PERSONA GRATA ANNE-MAI TEVAHI

Anne-Mai Tevahi veebruaris 2023.
Harri Rospu foto

Kohtume Anne-Mai Tevahiga Tartu Aparaaditehase E STuudio ruumides, kus ta annab noortele lauljatele avaliku esinemise tunde. Miksteatriga on parasjagu käimas Lauri Räpi kirjutatud lastelavastuse „Marakratt ja kesköine raamatukogu” etendused. Märtsis esietendub kohviku Vilde ja Vine rõdusaalis Tevahi monolavastus „Lilled Algernonile”, mille lavastab Algis Astmäe ja produtseerib Tartu Linnateater.

 

Sa oled avaliku esinemise õpetaja E STuudio koori- ja tantsukoolis, lisaks annad ka draamatunde Tartu Rakenduslikus Kolledžis, aga eelkõige teame sind näitlejana. Millise tiitli võime sinu puhul sinna „näit­leja” ette kirjutada?

Näitlemist ma tõesti teatrikoolis otseselt õppinud ei ole, aga olen käinud Vanemuise stuudios ja õppinud Andres Dvinjaninovi juures Emajõe Suveteatri noortestuudios. Eelkõige olen õppinud erinevatelt lavastajatelt, kellega olen koos töötanud, ehk siis elu ja praktika on mind õpetanud. Ma pole kunagi mõelnud, et tahan näitlejaks saada. Pole kunagi teinud pingutusi või otsinud uksi, millest sisse pääseda. See on mulle endalegi üllatuseks, et olen tänaseks nii kaugele jõudnud ja võin end julgelt vabakutseliseks näitlejaks nimetada.

 

Kuidas vabakutselise elu alguse sai?

Täpselt kümme aastat tagasi moodustasime koos Janno Puusepaga teatritrupi Must JaAm. Komplektis koos toimime me väga hästi: tema kirjutab, mina kirjutan, tema lavastab, mina mängin. Teeme õhtujuhtimist, kirjutame erinevatele üritustele vahetekste. Esimeseks teatrilavastuseks oli „Leivi”, mis oli inspireeritud Vassili Sigarevi näidendist „Gupike”, aga Janno muutis originaalteksti minu meelest palju naljakamaks. Nagu ikka, tegime kõike ise: me mõlemad mängisime, ise tegime kunstnikutööd, ise tegime valgust, ise müüsime pileteid. Otsast lõpuni isetehtud teater. Ainult kodulehte ei ole osanud me veel ise endale teha. Musta JaAmaga päris oma lavastusi oleme kokku teinud viis. Samas teeme väga palju koostööd. Näiteks Nõo vallas asuv Luke Mõisapark kutsus meid tegema suvelavastust. Koostööprojekte on olnud palju: Rakveres tegutseva KaRakTeriga tegime koos lavastuse „Oad”, Viljandi Seasaare teatriga lavastuse „Raamid”. Lisaks muud projektid, kuhu mind kutsutakse. MTÜ Torma Kultuur tegi suvelavastuse „Kuldõun puukausis” Torma Ringtallis, lavastas Janek Varblas; kohaliku trupi näitlejatele lisaks kutsuti mind, Margus Grosnõid ja Eduard Salmistut Rakvere teatrist ning Andres Tabun Ugalast. Kõigi nende ettevõtmiste taga on keegi kohalik aktiivne tegija, kes projekte algatab ja organiseerib.

 

Milliste rahadega teie töö käib?

Enamjaolt õnnestub meil ikka kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitalist toetust saada. Summad jäävad ühe projekti kohta 1000 kanti.

 

Selle eest ei saa ju ühte lavastust teha? Meediast on läbi käinud, et tavaline toetus ühele lavastusele jääb nii 10 000–20 000 kanti. Miks te nii vähe küsite?

Me küsimegi vähe. Rahajutt on minu jaoks nii kauge asi, tavaliselt tegeleb Janno sellega. Teatrit ei saa „harrastada”, kui see on meie töö. Me töötame projektist projekti ja seda tööd on väga palju. Meie võlu ja omapära on just intiimsus ja õrn õhustik. Tavaliselt on meil väikesed saalid ja vähe publikut. Eile just käisime salongistiilis luulelavastusega Tammistu raamatukogus. Olid lauad, oli kohv, oli kook ja meie mängisime. Rahvas oli kohal, nad istusid ja kuulasid ja vaatasid. See on väikeste kohtade võlu, et inimesed on tänulikud, et neile häid asju mängima tullakse. Kui teeme väikest teatrit väikestes kohtades, siis tundub see 20 000 toetust liiga palju. Meil ei ole suurt valgusparki ega võimsat heli; on vaid üks väike prožektor, üks kõlar ja elamus missugune. Ühel festivalil, kus me „Leiviga” käisime, oli suur lava, uhke valguspark. Meie läksime harjumuspäraselt, vaip ja lamp kaenla all, ja sättisime need lavale valmis. Siis äkki tuli valgustehnik küsima, mis valgust me vajame. Me ütlesime, et see laualamp ongi meie valgus ja et me vajame ainult tagaseina natukene valgusfooni, et õige efekt tekiks. Valgustehnik ütles festivali lõpul, et meie tükk oli tema lemmik. Aga näiteks meie lavastus „Raamid” mõjub jälle suurel laval paremini. See on suuresti valguse ja „tühjuse” peale üles ehitatud. Jannoga just naersime, et ma ostan endale järjest väiksemaid autosid, sest siis tuleb ka lavastused järjest kompaktsemaks sättida. Nii me sõidame mööda Eestimaad, mängime ja teeme inimesi rõõmsaks.

