EESTI ANIMATSIOON VAJAB ROHKEM REFLEKSIOONI
Oktoober, 2023Vaadatud eesti joonisfilmid programmis „Animist Tallinn”, 16.–19. VIII 2023
Lühifilmid on leviaugus. Ükskõik millises mannavahus seda tõdemust serveerida, jääb see rohkem või vähem varjatud kujul kõlama peaaegu igas teises lühifilmifestivali kokkuvõttes või selle valdkonna professionaalide omavahelistes aruteludes. Hiljuti juhtis lühianimatsiooni levilüngale Sirbis tähelepanu Tõnu Karjatse.1 Ehkki on erandeid (eelmisel aastal kogusid erilinastuste läbi tuhandeid vaatamisi nii „Sierra” kui „Vanamehe” uus episood), on tõsi, et enamik kohalikke lühianimafilme ei jõua Eestis rohkem kui paari kinolinastuseni. Varem või hiljem leiab valminud looming küll tee veebiplatvormidele, iseasi kas inimesed oskavad lühianimatsiooni ilma suunamise ja turundushüüeteta sealt üles leida. Seda enam on olulised valdkonnale fokuseeritud üritused, nagu tänavu kolmandat korda toimunud „Animist Tallinn”, mille rahvuslik võistlusprogramm on tänuväärne võimalus publiku huviorbiiti ja teadvusse jõudmiseks. Kui „Animisti” loomise eel käisid kuluaarides jutud, et kas „PÖFF Shortsi” kõrvale on ikka vaja eksklusiivselt animafilmidele pühendatud festivali, siis eelnevale toetudes võib julgelt väita, et on küll.
„Animist” üksi ei lahenda autorianimatsiooni kohatist levilünka, ent annab siiski põhjuse animafilmidel veidigi põhjalikumalt peatuda, sest nagu Ave Taavet juba 2020. aasta Teater. Muusika. Kino veergudel tähelepanu juhtis, on eesti animatsiooni üheks juurprobleemiks „kodumaise animatsiooniteoreetilise kirjanduse ja arvustajate nappus”.2 Seejuures on tervitatav, et „Animisti” programmitiim ei jäänud kodumaist programmi kokku pannes kinni pelgalt EKA animaosakonna vilistlastesse, vaid andis platvormi teiste hulgas ka näiteks Pallase tudengitele. Eestis on nüüdseks kümneid stuudioid, kes tegelevad mingil moel kas animafilmide või animeeritud sisu tootmisega ja on ainult paslik, et ka kohaliku animafestivali programm peegeldab siinse animamaastiku mitmekesisust. Siinkohal naaseme siiski „juurte” juurde, peatudes kolmel pigem traditsioonilisel joonisfilmil. Vaatluse alla tulevad stuudios Eesti Joonisfilm valminud „Operatsioon Larp” ja „Eeva” ning Karabana „Kaheksandal päeval”.
Päevakaja
2018. aasta 7. augustil tabas Eestit sõna otseses mõttes pommuudis, kui NATO hävitaja tulistas Maarjamaa kohal eksikombel välja lahingraketi. Sama päeva õhtul kirjutas Eesti tollane peaminister Jüri Ratas oma Facebooki seinale: „Täna aset leidnud ehmatav vahejuhtum möödus senise info kohaselt tänu Jumalale ilma inimohvriteta, kuid on sellest hoolimata äärmiselt kahetsusväärne.”3 2019. aasta veebruaris loeti ebaõnnestunud rakendiotsingud lõppenuks ja tõenäoliselt lebavad raketi riismed endiselt kusagil Eesti soomaastike vahel. Vahepeal on aga valmis saanud Mattias Mälgu joonisfilm „Operatsioon Larp” (2023), mis on inspireeritud 2018. aasta sündmustest.
„Operatsioon Larp”, 2023. Režissöör Mattias Mälk. Eesti Joonisfilm.
Filmi idee on paeluv, haakudes Mälgu varasema filmograafiaga. 2014. aastal debüteeris režissöör animafilmiga „Põhjatäht”, kus tõi vaatajate ette detektiivi ja meretähtede veealuse vastasseisu. 2018. aasta traagilises armastusfilmis „Maasikaõgijad” võttis autor fookusse eesti aiapidajate igipõlise hirmu ja nuhtluse, teod. „Operatsioon Larp” ühendab tema varasemast loomingust tuttavaid võtteid. Tragikoomilises loos on näpuotsaga kurba armastust, verd, päevakaja ja musta huumorit. Üks mahlasemaid momente on viimane suudlus Viki ja tema armukese maharaiutud pea vahel — grotesk, mille kannab ketšupise trash-õuduka kõrval välja ainult animafilm. Ka purjus larpijad on filmis alati hea mõte, eriti kui panna nad vastakuti täies vormis NATO sõduritega. Omal moel mõjubki „Operatsioon Larp” torupillihelide taustal kulgeva keskaja-iroonilise, ent samas ka (tahtmatult?) päevapoliitilise vaatemänguna. Illusiooni 15. sajandi iroonilisest kõverpeeglist võimendab ka filmi saatev helimaastik, mille taga on Liina Sumera, kes on ka „Apteeker Melchiori” triloogia üks heliloojatest.
Filmi visuaal ei ole paraku sama nüansirohke. Esiletungiv ja kohati ebaühtlane digi-pliiatsijoon, külmaks keeratud värvipalett ja valitud karakteridisain ei loo tegelaste suhtes nii tugevat empaatiat, nagu need vääriksid. Võib-olla on UPAlik stiil (USAs 60-ndatel hoogu võtnud animavool, mida iseloomustavad julged värvid ning lihtsustatud vormid ja karakterid) valitud kohati brutaalsete sündmuste pehmendamiseks. Sel juhul oleks aga oodanud, et film kargaks veelgi iroonilisemalt ja muretumalt vaatajale näkku ning võtaks seda julgemalt šnitti indie-animatsioonist, sest muus osas jääb „Operatsioon Larp” kinni küllaltki traditsioonilistesse loo jutustamise võtetesse. Visuaalsetele maitse-eelistustele vaatamata on tore, et Eestis on animaautoreid, kes seavad üldfilosoofiliste teemade kõrval fookuse päevapoliitikale.
Omaette frukt loojana on Kristjan Holm, kes varem lõi teiste seas Eesti Joonisfilmi hõlma all, ent nüüd tegutseb pigem väiketootja Karabana nime alt. „Animistil” esilinastunud „Kaheksandal päeval” (2023) on autori üheksas animafilm. Tema seni silmapaistvaimaks tööks võib pidada praeguseks juba rohkem kui kümne aasta taha jäävat animasatiiri „Suur maja”. Kui varem on Holmi loomingut ilmestanud ritta seatud sürreaalsed juhtumised („Täismaja”, „Elu24”), siis viimastel aastatel on ta liikunud üha abstraktsematel ja vahest ka spirituaalsematel radadel („Epideemia”). Kristlikus kontekstis tähistab kaheksas päev uusi algusi. Filmi lühikokkuvõttes aga seisab: „Kaheksandal päeval alustasid nad sõda.” Eesti animatraditsioonile omaselt ei tee Holm vaatajale filmi dešifreerimist lihtsaks, sest filmi keskmes on kaks tindipliiatsi joonega maalitud kätt, mis kratsivad tühjust, täites valge paberi järk-järgult tumeda, hariliku pliiatsi toonis joonega.
„Kaheksandal päeval”, 2023. Režissöör Kristjan Holm. Karabana.
On tal sügelised? Või on see eksistentsiaalses matšomehe kriisis vaevlev Putin, kes uusi käike haub? Ehk on see hoopistükkis loomevalus animaator? Filmi kriipivat helikujundust arvestades võib tegu olla ükskõik millise üksiku lihtsureliku agooniaga. Vahepeal meenutab heli seda koolipõlves traumasid tekitanud, tahvlit kriipivat kriidijoont ja tahaks käed kõrvadele suruda. See tõestab, et film täidab vähemalt osaliselt oma eesmärki. Aga kas ta töötab ka laiemalt kui filosoofiliselt? Filmidel lasub kohati isegi tüütuks muutunud vaikiv eeldus „kuhugi jõuda”, oma maailmavaadet esindada. Võib-olla on Holmil visanud üle festivalipubliku küsimus „Mida sa selle filmiga mõtlesid?” ja ta on otsustanud neile vingerpussi mängida. Ka „Animisti” linastusel jäi autor kidakeelseks. Õnneks muudavad krüptilise mõttemängu „Kaheksandal päeval” publikule haaravaks tugev helipilt ja Holmi tehniline oskus valida õiged „jooned”, mis toetavad stiilipuhtalt sisu. Iseküsimus, kas sisu vormimängu kõrval liiga krüptiliseks ei jää.
Traditsioonid
Olgu siinkohal markeeritud ka Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakovi „Eeva” (2022), mis linastus esmakordselt küll juba eelmisel aastal „PÖFF Shortsi” raames, ent oli nähtav ka „Animistil”, kus pälvis muuhulgas eripreemia. Filmidele „Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses” ja „Toonekurg” järgnenud „Eeva” on Tšinakovi ja Mrzljaki kolmas koostöö režissööriduona. Kolmest siin käsitletud filmist enim tabab „Eeva” autorianima rahvusvahelisi trende, kus AI tulekule vastukaaluks troonivad üha rohkem analoogtehnikad — kui USA on 3D-animatsiooni kants, siis Euroopas annavad tooni traditsiooniline joonis- ja nukufilm. Oma loo jutustuse, stiili ja teemadebuketiga paigutub „Eeva” ka kohaliku animatraditsiooni kaanonisse, mille raamides on Tšinakov ja Mrzljak tegelikkuses tegutsenud kogu oma animarežissööri autorikarjääri vältel, jäädes ehk vahel liigagi kinni turvatsooni. Ent nagu autorid on Sirbi veergudel ka ise osundanud4, võib „Eevat” teatavas mõttes vaadata mõjutajatest lahti murdmise, ehk isegi loomingulise emantsipeerumise teekonnana. Ehkki filmi keskmes on murtud südamed, täpsemalt matused, on „Eeva” ka filmina käsitletav just emantsipeerumise loona.
„Eeva”, 2022. Režissöörid Lucija Mrzljak ja Morten Tšinakov. Eesti Joonisfilm.
Nagu Tšinakovi ja Mrzljaki loomingus sageli, on siingi rõhk olustikul. Filmi pealtnäha kammerlik tegevuslava tuletab meelde Remarque’i või Mauriaci loomingut, kus maailm kuulub traagilise saatusega alkohoolikuist daamidele. „Eeva” märksõnad on lein, purunenud südamed, veinist lookas peielaud, lõputu pohmakapäev ja soundtrack, milles kaigub Édith Piafi südamevalu. Pärna ja Jancise mõju on filmis endiselt olemas, ent kahtlemata on „Eeva” oma autorite filmidest kõige küpsem ja enesekindlama autoripositsiooniga. Rõõmustab, et varasemast märksa rohkem on esil Mrzljaki kunstnikukäekiri, mis on praeguseks leidnud animatsiooni kõrval tee ka mitmetesse raamatuillustratsioonidesse. Filmi autorite juures on vahest aga kõige huvitavam see, et ehkki tegutsetakse Ida-Euroopa (Eesti) ja Balkani (Horvaatia) mõjuväljas, domineerib nende loomingus üha rohkem Põhjamaade nostalgiline, kaurismäkilik tundlikkus, millesse on segatud kübeke prantslaslikku elegantsi.
Need kolm filmi tähistavad joonisfilmi eri tahke, tuues välja animategijate erinevad ambitsioonid ja loomisviisid. Seejuures on kahju, et filmid, mille sisu võiks kõnetada praegust aega ja kohta, leiavad endale ühiskonnas harva laiema auditooriumi. Siinkohal ei ole alati küsimus leviplatvormide puuduses. Kõik Kristjan Holmi filmid peale viimase on olemas muu hulgas Vimeos ja režissööri kodulehel. Nii „Operatsioon Larp” kui „Eeva” on leitavad voogedastusplatvormilt Arkaader. Ometi julgen kahelda, kas see toob kaasa väärikad vaatajanumbrid.
Maailmas, kus eri kultuuriliigid pressivad end sisse igast aknast ja uksest, on paratamatu, et kõike ei jõua ega peagi nägema. Siiski näib, et leige suhtumine lühiformaati on aastatepikkuse levilünga tulemusel juurdunud isegi sellesse valdkonda endasse. Lühivormide linastumine ETV2-s, Telias või Jupiteris on tänuväärne, ent püsiva publiku ja animakunsti kultiveerimiseks oleks vaja süsteemselt toimuvat edastamist ja mõtestamist. Pigem on viimased aasta(kümne)d aga tõestanud, et eesti autorianima jõuab laiemasse huviorbiiti vaid tänu fenomenaalsele rahvusvahelisele lennule või kodumaisele ikoonistaatusele (nt „Vanamehe” klipid Youtube’is). Vastasel juhul ei pane enamik levilünka tõenäoliselt isegi tähele, sest puudub teadmine filmi olemasolust.
Arvestades animafilmide tootmise protsessi keerukust ning animafilmide sisulist ja kunstilist väärtust, võiks filmide nähtavus olla märksa suurem ja mitmekesisem. Oma osa on siin kindlasti mängida valdkonnal enesel. Samas ei saa lühifilmide turundus toetuda ainult üksikute proaktiivsete produtsentide eneseületusele, vaid vajab laiemat tuge nii valdkonnalt kui leviplatvormidelt. Võib-olla mängib rolli ka see, et anima kajastuste vähesuse tõttu oleme harjunud käsitlema animafilme institutsionaliseeritud kogumina, ehkki reaalsuses on tegu eri stuudiote, stiilide ja tegijatega. Seda tervitatavam on, et viimase aastaga on animafilmide kajastamine, nii intervjuude kui arvustuste näol, muutunud märksa sagedasemaks. Iga tegija vajab refleksiooni. Ainult läbi mõtestamise saab juurduda ka arusaam, et eesti animavaldkonda ei defineeri enam ammu pelgalt ajaloolised stuudiod ja et see skeene on märksa kirevam, aga ka elusam, kui esmapilgul tundub.
Viited:
1 Tõnu Karjatse 2023. Animatsiooni vabastavast olemusest Animisti näitel. — Sirp, 25. VII.
2 Ave Taavet 2020. Kallis kadunuke. — Teater. Muusika. Kino, nr 7–8.
3 Täielik postitus oli selline: „NATO õhuturbemissioon on väga oluline ja vajalik osa Eesti riigi julgeoleku tagamisest. Seejuures tuleb aga alati silmas pidada meie tsiviilelanike turvalisust. Täna aset leidnud ehmatav vahejuhtum möödus senise info kohaselt tänu Jumalale ilma inimohvriteta, kuid on sellest hoolimata äärmiselt kahetsusväärne. Kaitsevägi koos õhuturbemissioonil osalejatega uurivad juhtunut ning seotud asutused teevad kõik endast oleneva, et inimeste turvalisus tagada. Head inimesed, kui märkate esemeid, mis võivad olla raketi osad või rakett, siis neid ei tohi mitte mingil juhul puutuda, vaid raketist eemalduda ja teatada leiust koheselt õhuväe telefonil 717 1900 või hädaabinumbril 112. Kindlasti ei tohi raketti omal käel otsima asuda. Olen kindel, et Eesti kaitsevägi selgitab koostöös meie liitlastega välja kõik juhtumi asjaolud ning teeb kõik endast oleneva, et midagi taolist enam eal ei korduks. Soovin kõigile seotud asutustele palju jõudu olukorra võimalikult kiirel lahendamisel.”
4 Tristan Priimägi 2023. Vali nutt, liiga palju veini, rähn ja paar unenägu. Intervjuu Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakoviga. — Sirp, 7. II.
