EESTI LOOD 2013 III

TARMO TEDER

Trikimeistrid ja rahvakunstnikud

(Algus TMKs 2014, nr 8-9 ja 10.)

 

Velosoofid1_rgb

Kirjade järgi on linnajalgrattureid vaatlev „Velosoofid” (Ööülikool, 2013, 29 min 12 s) Jaan Tootseni neljas dokumentaalfilm. Paljudel on kindlasti meeles Tootseni eelviimane „Uus Maailm”, millega režissöör tõstis oma lati mõjukasse kõrgusse — pälvis ju see noori entusiastlikke vabakondlasi lähivaatlev dokumentaal 2011. aastal Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi auhinna.

Uus Maailm on laias laastus kesklinna agul, justkui linnavabakondliku sädeme andnud kant, mille siirded aktiveerunud nüüd Kalamajas, Telliskivi ja Tulika tänava ääres. Popp ja ökonoomne on sõita jalgrattaga, kuid kesklinnaga külgnevail aladel üksjagu ebaturvaline. Mida siis ette võtta, kui Tallinna rattateede arendamine venib veel aastaid ja suhe jalgrattureisse on pigem halvustav kui ühtetundev?

Liikumine Tour d’ÖÖ koondab jalgrattaaktiviste, kes korra kuus vallutavad linnaruumi. Suures grupis vagabundlik rännak mööda pealinna õhtuseid tänavaid loob sõitjatele üleva meeleolu ja põhjustab mõningatele autojuhtidele meelepaha, sest neid on nii palju ja nad segavad. Meenub Prussakovi jalgrattaseltsi kunagine Vabaduse väljaku maapealse parkla legaalne okupeerimine jalgratastega, mis kutsus autojuhtides esile üksjagu ärritust ja raevugi. Nüüd öötuuriks valmistumist ja selle veeremist on kaamera püüdnud eesmärgipäraselt. Eesmärgiks ju film, mis käivitub parkimismaja keerdus kaldteest sujuva allasõiduga, mis võetud loomulikult sõitva ratta pealt, ja kõik edasinegi on „Velosoofides” nii või naa jalgrattavärgindusega seotud. Selle erilisust püütakse rõhutada Fred Jüssi tunnistusega, et tema pole oma elus näinud ühtegi unenägu, kus ta sõidaks jalgrattaga.

Filmiainese klotsid on monteeritud vaheldumisi, laias laastus võib ajaliselt ebalineaarsest struktuurist selitada kolm-neli komponenti: öötuuri kui massiivse triksterluse organiseerimine, „velosoofia” mõtlejatelt (Jüssi ja Valdur Mikita), veerev öötuuri mass ja mõni Tour d’ÖÖ aktiivsem-kuulsam tegelane suuremas plaanis. Ning muidugi sinna juurde filmis õhuks kogu linnaruum oma nurgataguste ja panoraamidega.

Pärast massikogunemist Vabaduse väljakul kilksutatakse lenkstangide kellakoori ja kohe selgubki, et see on uue jalgratta kinkimine — üllatuslik äratus Rasmus Kaljujärvele, Tour d’ÖÖ ühele eestvedajale, sest eelmine ratas varastati ära. Varsti peavad staabis tuuriplaani teisedki korraldajad (Risto Kalmre, Jaagup Jalakas, Kaspar Kannelmäe, Martin Voltri jt), Liina Ristoja ütleb ilusti, et sõit on loodusjõud, puhas kondiaur, mis lendab läbi tänavate, elujõud, eluenergia. Oodatakse ju ca 1700 osalejat.

Režissöör ei hakka filmi peasündmuse näitamiseks mingit pinget kruvima, filmi esiotsas näidatakse veerevate jalgratturite rongi läbi linna, tuututavate autode saatel. Ainult ei saa aru, kas see ongi juba see tõeline Tour d’ÖÖ voor või mingi suurem treening?

Kontrastiks tunnistab Fred Jüssi, et talle ei sobi massis osalemine. Eesti üks kuulsaim „mees metsast” Valdur Mikita istub liibuvas kostüümis kusagil laanes puu all, kiiver peas, ja räägib, et eesti inimese jaoks on jalgratas kõige kättesaadavam vahend, et oma teadvusseisundit muuta. Üks on metsas, mass aga pealinnas, tuhatkond sõitjat veereb tänavail, helitaustaks kuuldub raadiosidet liikujate vahel. Siis jälle tagasihüppavalt tuuri korraldamine, valmistumine, organiseerimine, Kaljujärv massi ees fookuses suures plaanis, teised korraldajad keskplaanis, linnapilti üldplaanis ja vahele pikitud kahe mõtleja mehe arvamused. Jüssi teatab, et Hollandis tragiti kanaleist välja poolteist miljonit jalgratast; Mikita informeerib, et nn kartulivabariigi ajal oli Eesti maailmas Taani järel jalgrataste arvult teisel kohal (seda muidugi suhtes rahva arvuga). Režiisse on ilmestamiseks viitsitud otsida filmiarhiivi kaadreid 1930. aastate jalgrattasõidust Eestis.

Valdur Mikita liikumise maagiast ja teadvusseisundi muutumisest on juttu ka tema tõelises menuteoses „Lingvistiline mets”. Tõepoolest, jalgrattasõit on üks väheseid üldkasutatavaid ja legaalseid psühhedeelikuid, mis mõjutab otseselt inimese ajukeemiat. Mikita metsas või väljal mõjub filosoofleva üksikmehena vastukaaluks massituurile linnas. See tundub taotletud vastandus ühe üldise „velosoofia” teenistuses. Jüssit pole filmi tarvis linnast kaugele välja aetud ning kerge kriitikaga pean arvama, et Mikita ja Jüssi ebasümmeetriline opositsioon lülitus filmi kulgu liiga lõigatult. Vahest tulnuks otsida mingeid mahedamaid üleminekuid ja sujuvamaid sidustusi?

Küllap on jalgratturite eneseteadvus ülemaailmselt suurenenud, märgitakse isegi uue liigi koidikut. Homo pedalis on inimene, kes vaatab maailmale jalgrattasadulast. „Velosoofid” paistab heas mõttes propagandafilm, eeskujustav audiovisuaalne näide, sõtkumise ja pedaalimise pisikut külvav dokumentaal, mis lõpeb helikopterilt võetud esteetilise panoraamiga rattail voorivast inimjõest.

 

2013. 11. Kelly3_rgb

Andzei Matsukevitsi ja Roman Neimanni „Kelly” (Allfilm, 2013, 28 min) on pilti püüdnud plikaeas vabastiilisuusataja Kelly Sildaru. Ta on meil juba omamoodi kuulus verisulis sporditäht, kes hakkas suuskadel seisma juba kaheaastasena! Ja nüüd teatakse teda maailmas laiemaltki. Kelly on osalenud suusafilmides, sponsorid võtavad ta oma tiiva alla ja tänaseks on tehtud trikke, mida vaat et ükski naine maailmas pole siiani suutnud. Lumehooajal reisib Kelly Ameerika, Aasia ja Euroopa vahet, kuhu „Kelly” režiitiim pole alati kaasa jõudnud, piirdunud üksikute videonäidiste montaažiga.

Kelly argipäev Eestis kulgeb välise särata, sest siin nühitakse pealtnäha nüri tööd. Lapsed tuubivad koolitunnis ja jooksevad staadionil, kooris korratakse inglisekeelseid fraase. Sooh, nüüd on siis selge, et kolmeteistaastane Kelly ikka koolis ka veel käib, mitte üksnes mööda maailmatuure. Kodu lähedal on järve kaldale ehitatud väike hüppetorn, millelt võib suuskadel vette igasuguseid saltosid panna. Ime­trikkide taustaks lastakse pildile peale ägedat räppmuusikat. Ema ja isa räägivad kodus, et Kelly sai suusasaapad jalga juba aastasena — olid lihtsalt sellised väiksed saapakesed. Ja juba viieaastasena hüppas saltot vette, mis võeti siis ka videosse, mida tunnistusena näidatakse.

Oma sõnul kardab Kelly suuri kõrgusi, kuid sisendab endale enne hüpet, et ei karda, ei tohi mõelda muud, kui et lähen ja teen selle hüppe ära. Ja nii on tehtud tuhandeid kordi, enne kõvale lumele maandumist harjutatud palju batuudile ja vette kukkumist.

Kiropraktiku sõnul on sellises eas liigesed plastilised ja taluvad paremini tugevaid lööke, kuid ikka on Kellyl vahel käsi kipsis. Laseb ta ju suuskadel nii kui pöörane mööda käsipuid ja poome, torusid ja tamme. Oluliseks takistuseks asjaolu, et kehakaal on veel liiga kerge. Aga ikka välismaal juba aastaid tuntud, teda teavad treenerid ja sponsorid, noored fännid pildistavad. Kunagi alustati oma rahakoti peal, nüüd on toetajaid, jätkub suuski ja varustust. Kerkib küsimus, et kas Kelly on alles alguses, poole peal või juba lähenemas…?

2013. 11. Kelly_rgb

Atraktiivset erisportlikku liikumist näitav „Kelly” koondab endasse väheke seletamist, kodust trenni ja koolipilti, rivaalitsemist väikevennaga, vanemate kommentaare, esinemisteks valmistumist, võistlusi ja võite. Loomulikult on välismaal võetud pilt kvaliteedilt hoopis teine. Ikka keskmes küll Kelly, aga paradoksaalselt ei eendu ta domineerima, vaid on mässitud igasuguste kommentaaride, seletamiste ja jahmerdamiste võrku, helitaustaks optimistlik löökmuusika. Filmiks, isegi telefilmiks eklektilist „Kellyt” pidada ei saa, pigem on see atraktiivne teabefilm, sügavuseta laialivalguv reklaamfilm. Kordusi lastakse korduste otsa, teemat või alateemat arendamata, sisuliselt uuendamata informatsioon topeldub. Jääb mulje, et on võetud, mis parasjagu ette jäi, ja pärast järjestati puder ja kapsad formaati. Vürtsiks veidike traagikat luumurdude ja kipsis jäsemega peategelasest. Loogiline, et ekstreemsel trikitajal seda juhtub, aga miks ei antud sõna psühholoogile. Kelly on alles või juba kolmeteistkümnene, kuidas edasi?

Seoses „Kellyga” meenub „Eesti lugude” sarjas varem tehtud ka ligadi-logadi „Kahe tule vahel” (rež Martin Korjus, 2011) võidusõitja Kevin Korjusest. Kirjutasin sellest kunagi siinsamas ajakirjas, hoiatades varase läbipõlemise eest. „Kellys” sihitakse 2018. aasta tali­olümpiamänge, absoluutsesse tippu Ko­reas, kuhu loomulikult ihkab ka „Kelly” väike kangelanna. Elame — näeme.

 

2013. 5. August v_żlja3_rgb

Stsenarist, režissöör, operaator ja produtsent Peter Murdmaa laseb oma autorifilmis „August välja!” (Myth Film, 2013, 28 min 25 s) Leida Rammol küsida, et kas geeniusel on õigus oma teatrile, ja vastab ise, et on küll. Sest kuulsad teatrid on tuntud kuulsate juhtide järgi. Linnateatril on oma kuulsus Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku lava ega suurt saali. Meenub, et juba millalgi 1986. aastal arutati kunagise Noorsooteatri ehitust. Tänaseks on kolmekümne aasta jooksul Aida tänava äärde suudetud teha üks suur auk, kuhu Tallinnas korraldatud mingi rahvaküsitluse järgi ei peetud tarviliseks teatrit ehitada. Niisiis tuleb teater august välja tõmmata, otsustab Leida Rammo ja võtab ette mitmesugused käigud ametkondade veenmiseks. Nende käikude vahel istub väärikas teatraal Rammo portreteeritavana Jüri Arraku stuudios.

2013. 5. August v_żlja_rgb

Probleemfilmi ennastki võib segmenditi pidada põgusaks portreefilmiks, mille jooksul avaneb ühe daami karakter. Jüri Arrak ütleb oma ateljees, et kiiksuga loomad süüakse metsas kiiresti ära, aga inimkonnas on kiiksuga tegelased kultuurikiht. Võimalik, et see käib ka Leida Rammo kohta, keda on üles võetud raadiostuudios, juuksuris, autos, teatri direktori juures — kõikjal on ta ikka elurõõmus ja lõbus näitleja, muretsev optimist.

Teatri ehitus maksab oma 30—40 miljonit eurot, ehitus on (kommunaal)poliitilise tahte küsimus ja Tallinnas tehaksegi totaalset kommunaalpoliitikat, mille siirded näikse haarduvat ka teistesse Eesti linnadesse. Paraku mitte teatriehituse asjus.

Minu jaoks kerkis filmi „August välja!” üheks küsimuseks, kas teatri ehituse asja ajav Rammo on selles täiesti siiras. Kas ta ise näitas initsiatiivi ja filmigrupp tuli sappa või kihutas režissöör ning näitleja Rammo nakkus ise? Et ühildada näitlemine ja ühiskondlik missioon, dokumenteerida kunstiliselt oma kodanikualgatus?

Mitte erilise kiiksuga, aga ikkagi üksjagu veider on käia Tallinnas igasuguste ametnike juures teatri ehitamise palvega. Põnevaks läheb filmi kahekümne kolmandal minutil, kui sisenetakse Tallinna linnavalitsusse. Suhtekorraldaja Linnar Priimäe abiga jõutakse ka Edgar Savisaare juurde, kabineti uks lükatakse lahti: „No tere. Tulge sisse.” Võib näha, et Tallinna meer võtab filmigrupi vastu allasurutud tõrksusega, juhib ebadžentelmenlikult käega füüsiliselt suunates Leida Rammo oma kabinetti, et näidata oma dotseerivat heatahtlikkust.

Üldiselt tundub Leida Rammo missioon ja seletamine veenev, kahtlaseks muutub see siirus, kui Rammo Savisaart selle nina all tunnustab ja kiidab, soovib tema linnavalitsemise jätkamist. Paratamatult tekib kahtlus, et see võib olla mee mokale määrimine, kuna sõnad ei tule hooga südamest, vaid ebalevalt, otsitud komplimentaarsusena, et äkki võtab linnapea teatriehituse asjus vedu.

Film on suures osas üles ehitatud kesk- ja lähiplaanidele. Arraku ateljees lastakse portree maalimise kõrval kaameral korjata mõningaid mõtteavaldusi. Leida Rammo ju argumenteerib loogiliselt ja veenvalt, aga enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui linnavalitsus teatri tarvis raha leiab. Õigus võib olla Priimäel, kes arvab, et nüüd võiks jälle ühe nn rahvaküsitluse korraldada, sest Kultuurikatelt enam ei taheta, ikka teatrit on vaja! Eestlane on juba kord selline teatrilemb inimloom ning omamoodi teater paistab ka Murdmaa film. Õnneks pole selles muusikalise fooniga üle vindi keeratud, kõlada lastakse naturaalhelidel, dialoogidel ja arvamustel. Eklektika mõjule ei pääse, sest Leida Rammot on igal pool põnev jälgida; vastupidi „Kellyle” laeb isiksus oma psühhofüüsisega kõik kaadrikeskkonnad, ole vaid mees ja püüa ning pane pea montaažis tööle!

 

2013. 2. Veel_ks laul_rgb

Liis Nimik on „Veel ühe laulu” (Osakond, 2013, 29 min) pilti püüdnud kolm musikaalset vanameest, kes valmistuvad oma elu viimaseks kontserdiks. Ansambel Torgu Poisid on Sõrve poolsaarel viimane kooskäiv punt, kelle ridu aeg halastamatult hõrendab. Viimaste aastate jooksul on nad matnud neli laulukaaslast. Kolm trotslikku vaprat, Peeter, Endel ja Leo, ei taha aga elule alla anda ja hakkavad valmistuma oma elu viimaseks kontserdiks (kuna kolmekesi ei saa neljahäälset laulu enam laulda).

Proloogis lastakse esineda Indoneesia rahvakunstnikel, kes justkui sissejuhatuseks peaksid kontrastiks kujutama nooruslikku elurõõmu — laulu, tantsu ja muusika võimu maailmas. Vanamehed aga annavad saare murrakus teada, et keegi Nooda Leo olla Tallinna viidud ja ta seal ära surnud. Teevad ka nalja, et laulavad pärast bridžimängu, anekdootide rääkimist ja baaris käiku, kui koju lähevad. Peielauas mälestatakse lahkunut, loetakse ette ta viimase laulu „Koduõue sirel” sõnad.

2013. 2. Veel_Yks_Laul_09_rgb

Auto liikumise pealt pikemalt võetud päikeseloojang, taevaranna punakaks tõmbumine annab selge vihje inimese eluloojangule. Reljeefse faktuuriga vanamehi on üles võetud lauluproovides, kodustes toimetustes, töötoas, garaažis, katuse all ja maastikusõiduki sadulas. Nad on oma argiste käikude juures kannatlikud, kviteerivad tegu täpse sõnaga. Režissöör püsib nendega sünkroonis, ei kiirusta situatsioonide lõikamisega, laseb venival kaadril rahulikult lõpuni joosta. Sama kannatliku tempo ja käekirjaga püüdis Nimik argirealismi ka eelmises dokfilmis („Parem homne”, 2013), milles näidati eesti võõrtööliste argielu Soomes. „Veel ühe laulu” liikumisi maastikel saadab akordionimuusika. Samal ajal on režissöör intensiivsuseks otsinud ebatavalisi rakursse. Teelolek on aktiivne tegevus, mida vaja kuidagi toonitada.

Sümpaatne, et noor režissöör on otsinud eakaid elu näinud mehi ning lasknud kõlada nende lauluhäälel ja pilliviisidel. Viimaseks kontserdiks valmistumine on antud vaheldusrikkalt. Režissöör Liis Nimik oskab oma nägemust filmilikult jutustada, atmosfääri vahendada. „Veel ühes laulus” on omajagu kurbust, aga see on rüütatud paratamatuse võrgustikuga ja kõlama jääb vastupanu, vanakeste vaprus, jõuline elurõõm enne paratamatut surma.

(Lõpp)

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist