„SUVITAJAD” ÜRITAB HALBA PÕHJUSETA HEAKS MUUTA

KASPAR VIILUP

„Suvitajad”. Režissöör, operaator ja monteerija: Ergo Kuld. Stsenarist: Martin Algus. Produtsendid: Kristian Taska, Tanel Tatter ja Veiko Esken. Kunstnik: Alex Klein. Grimmikunstnik: Kaia Triisa. Kostüümikunstnik: Kenneth Bärlin. Helilooja: Hendrik Sal-Saller. Helirežissöör: Lauri Laagus. Osades: Kaire Vilgats — Sophia Veski, Meelis Rämmeld — Johan, Pääru Oja — Ivo, Ago Anderson — Ärni, Kristel Elling — Erna, Adele Taska — Tiivi, Robert Klein — Johan Juunior jt. Kestus 75 min. ©Taska Film/Kassikuld/Apollo Film Productions. Esilinastus: 13. II 2023.

 

Pääru Oja hüüatab Ergo Kulla värskes mängufilmis „Suvitajad” väsimatult iga asja peale „Ekstraklass!”, mis on tegijate ilmselge ja tüütult vägivaldne katse tungida rahvasuhu. Jah, see hüüatus on mind kummitanud juba nädalaid, omal moel see tõesti toimis. Ent see pole mitte meeldiv meenutus möödunud elamusest, vaid pigem luupainaja, mis üha kollitab ja kollitab, kollitab ja kollitab ega jäta enam rahule.

See väsimatu mana, mis pitserina mu ajju vajutati, iseloomustab mõneti ka „Suvitajaid” tervikuna. Tegijatel on olnud kinnisidee, et nüüd tuleb „Siin me oleme!” uus versioon teha. Lihtsalt on vaja, tee või tina! Või peaks tegema hoopis Juhan Smuuli samanimelise humoreski kaasaegse tõlgenduse? Või äkki hoopis mingi rosolje neist kahest? Palju küsimusi, vähe vastuseid. Aga nad tegid oma idee teoks, jättes vastamata selle ainsa küsimuse, mis vajanuks ilmtingimata vastust: kas kellelgi on seda filmi üldse vaja?

Pessimistliku kriitikuna oleksin esilinastuse paiku võinud kirjutada, et ega seda olegi kellelegi tarvis, aga nüüd tuleks mul oma sõnu süüa. Rahvas on jalgade ja rahakotiga hääletanud ja selle arvustuse kirjutamise hetkel on „Suvitajad” kogunud üle 80 000 vaataja. Sellist hulka kinokülastajaid ei kogu film, mida keegi ei vaja. Kindlasti on neid, kes läksid reklaamikampaania õnge ja kellel jagub filmi kohta kriitikat, aga märkimisväärne osa neist tuhandetest vaatajatest olid ilmselt ikkagi rõõmsad. Lahkusid lahutatud meele ja hea tujuga. On siis rohkemat vajagi? Ja tõesti, kui „Suvitajad” vastas teie „veregrupile”, kui saite südamest naerda ja aju korraks välja lülitada, siis võite lugemise siinkohal katki jätta.

Huvitavam kui „Suvitajad” filmina on küsimus, mis tekib pärast selle vaatamist: kas komöödia polegi ehk parem siis, kui ta on halvem?

 

Kas halb on halb või halb on hea?

Olen mõelnud ja kaalunud, roosad prillid ette pannud ja kõigest väest pingutanud, aga tuleb ikkagi tõdeda: „Suvitajad” on surmkindlalt halb film. Muidugi on ka Sulev Nõmmiku 1979. aastal lavastatud „Siin me oleme!” ratsionaalselt hinnates halb film — mida kinnitas ka toonane krõbe kriitika — ja kuigi Juhan Smuuli humoreski võib läbi häda nimetada klassikaks, on see ikkagi rämpskirjandus. Selles osas on värske ekraniseeringu autorid algmaterjalile truuks jäänud: kui see lugu on oma tühises totakuses alati halb olnud, siis purjetagem selles tuules edasi.

„Suvitajad, 2023. Režissöör Ergo Kuld. Sophia Veski — Kaire Vilgats, Johan — Meelis Rämmeld.

 

Või ikkagi? Martin Algus, kes „Suvitajad” ekraanikõlbulikuks kohandas, on kahtlemata üks Eesti tipp­stsenariste ja juba mõnekümne minuti möödudes tajun ma seda nõutust, mida ta Smuuli-Nõmmikuga maadeldes tundma pidi. Kui nii filmi aluseks olev humoresk kui ka telefilm — ignoreerin sihikindlalt tegijate väidet, et nad ei teinud uut „Siin me olemet!”, sest tegid ju küll, see paistab iga nurga pealt välja — on auklikud, rohmakad, kasimata ja kohatud, siis kuidas tõsta see lugu meie kaasaega nii, et kõik see pagas kaasa tuleks? Nii hea stsenarist ei suuda lootusetut jama kokku kirjutada ja nii me jõuamegi värske filmi suurima probleemini: vähemalt paberil prooviti teha normaalset ja tavalist filmi.

Toome siia kõrvale näiteks Smuuli teksti. See ühe puhanguna kirjutatud monoloog on väsimatu rapsimine, ebaloogiline ja hektiline, kohati täiesti arusaamatu, kohati siiski küllaltki naljakas, jantlik ja anekdootlik. Kas seal on üldse mingit lugu? Noh, jah, Tallinna uusrikkad lähevad Muhu saarele puhkama ja hakkavad seal jaburdama. Kes need inimesed täpselt on? Miks nad seal on? Kaua nad seal on? Mida nad seal teha tahavad? Ei teadnud seda Smuul ega olnudki vaja teada — mõni nali ongi parem, kui sa tead vähem. Kõike seda peegeldas Sulev Nõmmik ka oma ekraniseeringus: pole mingit karakterite arengut ega isegi mitte selget lineaarsust. Jah, ühel hetkel suvitajad tulevad ja lõpuks lähevad ära, aga see, mis jääb sinna vahele, on tunniajane hobuse unenägu, pööraselt naljakas, aga siiski süsteemitu ja nõder. Kui sealt naljad välja sõeluda ja jätta alles ainult see ogar müttamine mööda taluhoovi, saaks midagi „Laanetaguse suve” laadset. Et noh, suvi ja loodus ja inimesed teevad midagi, aga see kõik on fragmentaarne ja unenäoline.

Ergo Kulla „Suvitajad” hakkab aga kohe kõike seletama: igal tegelasel on oma taustalugu, põhjus Muhu saarele tulemiseks. Ja filmil on isegi nägemus selle kohta, mis pooleteise tunni jooksul kõik sündima peaks. Kuid selleks ajaks, kui „Siin me oleme!” ja Smuuli humoresk on gaasi põhja vajutanud ja vaatajal-lugejal kõhulihased kangeks naerutanud, pole „Suvitajad” jõudnud kaugemale adra seadmisest ja vao otsimisest, mida kündma hakata. Aga komöödia on nõudlik žanr: vaataja tahab naerudoosi kohe ja kiiresti ning seda tuleb doseerida hoogsalt ja püsivalt.

„Suvitajad” on ühe hea komöödia kohta lihtsalt liiga läbikirjutatud. Naljad on seal ehk isegi olemas — kuigi junni sisse astumist ma naljaks ei loe, lõpetage see juba ära, päriselt ka! Ent kui aega raisatakse ebavajalikule loo jutustamisele, kaob huumor sinna vahele ära ja alles jääb lihtsalt üks arusaamatu fookusega linalugu, mis ajab kärsitumale vaatajale varsti une peale.

 

Kui nalja ei saa, mida siis üldse saab?

Proovin korraks mängida mõttega, et äkki polnudki Alguse ja Kulla eesmärk puhast komöödiat teha. Nopin neid üksikuid naljakesi nagu huumoripohli — mõned naljakamad, mõned ebaõnnestunumad — ja kui järel on vaid rootsud, siis tõesti ongi vaid rootsud, ei muud. Ilma naljata on „Suvitajad” lihtsalt üks konstruktsioon, pildiraam ilma pildita, aga ka kõige ilusamat raami ei viitsi keegi kuigi kaua vaadata. Mida siis Smuul ja Nõmmik teistmoodi tegid, et me neist ikka veel aastakümneid hiljem räägime?

Ennekõike võtsid nad vabamalt. Vaadake kas või Sulev Nõmmiku lavastajatööd: igast kaadrist paistab välja piiritu tegemise rõõm ja parimas mõttes sihitus. Tõenäoliselt mõeldi iga võttepäeva lõpus klaasikese taga kõik järgmiseks päevaks tehtud plaanid ümber ja kedagi ei huvitanud, kas see varem filmitud materjaliga kokku läheb või vaatajale loogiline tundub. Ja mis siis, kui ei tundu? Tuleb lihtsalt endale kindlaks jääda ja oma filmi uskuda, küll siis lõpuks vaatajadki usuvad.

