BOSSANOOVAST JA TUDENGIJAZZIST

Juuni, 2023

TIIT LAUK

Uued tuuled möödunud sajandi levimuusikas

Eelmise sajandi levimuusika tormiliste arengute taustal on veidi tagaplaanile jäänud samuti küllaltki tormilised arengud Ladina-Ameerika rütmimuusika vallas. Ometi on need maailma levimuusika arengut oluliselt suunanud. Heitkem alustuseks pilk Brasiiliast pärit uuendustele.

 

Samba ja bossanoova

Vaatame asja lähemalt. Samba on meil tuntud Ladina-Ameerika tantsudest kõige kiirem ja temperamentsem. Valitseb rõõmsameelne karnevalimeeleolu, mis ka muusikas tunda on. Samba on pärit Rio de Janeiro mustanahaliste linnaosast Bahiast, laiema avalikkuse ette jõudis see tants 1917. aasta Rio karnevalil ja sellest ajast peale on tema populaarsus olnud pidevas tõusujoones. Käesoleval ajal on mitmed Brasiilia heliloojad kirjutanud isegi sambast inspireeritud sümfoonilisi teoseid. Kes on näinud kuulsaid Rio de Janeiro sambakarnevale või nende TV-ülekandeid, on kindlasti märganud, et sageli tantsitakse sambat vaid trummide või/ja teiste rütmipillide saatel. See viitab selgelt tantsu/rütmika negriidsele päritolule, näidates ühtlasi, et meloodial ja harmoonial on siin marginaalne tähendus. Õigeks samba tempoks peavad võistlustantsijad umbes 50 takti minutis, samba rütme on kümneid ja meile kui põhjamaalastele on need raskesti mõistetavate nüanssidega.

Bossanoovat (portugali k bossa nõva — uus trend, uus laine¹) loetakse üheks samba alaliigiks, mis tekkis Brasiilias Rio de Janeiros 1950.–1960. aastate vahetusel. Omapärane on asja juures see, et olles tekkinud küll samba rütmi sünkopeerivast edasiarendusest, mistõttu seda omaette žanriks ei peeta, on ta oma arengus sambast küllaltki kaugele nihkunud. Bossanoova puhul märkame kohe ka suurt sisulist vahet — kui sambas on põhitähelepanu rütmil, siis siin, kuigi rütmil on endiselt oluline osa, on põhitähelepanu juba meloodial ja harmoonial. Vaatamata sellele, et esimesed bossanoovad olid samuti kiires ja sambaga vägagi sarnases rütmis (neid nimetatigi jazz samba’ks), oli neile lisatud juba euroopalik meloodia ja harmoonia.

João Gilberto.
Foto: https://disparada.com.br/

Antônio Carlos (Tom) Jobim.
Foto: https://www.francetvinfo.fr

 

Bossanoova trummi rütmika väljatöötaja on tuntud trummar Milton Banana. Põhiinstrumendiks sai selles klassikaline, sõrmedega mängitav akustiline kitarr, mis võimaldas peale ülipeene rütmistruktuuri edasi anda ka harmoonia nüansse. Kuna selline pillikäsitlus polnud toona mustanahaliste hulgas populaarne, pole vist kaugelt vaja otsida põhjust, miks suur enamus esimesi bossanoova esitajaid oli pärit valgete brasiillaste seast. Sõna bossa pärinevat vanast portugalikeelsest slängist, mis tähistas midagi „eriti šarmantset”. Seega ajalugu kordus: ka džässi tekkimise aluseks oli valgete ja mustanahaliste muusikatraditsioonide segunemine. Ehk siis mustanahaliste samba valge variant. Ja siin tulevadki mängu juba meilegi tuttavad nimed: João Gilberto ja Antônio Carlos (Tom) Jobim. Gilbertole sai siis osaks au olla üks uue stiili põhilistest kujundajatest, seda nii kitarri- kui laulustiili puhul. Asja juures oli loomulikult rohkem muusikuid, meile tuntumatest veel näiteks pianist ja helilooja Antônio Carlos Jobim. Nende 1959. aastal ilmunud album „Chega de Saudade” (eesti k „Pole enam igatsust”, ingliskeelse  pealkirjaga „No More Blues”) osutus teenäitajaks ja viitab sellele, et ka Brasiilias peeti rohkem lugu just oma muusikast. Samal, 1959. aastal linastunud filmi „Must Orfeus” taustamuusikast sai ülipopulaarseks samuti Jobimi kirjutatud „Manhã de Carnaval” (eesti k „Karnevali hommik”). Mõlemad kujunesid peatselt populaarseteks džässistandarditeks. Mõne aasta pärast lisandus neile Sérgio Mendes oma ansambliga Brazil 66.

Sergio Mendes & Brasil 66.
Foto: https://news.wgcu.org/

 

Uus stiil/trend bossa nõva tõi Brasiilia muusika uuenenud kujul ka maailmaareenile, kus see nüüd võidukäiku alustas. Kui samba rütmikas on jäme ots mitmesuguste rütmipillide käes ja ka tempod on kiiremapoolsed, siis nüüdisaegses bossanoovas on juhtpositsioonil kitarr. Teise suurema erinevusena võiks välja tuua rütmiskeemi: erinevalt samba rütmist on bossanoova rütmi tsükkel kahetaktiline.

Ja kuigi ka meieni siin Eestis jõudsid kõigepealt just need esimesed, selgelt sambast pärinevad rütmid, siis peatselt pääsesid siingi mõjule uued Gilberto ja Jobimi  stiilis lood. Huvitava nüansina tuleks mainida, et kuigi bossanoovat peetakse „sambapuu oksaks”, on tal samal ajal palju sarnast hoopis rumbaga.² Seda nii tempolt kui ka meeleolult — bossanoovade hulgas on väga palju romantilisi, kauni meloodia ja suhteliselt lihtsa harmooniaga lugusid. Üpris erinev on ka lauljate esitamisstiil, see on rõhutatult lihtne, kuid samas vägagi rütmitundlik. Ka iseloomuliku laulumaneeri³ väljakujundajana on juhtival kohal perekond João ja Astrud Gilberto. Hiljem lisanduvad neile Brasil 66 solistid Lani Hall, Janis Hansen jt meile vähem tuntud muusikud. Huvitav on mainida, et enamus rumbadest kõlab väga hästi ka bossanoovana mängituna. Kuna suur osa uue stiili harrastajaid olid ka džässihuvilised, on üsna loogiline, et selle stiili juurde on algusest peale kuulunud improvisatsioonilised vahemängud, st mõningane džässi mõju oli algusest peale olemas. Siin ei saa kuidagi mööda minna veel ühest kuulsast USA džässmuusikust, tenorsaksofonistist Stan Getzist. Olles vaimustuses uuest stiilist, siirdus ta neljaks aastaks Riosse, et õppida bossanoovat mängima. Selle tulemuseks oli 1964. aastal ilmunud João Gilberto ja Stan Getzi album, kus mängiti Tom Jobimi muusikat. Sellelt albumilt on pärit ka meil ülipopulaarseks saanud palad „Girl from Ippanema” (eesti k pealkirjaga „Tütarlaps Ippanemast”), „Desafinado” (ingliskeelse pealkirjaga „Out of Tune” või „Off-Key”, eesti k tlk „Häälest ära”), „Quiet Nights”, „Só Danço Samba” (ingliskeelse pealkirjaga „Jazz ’n’ Samba”), „O Grande Amor” jt. Seoses sellega tuleks mainida ka üht tema paljudest teenetest muusikamaailma ees: tänu temale sai maailmale tuntuks ka (toona vaid koduperenaise) Astrud Gilberto talent. Pärast Jobimi, Gilberto ja Getzi plaadi ilmumist muutus huvi uue stiili vastu üldiseks ja enamus toona tipus olnud muusikuid, nii lauljaid kui instrumentaliste, pidas vajalikuks seda „omal nahal” järele proovida — maailmanimega artistid, nagu Hank Mobley, Zoot Sims, Paul Winter ja isegi Quincy Jones’i suur džässorkester, andsid välja bossanoova albumid. Kõrvale ei jäänud ka toona oma kuulsuse tipul olnud Frank Sinatra, kes on sisse laulnud mitmed bossanoovad. Tänapäeval on maailmas selle stiili tuntumaid esitajaid Kanada pianist ja lauljatar Diana Krall (vaata/kuula tema albumit „Live in Rio”).

 

Bossanoova ja Eesti

Eesti oli, ilmselt tänu Soome TV vaatamise võimalusele, muusikauudiste levitamise seisukohalt toona NSVLis esirinnas. Nagu juba eespool jutuks oli, jõudsid esimesed selle uudisrütmiga lood meile küllaltki kiiresti, juba 1960-ndate algul, mis oli tollast muusika levimise süsteemi (õieti keeldude süsteemi) arvestades märkimisväärselt kiire, ja need olid tõesti nii sambalaadse rütmiskeemi kui tempoga. 1960-ndate teisel poolel aga jõudis meieni ka mainitud Jobimi, Gilberto ja Getzi muusika, mis siin ka kiiresti populaarsust võitis. N-ö maaletooja au (kui kasutada praegusi moeväljendeid) jaguneb meie kahe levimuusikakorüfee, Uno Naissoo ja Aleksander Rjabovi vahel.

Aleksander Rjabov ja Uno Loop.
Erakogu foto

Levimise seisukohalt vaadates jääb Aleksander Rjabov isegi peale: tänu tema juhatatava Eesti Raadio estraadimuusika orkestri lindistustele jõudsid meie kuulajateni Antônio Carlos Jobimi „Sa tantsi sambat”, „Päike kõrgelt käib”, originaalpealkirjaga „Vivo sonhando” (ingliskeelse pealkirjaga „I Live Dreaming”, eesti k „Elan unistades”) ja „Suur armastus” Marju Kuudi esituses ning Jobimi „Desafinado” ja „Doralice” Uno Loobi esituses. Kõik seaded tegi Rjabov ise, samuti mängis ta väga stiilselt sisse kõik klarnetisoolod. Aeg-ajalt võis raadios kuulda ka Rjabovi juhatatud Leningradi Raadio ja Läti Raadio orkestrite salvestusi, kes mängisid muu repertuaari hulgas ka Rjabovi seatud bossanoovasid. Meeshäältest oli väljaspool konkurentsi (kõige stiilsem) Uno Loop, kuid katsetasid teisedki, isegi Kalmer Tennosaar. Eriti tuleks välja tuua Uno Loobi enda kirjutatud laulu „Kamina ees” ja tema esituses Uno Naissoo laulu „Kui käes on jaanipäev”. Loop oli ka üks vähestest, kes omandas kitarril laitmatu bossanoovatunnetuse. Need kaks lugu ongi jäänud Eesti stiilseimateks brasiilia stiilis bossanoovadeks. Mitte asjatult ei räägi ma siin stiilist. Oma rütminüansside peenuses ja rohkuses on kogu brasiilia rütmika meiesugustele põhjamaalastele raskesti mõistetav/tabatav. Näitena sobib hästi meenutus umbes kümne aasta tagusest elamusest, kui käisin IASJ⁴ suveseminaril Souza Lima Konservatooriumis São Paulos, kus põhiteemaks oligi brasiilia rütmika. Lektor, kes tutvustas meile bossanoovat, andis meile loengu lõppedes tihedalt rütmiskeeme täis trükitud lehe kommentaariga: „Siin on 20 lihtsamat skeemi…” . Ja tegelikult nii ongi — ainu­üksi paberile kirja pandut mängides, isegi kui teha seda täiesti veatult, ei ole tulemus ligilähedaseltki sarnane originaaliga. Siin tuleb appi tunnetus. Kui olete õigele tunnetusele pihta saanud, on skeemide nüansid küll vajalikud, kuid marginaalse tähtsusega. Kõik laabub otsekui iseenesest, kusjuures reeglid võib rahumeeles ära unustada. Meie lauljatest tabasid asja olemuse ära Marju Kuut, Marje Aare ja Uno Loop⁵ (tema ka kitarristina!), heliloojatest Uno Naissoo, instrumentalistidest Aleksander Rjabov, Helmut Aniko, Lembit Saarsalu, Arvo Pilliroog, Peep Ojavere ja ehk veel mõned. Nagu eespool jutuks oli, on bossanoova puhul eriti tähtis kitarri osa ja siinkohal tuleb teha kompliment meie kitarristidest Tiit Paulusele, meie kauaaegsele parimale džässkitarristile. Tema oli toona peale Uno Loobi ja Tiit Kikeni üks väheseid, kes suutis tabada vajaliku brasiiliapärase tunnetuse.

Tiit Paulus.
Jaan Rõõmuse foto

Tiit Kiken.
Heiti Kruusmaa foto

Marju Kuut.
Valdur Vahi foto

Kahjuks ei oska ma meie noorema põlvkonna kitarristidest kedagi siia kõrvale panna (kui ehk Pauluse õpilane Andre Maaker välja arvata). Põhjus tundub vägagi loogiline: bossa nõva pole meil enam moes, praegused moesuunad funky ja rokk on aga hoopis teistsuguse tunnetusega. Üksikuid bossanoovafänne siiski meie muusikaskeenel on, siinkirjutaja on enda jaoks välja töötanud bossanoova sooloklaveril mängimise mooduse (mille vastu ka Brasiilias elavat huvi tunti). Viimasel ajal on näha mõningaid märke, mis annaksid justkui lootust uue bossanoova populaarsuslaine tulekuks. Selles vallas sain viimase tõelise elamuse eelmisel suvel uue muusika festivalil „Juu Jääb” Muhumaal, kus õnnestus kuulata Londonis tegutseva brasiillaste trio Brazilian Landscapes plaadiesitluskontserti. Peale esmaklassiliste, tõeliste brasiilia bossanoovade torkasid silma ka ansambli liidri, vokalisti ja kitarristi Mario Bakuna hämmastavad imitaatorivõimed — ilma mingite abivahenditeta⁶ imiteeris ta trombooni tämbrit! Ja seda niivõrd tõetruult, et kui ma poleks seda ise näinud, siis vaid kuulmise järgi poleks uskunud, et see on võimalik. Tema aga esitas laulude vahelõigud kõik improvisatsiooniliste „tromboonisoolodena”, ise samal ajal kitarrimängu jätkates — „kolmemeheline kvartett”?! Vähe sellest, need „tromboonisoolod” kõlasid väga täpselt maailmakuulsa džässtrombonisti Ray Andersoni stiilis!⁷ Kui neil on lööki juba sellises muusikametropolis nagu London, siis on ilmselt lootust. Jäägem siis huviga ootama.

 

„TUDENGIJAZZ” 2023

Festival „Tudengijazz” (lühendatult „TuJa”) toimus tänavu juba 41. korda, olles ühtlasi vanim järjepidevalt toimunud džässiüritus Eestis. Siinkohal peaksin täpsustama festivali kodulehe infot. Üldiselt on ju meie džässifestivalide ajalugu märgatavalt pikem: esimene, toona veel põrandaalune Tallinna džässifestival toimus juba 1949. aasta maikuus. Pärast 1967. aasta üliedukat, kuid skandaalset (14.) festivali ei antud järgmise festivali korraldamiseks enam luba. Kuigi tehti päris mitmeid katseid seda korraldada, õnnestus alles Tallinna Riikliku Konservatooriumi toonasel komsomolikomiteel eesotsas pianist Märt Ratassepaga saada komsomoli egiidi all luba üleliidulise üliõpilaste džässifestivali korraldamiseks. 1982. aastal see ka toimus. Ettevalmistused algasid juba varakult: kõigi sooviavaldanute hulgast valis žürii lindistuste pimekuulamise tulemusel välja need, kes said võimaluse oma oskusi laiemale publikule näidata.

 

Esimene üritus: „Avajämm: Tuesday Jam Session” — „TuJa” eri 7. märtsil Tallinnas Philly Joe’sis.

Tudengi-jam algas tudengitele kohaselt akadeemilise veerandiga. Esimesena tuli soojendusbändina lavale Ingrid Rabi eestvedamisel „juhukoosseis”, kus naissugu esindas bassist Lota-Loviisa Rohtla. Tuleb tunnistada, et naisbassisti Mingo Rajandi eeskuju on osutunud nakkavaks, sest viimasel ajal on ka meie džässiskeenel esile kerkinud mitmeid naisbassiste. Kuid arvestades bassistide valdavat pizzicato mängutehnikat, mis daamide sõrmedele just hästi ei mõju (kasvatab sõrmede otsa paksu nahkpadja), on see siiski ebatüüpiline. Kuna tegemist oli tudengi-jam’iga, polnud põhjust imestada, et repertuaarivalik osutus pisut piiratuks. Alustuseks mängitud Tom Jobimi bossanoovaklassikaks kujunenud „Água de Berberi” esitus oli igati korrektne, kuid päris bossanoovaks see siiski ei kujunenud. Puudu jäi stiilitunnetusest. Muidugi võib väita, et kuna tegu oli džässifestivaliga, esitatigi see vastavas võtmes, aga siinkohal tuleks meenutada, et bossanoova algne žanrimääratlus oligi jazz samba. Seega peaks need kaks määratlust kokku sobima küll, vaja on leida vaid õige tunnetus.⁸ Kõige lähemal sellele tunnetusele oli saksofonist Allan Kaljaste oma soolodega. Järgmiseks pooltunniks mindi juba svingiklassika radadele ja siin oli tulemus hoopis stiilsem. Pärast seti lõppu hakkas aga kehtima tuntud eestlaste tarkusetera: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama;  järgmisi lavale soovijaid tuli oodata üle poole tunni. Siis tuli koosseis Nikita Korzuni eestvedamisel ja tekkis ka õige jam’i-atmosfäär. Kui lauljatar oli lahkunud, ilmus mitmeid mänguhuvilisi, kellest kõige aktiivsemaks osutus jam’ile rahvusvahelist värvingut andnud trompetist Kino Toshiaki. Pärast umbes tunnipikkust, põhiliselt bebop’i stiilis setti, kus trompetistile lisandus ka flötist, oli huviliste hulk paraku ammendunud. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et „Avajämmil” osales kaks saksofonisti, kaks bassisti, kaks trummarit, kaks kitarristi, üks viiuldaja, üks trompetist, üks flötist ja üks vokalist. Minu suureks üllatuseks mitte ühtegi pianisti. Kõige küpsema mulje jätsid saksofonistid Allan Kaljaste ja Nikita Korzun, kelle soolod olid sisukad ja täis mängurõõmu. Neil oli, mida kuulajaile öelda.

Nikita Korzuni ansambel.
Siim Lõvi foto

 

Tartu kontserdile ma kahjuks minna ei saanud, kuigi see oleks huvitav olnud — on ju Tartul ja eriti ülikooli kohvikul meie noorte džässiharrastusega pikemad sidemed. Toonases TRÜ kohvikus mängis juba 1960-ndate algul džässi Rein Marveti kvartett, kellele pärast Marveti Moskvasse aspirantuuri siirdumist järgnes kvartett koosseisus Agu Laisk (altsaksofon), Harry Kõrvits jun (kitarr), Harry Tarvo (kontrabass) ja Raimo Tappo (trummid); 1970-ndatel mängisid seal veel Peeter Lilje (klaver), Alo Järving (trompet), Harry Hannula (kitarr) ja Marko Õunapuu (kontrabass). Kõik need olid meie toonasesse džässieliiti kuulunud või peatselt sinna jõudvad mehed. Kuid see jääb ilmselt tuleviku teemaks.

 

„Tallinn I” 9. märtsil Philly Joe’sis

Esimesena astus lavale kvartett koosseisus Allan Kaljaste (altsaksofon ja sopransaksofon), Lisanne Pappel (klaver), Lota-Loviisa Rohtla (kontrabass) ja Karl Martin Kirm (trummid). Nagu teada anti, esitati omaloomingulisi lugusid, mille hulgast mõned olid üsnagi huvitavad. Profitaset demonstreeris Allan Kaljaste nii sopran- kui altsaksofonil; üpris asjakohane oli ka pianisti harmooniakäsitlus, kuid stiilitervikut kahjuks ei tekkinud.

Teisena oli järg külaliste käes: lavale astusid tudengid Hollandist, ISLE Quartet. Nende rahvusvahelises koosseisus mängis ka eestlanna Linda Lukas. Nagu tutvustuses mainiti, alustasid nad koosmusitseerimist esialgu Haagi Kuningliku Konservatooriumi džässiosakonnaga tihedalt koostööd tehes ja teiste loomingut mängides, kuid nüüdseks on nad oma loomingu salvestamise ja esitamisega hoo sisse saanud. Ansambli loomingus põimuvad klassikalise muusika, folgi ja džässi mõjud mitmelt poolt maailmast. Nende kava kulges eri stiilide piiril; vaid üks lugu („It’s Wonderful”) oli lihtsama popiliku/džässiliku kallakuga, teised paigutaksin ma rohkem improvisatsioonilise süvamuusika valdkonda. Esinemisel andis tunda nende suhteliselt lühiajaline koosmäng, sünergiast, mis sellisel ansamblil peaks olema, jäi puudu.

Õhtu kolmas esineja, Anna Lea Haameri ansambel on seni esinenuist kõige kauem koos tegutsenud, alustati juba 2019. aasta sügisel. Ja seda oli ka kohe tunda: esinedes tunnetati üksteist n-ö käigu pealt, mis on hea esituse üks eeltingimusi. Ansambel koosneb noortest andekatest džässmuusikutest: Anna Lea Haamer (vokaal), Eduard Kuzovlev (klaver), Marcus Tuul (kitarr), Karl Tammaru (kontrabass) ja Mihhail Nikitin (trummid). Nad on välja andnud ka albumi, mille salvestamiseks tehtud töö nende kava tasemest hästi välja paistab. See oli üldiselt veatu, ent õige feeling’u sai ansambel sisse alles kahes viimases loos, mis kõlasid stiilselt. Siiski paigutaksin nende esituse väga hea klubimuusika kategooriasse. Õige kontserdielamuse tekitamisest jäi lahutama seesama juuspeen „miski”, mida on võimatu sõnastada, mis pole küll kaugel, kuid… Kokkuvõttes professionaalsel tasemel esitus, millest eraldi tooksin välja pianisti ja bassisti soolod eelviimases loos. (Kuna kavalehte kusagilt saada ei olnud, ei suuda kõikide lugude pealkirju siin meenutada.)

Anna Lea Haameri ansambel.
Reklaamfoto

 

„Tallinn II” 11. märtsil Philly Joe’sis

Õhtu algas Sandra Eowyn trio kavaga. Lauljat saatsid Lotta-Loviisa Rohtla kontrabassil ja pianist Lisanne Pappel. Nagu Sandra mainis, olid kõik esitatud palad loodud tema Hollandis õppimise ajal, kus mõtted tahes-tahtmata kodule läksid. See on ka põhjus, miks kõik  tema laulud olid väga siirad, ehk nagu ta ise ütles, neis on elus olemise ilu. Esitus oli väga emotsionaalne, lood ise üsnagi omanäolise ja kohati keeruka harmooniaga. Algaja autori puhul oli see küllaltki suur julgustükk — tulla välja omaloomingulise kavaga ja suhteliselt ebatüüpilise minimalistliku koosseisuga, mis eeldanuks pikemaajalist koostööd. Just sellest viimasest jäigi kohati puudu: solisti üliemotsionaalse (kuid mitte liialdatud) esituse taustal torkas silma pianisti küll veatu, kuid täiesti tundetu (võiks öelda isegi, et masinlikult täpne) esitus. Kas jäi puudu ettevalmistusajast ja küllaltki keeruka saatepartii esitus nõudis kogu tähelepanu endale? Pianistina võin kinnitada, et klaverist saab ka palju väljendusrikkamaid helisid välja võluda. Nii emotsionaalse solisti puhul oleks tundlikum kõlapalett aga lausa hädavajalik.

Sandra Eowyn trio.

 

Suure üllatuse pakkus aga järgmisena lavale tulnud vokaalansambel Viljandi Vox. A capella ansamblis laulsid Laura Emilia Tiit (sopran), Sandra Eowyn Karu (alt), Ingrid Rabi (alt), Carlos Liiv (tenor) ja Mattias Simson (bass). Ansambli heast tasemest annab pildi juba fakt, et neist kaks (Sandra ja Ingrid) olid ka solistidena „TuJal” üles astunud. Ansambli tutvustuses mainitakse: „Viljandi Vox on vokaalkvintett, mis sai alguse mõne aasta eest, ajal mil ansambli liikmed koos TÜ Viljandi kultuuriakadeemias õppisid. Ansambli muusika on värske, liigutav ja muhe. Lauljad soovivad kuulajale rõõmu ning mõtteainet pakkuda. Koos esitatakse enda seatud kodu- ja välismaiseid laule ning mitmekülgsesse repertuaari mahub nii džäss- kui ka popmuusika. Ansambli repertuaarist leiab ka omaloomingulisi palasid.” Tudengid ja džäss ning Viljandi ja džäss — selgub, et siin on mõndagi ühist. Ajalukku kiigates meenub kohe, et Viljandis toimus džässikontsert juba 16. septembril 1937, s.o vähem kui aasta pärast Tallinna kontserti! Toona tegutses väikelinnas Viljandis kaks(!) arvestatavat
džässiliku stiiliga tantsuorkestrit. Viljandi Voxi juurde tagasi tulles — neil oli suurepärane, festivaliks sobiv kava, head seaded ja muidugi feeling! Ansambli kõlas ja ka kava valikus arvan ära tundvat Estonian Voicesi eeskuju. Mõned väiksemad intonatsioonivead võisid olla tingitud ka tehnilistest küsimustest. Viljandi Vox on andnud 2020. aasta kevadel välja ka videosingli „Raudahjus põlesid puud”, mis on ka internetist leitav. Jõudu teile, loodetava peatse kohtumise-kuulmiseni!

Viljandi Vox.

 

Keelpillikvartett Lõõm reklaamib end küll kui „Eesti esimene džäss-keelpillikvartett”, kuid päris nii see siiski pole. Kohe meenub eelmisel „Jazzkaarel” kuuldud kvartett Prezioso. Kuna nad samas mainivad, et kvarteti helikeelt iseloomustab tasakaal džässi ja klassika vahel, peakski tõde kusagil seal olema. Lõõmavad Johan Kristjan Aimla (viiul), Sandra Helenda Valma (viiul), Kristin Klesment (vioola) ja Anton Hannes Karin (tšello). Ansambel esitab Johan Kristjan Aimla seadeid kuulsatest džässistandarditest, peale selle kõlab ka originaalmuusikat. Nende loomingusse on põimitud ka eesti ja Põhjamaade pärimusmuusikat, mille mõningaid töötlusi, mida iseloomustasid modernse keelpillimuusika stiil ja mõnus rütmika, ka festivali kavas kuulda sai. Kvartett on end korralikult sisse mänginud, svingib mõnusalt ja Johan Kristjan Aimla Svend Asmusseni stiilis soolod kõlavad vägagi loomulikult. Seega on nimi igati kohane. Kui midagi soovida, siis soolod võiksid pikemad olla, tase peaks välja vedama küll. Komplimendi tahaksin teha ka tšellistile Anton Hannes Karinile tema vägagi huvitava ja stiilse pizzicato-tehnikas „bassisoolo” eest. Huvitav, mis juhtuks, kui ka teised kvarteti liikmed püüaksid improviseerida? Kahte käesoleval festivalil esinenud, samasuguse koosseisuga kvartetti võrreldes kaldun eelistama neid päev varem kuuldud rahvusvahelisele koosseisule.

Keelpillikvartett Lõõm.
Siim Lõvi fotod

 

„TuJa” 2023 lõpetamine oli seekord usaldatud Reti Niimanni bändile, kuhu kuuluvad Reti Niimann, Märten Lehto, Harmo-Ron Kallaste, Oliver Kaljula, Siim Hendrik Saar ja Nikita Korzun. See on  noorte energiliste ja andekate inimeste kooslus, kes oma sütitava lavalise oleku ja esinemisrõõmuga ei jäta kedagi külmaks. Bändi koosmängu võlu ja tunnetus, mis Reti võimast häält toetab, tekitab mõnusa soulihõngulise õhustiku. Tutvustusest loeme: „Reti Niimann on noor RnB ja pop soul’i uustulija, kelle väikeses kehas peitub suur ja võimas hääl. Suur armastus 70-ndate souli ja funkmuusika vastu on tema muusikalist käekirja palju mõjutanud. Reti energiast pakatav vokaal ja lavaline sära loovad koos lahedate koreograafiliste elementide ja imelise tunnetusega bändiga kokku lava-show, millest ei saa ilma jääda.” Lubatud „koreograafilisi elemente” seekord siiski ei pakutud, põhjuseks ilmselt ruumipuudus. Ülejäänuga saaks nõustuda küll: kava esitati heal tasemel, siin oli tunda nii kolme singli väljaandmise kui ka pikema aktiivse publiku ees esinemise kogemust. Kui midagi ette heita, siis minu jaoks oli see liiga vokaalikeskne. Soovinuks kuulda rohkem selle stiili juurde kuuluvaid instrumentaalseid soolosid, seda enam et bändi väga hea tase seda võimaldanuks.

Kokkuvõtteks: „TuJa” 2023 on lõppenud, 7.–11. märtsini toimus neljas Eesti linnas (Tallinnas, Tartus, Narvas ja Viljandis) kuus kontserti ja „Avajämm”, kus osales kokku kuusteist bändi, kellest kolm olid rahvusvahelise koosseisuga. Kuna siinkirjutaja pidi leppima ainult Tallinnas toimunud kontsertidega, jäi kuulmata sakslaste duo Julia Langenbucher — Kevin Pfister, kes esines vaid Narvas ja Viljandis. Kahju! Aga festivali taset võiks hinnata heaks, kõik esinejad olid põhjalikult valmistunud ja n-ö lati alt läbi jooksjaid polnud ühtegi. Meie džässi tulevik näib olevat kindlates kätes. Rõõmu teeb ka naissoo heatasemeline esindatus noorte džässmuusikute seas, mis peale soolise tasakaalu tekitamise aitab ka festivali muusikalist külge oluliselt mitmekesistada. Festivali plusspoolele peaks kindlasti kandma ka noortele muusikutele ülivajaliku, Terminal Records&Bar’is toimunud ürituse „Muusik, meedia on su sõber!” 11. märtsil, kus muusiku ja meedia heast koostööst tulenevatest võimalustest rääkisid muusikaajakirjanikud Merit Maarits (ERR) ja Aleksander Algo (Delfi).

Jään huviga järgmist kohtumist ootama!

 

Viited ja kommentaarid:

¹ Brasiilia muusikateadlase Ruy Castro väitel oli neil tavaks 1950-ndate algul nimetada bossa nõva’ks kõiki muusika moetrende.

² Rumba rütmika on Kuuba päritolu, niisiis ka Ladina-Ameerika oma.

³ Bossanoovale on iseloomulik n-ö poole häälega jutustav laulumaneer.

⁴ IASJ — International Association of
Schools of Jazz.

⁵ Kuula: Marju Kuut & Al. Rjabov. „Mõtlen Sinule” (Evi Ross, 1999 va CD) ja Uno Loop, Marju Kuut & Al. Rjabov „Palus pohli punetab. Bossa-nova meeleolus” (CD 2003).

⁶ Käed on ju samal ajal kitarri mängimisega hõivatud!

⁷ Ray Anderson oli meie esimese, 1990. aastal taastatud džässifestivali, siis veel  „Džässi ja bluesi päevad” tähtsolist. Tema paistis silma toona uuendusliku, erakordselt tehnilise mängustiiliga.