ENN SÄDE FOTOALBUM 24. Olav Neulandi „Tuulte pesa”. Talvine rabelemine ja jätkutööd 2
Jaanuar, 2023Kui talvised võtted on otsa saanud, olen stuudios heliasjadega töös ja et abikaasa Eevi Säde on filmi montažöör, saan üksjagu jälgida vahepealset filmi sündi enne kevadisi juurdevõtteid. Filmi toimetaja, aga ka Tallinnfilmi peatoimetaja Enn Rekkor on teistsuguse nägemise ja mõtlemisega mees kui Olav. Ta kinnisidee on kujundid, paraku on need tema vaimusilma ees vist siiski füüsilised pildid. Kui palju aega läheb montaažinoorikutel hukka, et tõestada Rekkori nõutud „hirmu sündroomi” kahtlast olemust filmi alguskaadrites. Mis hirmu saab olla talunaisel, kui siit on sõda vähemalt kaks korda üle käinud, metsad on täis lõhkeainet ja miine, aga ka metsavendi? Oht on looduses endas, anna aega see oht taasluua läbi keskkonna- ja heliatmosfääri…
Kahtlaselt konjunktuursest loost hakkab tasapisi tulema eesti film — metsavennad on juba metsavennad, mitte bandiidid.
Muidugi, film on tänapäeval peaaegu loobunud võlust-maagiast või imest, näitlejad peavad olema higised, räpased ja ehtsad ka laipadena maas lamades. Loen kusagilt: meie pakume kõigest süütut meelelahutust, mis toidab hinge nälginud osa. Küll on hea, et me pole selle loo tegemise ajal piisavalt targad, et nii mõelda, ja et meid ei ahista veel (veel!?) teadmine osalemisest eesti filmiklassikas. Haa-haa!
Maikuus 1979 sõidame mõneks päevaks taas Mahtjamäele. Talvekülmas ilmselgelt ületöötanud filmirühm on nüüd puhanud, rõõsa ja rahulik. Metsad rõkkavad linnulaulust, aga me peame üles võtma sügispäevi, mis jäid mulluses vihmas kätte saamata. Vaja on halli, udusevõitu päeva, aga päike tõuseb metsa tagant täismõõdus! Veri Martti on suitsupoiss — tops topsi järel tossab suitsupomm meile „udu” peale. Läbi häda (vaesed operaatorid) saame kätte enam-vähem sügist meenutava meeleolu, ainult ülemeelikud linnud metsas peavad valmis filmis küll suu (või nokad) kinni pidama. Pooleldi kokku pandud filmi finaal tekitab vaidlusi. Olav nagu pooldaks kreeka antiiktragöödia moodi lõppu: sõjas surnuks kuulutatud perepoeg tuleb koju ja näeb õuel titelappe lehvimas. (Neulandi kogu olemus on ju ülevõllimäng, ka elus.) Rekkor pelgab, meie ka. Otsustame juurdevõtetel filmida mingi universaalse lõpu, mida siis montaažilaua taga saaks sobivaks lõigata. Et kambris kummutil seisab Piiride minia pulmafoto Arvo Ihoga, just nagu perepojaga, paneb peaoperaator selga vene sineli; mingil põhjusel ei saa teine operaator seda filmida ja nii võtan mina, helimees, Arvo tuleku metsateel üles, teen panoraami ja Arvo ise lõpetab finaalkaadri. „Tuulte pesa“ lõppversioonis Arvo tulekut siiski pole, mis kuidagi pole seotud filmi pikkuse probleemiga.
Täpselt 9. mail peame Mahtjamäel lõpupidu, Nelli piripillib varjamatult. Ja see saab mulle saatuslikuks, see Nelli nutt. Tõsi, läheb palju aastaid, enne kui lükkan käima dokfilmi Nellist („Nelli ja Elmar”) ning vean Olavi ja Rutsi taas Mahtjamäele.
Panen siia fotoalbumisse sealt mõned pildid: ilmselgelt härdaks kippuv Rudolf Allabert, veidi pada ajav režissöör Olav Neuland, aga ka Nelli jutt, kuidas ta filmiproovilt koju lehma lüpsma ei pääsenud, sest ta unustati stuudiosse.
Üks sähvatus veel, mis praegu meenus. 2015. aastal püüab filmimees Jaak Lõhmus käivitada biograafilist dokfilmi Olav Neulandist. Eesti Filmi Instituudist tuleb äraütlev teade: „Karta on, et surmapõlgurist fanaatilise filmirežissööri kuvandist jääb iseseisva (68-minutise) teose jaoks väheks või jätkub seda ehk vaid arhiivijäädvustuse jaoks.”
Väiklane on see eesti filmimets…
Professor Mihhail Lotman tõmbab otsad kenasti kokku: „„Tuulte pesa” mulle väga meeldis ja ma arvan siiamaani, et tegemist on väga olulise teosega. Eraldi tahan öelda, et Evald Aavik on minu meelest väljapaistev näitleja.” TMK 2022, nr 12.
