GÖDÖLLÖST ARMASTUSEGA
Veebruar, 2023
„Korsett”. Režissöör ja stsenarist: Marie Kreutzer. Operaator: Judith Kaufmann. Kunstnik: Monika Puttinger. Muusika: Camille. Produtsendid: Alexander Glehr ja Johanna Scherz. Osades: Keisrinna Elisabeth — Vicky Krieps, Bay Middleton — Colin Morgan, Franz Joseph — Florian Teichtmeister, Valerie — Rosa Hajjaj jt. Austria–Luksemburg–Saksamaa–Prantsusmaa. ©Film AG/Samsa Film/Komplizen Film/ZDF/ARTE. Esilinastus 20. V 2022 Cannes’i filmifestivalil.
Keisrinna Elisabeth on Austrias ja Saksamaal nii suur legend, et 1920. aastatest saadik vändatavat seal peaaegu igal aastal temast film või seriaal (Jupiteris näeb neist mitut).
Emily Atefi filmis „3 päeva Quiberonis” („3 Tage in Quiberon”, 2018) sõidab Romy Schneider (Marie Bäumer) 1981. aastal kuurorti puhkama. Ta nõustub andma intervjuu ja ajakirjanik ründab teda väitega, et näitlejatari õnnetut elukäiku võiks kõrvutada tema kuulsaima tegelase omaga. Schneider ohkab ja sõnab juba ei tea mitmekümnendat korda elu jooksul: „Ma pole Sissi.”
Filmis teeb pisiosa Vicky Krieps, peaosaline teises Sissi-filmis, ka PÖFF-il linastunud „Korsetis” („Corsage”, 2022), kus keisrinna tähistab 40. sünnipäeva ehk keha hääbumise algust. Kriepsi idee põhjal valminud ja Marie Kreutzeri lavastatud „Korsett” on meistriteos, minu meelest parim film pärast Celine Sciamma „Põleva tütarlapse portreed” („Portrait de la jeune fille en feu”, 2019). Krieps pälvis „Korsetiga” auhinnad Cannes’is ja Euroopa filmiauhindadel.
„Korsett”, 2022. Režissöör Marie Kreutzer. Keisrinna Elisabeth — Vicky Krieps.
Krieps jäi filmimaailmale silma Paul Thomas Andersoni „Nähtamatus niidis” („The Phantom Thread”, 2017). Sarnaselt Franz Joseph I-ga on moekunstnik Reynolds Woodcock (Daniel Day-Lewis) „kõige nõudlikum mees”, kuid tema naist kehastav Krieps kõige sobivam isik talle õppetundi andma. Krieps teadis juba noorena Elisabethist ja tema kinnisideedest, ent ei mõistnud nende põhjusi. Andersoni film tegi Kriepsi tuntuks ja siis sai ta ka ise aru, mis tunne on, kui sind vaadatakse. „Inimesed jagasid Elisabethi ilu imetledes temast 19. sajandil omavahel tillukesi pilte. See võis olla traumeeriv,” arvab Krieps, kes viskas pärast „Nähtamatu niidi” edu isegi oma telefoni pooleks aastaks minema.
Franz Joseph (Florian Teichtmeister) — Elisabeth kutsub teda „Korsetis” FJ-ks — oli üks Euroopa ajaloo mõjuvõimsamaid tegelasi: Austria keisririigi alla kuulusid Ungari, Tšehhi, Serbia, osa tänapäevasest Poolast, Rumeeniast ja Itaaliast jne. (Franz Beckenbauer sai hüüdnimeks Keiser, kui fotograaf palus tal poseerida Franz Josephi kuju kõrval.) Samas nimetas kirjanik Robert Musil Austriat nõrkuselt teiseks suurvõimuks Euroopas.
„Korsett”, 2022. Keiser Franz Joseph — Florian Teichtmeister.
Franz Joseph asus troonile 1848. aastal, kui ta oli 18-aastane. 1854. aastal abiellus ta 16-aastase Elisabethiga. Keiser oli psühholoogiliselt saamatu, keisrinna füüsiliselt ebaküps ja kogenematu. „Keegi ei armasta kedagi. Igaüks armastab seda, mida ta teistelt soovib,” ütleb filmi-Elisabeth. Keiser reisis vähe, teda ei huvitanud oma valdused väljaspool Viini. Keisrinna soovis reisida kogu aeg, õukonnast kaugemale põgeneda. Eriti sümpaatne oli talle linn nimega Gödöllő, kus liitlast vajavad ungarlased kinkisid talle suvepalee.
Viinis räägitakse saksa keelt, kuid Viin pole Saksamaa. Keegi ei ütle Viinis kartuli kohta kartoffel — kartul on seal erdäpfel, „maaõun”. Maailmal on Austriast romantiline ettekujutus à la „Lood Viini metsadest”, kus iga tavaline viinlane istub naeratades kaffeehaus’is ja naudib linnulaulu, armastab Mozartit ja ooperit ning tantsib valssi. Tegelikult kaldus selle aja keskmine viinlane pigem melanhooliale, kirjutab George R. Marek raamatus „Kotkad surevad. Franz Joseph, Elisabeth ja nende Austria” („The Eagles Die. Franz Joseph, Elisabeth and Their Austria”, 1974). Keisririigi viinlane kaebles kõige üle. Kui ta otsis tööd, proovis ta leida kedagi, kes tundis kedagi. Viinlasele avaldasid muljet tiitlid, isegi kõige tavalisem kelner oli herr Ober. Kõigile anti jootraha: postiljonile, korstnapühkijale, koristajale. Lihtne viinlane ei joonud kellaviieteed Sacheris või Demelis, isegi kui raha jätkunuks. Nendes restoranides einestasid aristokraadid ja armee kõrgemad ohvitserid. Linnakodanik ei istunud ooperimajas kahte esimesse ritta, kui tema nimes puudus „von”.
Tõelisi aristokraate oli Viinis ligikaudu kakssada peret ja neid kohtas seal harva. Sügised veetsid nad Böömimaal või Määrimaal, talved Pariisis või Rivieras, varasuved Londonis. Need üksikud, kel õnnestus saada tööstusmiljonäriks, teesklesid, et aadlikud neid ei huvita, kuid tegelikult rõõmustasid, kui mõni ertshertsog neile hetke oma ajast pühendas. Keiser küll julgustas tööstust ja võis ärimeestele tiitleid müüa, ent õhtusöökidele neid ei kutsutud.
Riiki hoidis koos välisminister Metternich, kes suri 1859. aastal. Franz Josephile oli vormiriietus juba enne seda väga tähtis, pärast Metternichi surma veel enam. Mida kõrgemal ametiredelil asukoht, seda ettemääratum saatus. Ta istus pikki tunde kirjutuslaua taga ja tegeles riigiasjadega. Vaid ülima osavusega suutis ta vältida osalemist Krimmi sõjas. Kirjandus teda ei huvitanud, teater ei tõmmanud. Ta ei teinud nalja, tal polnud sõpru. Kui ta polnuks keiser, olnuks ta liiga tõsine, nagu ütles üks Preisimaa delegaat. 1853. aastal tehti FJ-le atentaat, millest ta ei saanud psühholoogiliselt kunagi üle.
Elisabethile meeldis kirjutada luulet. Olles pärit Baierist, ei ilmutanud ta mingit kavatsust siseneda Viini seltsiellu ja jäi elu lõpuni õukonnas võõraks. Kreutzer demonstreerib keisrinnat lossis aegluubis liikumas ning seda illustreerib prantsuse lauljatari Camille’ „She Was” (2011): When she was home / She was a swan / When she was out she was a tiger / And a tiger in the wild is not tied to anyone. Krieps, kes võttis filmi jaoks liikumistunde, kuigi kurtis, et korsett lõikab keha niimoodi pooleks, et jalad ei tundugi maad puudutavat, liugleb filmis Hanna Öbergi nõtkusega.
„Korsett” on osaliselt väljamõeldis, ent mitte provotseerimiseks, ütleb Kreutzer. Ta luges Elisabethist palju elulooraamatuid ja need kõik olid erinevad, olenevalt sellest, millal raamat kirjutati, mis soost oli kirjutaja jne. Ükski lugu pole objektiivne, isegi kui kirjutaja on ajaloolane, ja see vabastas Kreutzeri tema loomingus, kus maailmad segunevad.
Oma noorima lapse Valerie’iga räägib Elisabeth ungari keelt. „Sulle on vaja värsket õhku,” ütleb ema. „Ma ei saa, mul on koolis nii palju õppida,” vastab tüdruk. Franz Josephi ema, raudse rusikaga Sophie valitses Elisabethi ja oma poja abielu. „Korseti” sündmuste toimumise ajaks oli ta surnud, kuid tema mõjust teadmine aitab filmi mõista. Valerie oli Elisabethi lastest esimene, keda Sophie ei võtnud vägivaldselt endale kasvatada. Elisabeth lihtsalt otsustas: aitab, seda last kasvatan mina! Ta võis tütre keset talveööd üles ajada, et ratsutama minna. Tagajärg oli muidugi haigestumine, aga sellele kergemeelne ja impulsiivne Elisabeth ei mõelnud, olgugi et tema esimene laps oli noorelt surnud.
Elisabeth reisib Inglismaale, kus talle pakub seltsi tuntud ratsutaja George „Bay” Middleton. Ühes korralikus filmis peab selline tegelane olema; Anne Fontaine’i filmis „Coco enne Chaneli” („Coco avant Chanel”, 2009) oli selleks Arthur „Boy” Chapel. Elisabethile meeldib mees, kes julgeb temast kiiremini ratsutada, aga samas ei meeldi ka. Talle meeldib kuulda Baylt, kui kauniks Bay teda peab, ent ta ei lase sellel lool kaugemale areneda, kui kuuleb pojalt, et „inimesed räägivad”. Kõike ju kritiseeritakse, tihti söögilauas, kõigi kuuldes, või pööritatakse silmi otsekui elavas sotsiaalmeedias.
Illusioon on viinlase suurim sõber. Viinlase kõnes vahelduvad iroonia ja frivoolsus, domineerima kipub viimane. Viini nimetatakse muusikalinnaks, kuid näiteks Mozart teab, et Viini maitse on pealiskaudsem kui Praha oma. Viinlased, kes pole jalgagi ooperimajja tõstnud, teavad kõike sealsetest mahhinatsioonidest. Ryuichi Sakamoto keeldus kuuldavasti söömast nigela muusikavalikuga restoranides. Vaikus osas „Korseti” söömisstseenidest võib olla kõrvulukustav.
„Korsett”, 2022.
Kaadrid filmist
Dialoogi mõttes on „Korsett” kokkuhoidlik lugu, kuid laused selles rikastavad vaatajat. „Mul pole midagi, mida mäletada,” ütleb Elisabeth. „Tema hing on nagu kaootiline muuseum,” kirjutab oma päevaraamatusse Elisabethi seltsidaam. „Rõõmul pole meile määratud rollides kohta,” üritab keiser oma naisele selgitada.
„Korsett” on tundefilm, kaunite kaameraplaanide, kostüümide ja muusikaga (üheks komponeerijaks Krieps). Kreutzer on võtnud üles päratud lossid ja neid ümbritsevad hiigelaiad märkamatult, ent meeldejäävalt. Mustkunsti tegemiseks ei anta alati õpetust kaasa, pead lihtsalt oskama. „Korsett” on nagu ideaalse temperatuuriga vannivesi, võlumaailmas raviks ta terveks kõik haiged, kellele seda näidatakse. Sellel filmil pole kõiki vastuseid, aga tema korpus on nii tugev, et mõned küsimused põrkavad sellelt tagasi.
Korsetid olid läänemaailmas populaarsed 16. sajandist 20. sajandi alguseni. Korsett ja kehakaal oli üks asi, mis võimaldas Elisabethil vähemalt osa oma elust kontrollida. Kui ma suren, matke mind Lanserhof Lansi1, ütleks filmi-Elisabeth. Mõne naise jaoks oli korseti kandmine positiivne kogemus. 1970. aastatel tõi korseti taas moodi Vivienne Westwood, 1980. aastatel Jean-Paul Gaultier ja Thierry Mugler.
Viin oli unistuste linn, kus unistajatest vormusid teadlased. Psühhoanalüüs saab alguse just Elisabethi-järgses Austrias, muud paigad ei näigi selleks mõeldavad olevat. Katoliku kiriku moraal vastamisi seksuaalse vabanemisega ja maskides orgiatega Viini metsades — Freudil olid Austrias käed tööd täis.
13. jaanuaril 2023 teatati Teichtmeisterile esitatud ametlikust süüdistusest lastepornograafiaga failide omamises ja kinokett Cineplexx loobus „Korseti” näitamisest. „Nii et kahe naise tehtud feministlikku filmi tuleks eirata ühe meeskolleegi sündsusetuse pärast? Kes sellest täpsemalt kasu saab?” küsib Krieps.
Viide:
1 Euroopa juhtiv meditsiiniline spaa, asutatud 1984. aastal Tiroolis.
