„LEGACY OF UKU MASING IN TARTU”. MÕNED ÄÄREMÄRKUSED VEEBIFILMILE

VALLO KEPP

Uku Masing (1909–1985).

New York Public Library maailma keelte osakonna tellimusel valmis veebisaade luuletajast ja teoloogist Uku Masingust (11. VIII 1909 — 25. IV 1985). Saate esmaesitlus toimus Uku Masingu surma-aastapäeva paiku, 26. aprillil 2022 sama raamatukogu ruumides. Saate valmimisel olid toeks Eesti Vabariigi peakonsulaat New Yorgis, Uku Masingu Kolleegium, Tartu Kirjanduse maja, Kirjanike Liidu Tartu osakond, programm „Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024” ja Eesti Kultuurkapital. Veebisaate teostus: Raul Rooma ja Jassu Hertsmann. Saade on järelvaadatav YouTube’i kanalil „Kirjanduslinn Tartu”.

Masingust kui folkloristist kõneleb professor Ülo Valk, Masingust kui kirjanikust Külliki Kuusk ja Masingust kui usundiloolasest Indrek Peedu. Kõik kolm osalevad ka vestlusringis Masingust kui visionäärist, mida juhatab Uku Masingu Kolleegiumi esimees Urmas Nõmmik. Lauri Sommeri tõlkeid Masingu luulest esitab Jonathan Roper, Lauri Sommer ise kannab ette „Itku isale”. Oma perspektiivi lisab Saaremaal elav itaalia-ameerika arhitekt ja suur Masingu austaja Giuseppe Provenzano. Saade on valdavalt inglise keeles eestikeelsete subtiitritega, Külliki Kuuse ettekanne ja vestlusring aga eesti keeles ingliskeelsete subtiitritega (tõlkinud Ilmar Anvelt).

 

Mõned ääremärkused veebisaatele

Kui ma 1998. aastal, siinsamas toas, kus praegu arvuti taga istun, olin kuulanud ära Masingu 90. sünniaastapäeva korralduskomiteesse kuuluva Mikk Sarve teate võimalusest Uku Masingust film teha, oli tunne, et nõustumisega panin paika midagi väga olulist endagi elus. Avasin aknad ja ukse millelegi väga suurele, mille kaardistamiseks kipub ühest elust väheks jääma. Ja kui 2009. aastal oli mul võimalus käes hoida topeltplaati isikuloolise filmitriloogiaga „Uku Masingu maastikud” (203 min 40 sek, Estinfilm, 2000–2009), asusin endas tekkinud tühjust vanade ja uute lugemistega täitma.

Seda suurem on rõõm, et teine ekraaniteos Masingust sai alguse ookeani taga ja vormistati ekraanile juba programmi Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024” raames. Õiglaste alleel Jeruusalemmas kasvab puu ja on mälestusplaat prof dr Uku Masingule ja Eha Masingule. New York Public Library soov tutvuda lähemalt selle puu ja mälestusplaadiga seotud inimestega realiseeruski nimetatud veebisaates. Tõsi küll, olen veendunud, et tulevasel ausambal Hurda tänava maja ees peaks Eha kuju seisma murelipuu all Uku Masingu kujust eespool. „Murelipuu mu akna all (linnukirsipuu asendaja) õitseb,” teatab Masing Vello Salole 18. mail 1981.1 Eha tähtsust Uku elus ei ole võimalik üle hinnata. 

Masing, kes ise kujutles end saadikuna Magellani pilvelt, kes on sattunud elama siia, Eestisse, hernhuutlikku talupojaperre Raikkülas ja omab otsekaemust Hoosea (8. saj eKr) ja pastor Mülleri (1570?–1608) aega, ja kes kirjutas ligi tuhandeleheküljelise saksakeelse doktoritöö Vana Testamendi pisi­prohvetist Obadjast (5. või 6. saj eKr)2, on üks keerukamaid loojaisiksusi meie kultuuriruumis. Vahel on tema peateoseks nimetatud „Saadikut Magellani pilvest” I–III3 , vahel „Georg Müllerit”4 ning riburadapidi teisigi luulekogusid. Seetõttu mõjus vaataja suunamine folklorist Ülo Valgu saatel kohe ekraaniloo alguses muinasjuttude juurde väga koduselt, justkui oleks suunatud suisa vennastekoguduslikult madalasse talutarre. Uku Masingu hiiglaslik mälumaht ja mitmekümnekeelne lugemus võimaldas vaadelda ja uurida muinasjutte üle ilma. Siit lähtub ka Isidor Levini sõjajärgne huvi eesti ainese ja Uku Masingu teadmiste vastu. Aga ka Masingu enese esikus külalistele kaasa antud soovitused ikka muinasjutte lugeda. Arvan, et mitte meie nüüdisaegseid värvilisi elujulmustest puhtaks destilleeritud ninnu-nännusid, vaid ehtsaid müütilisi pärimusi. Kui Ülo Valk pidas peale Isidor Levini nimetamisväärseks ka Oskar Looritsat ja Valter Andersoni, pidanuks ka nemad oma pildiga filmi vääristama. Kolm hetke, mil Ülo Valk Kirjandusmuuseumis Uku Masingu tegevust vaatleb, on nauditavad ja silmi avavad. Siin oleks võinud pildis vilksatada „Enzyklopädie des Märchensi” köiteid, mille kaastööline Masing oli.

Kaamera lend Tähtvere kohal ei sobi hästi  Masingu luuleloomingut sisse juhatama; oleks tahtnud näha seal tema sünnitalu töösuvede ja suvise peatuspaiga Taevaskoja maastikku. Kuigi jah, Levin ei ole Raikkülas käinud ja seega osutusid kõik spekulatsioonid tema varjamisest sealmail tühjaks. Kuid luules on valdavad mälupildid loodusest. Ka kangastub mulle, et pärast päevatööd luulet kirjutades avab Uku Masing endas algkristliku ligimesearmastuse luules kujutatava elamisväärse maailma vastu, kus on „inimlikku soojust, mõistmist ja osavõtlikkust (…) ebainimlikes oludes ja ülekohtus. Selles oli midagi ennekuulmatut.” Nii kirjutab Uku Masingu kuulsaim õpilane, Iraagi Teaduste Akadeemia liige Arthur Võõbus, mõeldes evangeelse usu osast eestlaste vaimsuse kujunemisel/kujundamisel.5

Külliki Kuusk on Masingu luule konkurentsitult parim tundja. Koht ja inimene koos rajavadki Masingu luules talupojamõtlemise vundamendi. Raske on tõlkida inglise keelde eesti talupojafilosoofiat — üsna sageli asub luuletaja talu ümbruse jäädvustamisel just talupoja pasteldesse. Kaks sellist pisut müstilist talupoega meie luules ongi: Uku Masing ja Bernard Kangro. Lehitsege raamatut „Eesti talu: koguteos sõnas ja pildis” (1959), kuhu Kangro ja Uibopuu viisteist aastat pärast talude hävitamise algust Eestis pagulastelt kogutud pilte koondasid. Nobeli sarjas parketikõlbulikuks tunnistatud ja kahes järjestikuses trükis 6 ilmunud Rabindranath Tagore luule tõlked on tugevate masinglike joontega — piisab kui panna lugemislambi valgusvihku kõrvuti inglise, vene, saksa või mõni muu tõlge ja võrrelda neid Masingu viis või kuus trükki üle elanud tõlgetega. Paljudele eesti lugejatele on need siiani südamelähedased tõlkevärsid. Masingu endagi kuueköiteline „Luule” (2000–2005) seal sisalduva kahekümne viie koguga seisab ikka veel kuidagi eraldi valdavalt nõukogude ajal välja kujunenud luule hierarhiast. Ka puhas rõõm religioossusest on meie tippluules harukordne ja tavalugejat ehmatav. Kahju, et meie projektipõhine teadus „kaotas ära” värsiuurija Aile Toominga — võib ju Masingu luules olla peidus ka araabia mõjusid, nagu viitavad talle ainuomased ida värsimõõdud. „Itkus isale” ja „Itkus õele” rändab Masing koos lahkunutega mööda talutööde kohti — täiesti võrreldav meresõitja Hanno rändamistega „Hannolaulus”. Lugeja on kuidagi kaitsetu, seistes silmitsi luulekeele sakraalse aluspõhja, palve, pihtimise ja päevikulisusega. Eriline pihtimuslik joon läbib ka Uku Masingu kirju.

Avaldamisvõimalusteta sisepagulane Masing kirjutas eelkõige iseendale, talletas oma mõtterännakuid ja on kirjutanud vahel torisedes Kangrole, Ristikivile ning teistelegi, et ei mäleta enam täpselt oma mõtte liikumist luuletuste käänukohtadel. Kangro oli oma arbujateteemalise raamatu jaoks väga huvitatud just Uku Masingu kui arbuja luuleteest.7

Lauri Sommeri algul veidi ehmatav Masingu itkuteksti seostamine meie itkude laulmise traditsiooniga muutub lõpuks enesestmõistetavaks. Jõudsin mõelda pildist, kus Uku ja Eha ning Uku õde Agnes laulavad isa puusärgi juures Eino talumaja ees päikesepaistelisel õuel. Sümboolne on filmis ka jutustavate tegelaste sulgemine Eha ja Uku Masingu eluruumidesse — oli Masing ju kabinetiteadlane, kellel võimalusi rännata polnud, ja kohati tundus, et Lauri laulab taustal paistnud raamatutelegi itku. Arhitekti Giuseppe Provanzano ekslemist Saaremaa puude vahel võiks võtta kui tee otsimist Masingu manu. Kuigi mind oleks rohkem huvitanud, mida vanahärra oleks rääkinud Eino talu puude vahel Raikkülas.

Omaette väärtus on Jonathan Roperi sisenduslik ja perfektne Lauri Sommeri Masingu-tõlgete lugemine. Tahaks paluda enamusel meie raadios ja teleekraanil õilmitsevatel lobasuudel kuulata, kuidas loetakse kirjanduslikku teksti! Milline võib olla diktsioon ja tundeintensiivsus.

Indrek Peedu mõtted Masingu jumaliku (alg)ilmutuse ideest ja pürgimusest religioonideülese filosoofia poole on sümpaatsed. Mõeldes alg­kristluse vägivallatusele võib küsida, kust küll tuli ristisõdade ülbus või indiaanlaste tapmine kulla pärast. Algilmutus Jumalalt on mõnele meist kohalolev ja tuntav. Valgustatuks saamine on ka ilmaasjade mõistmise algus. Jeesus, Buddha ja Lao Zi on siiani suured eeskujud maailma eri paigus, Masingu meelest inimmõtte tipud.

Saate tegijad (vasakult): Raul Rooma, Jassu Hertsmann ja Urmas Nõmmik
Masingu Kolleegiumist. Indrek Peedu foto

Tundub lausa uskumatu, et seltskond, kes on valanud Uku Masingu elu romaanidesse, on jätnud tähelepanuta läbiotsimise ja korteri valve all hoidmise episoodi Tartus Saksa okupatsiooni ajal. Selle mälestuskillu võiks kokku võtta nii: „Koos oma abikaasaga oli ta [Uku Masing] sõjapäevil, mil õhkkond ärevaks muutus, Tartust teadmata kuhu lahkunud. Tema peremehetuks jäänud korterisse, mis asus Tähtvere linnaosas, olid aga sisse murdnud mingid saksa sõjaväelased — mis iseendast polnud sõjaolukorras midagi erilist. Leidnud siin eest rikkaliku raamatukogu, mis sisaldas peale muu üsna ohtrasti igasugust semitistikat, pidasid nad seda kellegi juudi korteriks ja käitusid seda vabamalt. Võimalik — ja minu arvates isegi enam kui tõenäoline —, et nendega koos võis olla ka mõningaid kohalikke omakaitselasi-noorukeid. Tuhnides professor Masingu kappides ja kirjutuslaua laegastes, avastasid nad neile kahtlemata erilist huvi pakkuva fotokogu, mis koosnes peamiselt aktifotodest ja mitmesuguste erutavate seisundite kujutistest. Täiesti seletamatul kombel pääsesid need fotod kuidagi althõlma liikvele.”8 Kommentaariks lisaksin: ükski tavaline läbiotsija ei suuda koduraamatukogus esimese korraga märgata semitistikat ega leia sahtli ja panipaiga avamisel  Saksamaalt toodud maalimis- ja joonistamistarbeid, mille maja peremees tahapoole on lükanud. Ka võib Masingu raamatute hulgast leida selliseid, kus fotodele on kopeerimise hõlbustamiseks pliiatsiga kantud võrgustikke. Leida võib ka tema enda pildistatud maalimisväärset, talletamiseks „välismälus”. Need asjad pidid olema läbiotsimise ülesandes kirjas. Tõenäoliselt oli korraldatud ka Isidor Levini varitsemine — varitsejatel aga hakkas päevavalges igav ja eks siis vaadati elamist põhjalikumalt läbi.

Masingu ülikooli õppeprotsessist eemaldamise kohta teatatakse pisut rahulolevalt: „Küsimus oli puht moraalse iseloomuga ja meile kõigile oli pikemata selge, et prof. Masingul osutus võimatuks tegutseda akadeemilise pedagoogina olukorras, kus tema ümber hõljus üsna avalik ebasündsuse oreool.”9 Nagu tavaliselt, ei olnud otsustajad ise piltpostkaarte ja fotosid näinud, hukkamõist põhines kuulujuttudel. Siinkohal ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui Isidor Levin oleks „külaliste” kohal olles koju tulnud! Uku Masingu eraelus on palju märke tema pisut professorlikust saamatusest ja tundub, et Eha oli see, kes mõtles välja Levini dokumendi (sünnitunnistuse) asendamise, et anda Levinile uus identiteet, nagu tänapäeval öeldakse. Olles üle kümne aasta tagasi selle tsitaadi leidnud, ei kahtle ma siiani, et see läbiotsimine oli otsene oht Isidor Levini ning Eha ja Uku Masingu elule.

Et selle ohtliku  mõttearendusega ühele poole saada, vaatame üle ka Isidor Levini mälestuskatke samast sündmusest: „Masingud olid kohal. Salme [Niilend] kolis nende juurde minu tuppa, kus seinal oli rippunud Masingule kingitud ühe eesti kunstniku maal tantsivast Herodese tütrest, käes taldrik Johannese peaga. Läbituhnimisel meie äraoleku ajal korteris kas siis politseinik või muidu röövel oli pildi katki rebinud, sõimates — nagu Eha jutustas, naabrite sõnul — verejanulist juuti, kes siin teoloogiaprofessori korteris elanud. Ta pidi ju olema leeris käinud mees ja võinuks teada, et Ristija Johannes oli juut, kuid mitte mõrtsukas, vaid selle ohver!”10 Ka siit kumab läbiotsijate eelnevat, kellegi poolt suunatud informeeritust.

Vestlusring (vasakult): Urmas Nõmmik, Indrek Peedu, Külliki Kuusk ja Ülo Valk.
Berk Vaheri foto

Vestlusring elutoas Uku Masingu Kolleegiumi vanema Urmas Nõmmiku juhtimisel sujus kenasti; mõningal määral sõnastati ümber üksikmonoloogides kõlanud mõtteid. Näiteks Masingu arvamus, et järgneva kahesaja aasta jooksul pole mõtet prohvet Obadjat käsitleda, kuna tema doktoritöös on kõik juba olemas. Tõsi küll, trükitud on vaid ta töö esimene pool, teise poole laotud veerud hävitati nõukogude võimu alguses. Vestlusringis toonitati Masingule omast pidevat sõnastamisvajadust ja teadlase puhul haruldast (otse)kaemuslikkust, järelduste kaleidoskoopilisust ja järeldustest hoidumist. Jõudehetkil sündis sõnastamistarvidusest luule ja päev oligi Masingul korda läinud. Nõukogude korra tingimustes oli kirjutamine suunatud „memoreerivalt enesele” (prof Ülo Valk) ja vahel õnnestus luulega lehed saata jõuludeks kirjasõpradele raja taha, kus need leidsid trükkimist. Mana kohta käiva käsitluse kommentaariks võiks lisada pisifakti, et võtnud osa Klooga koonduslaagrite järelejäänud paberite tõlkimisest pärast sõda ja lükanud tagasi NKVD katse värvata teda kaastööliseks, pakkus Masing ilmselt ise endale agendinimeks Manatu — aga sinna see kõik jäigi. Kui saates midagi olulist puudu jäi, siis viide Masingu hiigeltööle pärast sõda, siiani publitseerimata mitmetuhandeleheküljelisele „Vana Testamendi sõnaraamatule”.

Giuseppe Provenzano püüab sukelduda Masingu keelde, vaadata seda, mida vaatas ja nägi Uku Masing, ja ütleb lõpuks välja sulaselge tõe: luuletajate töö ongi päästa see maailm. Võiks arvata, et see mõte oleks omandanud suurema kaalu, kui võttegrupil oleks õnnestunud tuua vanahärra Masingu sünnikohta Raikkülla, kuigi Eha ja Uku Masing viibisid ka Saaremaal Valjalas kirikuõpetaja Toomas Pauli ja Agne-Dorothea (Thea) külalistena.

Masing uuris terve elu teda ümbritsevat maailma ja tõstis piire ringi vastavalt vajadusele, kuid mitte kaotades sidet „elusamusega” — see oli ja on peamine. Saksamaalt tulles sõnastas ta kohvritega kärunaise taga kõmpides (voorimehe võtmiseks puudus raha), kui tolmused ja ahistavad olid Tartu tänavad. Ta tundis, et temalt oli võetud kõige tähtsam, võimalus lugeda Berliini ja Tübingeni raamatukogudes mis tahes raamatut või käsikirja.11 Vähemalt kaks korda elus ei mahtunud Uku Masingu kunstniku- ja luuletajahing tavaluterluse ahtakesse maailma — ta kõrvaldati õppejõu kohalt ja see valmistas talle kannatusi ning tekitas enesehävitamise mõtteid. Rääkimata kannatusest tuleroaks saanud paberite pärast. Peame olema tänulikud, et Isidor Levini elushoidmine õnnestus ning et Eha ja Uku Masing jäid ka ise ellu. Levini venelastest vangistajad heitsid talle pärast sõda ette kuritegelikku ellujäämist Saksa okupatsiooni ajal Eestis!12

Et mõista Uku Masingut tema suhetes kirikuringkondadega, valisin järgneva tsitaadi Elmar Salumaalt: „Kirikuringides vaadati temale murega — ja antud juhul oli see küll õigustatud, sest mag. Masing kippus oma võimeid rakendama ka õppetöös sama ühekülgse isikupärasusega, nagu see ilmnes kõiges muuski; olid mures mitte ainult need, kes vahest silmas pidasid kitsaid puht kiriklikke huve. Ta ei olnud, tõsi küll, teoloogiliselt liberaal selle uusprotestantlikus suunas, kuid tema Vana Testamendi religioonilooliselt orienteerunud käsitlusviis ei seisnud tegelikult mitte väga kaugel sellest.”13 Eks sellest kõnele ka tema 30-ndate keskel valminud doktoritöö ümber üles keerutatud tolm Tartu Ülikoolis. (Kes kaitseb esimesena teoloogia doktorit Eesti Vabariigis?! — Masing jäi Jaak Taulile alla, kaotas huvi doktoritöö vastu.) Siis tuleb sõda ja kaitsta õnnestus Masingul töö ta enda sõnul „sisukorra esitamisega” — see tähendab, et aastal 1947 sõjast räsitud vastuvõtukomisjoni ees sisukorra arutamisest kaugemale ei jõutudki. Töö teema oli valitud nii, et Masing satuks materjalipuuduses tupikusse. Kuid Masing oli Berliini ja Tübingeni raamatukogude abiga suuteline kirjutama Piiblis kahel leheküljel esinevast pisiprohvetist ligi tuhandeleheküljelise uurimuse.

Ekraaniloo tegijad ise nimetavad tulemust veebisaateks, mis võib ju nii olla, kuigi sisuliselt on enamus loost filmi mõõtu. Pilt vajaks mõningat lisa, liiast ei oleks mõni heliaktsent ja ka täpsustavad tiitrid. Tegijate seltskond on pädev ja võiks mõne aasta pärast proovida kätt pikema Masingu-filmi juures. Loodan, et jõuan selle ära oodata. Ja tähtsaim: ehk keegi vaatajatest haarab Uku Masingu nime kui lipu pea kohal kanda ja asub teda uuri­ma ning tõlkima — materjali mõtisklusteks on ekraaniloos piisavalt, elus ja raamatutes seda enam.

 

Viited:

1 Uku Masing, Vello Salo 2013. Vaimusõdurid viletsuse ajal, lk 192.

2 Der Prophet Obadja. Tartu ülikooli Toimetised, B Humaniora XLI, Tartu, 1937, väitekirja teise poole trükipoognad hävitati pärast sõda.

3 Uku Masing 2005. Luule VI.

4 Uku Masing 2004. Luule V. Vt ka Georg Müller 2007. Jutluseraamat.

5 Arthur Võõbus 2009. Kummargil käsikirjade kohal, lk 391. („Evangeelse usu osa eestlaste vaimsuse kujundamisel”, algselt ilmunud Eesti Kirik, 1977, nr 4, lk 123–127).

6 Rabindranath Tagore 1936, 1940. Gitandžali: Aednik.

7 Bernard Kangro 1981. Arbujad. Lund; 1983. Arbujate kaasaeg, Lund.

8 Elmar Salumaa 2010. Tiib pandud aastaile õlale: Mälestuskilde minevikust,
lk 569–570.

9 Samas, lk 570.

10 Isidor Levin 2010. Minu elu- ja mõttevarast. Tartu, lk 90.

11 Uku Masing 2012, 2017. Kirjad Liile, lk 319.

12 Isidor Levin 2010. Op. cit., lk 113.

13 Elmar Salumaa 2010. Op. cit., lk 309.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist