VALGUS, VARJUD JA VAATAJA KUJUTLUSVÕIME. MILLES SEISNEB KELLERTEATRI FENOMEN?
Mai, 2023Tallinna vanalinnas, Uue tänava lõpus on juba peaaegu kolm sajandit püsinud püssirohuait, mille võlvide all on hoitud nii hävitavat laskemoona kui ka hingepaitavat kunsti. Viimased neli aastat on kultuurimälestiseks tunnistatud hoone olnud koduks Vahur Kelleri loodud Kellerteatrile.
Kui 2019. aasta alguses hakkasid sotsiaalmeediasse ja linnaruumi ilmuma esimesed Kellerteatri avalavastuse „Mõrvad Rue Morgue’il” afišid (autor Britt Urbla Keller), olin ma juba ette ülimalt põnevil, sest sündimas oli omalaadne põnevusteater, mis näis ühendavat minu kahte suurt armastust: teatrit ja krimikirjandust. On olnud tore tõdeda, et elevus Kellerteatri lavastuste osas on säilinud tänaseni.
Ligi üheksa kümnendit tagasi kirjutas krimikirjanduse kuldajastu (1920. ja 1930. aastate) üks tuntumaid autoreid Dorothy L. Sayers essee „Aristotle on Detective Fiction” (1936), milles muu hulgas väitis, et krimikirjanduse reeglid pani paika juba Aristoteles, tõstes esile, et ka krimiloos on kõige tähtsam süžee ning alles seejärel tulevad tegelased. Samas nimetas Sayers krimikirjandust valede kunstiks, kus algusest lõpuni eksitatakse lugejat ning kokkuvõttes pannakse ta uskuma kõike, välja arvatud seda, mis on tõsi.1 Need ja mitmed teisedki Sayersi väljaütlemised on üle kantavad ka põnevusteatri salapärasesse maailma.
„Mõrvad Rue Morgue’il”. Rahel Ollisaar ja Ara Yaralyan.
Anastasia Semjonova foto
Esimesest saab esimene
Kelleri otsus valida teatri esimeseks lavastuseks Edgar Allan Poe novelli „Mõrvad Rue Morgue’il” (1841) dramatiseering oli märgiline, sest kõnealust novelli peetakse tänapäevase krimikirjanduse alguspunktiks.2 Rue Morgue’il toimunud kuritööd seletas publikule lahti detektiiv Auguste Dupin, publiku üllatuseks astus esimese raamatudetektiivi rollis üles noor laulja ja laulukirjutaja Rahel Ollisaar. „Võta väike sõõm, sa luba endale see väike rõõm”3 — Kelleri lavastuses on Dupin vaikselt napsitav ning laulev detektiiv, kes muu hulgas vihjab publikule, et selles teatrisaalis on teatribaarist ostetava nautimine etenduse ajal lubatud. Valdavalt varjus püsiv muusik Ara Yaralyan toetas Ollisaare kaasahaaravat loojutustust, kus kriminaalse juhtumi uurimine kompas piire meelelahutuse ja tõsise analüüsi vahel.
Dupin astub Kellerteatri lavale veel kord, 2021. aastal, Poe novelli „Marie Rogêt’ mõistatus” (1842) dramatiseeringus. Poe ise on nimetanud seda novelli „Mõrvad Rue Morgue’il” järjeks.4 Tumeda ja kummitusliku mõrvamüsteeriumi lahendusele läheneb Keller kolme keskse tegelase kaudu: Poe (Riho Rosberg), Marie (Liis Haab) ja Dupin (Meelis Kubo). Müsteerium on kantud Poe soovist lahendada Marie saladus enne oma surma. Purjakil Poe peas segunevad fiktsioon ja tegelikkus ning nii elustub tema kuulsaim detektiiv ja hargnema hakkab kauni tubakaneiu mõrvalugu. Must kriiditahvel koos ajatelje ja kahtlusaluste fotodega aitab ka selles loos vaatajal järge pidada, Kubo ja Rosberg mängivad lisaks põhirollidele ka erinevaid mehi Marie elus. Tempokas loos on nii koomilisi elemente (Poe), kuhjaga upsakust (Dupin) kui ka hingematvat süngust ning kurbust (Marie).
„Marie Rogêt’ mõistatus”. Liis Haab ja Meelis Kubo.
Haarav sõnadeta põnevus
Detektiivilugude eelkäijaks peetakse gooti romaani — 18. sajandi lõpus kummituslikes lossides või härrastemajades juhtunud õuduslugusid.5 Gootilikus atmosfääris, mille on loonud kunstnik Britt Urbla Keller, tegutseb sarnaselt Dupiniga ka armunud alkeemik. Kellerteatri teine lavastus „Armunud alkeemik” (2019) oli sõnadeta maagiline õuduskomöödia, kus publiku närvid tõmbas mustkunstitrikkidega pingule Meelis Kubo. Vaevatud olemisega ja maailma kõige kurvemate silmadega alkeemik trikitab vaatajatega, seda nii kulla kui ka armueliksiiri loomisel. Fantaasiale annavad hoogu juurde varjud, valgus ja õõvastavad helid. Kui lisada veel juurde elemendid, mis tegelikkuses liikuda ei tohiks (näiteks „maharaiutud käsi”), jääb teatrimaagia võitluses kaine mõistusega peale.
Kuid sõnadeta lavastusi leiab Kellerteatri mängukavast veel. Sandra Lange kehastatud Madame Brigitte samanimelises kroonilise üksilduse komöödias (2021, autorid Soile Mäkelä ja Sandra Lange) naerutab publikut veel tänaselgi päeval. Anti Kidron on kirjutanud, et hea lugu on see, mis leiab nukras naljakat, naljakas sügavust.6 Kerge ja koomilise fooni taha peitunud Brigitte’i lugu on samal ajal nii kurb kui ka mõtlemapanev ning kõnetab seeläbi paljusid vaatajaid, vanusest või soost hoolimata.
Kui alkeemiku tegemisi on võimalik vaadata veebis ning Madame’i omi teatrisaalis, siis Kersti Heinloo esimene lavastus Kellerteatris (koos Raho Aadlaga), meelemüsteerium „Emilie Sageé” (2019), on kahjuks kadunud jäädavalt teatriajalukku, jättes endast alles vaid üksikud fotod. Lavastuse kunstnik oli Kristjan Suits ning laval ajasid vaatajaid segadusse Eva Püssa ja Arolin Raudva. Lugu 19. sajandi kooliõpetaja võitlusest iseendaga oli lummav ning väga nõudlik, seda nii näitlejate kui ka vaatajate suhtes, eeldades mõlemalt osapoolelt iga hetk suurt fokuseeritust. Kuid ikkagi valdasid mind etenduse lõppedes kummalised tunded: kas kõik see, mida just nägin, toimus ikka tegelikkuses või tegid meeled trikke?
Põnevuse pehmem pool
Põnevus ei pea olema alati sünge ja tumedatest hoovustest kantud. Kellerteatri mängukavas olevad humoorikad trillerid Anthony Shafferi „Mäng” (2020) ja David Foley „Afäär” (2022) on justkui lavakaksikud, mis sobivad neile vaatajatele, kes eelistavad pehmemat närvikõdi. „Mängus” (lavastaja Vahur Keller) toimub pingeline sõnaduell krimikirjanikuhärra (Andres Roosileht) ja tema naise armukese (Meelis Kubo) vahel. Kogu etenduse ajal on õhus küsimus, kes tuleb viimase vindini põnevaks keeratud mängust välja võitjana. Ühtlasi selgub mõistatusi ja anagramme armastavatele teatrivaatajatele, kes on see salapärane ja tundmatu näitleja Elmo Kibuse inspektori rollis.
Ohtralt topeltmängu ja süžeepöördeid täis „Afääris” (lavastaja Andres Roosileht) teeb särava rolli eduka ja rikka ehtekunstnikuna Liina Tennosaar, talle sekundeerivad Rauno Kaibiainen ja Riho Rosberg, mõlemal mängida kahtlase olemisega tegelaskuju. Loo käigus ilmsiks tulevad minevikusaladused annavad osapooltele järjest kätte trumpe, mis võimaldavad kõigil kolmel tunda end erinevatel ajahetkedel võitjana. Võidurõõm ja kaotusvalu peegelduvad ka näitlejate hoiakutes ning lõppmängus saab triumfeerida vaid üks. Mõlema näitemängu lavakujunduses (kunstnik Britt Urbla Keller) on Kellerteatrile omane tume süngus asendunud hedonistliku luksusega, mis toetab nii „Mängu” kui ka „Afääri” õhustikku. Mõlemat lavastust mängiti ka 2022. aasta suvel Anija mõisa aidas, kuid tuleb tõdeda, et teatri kodusaal mõjub nende puhul intiimsemalt ja loodud atmosfäär pahaendelisemana.
Hargla kummituslood
Tulles siinkohal tagasi Kellerteatri asukoha juurde, oleks põnevusteatrit Tallinna vanalinnas ilma Indrek Hargla kirjutatud näidenditeta üsna raske ette kujutada. „Kodukäijad” (2019) on kaks lugu kummitustest, „Phosphorus” ja „Nõia tütar”, kus esimese tegevus toimub 19. sajandi Saksamaal ja teise tegevus tänapäeva Eestis. Mõlemat kummituslugu kannavad kaks suurt vastandlikku tunnet, armastus ja vihkamine. Pingelist õhustikku tekitavad Rahel Ollisaar, Riho Rosberg, Andres Roosileht ja Andrus Eelmäe. Rohkem kui kolm aastat ja arvukalt teatrivaatamisi hiljem mäletan ma lavastusest eredalt kahte stseeni: esmalt „Phosphorusest” Ollisaart ja Rosbergi peegli ees, kus kohtuvad pealtnäha noor ilus lesk ja tema oluliselt vanem, kummituseks muutunud abikaasa. Küünlavalgusest kantud tumeduses langevad naisel peast pikad blondid juuksed. Olgugi et tegemist on lavatrikiga, tekitab ainuüksi mõte sellest stseenist minus siiamaani õudusjudinaid. „Nõia tütres” tekitab samasugust õõvastust lava kohal rippuv poomisnöör, mis näiliselt juhuslikult õigel ajal alla kukub.
Teine Hargla kirjutatud ja Kelleri lavastatud lugu on vaimudemüsteerium „Hingede tund” (2021), kus kolm endist klassikaaslast (Kaisa Selde, Liis Haab ja Hans Kristian Õis) kohtuvad üksildases maamajas. Kolmiku minevikus on toimunud sünged sündmused, mis peaksid igaveseks varjule jääma. Ilmselt oli asi minus, kuid jõulueelsel ajal toimunud tegevusega lavastuse vaatamine toonast helget jõulumeeleolu ei kõigutanud. Pisut pani õlgu kehitama vaimude väljakutsumise mängu mängimine, mis tundus mulle lapsiku ettevõtmisena juba teismeeas, ja videokaamera kasutamise vajalikkust põhjendasin endale nii, et on hea, kui ka kodune vaataja saab näitlejat lähiplaanis vaadata. Kõige eredama detailina on senini meeles Selde peas olnud karvamüts; korduvalt tabasin end mõttelt, et kes küll sellist tänapäeval kannab või kas tal sellega palav ei ole. See on vist ainus Kellerteatri lavastus, mille kohta võin rahuliku südamega öelda: „Ju see siis polnud minu tassike teed.”
Argipäevast inspireeritud põnevus
Hoopis teistsuguseid emotsioone tekitas Martin Alguse krimitriller „Midagi tõelist” (lavastaja Sander Pukk, 2022), kus psühholoogilist pingpongi mängivad Andres Roosileht ja Toomas Täht. Kuigi olin Alguse samanimelist romaani varem lugenud ja Vanemuise lavastust (lavastaja Andres Noormets, osades Riho Kütsar ja Veiko Porkanen, 2018) näinud, püsis pinge õhus kuni viimase sekundini. Roosileht ja Täht toovad vaataja ette loo kergeusklikkusest ja kurjusest, mis on kantud esimesel puhul üksindusest, teisel puhul soovist hästi elada. Mõlemad tegelased lähevad otsima õnne internetist, kuid saavad õppetunni päriselust. Vaatajal on lihtne valida tegelane, kellele kaasa elada — nii Roosileht kui ka Täht mängivad oma tegelaskuju vastavalt sümpaatseks või antipaatseks. Loo jutustust toetab esteetilise pildikeelega videograafika, mis juhib vaatajate tähelepanu olulistele elementidele sündmuste arengus.
Tänapäevast, üksildust täis maailma peegeldab ka noore vene kirjaniku ja dramaturgi Polina Borodina „Mets” (lavastaja Tatjana Kosmõnina, 2023), kus fookuses on lahenduseta jäänud kadumisjuhtumid. Veljo Reiniku mängitud uurija peab lahendama noore naise kadumisloo. Uurija käsutuses on naise audiopäevik, ta kuulab üle tunnistajaid (kuus tegelast videopildis) ja laseb kadunul oma meeled vallutada. Nii elabki kaduma läinud Anna (Maria Teresa Kalmet) mehe peas ja alateadvuses ning naisest saab tema nähtamatu sõber, kellega koos juua kohvi, liikuda ringi ja arutada juhtumit. Kadunud Annat näeb uurija isegi tuvis. Kalmeti mängitud agressiivse kehakeega tuvi oli ootamatu ja ehmatav, ennekõike siis, kui ta klaasistunud tuvipilgul publikusse vaatas. „Mets” on krimilugu selle parimas tähenduses, sest jätab vaatajale ruumi kaasa mõelda ja otsustada, mis Annaga juhtus ning kes on selles süüdi.
Omamoodi üksindusse on mõistetud ka psühhotrilleri „Skiso” (2022) peategelane Lee (Meelis Kubo), kelle elu koosneb õõvastavatest materjalidest käsitööd tehes ja emaga (Elina Reinold) emotsioonidest tulvil vestlusi pidades. Kui ühel tormisel õhtul ilmub tema turvalisse keskkonda Carmen (Liis Haab), rebitakse lahti vanad haavad ning piir reaalsuse ja kujutluste vahel hakkab veelgi enam hägustuma. Loo arenedes saab üha selgemaks, kumb, kas Lee või Carmen, on vaimude maailmast rohkem mõjutatud, ja kiht kihi haaval tuleb päevavalgele, millised sündmused kahe noore inimese elu ära rikkusid. Vahur Kelleri kirjutatud lugu on inspireeritud Ed Geini elust, mis omakorda on andnud ainest nii Alfred Hitchcocki filmile „Psycho” kui ka Robert Blochi samanimelisele loole. Läbi Kellerteatri tegutsemise aja on Haab ja Kubo mänginud nii koos kui ka eraldi erinevates lavastustes, alates „Marie Rogêt’ mõistatusest”. Nende mäng on muutunud aja jooksul jõulisemaks ja mitmetahulisemaks, mõlemad on omandanud Kelleri lavastajakäe all oskuse mängida usutavalt tumedatest ja sügavatest hingehoovustest kantud tegelasi.
„Mets”. Tatjana Kosmõnina ja Veljo Reinik.
Jütsist (põnevus)teatri vaataja kasvatamine
Kellerteatri üks võludest on noore (põnevus)teatri vaataja kasvatamine. Teatri viiest lastelavastusest olen näinud kahte: Oscar Wilde’i „Canterville’i kummitust” (2020), kus õpetlikku kummituslugu jutustab kummituseks kehastunud Sandra Lange, ja „Keldrit” (2020), põrgulikku jõulupõnevikku jütsidele, kus jõuluvanaeksamit teeb usin päkapikk (Riho Rosberg). Kui kummitusloo moraal on „ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehakse”, siis päkapikulugu õpetab vaatajale, et „elus tuleb teha seda, milles oled hea”. Teatrimaagiat täis lugudes on nukuteatri elemente, väikseid mustkunstitrikke ja kuhjaga loovust ning leidlikkust. Täiskasvanu leiab sealt talle suunatud vihjed ja alltekstid. Teatrisaalis on põnev nii väikestel vaatajatel kui ka nende suurtel saatjatel, kes leiavad seal üles oma sisemise lapse. Nii võiks põnevusteater kõnetada ka neid empse-papse, keda on keskmisest keerulisem teatrisse meelitada.
Lisaks eelnimetatutele on noorema vaataja mängukavas ka Aino Perviku „Kunksmoor” (2022), kus heasüdamliku nõia ja kapten Trummi lugu jutustavad Liia Kanemägi ja Riho Rosberg, ning Grigori Osteri põnevuslavastus lastele „Õuduste kool” (2019), kus kooli majahoidjaks kehastunud Tarmo Männard räägib kooliga seotud õuduslugusid. Männard jutustas koos muusik Leanne Barboga lugusid ka Virko Annuse ja Vahur Kelleri kirjutatud põhjala põnevikus mürsikutele „Karukskäijad” (2021).
„Canterville’i kummitus”. Sandra Lange.
Siim Vahuri fotod
Põnevusteater kui peegel
Nelja aastaga on Vahur Keller loonud tugeva meeskonna ja kindla tuumiktrupiga põnevusteatri, kus vaataja tunneb end oodatuna. Ei ole just palju teatreid, kus teatrijuht saabuvat publikut sageli uksel tervitamas on ja kus seejärel saab temast elav kavaleht ning etenduse lõppedes ka teatrikülastajate koduteele saatja. Lisaks Vahur Kellerile ja Britt Urbla Kellerile on teatri põhituumikus ka valguskunstnik Rene Topolev, lavainsener Riho Rosberg ja lavatehnik Dmitri Divak, butafoor ja maskikunstnik Sandra Lange ning grimmikunstnik Evelin Sulg. Samuti maja perenaine Jane Oksa ning publiku ja etenduste eest hoolitsejad.
Milles siis seisneb Kellerteatri fenomen? Kurjus, kummitused, mõrvad ja muud õudust tekitavad lood on kõnetanud inimesi aastasadu. Nii on meie kauged esivanemad kogunenud piiluma silmanurgast laipa või vaatama hukkamist kui etendust. Sajandeid tagasi sai teatrist toitu publiku fantaasia ja armastus fantasmagooria vastu, mis aegade jooksul mugandus surnutega kontakti võtmise kunstist õudusetendusteks, et olla ka daamidele vastuvõetavam. Inimese põhiolemus ei ole sajandite vältel kuigi palju muutunud. Põnevust, närvikõdi ja teravaid elamusi ihkab oma rutiinirohkesse igapäevaellu ka tänapäeva inimene ning põnevusteater on vahetum võimalus nende emotsioonide saamiseks kui kirjandus või sarja- ja filmimaailm. Õige atmosfäär, valgus, varjud ja helid, juhtumid, mis viivad saalis viibija sajandite taha või näitavad meie kaasaja pahupoolt — krimi- ja põnevuslood peegeldavad vaatajatele tagasi ühiskonnas avalduvaid probleeme. Ja mis peamine, vaatajad saavad lahkuda etenduse lõppedes saalist südamerahu ja/või teadmisega, et õiglus on võidule pääsenud.
Sellel kevadel lisandus Kellerteatri mängukavva John Fowles’i tume põnevik „Liblikapüüdja” (lavastaja Kersti Heinloo) ja suvel ootab publikut Agatha Christie ajatu triller „Ja ei jäänud teda ka” (lavastaja Vahur Keller), kus eraldatud kaljusaarele lähima vaste leiab Viinistu Kunstisadamast. Lõpetuseks on paslik põnevusteatri vaatajana unistada, et ehk ühel ilusal päeval võtab oma koha Kellerteatri laval sisse ka Arthur Conan Doyle’i legendaarne härrasmees-detektiiv.
HELEN PÄRK (snd 26. II 1973) töötab haridussektoris. Ta lõpetas 1997. aastal Tallinna Ülikooli matemaatika erialal ja 2021. aastal sealsamas kirjandusteaduse erialal magistritööga „Eesti naiskrimikirjanduse arengud 1940–2020”. Alates 2020. aastast, pärast Postimehe ajakirjanduskooli esimese lennu lõpetamist on ta teinud kaastööd Postimehe kultuuritoimetusele, kirjutades nii kirjandus- kui ka teatrikriitikat. Lisaks õpetab Pärk loovkirjutamiskoolis Drakadeemia põnevus- ja krimilugude kirjutamist.
Viited:
1 Dorothy L. Sayers 1980. Aristotele on Detective Fiction. Detective Fiction. A Collection of Critical Essays. Toim. Robin W. Winks. New Jersey: Prentice-Hall Inc, lk 25–34.
2 Richard Alewyn 1983. The Origin of the Detective Novel. The Poetics of Murder. Detective Fiction and Litereary Theory. Introduction. Toim. William W. Stowe, Glenn W. Most. New York: Harcourt Brace Jovanovich Publishers, lk 62–78.
Kerstin Bergman 2014. Swedish Crime Fiction: The Making of Nordic Noir. UK: Mimesis International, lk 13.
Martin Edwards 2022. The Life of Crime. Detecting the History of Mysteries and their Creators. UK Collins Crime Club, lk 17.
Harald Peep 1996. Kolm laipa, kõik surnud ehk kriminaalne kirjandusmaastik. Tartu: Ilmamaa, lk 23.
Dennis Porter 1981. The Pursuit of Crime. Art and Ideology in Detective Fiction. New Haven & London: Yale University Press, lk 25.
Heather Worthington 2011. Key Concepts in Crime Fiction. London: Palgrave Macmillan, lk xiv.
3 Laulude autor Siim Aimla. — https://kellerteater.ee/lavastused/morvad-rue-morgueil
4 Edgar Allan Poe 1989. Novelle. Tallinn: Eesti Raamat, lk 184.
5 Lucy Worsley 2023. Agatha Christie, Tabamatu olemusega naine. Tallinn: Tänapäev 2023, lk 228.
6 Anti Kidron 2019. Mis juhtus? Kuidas rääkida ja kirjutada huvitavat lugu. Mondo, lk 8.
