PILGUHEIT SOOME NÜÜDISTANTSULE
Veebruar, 2023Viimsi Artiumi avanädalal sai Eesti publik näha kolme Soome lavastajate-koreograafide loodud tantsulavastust, mis lubavad teha ka veidi üldistusi põhjanaabrite nüüdistantsu hetkeseisu kohta.
Race Horse Company, „O’DD”. Autor, lavastaja, koreograaf: Rauli Dahlberg. Muusika ja helikujundus: Miro Mantere. Valguskujundus: Jere Mönkkönen. Koreograaf: Jarkko Mandelin. Kostüümikunstnik: Tiina Valve. Tehniline teostus: Eero Alava.
„O’DD”.
Eero Alava foto
Uue tsirkuse žanri kuuluvaid töid luuakse Eestis pigem vähe, ehkki see žanr on täieõiguslik osa etenduskunstide valdkonnast. Siin tõuseb fookusesse just elementide ja trikkide tehniliselt meisterlik sooritus, millele sekundeerib kunstiline lahendus. Inimkeha võimekus, täpsus maandumisel ja hüppetrajektooride rihtimisel üllatas ka selles lavastuses. Kiire pöörlemine ümber oma telje näis pigem astronautide või hävituslendurite professionaalse koolituse ja testimise kui etenduskunsti võttena. Ka trampliini rakendamine ja pallipõrgatused kehale suunaandjana nõudsid kõrgetasemelist liikumistehnikat ning olid visuaalselt mõjuvad, üllatusmomendiga leiud.
Lavastus vaimustaski eelkõige oma vormiga, kuid esile tuli ka sisu: tutvustuses kõneldi ulmežanrist ja lavastuse taotlusest peegeldada inimkonna evolutsiooni ning üha kaugemale kosmosesse tungimise püüdlusi. Autorist-etendajast sai tunniks ajaks gravitatsiooni ja inimvõimete piire trotsiv astronaut, kes just oma isikliku kehalise võimekusega väljendab inimkonna soovi oma inimlikkust, haavatavust ja loomulikku elusfääri ületada. Inimene tühjas ja avaras ruumis elutute objektidega rassimas, hüppamas, saltosid ja trikke tegemas.
Lavakujunduslik minimalism ja tühjus võimaldas liikumisel ja etendaja osavusel esile tõusta. Üksikud artefaktid — kummipall, batuut, tunked, kangas — näisid otsekui kogemata mõõtmatusse avarusse paisatud. Nagu oleks tühjuses hõljuv astronaut kohtunud suvaliste kosmoses lenduvate objektidega ja nendega poolkogemata kontakti astunud. Kilesse mähkumine rõhutas inimese piiratust. Kokkuvõtlikult võib öelda, et lava-, valgus- ja helikujundus võimendasid nii sisu- kui vormiplaani ning olid oma minimalismis väga täpsed ja leidlikud lahendused.
„Hunt”. Koreograaf: Tero Saarinen. Muusika: Igor Stravinski „Kevadpühitsus”. Lava- ja valguskujundus: Mikki Kunttu. Multimeedia, fotod: Marita Liulia. Kostüümid: Erika Turunen. Esitaja: Auri Ahola.
„Hunt”.
Marita Liulia foto
Tegu on aastaid tagasi loodud soololavastusega, mida algselt esitas koreograaf Saarinen ise. Nii kriitikute kui ka publiku poolt kõrgelt hinnatud lavastust on mängitud kokku 83 linnas ja 32 riigis. 2022. aastal valmis ikooniliseks saanud teosest uusversioon.
Selle lavastuse koreograafia nõuab esitajalt nii kehalist kui ka emotsionaalset intensiivsust. Kuna ta on terve lavastuse vältel laval üksinda, ei saa loota ka kelleltki teiselt vastu peegelduvale energiale või tekkivale dünaamikale. Arvestades seda, et teos on algselt loodud meestantsijale, kuid nüüd esitab seda naistantsija, on huvitav, kuidas tantsijast saab rolli androgüünne kehastaja. Bioloogiline ja sotsiaalne sugu on taandatud, domineerib puhas liikumine ja sellest läbi kumav emotsionaalne seisund kui asi iseeneses. Muusikavalikki on nõudlik ja lavastuses olulise kontseptuaalse tähendusega. „Kevadpühitsus” on teatri ja tantsu kontekstis ajaloolise slepiga teos ja see fakt hakkab tahes-tahtmata vastuvõttu mõjutama. Lavastus asetub automaatselt samasse ritta teiste töödega, mis on „Kevadpühitsust” kasutanud või oma koreograafia sellele üles ehitanud.
