NII ME ELAME, ELASIME ENNE JA ELAME NÜÜD
Märts, 2023Autor: Günter Grass. Tõlkija: Mati Sirkel. Dramatiseerija: Priit Põldma. Lavastaja: Taavi Tõnisson. Kunstnik: Rosita Raud. Helilooja ja -kujundaja: Markus Robam. Laulusõnade autor: Peeter Volkonski. Liikumisjuht ja koreograaf: Ingmar Jõela. Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater). Mängivad: Joosep Uus, Ingrid Isotamm (Karlova teater), Steffi Pähn, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Mart Müürisepp, Andres Roosileht ja Hardi Möller (külalisena). Esietendus: 5. II 2023 Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ühel detsembrikuu päeval leidsin postkastist Värske Rõhu toimetaja Saara Liis Jõeranna kirja, milles mind kutsuti osalema IDA Raadio saates, mis pidi lahkama Günter Grassi „Plekktrummi”, sest selle teose põhjal valmib Noorsooteatris peagi lavastus. Olin kutsest üsna hämmeldunud ja püüdsin viisakalt põigelda, sest traumakirjandus ei ole sugugi teema, milles end kodus tunneksin.
„Siis peaks Grassi raamatu üle lugema, praegu ma küll ei tunne, et saaksin pea ees lahingusse tormata. Vajab ikka mingit eeltööd. Kui leiate kellegi, kes ütleb kohe jah-jah, mina tahan ja tean, siis võtke tema,” vastasin talle. Ju siis ei leitud.
No ja võtsingi uuesti Orissaare raamatukogust „Plekktrummi”, mida olen nüüd juba kaks korda pikendanud, sest vedasin raamatu linna kaasa, maal ei jõudnud läbi lugeda. Kas aga värskelt taasloetud raamat aitab lavastuse arvustamisel, selles ei ole ma nii kindel. Sest niimoodi kipub liigselt algteosesse kinni jääma: muudkui võrdlesin saalis istudes, mis dramatiseeringus välja jäetud, mismoodi rõhud asetatud. Üks teine vaataja leidis, et lavastus püüab meile raamatust rohkem rääkida konkreetset lugu, mis ei ole just kõige huvitavam lähenemine. Ma ei ole ise ka suurem looaustaja, või täpsemalt, ma näen ja tajun lugu pisut teisiti, kui seda tavaliselt tehakse; minu meelest on lugu see, mida keegi räägib, olgu see siis kirjanik või lavastaja, mitte tingimata kindel, sündmustest pungil lineaarne rida.
Oskar Matzerath — Joosep Uus.
Püüdsin enne etenduse nägemist vaimusilmas ette kujutada, kuidas üldse on võimalik taolisest üleküllasest tekstist näidend vormida, ega suutnud seda teha. Kindlasti polnud see midagi sellist, mis mind saalis ootas. Tõepoolest, narratiiv oli välja puhastatud, palju selgem, kui see on Grassi oopuses, mis on oma olemuselt, kui sealt liigliha maha kraapida, üsna sirgjooneline arenguromaan, lapsest täiskasvanuks saamise lugu, kuigi meile väidetakse kangekaelselt, et Oskar Matzerath otsustas jääda kolmeaastaseks ja mitte kunagi suureks kasvada. Pipi Pikksukk ka ei tahtnud suureks kasvada — kas seda võib nimetada omasüüliseks alaealisuseks? Nad sõid Tommy ja Annikaga mingeid ube ja nõidusid sinna juurde: „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.” No aga Pipi oli ka tugev nagu härg ja iseseisev pealekauba, kuldrahadega kohver kapi otsas, milleks talle kool ja töö. Sama arvab ka Oskar, vähemalt kooli kohta.
Hoolimata välisest kasvupeetusest väike Oskar siiski areneb, lapsest saab nooruk, noorukist noor, noorest täiskasvanu. Ta tahab peret ja lapsi, ennast tööga elatada ja kuigi tal õnnestub vältida oma vanemate koloniaalkaupluse pidamist, saab täiskasvanute maailm ta kätte koos saba ja sarvedega.
Aga et jätkata sealt, kust alustasin, nimelt ausalt ära rääkimisest, siis järgmine kiri oli juba dramaturgilt Priit Põldmalt endalt, kes vaevus kirjutama pikalt ja ülimalt erudeeritult probleemistikust, millest me võiksime IDA Raadio saates rääkida. Tekkis tunne, nagu läheksin eksamile, sest sellist mõistelist tulevärki ja teemale pühendumist ei näinud ma enda sees kuskil. Mõtlesin veel pahuralt, et on ikka inimesi olemas, kust siuksed küll tulevad, kes 7. jaanuari hommikul saadavad pahaaimamatutele kaaskodanikele laiali kirja, milles nõuavad aru trauma käsitlemise erinevate perspektiivide kohta — millised vaatenurgad on meie kultuuriruumis adekvaatselt esindatud ja millistest on vajaka.
Samas, seda kirja nüüd üle vaadates on mul lavastuse rõhuasetused kohe palju selgemad, sest otse loomulikult üritatakse siduda Oskari kogemust meie kaasajaga. Kõige selgemalt väljendub see lavastuse niinimetatud „suures kõnes”, milles sisalduvad ilmselged vihjed tänapäevale — et küll on ikka külm ja veel külmemaks läheb ja mis see kõik maksab jne — seotakse lõpuks osavalt kokku Danzigis valitsenud sõja eelõhtu meeleoludega, nii et vaatajal jääb kahtlus, kas ta endale neid paralleele kaasajaga lihtsalt ette ei kujutanud. Mulle näis taoline otsene viitamine ebavajalik; vaevalt on nii tuhmi vaatajat, kes ei oska ära tunda ühiseid jooni tänapäeva ja mineviku vahel, ja ega siis see lavastus ole esimene koht, kus neid seoseid otsitakse ja leitakse.
Sest minu jaoks ei ole „Plekktrumm” sõjaraamat ega ka traumakirjandus. Kirjandusteaduslikku ülevaadet selle kohta, milliseid omadusi romaanile külge on poogitud, ma ka andma ei hakka — jah, räägitakse groteskist, allegooriast, müütilisest mõõtmest ja millest iganes veel. Ma jään endale kindlaks, et tegemist on üsna tõetruu kirjeldusega autorit ümbritsenud maailmast, lapsepõlvest kuni tollase kaasajani (raamat ilmus aastal 1959, raamatu sündmustik lõppeb aastal 1954).
Niisiis kujutas Grass ühe perekonna saatust läbi selle ajaloo, mis inimesele on antud. Inimajalukku kuuluvad ka tema esivanemad, seepärast algab raamat päritolulooga, küsimusega, millega algab ka lavastus — kes ma olen? Kes on Oskar Matzerath? Päritolu on segane asi, katsu sa selles rahvusküsimuses täpselt sotti saada, kui on küll teada, et emapoolne vanaema oli kašuub ja vanaisa tulesüütajast poolakas, isa kas saksa väikekodanlane või poola kaunishing. Terve Danzigi linn on üks rahvaste paabel, kus üht kašuubi-poola päritolu naist võivad armastada ja ihaldada nii sakslane, juut kui poolakas. Sest mis on inimese elu? See on teadvustamata tungide paljuhäälne kakofoonia. Siin pole midagi mõistuspärast. On ainult mõned kindlad asjad, näiteks maitsev söök, mis pole sugugi vähetähtis, võttes arvesse, et eelmine põlvkond suutis ennast toita peaasjalikult tuhas küpsetatud kartulitega, ja skatimäng, ja ihu võimsad soovid, mis käivad üle mõistuse, au ja tahte. Kõik see, mis nende lihtsate, põhiolemuselt heade inimestega juhtuma hakkab, on arusaamatu ja meelevaldne. Alles vaevu jalad alla saanud, alles mullased jalad kingadesse toppinud, alles maitsnud head ja rahulikku elu, kannavad nad kannatlikult oma risti — kääbus-Oskarit, kes lakkamatult trummi taob ja klaase puruks kiljub —, kui kuidagi märkamatult, ebamääraseid teid pidi imbub neisse hirm, rahutus, kartus kaotada oma kohta elus ja armastuses, töös ja õnnes. Kõike võib proovida: Jumalat ja kuradit, natsismi ja kommunismi, vastupanu ja kaasajooksmist, aga lõpuks rullib ajalugu ikka sust üle, ja mida sa tegid või ei teinud, süü mõiste on sind saatma pandud igavesest ajast igavesti. Kas oled süüdi sina või kõik teised? On see kuri saatus või jumalate kättemaks? Võib nutta sibulapisaraid, võib muutuda küünikuks, lüüa trummi või peita oma pea halastajaõe sülle — liin, mis lavastuses on tervenisti välja jäetud, on Oskari obsessiivne kiindumus halastajaõdedesse. Kas pole see ka omamoodi tähenduslik, just see halastuse pool, mida maises elus nii vähe kohtab?
Kas on üldse võimalik kujutada kunstis, kujundikeeles asju, mis jäävad inimliku taluvuse ja kogemuse piiridest väljapoole?
Siim Vahuri fotod
Natuke lavastusest ka. See on pikk. (Hoiatan ette ka võimalikke seljahaigeid — raske on istuda toolil, mis alaselga ei toeta, neli tundi jutti.) See oli hea. Ma olen tõesti teatri suhtes ülekohtuselt skeptiline inimene, aga kokkuvõttes tunnistan ma etenduse heaks, võib-olla ka suurepäraseks. Sooritus nõuab näitlejatelt väga suurt vastupidavust ja laia ampluaad, nad peavad võrdse headusega tantsima, laulma ja näitlema.
Esmase mulje järgi oli trupp tantsus ja laulus tugevam kui lavakõnes, aga tagantjärele mõeldes oli neid kohti, mis mind selgelt häirisid või õlgu võbistama panid, üpris vähe — valitud etlev stiil välistas võimaluse kedagi süüdistada ülemängimises või muus kohatuses. Ja taas, kui alguses tundus, et tegemist tuleb puhtakujulise laulu- ja tantsumänguga, peaaegu et muusikaliga, siis seegi oletus ei pidanud vett, atmosfääri suudeti hoida karnevali ja pühalik-tõsise vahelises pinges.
Loen kõik head asjad järjest üles. Kujundus — suurepärane. Helikujundus — suurepärane. Valguskujundus — suurepärane. Lavaline liikumine — suurepärane. Dramatiseering, arvestades ülesande keerukust — väga hea. Lavastajatöö, kõigi eelnimetatud osiste ühendamine ja juhtimine — suurepärane. Ainus, mille kallal nuriseda, on lavakõne, isegi mitte näitlemine, vaid just nimelt kõne: kohati segane, mitte alati kuuldav või väikeste tonaalsete viperustega, mitte päris kohane. Kuna tegemist oli esietendusega, saavad need pausid, kiirendused ja muud nüansid kindlasti ajaga paremini paika.
Eraldi tõstaksin esile Andres Roosilehe Alfred Matzerathi. Kuigi mängujoonis seda ei eeldanud, oli tema tegelaskujus areng; ka tema tantsuline liikumine oli selline, et selle vähekene luitunud ja rumalavõitu saksa mehe kuju sai kaastunnet äratava sisu. Ühesõnaga, tema tegelane muutus elusaks, samal ajal kui enamik teisi isikuid laval kujutas neile ette antud inimest tinglikult. Ülejäänud trupist natuke nõrgemalt mõjusid Tiina Tõnis ja Hardi Möller, aga neil oligi rohkem statisti ja lavatöölise roll kanda. Oskari ja Nuku-Oskari vaheline dünaamika oli veenev, üks kujutas justkui seda sisemist, tegelikult täiskasvanud Oskarit, seda, kes oli juba lapsest saadik valmis maailma ja inimesi hukka mõistma ja oma tahtmist saama, teine aga infantiilset, pudikeelset, armas-lapselikku manipuleerivat olendit. Ülejäänud trupile pole midagi ette heita, ansambel tervikuna töötas kenasti. Õnnestunud oli ka publiku paigutamine amfiteatri moodi poolkaares ümber lava, vähemalt külgtiibadel istujad ei jäänud küll millestki ilma.
Väike „aga” jääb siiski õhku ja üldse mitte etteheitena lavastusele, vaid üleüldiselt. Sama küsimuse esitas Priit Põldma oma kirjas ja ilmselt rääkisime sellest ka raadiosaates: kas ja kuidas hoiduda trauma estetiseerimisest? Kas on üldse võimalik kujutada kunstis, kujundikeeles asju, mis jäävad inimliku taluvuse ja kogemuse piiridest väljapoole? Jah, selle üle võib vaielda. Võib vaielda maitse ja proportsioonide üle, üldse kõige üle. Miks on meile antud vaatamiseks väheke lihtsustatud ja ülepolitiseeritud versioon? Katsu sa teise kunstiliigi vahenditega edasi anda Grassi keele omapärast poeetilist rämedust, selle haiglaslikku lihavust. Ja kas peabki tingimata kogu aeg näidendit romaaniga võrdlema? Dramaturgil nagu igal loojal on vabadus valida oma tee, oma keel; kas see vaatajale meeldib või mitte, on iseasi, aga öelda, et miks tegid nii, mitte teisiti, pole kuigi mõttekas. „Plekktrummi” lavastuse tinglik keel oli kindlasti samm õiges suunas, seal oli hulgaliselt hetki, kui suudeti näidata sõnastamatut. Etenduse kulminatsiooniks oli terve trupi lavaletulek suurtes oskarinäolistes lapsepeades, sellistes, nagu mäletame lastesaatest „Mõmmi ja aabits”. Kogu see vodevilliatmosfäär, tingeltangel, segadik, armupuntrad, alati kuskil taustaks sõda, surmad, kannatus — nii me elame. Elasime enne, elame nüüd, püüame leida selles kõiges mõtet, aru saada, miks juhtus nii või teisiti, saame aru, kahetseme, lubame olla paremad ja siis juhtub see kõik uuesti. Günter Grassi raamat on tugeva kaldega nihilismi: miski pole püha, austusväärne, üllas, ehk ainult vanaema Anna seelikud. Ja ometi on Grassi inimesed inimnäolised, on võimalik mõista, miks nad sellised olid. Minu meelest ta ei loe moraali, vaid, nagu Oskar, nagu iga kirjanik, vaatab eemalt, näeb ja näitab meile selle maailma hullumeelsust, aga ka jõhkrat ilu.
