VASTAB MIHKEL KEREM

Märts, 2023

Mihkel Kerem veebruaris 2023.
Emily Mowbray foto

Mihkel Kerem on viiuldaja, helilooja ja dirigent. Ta on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli 1999. aastal Mirjam Keremi viiuliklassis ja Mati  Kuulbergi kompositsiooniklassis. Aastal 2003 lõpetas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Mirjam Keremi viiuliklassis ja Jaan Räätsa kompositsiooniklassis ning täiendas end aastail 2002–2004 Londoni Kuninglikus Muusikakolledžis Levon Chilingiriani ja William Mivali juhendamisel, omandades seal 2006. aastal magistrikraadi. Alates 2002. aastast elab Mihkel Kerem Inglismaal. Ta on Liverpooli Kuningliku Filharmoonia orkestri abikontsertmeister, Brandenburg Sinfonia kontsertmeister Londonis ja New European Ensemble’i liige Hollandis. Kerem on kirjutanud kaheksa sümfooniat, kammermuusikat, sh kümme keelpillikvartetti, samuti orkestrimuusikat, teose „1984” tšellole, näitlejale ja kammerorkestrile George Orwelli samanimelise romaani järgi [sellest valminud Gijs Besselingi hollandikeelse filmi esilinastus toimus 21. märtsil 2021 telekanalil NPO 2 Extra, ingliskeelse filmi esilinastus 23. aprillil 2021 OnJam.tv-s; teose kontsertettekanne koosseisuga Willem Stam (tšello), Boris van der Ham (näitleja), Edward Snowden (videoloeng) ja New European Ensemble, dirigent Mihkel Kerem toimus 27. oktoobril 2021 Hollandis, Amsterdami Muziekgebouw’s, nüüdseks on teosel olnud kümme ettekannet], Viiulikontserdi, Tšello­kontserdi jpm. Vestlus Mihkel Keremiga toimus 28. jaanuaril 2023 enne tema autorikontserti Pärnu Kontserdimajas, kus olid kavas Viiulikontsert, 6. sümfoonia ja Tšellokontsert, esitajaiks Triin Ruubel (viiul), William Stam (tšello, Holland) ja Pärnu Linnaorkester, dirigent Mikk Murdvee.

 

Oma ea kohta oled sa kirjutanud väga palju teoseid. Sinu interneti kodulehe andmetel on neid üle saja seitsmekümne. Kuidas sa töötad?

Nojah, sellele küsimusele võiksin vastata, et „harjutan seda peegli ees” (nagu näitlejad harjutavad monolooge), sest seda küsitakse mult alatasa. Vastus on kas lühike või pikk, proovime pikka. Iga kord võib olla erinev. Mis asi see komponeerimise töö üldse on? Osa tööd toimub siis, kui ma näiteks lihtsalt vaatan aknast välja, osa siis, kui ma koondan teadlikult oma mõtteid, järgmine faas on siis, kui mu mõtted formuleeruvad, ja lõpuks tuleb see osa, mil ma panen need formuleerunud mõtteid juba nootidesse — see on kõige raskem faas. Kõik see, mis mul peas on, ei jõua nootidesse. Aga kui mingi teos juba nootideks hakkab saama, siis on nii ja naa: ma kas istun klaveri või lihtsalt laua taha. Tavaliselt on mul laua taha istudes lood peas enam-vähem valmis, aga mõnikord ei ole ka. Rääkisin just hiljuti ühe heliloojast sõbraga, temal on risti vastupidi. Ta istub klaveri taha ja hakkab otsima, aga protsessi tulemus on sama, selle maine väljund on sama. Mina kuulan orkestripille ja mõtlen nende kaudu. Aga  lõpuks jõuame mõlemad ühte punkti.  Ja selline segadik mu peas ongi, kui loomeprotsess käib.

 

Kui palju sa kujutad eelnevalt ette instrumenteeringut?

Kõlavärvid on mul ikkagi peas, seda ma kuulen. Ma töötan orkestris ja kuulan sageli oma muusikat peas nende pillidega, ajal kui orkester mängib midagi muud. Sama on ka kodus. Kui ma kirjutan sümfoonilist muusikat orkestrile, siis ma ei kuule harmooniat mitte klaveri peal, vaid orkestripillidel.

Sa tegutsed kolmel rindel, helilooja, viiuldaja ja dirigendina. Kuidas sa end niimoodi kolmeks jaotad?

Praegu on vist tõesti esimene kord mu elus, kui ma pole nädal aega viiulit käes hoidnud. Kuigi viiulimäng ei ole minu põhitöö, on see üks neist kolmest ja praktikas mängin ma iga päev. Seega võtab see valdava osa mu ööpäevast. Helilooming on huvitav asi, aga nagu me ennist rääkisime, palju sellest toimub mu peas. Piinlik on küll mainida (aga me oleme Inglismaast kaugel ja nemad seal eesti keelt ei räägi), et ma nii-öelda komponeerisin teose „1984” suures osas proovides ja ka kontsertidel, ise samas muud muusikat mängides. Selles mõttes hõivab helilooming nüüd juba valdava osa mu peast. Muidugi, muusika üleskirjutamisele kulub oma aeg, sageli tuleb seda teha öösiti, siis, kui saab. Dirigeerimisega on jällegi nii, et kui tellitakse ja kutsutakse, siis tuleb teha, aga see töö on teinekord nagu maa kaevamine, sest asjade peale mõtlemine on üks asi, aga praktikas pead sa minema kohale ja tegema.

 

Kontserdid?

Viimasel ajal? Eelmisel sügisel olid huvitavad asjad, andsime teosega „1984” järjekordsed kontserdid. Kaks aastat tagasi oli meil sellega järjest kaheksa kontserti, eelmisel aastal oli üks Hollandis ja üks Roomas Euroopa festivalil, milleks pidin selle partituuri ära õppima itaalia keeles. Aga see oli huvitav ettevõtmine ja kulutas päris palju närve, mida ma enam oma elus tagasi ei saa. Roomast tagasi tulin dirigendina, siis vahetasin dirigendi rolli helilooja oma vastu: õhtul oli Liverpoolis kohaliku orkestriga minu „Divertismendi” ettekanne ja järgmisel päeval pidin uuesti viiuli võtma, et õppida järgmiseks nädalaks ära Mendelssohni Viiulikontsert.

 

„Aeg pärast sõja algust” — nii võiks kokku võtta su teosed „1984”, 8. sümfoonia ja „Marss koju”, mis eesti keeles kõlab eriti tähenduslikult. Kui palju sa niisugustele tähendustele mõtled? Sümbolitele?

„Marss koju” oli kirjutatud mitu aastat tagasi, aga selle esiettekanne oli huvitaval ajal ja teine ettekanne veel eriti huvitaval ajal. Ja „1984” muidugi… Lugu ise valmis umbes kuus aastat tagasi, aga eks kõik võta aega, eriti selliste suurte lavalugude väljatulek. Seekord käis kogu üritus tagurpidi: kõigepealt tuli film, seda esimese turnee ärajäämise tõttu (2020), ja siis lavaversioon. Mis „1984” puutub, siis kogu maailm on olnud sinnapoole teel ja on ka nüüd, eriti viimasel ajal. Ükskõik kui palju kirjanikud ja kunstnikud meid selle maailma eest ei hoiata, paistab, nagu me tahaksime kogu aeg selle poole liikuda. Lugesin Orwelli romaani mitu aastat tagasi, küll juba täiskasvanuna, ja sealt tekkis idee midagi sel teemal kirjutada. Pean tänama oma sõpra, tšellisti Willem Stami, kes selle teose mult New European Ensemble’i kaudu Hollandist tellis. Kui see lõpuks ettekandele tuli, ei suutnud me ise ka seda uskuda. Selle kallal töötades käsitlesime seda nagu hoiatust maailmale, aga kui teos valmis sai… Tee ainult aken lahti ja vaata õue, kui julged: sinu eilne heategu võib täna muutuda kuriteoks. Eks ma mõtlen selliste asjade peale muidugi palju. Mõnikord üritan ka mitte mõelda, sest kunst ja muusika peab olema vahel ka lihtsalt toniseeriv. Aga eks helilooming ja igasugune kunst ole paratamatult meie maailma peegelpilt. Ükskõik kui palju ma ka ei prooviks midagi ilusat kirjutada, on see alateadvuses ikka sees ja jõuab selle kaudu ka muusikasse.

Väga huvitav oli „1984” puhul ka see, et Edward Snowden oli esimene, kes tegelikult nõustus meiega koostööd tegema ja pidas meile ettekande või loengu aparatuuridest ja kõigest sellest, millega meid jälgitakse. Mida ta ise on valmistanud või valmistada aidanud. Ja siis, kui me filmi tegime, tekkis mõte ka publikut natuke hirmutada. Me muutsime seal üht karakterit: Snowden muutub filmi keskel mõttepolitseinikuks mr Charingtoniks. Aga jah, kui me möödunud sügisel seda mängisime, tuli teosele lisada juba juba selgitav sõnum, sest maailm oli selleks ajaks nii palju muutunud ja Snowdenist oli saanud Venemaa kodanik. Nii et tegelikkuses oli see, mida meie poolnaljana võtsime, tõeks saanud. Sellised asjad on vahel väga raputavad, eriti siis, kui need juhtuvad su enese kunsti läbi.

Minu elukaaslane ütleb ikka, et mu muusika on depressiivne, eriti viimasel ajal. Tšellokontsert sai valmis vahetult enne maailma lukku panemist, aga see oli väga kindel tellimus. Kui maailm lukku pandi, olid ilusad ilmad, aias oli palju teha, ramm kasvas, alguses kõik oli tore. Aga ma hakkasin siis ka kirjutama, mul oli kolm lugu kavas. 4. sümfoonia olin juba kirjutanud, mõtlesin, et mis ma sellest viiendast ikka kirjutan, aga ta tuli… Tegelikult hakkasin ma algul komponeerima kümnendat keelpillikvartetti. Kirjutasin rea valmis — kõik, rohkem edasi ei lähe. Siis tuli tellimus kirjutada sonaat kas viiekeelsele viiulile või aldile; hakkasin kirjutama — paar rida ja jälle kinni. Mõtlesin, et alustan siis 5. sümfooniaga. Siis oli aeg nii kaugel, et ma sain lõpuks paariks nädalaks oma tütre enda juurde tuua, ja kui tütar oli minu juures, kirjutasin selle teose nelja nädalaga valmis. Ka praegu seda kuulates tuleb mulle hirm peale; sümfoonia lõppki on selline, et kõik vaibub ja viimane akord tooks justkui lahenduse — sa juba kuuled seda lahendust, aga keegi ei mängi…

Willem Stam ja Pärnu linnaorkester Mihkel Keremi autorikontserdi proovis ja Tšellokontserdi salvestusel Pärnu Kontserdimajas 27. jaanuaril 2023.
Pärnu linnaorkestri foto

Sinu loomingu nimekirjas on kaheksa sümfooniat. Miks tuli just kuues neist Pärnus ettekandele?

Kuues on mu sümfooniatest kõige väiksemale koosseisule kirjutatud ja nagu tihti juhtub, langevad praktilised vajadused hästi kokku kava sisuliste aspektidega. 6. sümfoonia on nagu liim või tsement Viiulikontserdi ja Tšellokontserdi vahel. Selles on ühendatud nii lüürilisus kui motoorsus, isegi brutaalsus. Sümfoonias saavad need kaks maailma kokku, küll mitte päris üheks, vaid nii nagu mündi kaks külge. Esimene osa on vaiksem, kuigi seal on ka suuri puhanguid, ja retrospektiivne, tahapoole vaatav. Teine osa näitab maailma inetumat poolt, mida me võib-olla iga päev ei näe.

 

Sinu muusikat üsna hästi tundes ütleksin, et 6. sümfoonia esimeses osas on kõige rohkem vaikust. Selles on pikki pause, mida kuulatada, ja kõik see, mis nende vahele jääb, on väga sisuline.

Jah, mulle tundub, et nii inimese kui helilooja ja interpreedina ei ole minu elus piisavalt vaikust. 6. sümfoonia oli see koht, kus ma seda väga otsisin. Aga nagu näha, juba esimese osa keskel seda vaikust enam nii palju pole, elu sumin võtab nagu droon taas mu kõlamaailma üle. Huvitav, et sa ütled, et tunned mu muusikat — see on õige, sest sa oled teine inimene, kellele ma seda näha saadan. Kõigepealt saadan ma selle isale [vioolamängija Jaan Kerem — Toim] ja siis sulle, Mikk. Nii et sa tead kõiki mu teoseid. Ja see on tore. Ma mäletan sõnumit, mille sa mulle saatsid pärast Tšellokontserdi läbikuulamist, seekord ei suutnud sa naeru tagasi hoida…

 

Kui rääkida veel 6. sümfooniast, siis selles oled sa suure rolli andnud timpanitele.

Minu jaoks on timpanite roll orkestris igati võrdne teiste pillidega. See tähendab, et timpanite partiid on vahetevahel ülirasked, aga siiamaani on nad kõik õnneks ära mängitud.

 

Ma ei tea, kas sa oled ise seda tähele pannud, aga tegelikult koosneb su 6. sümfoonia väga napist materjalist, mida sa käsitled minu meelest meisterlikult, leides nendest intonatsioonidest, nendest rütmidest erinevaid varjundeid ja karaktereid. Kas see juhtus teadlikult või poolkogemata, et kogu sümfoonia sünnib väga väikesest seemnest?

See oli teadlik otsus. Nagu ma juba ütlesin, ma otsisin vaikust, võimalust kasutada üha vähem ja vähem materjali. Mu 4. sümfoonias on veel liiga palju materjali, aga viiendas olen ma seda juba kõvasti vähendanud. Kuuendas õnnestus taas vähendada. Nii et jah, see oli täiesti teadlik. Ja mul on hea meel, et sa leiad, et see mul õnnestus.

 

Juba paarkümmend aastat elad sa põhiliselt Inglismaal. Oled reisinud maailmas palju ringi: töö viiuldajana ja sinu teoste esimesed, teised, kolmandad ja neljandad ettekanded on sind viinud mitmesse riiki. Aga kas sa ise ka tajud, et su 6. sümfoonia intonatsioon ja rütmikäsitlus on vägagi eestilik?

Ma ei oska selle kohta midagi öelda, arvan, et see on alateadlik. Oma 6. sümfoonias ei ole ma seda leidnud, aga Viiulikontserdi teisest osast avastasin pärast esiettekannet hulga setu rütme, mis oli mulle endale täielik üllatus. Tore, et ma suudan ise olla oma muusika kuulaja rollis.

6. sümfoonia tuli viienda valmimise järel enam-vähem kohe. Mul oli lihtsalt tunne, et nüüd on vaja kirjutada, et see on vaja üles kirjutada. Esimese osa kirjutasin valmis nelja päevaga, siis oli paar nädalat vahet ja siis kirjutasin teise osa, umbes kümne päevaga. 6. sümfoonia on minu teostest publikule kõige vastuvõetavam — sellele publikule, kes ei tule tavaliselt uut muusikat kuulama —, sest see mõjub siiski tonaalsena, helistikutunnetus on täiesti olemas, kuigi selles pole ühtki kindlat helistikku. Samas, kuigi 6. sümfoonias on palju ilu, mõjub ta kohutavamalt kui viies, sest selle ilu all võib aimata mustust. Ka mu elukaaslane arvas nii, kuigi 5. sümfoonia on juba samuti väga kole.

Mul oli ka 7. sümfoonia idee kohe olemas, kuid tundsin, et see on väga sarnane eelmiste sümfooniate omaga. Aga aasta hiljem tulid järsku ideed ja võib-olla on 7. sümfoonia mu kõige isiklikum lugu, nii mõttelt kui ka teostuselt. 7. sümfoonia aluseks on kaks ja pool nooti. Muidugi on neid noote rohkem, aga põhjaks on kaks nooti ja kolmandat justkui kuuleks, sest inimese kõrv tahaks lahendust… Selles puudub igasugune lootus.

Ja kohe pärast seda tuli kaheksas, vist ka kahe nädalaga. See loominguline palang on nagu hullus — kui see hakkab tulema, ei saa seda enam pidama. Ma töötasin samal ajal orkestris. Tulin pärast tööd koju ja siis oli vaja see kohe endast välja saada. Ja kui see sümfoonia valmis sai, oli mul selline tunne, et päike tuli välja… Siis panin ta arvutisse, õigemini tegi seda mu isa. Ta teeb seda alati. Mina olen vanaaegne, kirjutan pliiatsiga paberile. Ma teen kirjutatust kuvatõmmised ja saadan need isale. Mu heliloomingu õpetaja, kadunud Mati Kuulberg küsis kord, et mis on helilooja tähtsaim tööriist, kõige suurem sõber, kas joonlaud või pliiats. Pärast vaikust vastas ta ise — kustutuskumm! Ja kui sümfoonia oli valmis ja isa ta arvutisse oli pannud, siis kuulasin seda — arvutis, sünteetilise filharmoonilise orkestri esituses. Saatsin selle ka oma sõbrale, helilooja Michael Csanyi-Willsile, kellega me tihti arutleme oma teoste üle,  ja mõtlesin, et ei tea, milline reaktsioon temalt tulla võib. Ma ise tundsin, et saan nüüd hingata! Aga tema reaktsioon oli risti vastupidine sellele, mida mina hetkel tundsin. Ta ütles, et see on üks depressiivsemaid asju, mida ta kunagi on kuulnud. — Miks? — Sest see sunnib, surub vaatama sind iseenda sisse, vaatama seda koledust, mis su sees on. Minule oli see õudselt naljakas, sest mina tundsin, et olen nüüd vaba. Aga ma vaatasin, et isegi helikeelelt on see väga helistikupõhine — algab suurest vaikusest, võib-olla kurbusest, helimassid liiguvad, aga samas tekivad sellised lahenduslikud momendid. Viimases osas, päris lõpus jõuab tõesti suure lahenduseni, kus kaks helistikku töötavad üheaegselt, aga need on avatud helistikud. Kogu see sümfoonia on nagu kahe helistikumaailma liikumine, nende arenemine. Just kolmas osa teeb selle eriti avaraks. Ma arvasin, et publikule peaks see mõjuma hästi positiivselt. Aga esimene reaktsioon sellele oli hoopis vastupidine… Jälle avaneb võimalus vaadata minu helilooja-ajju, ajal kui olen aktsioonis…

 

Mulle tundub, et sa mõtled arhitektuuriliselt?

Jaa! Ma mõtlen arhitektuuriliselt väga palju. Kuigi mõnikord ei tea ma alustades veel päris täpselt, kuidas lugu lõpeb. Aga ma kujutan tervikut alati ette juba enne kirjutama hakkamist. Muidugi tuleb muudatusi. Vahel isegi struktuurseid. Aga üldine kaar läbi terve teose on mulle väga oluline.

 

Ja kui interpreet ei näeks seda kaart, siis laguneks asi koost…

Jah. Mu teine kõige suurem õpetaja pärast mu oma ema [viiuldaja Mirjam Kerem — Toim] on olnud ehk Levon Chilingirian, kelle juures sai põhiliselt kvartetti mängida. Tegime seda ju sinuga koos, aga mina olin ka ta viiuliklassis. Ta küsis alati: „Kuhu see fraas läheb, kuhu ta on minemas?”; lõpupoole õnneks vähem. See oli alati esimene küsimus enne seda, kui hakati rääkima intonatsioonist või mõnest muust asjast. Ikka et miks sa seda teed. Ja see on mulle nii sisse jäänud, mängijana ja eriti heliloojana.

On ka sellist muusikat,  mis töötab väga ilusti, kui sa istud saalis ja see lihtsalt on… Aga minu muusika on teistsugune, mulle on oluline, et kuulajal (ja ka mängijal) tekiks mingi tunne, et sihtpunkt oleks näha, isegi siis, kui sihtpunkt on lõpuks midagi muud.

 

Aga nüansid? Kuidas võivad nüansid ettekandel teost muuta?

Nüanssidega on väga huvitav asi. Mul on oma elukaaslasega — ta on ka viiuldaja — täiesti erinev lähenemine muusikale, kuigi lõpp-punkt, tulemus on meil sama. Mina tahan kõigepealt näha suuremat pilti, karkassi, ja siis kõike muud. Temal jällegi on risti vastupidi: kõigepealt tuleb detailid paika panna. Me sõneleme kodus harjutades  kogu aeg. Kui ma harjutan, tuleb ta tuppa ja ütleb, et kuule, see ei ole veel puhas, siin ei ole hea kõla… Mina olen tige ja seletan talle, mida ma tahan  teha. Ja loomulikult on ka vastupidi. Aga kui kontsert tuleb, oleme mõlemad n-ö samas paadis, muidugi oma võimete piires. Arusaadavalt peab tehnika olema paigas ja peab olema ka muusika, ent minu jaoks on ikka sedapidi, et algul muusika ja seejärel tehnika. Aga kuulates ei tohiks aru saada, mismoodi see protsess käib. Sellest oleks ka huvitav rääkida.

Mikk Murdvee, Triin Ruubel, Mihkel Kerem ja Willem Stam Pärnu Kontserdimajas Mihkel Keremi Viiulikontserdi ja Tšellokontserdi salvestuse puhul 27. jaanuaril 2023.
Karin Sarve foto

 

Kui palju sa heliloojana kirjutad interpreedile nooti suunavaid märkusi?

Väga vähe. Kunagi ma olin laisk ega kirjutanud sellepärast, praegu ma ei kirjuta teadlikult. Dünaamika osas teen seda küll, aga karakteriga seotud märkusi võiks ehk rohkem olla. Kuna ma olen ise viiuldaja, solist, kammermuusik ja orkestrant, siis eriti orkestrandina ei salli ma, kui helilooja on nooti kirjutanud palju märkusi. Sest nendesse süüvimiseks ei ole aega. Probleem on selles, et eile oli kontsert, üleeile oli kontsert mingi muu kavaga ja me lihtsalt ei jõua piisavalt ette valmistada.  Kui ma istun pulti, näen ja mängin mõnd lugu enne kontserti proovis üksainus kord, siis peab noot olema selge. Kui ma pean hakkama lugema peale nootide veel mingit lisateksti, siis… ma ei jõua korraga nooti mängida ja teksti jälgida. Minu kui helilooja ja interpreedi jaoks: mida vähem teksti, seda parem.

 

Kuidas sündis Viiulikontsert?

See on kirjutatud mitu aastat tagasi. Teose esiettekanne oli neli aastat tagasi Pärnus ja valmis sai see aasta varem. Viiulikontserdile mõtlesin tükk aega, sest ma olen ise viiuldaja. Siin toimub kahe maailma kokkupuude. Viiulikontserdini jõudmine võttis mul kaua aega — ma tahtsin, et jääksin ise sellega rahule, see on minu jaoks tähtis teos. Lõpuks jõudsin kirjutamiseni tänu sellele, et mult küsiti seda teost. Ja nagu ikka, annab viimase tõuke loo kirjutamiseks just see, et keegi tahab seda mängida. Nii  ta valmis.

 

Viiulikontserdi esiettekandel mängis sama solist, kes tänavugi, teisel ettekandel Triin Ruubel ja sama orkester, Pärnu linnaorkester.

Ja sama dirigent, Mikk Murdvee.

 

Viiulikontserdi esiettekanne toimus 2019. aasta veebruaris. See on minu kui dirigendi arvates väga mitmepalgeline teos. Selles on virtuoossust, lüürilisust, ilu ja ka valu ning see kõik kokku on väga ilus tervik.

Mulle väga meeldib, et sa mainid lüürilisust, sest minu suur soov oli tuua viiulikontserti lüürilisust. Viiul on ennekõike ikka meloodia pill. Ise viiulikontserte mängides tunnen ma alati kõige suuremat naudingut just neil hetkedel, kui saan ka viisijuppi mängida registris, kus viiul kõige paremini kõlab. See saigi Viiulikontserdis põhiliseks, eriti esimeses osas. Muidugi, eks natuke tule näidata ka seda, mida sa oskad, ja solist Triin Ruubel näitab seda eriti hästi. Niimoodi sai teine osa natuke krõbedam, aga kolmas osa on jälle lüürilisem, toonitades taas seda, et viiul on eelkõige meloodiapill. Niisiis püüdsin ma ühelt poolt viiuldajana, teiselt poolt heliloojana näidata just seda, mida viiul minu arvates tahab.         

 

Kui ma rääkisin Triin Ruubeliga sinu Viiulikontserdist, olime mõlemad veendunud, et esiettekandel võib leida teosest ühtesid asju, aga kui natuke aega mööda läheb ja kui siis kuulad esiettekande salvestust ning hakkad seda lugu uuesti õppima järgmiseks kontserdiks ja salvestuseks, siis leiad sealt hoopis uusi asju, teisi karaktereid, teistsugust ilu.

Jah, ka mina mõtlesin selle peale. Triin mängis suurepäraselt seda kontserti juba neli aastat tagasi ja nüüd oli see muutunud tema interpretatsiooni kaudu hoopis millekski muuks ja veel paremaks.

Triin Ruubel, Mikk Murdvee ja Pärnu linnaorkester Mihkel Keremi autorikontserdi proovis ja Viiulikontserdi salvestusel Pärnu Kontserdimajas 27. jaanuaril 2023.

 

Viiulikontserdi oled sa kirjutanud sümfooniaorkestrile, Tšellokontserdi aga ainult keelpilliorkestrile. Miks?

Kes maksab, see tellib muusika… Viiulikontserdiga oli natuke teistsugune olukord. Sina surusid mind seda kirjutama. Ja kui ma Viiulikontserti alustasin, siis polnud veel mängijat, kohta ega orkestrit selle jaoks olemas. Kirjutamise ajal see juba tekkis. Ma kujutasin kõlavärve väga eredalt ette, tajusin selgesti kõlamaailma.

Tšellokontsert on hoopis teistsugune. See on tõepoolest instrumentaalkontsert. Selles on soolopilliks tšello ja orkestris ainult keelpillid, Viiulikontserdis on sümfooniaorkester. Ka helikeel on Tšellokontserdil hoopis teine. See meenutab meie aega enne uue vabariigi väljakuulutamist. Siin on rohkem jõulisust, isegi rämedust. Muidugi on siin ka meloodiaid, aga oma karakterilt on see täielik vastand Viiulikontserdile.

 

Kui Viiulikontsert on enamjaolt lüüriline, siis Tšellokontsert on minu meelest rohkem motoorne.

Isegi brutaalne.

 

Brutaalne ja masinlik — see on ehk veidi räigelt öeldud. Pigem süsteemne. Midagi niisugust võiks öelda Tšellokontserdi iseloomu kohta.

Jah, kui me Viiulikontserdis näeme erinevaid maailmu ja kogeme neid, siis Tšellokontserdis tegutseb muusika rohkem buldooseri moodi, lükates sind sinna, kuhu lükkab.

Mihkel Keremi autorikontsert Pärnu Kontserdimajas 28. jaanuaril 2023: Mikk Murdvee ja Pärnu linnaorkester.

 

Tšellokontserdi esimene osa on vägagi motoorne, aga teine osa on aeglane ja laulev. Mida sina veel kuuled või mida sa kuulsid, kui seda kirjutasid?

Selles teises osas on laulvust, kuid see laulvus on sissepoole vaatav, või tagasi vaatav ja emotsioonide poolest mitte kõige õnnelikum, see ei ole isiklik — asi on muusikas.

 

Kui ma sain su Tšellokontserdi noodi ja hakkasin vaatama, mis kolmandas osas toimub, ja kui see sai arvutisse löödud ja seal ka ette mängitud, siis — ma naeran harva, kuuldes arvutil mängitud klassikalist muusikat, aga seekord ma naersin. Tšellokontserdi kolmas osa on väga humoorikas ja selle kohta kuulsime juba Pärnu orkestri muusikutelt erinevaid hinnanguid. Näiteks, et see kontsert mõjub nagu 1960. või 1970. aastate komöödia, kus on üks või teine karakter ja ühel läheb üks asi nihu ja teisel läheb teine asi nihu…  Nii et see on kindlasti üks teos, mis toob ka publiku näole naeratuse.

Ja mulle heliloojana meeldib, et orkester on aru saanud, ilma et seda oleks ütlema pidanud, et seal on otseseid vihjeid möödunud sajandi 60. ja 70. aastate filmimuusikale. Loodetavasti saab sellest aru ka publik.

 

Teoseid viiulile või tšellole keelpilliorkestriga annab otsida.

Kuulsin seda väidetavat ka siis, kui töötasin Rootsi kammerorkestris Camera Nordica. Me mängisime väga palju keelpilliorkestri muusikat, ka muude soolopillidega kontserte. Ega tikutulega neid kontserte viiulile või tšellole olnud just vaja otsida, võimalused olid avaramad. Meil oli siis kolleegidega juttu, et tähtis on kirjutada uut muusikat just väiksemale koosseisule, sest maailmas lihtsalt ei ole enam raha, et  sümfooniaorkestrit kokku saada, eriti siis, kui sa ise ei ole heliloojana veel väga tuntud.

Kuidas on nootide kättesaadavusega?

See on tõesti probleem ja ma ei oska seda küsimust lahendada. Kui helilooja on elus, siis tavaliselt on mingi võimalus need heliloojalt kätte saada, eriti tänapäeval, kui kõik on arvutis. Vanemate heliloojate puhul see nii ei pruugi olla.  Ja muidugi võib tekkida probleem, kui heliloojat esindab mingi kirjastaja, kellel ei paista olevat huvi neid teoseid edastada, isegi mitte küsimise peale. Eks see ole kõige suurem probleem. Mäletan, et ma tegin sellesama kammerorkestriga Rootsis kontserdi. Ma juhatasin seda ja koostasin kava suurelt osalt eesti muusikast, mõtlesin, et minu asi on seda teha. Ma sain kogu muusika kokku, aga küll võttis aega noodid üles leida! See on probleem ja Eestis peab iga indiviid seda omaette lahendama.

Tšellokontserdi solistiks on seekord kanada päritolu muusik, väga nõutud uue muusika esitaja Willem Stam. Teid seob rohkem kui kümneaastane koostöö. Willem mängis soolopartiid ning esitas ka ühte pearolli sinu teosel põhinevas filmis „1984”.

Me mängime koos ansamblis New European Ensemble. See on Hollandis baseeruv kooslus. Eks sealt kah „1984” idee alguse sai. Ja kui Viiulikontserti tõukasid mind kirjutama sina, siis teost „1984” ja ka Tšellokontserti agiteeris mind looma Willem Stam. Väga huvitav on kirjutada teost, teades, kes seda mängima hakkab. Sest sa tunned tema võimalusi, tead tema karaktereid interpreedina  ja kuna Willem on mu väga hea sõber, siis olen ma ka väga heal meelel teda Tšellokontserdis „kiusanud”.

Mihkel Keremi autorikontsert Pärnu Kontserdimajas 28. jaanuaril 2023: Mihkel Kerem, Mikk Murdvee ja Pärnu linnaorkester.
Pärnu linnaorkestri fotod

 

Mitmes orkestris sa praegu pidevalt mängid? Kolmes?

Pidevalt ma mängin siiski vaid ühes. Liverpooli Kuningliku Filharmoonia orkestris, kus ma olen abikontsertmeister või kontsertmeistri abi, kuidas seda nüüd öelda: mitte ainult igal maal, vaid ka igas orkestris on omad nimetused. See on mu põhitöö. Mängin ka Hollandis, New European Ensemble’is. Töötame seal koos Willemiga, tšellistiga, kellele mu Tšellokontsert on kirjutatud. See on mul rohkem juhuots, sest praktikas ma olen siiski hõivatud Liverpoolis, küll mitte täiskoormuse, aga siiski väga suure koormusega. Ma käin Hollandis nii palju kui võimalik. Hetkel rohkem midagi ei ole. Londonis olen ma veel, jah, oma orkestri kontsertmeister — olen seda olnud juba kuusteist aastat, aga selle orkestriga on meil viimasel ajal olnud vähem kontserte. Eks asjad muutuvad. Samamoodi käisin ma ka üle kümne aasta Rootsis, aga kõik head asjad saavad kunagi otsa.

 

Kuidas sul mänedžmendiga lood on? Kuulud sa millegi alla?

Ei kuulu. Kirjastus Fennica Gehrmans on mõne mu teose omanik, aga mitte kõigi. Nii et ühest küljest olen ma vaba, teisest küljest töötu. (Naerab.)

 

Vabakutseline, nagu öeldakse?

Vabakutseline, jah, koondise Uku liige. (Naerab.)

 

Kui palju sa mõtled kirjutades interpreedi või orkestri võimekusele, nende oskustele?

Mida rohkem ma muusikat kirjutan, seda rohkem ma sellele mõtlen. Ma arvan, et siin tuleb rääkida mu enda oskustest heliloojana. Ja küsimus pole selles, kas ma seda, mida kuulen, oskan paberile panna. Küsimus on rohkem selles, kuidas ma oma ideid voolin. Ma võin tuua näiteks suure erinevuse oma neljanda ja viienda sümfoonia vahel. 4. sümfoonia on kirjutatud neli-viis aastat tagasi, kui ma veel ei mõelnud sellele; ma ei hoidnud oma ideid vaka all. Aga 5. sümfoonias ma juba väga mõtlesin sellele, et teos oleks esitajatel kiiresti omandatav, sest eriti just uut muusikat (kui orkester selle kavasse võtab) ei ole neil tavaliselt aega proovida. Nii et see on mu enda huvides, et mu muusika kõlaks hästi ja et seda oleks kerge mängida.

 

Kuidas sa puhkad?

Mind on selle eest nii kiidetud kui ka laidetud, et ma oskavat leida igas päevas asju, mida nautida. Vahel on selleks tass kohvi, teinekord kompvek, mõnikord võib-olla õlu, vahel vaatan lihtsalt aknast välja — ma ise ei mõtle selle peale, see on alateadlik, mõnikord aju lihtsalt ütleb, et nüüd on vaja. Aga ega seda puhkust ikka niisama võtta ole… Isiklikult olen ma väga nautinud siin Pärnus proovides ja lindistusel istumist. Muidugi on väga tore kuulata oma muusikat elavas esituses. Mulle väga meeldib see kvaliteet, mis on saavutatud, nii solistide kui Pärnu linnaorkestri puhul.

 

Käesoleva kontserdi proovitsükli käigus said kõik need kolm lugu ka plaadi peale ja seda on loota kas tänavu kevadel või sügise poole. Kolm eripalgelist teost: Viiulikontsert, Tšellokontsert ja 6. sümfoonia. Viiulikontserdis soleerib Triin Ruubel, Tšellokontserdis Willem Stam ja 6. sümfoonia puhul on tegemist Eesti esiettekandega.

Dirigendina lisaksin, et Pärnu Linnaorkestriga on alati väga tore koostööd teha ja meeldiv on, kui avatult nad suhtuvad Mihkli muusikasse ja kuidas nad toetavad ka soliste.

Heliloojana tänan ma väga ka sind, et sa selle kontserdi algatasid. Sa tõesti tunned kogu mu muusikat, nii et mul pole heliloojana sulle suurt midagi õpetada. Tahaksin samuti eraldi tänada Pärnu Linnaorkestrit, mu isa kodulinna orkestrit, ning soliste Triin Ruubelit ja Willem Stami.

 

Vestelnud MIKK MURDVEE

 

Intervjuus on osaliselt kasutatud ka Klassikaraadio saates „Delta” 27. jaanuaril 2022 kõlanud vestluse materjali.