Küllap oli ka „Suvitajaid” väga lõbus teha, selles ma ei kahtle. Ilus Eesti suvi ja mõnus seltskond, tihti polegi rohkemat vaja. Aga kui kaamera käima läks — kuigi vaataja ei pea tegelikult aimama, mis toimub enne või pärast duublit —, oli see lust ja mängurõõm kuhugi kadunud. Ergo Kulla lavastajatöö on kuidagi kange ja rabe, stseenid justkui klambripüstoli ja teibiga lohakalt kokku pandud, kõik logiseb ja lonkab. Kuid äkki polegi ei Algus, Kuld, näitlejad ega produtsendid midagi valesti teinud? Äkki seda materjali lihtsalt ei saagi ratsionaliseerida, kodustada, sellele päitseid pähe panna?

Toome siia kõrvale võrdluse: võtke ette „Tõde ja õigus” kõigi tema tülide ja surmade, lõputu traagika ja lootusetusega ning proovige kirjutada see ümber puhtaks komöödiaks. Noppige sealt traagikapohli: saab täis üks ämber, saab teinegi ja alles jääb tühipaljas raam, kuhu pole panna naljanatukestki. Algmaterjal dikteerib mingid reeglid ja kui raamidest ei olda valmis välja murdma, siis ei hakkagi mõni asi kunagi tööle. Nii lihtsalt on.

 

Päris tühjade pihkudega siiski ei jää

Olen suurema osa oma elust elanud Saaremaal, kuid taipasin alles hiljuti, et „Siin me oleme!” pole minu jaoks mitte lihtsalt kümneid kordi nähtud kultusfilm, vaid ka film, mis on mõtestanud lahti Saaremaa suve, nii-öelda saaremaalisuse. Ja ärgu nüüd öeldagu, et tegevus toimub Muhumaal, jätame selle praegu kõrvale! „Siin me oleme!” on paljuski põhjus, miks on jaanipäeval Virtsu sadamas kilomeetritepikkused järjekorrad. Saarlasena tunnen ma ise täpselt samasugust nostalgiat. Sulev Nõmmik justkui pakendas koduigatsuse, või õigemini võimendas seda — see film on otsekui steroididel põhinev koduigatsus.

Kuigi Ergo Kulla uusversioon ei suuda lõpuni ära otsustada, kuhu ta täpselt liikuma peaks, on sedasama saaremaalisust sinna näpuotsaga puistatud küll. Kohati läheb see muidugi üle võlli — Ago Andersoni aktsent, oeh! —, kuid parimatel hetkedel tundsin ma, et tahaksin ka ise pääseda sinna nende sekka, nautima neid lõputult pikki suvepäevi, jättes mured mõneks ajaks Tallinna maha. Kas mandrirahvas tunneb samamoodi? Raske öelda, aga minu kui saarlase sügaval südamesopis tukkuv koduigatsus äratati küll korraks üles.

„Suvitajad”, 2023. Johan juunior — Robert Klein, Tiivi — Adele Taska.

 

Kõige tugevamalt tuli see suvemuretus esile uue tegevusliini, Muhu tüdruku ja ninapidi telefonis istuva Tallinna poisi tasase armuloo kaudu. Tohmisid need teised seal ümber mis nad tohmisid, nemad ei lasknud end täiskasvanute hädalemisest kuidagi häirida. Suvi oli ainult nende jaoks, kõik muu oli ebaoluline. Kui Robert Klein poisi rollis ei leidnudki lõpuni oma käiku, siis Adele Taska mängis lausa kahe eest: ta oli ühtaegu tüdinud üksluisest saareelust kui ka kogu südamega selle küljes kinni, ta elas ekraanil täiel rinnal ja väärinuks rohkemgi ekraaniaega. Mõneti ongi tema potentsiaal selles filmis raisatud. Smuuli-Nõmmiku pärand on otsekui ballastiks, pigem võinuks võtta selle loo osadeks lahti ja panna fookusesse hoopis noored. Film saanuks uue käigu ja elu, mida olnuks lust vaadata.

Oma praegusel kujul teeb „Suvitajad” aga kahjuks nõutuks. Tegijate katse tüürida seda eesti popkultuuri betoneeritud laeva teises suunas ei kanna vilja ja liigne agarus pöördub kiirelt, nagu ikka, ogaruseks. Muidugi, kui me filmist midagi ei ootagi, siis on seal ju tõesti kauneid suvevaateid, mõned täitsa kepsakad rollid ja saab ka suutäie naerda, aga ma ei taha uskuda, et tegijate ambitsioonid olid päriselt nii väikesed.

Endiselt on aga küsimata kõige tähtsam küsimus: miks ei kõlanud filmis Ülo Vinteri „Majakene mere ääres”?! Meloodia kajas küll paar korda taustal, aga sellest ei piisa, see lugu peab olema esiplaanil, aukohal. Kes teab, ehk oleks suutnud siis filmile nii mõnedki kitsaskohad andestada…

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist