VASTAB TAAVI VARM

Taavi Varm detsembris 2022.
Harri Rospu foto

 

Kuidas su printsessidel läheb?

Tulin just oma noorema tütre Franka näituse avamiselt. Ta õpib Tallinna Kunstigümnaasiumis ja neil on selline ülesanne.

 

Su vanema tütre nimi on Lola. Kas need nimed on inspireeritud filmist „Lola jooks”?

On jah. Vastupidiselt sellele, et minu ja mu venna nimed on pärit piiblist: Taavi ja Leevi. Mul pole midagi usu kui sellise vastu ükspuha millisesse jumalasse, küll aga on institutsioonide vastu, mis inimesi ära kasutavad. Muidugi, kui inimesel on raske periood, võib see aidata. Olen minagi uue Eesti aja alguses metodisti kirikus konservide järel käinud. Kuid kaht asja teadsime abikaasa Anniga kohe: et soovime olla noored vanemad, et saaks lastega sõber olla, ja et me ei pane traditsioonilisi kirikunimesid. Vanema tütre ajal oli just see „Lola jooks” aktuaalne teema. Kui noorem tütar sündis, siis mõtlesime teise ägeda filmi „Viies element” peale, kus on peategelane Leeloo, aga see eestikeelne Leelo ei tundunud jälle õige. Siis nägin unes, et mul sündis poeg ja et me panime talle nimeks Franz, aga see Franz ei osanud öelda r-tähte. Unes oli Franz vanas Von Krahli baaris, jõi baarileti taga õlut ja proovis tüdrukutele oma nime ilma r-ita hääldada. Rääkisin oma unenäost Elen Lotmanile, kui sõitsime Rakverre filmima Peeter Rästa lavastust „aaron: juuni”, millele tegin videokujundust. Olgu kõrvalepõikena öeldud, et „aaron: juuni” videokujundus oli tolle aja mõistes väga keeruline tehnoloogiline lahendus… Igal juhul Elen ütles mulle selle peale, et Lolat mängis ju „Lola jooksus” Franka Potente. Niisiis pani Elen mu teisele tütrele nime.

 

Sa tegid 2018. aastal koos teksti autori Donald Tombergi ja helilooja Ardo Ran Varresega Narva Aleksandri kirikus videoinstallatsiooni „Taevas Narva kohal”, mis võitis ka Eesti disaini auhindadel eriprojektide kategoorias kulla. Kuidas sa tookord vaimuliku maailmaga suhestusid?

See oli äge projekt. Kuigi mul on kirikuga isiklik probleem, mõistan ma väga hästi, kuidas teistel inimestel seda vaja on ning mis on näiteks sellise projekti jaoks oluline. Kunagi olime Nu.uniooni tiimiga PAFis residentuuris, kus kohtusin ühe noore itaalia kunstnikuga, kes oli oma koduküla kirikule 800 eurot kirikumaksu võlgu. Ta oli väga mures, et kui ära ei maksa, visatakse ta kirikust välja. Mulle oli see täiesti arusaamatu, eriti kuna ta ise ei nimetanud ennast kristlaseks. Aga kui kirik on tõesti sinu kultuuriruumis niivõrd oluline… Võib-olla on mul see põhjamaalase värk, et metsas üksi olla on okei.

Aleksandri kiriku meeskond oli väga professionaalne. Teha ruutmeetrite poolest tol hetkel Euroopa suurim video püsiinstallatsioon oli ikka suur väljakutse. Produktsioonifirmaks oli Exporabbit, kes tegeleb näituste, muuseumide ja installatsioonide keskkondade loomisega. Selle ümber oli mitu naljakat lugu. Näiteks käisime Alexela kontoris koosolekul koos kirikuõpetajaga, sest ühtegi otsust ei saa vastu võtta, kui Jumal kohal ei ole. Kirik Narvas oli muidugi külm ja rõske. Tookord oli töö minu jaoks lihtsaks tehtud, sain tegelda ainult loomingulise poolega, sest kõiki tehnilisi probleeme lahendasid ATEA leedukad. Muidugi tuleb sellise töö puhul teha alati kompromisse. Sellega mõtlen just asju, mis visuaalselt võib-olla ei ole kõige atraktiivsemad, kuid peavad sees olema.

Ka minu üks lemmiklugusid juhtus seal. Ükspäev istun külmas kirikus arvuti taga ja olen juba päris kaua tööd teinud, kui imearmas vikaarõpetaja Vladimir tuleb ja küsib oma vanas, väga kummalises soome keeles, sest mina vene keelt ei räägi, et kuule, sul on ju kõht tühi, nii terve pika päeva töötada ju ei saa, ma toon sulle midagi. Mõtlesin kohe, et kui ta nüüd toob heeringat, mida ma ei söö, mida ma siis teen. Nii kaua, kui ma teda ootasin, otsustasin, et vahet pole, mida ta toob, sest kõht oli nii tühi. Siis ta tuli, käed selja taga ja hästi kaval nägu peas, ja ulatas mulle kõvade kaante ja illustratsioonidega laste piibliraamatu, kus olid sees meganaivistlikud, Vahitorni-laadsed pildid. Ta ütles, et tõi mulle vaimutoitu. Me naersime seda veel mitu päeva hiljem, kui armas see situatsioon oli: külmas ja kõledas kirikus söömata tööd tehes ulatatakse sulle raasuke vaimutoitu. Mina, loll, ootasin mingeid võileibu. Kirikus on ka inimesed, nendega ei ole mul mingit probleemi. Mul on probleem rumalate ja halbade inimestega, aga kui inimesed on head ja normaalsed, siis olgu nad või kirikus, ikka meeldivad mulle.

 

Kui sa seda tööd tegid, kas suhestusid pigem ruumiga või teoloogiaga?

Ma suhestusin selle looga, mille Donald kirjutas, ja kohalike lugudega. Näiteks viidi mind seda paberist Narva maketti vaatama, millest kindlasti pidi siis mingi visuaal ka meie töös sees olema. Kuid sellises installatsioonis annab siiski vähemalt pool emotsiooni heli, ja Ardo Rani surround-heliteos liitis kogu selle video ja ruumi suurepäraselt kokku. Seal ei olnud mingit konflikti.

 

Sa oled teinud palju ka pedagoogitööd?

Olen viimased kakskümmend pluss aastat õpetanud ülikoolides, Eestis ja mujal. Viimased kolm aastat Kunstiakadeemias. Esimest korda sattusin sel kevadel Erasmuse raames õpetama keskkooli. See oli Tallinna Saksa Gümnaasiumi ja nende Lissaboni sõpruskooli õpilastele mõeldud videomapping’u töötuba. Sellest sai minu jaoks väga liigutav projekt, kuna sain tegelda endale olulise teemaga, milleks on vaimne tervis. Ukrainas sõda juba käis ja teadmatus ja hirm olid üleval; tegelesime noorte emotsioonidega ja sellega, kuidas nemad seda hirmsat olukorda läbi elavad. Sellest sai kokkuvõttes toetusprojekt Ukraina noortele, milles kasutasime ka ukraina artisti stonefromthesky muusikat. Sellest sain innustust ja arusaama, et mulle meeldib ka päris noori õpetada. Kunagi arvasin, et alla ülikooli kolmanda kursuse ei ole väga mõtet õpetada. Aastaid tagasi sattusin TÜ Viljandi kultuuriakadeemias esimest kahte kursust õpetama ja siis mõistsin, et ikka varem tuleb hakata noori mudima. Õpetada saab kõiki, sest õppejõu ülesanne on ju õpetada tudengeid mõtlema ja neid motiveerida. Nüüd annan ka Tallinna Kunstigümnaasiumis noortele valikaine kursust „Loominguline mängudisain”.

 

Mida sa siis täpsemalt õpetad?

Kuigi minu eriala on väga tehniline, ei õpeta ma programme. Ma arvan, et omal käel ja oma tempoga näiteks Youtube’i videotutorial’ite kaudu on see õpe palju praktilisem. Mina õpetan pigem tudengeid mõtlema, loodetavasti ilma tehnoloogiliste piiranguteta. Loomulikult on lõpuks ikkagi teostus ja tehniline lahendus oluline, kuid arvuti on samasugune tööriist nagu pintsel või haamer. Idee on kõige tähtsam ja kui neil on oma ideed olemas, siis oskan neid suunata ja juhendada, kuidas midagi päriselt valmis teha. Alustame ikka paberi ja pliiatsiga. Sel aastal EKAs me näiteks arvutit ei kasutagi, vaid lõikame ja kleebime, mängime valguse, varju ja taskulampidega. Tänapäeval on muidugi noorte arusaamine tehnoloogiast muutunud nii palju intuitiivsemaks, et vahel seda piiri ei märkagi. Näiteks kevadises gümnaasiuminoorte töötoas kasutasime iPadi ja Procreate’i, kus juba tegemise ajal saad aru, kuidas see programm töötab.

 

Mis on õpetamise juures su isiklik huvi?

Mulle meeldib väga näha seda sädet tudengi silmas süttimas. Vahel seda muidugi ei teki ja vahel on vaja kooliruumist väljas kohvikus maha istuda ning pikemalt elu ja motivatsiooni teemadel vestelda. Ikka on tudengeid, kelle mõte on ilmselgelt kinni jooksnud ja depressioon piilub vaikselt nurga tagant. Ma tahan noori innustada ja aidata. Eks see õpetamine omamoodi missioon või samariitlase kompleks ole. Näiteks just üleeile rääkisin pärast loengut tudengiga, kes väitis, et ta ei oska ruumiliselt mõelda, ta lihtsalt ei saa ruumist aru. Ma püüdsin talle selgitada, et see on hoopis tema tugevus, sest kui temasugune inimene tegeleb ruumiga, siis need tulemused on palju üllatavamad. Mitte keegi teine ei oska nii mõelda. Samuti väärtustan väga situatsioone, mis aitavad areneda, kasvada, isegi kui ma sellest kohe aru ei saa. Mul oli üks valgusolendist tudeng. Rääkis vaiksel häälel, ei söönud midagi, toitus õhust. Minus kui teaduseusku valges keskealises mehes tekitas see täieliku segaduse. Sellest sai mulle üks huvitavamaid ülesandeid: kuidas suudaksin enda sees konflikti lahendada, mõista, ja kuidas saaksin teda siis õpetada. See kõik ei tulnud kergelt; sel ajal, kui teised tudengid tegid kavandeid, joonistasid ja animeerisid, alustasime temaga hoopis tekstist. Selleks et nii tema ise kui mina üldse aru saaksime, mida ta mõtleb, kulus kaks kuud ja valmis üks lehekülg teksti. Ta ei olnud üldises mõttes eksinud, pigem oli ta eksinud meie süsteemis, meie ei mõistnud teda.

Hans Nordbergi „aaron: juuni”. Lavastaja Peeter Rästas. Esietendus 27. I 2006 Rakvere teatris.

 

Kas sa suunasid teadlikult tütred kunsti juurde?

Ei, ei, mina ei suunanud neid kuhugi, nad ise valisid. Franka on minuga sarnaselt hea käsitööline, talle meeldib ise asju valmistada ja ta maalib. Selles, et nad vaese kunstniku elukutse valisid, peavad nad iseennast süüdistama. Samas, olgem ausad, meie koolisüsteem on täiesti arusaamatu. Ma ei saa aru, miks nad õpivad neid asju, mida nad õpivad. Põhikoolis nad lihtsalt tuupisid mingeid asju, õpetajad ei õpetanud maailma nägema, sellest aru saama, seoseid looma ja nende kaudu õppima. Kopli koolis ei ole nii oluline, et kõik hinded oleksid super-super, pigem antakse vabadust ise areneda. Selle kooli lõpetanud ei pea kindlasti kunstnikeks saama, pigem mõistma ennast ja maailma. Ma olen soovitanud tütardel pärast keskkooli võtta kindlasti üks vaba aasta. Olen kahjuks näinud tudengeid, kes alluvad sotsiaalsele survele ja tulevad ülikooli kohe pärast gümnaasiumi, ise aru saamata, miks nad seda kõike õpivad. Ega ma ise ka ei valinud neid vaheaastaid; see juhtus kogemata, et olin aasta rahvaülikoolis Norras, tehes samal ajal ka tööd, et vend saaks oma kooli ära lõpetada. Meie pere oli väga vaene, nii et lapsepõlv oli suht lühike.

 

Kuidas su haridustee on kulgenud?

Ma ei planeeri tavaliselt väga pikalt midagi, minu elus asjad lihtsalt juhtuvad ja siis viib üks asi teiseni. Mulle meeldib Stephen Fry mõte, et kui sa midagi planeerid, siis saab juhtuda ainult kaks asja: sa ei saavuta seda ja oled õnnetu või sa saavutad selle ja mis siis edasi?

Alustasin Tallinna 36. keskkoolis, samal ajal käisin Tallinna Laste Kunstikoolis ja siis Maie Lätti lillekoolis ning keskkooli läksin Kopli Kunstikooli. Pärast seda läksin Norrasse Sogndali rahvaülikooli traditsioonilist graafikat õppima. Seal nägin aastal 1997 esimest korda Macintoshi arvutit, suurt halli kasti, üldse mitte nii ilusat kui need praegused. Sellest arvutist alates läks minu jaoks kõik justkui liikvele. Veetsin pikad päevad ja ööd uurides, kuidas mida teha saab. Siis ei olnud internetti või Youtube’i Akadeemiat, vaid pidi lappama pakse raamatuid, et millestki aru saada. Olin selle juba ära unustanud, aga kohtasin sel suvel oma õpetajat Mortenit, kes tuletas meelde, et olin juba siis teisi õpetanud.

Norrast tagasi tulnud, töötasin kaks aastat suvalistes kohtades: kaevasin kraave, panin vanalinnas tuuletõket, olin bensiinijaamas teenindaja ja lõpuks Kõrgemas Sõjakoolis õpikute illustraator. Tegin kõike-kõike, sest lihtsalt raha oli vaja. Tegelikult kolisin juba 15-aastasena kodust ära, nii et töö tegemine raha pärast ei olnud midagi uut. Ema läks Soome ja vend jäi vanaisa-vanaema juurde, hiljem elasime kahekesi. Sõjakoolis töötades sattusingi kogemata Tartu Kõrgema Kunstikooli, nüüdse nimega Pallas, arvutigraafika eriala kodulehele, ja läksin sinna kooli ka kohe sisseastumiskatsetele. Teisel kursusel kohtusin seal Andrus Laansaluga ja kuna tegin juba siis animatsioone, kutsus ta mind Tartu Teatrilaborisse videokunstnikuks. No ja ka Tartu kunstikoolis olin õppimisega samaaegselt õpetaja. Kokku kulus üksteist aastat, et see kool lõpetada, põhjuseks ikka elamiseks raha teenimine. Lisaks vennale pidin ka emale raha saatma, no ja see päriselu muutus nii põnevaks.

VJ Miisu Soome Rahvusteatri Lavaklubis 2014. aastal.
Erakogu fotod

 

Miks ema hoopis sulle Soomest raha ei saatnud?

Ema õppis Soomes meisterfloristiks, tegi seal ma ei tea mitmendat kraadi. Ta on Skandinaavia meisterflorist, kuigi võitis selle kulla siis Soomele. Eesti meister on ta ka olnud. Isegi mina olen kunagi Eesti noorte floristide konkursil teise koha saanud.

 

Kas emalt oledki kunstiande pärinud?

Nojah, sest isa mul ju sisuliselt ei olnudki. Tänu emale käisin Maie Lätti lillekoolis, kust sain väga hea värvi- ja ruumilise kompositsiooni tunnetuse.

 

Kas sul on lausa maania, et näiteks kui siin laua peal on asjad kuidagi valesti paigutatud, siis sätid need kohe kompasse?

Ma elan üle, aga põhimõtteliselt jah. Minu töövahendid peavad olema ilusad. Mitte ainult pliiatsid ja märkmikud või haamrid, vaid ka arvutiprogrammi kasutajaliides peab ilus olema.

 

Tartu Kõrgem Kunstikool ei olnud viimane õppeasutus, kus sa käisid?

Pärast Tartut läksin Aalto Ülikooli Medialabi magistrisse ja nüüd olen EKAs nooremteadur ja doktorant, millest ma aasta tagasi veel unistadagi ei osanud. Viimane on minu esimene päris töökoht, kust saan isegi palka.

Naljakas on muidugi see, et vabakutselise kunstniku ja sunniviisilise firmaomanikuna olen iseendale palka maksnud ja nüüd, 43-aastaselt, kuulsin esimest korda sellist sõna nagu „puhkusegraafik”.

 

Kust siis su teatritee algas?

Tartu Teatrilaboris tegin juba 2001. aastal oma esimese videokujunduse Laansalu lavastusele „Uus Elysium. Une luup”. Siis toimus see USA kaksiktornide rünnak, mille peale tegime kiirreageeringu „Ameerika”. Teatrilabori aeg oli üldse väga eriline: kõik aknad olid musta kilega kinni kaetud, me ei saanud aru, kas on öö või päev, väljas käis üks inimene, kes tõi süüa — üldjuhul tõi Laansalule hapukoort. „Ameerikat” mängisime ka Von Krahli teatris. Sõitsime keset ööd Tallinna poole ja Laansalu jäi roolis magama. Ma nüüd ei mäleta, kumb näitleja see oli, kas Jan Uuspõld või Tambet Tuisk, kes sööstis tagaistmelt üle pinkide ja haaras rooli, tegelikult päästis meie elu. Laansalu oli see mees, kes arvas, et ta kunagi magama ei jää, et tal pole ühtegi probleemi.

Teatrilaboris tegin kokku kolm lavastust, viimane oli 2002. aastal „Aurora temporalis”. Sellest intensiivsest perioodist sai alguse ka mu teatriarmastus. Olen muidu käsitööline, kes teeb kodus või stuudios üksi tööd, aga teater on kollektiivne kunst. Kõik asjad, mis õnnestuvad, on koos tehtud asjad, ja kui midagi nässu läheb, on kõigil natuke halb, aga see halb jaotub samuti kõigi vahel ära ja pole seega nii hull. Pidin just hiljuti Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna TARU grupis oma tööst rääkima ja inventuuri tehes sain aru, et veebruari lõpul tuleb mul juba viiekümnes teatrilavastus, kus ma videot teen.

 

Juba! Kas sa võtad kõik pakkumised vastu?

Viimased seitse-kaheksa aastat ei ole ma teinud ühtegi projekti, mida ma ei taha teha. Mul on väga vedanud ja õnneks on tööd nii palju, et nii mitmedki pakkumised tuleb ära öelda.

 

Palun tee meile selgeks, mis kõik peitub „videokunstniku” nimetuse taga. Millega videokunstnik tegeleb?

Mina nimetan ennast tegelikult uue meedia kunstnikuks, sinna alla kuulub ka videokunst. Ma olen nagu tänapäevane renessansimees, kes peab kõigest midagi teadma ja midagi oskama, et saada selles meeletus maailmas hakkama. Vahel tuleb teha animatsiooni, vahel pildistada või koodi kirjutada, ehitada konstruktsioon, mis hoiab projektorit üleval, käsitsi joonistada, muusikat teha, kirjutada, ühesõnaga, kõigest peab natuke midagi teadma. Praegu, kui ma ütlen „uus meedia”, on see sõna juba vana. Koos tehnoloogia arenguga muutub ka meie eriala.

„Videokunstnik” on teatri kontekstis üks osaline, kes aitab lavastajal ja stsenograafil tekitada atmosfääri või meeleolu, ja vahel ka mõni tegelane. Kui videopilti laval näidata, tuleb arvestada, et kõik liikuv tõmbab tähelepanu näitlejalt ära. Videopilti ei saa olla palju. Vahel mulle tundub, et minu põhiline tööülesanne on leida kohti, kust video ära võtta. Kui ma õigesti mäletan, siis Merle Karusooga tegime Draamateatris lavastust „Vombat”, kus pärast kahenädalast tööd saime aru, et siia pole videokujundust üldse vaja. Naljaga pooleks võib öelda, et kõige parem videokujundus on ära jäänud videokujundus. Veel üks sarnane näide oli järgmine koostöö Karusooga, „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, kus ainuke videopilt oli lavastuse lõpus, hetk enne seda, kui kardinad kokku jooksid ja ekraanile ilmus selline DNA-heeliks, kus olid kõikide Draamateatris töötanud, kuid selleks ajaks lahkunud näitlejate ja lavastajate pildid.

Karusooga töötades sain ühe oma elu parima õppetunni. Nooremana olin selline tüüpiline kunstnik, kellele kümme minutit sinna-tänna ei ole oluline. Ükskord jäin tema proovi hiljaks ja sain tunda, mida tähendab see, kui nelikümmend inimest ootavad minu järel. Aga ma ei ole kogenud seda Merle rangust, millest vahel räägitakse, pigem ühendusid mingid vajalikud arusaamised minu peas igaveseks kokku. Ükskord jällegi kutsus Merle mind niimoodi „kiis-kiis-kiis”, kuna mind hüütakse ju Miisuks. Alguses ma ei saanud aru, et ta pöördub minu poole, aga siis tuli välja, et ta tõi mulle tordi. Ma ei saanud üldse aru, et miks tort. See oli suur katsumus, sest mulle ei maitse tordid. Aga kui autoriteedist lavastaja toob sulle tordi, siis sa pead seda sööma ja tegema näo, et küll on hea. Hiljem sain aru, et Merle tõi tordi, kuna ma olin laupäeval, mis on puhkepäev, tööle tulnud. Ma mõtlen Merle peale alati väga sooja tundega.

„Interaktiivne video” tähendab seda, et videopilt reageerib näitlejatele või publikule. Minu värvikaim näide on Andres Noormetsa lavastusest „Salasõber” (Endla, 2007), kus lapsed said ise valikuid teha. Nad hääletasid, mis on peategelase nimi, kuhu ta peab minema ja kuidas, kas mere alt või laevaga jne.

Videomapping on tehnika, kus videopilt on tehtud spetsiaalselt mingisuguse vormi või arhitektuurilise pinna jaoks. Tihtipeale tekitab see optilisi muutusi või tunde vormidest või asjadest, mida tegelikult olemas ei ole. Näiteks Elina Nechayeva Eurovisiooni-kleidile tegi videokunstnik Aljona Movko-Mägi videomapping’u. Teatris olen seda päris palju kasutanud, aga ka suurte linnaruumi projektide puhul, kui olen majade fassaadile videot näidanud.

Helsingis Ateljé Sotamaas Fazeri installatsiooni ehitamas.
Ville Hyvoneni foto

 

Kui palju on muutunud lavastajate soovid? Kui kakskümmend aastat tagasi arutati lihtsalt, kas video olemasolu laval on äge või mitte, siis kas nüüd mõeldakse kontseptuaalsemalt?

Eks seda ägeduse pärast kutsumist ole ka, aga üldiselt lavastajad ei ütle, mida nad täpselt tahavad. Minu ülesanne ongi mõnda stseeni võimendada ja loomulikult kogu lavastuse kontseptsiooni sobituda. Muidugi me arutame kõike koos lavastaja, lavastuskunstniku ja valgustajaga. Muutunud on inimeste arusaamine videost, aga samuti muudab videot teatris tehnoloogia areng. Praegu on projektorid võimsamad ja tehnoloogia kättesaadavam. Näiteks Estonias ja Vanemuises on väga hea tehnika, veel mõned aastat tagasi võis seda vaid unes näha. Kvaliteet ja kiirus on muutunud. Kakskümmend aastat tagasi polnud võimalik nii lihtsalt tervet ruumi videopildiga täita. Tartu Teatrilaboris kasutasime poolläbipaistvaid peegleid, mis siis peegeldasid ühest projektorist kaheksa pilti välja. Praegu võtame lihtsalt mitu projektorit ja juhime neid ühest läpakast. Või otseselt minu tööga seotult: veel mõni aasta tagasi pidi minu arvuti 30-sekundilist videot renderdama näiteks 48 tundi või saatsin selle Saksamaal asuvasse render farm’i, mis muide töötab rohelisel energial. Tahtsin, et see jalajälg oleks natukenegi väiksem. Siis sain sama renderdatud video tagasi viie minutiga, aga see maksis jällegi raha. Tänapäeval seda peaaegu enam ei ole, sest arvutid on väga palju võimsamad ja ma saan kasutada oma töös näiteks videomängu tarkvara, mis töötab reaalajas ja mille puhul vaataja ei saa tegelikult aru, kas see on film või arvutimäng. Tehnoloogiline pool on väga palju muutunud.

„Renderdamine” on see, kui arvuti protsessorid ja graafikakaart arvutavad näiteks video või 3D-animatsiooni lõplikku visuaalset kujundit. Videopilt, mille mina teatrisse teen, koosneb näiteks 30 kaadrist ühes sekundis. Niisiis 30-sekundiline video või animatsioon koosneb 900 pildist.

 

Kas tänapäeval saab kõrgetasemelist tehnoloogiat kasutada ainult suurtes ja rikastes ooperi- ja balletiteatrites?

Ei, ei. Minu teada oli Endla esimene, kes tuli uhkema tehnikaga välja. Nad võtsid tööle Argo Valdmaa, kellel oli arusaamine olulistest asjadest. Keegi peab teatreid veenma, sest kogu aparatuur on jube kallis.

 

Kas valguskunstnikud oskavad arvestada videokunsti vajadustega?

Loomulikult, mulle meeldib töötada koos valguskunstnik Margus Vaiguriga, kes kohe teab, millised on minu vajadused. See oskus ja arusaam on väga palju kasvanud. Lavastajatel on lihtsalt tänu videole üks dimensioon juures. Näiteks Noormetsaga oleme teinud kõige rohkem mapping’u ja liikuvate projektoritega asju. „Musta pori näkku” oli selline lavastus, kus pilt ei püsinud enam ühe koha peal, vaid liikus ringi. See on üks ägedamaid näiteid sellest, et tegemist ei ole videokunstniku soologa. Ma pean kogu lavastuse nägemusele kaasa aitama. Kõik need kalad ja kotkad, kes seal ringi liikusid, ei ole päris minu stiil, pigem meeldivad mulle minimalistlikud ja puhtad vormid, aga lavastus tahtis kalu.

 

Kas siis Noormets soovis neid kalu?

Seda ma tegelikult enam ei mäleta, aga on selliseid lavastajaid, kellel ma hea meelega lasen endale ettekirjutusi teha. Andres Noormets ja näiteks Mare Tommingas. Samas ma väga hindan ka vastupidist situatsiooni, mis toimib väga hästi näiteks Teet Kasega, kellega koos töötades on mul täielik vabadus, kuni lõpuni. Muidugi kaasneb vabadusega ka vastutus, mis võib su mõnikord täiesti tühjaks imeda, kuid võib panna ka särama.

 

Vaatajale mõjub liikuv pilt sageli arvuti screensaver’ina.

Jah. Siin ongi küsimus, kas videot on üldse alati vaja. Ma ei saa öelda, et vaataja ei saanud mu suurest kunstist aru. Ma olen olemuselt väga leebe inimene ega taha kellegagi tülli minna; kaladega videopildi mõte oli tekitada tunne akvaariumist, mille sees on koos kaladega ka vaatajad. Inimesed pole harjunud videopildi sees olema. Vaata, kui vähe käivad inimesed moodsa kunsti muuseumis,  see on ikka veel tabu. See ongi meie töö. Videomapping’ul linnaruumis on kindlasti see vau-efekt, aga teatris pole seda vaja. Need lapsed, kes jäävad tänaval mapping’ut nähes suu lahti imetlema, lähevad ehk ka moodsa kunsti muuseumi. Ma olen alati väga positiivne ja see õpetajamissioon käib minuga alati kaasas. Eesti teater on väga inimsõbralik ja see, kui palju meie noored teatris käivad, on muu maailmaga võrreldes ikka erakordne. Üldjuhul ma püüan vältida trikitamist trikitamise pärast. Ilus pilt ilma mõtteta on lihtsalt ilus mõttetu pilt. Okei, võib olla ka nii, et ilus pilt ongi asja mõte. Laulupeol, kui mesilane lendab mesipuu poole, peabki olema magus ja ilus pilt; see ongi asja mõte, sest seal on koos lapsed ja vanaemad ning magus pilt loob õige tunde neile kõigile. Samas ma eeldan, et teatris võib teha asju, mille tõlgendamine nõuab publikult natuke rohkemat.

Teet Kase „Keres”. Eesti muusika päevade ja Vaba Lava esietendus 3. IX 2018 Estonia teatrisaalis.
Jack Devanti foto

 

Küsin uuesti, et kas praegu tulevad kõige innovatiivsemad asjad suurtest ja rikastest teatritest?

Ei, seda ma küll ei arva. Minu jaoks algas kõik väga väikesest ja innovaatilisest Teatrilaborist. Täna mind lihtsalt kutsutakse suurtesse teatritesse. Ma ei ole kunagi ennast kuhugi pakkuma läinud. Äkki ma ise olen liiga mainstream, et mind ei kutsuta näiteks Von Krahli; samas ma ei tahagi kõiki asju igal pool teha. See on täiesti ok.

 

Sa tegeled viimasel ajal vaimse tervise probleemidega. Miks ja mida sa teed?

Videokunstniku töö on selles mõttes raske, et paljusid asju saab teha alles siis, kui lavaproovid juba käivad. Kogu päev kulub tehniliseks prooviks, siis saan teada, mida kõike peab muutma ja millises suunas, aga konkreetselt oma päris tööd, videot, pean ma tegema öösel kodus. Kõik teised on kodus maganud ja tulevad puhanud peaga taas hommikul tööle. Mina olen esikaeelsel nädalal tavaliselt totaalselt magamata.

 

Mis aitaks?

Pikem prooviaeg laval. Aga meie teatrid töötavad jõu piiril, neil lihtsalt pole seda aega kusagilt võtta. Teisi lavastusi peab ju samal ajal mängima. Aga see selleks. Vaimne tervis on mulle isiklikult väga tähtis teema. Sellest rääkimine, probleemi teadvustamine on väga oluline. Eriti kui tegu on noortega ja kahjuks puutun õppejõuna selliste probleemidega kokku peaaegu igal aastal. Olen ise väga kaua maadelnud nii depressiooni kui ärevushäirega. Päris kaua tundus täiesti normaalne, et päevas on neli-viis paanikahoogu, millest igaüks võib kesta tund aega.

 

Kuidas sa sellega hakkama saad?

Suur pöördepunk saabus umbes kolm aastat tagasi, just enne koroona algust. Minu psühhiaater dr Orav soovitas proovida rTMSi (transkraniaalne magnetstimulatsioon) protseduuri. Kuur kestis kuu aega ja ma mäletan täpselt, kuidas ma jalutasin koju ja justkui hetkega tekkis pilvede vahele auk ja päike hakkas läbi paistma. Paanikahooge pole siiani õieti üldse enam olnud, depressioonist olen peaaegu vabanenud. Samast asjast rääkis ka mu Aalto lõputöö ja see on ka mu doktoritöö teema. Töö pealkiri kindlasti muutub, aga laias laastus uurin seda, kuidas teha arvutimängu, mis võiks teadvustada ja leevendada vaimse tervisega seotud probleeme. Muidugi ei ole ma arst, ma ei ravi midagi. Nüüd, kui depressioon ja ärevus on enam-vähem kontrolli all, on jäänud veel ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Minu puhul tähendab see seda, et mu aju ei jää seisma. Praegu ma räägin teiega, aga mõtlen samal ajal, kuidas ma teen mingit videolahendust, kirjutan mingit teksti või mida ma eile nägin, ja kindlasti veel kümmet muud asja, mis mulle isegi meelde ei jää. Mul on näiteks raske pikka akadeemilist teksti ühe korraga läbi lugeda, kuna mõtted liiguvad pidevalt mujale. Iga lõigu ajal tekivad uued ideed ja juba olengi teises maailmas. Ma võtan seda nüüd kui midagi positiivset. Mul ei ole sellist asja, et ei oleks mõtteid. Ja pinge enne esikat — siis olen väga produktiivne. Vahel teen viimasel hetkel veel mõne video ümber, sest see ei anna rahu.

Videoinstallatsioon „Taevas Narva kohal” Narva Aleksandri kirikus 2018. aastal.

 

Kuidas rohu võtmine su igapäevast elu mõjutab?

Rohud aitavad igapäevatoimingutega paremini hakkama saada. Näiteks ei jää mulle inimeste nimed meelde, kuna mu mõtted on pidevalt lennus. Vahel ma nagu ei olegi päris hetkes kohal. ATH rohud aitavad keskenduda, ka akadeemiliste tekstide lugemisele ja kirjutamisele. Need on väga olulised, kuna inimese aju on väga osav lihas ja mäletab täpselt, kuidas mingil hetkel käituma peaks. Rohud aitavad seda ringi murda ja aja jooksul võib õppida ehk ka ilma rohtudeta paanikahoost jagu saama. Aga seda esimest muudatust on ise väga raske teha.

 

Kogu arvutimängu tehnoloogia on suunatud sellele, et võtta inimene lihtsate vahenditega enda haardesse ja tekitada sõltuvust. Kuidas su doktoritöös need kaks vastandpoolust kokku sobivad?

Ma ei arva nii; arvutimäng võib tekitada ka positiivseid emotsioone, harjumusi või käitumismustreid. Oma uurimistöös loodangi leida, kuidas saaks leevendada vaimse tervise probleeme, kasutades selleks mängulist lähenemist. Kuidas saab näiteks oma tuju parandada või meie kliima sügis-kevadist masendust leevendada. Üks lihtsamaid mooduseid, peale D-vitamiini võtmise, on mõõdukas liikumine. Kujutage ette, et arvutimäng tekitab mingisuguse positiivse sõltuvuse, näiteks igapäevase harjumuse jalutada. Hästi lihtne näide oleks see, et sul on telefonis liitreaalsuse mäng, kus on üks tegelane, kellega sa iga päev natuke jalutad. Ja see jalutamine on põnev, sama põnev kui arvutimäng, mitte nii, et ma ei oska seal väljas midagi teha. Mulle pakub põnevust digitaalse ja niinimetatud päris maailma ühendamine. Praegu võib liitreaalsust tekitada telefoni abil, aga tehnoloogia areneb väga kiiresti ja loodetavasti on varsti olemas ka liitreaalsuse prillid, nii et päris- ja digitaalset maailma võib näha samaaegselt. Liikumine on kõige arusaadavam asi, aga mul on ka palju teisi mõtteid, mida tahaksin
katsetada.

Videoinstallatsioon „Pööriöine pulmapidu” Vabaõhumuuseumis.

 

Kas selliseid mänge on juba ka loodud?

Ikka on. Soomes tuli just üks välja, millest nad loodavad, et paari aasta pärast saavad psühholoogid seda lastele soovitada. Ma olen sellest mängust praegu ainult demo näinud. Mäng on põhimõtteliselt sama mis kino või teater või raamat. Head teosed mõjutavad ja sa hakkad teistmoodi mõtlema.

 

Mäng on ju väga kuri asi.

Ei ole. Ütleme nii, et liiga palju on paha. Liiga palju süüa on ka paha, aga kui sa ei söö, siis sured ära. See muidugi ei tähenda, et kõik mängud oleksid head. See maailm, kus digitaalsed kihid hakkavad tulema päris maailma peale, ei kao kuhugi ära.

 

Kas ka rohud võivad halvasti mõjuda?

Olen kolm korda võtnud vale rohtu. Doktoritöö kavandit kirjutades võtsin ühte rohtu, mis muutis mu kurjaks. Minu, kes ma olen olemuselt hästi leebe — sellest tuleb ka Miisu-nimi, et natuke laisk ja armas nagu kass. Ma tegelikult ei ole laisk, pigem optimeerin oma tegemisi. Ma ise ei saanud aru, et olen kurjaks muutunud. Naine pidi ütlema, et nüüd on see asi täiesti käest ära. Ta sai kohe aru, et probleem on rohtudes. Õnneks, kui järele jätsin, siis juba mõne päevaga muutusin normaalsemaks.

Mare Tomminga „Tilda ja tolmuingel” Andrus Kivirähki raamatu põhjal. Esietendus 24. X 2020 Vanemuise väikeses majas.

 

Mis on hea idee?

Hea idee on see, mis ka kuue kuu pärast ikka veel hea tundub.

 

Kui lihtne on Eestis olla kõige parem tegija?

Osal inimestest on see isiksuseomadus, et nad suudavad ja tahavad rääkida, et nad on kõige paremad, ja see võibki viia nad kõige paremate hulka. Mina seda ei oska. Samas, Eestis puudub konkurents ja sageli, kui sa üldse midagi teed, oledki juba tegija. Näiteks Hollandis, nagu mu sõber Renzo van Steenbergen rääkis, peab selleks, et tuua välja oma tantsulavastus, töötama kaks aastat restoranis nõudepesijana, et lavastus ise kinni maksta. Lõpuks saad selle välja tuua, aga sõbra garaažis ja ka publikuks on ainult sõbrad. Eestis on tegelikult kõik võimalik, võib-olla mitte kohe, aga kui sead sihi, et tahad midagi teha, siis on see võimalik. Samas, kui konkurentsi ei ole, siis on ka oht, et tase on madal.

Teet Kase „Louis XIV — kuningas Päike”.
Erakogu fotod

 

Kuidas sa konkurentsi suhtud?

Olen saanud riielda selle eest, et õpetan välja konkurente. Täiesti jabur süüdistus. Vastupidi! Mul on konkurentsi üle väga hea meel.

 

Vestelnud KAJA KANN ja MADIS KOLK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist