SOO, SELLE ASUKAS JA TEMA IDEOLOOGIA
Veebruar, 2023„Suur soo”. Režissöör ja stsenarist: Remek Meel. Produtsent: Riho Västrik. Operaatorid: Remek Meel, Riho Västrik, Aleksander Meel ja Margus Muts. Helilooja: Lauri Õunapuu. Helirežissöör: Ekke Västrik. Monteerijad: Lauri Laasik, Remek Meel ja Riho Västrik. Dokumentaalfilm. Kestus 70 min. ©Vesilind. Esilinastus Matsalu loodusfilmide festivalil 2. IX 2022.
„Suur soo”, 2022. Režissöör Remek Meel.
Emajõe-Suursoo tühjuses, ligipääsmatuses ja suuruses on midagi ühtaegu lohutavat, kohutavat ja müstilist. Viimane ilmneb juba selle kättesaamatuses. Linnulennult Tartust vaid paarikümne kilomeetri kaugusel, näib see sealt peaaegu sama ligipääsmatu nagu mõni Sise-Aasia kõrb, olles samas — vähemalt Emajõe kaudu — sellega nabanööri pidi ühendatud. Igaüks, kes on mööda Emajõge veidi pikemalt Tartust allavoolu sõitnud (või veel parem, triivinud), on arvatavasti Suursoost juba mingisse lummusse sattunud; ümbritsev süngus, tühjus ja mahajäetus annavad aegsasti märku lähenevast lagamikust. Tartu läheduses lisanduvad sellele veel tühermaad ja taamal paistev industriaalkompleks (korstnad, liivahunnikud ja -karjäärid jne). Kahjuks ei sõida jõge mööda enam liiva vedavad praamid nagu ennemuiste, mil Emajõe-äärne Aardla karjäär ilmselt tihedamat kasutust leidis.
Filmi reklaam (treiler) oli pisut eksitav, kuna jättis mulje, et selle kangelane (kui diskreetse dokumentaalfilmi kohta sedasi öelda võib), pea- ja ainutegelane Vello on ühiskonnale täielikult
selja pööranud. Tegelikult oli ta pigem tüüpiline 80-ndate kuni nullindate isemajandav isemõtleja, kes oleks justkui saavutanud sõltumatuse nii riigist kui ka kaaskodanikest. Kusjuures see tinglikkus on siin sõltumatuse eeltingimuseks, st tegelikult Vello sõltumatu pole. Riigilt saab ta oletatavasti pensioni ja kaaskodanikega suhtleb ka filmis, osaledes Järvselja jahiseltsi jahil. Ja (nagu juba selle filmi olemasolu tõestab) pidi suhtlema ka võttegrupiga (suhtlus, mis jäi — ühele diskreetsele dokile sobivalt — küll kaamera taha). Ja „Suur soo” on rõhutatult diskreetne dokk, isegi sedavõrd, et tegu on samapalju loodus- kui dokumentaalfilmiga. Ses mõttes meenutas see natuke tüüpilist loomafilmi, nt Rein Marani filmi euroopa naaritsast, mis neid loomi nende looduslikus keskkonnas Hiiumaa metsaoja kaldal varjatud kaameraga jälgis (erinevuseks küll see, et Marani filmis pealeloetud autoriteksti asendas nüüd Vello oma).
Mulle meeldis kõige rohkem selle filmi koloriit. Hall taevas, pruun või beež raba, latikas ja kulu, kuuskedest tumerohelised soosaared. Kõige ilusamad olid ilmselt droonivõtted, esiteks oma unikaalsuse tõttu, teiseks seepärast, et võimaldasid kogu selle koloriidi (v.a latikas) ühte kaadrisse püüda.
Aga tagasi Vello juurde. Emajõe-Suursoo püsiasukana elab ta sellega ühes rütmis ja püsiasukale ilmselt tüüpiliselt on tema suhe sellega, vähemalt puht majanduslikus plaanis, ekspluateeriv. Vello püüab kastmõrraga kala, roogib ja suitsutab sel moel püütud Suursoo latikaid, püüab oma lõksudega aastas umbes kakskümmend viis nugist, nülib ja müüb nende nahku (hämmastav, et neid endiselt ostetakse). Ta peab mesilasi, müües siis ilmselt ka mett, osaleb, nagu juba öeldud, Järvselja jahiseltsi jahil ja sõidab (pealtnäha diiselmootoriga) autoga. Ühesõnaga on väga kaugel kaasaegsest looduslähedasest (ent samas vähemalt vaimselt linnastunud) ökoinimesest, kuuludes kogu oma eluoluga pigem kuhugi aastatesse 1980–2005 kui tänapäeva. Üks päris kõnekas tsitaat „Suure soo” esilinastuselt Tartu Jahindusklubis (artiklist, kus teda muuhulgas tunnustatakse kui „Suursoo ökosüsteemi osa”): „Vello elufilosoofia suhestub ja kohati vastandubki soome ökofilosoofi Pentti Linkola vaadetele”1.
Ka Vello propageerib hajaasustust, maal elamist ja looduslähedast eluviisi, olles samas teravalt teadlik sellest, et sellise eluviisi harrastamiseks peaks inimesi olema Maal praegusest umbes sada korda vähem. Kuna Suursoo on nii tühi ja suur, kannatab ta paar Vellot vabalt välja, paarisadat enam kindlasti mitte. Olles ilmselt teadlik oma seisundi (ja sellise eluviisi) privilegeeritusest, ütleb ta filmis otse välja, et pole oma eluga kunagi nii rahul olnud kui praegu. Pealtnäha 70–90-aastasena, kühmus, kõhetu ja kidurana on ta kadestusväärses vormis, tõmbab lugematu arv kordi lõuga, matkab, sõuab, toimetab ja on „kindel, et kiviaja inimesed olid tänapäevastega võrreldes keskmiselt õnnelikumad ega elanud ka sellel hallil ajal sugugi mitte üksnes leivast”2. Kui „leiva” all on mõeldud sõna otseses mõttes leiba, polnud seda (arheoloogiliste leidude põhjal) rohkem kui 100 000 aasta taguses minevikus eriti kusagilt võtta, samas kui kiviaja avapauk anti juba 3,3 miljoni aasta eest. Niisiis pole tõesti väga imekspandav, et kiviaja inimesed mitte üksnes leivast ei pidanud elama.
Tsiteeritud artiklis pöördub Vello ka „riigikogu ja valitsuse poole üleskutsega võtta suund (…) töötasude (…), riiklike pensionide ja riigi ning omavalitsuste makstavate toetuste vähendamisele. (—) Loodan üleskutsele palju pooldajaid.” Ilmselt neid pooldajad väga palju siiski polnud. Huvitav, miks? Siinkohal meenub üks teine ökosoof ja kestliku kahanemise pooldaja, Hasso Krull, kelle üldjoontes samasuunaline (st kahanemisele suunatud) üleskutse oli Vello omale risti vastupidine, propageerides kodanikupalka. Veelgi kummastavam on lugeda Kaido Kama saatesõna2 Vello üleskutsele, kus Kama leiab, et „eelkõige puudutab tema üleskutse kõiki looduskaitsjaid, rohelisi ja keskkonnaaktiviste”. Ahah. Nii et rohelised peaksid vaesuma, samas kui rahva enamus (n-ö kanoonilised eestlased, st rehepapid) endiselt loodust lagastavad, röövivad ja selle arvelt rikastuvad? Tänan huvitava seisukoha eest, jäädes samas lootma, et tegu oli mingi kommunikatsioonihäirega.
Kogu see kestliku kahanemise stsenaarium on täiesti õige, põhjendatud (vrd „Kasvu piirid”3) ja hästi läbi mõeldud, kui mitte arvestada üht „aga”, üht teist teost pealkirjaga „Ühisvara tragöödia”4. Viimane sedastab, et piiratud ressurssidega kooslus (nt Maa), mis ei sea üksikisikute ja riikide ressursikasutusele ühiselt kokku lepitud piire, on määratud hukule, kuna iga riik või indiviid maksimeerib iseenda ressursikasutust teiste arvelt. Ühisvara tragöödia viib ühiste ressursside (ultimatiivselt: puhas õhk, vesi, loodus ja viljakas muld) kiirenenud ärakulutamisele ressursikasutuselt võimsamate riikide ja rehepappide poolt, mis omakorda ei vii mitte ainult majanduse, vaid kogu tsivilisatsiooni kokkuvarisemisele. St Vellol (ega võib-olla ka kellelgi teisel?) pole lahendust ühisvara tragöödiale — on ainult eesmärk (eelmainitud maakera rahvastiku sajakordne vähendamine), kus seda ühisvara on (selle kasutajatega võrreldes) piisavalt, et tsivilisatsiooni kokkukukkumist kartmata vanamoodi edasi toimetada.
Ühisvara tragöödia lahendaks üleüldine vaesus ja võrdsus, st kommunism (mitte segi ajada totalitarismiga, millega meil siin maanurgas viiskümmend aastat tegemist oli). Kas seda võiks saavutada sissetulekute üldise vähendamise või selle ja kodanikupalga kombinatsiooniga, on pigem juba maitseasi. Nii või teisiti, kui midagi nii imetabast kunagi ka juhtuma peaks, jääb endiselt küsimus, mida teha riikidega, mis sellist kommunistlikku tulevikuvisiooni jagamata kogu laiema levikuga ühisvara (õhk, vähemal määral ka vesi) ise ära reostada ja kasutada plaanivad. Muidugi on alati võimalik ka pauk luuavarrest — kõiki ressursikasutusega seotud probleeme lahendav tehnoloogiline innovatsioon kas teadlaste geniaalsuse või sõbralike tulnukate külaskäigu tulemusena, aga ses osas jääksin koos Velloga siiski skeptiliseks.
Viited:
1 „Suur soo” linastus Tartu Jahindusklubis. — Eesti Jahimeeste Selts, 21. X 2022.
2 Vello Vainura: looduskeskkonna säästmiseks on vaja elatustaset langetada. — Postimees 25. V 2018.
3 Meadows, D.H., Meadows, D.L., Randers, J., Behrens III, W.W. 1972. The Limits to Growth. A Potomac Associates Book, Pan Books London and Sidney.
4 Hardin, Garrett 1968. The Tragedy of the Commons. —Science. 162 (3859), lk-d 1243–1248.
