KAPTEN VOLKONOGOVI PÕGENEMINE. MEES, KES EI SAANUD ANDEKS, AGA SURI VABANA
Märts, 2023„Kapten Volkonogovi põgenemine”, 2021. Režissöörid: Nataša Merkulova ja Aleksei Tšupov. Stsenaristid: Nataša Merkulova, Aleksei Tšupov ja Mart Taniel. Operaator: Mart Taniel. Produtsendid: Valeri Fjodorovitš, Jevgeni Nikišov ja Aleksandr Plotnikov. Kaasprodutsendid: Katrin Kissa, Charles-Evard Tchekhoff ja Nadežda Zajontšikovskaja. Kunstnik: Sergei Fevralev. Kostüümikunstnik: Nadežda Vassiljeva. Helirežissöör: Matis Rei. Monteerija: François Gédigier. Osades: Juri Borissov — Kapten Volkonogov, Timofei Tribuntsev — Major Golovnja, Aleksandr Jatsenko — Major Gvozdev, Nikita Kukuškin —Veretennikov, Anastasia Ukolova — Raja jt. Kestus 126 min. Venemaa – Eesti (©Homeless Bob Production) – Prantsumaa. Esilinastus Veneetsia filmifestivalil 08. IX 2021.
Meie aja inimesteni, aga ennekõike nende paljudeni, kellel on paragrahviga 58 seonduvaid sugulasi ja tuttavaid, on jõudnud film, mis kannab musta minevikuenergiat sedavõrd varjamatult, et vaadatava siiras läbitunnetamine ei pruugi olla lihtne. See prohvetlik film paljastab vene maailmas (terminit „vene maailm” on siin ja edaspidi kasutatud mõistega russki mir samas tähenduses) ikka veel vohavat despotismikultust laias, täpsemalt määratlemata ajamõõtmes. Linastunud enne Ukraina sõda, tabas film kümnesse ka selle sündmuse etteennustamisega. Vene maailma terroristliku, opritšninaliku ürgolemuse sinusoidne taas ja taas ilmumine on inimkonna tuhandeaastane kogemus. Seega oli vaid aja küsimus, millal järjekordne julmusepurse mõnel Venemaa naaberalal toimub, sest ka Ukraina sõda on vaid üks peatükk pikas vene maailma vägivaldsete „vabastamisürituste” reas. Ja ta ei jää viimaseks.
„Kapten Volkonogovi põgenemine” (edaspidi „KVP”) lihtsalt pidi sündima, et Vene maailma kirjeldamine saaks järjekordse tähise. Mäletan selgelt üht õhtut perestroika ajast, kui 1987. aastal ilmunud „53. aasta külma suve” nägemine mind hingepõhjani jahmatas: tundus uskumatu, aga samas oli vabastav mõista, et aeg on taas ühe spiraaliringi ära teinud ja ees ootab mõningane puhkeperiood. Nüüd, uutel (järjekordsetel) süngetel päevadel on „KVP” hädavajalik lootuskiir, näitamaks, et vabaduse eest seisjad ei ole unne suikunud.
Seda eesti filmitegijate kaasöös valminud teost on nimetatud nii põnevus-, draama-, õudus-, seiklus- kui sõjavastaseks filmiks või isegi absurdipatriotismi põnevikuks, mis tähendab, et see on mõjunud inimestele erinevalt, kuigi nõuab kõigilt ühtviisi vaimset pingutust ja raudset vaatajanärvi. Küsimus on kindlasti ka arvaja põlvkonnas, maailmavaates ja meelelaadis, samuti isikliku kokkupuute mahus vene maailma repressiivse loomusega. Minu hinnangul ei peaks liigselt rõhutama „KVP” poliitilist laetust või keskkonna ja karakterite utreeritust; sõnumi seisukohast ei ole samuti erilist tähtsust sellel, et „päris nii ikka kõik ei olnud”. Mõningad sulgkaalus fantaasialisad on „KVP” osa ja teevad filmist nauditava kunstiteose ning siinjuures pole põhjust rääkida absurdist. Filmi põhitaotlus paigutub minu nägemuses ikka ajaloolise realismi valda, aga rõhutamine, et teos on pelgalt ajastut matkiv, mõjub enesepettusena, tahtes justkui öelda, et ehk ei olnud asi ikka nii hull.
„Kapten Volkonogovi põgenemine”, 2021. Režissöörid Nataša Merkulova ja Aleksei Tšupov. Keskel kapten Volkonogov — Juri Borissov.
Stalini aja suure terrori päevil toimuv tegevustik viib vaataja 30-ndate teise poolde, kus NKVD kõikehalvava hirmukeskkonna loomine on täies hoos. Kõiki — jah, tegelikult ka NKVD töötajaid — masendav inimelu väärtusetus on lämmatanud vähimagi rõõmutunde. Ja ometi. Lisaks hirmuhalvatusele on inimesed klammerdunud enesepettuse külge, et süsteem toimib (siiski!) inimese heaks — jabur ja mõistusega hoomamatu, viimasest lootusekiirest kantud naivism (mida ka Solženitsõn alatihti kirjeldab), et säilitada mingisugustki usku inimsusse üldiselt, aga kitsamalt oma riigi tegevuse vajalikkusse. Minuga on toimunud eksitus, aga tervikuna on kõik õige ja vajalik — sellise vaimse, aga kahjuks mõttetu eneseohverduse tegid sajad tuhanded riiki uskuda soovivad represseeritud, et kas või oma elu ja vabaduse hinnaga deržaava puhtaks pesta. Lootus (kui seda üldse kellelgi oli), et 58. paragrahvi alusel süüdi olemine tähendab kuulumist nende sekka, kes tõenäoliselt on veel võimelised oma peaga mõtlema, oli seega kahjuks suuresti naiivne. Aga kõik see jätkub: vene noorema põlve vabamõtlejast ajakirjanik Juri Dud, kes nüüdseks on kantud musta nimekirja ja Venemaalt lahkunud, avastab Youtube’i dokumentaalfilmis „Kolõma — meie hirmu kodumaa”, et mitte kõik kannatanud või hilisemad repressioonideuurijad ei mõista toimunut üheselt hukka. Leviaatan elab edasi!
Suures teemas (suur terror) on sees lugu kapten Volkonogovist ja tema uskumatust metamorfoosist koletisest peaaegu pühakuks. See on inimeseks tagasi saamise müsteerium lausa piibellikus tähenduses: Jumal lõi inimese oma näo järgi ning ka Volkonogov (Juri Borissov) soovib tuhast tõusnud jumaliku olendina pääseda lausa paradiisi. Volkonogovi muutuste ahel tõukub hetkest, mil tema enda eksistentsi küsimus on lahtiste kaartidega laual. Kusagilt peab ju kõik algama, nii häving kui ka loomine. Pole oluline, kas see on surmahirm või budistliku järsu virgumise eelhetk. Volkonogovi mõistuse naasmise lugu on sedavõrd äkilise alguse ja kiire kuluga, et täiuslikku loogikat ei maksa sealt otsida.
Siiski läbib kapten Volkonogovi virgumine lühikese aja jooksul mitu arenguastet. Põgenemise käivitanud ellujäämisinstinktile järgneb sisekaemusega, lausa ilmutusega päädiv mõrvatud võitluskaaslaste auku ajamine, mis annab selguse ja vaimujõu alustada andeks saamise Kolgata teed. Küllap Volkonogov teab selle lootusetust, kuid talle ei ole jäänud muid valikud. Õhkõrn lootus jumalikule sekkumisele kui X-faktorile või pigem isegi force majeure’ile, mis päästaks „kadunud poja”, kannustab Volkonogovit hullumeelsele võidujooksule oma varasema töökollektiiviga: kui võidab Volkonogov — saab kas või üheltainsalt oma ohvri lähedaselt siiralt andeks —, leiab ta lunastuse ja pääseb paradiisi, vastasel juhul järgneb hui tebe i ne rai, nagu tabavalt ja universaalverbaalselt sõnastab tagaajamist juhtiv major Golovnja (Timofei Tribuntsev).
„Kapten Volkonogovi põgenemine”, 2021.
Kas kapten Volkonogov loodab tõepoolest saada paradiisi, leida hingerahu, või toimub kogu pingutus ikkagi vaid oma elu päästmise nimel, ei ole oluline — kõik need aspektid sulavad sujuvalt ühte suurde avastusse, et inimeseks tagasi saada on võimalik. Olla lõpuks ise nenadjožnõi element, kelle hävitamine on pelgalt profülaktika, avab kindlasti uusi perspektiive, mille hulgas surmahirm ei pruugi olla suurim. Ega ka mõte igavesest põrgupiinast. Avanenud muutusteaknas võib osutuda veelgi olulisemaks mitte vedada alt iseennast, sest oma südametunnistuse eest ei ole pääsu, kui lõpuks on saadud osa sisemisest mõistmisest ja vabanemisest. Nüüd ollakse seotud vaba vaimuga kaasneva vastutusega. Erinevalt süütult hukatutest, kes sisuliselt olid märtrid, oli Volkonogov veel hetk tagasi kriminaal, mis siis, et riigi teenistuses. Major Golovnjale tunnistatud tõdemus, et riigi teenimise vabandus paradiisi pääseda ei aita, asetab Volkonogovi uude leeri, kus tegude eest vastutatakse juba uuel moel.
Film teeb kapten Volkonogovi ärkamislooga heateo sellele osale inimkonnast, kes ei ole veel suutnud esitada endale küsimust: kas mina olen lõpuks valmis andestama? Veel meie ajal ja kindlasti tulevikuski on maailmas suur hulk despootvalitsejate all kannatajaid ja seetõttu on see küsimus oluline. Volkonogovi lugu tuletab meelde, et üksteisele tuleb andestada isegi olukorras, kui teine pool ei ole oma viga tunnistanud või on valmis andeks paluma vaid vormiliselt. Aga nagu film näitab, et suudeta andestada isegi siis, kui andestust lausa anutakse. Ehk siis andestamine võib olla sama keeruline kui andeks palumine. Aga kapten Volkonogov paneb meid järele mõtlema. Veelgi laiemalt peaksime mõtisklema selle üle, kas suudame jääda (või saada) ka ise olenditeks, kes on loodud Jumala näo järgi. Lihtne mõelda, aga raske teha, see on küll päris kindel. Võimalik, et suudame pärast pikka pingutust püha Aurelius Augustinuse kombel „vihata kogu hingest pattu, aga siiski armastada patust”. Või proovime võtta eeskuju apostel Pauluselt, kes kirjas roomlastele soovitas „neid õnnistada, kes meid taga kiusavad, aga mitte needa” (Rm 12, 14). Proovida ikka võib.
Film ei kasuta õnneks liigselt peidetud kujundeid või varjatud sõnumeid. Kui miski on erakordselt ebainimlik, siis polegi sünnis otsida vabandusi või pehmendavaid asjaolusid. Võttepaikade olustik on ehe ja veenev. Ühtlaselt hallid vatnik’ud, isegi lapsed vatijopedes, needsamad vatijoped masendava pesuköögi masendavates kuhjades — et juba siinpool trelle oleks tunne, et ollakse osa suurest proletaarsest ideaalist, mille paremad päevad saabuvad paratamatult pärast meid. Aga ka ühisköök stalinistlikus villas, kolmas viisaastak, obligatsioonid — kõik see moodustab lunastuslootuse loole kohase taustamosaiigi.
Tervikut toetab hulk õnnestunud ja tooni tabavaid väiksemaid ja kõrvalrolle. Vanem naine, kes partei teenelise liikmena nõuab siira lihtsameelsusega ikka veel oma õigust suuremale elamispinnale, Volkonogovi esimese halastuslootuse kustutanud kallim Rajake (Anastasia Ukolova), kes allub süsteemsele hirmule sedavõrd, et reedab hetkega oma kallima, või kamraad töö juurest, leitnant Veretennikov (Nikita Kukuškin), kes ei mõista toimuva olemust: mille eest ta põrgus on või miks kamorkasse tassitud tüdruk isegi intiimses olukorras kõikematvat hirmukrampi kogeb. Kõik see kirjeldab inimesi, kes peavad arvestama, et mis tahes isiklik mõte, rääkimata tegudest, võib kohe-kohe mõttepolitseile jalgu jääda olukorras, kus kogu ühiskond on halvavas bez pjati minut špion valveseisangus.
„Kapten Volkonogovi põgenemine”, 2021.
Omaette mõtteainet ja isegi elevust pakuvad NKVDlaste vormiriided. Nüri, tühja ja sünge pilguga inimeste seast trammis eraldub staarina punastes, lausa pidulikes kindralitriipudega vormidressides Volkonogov kui meie aja kangelane. Võimsuse ja (riigi)kaitse kehastus ajal, mil „meie maad piiravad taas vaenlased”. Punaste pükste ja pluuside ning nahkrihmade ja -jopede kuvand rõhutab platnoilikku allilmaideaali, kus 58. paragrahvi inimesed on lootusetult nõrgad oma lihtsas aususes ning väärivad seetõttu vaid toorest kohtlemist ja armutut allutamist. Neis vormides on ka kultusesteetikat, suursugust petuilu, mida leiame stalinistlikes sammassaalides ja inimluudele ehitatud Moskva metroo seinapannoodelt. Vormiriietes üheskoos jõu demonstreerimises ja kooris laulmises ei puudu ka vihje juba ununema hakanud fiskult privet’ile mis ikka totalitaarse režiimiga kaasas käib. Ajakirjanik Jan Levtšenko on juhtinud tähelepanu sellele, et 90-ndate pätikampa meenutav riietumisstiil tuletab meelde, et NSVLi, aga nüüd ka Vene Föderatsiooni eriteenistused on olnud, ja on praegu taas, sisuliselt bandiitlikud seltskonnad.
Kas seda filmi on võimalik näha ka huumori võtmes, on äärmiselt delikaatne küsimus. Süsimusta huumori tasand on filmis siiski olemas. Kui ülevõllistseenid — tegelikult ikkagi päriselu matkivad — talumatuks muutuvad, võib end lohutada, et massimõrvar onu Miša ehk Padrun, kes tutvustab mahalaskmist nii, nagu oleks tegemist tudengite välitööga (glavnoje primudrost tut v tšjom), on tegelikult mitut moodi nõmenaljakas või et maikades sportimine ja tantsimine rõhuvat pinget täis saalis mõjub lähemalt vaadates ikkagi paroodiana. See must huumor kulgeb taluvuse piiril, tugevamatele jääb siiski teadmine, et kogu meie planeedi elu on võimalik vaadelda kõrvalt ning näha toimuvat kui suurt kosmilist etendust. Ja ometi. Pommirahe alla jäänuil või Butõrkas piinatuil, aga võib-olla ka kannatanute lähedastel, on keeruline rakendada ida mõtteloo järeldusi, mis räägivad tegevusvälja kaduvusest ja meie tegeliku olemuse tühjusest. Aga taas, proovida võib. Lõppude lõpuks on veel ka see oht, et vene maailma austajad võivad hakata niivõrd otse rääkivat filmi ühel hetkel enesekultuse osana ära kasutama, aga mis parata — vene maailma teed ongi imelikud.
Filmist leiame hindamatu universaali kogu Suure terrori lahtimõtestamiseks. Kapten Volkonogovi ülemuse major Gvozdevi (Aleksandr Jatsenko) õpetussõnad on õpikulik kokkuvõte tollasest ideoloogiast. Tema sõbralikku ja peaaegu lasteaedniku toonil peetud jutlust tasub paar korda tagasi kerida ja üle kuulata ning teha seejärel väike mõttepaus, et „potentsiaalse vaenlase profülaktika” ideoloogia lihtsuse üle hetk imestada. Arusaam, et iga karistuse jaoks peab olema „õigusriigile” kohane kuritegu, on künismi tippsaavutus. Fantaasia valda kuulub seejuures tõik, et paadunud julmurohvitser Volkonogov justkui ise seda kõike ei teagi. Aga seegi stseen kaitseb ju Volkonogovi äkilise meelemuutuse võimalikkust. Ei maksa ka arvata, et major Gvozdev on üdini pimedusega löödud, sest kas või mikroskoopilise inimliku osaga, mis neile alles on jäänud, teavad kõik mõrtsukad, et nende tund tuleb. Seega, kui ees ootab piinamise käigus „kohase kuriteo” väljaselgitamine, võib vabalangemine aknast olla üheks paratamatust ennetavaks meetmeks.
Kiiresti saab selgeks, et kapten Volkonogovile ei suudeta andestada ning ring on sulgumas. Järsult aheneb ka „niigi vahistamisgraafikust maas olevate” entusiastide piiramisrõngas. Ja oh imet — Jumala arm sekkubki! Minateadvuse lahustanud ja kohe-kohe atmanikübemena Kosmosega ühineva Inimese (kes on Volkonogovi õnneks olnud „parteitu kõnts”) surmahetkel antud õnnistus saab olla jumalikult siiras. Kahetseja, kellele ei andestanud ta ohvrid ning kes ise endale andestada ei saanud, on vabastatud. Mõistmine, et paradiisi ei ole keegi tegelikult välja teeninud, on kahetsemine suurimal võimalikul moel ja see teeb vabaks. Nüüd on kapten Volkonogov teinud kõik võimaliku ja müsteeriumi kulminatsioonis jääb lõpplahendus Lootuse kätesse.
*Film võiks olla soovituslik kõigis Eesti koolides, kindlasti ka venekeelsetes.
