SAMA NÄOGA SIPSIK
Oktoober, 2023Eno Raua „Sipsik” on viimastel aastatel mitmel korral uuele elule äratatud, seda nii teatris, filmis, teles kui ka mujal, näiteks raamatu uustrükkidena. Iga uus versioon uues meediumis säilitab midagi originaalist, kuid paratamatult on midagi ka juurde pandud ja muudetud, sõltuvalt „uustõlke” tegijast, meediumist ja eesmärgist. See tähendab, et kirjandusteos läbib sellises protsessis hoopis mitmekihilisema muutuse kui otsejoones ekraniseeringuks või lavastuseks ülekandmine. Millised need muudatused on, vaatame lähemalt 2020. aastal linastunud animafilmi1 ja 2023. aastal esietendunud muusikali2 näitel. Teose ülekandmist ühest meediumist teise käsitletakse siin intersemiootilise tõlkena, sest mida rohkem eriilmelisi teoseid kõrvutada, seda rohkem selgub, et kirjandusteose tõlgendamine uute väljendusvahenditega sarnaneb paljuski tavapärase (keeltevahelise) tõlkimisega.
Roman Jakobsoni järgi on teksti tõlkimine ühest märgisüsteemist teise intersemiootiline tõlge3 ehk „sõnaliste märkide tõlgendamine mittesõnaliste märgisüsteemide märkide abil”. See katab ära kõik sellised tõlkeprotsessid nagu kirjandusteosest filmiks, kirjandusteosest lavastuseks, kirjandusteosest muusikaks või kirjandusteosest pildiks. Võrreldes interlingvistilise tõlkega säilitab intersemiootiline tõlge vähem alusteksti nüansse, kuid võib lisada ka sedavõrd palju eri tasandeid, et „tõlge” muutub omaette fenomeniks, alustekstist sõltumatuks teoseks. Küsimus seisneb selles, kui palju peab intersemiootiline tõlge alustekstist säilitama, et tegemist oleks äratuntavalt sama teosega.
Vaatame lähemalt „Sipsiku” mõnda elementi, alustades nimitegelasest endast.
Sipsik
Eno Raud kirjeldab Sipsiku välimust ainult vanaema õpetustes: „Nukk tuleb riidest välja lõigata ja siis kokku õmmelda ja täis toppida. (—) Ja kui kõik valmis on, siis värvitakse nägu pähe ja pannakse lõngast juuksed.”4 Hiljem mainitakse ka seda, et nukk oli inetu ja tal olid jalas triibulised püksid.
„Sipsikule” tegi illustratsioonid Edgar Valter ja tema loodud visuaal on käinud Sipsikuga kaasas juba teose esmatrükist peale. Edgar Valter on ise öelnud, et ta on Sipsikut ja tema maailma visuaali pidevalt edasi arendanud, kuid sellised arendused pole mitte algversioonist kaugenenud, vaid pigem uue ajastuga kohanenud. Sipsiku esialgne välimus töötati välja koos Eno Rauaga.5 Ei siin analüüsitavas lavastuses ega filmis ega ka varasemates „Sipsiku” tõlgetes eri meediumidesse ole Sipsiku välimust märkimisväärselt muudetud. Ilmselt on see ainuõige otsus, arvestades, et „Sipsiku” sihtgrupp on lapsed ja „(…) lapsed hindavad eelkõige kordusest sündivat naudingut ning on enamasti üsna häiritud, kui filmis, lavastuses või raamatus mõni repliik, tegelane või stseen erineb sama teose neile tuttavaks saanud, teises meediumis esitatud versioonist”.6 Samas, arvestades, et Sipsiku kõrval on suureks kasvanud mitu põlvkonda, oleks praegustel täiskasvanutel vast raskemgi kui lastel võtta Sipsikut omaks teistsuguse välimusega.
Eri meediumides on tõlgendatud aga erinevalt küsimust, kas Sipsik oli ka tegelikult elus või oli see ainult Anu kujutlusvõime. Algteose esimeses peatükis annab Sipsik oma elusolemisest märku juba Mardile: „Sa tahtsid nii kangesti Anule head meelt teha ja tegid mind nii suure armastusega, et ma hakkasingi elama.”7 Sama lähenemine on võetud Vanemuise lavastuses: esmalt tutvustab Sipsik end Mardile, siis räägib Mart sellest õhinal Anule, kusjuures tüdruk tundub olevat oma vanemast vennast skeptilisem. Läbi lavastuse mängivad Anu, Sipsik ja Mart kolmekesi koos, nii et päris Anu kujutlusvõimeks nukk ei jää. Küll aga narritakse lavastuses seda piiri, sest kuigi vanemad ei tea midagi Sipsiku elusolemisest, kuulevad nad korra Sipsiku häält (ema ja isa: „Aitäh, kõht on täis!” — Sipsik: „Head lapsed.”) ja satuvad hetkeks segadusse, kust see kostub.
Lavastuses on Sipsiku tegelaskuju lahendatud sellisel moel, mida teater meediumina võimaldab. Nukk mitte ainult ei ela, vaid on suurema osa etendusest ka elusuuruses (nukujuht ja Sipsiku hääl Kaarel Targo), mis võimaldab Anul mängida partneriga. Küll aga muudab Sipsik vastavalt olukorrale suurust, nii et stseenides, kus lapsed Sipsikut rõõmsalt õhku loobivad, on ta umbes poolemeetrine ehk tavalise pehme nuku mõõtu. Vahepeal, kui Sipsikul on omaette tantsunumbrid, võtab tema kehastamise üle tantsija. Siis on Sipsikule ilmunud ka käelabad. Kõik sellised üleminekud on aga orgaanilised ja täidavad oma eesmärki tagada stseeni terviklikkus.
Sipsik ja Anu. Kaader filmist
Lavastuse spetsiifika ei võimalda väga mängida Sipsiku kui tavasuuruses pehme nukuga. Muidugi saab seda teha, aga sellisel juhul (1) nihkuks lavastus suures osas Anu monoloogiks, sest väike nukk ei ole suurel laval näitlejale võrdväärne partner, (2) sihtgrupp liiguks lastelt pigem täiskasvanutele, kes võiksid pidada sellist mängu huvitavamaks, (3) kaoks ära Sipsiku kui elava nuku fenomen (samas oleks võimalik rõhutada niimoodi, et Sipsik on Anu kujutluse vili). Animafilm võimaldab aga suurepäraselt kujutada Sipsikut elava nukuna, kes kõnnib, räägib ja tegutseb iseseisvalt (hääle andis Ott Sepp). „Sipsiku” filmis on mindud elusate nukkude kujutamisega veelgi kaugemale ja aeg-ajalt saab Sipsiku dialoogipartneriks Mõmmi, kes on Mardi vana mänguasi. See võimendab muljet, et kogu mänguasjade maailm on tegelikult elus (kuigi neist kõige elusam on siiski Sipsik). Filmis minnakse aga selgelt seda teed, et Sipsiku elusolemine on Anu kujutlusvõime vili ning Mart pole sellest mitte ainult teadlik, vaid ta isegi naeruvääristab Anut sellise arvamuse eest, et nukk võib elus olla. Sipsik ütleb põhjenduseks, et Mart ei ole valmis elavat nukku kohtama.
Olgu Sipsiku elusolemise küsimus lahendatud nii- või naapidi, kuid vähemalt visuaalselt on Sipsiku puhul rõhutatud omadus (dominant) alati tema välimus — selliselt, nagu Edgar Valter selle kunagi paberile pani. Sellisel kujul kannab Sipsik eestlaste jaoks ka veidi laiemat sümbolit, mis on lapsepõlve rõõm ja kalleim südamesõber suureks kasvamise teekonnal.
Sipsik — Kaarel Targo ja Anu — Saara Pius.
Maris Saviku foto
Anu
Anu on Sipsiku kõrval teine keskne tegelane. Ta pole Edgar Valteri illustratsioonides nii selgepiiriliselt välja joonistatud nagu Sipsik, kuid välised elemendid, mida Anu kujutamisel järjepidevalt korratakse, on lühikesed pruunid juuksed ja punane kleit. Võib-olla seetõttu, et Sipsiku väline joonis on üsna muutumatu — või seetõttu, et ta on nukk, mitte inimene —, on ka Sipsiku karakter samaväärselt muutumatu. Sipsik ei anna näitlejale kuigi palju mänguruumi. Anuga on lugu teine ja see kajastub selgelt ka siinse võrdluse aluseks võetud teostes.
Vanemuise lavastuses on Anu etendust kandev tegelane. Saara Pius on täielikult oma ülesannete kõrgusel, sest lisaks suurepärasele näitlemis- ja laulmisoskusele, vabale ja sundimatule liikumisele ning karismale on temas loomuldasa mängulusti ja elurõõmu, mis kõik annab kokku nauditavalt ja veenvalt kehastatud koolieeliku. Lavastuses on Anu rõõmsameelne ja asjalik neiu ning asjaolu, et tema kaaslane on elav nukk, pole mitte niivõrd vajadus kasvuraskustega kaasnevate probleemide seljatamiseks kuivõrd lihtsalt vahva seiklus.
Filmis on asi natuke teine. Stsenaristid (Karsten Kiilerich ja Aina Järvine) on andnud Anule mitmekihilisema psühholoogilise tausta: pärast suve, kui Mart läheb kooli, tunneb Anu end mahajäetuna. Rääkiv nukk täidab tühimikku, mis tekkis hirmust, et vend jääb kaugeks ja et Anu on maailmas üksi. Lisaks on filmi-Anu juures paar huvitavat momenti, mis väärivad eraldi käsitlemist.
Filmis on toimunud mitmes aspektis nihe nüüdisaja poole (näiteks kortermaja asemel elab perekond suure aiaga eramajas ja tundub olevat üsna jõukal järjel), aga kõige selgem on see Anu puhul (kellele andis hääle Elo-Mirt Oja). Anu muutus hakkab enim silma tema kõnemaneeris, mis mõjub kõige halvemas mõttes tõlkena. Põhjust polegi vaja kaugelt otsida — filmi dialoog oligi algselt kirjutatud inglise keeles, sest filmiga töötas rahvusvaheline meeskond8. Ingliskeelse dialoogi tõlkis eesti keelde Mihkel Raud, keda on lõputiitrites nimetatud „dialoogide autoriks”. Kahjuks jäävad aga eestikeelsest dialoogist siiski kõlama väljendid, mis on omased inglise keelele, mitte eesti keelele, kohati isegi nii tugevalt, et võib meelest minna, et tegemist on eesti algupäraga. Anu kõnemaneer meenutab ärahellitatud ja oma emotsioonidega kimpus varateismelist, kes on iga äparduse puhul kiire süüdistama keda iganes (tavaliselt Marti) ja seda ainult isiklikult emotsionaalselt pinnalt. Säärane ajaline ja kultuuriline nihe on lausa nii tugev, et siinsel juhul on intersemiootilise tõlke käigus läinud tegelase eripära suurel määral kaduma.
Kui mingi elemendi tõlkimisel on nihe läinud niivõrd suureks, et algteos pole enam äratuntav, pole enam tegemist tõlkega ja sellisel juhul läheb kaduma ka viide algallikale. Tõlge vajab mingil määral truudust lähtetekstile, vajab mingit dominanti, mis tõlkes säilitatakse. Kui see puudub, siis paremal juhul võib tulemus olla eraldiseisev kunstiteos, halvemal juhul aga lihtsalt kontseptsioonitus. Praegusel juhul on filmis Anu ainult üks element paljudest ja arvestades, et Sipsiku nägu on väga selgelt säilitatud, ei lõhu Anu muutunud olemus kõigi muude elementide taustal loo autentsust. Kõigele vaatamata on ka filmis säilitatud Anu põhilist iseloomujoont, südamlikkust.
Ilseni kass ja Mõmmi
Kõiki kõrvaltegelasi ei hakka siinkohal läbi käima, küll aga väärivad mainimist kaks tegelast, keda on eri meediumides ära kasutatud just sihtteose huvides: lavastuses Ilseni kass (koos oma partneri Muriga) ja filmis Mõmmi.
Ilseni kass on Anu perekonna naabruses elav kass, keda raamatus mainitakse täpselt kaks korda: korra siis, kui Anu palus Sipsikul Hiina-raamatu vaatamisest vaikida („Vaata siis, et sa kellelegi sellest raamatust ei räägi — ei vanaemale ega emale ega mitte kellelegi. Murile ära ka räägi, sest Muri räägib muidu Ilseni kassile ja siis on meie saladus tervele majale teada.”)9, ja teine kord sama intsidendiga seoses, kui Anu nägi „õue peal Ilseni kassi ja Ilseni kass vaatas talle niisuguse kavala näoga otsa, nagu teaks ta mingisugust saladust”.10 Ka Edgar Valter on pidanud seda tegelast piisavalt tähtsaks, et panna ta ühele illustratsioonile.
Sipsiku filmis pole Ilseni kassi kujutatud, kuid lavastuses on seda tegelast hoopis huvitavalt ära kasutatud. Esmalt juhatavad Ilseni kass (Rasmus Kull või Oliver Timmusk) ja Muri (Simo Breede või Kristjan Häggblom) etenduse sisse ning esimeses vaatuses on nende roll pigem täita stseeni- ja lavavahetustele kulunud aega. Mida aeg edasi, seda suuremaks saab Ilseni kassi ja Muri tähtsus tegelastena — kuni selleni välja, et Ilseni kassil on terve oma laul (koos tantsuga) ja pikad vestlused Anu, Mardi (Ott Raidmets või Kaarel Pogga) ja Sipsikuga. Muri aga ei räägi, sest „Muri on koer, koerad ei oska rääkida”. Tekib huvitav olukord, kus lavastuse tegijad on võtnud kinni ühestainsast möödaminnes mainitud detailist ja kasutanud seda uue meediumi huvides. Sellele detailile pole antud loo mõttes lavastuses sugugi suuremat osakaalu kui raamatus, aga lavastuse fiktsionaalsele maailmale lisab see hoopis põnevama mõõtme.
See on veel üks näide, kuidas lavastuse kui meediumi eripära saab ära kasutada niimoodi, et tulemus ei ole tingimata realistlik, küll aga olemuslikult väga täpne. Ilseni kassi puhul ei ole üritatudki kujutada tõetruud kassi — näiteks on ta rahumeeli jäetud inimesesuuruseks, rääkimata sellest, et korra mängivad nad Muriga ploomiaias kaarte. Küll aga imiteerib näitleja aeg-ajalt kassile iseloomulikke liigutusi, mis viitavad, kellega on tegu. Teatrile omane tinglikkus, kui seda osatakse ära kasutada, võimaldab vaid markeerides kujutada asja realistlikumalt, kui realistlik kujutamine samas meediumis seda võimaldaks (st Ilseni kass näitleja kehastuses mõjub veenvamalt kui päris kassi lavale toomine).
Sipsiku-filmis on sarnaselt ära kasutatud teist tegelast, Mõmmit, kellest on tehtud Sipsiku paariline, keegi temaga sarnane tegelane, kellega Sipsik saab mõtteid vahetada. Mõmmi pole otseselt elus nagu Sipsik, kuid tema liikumine on loodud orgaaniliselt selliseks, et tal tekib Sipsikuga kommunikatsioon. Siinjuures on Mõmmile antud omapärane narratiiv, kus ta pole küll filmi käigus elus, kuid ta justkui areneb elavaks, nii et päris filmi lõpus on talle isegi hääl antud (Peeter Oja). Mõmmi tarkuseterad filmi lõpus annavad aimu, et kunagi võis ka Mardil olla oma elav nukk, kellest ta on küll nüüdseks välja kasvanud, kuid kes on truult jäänud oma sõbra kasvamist jälgima.
Mõlemal juhul, nii Ilseni kassi kasutamisel lavastuses kui ka Mõmmi kasutamisel filmis, on pisike detail pandud uue meediumi teenistusse: kui käsitleda tulemust (lavastust või filmi) intersemiootilise tõlke sihttekstina, näeme, kuidas erinevalt „klassikalisest” interlingvistilisest tõlkest võimaldab teistsugune meedium kasutada kavalaid ja isegi ootamatuid võtteid, mis ilma rangelt võttes lähtetekstile truuks jäämata muudavad sihtteksti terviklikuks ja aitavad luua täiesti omamoodi maailma.
Mõmmi ja Sipsik. Kaader filmist
Sipsiku taksosõit
Lisaks tegelastele peavad loos säilima teatavad elemendid, et tegemist oleks äratuntavalt lähteteksti tõlgendusega ja mitte täiesti teise teosega. Ka „Sipsikus” on elemente, mida uues meediumis intersemiootilises tõlkes säilitatakse, ja selliseid, mida sihtteksti huvides kohandatakse. Siinjuures ei ole tähtis mitte kindla sündmuse edasiandmine selle kõigis nüanssides, vaid elemendi faktiline säilitamine. Vaatame sellise elemendina näiteks Sipsiku taksosõitu, mis pakub filmi ja lavastuse võrdluses huvitavat materjali.
Raamatus on Sipsiku taksosõit üks eraldi peatükk — perekond käis tädi sünnipäeval, sõitis sealt taksoga koju ja Sipsik ununes kogemata autosse. Anu oli väga kurb, kuid õnneks oli taksojuhil meeles see maja, kus Sipsiku omanikud elasid, ja ta tõi veel samal õhtul nuku tagasi.
Lavastuses on see sündmustik antud edasi enam-vähem samamoodi nagu raamatus, kuigi veidi suurem rõhk on Anu suurel kurbusel, et ta Sipsiku ära kaotas, ja veidi väiksem rõhk Sipsiku enda läbielamistel taksos. Üldises sündmustikus on see aga siiski üks intsident, mitte lugu või lavastust kandev element, ja see laheneb tänu heale taksojuhile (Oliver Timmusk või Ivar Saks), kes toob Sipsiku veel samal õhtul tagasi, sest homme poleks võib-olla enam aadress meeles.
Filmis on Sipsiku taksosõidu lugu asetatud pikemasse sündmustejadasse. Esiteks eelneb taksosõidule Sipsiku mõtisklus, et võib-olla oleks Anul ilma temata parem, sest ta peab ennast vastutavaks Anu ja Mardi pideva tülitsemise eest. Seejärel, kui Sipsik tõesti ununebki taksosse, mõjub see nagu pooleldi tahtlikuna või ise endale kaela tõmmatud hädana.
Teiseks on taksojuht, kelle välimust ega käitumist pole raamatus kirjeldatud, rõhutatult välismaalane/sisserännanu. Ta räägib vene aktsendiga (hääle andis Nikolai Bentsler), vahepeal ka paar sõna hispaania keeles (No problemo!) ja kirub koos pereisaga tänapäeva liikluskultuuri(tust). Kõik see kokku mõjub küll kultuurilise klišeena, kuid jällegi sellisena, mis on äratuntav rohkem muus (näiteks Ameerika) kultuuriruumis kui Eestis, sest Eestis ei ole nii tugevalt juurdunud element (klišee) võõramaalastest/sisserännanutest taksojuhtidest.
Kolmandaks jätkub taksosõit intsidendiga, mis on raamatust autentselt üle kantud: järgmine reisija on üks ema oma ärahellitatud ja iseka tütrega, kes tahab Sipsiku endale võtta. Ema aga ei luba ja ega Sipsik seda ka ei soovi („Niisuguse jonnipunni jagu ei taha ükski nukk olla.”). Aga kui raamatus jätkusid sündmused juba kirjeldatud moel — taksojuht viis Sipsiku koju tagasi —, siis filmis saavad siit alguse hoopis uued seiklused, mis on filmi tarvis täielikult juurde kirjutatud. Sipsik kukub tänavale, on algul liikluses lõksus, siis kukub rentslisse, kohtub seal rottidega ja saab nende käest tulema, otsib koduteed, saab abi juba tuttavalt tihaselt, kellega koos mängitakse isegi piraate, ja jõuab pärast Anu ja Mardi suurt päästeoperatsiooni õnnelikult koju.
Filmis on kasutatud Sipsiku taksos kaduma jäämist Anu psühholoogilise arengu sõlmpunktina, Anu ja Mardi leppimise põhjusena. See sõlmib kõik loo lahtised otsad kokku ja kasutab ära elemente, mida filmikunstis kasutatakse vaatajas põnevuse tekitamiseks ja huvi hoidmiseks: ohtlikku olukorda ja nappi pääsemist, vaatemängu, põnevaid tegelasi, laule jne. Lisaks on see sõlmitud küllaltki kaudsel moel ühe teise sündmusega raamatust, Sipsiku rannas käiguga, kus Sipsiku päästmine sundis Anut ujumist selgeks saama.
Kuigi taksosõidu juhtum on lavastuses ja filmis lahendatud erinevalt, on taksojuhi tegelaskuju huvitaval kombel mõlemas meediumis küllaltki sarnane. Osaliselt suurte vuntside ja veidi võõrapärase välimuse tõttu, osaliselt aga oma käitumise tõttu — nii filmis kui ka lavastuses on taksojuht väikestviisi liiklushuligaan, kes teeb roolis üsna järske manöövreid. Me oleme juba näinud, et peale faktiliste elementide olemasolu on filmis ja lavastuses vähe kattuvaid tõlgendusi, kuid mingi kokkusattumuse tõttu on taksojuhi tõlgendused klappinud.
Sipsiku reis Kuule
Veel üks loo element, mida siin analüüsis vaatan, on Sipsiku reis Kuule. Raamatus sai see alguse täiesti orgaaniliselt: täiskasvanud arutavad mingit aset leidnud sündmust („Ühel päeval luges isa ajalehest emale ja vanaemale ette, kuidas rakett Veenuse peale lendas.”), lapsed kuulevad seda pealt ja sellest sigineb mõte, et võiks ka proovida. Mart ja Anu hakkavad koos raketti ehitama, Sipsik tahab seda proovida ja koos otsustatakse ta Kuule lennutada. Seda, mis reisil täpselt juhtus, pole kirjeldatud, on ainult Sipsiku jutustus (seal on mäed ja orud, rohtu ja lilli ei kasva, pole vett ega loomi)11. Ja siis läheb lugu omasoodu edasi.
Lavastuses on Kuule sõidu lugu kaheks lõigatud. Esimese vaatuse lõpus, kui Mart on sõbra juurest koju tulnud ja räägib, et nad ehitasid raketi, tulebki Sipsikul see mõte. Teise vaatuse alguses arutavad täiskasvanud üldiselt kosmoloogiat, siis on vahel taksosõidu juhtum, ja alles siis on käes sobiv öö, kus täiskuu paistab selgelt. Sipsiku Kuul käimise seiklust toetab videotaust, mis kujutab tähti, planeete ja tulnukaid. Me näeme, et tal on seal põnev, sest Kuul käimist saadab laul, raketi sõitmine läbi kosmose ja Sipsiku tants Kuu peal. Seejärel suundub ta koju tagasi.
