AJALUGU ON ÕUDUSUNENÄGU, MILLEST MA ÜRITAN ÄRGATA
Mai, 2023„Viimane vahipost”. Režissöör: Tanel Toom. Stsenaristid: Malachi Smith, Kate Bosworth, Lucien Laviscount, Martin McCann ja Thomas Kretschmann. Peaprodutsendid: Ben Pullen, Ivo Felt, Jörg Bundschuch, Pippa Cross ja Matthew James Wilkinson. Operaator: Mart Ratassepp. Peakunstnik: Kaia Tungal. Kunstnikud: Ashleigh Jeffers ja Jaak Sova. Kostüümikunstnik: Theresia Wogh. Helilooja: Gert Wilden. Peaosades: Cassidy — Kate Bosworth, Sullivan — Lucien Laviscount, Baines — Martin McCann, Hendrichs — Thomas Kretschmann. Kestus 112 min. Eesti–Saksamaa–Suurbritannia. Esilinastus Eestis: 15. III 2023.
„Viimane vahipost”, 2023. Režissöör Tanel Toom.
Aasta 2063. Maailmameri on tõusnud sellisel määral, et ilmamunale on jäänud veel ainult kaks pisikest kontinenti. Keset ääretut ookeani, täpselt nende kahe omavahel sõdiva saarekese vahel, seisab oma roostetavatel jalgadel vahitorn, mille neljaliikmelise valvemeeskonna käsutuses on Martha-nimeline maailmalõpumasin — tuumapomm, mille detoneerimisel tekkiv tõusulaine hävitaks mõlemal saarel inimelu riismed, rääkimata muudest loomadest. Väsinud vahtkond ootab tükimat aega uut vahetust, mis on kolm kuud hiljaks jäänud. Vähe sellest, juba filmi avaminuteil pühib lagunevast vahipostist üle hiidlaine, mis viib endaga kaasa väärtusliku kalasaagi, millesarnase püüdmiseks niipea uut võimalust ei tule. Ühesõnaga, kõik on algusest peale viltu. Sõna otseses mõttes: isegi Maa enese telg on paigast nihkunud! Vahitorngi on tuntavalt kreenis. Ja keset kõike seda viltuvedamist hakkab tolle näljase, üha pahurama ja paranoilisema meeskonna karjane, saksa Ordnung’it kehastav Heinrichs enese kätte koondama võimutäiust. Või vähemalt nõnda näib…
Alustuseks on huvitav ära märkida, et kuigi olukord meenutab külma sõja aegset MADi doktriini, on siin oluline vahe. Mutually Assured Destruction tähendas, et mõlemal vaenupoolel oli punane nupp, mille vajutamine päädinuks üleüldise hukuga ning mis sestap hoidis mõlemat seda vajutamast. „Viimase vahiposti” trööstitus maailmas pole ses asjas tasakaalu ning nii omab (järele mõeldes rohkem kui küsitavat) strateegilist tähtsust tegelikult kollektiivse eutanaasia vallandamise eesõigus. Mis on omaette (meeldiv) absurd. Kusjuures mitte täienisti ebausutav. Kuigi maakera on ümmargune ja seda katab ääretu ookean, on ses veemassiivis laevatatav ainult kitsas riba. See ühendab kahte mandrit ja just selle keskele jääb toosama viimane vahipost. Kui vaenlasel on näiteks võrratult suurem sõjalaevastik, on teoreetiliselt tõesti mõeldav, et selline vahipost toimiks omamoodi heidutusena. Kuigi nagu üks tegelane nii ebatõenäolist asjade seisu kommenteerides igaks juhuks läbinägelikult märgib: „Pole eriti loogiline, kui mõtlema hakata. Me pole neid ju nelikümmend aastat näinud. Nad on ilmselt kõik ammu surnud.”
„Viimane vahipost”, 2023. Sullivan — Lucien Laviscount ja Hendrichs — Thomas Kretschmann.
Pealegi on aru saada, et sellised küsimused pole tegelikult need, millega vaataja oma pead peaks vaevama. Maailma puudutav taustainfo on tajutavalt napp — vaenujalal mandrid on maailmakaardil nimetatud lihtsalt Lõunamaaks ja Põhjamaaks — ning kuigi film hoiab küllalt realistlikku joont, on siin paljugi sellist, mis lähendab teda hoopis kunstmuinasjutule (juba merepinna tõusu mastaap on mütoloogiline, piibellik, hinnanguliselt mitu kilomeetrit) või selgetes ja süngetes toonides nähtud õudusunenäole. Üles ärgates, saalist välja jalutades ja rahulikult järele mõeldes saab une uskumatus üha selgemaks — mille külge sellise vahiposti neli jalga üldse kinnituksid? —, aga kuni uni kestab, seni on hüpnotiseeritud vaatajad nakatatud neistsamadest hirmudest ja paranoiast, mis painasid filmi tegelasi.
Unenäoloogika puhul pole imestada, et maailmalõpu masina lõhkamise protokoll ei eelda kellegagi konsulteerimist ega mingitki kontakti välismaailmaga. Suhteliselt lühikese aja jooksul jõuavad selle protsessi käivitada lausa kolm vahtkonna neljast liikmest, igaüks omal põhjusel, ning neljandagi käed ei jää sellisest toredast tembust päris puhtaks: tema annab kriitilisel hetkel pommi lõhkamiseks vähemasti oma (vastumeelse) nõusoleku. Seejuures pakib pomm ennast efektselt lahti… ja siis jälle kokku, kui pinge langeb. Martha on ses mõttes nagu tolle koost laguneva vahitorni süda, mis tasa tuksub. Selle viltuse maailma Õudne ja Õnnis Õgvendaja, kelle rinnale heidab puhkama üks rampväsinud rännuline teise järel, oodates, et nende vahikord ükskord juba lõppeks, ükskõik kuidas.
Nii et üsna puhtakujuline eksistentsialism. Kui vaadata mööda tegelaste pühast kohusest, nende missioonist ja mis tahes ideaalidest, mida sitapaberiks kärisevad propagandaplakatid kannavad, siis heitlevad nad kõik ühe ja sama vana küsimusega: olla või mitte olla? Omavahelised erimeelsused on üsna illusoorsed, sest nagu ma juba märkisin: nupu ääres käivad ära peaaegu kõik tegelased ja jutt käib igal juhul ja ainult kollektiivsest enesetapust. Ka siis, kui vahipost langeb „vaenlase” kätte — asi, mida Heinrichs tahab enda sõnul kindlasti vältida, kuigi ta ütleb nendesamade vaenlaste kohta: „Nad on nagu meie. Neil on pered, lapsed, nad söövad ja situvad. Nad palvetavad, et ükspäev see kõik lõpeks. Ainus erinevus meie ja nende vahel on see, et nemad üritavad tappa meid ja meie üritame tappa neid. Ja isegi see pole erinevus.” Nii et ka vägede juhataja ise tunnistab, et neil ja vaenlasel pole mingit vahet. Tapvat kiiritust lekkiva Marthaga ühe katuse all elajad võtavad küll regulaarseid joodivanne, et ikka, oh nalja, hea tervise juures püsida, aga vägisi tundub, et neil „sees on surmav annus”, et nad on juba „ankru hiivanud”1.
Jah, esialgu on lihtne sellest mööda vaadata. Mehaanik Banes, kes vastutab selle eest, et terve vahitorn lõplikult põrmu ei variseks, ehitab sisustuskataloogi pildi järgi ajaviiteks/eneseteraapiaks tooli — meeldetuletust kadunud maailmast — kui omamoodi orientiiri. Tool on see, mis annab istujale koha ja kindluse. Aga: „Kord kukud kokku oma kõval toolil. Sa tead, ei päästa miski selle eest. Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud, sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.”2 Üsna varsti ehibki ehitaja nägu lammutaja hullunud pilk, ja kõrv on tal kinni seotud nagu van Goghil (toolide sarimaalijal!). Kindlust ei paista kuskilt. Kõik vangitorni moodi vahitorni neli elanikku on võrdselt kohatud, tajutavalt juurtetud, mineviku ja tulevikuta inimesed. Nad vaatavad sügavikku ja sügavik vaatab vastu — nende endi edastatud raadiosignaalidena, mis tühjusest tagasi põrkuvad. Kajakambri infosulus istudes saadakse järsku aru, et juba tükimat aega on räägitud… iseendaga. On täiesti võimalik, et maailm ongi vahepeal juba lõppenud — pommi lõhkamine oleks lihtsalt formaalsus, täpp i peal. Depressiooniklassika.
„Viimane Vahipost”, 2023. Sullivan — Lucien Laviscount ja Cassidy — Kate Bosworth.
Kas kuskil on väljapääs? Ja kas inimene minu kõrval katsub seda leida… või sulgeda? Ja kas enam ongi vahet? Neile küsimustele vastust otsides on kõik pidevas muutumises. Jõudude vahekord, millest sõltub terve inimkonna saatus, otsib alaliselt tasakaalu. See dünaamika on kindlasti filmi põnevaim osa: kes on kellega ühes paadis (ühel juhul ka sõna otseses mõttes). Need suhted, nagu ka vaataja arusaam ühe või teise tegelase motiividest, on pidevas liikumises. Kusjuures kogu see mäng käib neljas mustas kastis, millele vaataja eriti ligi ei pääse. Omavaheliste suhete muutumist vahendab Toom kiiduväärse selgusega ja see tants on tõeliselt nauditav. Aga kes need inimesed ikkagi on, jääb üsna
saladuslikuks.
Heinrichsi ja Banesi näol on tegemist isevärki sümbolkujudega. Need kaks tegelast avanevad üsna nappide repliikide ja ühtlasi ka märgiliste eluruumide kaudu, millesse vaataja piiluda saab, ning ennekõike võib-olla isegi oma tegude kaudu. Ülejäänud kaks, Cassidy ja Sully, filmi armastajapaar, ei saa isegi sellise algelise arhetüüpsuse peal liugu lasta. Nende taustalugu on veelgi napim ning ka eluruumid jäävad peaaegu märkamatuks ega ütle nende kohta pooltki nii palju kui Heinrichsi eeskujulikult korras kabinet või isemõtleja tehnilisest taibust ja heitlikust meelest kõnelev kolakamber, milles elab Banes. Aineliselt ehitab Cassidyt ja Sullyt üles ainult kaks tähtsamat detaili: polaroid minevikust (vana perefoto) ja unistus tulevikust (uusarenduse reklaam). Filmiprojekti puhul, mille juured ulatuvad juba üle kümne aasta tagusesse aega, on nii minimalistlik karakteriloome kahtlemata kunstiline taotlus, aga samuti suur risk: ligi kahetunnine kestus on üsna pikk aeg, et jälgida tegelasi, kelle kohta vaataja suurt midagi ei tea.
„Viimane vahipost”, 2023. Sullivan.
Tõsi, on ohtralt näiteid põnevusfilmidest, kus klaustrofoobilises keskkonnas jagavad puid ja maid veelgi anonüümsemad tüübid („Alien”, „The Thing”, „The Abyss”, „Event Horizon” jne), aga seda kompenseerib alati tohutu vaatemängulisus. Kordades pisema eelarvega „Viimane vahipost” ujub ses asjas uhkelt (või ka paratamatult) vastuvoolu. Kõige mastaapsemad ja vaatemängulisemad kaadrid paigutuvad filmi avaminutitesse(!). Atmosfääri ja skaala paikapanemise mõttes on vahiposti poole rulluv hiidlaine võrratu avang, aga palju „orgaanilisem” (kuigi ka klišeelikum) tunduks selline stiihia filmi lõpuosas, muude sündmustega sünergiasse astuva crescendo’na. Huvitav, et isegi filmi teaser (ja tegelikult ka treiler) tahab prae ja magustoidu vägisi „õigesse” järjekorda sättida. Aga filmis endas — ei midagi nii labast! Nii et sedasorti suurejoonelisust me kuni lõputiitriteni enam ei näegi. Edaspidi kõdistatakse vaatajat hoopis teises mõõtkavas.
Kogu põnevus koondub inimsuhetesse ja ebamäärasusse, kõigesse sellesse, mida vaataja (veel) ei tea. Et tegelaste kohta tilgutatakse infot väga napilt, tekitab vaataja jaoks äraspidise samastumismomendi: ka filmitegelased ise elavad alalises infosulus ja peavad puslet, igaüks enda oma, kildhaaval kokku panema. Nii nagu nemad vaatavad silmapiirile ilmunud tundmatut laeva, kaugelt, läbi binokli, et viimaks üks neist mootorpaadiga luurele saata, peab ka vaataja neile pealtnäha sihitult triivivatele tegelastele omajagu vastu tulema, pardale ronima ja metalsete mustade kastide sees oma infonäljas arunatukese hädises valgusvihus ringi vaatama. Kusjuures pole just palju, mis selle käigus saaks välja joonistuda. Selline hädapärasus klapib ka ümbritseva vesise kõrbe ja loo enda muinasjutulisusega. Täpsemad ja rohkemad infokillud sunniksid palju lähemalt rääkima ka sellest maailmast, kust tegelased tulevad, ja sellisest ehitustööst on filmitegijad käed rõhutatult puhtaks pesnud. Ilmselt täitsa õige otsus, sest filmimaailma ja -tegelaste detailsem väljavoolimine sündinuks paratamatult praeguste puhaste toonide ja avara sümboolsuse arvelt.
Ja siiski! Kuivõrd film on üles ehitatud just psühholoogilistele mängudele, tuleb öelda, et need oleksid olnud paeluvamad, kui tegelased ise olnuksid natukene mitmetahulisemad. Käilakujude tasandile jäädes jääb näitlejate kanda ränkraske koorem. Aga nende auks peab ütlema, et kõik tulevad oma tööga suurepäraselt toime! Mind hakkasid huvitama inimesed, kelle kohta ma praktiliselt mitte midagi ei teadnud. On filme, kus selline krüptilisus ei toimi, sest mingit musta kasti lihtsalt polegi, aga mitte siin: vaatamata sellele, et repliikide tasandil ei jäta tegelased endast kuigi komplitseeritud muljet, mis võiks omakorda raputada usku ka mingisuguse eriliselt rikkaliku sisemaailma olemasollu, on see väike salamaailm neil siiski olemas, täiesti tajutavalt. Nagu ütlesin, peab sinna pääsemiseks vaataja ise pingutama ja see asjaolu teeb „Viimasest vahipostist” kindlasti mõtleva inimese trilleri. Aga on oht, et laisemale vaatajale mõjuvad tegelased lihtsalt poolikult ega pane eriti kaasa elama.
Kui siit edasi mõelda rahvusvahelise vastuvõtu peale, siis kardan, et kõik ilm on täis just laisku vaatajaid, kelle ootusi kujundab treileris kõrgust koguv hiidlaine. On oht, et trillerisõbrale jääb film natuke liiga mõtlikuks ja mõtteinimesele jällegi natuke liiga lihtsakoeliseks. Kuigi žanriliselt paigutub ta potentsiaalselt viljakale piirialale, jääb iga vaataja enda otsustada, kas erinevatest maailmadest on õnnestunud võtta parim, et see mingiks uueks kvaliteediks sünteesida. Minu jaoks on midagi, noh, natuke kreenis. Aga seda tuleb küll öelda, et Toom oskab põnevust kruvida, ning ligi kahe tunni jooksul ei hakanud mul kordagi igav, ka teisel vaatamisel mitte. Samuti on film kinolinale jõudnud parimal võimalikul ajal — väga hea, et valmimine nii kaua venis. Teemad on aastatega kahjuks aktuaalsust ainult juurde saanud ja praegu pääseb see lugu mõjule nii nagu ei kunagi varem.
Selles on suur osa muidugi ka tõsiasjal, et Tanel Toom on väga kindla käega juht: sõit on sujuv, aknast paistvad liiklusmärgid tuttavad ja reeglitest peetakse ilusti kinni. Ühtki pidevat joont ei ületata ja suunatuli pannakse aegsasti sisse — vaatad ja tunned, et oled hästi hoitud. Nojah, paar äärekivi jätavad ilukilbile oma kriimu: ühe tegelase täiesti tarbetu, peaaegu koomiliselt mõjuv kapuutsi varju peitmine (kas juba peitmise akt ise ei reeda, kellega tegu?), või see, et vahiposti mehaanik peab oma kolleegile seletama, milline on Martha purustusjõud. Pommi valvama ja vajadusel õhkima määratud inimesele tuleb see (liiati pärast kaht aastat!) millegipärast täieliku üllatusena. Nad istuvad keset otsatut ookeani! Mida ta siis mõtles? Et nende töö on ennast kas või ainsamat vaenlase laevukest nähes lihtsalt niisama õhku lasta!? Sellistel hetkedel suhtleb muidu delikaatne film vaatajaga natuke liiga otsesõnu, jämedalt, äratab lummast. Aga nagu öeldud, üldiselt on sõit väga sujuv ja mõnestki löökaugust on osatud ka kauge kaarega mööduda — näiteks kiusatusest teha mõnest tegelasest ühemõtteline kurjam. Ja need pole sel teel ju ainsad ohud. Juba „koostööfilm” on minu jaoks pigem kurjakuulutava kõlaga sõna, millest uhkab kultuurideüleseid kompromisse ja ohutust, „et meeldiks kõigile”. Aga ei midagi sellist — täitsa oma teo ja näoga asi.
Lisaks puhtale pildile iseloomustab Toomi tööd ka väga hea detailitaju: igasugu pisiasju, mida tähele panna, jagub vähemalt kaheks vaatamiseks. Ja nii ka suuri. Alles teisel vaatamisel avanes mulle, et lisaks kõigele muule võib filmis näha ka mis tahes paanilise, „tuulest viidud” otsustusprotsessi mängulist dekonstruktsiooni: seda, kuidas näeb välja ühe ärevushäirest ja depressioonist vaevatud aju sisemus. Maksab tähele panna, kui imevähesest piisab, et need neli tegelast neljakümne eest sahmima hakkaks — piisab silmapiirile või radariekraanile ilmunud punktist. Või komast. Oleme evolutsioonis jõudnud sinnamaani, et enam ei pane neerupealiseid adrenaliini pumpama mitte mõni kiskja või tõeliselt eluohtlik olukord, vaid pigem nöörijuppides nähtud maod, kas või kellegi Facebooki postitus. Kas see lollpea põrmustada või mitte? Vahipostil läheb lahti korralik rüsin, erinevate ajuosade vaheline võimuvõitlus… Neli närvilist rakukest katsuvad välja selgitada, kas piisab suurtüki põmmutamisest või peaks oma au kaitsmisel absoluutselt kõigele vee peale tõmbama. Vastulause on sada protsenti valmis, näpp teeb Enteri ümber ärevaid ringe.
Mis see torn päriselt on? Ja need vahid? Ja keda või mida nad kaitsevad? Filmis on selliste küsimuste esitamiseks piisavalt sümboolset avarust, nii et pindmise põnevusloo või selle edastatud „sõnumi(te)” all võivad tööle hakata ka päris üllatavad, suisa metafüüsilised kihistused. Just sellise süvatasandi „aktiveerimiseks” on siia-sinna poetatud mõnigi poeetiline sugestioon: torni kalle, mis on maagilises seoses inimsuhetega, või hõbedane maakerakujuline teesõel. „Mis see on?” mõistatab üks tegelane. Tõepoolest. Selle filmi sees on mingi saladus, mingi okas, mis jääb torkima, mingi liivatera, mille ümber nii mõnegi vaataja peas võib kasvada pärl. Vaatamata äärmisele, peaaegu painavale lihtsusele — või siis just selle tõttu. Kehtib ju vana semiootiline maksiim: mida vähem infot, seda rohkem tähendust.
Ah kui paljudest filmidest on see liivatera puudu! Siin on ta olemas. Mind kummitab siiamaani Heinrichsi toas mõttetus marsitaktis tiksunud metronoom. Ja Peter — vahiposti katusel tühja laperdanud „taevatantsija” või „torumees”, nagu inglased neid õhku täis figuure kutsuvad. „Meie oleme õõnesinimesed, meie oleme täistopitud inimesed, üksteisele toetudes me pead on siiski täis vaid põhku,” nagu kirjeldas ajaloolisse inertsi uppunud inimesi T. S. Eliot, tuulelippudest hernehirmutised, „põllul ristatud kaikad, mis käituvad nii, kuis tuulgi käitub”3. See motiivistik ja sentiment on tegelikult tuttav ju ka Toomi lühifilmidest, nii et ehk annab seegi ühe võtmekese, mis tegelaste lihtsust seletab. Sest jah, tundub, et vahitorni tipus taidlev Peter on nendega, nagu ka vaatajaga, natuke suuremas hingesuguluses, kui meeldiks mõelda.
Veel üks kirjanduslik tsitaat, mis filmi vaadates ikka ja jälle meelde tuli, on James Joyce’i sulest. Nimelt ütleb üks ta tegelane: „Ajalugu on õudusunenägu, millest ma üritan ärgata.” Ja vahiposti skeleton crew tõesti üritab, igaüks nii hästi, kui oskab. Et see vaatajalgi õnnestuks, selleks pakub film välja üsna asjaliku retsepti: lase oma südamesse midagi sellist, mis on suurem kui sa ise. Võimalusel kogu maailm, ühes tükis, koos kasside, hobuste ja pääsukestega. Siis on lootust, et ärkame kas või paar sekundit enne seda, kui Martha pläriseb.
Viited:
1 Tsitaadid Juhan Viidingu luuletusest „Tee”.
2 Read Doris Kareva luuletusest.
3 Tsitaadid T. S. Elioti poeemist „The Hollow Men”.
