PERSONA GRATA JAUNE KIMMEL

Jaune Kimmel detsembris 2022.

Kohtume Rakvere teatri näitleja Jaune Kimmeliga 1. novembri õhtul tema kodus. Paari tunni pärast algab Jaune lavastuse „Ki(i)vi südamel” eelviimane etendus, kus ta ei saa ise kahjuks kohal olla. Mitte kokkulepitud jutuajamise pärast, vaid ristijätke murru tõttu. „Tuli välja, et minu ja hobuse impulsid olid erinevad.”

Jaune Kimmel on sündinud Tallinnas, 2. augustil 1994. Algkooli lõpetamise aegu pidi Jaunest saama muusikaõpetaja. Või loomaarst. Neljandas klassis kirjutas Jaune loovtööde vihikusse: „Minust saab näitleja, aga selleks tuleb veel palju tööd ära teha.” Põhikooli aeg möödus Türil. Huvi teatri vastu sütitas algkooli klassijuhataja Loona Pärl ja 8.–9. klassis käis Jaune Türi Teatristuudios, mida toona vedasid näitlejad Merilin Kirbits ja Natali Väli. Sellest perioodist on pärit Jaune kindel soov minna õppima TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse ja just nimelt Kalju Komissarovi juurde. Jaune kirglik suhe muusikaga algas samuti Türil. Muusikakoolis olnuks tema pillieelistus kannel, aga kuna seda parajasti ei õpetatud, valis Jaune — osalt ka vanaisa eeskujul — akordioni. Lisaks sellele õppis ta klaverit, lisapillina trumme ja pool aastat kontrabassi. Paralleelselt õpingutega Tallinna 32. keskkooli teatriklassis mängis Jaune seriaalis „Kodu keset linna” (hilisem „Elu keset linna”).

Ma ei mõelnud üldse niiviisi, et „ma saan kuulsaks”. Ma sain oma esimese palga. Ma sain endale kleidi osta, ma sain emale raha kanda.

Jaune on lõpetanud TÜVKA teatrikunsti XI lennu, mille võttis vastu Kalju Komissarov. Neile neljale aastale tagasi mõeldes kumab Jaune jutust enim läbi vaimustus erialatundidest, kõikvõimalikest lavalise liikumise tundidest ja ülesannetest.

Ma olin vist nii õnnelik, et ma sinna kooli sisse sain, et ahmisin kõike ja kogu aeg. Ma oleksin võinud ööde kaupa black box’is olla ja etüüde mõelda. Seda akadeemilist poolt ma kooli ajal niivõrd ei hinnanud, muu tundus olulisem ja huvitavam. Aga see viimane on nüüd just ringiga tagasi tulnud. Ma igatsen mingeid asju, millele koolis nii palju rõhku ei pannud.

Jaune on tohutu töövõimega ja millestki vaimustudes võimeline vabalt paar ööpäeva ärkvel olema, et asjaga tegelda. Tänu tema kalduvusele koolis ööbida ja üleüldiselt vähe magada rikastus kogu kursuse jaoks märgatavalt ka „vaba õhtune programm”. Erinevate tähtpäevade puhul kanti — enamasti Lossi tänaval, aga ka mujal — ette interdistsiplinaarseid kavasid. Pühendumise ja armastusega tehtud, põhjalikku ettevalmistust nõudnud etüüdid, videod, lihtsalt nalja pärast. Komissarovi 70 aasta juubeliks komponeeris Jaune keeruka rütmistruktuuriga heliteose neljale häälerühmale. Kui Jaune käivitub, siis ta läheb. Ja kohe. Ja loomulikult lõpuni.

2017. aastal liitus Jaune Rakvere teatri trupiga, kus ta nüüdseks on osalenud neljateistkümnes lavastuses, lisaks teatrirollid külalisena ja tööd (lühi)filmides. Teatris otsib ja väärtustab Jaune eelkõige „ühist minekut”.

Arusaam, et me kõik — olgu meid kaks või kakskümmend — ajame lõppkokkuvõttes ühte asja. Et me küll oleme oma tegelaste advokaadid, aga mõtleme, kuidas olla koos partneriga laval. Et me kõik säraksime. Et ühe sära sütitaks teise sära. Ja teistpidi ülitähtsad on esimesed nädalad. Sa näed oma partnereid ja lavastajaid. See alguse aeg on ülioluline.

Järgmine algus ootab Jaunet Madis Kalmeti lavastuses, mis on nendele juba kolmas ühine töö. Lavastusest „Naine salamandri tähtkujust” rääkides on Kalmet öelnud, et see on hämmastav, kui peenelt ja täpselt oskab Jaune partnerile alla mängida. Samu kvaliteete rõhutab Jaunest rääkides ka Taavi Tõnisson, kelle jaoks on tänavu suvel esietendunud „Robin Hood” nende teine koostöö.

Taavi Tõnisson: Jaune on näitlejana nagu ürgne loodusjõud, mis ei tunne piire! Ta on suure pühendumisjõuga tundlik näitlejanatuur, kes energiat säästmata mängutõe otsingutesse sukeldub. Jaunega on alati huvitav. Nii elus kui laval!

„Robin Hoodis” sukeldus Jaune oma tegelaskuju looma koos liikumisjuhi Olga Privisega. Sellest sündinud nõid Mathilda on ebamaine ja haruldane, peensusteni välja arendatud ja äärmiselt elus. See ei olnud aga esimene roll, mis võimaldas näitleja kehalisi väljendusvahendeid süvendatult uurida. Lavastustes „Puudutada kuud” ja „Ingel” kohtus Jaune tantsuteatri Fine5 trupiga.

Renee [Nõmmik] ja Tiina [Ollesk] avasid kehalise mõtlemise minu jaoks uuest nurgast, sügavamalt. Ma hakkasin rohkem mõtlema ja tähele panema, milliseid sõnumeid mu keha laval saadab. Sonja („Onu Vanja”) häbelik keha ja pilgumängud, lisaks ajastu. Samamoodi lavastuses „Ilma sinuta”. See lai ja puusadest avatud joon — tuled ennast lööma nii füüsiliselt kui vaimselt.

Fine5 trupp eesotsas Tiina ja Reneega kirjeldavad teda kui tundliku liikumistaju ja erksa kujutlusvõimega julget loojat, kellest oleks võinud saada ka väga hea tantsija:

Tema meeled on avatud ning suutelised töötama sügavuti lavastusidee/tegelaskuju psühhofüüsilise tervikpildiga. Ta julgeb võtta ette pööraseid tegusid, et inimesena kasvada ja märgata maailma. Ja meile tundub, et ta on siiralt aus elu ees.

Näitlejana huvitab Jaunet eelkõige protsess, otsing ise, mis võib alati ikkagi lõppeda sellega, et ideaalid jäävad kättesaamatuks.

Mis mind tõmbab, ongi see uus katsetus, mis iga kord on. Kas ma jõuan midagi uut avastama või ei jõua. Või kukun ma kuhugi auku. Ja see on ka ju avastus. Teha endale reegel: see, mida sa ei tea, huvitab sind kõige rohkem. Ja sellesse tahad sa kõige rohkem sukelduda. Ja kui sa ei leiagi vahendeid, kuidas seda kätte saada või väljendada — et siis sel hetkel alla ei annaks. Seda on muidugi hea rääkida. Loomulikult on päevi, mil tahaks lihtsalt ropendada. Kuskil ei ole kirjas, mida ja kuidas sa pead tegema. Läbi kogemuste sa õpid ja tunnetad. Praegu ma mõtlen nii, aga viie-kuue aasta pärast juba teisiti ja need ongi kogemused, mis siis räägivad.

Jaune on mänginud kahes täispikas mängufilmis („Öölapsed” ja „Deliver Us”), lisaks mitmes BFMi lühifilmis. Teatrikoolis eraldi filminäitleja õpet ei olnud, „Öölapsi” tehes sai Jaune palju tuge Judith Westoni raamatust „Töö näitlejaga”.

Jah, platsil on nii, et kui läheb lappama, siis läheb kohe keeruliseks. Ja siis on vaja tugevust. Kui seda ei ole, siis ahmid selle õhust endale sisse. Te lihtsalt peate edasi minema.

Duubleid vaadata Jaune pigem ei taha.

Ainult siis, kui režissöör ütleb, et tule. Kui ta ütleb, et tule vaata ja ütle, mis sa arvad, siis ma pigem küsin, et mis sa ise arvad. Sest ma justkui andsin endast selle ära. Paljud näitlejad ju vaatavad ja võib-olla nii on õigem. Mitte et ma ei suudaks ennast vaadata, aga siis ma võin võtta poosi. Ma hakkan teistmoodi tegema, mis kokkuvõttes võib viia vales suunas.

Viis ja pool aastat tagasi, kui Jaune Rakvere teatri trupiga liitus, saabus teatrisse kiri, et Rakvere reaalgümnaasiumi näiteringi põhikooli trupile otsitakse juhendajat. Nõnda on Jaune kogu senise teatri- ja filmitööga paralleelselt juhendanud ka näiteringi. Esimesel kohtumisel ulatati Jaunele temast joonistatud portree, mille taga oli kirjas „Tere ja suur tänu!”.

Siis ma sain aru, et nad nii ootavad ja silmad neil nii säravad. Ja ma sain aru, et see on nii suur vastutus.

Et Jaune oli ise äsja TÜVKA lõpetanud, algas nende töö sarnaselt teatrikooli esimese aastaga. Alustades oli Jaune kindel, et esimesel aastal nad kooliteatri festivalidel ei osale.

Tahtsin kõigepealt neile otsa vaadata ja aru saada, kes nad üldse on. Me sukeldusime päris sügavale.

Praeguseks on truppi jäänud kolm inimest. Kaks osalenut lõpetasid suvel keskkooli, misjärel läks üks neist Norrasse maailma avastama ja teine EMTA lavakunstikooli. Jaune algusest peale vähem või rohkem teadlik eesmärk on olnud trupi- ja grupitunde loomine.

Meie näitering ei ole kaks tundi nädalas. See on peaaegu kõik vabad õhtud ja laupäevad-pühapäevad. Ja mitte sellepärast, et mina sunnin. Nad ise tahavad.

Trupi lavastusi on kooliteatrite festivalidel sageli — aga mitte iga kord — iseloomustatud sõnadega: eriline, vaimukas, võrratu trupi- ja grupitunnetus, põnev kompositsioon, teravad ja päevakajalised teemad. 2018. aastal kuulis Jaune, et noortel pole koolis ühiskonnaõpetust.

Siis said kohustuslikeks saadeteks „Plekktrumm”, „Pealtnägija”, „Välisilm” ja „OP”. Selle pealt hakkasime vaatama, et mis noortele korda läheb, millest nad rääkida tahavad.

Näiteringi vedamine on Jaune sõnul andnud talle tohutu erksuse.

Ma olen neile väga tänulik. On selline tunne, nagu oleksin nendega koos koolis. Ma teen kõike seda nendega koos läbi. Ma arvan, et tänu nendele olen ma ka teatris erksam. Ma saan kaasa võtta nende vaimustuse ja see hoiab mind värskena.

Jaune on juhendajana metoodiline ja vaistlik. Selle meeletu seltskonnaga kohtudes on selge, et kogu nende minek on kantud rõõmust, julgusest ja armastusest.

„Ki(i)vi südamel”, Jaune esimene lavastajatöö professionaalsete näitlejatega, esietendus 16. septembril 2022 Rakvere piiritusetehases. Kokku mängiti kümme etendust. Jaune kirjutatud näidend, mida proovide käigus ühiselt ka muudeti, räägib kahest sõbrast, (keda mängivad Rainer Elhi ja Märten Matsu), kelle suhe areneb piirsituatsioonis. Lavastaja jätab vaatajale ruumi oma tõlgendusteks. Selgelt on tunda, et see, mis siin praegu toimub, on tegijatele oluline. Intensiivne prooviperiood kasvatas Jaunes empaatiat, kannatlikkust, enesekindlust, paindlikkust, oskust sama mõtet sajal moel sõnastada.

Ma kasvasin kõige rohkem inimesena. Kuidas tulla toime olukorraga, kus kõik tundub lootusetu. Kui jooksed muudkui peaga vastu seina. Nii jooksedki ühel hetkel seinast läbi, ja mis siis. Siis sa pead sellessamas toas lahenduse leidma. Ma õppisin neid inimesi rohkem nägema, päriselt nägema: et kes seal laval täna on ja millises seisus või tujus nad just nimelt täna on. Tore on kuulda, kui kaks inimest keset etendust lahkuvad ja ütlevad, et meie jaoks liiga moodne, aga samas on teine inimene, kes nutab ja pärast tuleb kallistama. Siis saad aru, et see kõik pole läinud tühja.

„Ki(i)vide” proove tehti möödunud talvel. Kevadel korraldas Jaune Rakveres vabariikliku kooliteatrite festivali, tõi noortega välja uue lavastuse, tegi teatris proove, mängis õhtuti etendusi ja öösiti klaverit. Ilma ööta ei oskagi teda ette kujutada. Praegu on Jaune kodus ja kasvatab oma ristijätket kokku.

Ma olen hakanud lugema. Me peamegi kõike lugema ja samas ka oma kehaga tegelema. Me peamegi kõike tegema. Aga ka see ei ole halb, kui sa jätad midagi tegemata. Sa jõuad kord ka selleni. Kui ma kunagi tundsin häbi, et olen nii vähe lugenud, siis enam mitte, sest ma olen sellel ajal nii palju muid asju ja näiteringi teinud. Ah, mis ma jauran nii palju kõigest. Olulisim on, et keegi ei kaotaks kunagi oma lapselikkust/lapsemeelsust, oma sisemist last. See on kõige alus. Ja sügavus. Ja tugevus.

Toomas Suuman ütles sageli, kui Jaunet tulemas nägi, et kõik teised inimesed keeravad oma kruvid nii kõvasti kinni, et tiniseb. „Aga näed, sealt tuleb Kimmel, kruvide loginal. Vaba! Vaimustav!” Vaimustav ja vaba. Mida siia enam lisada.

Jaune Kimmel detsembris 2022.
Harri Rospu fotod

 

GRETE JÜRGENSON

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist