiteatrite võrgustik): esiteks meie inimeste individualistlik kultuuritarbimine (kuni teatripileti keskmine hind suudab konkureerida restoranis käigu kuluga, eelistab eestlane teatrit istumisele kohvikus või restoranis) ja teiseks teatri tugevasti juurdunud ühiskondlik funktsioon. Vaataja eeldab, et etendus ei ole ainult vaatemänguline, vaid puudutab talle olulisi ja hinge­lähedasi (sotsiaalseid) probleeme.

 

SUSAN SOOÄÄR:

1. Olen kohati erapoolik ja toon siin välja oma uurimisteemaga seonduva: „Märt Avandi 40” — mitte ainult viimase hooaja, aga ka viimaste aastate üks parimaid püstijalakomöödiaid nii dramaturgiliselt kui ka lavalise soorituse poolest. Väga kerge on teha nalja stiilis „sõber X oksendas riigipühal Y purjus peaga üle laua”, hoopis keerulisem ülesanne on naljaks pöörata oma isiklikud tragöödiad. Nõndasamuti on labasuste üle hoopis lihtsam kui mitte naerda, siis vähemalt (irooniliselt!) muiata. Kui keegi võtab vaevaks keerulisi teemasid läbi huumori kajastada, on see igati tänuväärt. Vaatajana kogesin siin midagi, mida varem pole tundnud: ei saanudki lõpuks aru, kas naersin pisarateni või nutsin nii kaua, et naer tuli peale. Hea näide sellest, et stand-up’i saab teha ka ilma lokkava roppuse ja labasuseta — kes julgeb, võtku õppust!

2. Von Krahli „Ainult jõed voolavad vabalt” oli tervikuna kontsert inimestest; sõnal kui sellisel seal suurt tähtsust ei olnud. Lauri Lagle varasematest lavastustest tuttav argisus oli ka siin esindatud, kuid hoopis rohkem punk! Lavastus läks eriti korda oma heli- ja valguskujunduse tõttu — ma polegi vist varem sellisel etendusel viibinud, kus kahe tunni jooksul nii palju erinevaid emotsioone oleksin tundnud: kord nautisin, kord oleksin tahtnud kaasa karjuda ja mõni hetk isegi sensoorsest ülekoormusest eemalduda (meenutan siin Marika Vaariku esitust ja Jörgen Liiki kitarriga kõlari kõrval).

EMTA „72 päeva” — samuti lavastus, kus sõnast on kaugenetud. Seda sai tõlgendada mitmeti: kas siin on tegemist naiste võimestamise või hoopis objektistamisega? Enda vaatamiskogemust meenutades tajun rohkem naiste võimestamist, kuid sellega ei mõtle ma seda, et naine oleks justkui teistest kõrgem; lavastuse põhiidee oli näidata, et naine on mehega võrdne ja võib olla ka mehega võrdselt raevukas. „72 päeva” kiire tempo nõudis mult vaatajana (ehk ka naisena?) kiiret reageerimist ja leidlikkust: kas ma tundsin kõik ajastu markerid ära? Kui ei, siis mida see mu enda kohta ütleb?

Von Krahli „Fundamentalist” — religiooni ja tõe vahekord on vast igal pool paeluv, kuid Eestis vist eriti, sest teadupärast on eestlased üks religioonikaugeim rahvus. Näha laval hargnemas narratiivi, kus tõeni jõudmine lõpeb pettumusega mõlema tegelase jaoks, oli värskendav ja puudutas ka mind ennast päris korralikult. Eraldi tahaks kiita ruumiloomet — tekkis tunne, justkui oleks ise kirikusse sattunud. Samas oli stseene, kus pidi korralikult väänlema, et laval toimuvat näha, ja see ei lasknud hetkekski mugavustsooni langeda.

3. Marika Vaarik lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt” — milline energia! Ei ole vaja osata saksa keelt, et tunda, kuidas etendaja kogu hingest usub sellesse, mida ta parasjagu esitab. Kahtlemata kõige siiram ja eredam sooritus viimasel hooajal.

4. Viimase aasta kõige hirmsam ja valusam sündmus leidis väljundi ka teatris — mõtlen siin „Kirju rindelt”. Aprilli keskpaigaks, kui „Kirjad rindelt” esietendus, tajusin väga intensiivselt kollektiivset sõjaväsimust, ehk isegi tülpimust. Rõlguste ja koleduste kajastamine meedias mõjus ilmselt kõigi psüühikale laastavalt. Seda enam oli vaja kajastada neid teatri kaudu, et ei ununeks, mis toimub siinsamas meie lähedal. Meediasse jõuavad peamiselt laibad ja puruks pommitatud majade rusud, mitte see, kuidas jätkub igapäevane elu. See oli viimase hooaja kõnekaim näide sellest, et teatri põhieesmärk ei pea olema meelelahutus, vaid tähelepanu juhtimine valupunktidele.

5. Ei hakkaks minevikust midagi tagasi tooma, teadupärast on iga etendus ja iga elamus kordumatu. Kui püüda mingit imet taasluua, võib selle hoopis ära rikkuda, nii et las ta jääda. Ka ajaloo prügikasti osas jään skeptiliseks, sest ka kehv kogemus on midagi väärt. Kui viimast siiski mõne lavastusega näitlikustama peaks, siis Rakvere teatri „Katk.Est.Used.” oleks võinud nägemata jääda. Olgugi et käsitletavad teemad on ajatud — peresuhteid ja põlvkondadevahelist konflikti analüüsitakse ju alatasa —, siis selles lavastuses jäi midagi puudu, mistõttu käsitletud teemade lavale toomine end ei õigustanud. Ainus, mis mingitki elevust tekitas, oli lavastuse pealkiri: kas katkestame või hakkame otsima katku, eestlust, kasutatust? Eestluse leidsin, katk on nii ehk naa kogu aeg kohal, kasutatuse osas kehitan õlgu.

6. Tegelikult on teatripilet oma täishinnas ikka kallite kilda jäänud. Kui ei oleks tudengi/õpetaja/grupi jms soodustusi, oleks seis päris nutune. Tuleb arvestada, et energia- ja muude kriiside taustal peab hinnatõusuga leppima ja piirmäära kehtestada vast ei saa. Isiklikult ma teatrist ja muudest kultuurisündmustest loobuma ei hakka, tuleb lihtsalt ülejäänud kulutuste osas tähelepanelikum olla ja püksirihma koomale tõmmata. Teistele ei oska soovitada muud, kui hoolega valida, kuhu ja mida vaatama minna.

7. Tajun just viimase hooaja puhul, et teater on järjest enam muutumas kunstivormiks, mis nõuab vaatajalt üha rohkem nii vaimset kui füüsilist pingutust. Eredaimatest lavastustest tõin eespool välja kaks, kus kõige hõlpsamini analüüsitavast märgisüsteemist, sõnast, on kaugenetud, mistõttu tähenduste loomine on ühtaegu nii keerulisem kui ka põnevam väljakutse. Ei taha mõjuda revolutsionäärina ja midagi tühistama hakata, kuid nii võikski
olla. Rohkem pinget, rohkem pingutust, rohkem punki!

 

LEA TORMIS:

Kuigi olen nüüd teatris käinud harvemini, kui tahaks, koguneb loetut/nähtut ikka ja seda on raske just ajakirjas pakutud küsimuste 2.–6. alla liigitada. Olen eeskätt püüdnud jälgida EMTA lavakunstikoolis tehtut, nagu näiteks „500 aastat lauluga. Madrigalist stepini”, „Sink sale proo”, „Cervantoorum” (EMTA lavakunstikool ja Tartu Uus Teater), „72 päeva” (EMTA lavakunstikool ja MTÜ Punased Purjed).

Lisaks tuleks nimetada näitlejatöid Von Krahli „Fundamentalistis”, Ugala „Arstis”, Eesti Draamateatri „Amadeuses”. Pluss keerukate ajalookogemuste lavaline mõtestamine, näiteks „Ema, kas meie kass on ka juut?” (R.A.A.A.M), „Samad sõnad, teine viis” Eesti Draamateatris ja „Lea” Kuressaare teatris. Või mulle liigagi isiklik Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooper
„Lalli ehk mere keskel on mees” „Birgitta festivalil”.

Loetelu võiks jätkata, aga esitatud küsimus, mida tahaks varem nähtust uuesti näha, aktualiseerib praeguse hooaja kontekstis Panso kunagise tõlgenduse Ibseni „Solnessist”.

 

BORIS TUCH:

1. Mulle on eriti oluline niisugune dramaturgia, mis on tihedalt seotud ajastu väljakutsetega, mõistab hukka sotsiaalset ja poliitilist kurjust ning annab publikule jõulise sõnumi. Lavastuse teostuslik kvaliteet jääb siinkohal isegi tagaplaanile, kuigi kõnealuste hulgas on mõned väga silmapaistvad. Seetõttu tahaksin nimetada eeskätt just kammerlikke lavastusi: „Lotman”, „Sahharov”, „Ema, kas meie kass on ka juut?”. Kuid „Iraani konverents” on ka suurepärane suurvorm.

2. „Sinel”, „Don Giovanni”, „Surnud hinged”. (Kahju, et võib nimetada ainult kolm teost.)

3. Väga mõjukad näitlejaansamblid lavastustes „Sinel”, „Oidipus. Antigone”, „Diktaator, naljamees ja liiderdaja” ning „Stalker”. Sõnateatri näitlejate üllatavalt kõrgetasemeline vokaal ja lavaliikumine Vene teatri „Tavalises imes”. Täiesti fantastiline ja looduslikke tingimusi suurepäraselt mänguruumina kasutav Rakvere teatri „Robin Hood”.

4. „Birgitta festivali” „Torm”.

5. Vt punkt 1.

6. Mõlemat on palju. Esimest õnneks, teist kahjuks.

7. Vene luuletaja Mihhail Svetlov ütles: „Ma võin elada ilma vajalikuta, kuid ma ei saa elada ilma üleliigseta.” Teater on see „üleliigne”, ilma milleta mõtlev inimene elada ei saa. Seda tuleks piletihindade määramisel silmas pidada. Kui inimene peaks valima toidu või teatripileti ostmise vahel, satuks ühiskonna intellektuaalne ja eetiline tase ohtu.

8. Elus toimub praegu liiga palju murettekitavat ja on selge, et see peegeldub laiemalt kunsti üleüldse ja konkreetsemalt ka teatri eksistentsis. Ühiskonnas on praegu liiga palju viha ja laimu, kunstinimesed ei peaks selles voolus osalema.

 

VALNER VALME:

1. Mida aasta edasi, seda rohkem tundub mulle, et parim lahendus teatrile kui lekkivale katusmõistele oleks see, kui mingeid suundumusi enam polekski. Ihkaks uut ja vana, imelikku ja hingemurdvat ning mõnikord ka vaheajal-pits-konjakit-klassikat. Olen suutnud küll hammustada ainult murdosa kobrutavast teatrisepikust, kuid näinud ikkagi erinevat, etenduskunstist draamani, vahele mõni teatraalne mitteteater (teise valdkonna sündmus: avamine, kontsert). Ei taha uusi kohustuslikke suundi, tahaks, et iga lavastus oleks eriline, nagu iga inimene on kordumatu.

Veidral kombel jättis sügavaima mulje lavastus, mis saalist väljudes ei meeldinud: Juhan Ulfsaki „Melanhoolia” Von Krahli/Ekspeditsiooni esituses. Kuidas saab üldse melanhoolia meeldida? See peabki tekitama melanhooliat. Ma olen siiani melanhoolne.

2. „Melanhooliast” oli juba juttu— mulle meeldib, kui kunst ei pea meeldima, aga mõjutab ja on oluline.

Krahli/Ekspeditsiooni rindelt aga kindlasti ka Lauri Lagle „Ainult jõed voolavad vabalt” — see ongi see, mida praegu teatrist otsin. Vaba tunnetus kohtub sisemise järjekindlusega, kaosest saab kosmos. Bänditeater saab uue ja üldse mitte otsese tähenduse. Lisaks ei pea seda kõike tõsiselt võtma, nagu elu ennastki mitte: hullumeelset huumorimeelt pole meie ümber kunagi liiga palju. Lisame siia veel mängu ilu, puhta tegemisrõõmu.

Renate Keerdi „LOOD” (Tartu Uus Teater) — argisuse teatraliseerimine on tüütu, argisuse pühitsemine on ülev. Selle vahel on peenike niit. Oht kukkuda kuristikku on räige! Renate Keerdi trupp ületab selle niidi mängleva raskusega. See on nii kuradi liigutav alati.

Madlen Hirtentreu „Motell Düskroonia” (Kanuti Gildi SAAL) — väsime lugudest, muudkui keegi tuleb ja tahab jutustada meile mingit lugu. Aga ma ei viitsi kuulata! Shortcut’e nõuab moodne aeg (pärast postmoderni on käesolev hetk jälle moes!). Enter „Motell Düskroonia”. Krüptilised käigud on uuristatud narratiivide vahele, see on mäng tunnetuslike reeglitega ja eksida ei saa. Eraldi sada punkti Tondi (Siim Kuusemäe) muusikale. Ka väljaspool seda lava-show’d tõstan esile Tondi muusikat.

3. Von Krahli/Ekspeditsiooni trupp — lavastuseti veidi muutuvas koosseisus, aga alati antakse täie kohalolu õppetunde: surmast armastuseni, kui teha midagi täie pasaga, siis on katarsis garanteeritud. Nagu ütles Marika Vaarik Marianne Kõrveri dokis endast: teda ei huvita niivõrd näitlemine kui olemine.

Mait Malmsten Salierina Karl Laumetsa lavastatud „Amadeuses” Draamateatris. Tõesti, pisar tuleb silma nähes, kuidas inimene suudab muunduda, rolli sisse minna, pulbitseda pealtnäha ilma pingutuseta.

Vahelduseks on kena tajuda ka täielikku mittekohalolu: seda pakkus Kirill Havanski „Räägi mind magama”. Aktsioon, minek pakiautomaadi juurde, muutis mind osaliseks. Kodus töötavana sain põhjuse minna jalutama ja kui palju teatraalset juhtus tee peal: kaks keskealist (valget!?) meest(!) klattisid minu taga suhteid: üks oli teise kohta sitta rääkinud! Kultuuri-, mitte klatšihuvilisena aeglustasin sammu, et nad minust ei mööduks ja muudkui räägiksid. Oli põnev mittevestlus minu poolt.

4. Kas võib tuua välja ka kõige kurvema teo? Ametlikult juhtus see tegelikult alles sügisel 2022, idanema hakkas aga varem. See, et Von Krahl ei ole enam teater. See on, nagu kodul saetaks veranda maha. Kui mul veranda oleks. Ei veennud ka Peeter Jalaka jutt, et vanalinna satub vaid mõni üksik kakerdaja. Ei ole ju nii. Loodan uusi võrseid ja pikka iga Ekspeditsioonile. Ja oma tuba või maja neile.

5. Tooksin jällegi lavatekstide asemel välja meediapoole. Meeletult sümpaatne on siinsamas ajakirjas see isade-poegade ja tütarde-vanaisade jne vestluste sari „Põlvest põlve”. Eriti see, et sinna ei sekku ajakirjanik, vaid et need on tõesti inimeste omavahelised ehedad vestlused väikeste olupiltidega.

Eero Epneri kirjutatud Lembit Ulfsaki elulugu on lahe raamat isegi neile, kes muidu elulugusid ei viitsi lugeda (mina).

6. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastatud ja Akira Kurosawa filmil põhinevat NO96 „Seitset samuraid”, mis jäi omal ajal nägemata. Uuesti vaataksin Von Krahli „Budapesti” — aeg-ajalt, salongiõhtuna.

Ajaloo prügikasti ma teatrit ei saadaks. See, mida mina ei taha vaatama minna, lahutab kellegi teise meelt. Vaevalt et isegi halb (kellegi meelest halb) teater kedagi kurjemaks, lollimaks või nõmedamaks inimeseks teeks. Ajaloo prügikasti ma saadaksin siiski värdja nimega Putin ja tema juhitud Vene terroririigi.

7. Ei tahaks, et teatrist saaks eliidi lõbu — kui me nimetame eliidiks rahakaid inimesi, kel juhtumisi on ka kultuurihuvi või tunne, et teatris käia on prestiižne. Aga turg paneb paika. Riik võiks muidugi teatrit rohkem toetada, kaasa arvatud sõltumatuid truppe ja maju ja mängulisi hakatisi, aga millest me räägime, kui uksi sulgevad isegi võimsad mööblivabrikud ja tuntud õllekad.

8. Muret teeb see, et ei ole kahte paralleelelu või et aeg pole plastiline, väänatav, ennast taastootev. Eestis kättesaadav kultuurielu on nii rikas, et sellest on võimatu piisavalt osa saada, sest vahepeal tahaks kodust kino ja draamat ja „küünlaõhtut” ka.

Viha teeb see, et kultuurist, kaasa arvatud teatrist, räägitakse ka kultuurimeedias sageli nagu poliitikast: millestki, millest ei saa küll üle ega ümber, aga mis seisab elust justkui eraldi. Mis on tähtis ja kõrge. Ma ei ütle, kes seda teevad, paljud on mu kolleegid kultuurikriitikud ja võib-olla olen see ka mina ise. Toome kultuuri madalale ära! Kultuur ei ole lühtrid! Pigem vaip.

 

KEIU VIRRO:

1. Vanemuise „Terror” — Ferdinand von Schirachi tekstis mängitakse läbi kohtuprotsess, mille lõpus peab publik langetama otsuse. Nii põhjalikke arutelusid (juhtumi poolt ja vastu, aga õigupoolest ka lavastuse poolt ja vastu) ei ole ammu kuulnud. R.A.A.A.Mi „Ema, kas meie kass on ka juut?” — Julia Aug tõi lavale teema, mida meie kultuuriruumis kuigi palju meenutada/mõtestada ei ole tahetud. Eestlaste osa holokaustis. Von Krahli ja Ekspeditsiooni „Ainult jõed voolavad vabalt”. Nii selle kui järgmise lavastuse võiks muidugi välja tuua ka punktis lavalise kohalolu kohta. Lauri Lagle lavastus loob peaaegu sõnadeta ruumi, kus ometi hakkavad pildid ja lood jooksma. Jällegi lavastus, mis on tekitanud väga vastuolulisi reaktsioone — järelikult töötab. The Biofilm Sistersi „Pure Pink Pox” — erakordselt mänguline moodus rääkida kultuuritöötajate, naiste, valijate paljudest küsimustest ja aga-dest.

2. „Fundamentalist”, Von Krahli Teater, lavastaja Marta Aliide Jakovski. „Röövlitütar Ronja”, Eesti Noorsooteater, lavastaja Taavi Tõnisson. „Siili poomine”, Tartu Uus Teater, lavastajad Andreas Aadel ja Elise Metsanurk.

3. Tallinna Linnateatri „Muusikale” (lavastaja Diana Leesalu) — Sander Roosimägi ja Theodor Teppo võimas kaksikroll. Endla „Kolm õde” (lavastaja Ingomar Vihmar) — põnev ja hästi välja kantud viis väga tuntud näidendi esitamiseks. Rahvusooper Estonia „Loomade karneval” (lavastaja Marina Kesler) — ilus ja terviklik visuaalne, tantsuline, heliline maailm lastele. „Divide et impera” (autorid ja esitajad Aare Pilv ja Jarmo Reha) — erakordse atmosfääriga ja end vaatajasse sügavalt sisse nihverdav lavastus. Üks näide Jarmo Reha võimest lava täielikult endale haarata (Aare Pilv on samas suurepäraseks tasakaaluks hoopis teises võtmes mängides/olles). Miksteatri „Maestro” (lavastaja Kaido Rannik) oli vist eelmise aasta suuremaid üllatajaid. Kaja kultuurikeskuse üsna elutu olemisega saalis mängisid Karl Robert Saaremäe ja Karl Edgar Tammi sõnu kasutamata elusaks ühe loo ellu jäämisest. Ugala teatri „Ema” (lavastaja Tanel Jonas) — näide Terje Pennie viimase aja põnevatest rollidest. Tartu Üliõpilasteatri „Paan Peeter ja Sõbake” (lavastaja Mihkel Kohava) — laval on küll üliõpilased, aga väga mõnusa energia ja mängulisusega. „Minul on vari” (lavastaja Kaili Viidas) — näide sellest, kuidas geneerilise suvelavastuse vormis väga hästi õnnestuda.

4. Teine pool küsimusest: minu meelest ei kaotaks teater kuigi palju, kui vähemalt iga teine Tšehhov või Shakespeare lavastamata jätta. Võime ju rääkida aegumatutest tekstidest, aga ega need tekstid nüüd päris ise endale ka tänapäeval kõnetavat tähendusvälja ümber kasvata. Tagasi võiks sama loogika alusel tuua muidugi väga ägedad õnnestumised — näiteks Von Krahli „Hamleteid” (laval Juhan Ulfsak, lavastaja Saša Pepeljajev, videokunstnik Taavet Jansen) mäletan siiani eredalt ja läheksin ilmselt hommepäev uuesti vaatama.

5. Ma ei näe, et seda küsimust saaks küsida päris nii. Kui ma saaksin hindadele piirmäära seada, peaks mul olema varrukast võtta ka mitu tõhusat plaani teatrite tõusvate kulude katmiseks ja „kultuuriministeerium võiks rohkem raha anda” ilmselt pole see vastus, millega reaalses maailmas midagi ette võtta. N-ö tavapäraste teatripiletite subsideerimise asemel võiks rõhu asetada sellele, kuidas oleks võimalik kultuuri viia nendeni, kes ei saaks sellele ligipääsu ka viis või kümme eurot odavamalt. Või kes iseseisvalt teatrisse minna ei suuda. Miks mitte mõelda ka neile, kellele Eestis teatrit ei tehtagi, ja toetada hoopis teatreid või etenduskunstnike kooslusi, kel oleks motivatsiooni teha uurimistööd ja selle põhjal lavastusi erivajadustega inimestele. Iga inimene võiks ju lugeda?!

6. Teatriauhindadega kaasnenud arut­elude järel tunnen, et igatsen rohkem dialooge, kus arutletaks nii vanuse, soo, poliitilisuse või kas või ajatu klassika ja meelelahutusega seonduva üle ja mitte õigete ja valede vastuste kategoorias, vaid eelkõige pöörates tähelepanu erinevate kihtide ja nüansside avamisele, paremini mõistmisele. Ja veel üsna värske, teist aastat teatriauhindade žüriisse kuulujana tunnen, et erinevate žüriide liikmed võiksid ehk senisest rohkemgi kasutada võimalust ning kommenteerida oma valdkondade tervikpilti ja eredaid hetki. Lisaks nominentidele ja laureaatidele on palju põnevat, mida välja tuua. Inimesi, tendentse, tähelepanekuid. Hea ülevaade ja loodetavasti žüriikaaslastega peetud arutelud võiksid anda teatrihuvilistele või kolleegidele tõhusa aluspõhja laiema pildi kujundamiseks.

 

GREETA VÕSU:

1. Biofilm Sistersi „Pure Pink Pox” — ootamatu laks, mis oli nii õige. Kui kuskilt Eestist feministlikku teatrit otsida, siis just siit. Ivan Võrõpajevi „Iraani konverents” — kahju, et Theatrum teksti potentsiaali ära rikkus.

2. Marta Aliide Jakovski „Fundamentalist” — vajalik teemakäsitlus, valusalt intiimne ruumiloome, geniaalne dramaturgia. Renate Keerdi „LOOD” — intelligentne situatsioonikoomika, kehalisi piire kompav show, totaalselt vastastikmõjuline
ansamblitöö. Vanemuise kolmeosaline balletiõhtu „Metamorfoosid” — haarav ja puudutav kompositsioon, kus 1. ja 3. osa panevad uskuma Vanemuise balleti tulevikku; katastroofilist 2. osa oli vist vaja keskele kontrastiks.

3. Terve ansambel Vanemuise „Tõrksa taltsutuses”. Renate Keerdi beebipõder Tartu Uue Teatri „Siili poomises”. Grete Jürgenson Tartu Uue Teatri „Cervantooriumis”.

4. Tööeetika vestlusring festivalil „Draama 2022”, mis tõestas, kui pikk maa on veel minna aususe, avatuse ja läbinähtavuse poole ning ringkaitse kadumiseni.

5. Jaak Alliku sõnavõtt naislavastaja küsimuse üle või õigemini vastulaused sellele. Ott Karulin: „Sooviksin, et Jaak Alliku mõtteavaldus saaks täpselt kirja pandud. Selles sõnavõtus avalduv mõtteviis ilmestab täpselt, milles on probleem ja miks see probleem on.” Vt täpsemalt: „Teatrielu 2021” sissejuhatav vestlusring.

6. Tahaksin näha uuesti Uku Uusbergi lavastusi „Põhjas” ja „Ivanov”, sest see aitaks mul ehk üle saada lootusetust pettumusest nimega „Kalaranna 28”.

7. Arvan, et teater ei pea olema heategevusasutus mitte majanduslikus, vaid moraalses mõttes.

8. Üks Tartu elanik siin palub härdalt: tooge Vanemuisesse uusi lavastajaid!

 

EIKE VÄRK:

1. Tänuväärne on ajatu (algupärase) kirjandusklassika ja klassikute uudne ja omanäoline tõlgendamine, klassikaliste teoste väärtustamine ja lähendamine noorele publikule. Dramaturgide Mirko Rajase ja Indrek Koffi Juhan Liivi elust ja loomingust jutustav poeetiline teatritekst „Sihtisid pole sel sillal”, mis jõudis lavale EMTA lavakunstikooli ja Eesti Noorsooteatri koostöös (lavastaja Mirko Rajas), ärgitab süvenema Liivi teoste maailma, toob Liivi ja tema loomingu tänapäeva vaatajale lähedale, aitab mõista klassikateostes käsitletavate teemade igikestvust.

Hea meel on ka 1959. aastal valminud, eesti draamaklassikasse kuuluva Juhan Smuuli näidendi „Lea” taasavastamise üle. Lavastusdramaturg Sven Karja, lavastaja Elar Vahteri, nimiosas särava Piret Krummi ja teiste koostöös on Kuressaare Teatris sündinud üllatavalt omapärane ja kaasaegne Smuuli teose uustõlgendus. Üllatas ka lavastaja Tanel Saare ja dramaturg Mihkel Seederi „Oidipus. Antigone” VAT Teatris — omapärane, dramaturgiliselt sügav, haarav ja tänapäevane, kaasaja ühiskonna valupunktidesse süüviv ning noort vaatajat kõnetav vanakreeka tragöödia tõlgendus.

Kaasaegsetel algupärastel teatritekstidel põhinevate lavastuste poolest oli aga hooaeg üsna vaene. Huvitavat mängulist teatrit pakkus lavastaja Markus Helmut Ilvese (dramaturgiline tugi Roos Parmas, kunstnik Kadi Sink, valguskujundaja Oskar Punga) ja näitlejate Kristiin Räägeli, Jan Ehrenbergi ja Simo Andre Kadastu ühistööna valminud, üksi- ja koosolemisest jutustav „Vabalt peetavate kanade munad”. Mõjuv teatritekst on loovinimese hingesügavusi avav, Käbi Laretei autobiograafilistel raamatutel põhinev Mehis Pihla „Solist“ peaosatäitja Kersti Kreismanni meeldejäävas esituses.

Kuna algupärased ooperid sünnivad meie teatrimaastikul küllaltki harva, on tähelepanuväärseks sündmuseks Tammsaare romaanil põhineva Ardo Ran Varrese ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan” esietendumine Vanemuises.

2. Lavastusterviku poolest on meeldejääv lavastaja Juhan Ulfsaki, lavastus­dramaturg Eero Epneri, kunstnik Edith Karlsoni, kostüümikunstnik Kärt Ojavee, helilooja Jakob Juhkami ja valguskunstnik Mihhail Makoshini kujundirikas, müstilise lavaatmosfääriga, salapärane „Melanhoolia” Von Krahli teatris. Tähelepanuväärne on lavastaja Karl Laumetsa ja kunstnik Kristjan Suitsu koostöö Yasmina Reza näidendi „Kunst” lavale toomisel Viinistu kunstimuuseumis. Laumetsa lavastus keskendub eelõige tegelaste psühholoogiale, keerukatele ja vastuolulistele inimsuhetele, mida suurepäraselt avab kõrgvormis trio koosseisus Jaan Rekkor, Tõnu Oja ja Guido Kangur. Vastukaaluks argisele suhtemaailmale võlub reaalne meri kui elustunud meremaal pildiraamis lava tagaseinas. Poeetilist hingust lisab ka helilooja Hando Põldmäe muusika ning Heigo Rosina või Brita Reinmanni musitseerimine löökpillidel ehedate merelainete taustal.

Lavastaja Karl Laumetsa ja kunstnik Kristjan Suitsu ning näitetrupi koostöös on sündinud ka tundlik, detailitäpne, tänapäeva teatripublikut kõnetav „Galileo elu” Vanemuises, kus Hannes Kalujärv nimiosas mõjub ääretult sümpaatselt oma teadlasele omase (elu)targa silmavaate, vaoshoituse, varjatud emotsionaalsuse, kire ja varjundirikka siseilmaga.

Suveteatrist võlus Vooremäel metsade rüpes sündinud ehe ja poeetiline „Ukuaru” (dramaturg Urmas Lennuk, lavastaja ja valguskujundaja Peep Maasik, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres) ning selle peaosaliste Ursula Ratasepa ja Pääru Oja südamlik ja tundeküllane koosmäng.

3. Kui enamasti nähakse teatrilaval põnevaid meesnäitlejate rollisooritusi ning kurdetakse naisnäitlejaile võimalusi pakkuvate huvitavate rollide vähesuse üle, siis vaadeldav hooaeg on rikas tähelepanuväärsete, jõuliste naisekujude poolest. Mõjusaima lavalise kohaloluga haarab Terje Pennie impulsiivne, emotsionaalne ja oma hirmudes traagiline nimitegelane Ugala Teatri „Emas”. Oma lavalise kohalolu jõulisuse, groteskse värvikuse ja üli­emotsionaalsusega on meeldejääv Ülle Kaljuste Cass teda toetavas mõnusa huumoriga vürtsitatud tegelaskujude ansamblis „Igatsuse rapsoodias” Eesti Draamateatris. Jõulise, kompromissitu ja traagilise naisarsti tegelaskuju loob Garmen Tabor Ugala teatri äärmusteni pingestatud suhte­draamas „Arst”. Põnev ja salapärane on Liina Tennosaare Camille haaravas koosmängus Rauno Kaubiaineni ja Riho Rosbergiga Kellerteatri trilleris „Afäär”. Unustamatu, sügavuti läbi tunnetatud, oma hingesuuruses ja südamlikkuses liigutavalt võluv on Aivar Tommingase Kuzovkin Vanemuise teatri „Armuleivasööjas” — kindlasti roll, mis jääb kuldsete tähtedega meie teatrilukku. Imetlusväärne on võluva noorusliku sära ja energiaga trio: Helgi Sallo, Voldemar Kuslap ja Harry Kõrvits Vana Baskini Teatri „Lumeroosis”. Priit Strandbergi erksavärviline ja mänguline „Tõrksa taltsutuse” lavastus Vanemuise teatris haarab mängurõõmu ja humoorikate tegelaskujude võrratu galeriiga. Suurepärases ansamblimängus on hoogu, särtsu, musikaalsust ja ühist hingamist.

4. ETUKÜ aastakonverents „Teatri tegemise ja kogemise uued viisid” Kellerteatris — vahetu kohtumine pärast koroonaaegset pausi.

5. Eero Epneri raamat „Lembit Ulfsak” (toimetaja Maria Ulfsak).

6. Korduvalt võiks nautida aegumatut klassikat: Tammsaare suurromaanil „Tõde ja õigus” põhinevaid Elmo Nüganeni tõlgendusi Tallinna Linnateatris, Voldemar Panso Tammsaare-lavastusi. Uuesti võiks näha Elmo Nüganeni lavastusi „Romeo ja Julia” ja „Pianoola”, Jaanus Rohumaa lavastusi „Ainus ja igavene elu” ja „Arkaadia”, Adolf Šapiro lavastusi „Kirsiaed”, „Isad ja pojad” ja „Kolm õde”, Mladen Kiselovi lavastust „Kes kardab Virginia Woolfi?”, Rein Aguri Shakespeare’i-lavastusi „Suveöö unenägu” ja „Romeo ja Julia” ning Tuglase teostel põhinevaid „Väike Illimar” ja „Toome helbed”, Mati Undi „Laulatust” ja „Kirsiaeda”; Andres Noormetsa lavastusi „Naine merelt” ja „Valged põdrad”, Uku Uusbergi lavastusi „Pea vahetus”, „Kuni inglid sekkuvad” ja „Ivanov”, mitmeid Mikk Mikiveri, Priit Pedajase, Merle Karusoo jt lavastajatöid. Huvitav oleks uuesti näha 1960. aastate teatriuuenduse laines sündinud Jaan Toominga, Evald Hermaküla ja Kaarin Raidi lavastusi. Lemmik­lavastusi on aastakümnete jooksul kogunenud väga palju, mida ikka ja jälle uuesti näha tahaks. Neid siinkohal üles lugeda on võimatu.

7. Teatripiletite hinnad on juba tõusnud. Riik peaks teatreid rohkem doteerima. Põhilised teatrikülastajad on kultuuritöötajad, õpetajad ja õppejõud, üliõpilased ja pensionärid, kelle sissetulekud ei ole just kõrged. Teatrikunst peaks olema kättesaadav kõigile, kes seda vajavad.

8. Kahjuks ei jõua kõike meie teatrimaastikul toimuvat haarata, palju vaadeldava hooaja uuslavastusi on nägemata.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist