ENN SÄDE FOTOALBUM 31. Arvo Vilu ja dekoratiivne hani

Juuni, 2023

Arvo Vilu on filmioperaator, kes ei hoia oma põues marssalikeppi sooviga iga hinna eest teha režissööritööd. Sääraseid piltnikke meil nii väga polegi!  Arvo režissöörikontosse mahub lahedasti vaid 3-4 filmi.

Ta ilmub Eesti filmimetsa üsna vaikselt, sest niisugune on tema loomus. Ja on õige imekspandav, et rabelev Hans Roosipuu, see vertikaalselt startinud püstoloperaator, ta oma hõlma alla võtab, nii-öelda õpetajaks hakkab ja sedasi, paarisrakendina nad aastakümneid koos filme teevadki. Ka siis, kui Arvo juba ammu iseseisev, diplomi ja paberitega operaator on. Sestap on veidi üllatav, kui režissöör Peep Puks hakkab tegema linnufilmi merikotkast (1988) ja operaatoriks ning kaaslavastajaks tuleb Arvo Vilu, kellel selleks erilisi teadmisi ega tõmmet just nagu pole(?). Aga kes muu suudaks tassida raske 35-mm kaamera paarikümne meetri kõrgusele puu otsa ja passida seal tundide, ei, päevade kaupa! Vägevalt treenitud vaatlemisoskus kaasa antud. Loodusmehelt Fred Jüssilt tuleb heatahtlik tunnustus mingi nõrga puudutusega, otsekui oldaks tuldud tema mängumaale. (Filmi helimees on Ago Preimann.) Loodusfilmide põlisasukas on ju Rein Maran, kelle raskekaalulisus selles žanris miskitpidi kammitseb kõrvalt tulnud tegijaid. Samas ärgitab katsetama. Näe, Mark Soosaar teeb filmi kosklatest (1985)! Nüüd tema ka linnumees!

Märtsis 1991 ilmub Tallinnfilmi uksele Aivar Leito, väljaõppinud linnumees, bioloogiakandidaadist lagleuurija. Ja pakub dokfilmi käsikirja valgepõsk-laglest. Aga Tallinnfilm on suurte mullistuste sees, ees ootab ohtlik stuudio erastamine ja „õhku laskmine”… Kuid kõik asjaosalised hingavad sügavalt sisse ja käivitavad „Valgepõsk-lagle”, lootes sellest avantüürist eluga välja tulla. Eelarve tehakse veel rublades, mingi koostöö Moskva Kinokomiteega siiski käib. Arvo Vilu kutsutakse režissööriks-operaatoriks… Ja ainult väliselt rõõsalt ja rahulikult sõidame aprillis 1991 Vilsandile, sest laglet ei huvita tuulamine filmistuudios, temal on läbirändeaeg Eestist. Mina olen Vilsandil esimest korda, passime rannikul ja kadakadžunglites ning õpime seda uskumatult tähelepanelikku ja ettevaatlikku imelindu lähemalt tundma.  Asjatundjast autor Aivar Leito on ju kaasas, aga ega me kõik koos tohigi hiilida. Arvo käristab kaamerat, mina olen sestap temast eemal, maki ja mikrofoniga. Meeliülendavad salvestused, kui lagled üle su pea, nii 5-6 meetri kõrguselt, kisades parvekohinal merele lähevad.

Korraks hüppame Soome. Lagled nimelt tulevad Eestist ja põrutavad üle Soome kagunurga Põhja-Jäämere äärde pesitsema. Mis kummaline looduse küsimärk! Passime neid ülelendavaid linnukolmnurki Harvajanniemis, vast 15 km Vene piirist, koos Soome asjahuvilistega, aga midagi eriti põrutavat  Arvo siit ei saa. Jah, põnevaid kaljusaari, seda küll, ja vast see, et ööbime Hamina sadamas vanas rauast aurulaevas. Ikkagi eksootika!

Tõeliseks linnufilmiks läheb varitsustelgis Vilsandi juures Telve laiul. Seal pesitsevad nüüd Eestisse jäänud lagled. Maikuuks on valmis ka meie telk, mille projekti autor on Rein Maran ja sedasi me seal kolmekesi klapptoolidel istumegi, Arvo, Aivar ja mina. Jälgitavad on kaks pesa, peidan jälle mõlema alla mikrofoni, nagu olin teinud kümme aastat tagasi Marani tuttpüti-filmi ajal.  Ja viin šoki piirile linnumehe Aivari, kui talle kõrvaklapid laenan. Ta kuuleb esimest korda laglepaari vaikset kahekõnet! Mõnikord isa haugub või klähvib kõvasti ja ema kookab vastu.

(Ajalugu ronib külg ees meie filmitöösse: augustis 1991 filmime Arvoga hoopis vene tankette Telemasti all, juunis 1992 on rahareform…)

Filmi lõpusirgel püüame kõik koos toimetada autoriteksti rohkem minakeskseks, et vältida teatavat anonüümsust, ning palume Aivari jutustajana seda ise lugema. Kummatigi kuulete valmis loos Jaan Tätte debüütesinemist filmi diktorina.

Arvo Vilu filmifotod ja Enn ning Sander Säde pildid.