 

Kui palju sul tööd on?

Umbes viis lavastust aastas, aga etendusi ikka jagub, eelkõige tuleb sissetulek mängimisest. Juba kolm suve oleme mänginud Tartu Linnateatriga Laulupeo muuseumis lavastust „Suudlused”. Rahvas nõuab seda veel ja veel. Lastetükke mängin palju, suvel või jõuluajal isegi mitu etendust päevas. Kõik need projektid on mu hingele olulised, ainult raha pärast ei tasuks teatrit ju teha. Lisaks sissetulekule on teater ka hingetoit. Pidev õppimine ja areng läbi pideva tegutsemise.

 

Mida sa õpid sellest, et teed neli lasteetendust päevas?

Oi, kui tore küsimus. Õpin nautima ja leidma uusi nüansse, õpin heas mõttes laval vallatlema. Alguses on etendused puised, aga mida rohkem mängin, seda rohkem läheb kõik lahti; see on üks imeline maailm, kuhu põgeneda. Ja see, kuidas lapsed kaasa elavad ja milline energia sealt vastu tuleb. Mängides õpin ka lapsi tundma: et mis vanuses millised naljad mõjuvad või mis paneb neid mõtlema või üllatuma. Lisaks saan kõrvalt vaadata ka teiste näitlejate mängulusti. Pole olnud etendust, kus ma ei istuks ega vaataks, mida partner teeb.

 

Sa oled töötanud koos Anne Türnpuga, Jaan Toomingaga, Tõnis Mäega, Margus Mikomäega… Milline inimene sulle meenub kui kõige erilisem?

Kindlasti Jaan Tooming; ma olen olnud näitleja neljas tema lavastuses. Mina nimetan teda üheks kõige pühendunumaks, kõige soojemaks inimeseks, keda ma tean. Toomingast on jäänud mulje kui hästi autoritaarsest ja rangest lavastajast, aga ta on hea juht, leiab nii näitleja häälest kui kehast iga väikese nüansi üles. Olen näinud ka tema julma poolt, aga ma saan aru, miks ta teeb nii, nagu teeb. Üks ilusamaid asju oli minu meelest see, et Toomingal õnnestus Lendteatriga välja tuua August Strindbergi „Luikvalge”, mis oli tema unistus olnud viiskümmend aastat, ja mina sain seal peaosa mängida. Seal me olimegi Anne Türnpuga koos laval. Ja lisaks veel kahes lavastuses olen temaga koos laval olnud. Näha, kuidas Türnpu töötab, on fantastiline. Kõike, mida nemad teevad, süstitakse ju ka minusse. Ja Andres Tabun — talle olen ikka tema tütreke ja tema minu papa, kuna mängisime tütart ja isa. Need soojad suhted tulevad ellu kaasa ja jäävad püsima. Või Tõnis Mägi ja Margus Mikomägi, kellega mängisime Toominga tükis „Kaupo ja Lembitu” — need inimesed on nii päris, nii siirad ja ausad. Mul ei ole oma suurt peret olnud, need inimesed teatris ongi minu pere. Kuna olen vanaema kasvatatud laps, siis kuidagi on tõesti vanemate inimestega soe side, neil on seda tarkust ja oma maailmavaadet rohkem kui mul. Aga sõbrannasid on mul muidugi ka, kuigi ikka tehakse seda nalja, et Anne-Mai ja vanad mehed.

 

Vabakutselisena satud sa sageli uute inimeste sekka ja uutesse olukordadesse. Kas on juhtunud ka nii, et tulemuseks on hoopis suur pettumine?

Ühes projektis läks tõesti vaimseks ahistamiseks ja palju ei jäänud ka puudu füüsilisest ahistamisest. Ma otsustasin, et lahkun sealt. Sellele järgnes aga mustamine — inimene, kellega meil töömeetodid ei klappinud, hakkas kirjutama esinemispaikadesse, kus mul olid oma projektid tulemas, ja teatas, et teile tuleb üks primadonna, kes ei oska midagi ja on suht mõttetu. Ühesõnaga, püüdis minu mainet maatasa teha. See oli minu esimene väga õudne kogemus teatris. See lõhkus mu ikka väga ära, see raskus ja hirm jääb mind pikaks ajaks painama. See on tõesti raske juhtum ja kui tegemist on nõrgema isiksusega, siis ta võib hakata arvama, et teatritegemine nii käibki. Ega ka mina saanud olukorrast kohe aru, jäin sinna liiga kauaks kinni. Ühel hetkel helistasin Jaan Toomingale, sest tema on mulle autoriteet. Küsisin, et kas mul üldse on õigus lahkuda, kui ma tunnen end näitlejana kehvasti ja tahan ära tulla. Ma tundsin, et jätan trupi maha. Ta ütles, et muidugi on. See on üks vabakutselise elu miinus: sa ei tea kunagi, kas sulle töö eest makstakse, millised on töötingimused jne. Puudub kaitsev ümbrus.

 

Hetkel on sul käimas ka luuleõhtute projekt koos luuletaja Lauri Räpiga?

Õnneks on enamik projekte mulle ikka väga armsad. Luulekava nimi on „Luulest lugudeni”, mida saame mängida kas järjest, pooleteisetunnisena, või siis põimivad restoranid selle kolmekäigulise õhtusöögi vahele. Neid tellimusi on meil päris palju. Loeme luuletusi ja räägime luuletaja teekonnast. Lisaks käime väga palju koolides esinemas. Me oleme Lauriga väga sarnased just oma lihtsuse poolest, see jõuab kohale ja mõjub hingele. Meie mõlema vanaemad on olnud meile suured inspiratsiooniallikad, meile mõlemale meeldib loodus ja pikad jalutuskäigud. Ka meie vestlus on mõnusalt voogav, saame teineteiselt impulsse. Minu meelest on oluline, et rääkijaks ei oleks ainult mees või ainult naine. Me oleme koos, esitame natuke erinevaid vaatenurki, aga ikka ühele ja samale asjale.

 

Miks siis sina nii kuulus ei ole kui Räpp?

Ilmselt ma ei taha olla kuulus. Ma kirjutan luulet eelkõige iseenda jaoks. Muidugi teen ka tellimustöid, olen kirjutanud vahetekste tantsupidudele, kontsertidele, vabariigi aastapäevadeks, laulusõnu, isegi koorilaule olen kirjutanud. Luule kaudu saan iseendast paremini aru ja see ongi vist mulle endale kõige olulisem. Mul on ka luulelavastus olemas. Nägin Doris Karevat oma luulet lugemas ja mind see nii inspireeris; sealt tuligi mõte teha lavastus, mis oleks lihtne, hingeline ja viiks vaataja rändama. Selles on põimitud luule, vahetekstid ja elav muusika.

 

Näitlejatöö on täiesti erinev luuletaja tööst; üks töötab kuidagi seespidiselt ja teine väliselt. Mida näitlemine sulle annab?

Minu jaoks on näitlemine ja luuletamine väga sarnased. Tõsi, erinevad on need ka. Alati on öeldud, et näitleja peab olema edev. Ma ei tea. Ükskord tulin lavalt maha, seljas imeilus punane naiselik kleit, ja üks neiu ütles, et issand kui ilus sa selle kleidiga olid. Vastasin, et mina ei julgeks seda ise kunagi kanda, ma ei kannaks seda eluski välja. Ise kohe ehmatasin, et mis lause ma ütlesin, miks ma nii ütlesin. Teatri kaudu saab päriselust ära käia. Kui me Räpiga luuleõhtuid tegema hakkasime, oli alguses ikka päris õudne iseendana esineda. Ma olen mina ja räägin oma lugu. Teatris annab roll mulle suurema turvatunde. Seal ma ei ole mina ise.

 

Kas sul on unistusi?

Ma olen käinud suurtel lavadel, mänginud peaaegu kõikides Eesti teatrites: Ugalas, Vanemuises, Rakveres…, aga mitte nende teatrite koosseisudes. Muidugi tahaksin teada ja näha, kuidas riigiteatris töö käib, aga ma otseselt ei unista sellest. Fimis mängimisest unistan küll, see oleks äge. Juba praegu meeldib mulle öelda, et need teatri lavalauad, kus ma olen, on minu taevas. Väljaspool teatrit on taevas ilus sinine, aga minu taevas koosneb mustadest kulunud põrandalaudadest ja kollastest valguslaikudest pimedates ruumides. Ma tahan seal olla.

 

Huvitav, lugesin Eero Epneri Ulfsaki-raamatust, et Lembitule meeldis kino rohkem kui teater, sest filmi tehes näeb avarat taevast. Või midagi sellist. Sul on siis vastupidi?

Nojah, täiesti vastupidi. Teater on minu jaoks põgenemine pärismaailma eest. Päriselus ei kanna ma maski, aga teatri kaudu saan päriselust ära käia. Proovida enda peal teiste inimeste tundeid ja mõtteid, minna sügavamale. Läbi selle saan õppida ära tundma nii kurjust kui headust, empaatiat. Trupitöös tunnen, et see trupp ongi minu pere, me oleme üks.

 

Vestelnud KAJA KANN

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist