HUNDID TÄHTEDE ALL
Märts, 2023Mäletad, see algas 12. märtsil kolm aastat tagasi? Hommikul korraldasime veel kolleegidega autodesse jagunemist järgmise nädala väljasõiduks (mida ei toimunudki) ning selleks ajaks, kui võtsin koha sisse Eesti Draamateatri suures saalis „Suure Siberimaa” etendusel, olid poeriiulid tualettpaberist ja konservidest juba tühjad. Räägiti, et Tallinn ja kogu Harjumaa pannakse lukku (see oli muidugi vale) ja etenduse lõpuks oli selge, et midagi on muutunud — kui kauaks, ei osanud arvata. Samal päeval esietendunud Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni „Pigem ei” õnnestus ära näha alles septembris.
Seda mäletan ma aga küll, kui kindlalt ma uskusin, et kui me esialgsest isolatsioonišokist toibume, siis loome uueks ka teatri — kolis ju „Theatertreffen” veebi juba mais 2020, kui oma varasalve parimad palad paiskas teatrinäljas publiku ette National Theatre ja suurema kärata avas oma esimese veebiakna elektron.live. Korraga oli voogteatrit rohkem, kui ära jõudis kogeda, sest nii Forced Entertainment, Lola Arias, Complicité, Gob Squad kui ka Dumb Type tahtsid antud oludest inspireeruda. Eestis sai voogteatri katsepolügoniks „Baltoscandal” ja sügisel jõudis publiku ette EMTA kaasaegsete etenduskunstide magistrantuuri 99-tunnine „Kuhu minek”. Sellega esialgne ind ka vaibus ja praegu voogab regulaarselt vaid eˉlektron.
Ega ma nõuagi, et voogteater pidanuks vahetust kooskohalolust energiat ammutava teatri kuidagi troonilt tõukama, aga ometigi on viimasel aastal olnud üksjagu veider taas teatris käia, sest repertuaarinimistut sirvides saab järeldada vaid üht: isolatsiooniaeg oli nagu halb unenägu, mida keegi meenutada ei taha. Ma ei kõnele siinkohal vormist ega teemavalikutest, ma küsin, kas me inimestena, ühiskonnana oleme tõesti needsamad, kes me olime enne seda kõike, et me saame olnut unustada. Kas meie üksindus on sama kurb kui varem või oleme karastunud üksi olema, sageli seda eelistamagi? Kas usume endiselt, et heaolu tagab vabaduse ja demokraatiat ei kõiguta miski? Ma ei tea muud, kui et mina uskusin veel aasta tagasi, et olen sündinud põlvkonda, kelle eest on sõjad juba peetud. See eksiarvamus on muutnud mind inimesena, on muutnud minu maailmanägemise viisi ja tempinud lootuse — jah, vaatamata kõigele pole ma ikka veel alla andnud, keeldun seda tegemast — ühtaegu hirmu ja kindlusega. Me ei pea rääkima laval sõjast, et küsida nende muutuste mõju kohta ja otsida uusi pidepunkte, kui vanad ei tundu enam püsivat (kas või selleks, et saada kinnitust: püsivad endiselt).
Aga alati jääb muidugi võimalus, et mu uueihalust toidab vaid isiklik keskeakriis, mis on kiirtestide negatiivsete tulemuste ja positiivsete rindeuudiste ootamise taustal mind märkamatult vallutanud.
* * *
Mis on ikkagi see miski, mis kisub meid ikka ja jälle teatrisse? On see tõesti muutumatu suurus? Möödunud teatriaasta kokkuvõtetest kajab vastu ettevaatlik tõdemus, et midagi väga suursugust sõelale ei jäänud (ehk on see ka põhjus, miks tiitel „Aasta lavastus 2023” on praeguseks juba välja antud), aga ka hirm, et midagi on pöördumatult otsa saanud. Ka TMK teatriankeedi vastustes kõlab jõulise refräänina pahameel Paide ja Von Krahli teatri lõpu üle; veidi vähem muretsetakse ka selle pärast, mis saab edasi Ekspeditsioonist ja eˉlektronist, kelle kolmeaastane projektitoetus samuti eelmise aastaga lõppes. Nüüdseks on muidugi teada (või noh, justkui on), et viimased kaks jätkavad 2023. aastal tegevustoetusega — ja et teatrite uue rahastamissüsteemi hammasrataste vahele jäi kõige rohkem Tallinna Linnateater —, aga seegi, et kuuldus Von Krahli lõpust oli ennatlik meediamüra ning teise koosseisuga jätkab ka Paide teater. Ärge mõistke mind valesti: kõik need muutused on väga tähenduslikud, mistap tahangi nende mõju järgnevalt vaagida. Ega sellist turbulentsi polegi Eesti teatris ammu olnud, isegi kui see puudutab vaid kaheksandikku Kultuuriministeeriumi kogu teatritele ette nähtud aastasest eelarvest. Teisisõnu: eraetendusasutused konkureerivad omavahel summale, mille osakaal kogutoetustest pole iseseisvuse taastamise järel märkimisväärselt kasvanud.
Siin on mitu huvipakkuvat küsimust, mille vastustest ei sõltu vaid erinevate teatrite toetuste suurus, vaid just nimelt see, mida me peame selleks (muutumatuks) miskiks, mis teater on (ja riigi raha eest olema peab). Jätan siinkohal kõrvale munitsipaalteatrite olukorra ja küsimuse, mil määral peaks otse riigieelarvest neid toetama, aga märgin edasiseks aruteluks üles ühe mõttekäigu. Kui era- ja munitsipaalteatrite toetussummad lähtuvad muu hulgas nende eristumisest valdkonna enamusest (kunstilise mitmekesisuse mõttes) ja maakondade arvust, kus etendusi on antud (nn piirkondlik kättesaadavus), siis kui suur on tõenäosus, et pingerea etteotsa saab teater, mille repertuaaripõhimõtted kattuvad riigi asutatud repertuaariteatritega ja/või mis on teadlikult keskendunud oma kodukandi publikule, sest suured repertuaariteatrid neile etendama sageli ei jõua.
Anne Türnpu ja Marion Tammet Taavet Janseni lavastuses „Hundid”.
eˉlektroni foto
Kõige põhimõttelisem on aga küsimus, mida ütleb riigi ootuste kohta Etendusasutuse seaduses sätestatu. Nimelt saab riigi asutatud sihtasutusena tegutsev etendusasutus toetust oma „põhikirjaliste eesmärkide täitmise tagamiseks”, aga munitsipaal- ja eraetendusasutusele „võib määrata riigieelarvest toetuse rahvuskultuuri edendamiseks ning etenduskunstide valdkonna mitmekesisuse ja etenduste piirkondliku kättesaadavuse tagamiseks”. Kusjuures „rahvuskultuuri edendamine” on erinevalt varasematest seaduseredaktsioonidest saanud nüüd ministri määruse tasandil ka sisu, tähendades algupärandite hulka ja kunstilist taset, ja „valdkonna mitmekesisus” tähistab sedasama eristumist. Tõlgin (arutelu kütmiseks teadlikult veidi uljamalt): a) riigi asutatud repertuaariteatrite panus rahvuskultuuri edendamisse on garanteeritud juba läbi riigi otsuse need asutada ning b) riigieelarvest eraldatakse tegevustoetust ainult neile era- ja munitsipaalteatritele, mis täidavad kunstilise mitmekesisuse vaatest repertuaariteatritest jäänud augud.
Enne kui sellele tõlgendusele vastanduda, võiks ehk hoopis mõelda korra nii, et vähemalt on riigi teatripoliitika nüüd selge ja enam ei korrata ammu sisutühjaks kulunud põhimõtet, et teatreid toetatakse omandivormist sõltumata. Kui nii edasi mõelda, siis on ju eraetendusasutuste arv tõepoolest aastatega aina kasvanud ja on üsna selge, et kui just Kultuuriministeeriumi eelarve ei suurene või mõnda riigi asutatud repertuaariteatrit koomale ei tõmmata, siis väheneb selgete hindamiskriteeriumiteta igal aastal keskmine eraetendusasutuste toetussumma. Kas see toob kaasa ka selle, et mõned pikema ajalooga eraetendusasutused, mille repertuaar nende loomise ajal eristus põhivoolust silmanähtavalt, kuid enam mitte nii väga, sest üleüldine kunstiline mitmekesisus on suurenenud iga teatri repertuaaris, tuleks edaspidi riigi toetuseta jätta? Me ei ole ju seni läbi vaielnud, kas eraetendusasutuse loomingulise meeskonna eneseväljendustahe on piisav põhjus neid riigieelarvest toetada ja mis siis saab, kui enam ei ole — kas kiire toetuse lõpp või pehme maandumine, et neil oleks võimalus muid rahastusallikaid leida. Selline arutelu on seda vajalikum, et Ekspeditsioonile ja eˉlektronile määratud kolmeaastane projektitoetus eksperimenteerimiseks tasus end igati ära ka kunstiliselt — nagu tõestab ka neile sellest aastast kuuldavasti eraldatud tegevustoetus ning teatriauhindade nominatsioonid ja võidud.
* * *
Kui teater NO99 lõpetamise järel kuulutati välja Sakala 3 uue kosilase konkurss ja siis otsustati, et määratakse hoopis kahele kooslusele kolmeaastane projektitoetus, süüdistasin esiti Kultuuriministeeriumi tegijate ja avalikkuse tillitamises, et üsna pea mõista: see on selle sajandi teine tõeliselt kaalukas teatripoliitiline otsus (esimene oli sellesama NO99 sünni võimaldamine). Mis parata, tegevustoetust saavad ikka need, kes end juba tõestanud, ja kulka projektitoetused ei anna jällegi kindlust pikemaid plaane teha. Nüüd siis anti, aga kas pole veider, et Ekspeditsiooni eristumine ülejäänud valdkonnast seisnes soovis püsitrupiga üheskoos otsida ja süveneda, nagu ütleb nende agenda. Ekspeditsiooni ja eriti just Lauri Lagle enda lavastusi ongi kriitikas käsitletud justkui ühe teekonna vahepeatustena, aga mind huvitab, miks see ei ole tavapärane. Kuidas on läinud nii, et suurtes repertuaariteatrites on küll püsitrupp, aga näidetena ühiselt otsivast ja leidvast kooslusest tulevad minu east sõltuva vaatajakogemusega inimesele esimesena meelde need, kes 1998. aastal lavakunstikooli XVIII lennust Von Krahli läksid, või siis seesama NO99 trupp; ilmselt ka Elmo Nüganeni 1990-ndatel Noorsooteatris/Tallinna Linnateatris loodud trupp, aga olin siis veel liiga õpilane, et mõista? Tegelikult polegi see vastus vist nii keeruline: süvenemine on luksus, mida repertuaari- ja külastusteplaani täites ei saa endale lubada, vähemalt mitte pikka aega. No ja eks ole ka suurtes teatrites ikka olnud osa püsitrupist selline, kes koondub mõne lavastaja ümber ja temaga teosest teosesse rändab, aga siiski on siin tajutav vahe just kaasautorluse vaatest. Kuigi Lagle lavastajakäekiri on äratuntav, on see alati ankurdatud n-ö oma näitlejatesse, ammutab jõudu nende sisepõlemisest ja vastastikusest impulsiplahvatusest. Teadmata, kuidas Ekspeditsioon plaanib nüüd tegevustoetusega jätkata — kas vabatrupina või kuskil kindlas kohas ulualust leides —, on üksjagu huvitav jälgida, mil määral nad suudavad vastu panna institutsionaliseerumisele, sest varem alustanud eraetendusasutustest on paljudki oma alalise saali ja trupiga muutunud sarnasemaks suurte repertuaariteatritega (eriti paradoksaalne on Tartu Uue Teatri näide, kes lõi nn virtuaaltrupi, et kenasti süsteemi paigutuda). Eks näis, kas uuendatud rahastamissüsteem võimaldab seda paratamatust vältida.
Jörgen Liik ja Markus Truup Lauri Lagle lavastuses „Paratamatus elada ühel ajal”.
Herkko Labi foto
Sama põnev on näha, milline on eˉlektroni lähenemisviisi laiem mõju. Ja ma ei pea siinkohal silmas nende keskendumist voogteatrile, vaid järjepidevatele otsingutele etenduskunsti ja teaduse kohtumispunktides. Seda, et ainuüksi nende etenduskeskkond vajab pidevat tehnoloogia uuendamist, ja seda, kui palju sellest on tegelikult algupärane looming, on teemakauge inimesena raske aduda. Nii on „Kõheda vastasmõju festival” toomas kolmandat korda kokku kunstnikud ja teadlased, et uurida füüsilise ja virtuaalse vastastikmõju, Mikk-Mait Kivi ja Emer Värk on katsetanud füüsilise ja virtuaalkeha koosetendamisega (lavastuses „Suveta aasta”), Liis Vares ja Taavet Jansen aga uurinud vahetu kontakti võimalikkust füüsiliselt etendajast eemal oleva publikuga („Kõik loeb/The Reader” ja „Hundid”). Lavastuste kõrval pakutakse ka residentuure ja ilmselt jõuavad lähiajal järeldused ka teadusartiklitesse (ma luban, et seejärel õpin ka mina õige sõnavara ära, aga praegu palun andestada mu diletantism). Muidugi, uurimuspõhist lähenemist on ennekõike etenduskunstnikud kasutanud varemgi, kuid eˉlektron on tänu projektitoetusele saanud teha seda järjepidevalt. Eks näis, kas tegevustoetuse pälvimine mõjutab ka kuidagi nende senist toimimisviisi, sest teatrite rahastamissüsteem pole seni teaduse kaasamist väärtustada osanud.
* * *
Sirvides mälupilte ja arvustusi, püüdes sõnastada seda miskit Lauri Lagle lavastustes, leian end lõputult pööritamas klišeid, nagu kaunis kuhtumine, ühine üksiolek jms, kuni mõistan, et tema viimaste aastate lavastuste pealkirjades on kõik oluline juba öeldud: „Paratamatus elada ühel ajal”, „Sa oled täna ilusam kui homme”, „Tähtede all”, „Ainult jõed voolavad vabalt”. Ma tunnen selle maailma ära, aga ei tea veel, kas mulle meeldib selles elada. Õnneks pole valikut.
Samamoodi olen nautinud seda kõhedustunnet, mis tekib eˉlektroni teatrisaalis, kus ei saa päriselt aru, mida tehnoloogia sinuga teeb (ja teeb ta märksa rohkem ja huvitavamalt kui mõni ühismeedia algoritm), ning mõelnud mõnusa ärevusega, millised järgmised nihked on võimalikud, kui XR-tehnoloogia ja tehisintellekt muutuvad sama igapäevaseks kui kolmkümmend aastat tagasi internet (vähemalt meile tuli kooli püsiühendus 1994. aastal). Seda ma aga küll ei mäleta, kas ma esimest korda elus kooli arvutiklassis ekraani ees istet võttes oskasin üldse mõeldagi võimalusele, et mu maailm on sellega jäädavalt muutunud.