Oma loomisajal mõjus teos kahtlemata avangardsemalt kui praegu, mil visuaalse meediumi ja videoprojektsiooni kasutus on etenduskunstide valdkonnas arenenud ja üha uute kihistusteni jõudnud. Tänasel päeval kõnetabki siin enim tantsija liikumine, tugevat tehnilist baasi nõudev koreograafia ja erinevate emotsioonide intensiivne läbielamine. Lavastuskujunditest ja meediumide koosmõjust rohkem mõjus just koreograafia ja selle esitus, mis võimaldas näha tantsijat kui interpreeti, meistrit, kes rõhutab oma keha kaudu erinevaid nüansse olemasolevas liikumisseades.
„Hz”. Koreograaf: Johanna Nuutinen. Helilooja ja -kujundaja: Tuomas Norvio. Lava- ja valguskujundaja: Joonas Tikkanen. Kostüümikujundaja: Mert Otsamo. Dramaturg: Jarkko Lehmus. Esitajad: Elina Häyrynen, Mikko Lampinen, Minttu Pietilä, Sofia Ruija ja Riccardo Zandonà.
„Hz”.
Kai Kuusisto foto
Nuutineni „Hz” on küll klassikaliselt komponeeritud lavastus, kuid mõjus fantaasiarohke ja nüansseerituna. See on õnnestunud näide lavastusest, kus kõik meediumid ja osad on terviku teenistuses ning tervik omakorda suurem ja kõnekam kui pelgalt osade summa. Lavastaja on tajunud kõigi meediumide võimalusi. Kui püüdsin meenutada, millal viimati nägin tantsulavastust vaadates nii terviklikku lähenemist, pidin oma mälus käesolevast hooajast kõvasti tahapoole liikuma. „Hz” oli abstraktse temaatikaga ja konkreetsest narratiivist avarama üldistusjõuga, samas läbitöötatud ja viimistletud lavastus. Peamine aspekt, mis mul vaataja ja kriitikuna just abstraktsema teemapüstitusega tantsulavastuste puhul sageli kriipima jääb, on lavastuse sisu ja vormi teostuslik poolikus. Lavastaja Johanna Nuutinen ja dramaturg Jarkko Lehmus on aga loonud sidusa teose, kus stseenide tempo ja kulg, heli-, valgus- ja lavakujundus ning koreograafia kõlavad kokku. Olemas on nii kulminatsioon, sõlmitus kui ka arusaadavad sisse- ja väljajuhatused. See on kindlakäeliselt komponeeritud ja struktureeritud lavastus, mis mõjub samas väga avatu ja õhulisena.
Lavakujunduse moodustas kogu lava kattev ja õhus lendlev õhuke kangas, mis voogas lainjalt, viies mõtted maailmamerele ja keskkonnale, samuti vee kui looduselemendi omadustele. Seda toetas helikujundus, kus oli kasutatud merepõhja helide salvestusi. Koreograafia kasutas ära erinevaid kompositsioonivõimalusi nii aja kui ruumi aspektist: ruumis tekkisid keerulised mustrid, ansamblikoreograafias vaheldusid sünkroon, kaanon ja soleerimine.
Vaatajana oli huvitav jälgida nii koreograafiat üldiselt kui ka üksikuid liikumismustreid ja tantsijate interpretatsiooni. Hoolimata grupikoreograafiast, kus liikumine oli ühtlane ja sünkroonne, sai esile kerkida ka iga tantsija omapära ja liikumisstiil. Just unisoonis esitatud liikumismustrite puhul oli põnevaim jälgida liigutuse üheaegset, aga erinevat sooritust eri tantsijatelt. Tantsijad olid siin ilmselgelt vabad ja loomingulised interpreedid, mitte koreograafia omandanud täpsed sooritajad. Tantsijatel on tugev tehniline baas ning oskus vaheldada jõudu ja toorust graatsia ja nõtkusega, st lülituda ümber erinevatesse liikumisregistritesse.
Etendusele tagantjärele mõeldes tõuseb üldistusena esile tõdemus, et just sellises osakaalus ning selliste kujundite tervik toimis elamuslikult ja veenvalt, seda nii emotsionaalses kui ka semantilises plaanis. Kui kas või üks meedium oleks olnud teisiti lahendatud, teiste varju jäänud, või üks väljenduskeeltest selgelt domineerinud, oleks lavastus mõjunud lahjemalt. See töö võttis mõnes mõttes kokku teatri olemuse: just eri väljenduskeelte ning omavahel režiiliselt ja dramaturgiliselt seostatud kujundite tervikmõju on see, mis vaatajat haarab, mõtlema paneb ja liigutab. Sest teatrilavastusel on võrreldes teiste kunstižanritega rohkem mõõtmeid, ta on dünaamiliselt ühes ja samas aegruumis toimiv teos. Selle etenduse jooksul olin ühtaegu nii haaratud, liigutatud kui ka mõtisklema suunatud. Ning kuigi lavastust saab analüüsida ja ratsionaalselt selle mõju ja õnnestumist põhjendada, jääb sinna veel midagi — midagi eeterlikku, tabamatut, sõnastamatut —, mis hõljus, nagu too kangaski, kõige toimuva kohal ja tekitas iluelamuse. Parema väljenduse puudumisel võiks seda vahest nimetada poeetilisuseks, kunstilisuseks (kindlasti mitte kunstlikkuseks).
Kõigis nähtud lavastustes oli tegu meisterlike etendajate-liikujatega, ometi joonistus välja kolm väga eriilmelist lähenemist lavastamisele, mis panid mõtlema ka nüüdistantsu hetkeseisule Eestis. Saarineni „Hunt” on tuntud töö, mis on läinud õigustatult soome nüüdistantsu ajalukku. Aga just üllatusmoment, vaatajana vaimustumine on see, mis jäi enim kõlama. Loodan ka Eestis näha rohkem tantsulavastusi, kus publik saab tõelise elamuse, kus vaatajat ei puudutata mitte üksnes idee tasandil, vaid kus ka lavastuse vorm realiseerub oma täispotentsiaalis. Kus saaks saalis mõelda „Oh, kui huvitav lahendus” või „Seda ma ei ole küll varem näinud”. Elamuse all ei pea ma silmas lihtsalt vilkuvat valgust, kiiret tempot või uuenduslikku ruumilahendust; rohkem võiks näha just erinevate väljenduskeelte terviklikku ja eesmärgipärast rakendamist. Vahel on koreograafia küll huvitav, aga valgus- ja helikujundus ei anna sellele midagi juurde või mõjub täiesti eraldiseisva komponendina. Või vastupidi, video ja visuaali kasutus on suurepärane, aga see sööb lahjema koreograafia ära. Ka tänapäeval valdavat, kontseptuaalselt abstraktset ja postdramaatilist tantsulavastust saab luua kandvate ja sisukate kujunditega, mis jõuavad päriselt publikuni ja tekitavad tervikliku kogemuse. Sest lavastades on võimalik kasutada korraga mitut väljenduskeelt ning võtta neist leidlikkuse ja fantaasiaga välja keskpärasest mõjuvamad kujundid. Korraliku tehnikapargi ja lavamahuga ruume, kus etendada, on meie koreograafidel-lavastajatel nüüd jälle juures.
Helsingis avati hiljuti Põhjamaade üks suuremaid tantsukeskusi Tanssintalo, kus on lisaks saalidele ka ruumid töötubadeks, proovideks ja treeninguks ning mis püüab publikuprogrammide kaudu tõsta ka üldist tantsuteadlikkust. Soome suuremates linnades toimub regulaarselt nüüdistantsule ja uuele tsirkusele pühendatud festivale nii Soome kui muu maailma koreograafide loominguga, näiteks Helsingi nüüdistantsu festival „Liikkeellä marraskuussa”, mille raames on toimunud ka tantsukriitika vestlusringid ja valdkondlikud residentuurid. Oma tantsufestival on ka Turu linnas. Nii võib arvata, et ka siinsed tantsuhuvilised võiksid seada sammud Soome, kui soovivad osa saada laiemast programmist või tutvuda selliste koreograafide loominguga, kelle tööd eri põhjustel Eestisse ei jõua. Potentsiaali sündmuste, tantsumajade ja huvitava käekirjaga lavastajate-koreograafide näol Soomes igatahes jagub.