Filmis on aga Kuule lendamist tõlgendatud veidi vabamalt. Esiteks tuleb Kuule lendamise mõte küllaltki tühja koha pealt: Mart (Hugo Malmsten) on jätnud Anu tuppa oma mänguraketi (mille ta on võtnud kaasa sõbra juurest, kuigi sellele suuremat tähelepanu ei pöörata), Sipsik vahetab keset ööd Mõmmiga mõtteid, näeb aknast Kuud ja tähti ja nii tulebki mõttele Kuule sõita. Sipsik pakub selle Anule välja hambapesu ajal, ilma et täiskasvanud oleksid mingit sarnast sündmust arutanud. Sipsiku jaoks täidab see rohkem eesmärki leida Anule ja Mardile ühistegevust, mille käigus nad hakkaksid taas hästi läbi saama.
Anu läheb Mardilt abi paluma ja seda on kujutatud leppimisena pärast järjekordset tüli. Sipsik arvab, et tema plaan toimib, kuid pärast raketi lendu saatmist on jälle tüli majas ja Anu hakkab süüdistama Marti Sipsiku kaotamises. See, et Sipsik leitakse hommikul katuselt, on täiesti loogiline, arvestades, et filmis on Sipsiku elusolek vaid Anu kujutlusvõime tulemus, ja umbes seal ta olekski võinud suurest ragulkast hoo sisse saanuna oma lennu lõpetada. Lisaks sellele, et see intsident rõhutab, et Sipsik on siiski vaid nukk ja mitte elav tegelane, juhatab see sisse järgmise sündmuse, Sipsiku katuselkäigu. Ka seda on filmis tõlgendatud hoopis teisiti, kui oli raamatus, ning kasutatud on omajagu põnevuse kasvatamise võtteid, nagu ohtu sattumine ja täbarast olukorrast napilt pääsemine.
Erinevalt raamatust ja lavastusest on aga filmis pandud hoopis rohkem rõhku ka tegelikult Kuul viibimisele. Me võime oletada raamatus kirjeldatu (ja ka lavastuse) põhjal, et Sipsik tõepoolest jõudiski Kuule, kuid rohkem me sellest ei tea. Filmis saab Sipsik Kuuga sõbraks — Merle Palmiste häälega Kuu jutustab oma vahvast elust ja aitab siis Sipsikul tagasi koju minna.
Väike Sipsik — Finona Vavilova.
Maris Saviku foto
Dominant
Me näeme siin kirjeldatud elementidest, et intersemiootilise tõlke puhul võib lähtetekstiga ümber käia küllaltki vabalt. Oluline on säilitada mingid põhielemendid, mis on publikule äratuntavad, kuid nende elementide detailid hakkavad muutuma, ja seda mitte ainult uute autorite (lavastaja, režissöör) eelistuste järgi, vaid ka seetõttu, et need on uue meediumi teenistuses.
Tõlketeaduses on üks termin, „dominant”12, mis kõlab Jakobsoni definitsioonis järgmiselt: „See on kunstiteose keskne komponent. See valitseb teiste komponentide üle ning määratleb ja kohandab teisi elemente. Dominant on see, mis tagab teose struktuuri terviklikkuse. Dominant määratleb kogu töö.”13 Üldiselt käib dominant interlingvistilises tõlkes kokku sihttekstiga. Sama nägime ka intersemiootilise tõlke puhul — dominant rakendub sihttekstis (näiteks lavastuses või filmis) ja selle arvelt võib teha järeleandmisi lähteteksti detailses edasiandmises. Intersemiootiline tõlge on uue meediumi teenistuses ja hakkab järgima uue märgisüsteemi reegleid.
„Sipsik” pakub loo kohandamiseks palju võimalusi, sest raamatus on tervik kokku pandud fragmentidest, lavastus ja film aga nõuavad alguse ja lõpuga terviklikku lugu.
Üldine ülevaade
Kuigi Sipsiku lavastus ja film lähtuvad samast alustekstist ja osaliselt ka samast esmasest intersemiootilisest tõlkest, mis oli Edgar Valteri visuaal, on need kaks teost täiesti eriilmelised. Film on üles ehitatud rohkem sündmuste sidususele, stseenid on seotud ühtseks sujuvaks looks, kus on selgelt ära tuntavad põhjused ja tagajärjed. Lavastus, kuigi ka seal on eristatav lugu, on siiski rohkem fragmenteeritud ja sellesse on lisatud palju kultuuriviiteid, näiteks eesti rahvalaulu motiivid (kuigi kirjandusteose tõlkimist muusikasse ei ole siin analüüsis täpsemalt vaadatud, pakub ka see rikkalikult tõlgendusvõimalusi).
Dominandina on kummaski meediumis säilitatud Sipsiku ja Anu välimus ning nende omavaheline suhe Anu suureks kasvamise teekonnal. Tõlgendused hakkavad lahknema aga juba Anu ja Mardi omavahelisest suhtest.
Peale elementide, mis on lähtetekstist säilitatud ja annavad selgelt aimu, et tegemist on Eno Raua „Sipsiku” tõlgendusega, ei ole lavastuses ja filmis just palju kattuvat. Ei peagi olema, sest need on kaks täiesti erinevad meediumi, kaks täiesti erinevate autorite (rühmade) tõlgendust ja täidavad hoopis erinevat eesmärki. Küll aga on nende näitel huvitav jälgida, kui laia spektrit võimaldab ühe kirjandusteose intersemiootiline tõlkimine.
Viited:
1 Animafilm „Sipsik”. Režissöörid: Meelis Arulepp ja Karsten Kiilerich. Stsenaristid: Karsten Kiilerich ja Aina Järvine. Produtsendid: Kristel Tõldsepp ja Anders Mastrup. Kunstnikud: Uwe Saegner ja Sten Mesterton. Heliloojad: Liina Sumera ja Ewert Sundja. Esilinastus: 19. II 2020 Tallinnas kinos Coca-Cola Plaza.
2 Muusikal „Sipsik”. Eno Raua raamatu ja Edgar Valteri illustratsioonide põhjal. Heliloojad: Ewert Sundja ja Tauno Aints. Libreto autor: Priit Strandberg. Laulusõnade autorid: Priit Strandberg ja Leelo Tungal. Muusikajuht ja dirigent: Taavi Kull. Dirigent: Martin Sildos või Kristi Jagodin. Lavastaja: Maria Annus. Kunstnik: Iir Hermeliin. Koreograaf: Heili Lindepuu. Valguskunstnik: Margus Vaigur. Videokunstnik: Taavi Varm. Helirežissöör: Lauri Kool. Esietendus 18. II 2023 Vanemuise teatri suures saalis.
3 Roman Jakobson 2010. Tõlkimise keelelistest aspektidest. — Acta Semiotica Estica, lk 299–306. Tõlkinud Elin Sütiste.
4 Eno Raud 2023. Sipsik. Tallinn: Tammerraamat, lk 9.
5 Lõik Edgar Valteri ja Eno Raua ühisintervjuust on kättesaadav ERRi arhiivist. „Sipsiku lugu”, režissöör Rene Vilbre. — https://arhiiv.err.ee/video/vaata/sipsiku-lugu
6 Anneli Saro 2013. Film kirjanduse interpreteerija, populariseerija ja kanoniseerijana. — https://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/araamat/2013/saro.pdf
7 Eno Raud 2023, lk 11.
8 Sellest räägib filmi produtsent Kristel Tõldsepp filmis „Sipsiku lugu”.
9 Eno Raud 2023, lk 36.
10 Samas.
11 Eno Raud 2023, lk 58.
12 „Dominant” pole tõlketeadusele ainuomane termin, seda esineb ka teistes distsipliinides, kuid mitte tingimata samas tähenduses.
13 Kirjandusteadusesse toodi dominandi mõiste 1924. aastal. Jakobsoni määratlus jääb aastasse 1935, kuid seda mõistet kasutasid ka teised kirjandus- ja tõlketeadlased Praha lingvistilises ringis.
