ENN SÄDE FOTOALBUM 35. Härra ja teised. Mark Soosaare võtteplatsidel
Oktoober, 2023Teinekord on see maailmakõiksuse valmisolek ju jahmatav. Ma sätin parajasti siinse fotonurga pilte härra Venega („Härra Vene maailm”, 1981), kui filmitoimetaja Donald Tomberg saadab mulle kirjakese, millest nopin mõne rea: Härra Venel oli sihuke omamoodi oreool, et on nagu kentsakas ühtepidi, natuke naljakas seejuures ja samas nagu ka päris. Oma ja natuke nagu ka „tulnukas” ühekorraga. Ja kuidas ikka alati kergitab kaabut… teda ju käidi isegi filmimas… Sest — loe ja imesta — Donald on pärit suisa härra Vene elupaiga, Meossaare karjamõisa kõrvalt Kurlalt ja käinud Kabala algkoolis. Aga seal me ju filmimegi 1981. aastal kõhetut vanamehenässi kelguga Kabala mõisa lammutatud ahjude glasuurpotte koju tassimas, mina jälle helimeheks…
Juhan Smuul/Nuka Ärni — Ah et ma hakka jälle valetama? Põle lapsest soadik tõtt reakin, akka nüüd vanast peast valetama…
Mäluga on alati ohtlik vaidlema minna. Olin siiani veendunud, et selle väikese armsa loo „Härra Vene maailm” (Jämejala haigla omaaegsest raamatupidajast) võtame Margiga üles enne tema mängufilmidebüüti „Jõulud Vigalas”. Tegelikult on „Härra Vene…” miksimine mõlemast filmist, nagu täna, aastakümnete takka, arhiivis vaadata saan.
Pahandused tulevad eht soosaarelikult: Tallinnfilmi värske direktor Andres Arnover on lasknud dokfilmi käiku kaheosalisena, st kahekümneminutisena. Härra Vene fantasmid Einsteini relatiivsusteooria matemaatilistest vigadest on aga nii lummavad, et muidugi läheb film lõhki. Mark teeb „põrandaaluse” kolmanda osa montaaži, mina saan hakkama helide ja kokkusalvestusega (heliosakonnas kõik omainimesed), labor tuleb vandenõuga kaasa ja nii valmib ka kolmanda osa koopia, millest kuuldes stardib stuudio direktor vertikaalselt. Pühas plaanimajanduses on säärane asi kujuteldamatu jumalavallatus! Andres Arnover on lihtne mees, kes on tõusnud operaatori assistendist stuudio direktoriks ning nüüd ilmselgelt kujutab ette Margi, juba staardokumentalisti, pahatahtlikkust või suisa lugupidamatust tema suhtes. Edasine on piinlikuvõitu epopöa, millesse segatakse ka pereliikmeid jne, Mark koristab „ebaseadusliku” osa ära, Filmiarhiivis on see üleval kui kaheosaline film ja kõige selle kohal lehvib müüt ideoloogilistest põhjustest, mis aga vaid osaliselt õige on…
Pooletunnise koolikatsumisfilmi või ehk algfilmi „Õpetaja” (1979) tegemine enne täispikka filmi „Jõulud Vigalas” (1980) on miskipärast mõjunud Margile solvavalt kui konkurentide poolt peale sunnitud käik, mis muidugi tõsi pole. Kõik need nn konkurendid — Neuland, Simm, Urbla — on lahkelt nõus filmis kaasa lööma. (Kahju vaid, et „Õpetajast” koopiat ei tehtud, nii et seda ei eksisteerigi. Andeka tegija enesekesksus, seda jah, ja üleväärseks paisutatud kõrge enesehinnang — kes siis Marki ei tea. „Sa pole ju enne ühtegi juppi mängufilmi teinud ja tahad teha kohe täispikka? Sa ei tea, mis imeloom on näitleja.“) Stuudio elementaarne kaitserefleks, kuidas siis teisiti saanukski olla? Kummatigi paneb mind täna pead vangutama stuudio kergemeelsus suure filmi käikulaskmisel — otse hollivuudilikult eepiline „ballaadfilm” meie ahtakeste võimaluste juures: põleta mõis ja talud maha, aja sadakond karistussalga ratsanikku kohale, kutsu Venemaalt sajandialguse auruvedur ja vagunid Haapsallu, lepi kokku Haapsalu sõjalennuvälja tegelastega, et nad laenaksid nädalaks või rohkemakski paarkümmend soldatit tsaariarmee sõdureid mängima… Vaat et 40 näitlejat, nii suuremates kui väiksemates osades… Stsenarist, režissöör ja operaator üheaegselt!!
Vigalas on mu isapoolsed juured. Kas mõni mu sugulane möllab ka 1905., „meeltetulekahju” (J. Kross) aastal seal? Mu äia kaks venda, 18-aastase Kristofi ja 20-aastase Eduardi, tapavad karistussalklased Kehtnas külanoorte tantsusimmanil Matsi talus just 1905. aasta jõululaupäeval.
See on ju kõik siinsamas, käeulatuses…
