VASTAB ANDREI PROŠKIN

Vene kinematograafias on lavastajate dünastiad tavaline nähtus. Tuletagem meelde: Jefim Utšitel ja Aleksei Utšitel, Andrei Kontšalovski ja Jegor Kontšalovski, Andrei Hržanovski ja Ilja Hržanovski, Aleksei German ja Aleksei German noorem. Ning lõpetuseks Aleksandr Proškin ja Andrei Proškin.

Andrei Proškiniga kohtusin eelmise aasta novembris 18. Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil, ta oli võistlusprogrammi žürii liige. Andrei on neljakümne viie aastane. Tema isa Aleksandr Proškin on lavastanud filmid „Viiekümne kolmanda külm suvi” (1988), „Näha Pariisi ja surra” (1992), „Must vari” (1995), „Vene mäss” (2000), „Trio” (2003), „Ela ja mäleta” (2008), „Ime” (2009) ja „Lunastus” (2012), lisaks seriaalid „Mihhailo Lomonossov” (1986) ja „Doktor Živago” (2006). Andrei Proškini kõige tuntumad filmid on „Spartak ja Kalašnikov” (2002), „Minnesota” (2009) ja „Hord” (2012).

 

Olete teise põlve filmirežissöör, eriala valikut mõjutas ilmselt isa?

Aga muidugi! Mulle ei avaldanud mõju üksnes asjaolu, et isa oli režissöör; kogu perekonnaring oli seotud filmindusega. Meil käisid külas imeväärsed inimesed: Innokenti Smoktunovski, Georgi Rerberg, Armen Džigarhanjan. Kuulasin nende jutuajamisi ja see haaras mind pööraselt kaasa. Peale selle käisin koos isaga võttepaikades, ekspeditsioonidel, mulle meeldis kohutavalt sagin ja segadus, mis valitseb alati võtteplatsidel, ning sealne ideede kaos. Kinomaailmal on üüratu võlujõud. Arvan, et kui minust ei oleks režissööri saanud, oleksin ikkagi nii või teisiti sellesse maailma sisse imbunud.

 

Kes oli teie juhendaja VGIKis?

Marlen Hutsijev. Kuid mitte VGIKis, vaid kõrgematel režissööride kursustel.

Pärast keskkooli lõpetasin ülikoolis ajakirjanduse eriala, kuid ma ei ole elukutselise ajakirjanikuna kunagi töötanud, olin teleprogrammide režissöör. Tegin publitsistikat, üsna kehvi saateid. Neis lükatakse alati ette idee. Režissööri vajatakse selleks, et idee ei trügiks liialt esile ja ei oleks samal ajal silmanähtavalt maha surutud.

 

Kuid neil aastatel, mil töötasite teleajakirjanduses, oli sõnavabadust rohkem kui praegu. Nii väidavad teie kolleegid Venemaal.

See on illusioon. Tegime Ren TVle kunagi saate skulptor Zurab Tseretelist, kanal oli mingil määral Moskva võimude mõju all, ja kuidas meid siis lausa peksti.

Arvan üldiselt, et sõnavabadus on unelm, õhulosside ehitamine. Nii ajakirjanduses kui filmikunstis. Alati on teatavaid piiranguid.

 

Arvan, et saates Tseretelist ei õhkunud ülivaimustust.

Sellepärast meile peale lennatigi. Praegu arvan, et vahest ei olnud saade ka väga õiglane. Tollal oli heaks tavaks Tseretelit sõimata.

 

Ometi oli Tsereteli Moskva tolleaegse linnapea Juri Lužkovi lemmik.

Just seepärast ei suudetud teda taluda. Muidugi oli põhjuseks ka tema maitsetu hiigelskulptuur, kuid rohkem ärritas lähedus Lužkoviga. Ent kui vaadata ajalukku, kasvõi renessansiajastusse, siis Leonardo da Vinci ja Michelangelo olid samuti kellegi soosikud, kas Rooma paavstide, kuningate või vürstide hellikud. Loomulikult ei saa Juri Lužkovi ja Aleksander Borgiat võrrelda, nii nagu ei saa Leonardot ja Tseretelit.

 

Teie esimene film „Spartak ja Kalašnikov” valmis kõrgemate režissööride kursuste lõpetamise aegu.

Ei, selleks ajaks olin jõudnud juba erinevates võttegruppides režissööri assistendina ja teise režissöörina töötada. Sealhulgas Karen Šahnazaroviga, teda pean samuti oma õpetajaks. Koos isaga töötasin tema filmi „Vene mäss” juures. Ja siis peaaegu ootamatult avanes võimalus oma film teha.

 

Tegite väga südamliku filmi koduta lastest. Lastekodust ära jooksnud poisist ja koerast, kes tema juurde tuleb.

Too aeg oli vastikult vaene. Linnatänavad olid täis lapsi, kes palusid möödujatelt almust. Kõik ei olnud hüljatud lapsed, kuid ka neid oli. Esialgu tunti nendele kaasa, neid haletseti. Ajal, kui hakkasid meie filmi võtted, kutsusid sellised lapsed paljudes esile pigem vastumeelsust. Meie filmi üks läbivaid ideid oli näidata, milline traagika on need pesemata ja kaltsudes lapsed.

 

Teie „Minnesota” ei sarnane kuigi palju teiste nõukogude ja vene filmidega, mis räägivad  j ä ä v ä l j a  v a p r a t e s t  v õ i t l e j a t e s t.

„Minnesota” käsikirja autor on Aleksandr Mindadze. See ei ole üldse spordifilm, pigem sotsiaalne draama. Tean, et paljudele vene hokimängijatele läks film korda, isegi Vladislav Tretjak olevat kiitvaid sõnu öelnud. Muidugi on seda meeldiv kuulda, sest „Minnesota” ei ole üldse realistlik film. See on film unelmast, soovist provintsist välja rabelda, ettekujutusest, justkui elupaiga vahetusega saaks teiseks ka elu mõte.

 

Missugune isa film teile kõige rohkem meeldib?

Sellele küsimusele on mul raske vastata, kuna need on isa filmid — m i n u  i s a f i l m i d. Mulle meeldivad kõik. Ja seda enam, et igas filmis võib tunda tugevat režiid, kuigi need on vägagi erinevad lood.

 

Teie filmidest hämmastas mind „Hord”. Miks teile selline teema?

Kuldhord on meie minevik. Mitte ses mõttes, et tulid mingid vallutajad, püsisid siin aastasadu ja läksid jälle minema. Ei, Kuldhord jäi meisse endiselt. See on jätnud meie ühiskonna suhetesse tohutu jälje.

 

Teie film näitab suhteliselt rahulikku ajajärku Kuldhordi ja Venemaa vahel. Täpsemalt aega, mille sõnastas Jevgeni Jevtušenko: „Venemaa oli Kuldhordi võimuses, Venemaad ei olnudki peaaegu.” Kuid seda põnevam on vastasseis, Kulikovo lahing, esimene, mis näitas, et tatari väed ei ole võitmatud, et neid võib lüüa ja seda peabki tegema. Samal ajal on kummaline, et 1980. aastal, kui Kulikovo lahingust möödus kuussada aastat, ei tehtud sellest ühtki mängufilmi. Kas sellepärast, et filmi võtted oleksid kallid olnud? Või silmas pidades poliitkorrektsust — milleks tatarlasi ja üldse moslemeid ärritada?

Mõtteid Kulikovo lahingust film teha on praegugi. Tean, et Nikita Mihhalkov soovis teha filmi Dmitri Donskoist. Lugesin ise üht käsikirja sel teemal, küllaltki meelelahutuslikku. Mõistagi on säärase filmi tegemine ülikallis, meie oludes on see võimalik vaid riigi toetusel, seejuures mahus, mis läheb tunduvalt üle tavatoetuse.

 

„Hordi” tegemist toetas samuti riik.

Mitte just nii, selle filmi tegemisega kujunes vägagi tavatu olukord. Ühest küljest oli tegemist justkui riikliku tellimusega. Või peaaegu riikliku tellimusega. Filmi tegemise idee pakkus välja organisatsioon Õigeusu Entsüklopeedia. Sealsed juhid on väga haritud inimesed; tegemiskäiku praktiliselt ei sekkutud, puudus igasugune poliitiline surve. Kõik sai alguse sellest, et mulle helistasid produtsendid ja ütlesid: „Meil on idee teha film pühak Aleksist.” Ma ausalt öeldes mõtlesin, et kui kompanii nimeks on Õigeusu Entsüklopeedia, siis oleks mõttekas lihtsalt viisakalt ära öelda: teil on vaja, et inimesed tuleksid pühakotta ja nii edasi, ning ketserid — ei, see ei sobi mulle. Kuid nad veensid mind, et nad ei vaja mingit propagandafilmi, ja nii sai kõik alguse. Seega ajalooetapi määrasin mina. Ja kõik edasinegi selle teema raames oli minu otsustada. Õigeusu Entsüklopeedia juht Sergei Kravets toetas mind igati, kuigi talle avaldati survet. Kuid see organisatsioon ei ole õigeusu patriarhaadi osa, see on ilmalik organisatsioon. Väga julge otsus toetada sellist filmi. Esialgne stsenaarium ei olnud tööks kõlblik, kutsusin juurde Juri Arabovi ja alustasime nullist. Ning pöörasime loo isikukeskseks, inimlikuks ja filosoofiliseks mõtiskluseks.

 

Kas metropoliit Aleksi, keda kehastab Maksim Suhhanov (tunnistatud 2013. aasta PÖFFil parimaks meesnäitlejaks osa eest Konstantin Lopušanski filmis „Roll”) tegi tõepoolest pimeda Taidula nägijaks?

Üldiselt on tegemist apokrüüfilise looga; rahvapärimustes esineb ka lugu sellest, kuidas jumala karjane ravis imekaunist vürstinnat. Nagu teate, liiguvad erinevate rahvaste folkloorsed lood ühest paigast teise ja sel teekonnal muutuvad väga oluliselt. Ent pühak Aleksi sõitis tõepoolest Kuldhordi, et seal palvetada vene rahva nimel ja seega ära hoida järjekordne röövretk Moskva vürstiriiki.

Tegelik kaos, segaduste aeg, kus üks khaan vahetas õige varsti teise välja, olles just võimule saanud ja sugulasest võistleja tapnud jne, algas Kuldhordis hiljem. Kuid kogu välise hiilguse juures, mida näitame oma filmis, oli Kuldhord juba tol ajal liivale rajatud. Kulikovo lahinguni jäi veel pool sajandit. Tegelikult ei olnud Mamai seaduslik valitseja, ta ei kuulunud Tšingis-khaani suguvõssa ja seega ei oleks üldse saanud khaan olla. Ta oli väeülem, Euroopa mõistes näiteks kindral-feldmarssal, võimu haaras ta tugevama õigusega, mitte ei saanud sünni­järgselt. Võib öelda, et Mamai oli mässaja, seaduslik khaan Tohtamõš oli tollal pagenduses, ja tegelikult aitas Dmitri Donskoi võit Mamai vägede üle Kulikovo lahingus 1380. aastal Tohtamõši võimule. Sellest hoolimata põletas ta kahe aasta pärast Moskva linnuse maha — et Dmitri Donskoi liiga ülbeks ei muutuks. Kuid pärast Kulikovo lahingut olid vene vürstide ja Kuldhordi suhted hoopis teised kui varem. See oli väga võimas võit. Samal ajal ka Pyrrhose võit, säärane hulk lahingus hukkunuid oli Venemaale katastroof, surma said ennekõike elukutselised sõjamehed, vägilased, kelle väljaõppeks läks vaja aastaid.

 

Teie filmi vaatas ka patriarh Kirill. Kas see meeldis talle?

Pärast läbivaatust vestles ta minu ja Juri Araboviga, kuid juttu sellest, kas film talle meeldis, ei olnud. Ainus, mida ta ütles, oli see, et pühak Aleksi elus ei olnud midagi sellist, nagu „Hordis” näidatakse. Seega, kas sellist filmi oleks vaja teha olnud. Pärast lühikest vaikust ta lisas, et eluloolises tegevuskäigus ei ole ka midagi niisugust, mida ei võinud juhtuda. Patriarh sõnas lõpetuseks: „Tähendab, teil on õigus sellisele kujutlusele.”

 

Teie seni viimane film on „Orlean”.

See jõuab kinodesse alles märtsis, nii et sellest on veel vara rääkida. Tegemist on fantastiliste elementidega musta komöödiaga. Kokku panna osised, mis omavahel kokku ei sobitu, see meeldib mulle. Võtted toimusid 2014. aasta kevadel Krimmis, just sealsete kõigile teada sündmuste aegu.

 

B. T.: Andrei Proškini arvamused Krimmi sündmustest ei ole ühesed. Meie reformistidest ja sotsidest poliitikud ei näe nüansse, nende jaoks on vaid must ja valge, vahepealseid toone ei ole olemas. Eksisteerib vaid Valge Maja ja Kapitooliumi arvamus. Mind valdab arusaamatus, kui Sven Mikser laseb end pildistada kiiver peas soomustransportööri taustal — samas ei ole ta päevagi sõjaväes teeninud. Jääb mulje, et kui Vene okupatsioon peaks korduma, siis täpselt samamoodi astub ta lennuki trepile ja lendab üle Suure Lombi.

Proškin ei ole üldsegi Putini poolehoidja. Ta kirjutas alla avaldusele, milles protesteeriti ukraina dokumentalisti Oleg Sentsovi arreteerimise vastu, keda süüdistati terroriaktide ettevalmistamises.

 

Miks te astusite Oleg Sentsovi kaitseks välja, te isegi ei tunne teda?

Tõepoolest, ma ei ole temaga tuttav, tõesti, miks? On selline mõiste nagu elukutsesolidaarsus. Esiteks on ta minu kolleeg. Teiseks, me kogusime informatsiooni. Näiteks ajakiri Seanss korraldas aktsiooni, saatis Olegi ja tema filmide kohta info paljudele tuntud filmitegijatele. Ja need, tutvunud informatsiooniga, avaldasid oma arvamust. Me ei suuda ka mõtetes selle peale tulla, et Oleg Sentsov on terrorist ja kavandas pommirünnakuid. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et ta oli kunagi vastu Krimmi ühendamisele Venemaaga. Kuid et kunstnik oleks terrorist, see on vastuvõtmatu, tal on muidki võimalusi oma arvamust avaldada. See, mida me viimasel ajal näeme, et ükspuha millise tegevuse puhul võidakse kriminaalkoodeksist vastav paragrahv leida, on kodanikuühiskonnale hukatuslik.

 

Mida te Krimmis nägite?

Sõitsime sinna pärast referendumit. Inimesed olid ülendatud meeleolus. Ükskõik kellega suhtlesime, kõik olid vaimustuses. Absoluutselt kõik inimesed; autod olid ehitud Vene lippude ja Georgi lintidega. Ja referendumi tulemus 90 protsenti või selle ümber, ma ei jaga midagi protsentidest, kuid mulle tundub, et kõik oli õiglane. Arvan, et enamik sealsetest elanikest toetab tõepoolest rõõmuga Krimmi ühendamist Venemaaga. Valdav enamik Krimmi elanikke on end alati pidanud venelasteks ja seda maad osaks Venemaast. Krimm on tundnud end alati Venemaa osana ja pidanud ülekohtuseks, et ta aastakümneid tagasi liideti teise riigiga. Ja teine põhjus on see, et Krimmi inimesed elavad kohutavas vaesuses. See vapustas mind. Meil on kombeks lihtsustada olukordi, viia kõik „jah” või „ei” suhtele, kuid elu on palju keerulisem ja paradoksaalsem. Nii on ka Krimmiga. Ühest küljest puudutas see väga Euroopat, ja me teame, millised kolossaalselt traagilised tagajärjed see esile kutsus. Teisest küljest, kui ikkagi sajad referendumi vaatlejad protseduuri jälgisid ja enamik neist võltsimisi ei tuvastanud, siis tuleb tegelikkusega arvestada.

 

Vestelnud BORIS TUCH

Vene keelest tõlkinud SULEV TEINEMAA

 

ANDREI PROŠKIN on sündinud 13. septembril 1969. aastal Moskvas. Tema debüütfilm „Spartak ja Kalašnikov” (2002), mis linastus ka PÖFFil, võitis Venemaa filmikunsti- ja -teaduste akadeemia parima filmi auhinna Kuldse Kotka, žürii eriauhinna festivalil „Kinotavr”, parima filmi auhinna Zlini ja Buenos Airese festivalil. Filmid: 2002 „Spartak ja Kalašnikov” (Spartak i Kalašnikov); 2004 „Ööliblikate mängud” (Igrõ motõlkov, „Kinotavri“ eriauhind); 2005 „Kroonu Dekameron” (Soldatski dekameron); 2008 „Vanglakoloonia” (Sudebnaja kolonija, lühiteleseriaal); 2009 „Minnesota”; 2010 „Apelsinimahl” (Apelsinovõi sok); 2012 „Hord” (Orda, parima režissööri ja naisnäitleja auhind 34. Moskva filmifestivalil, viis Kuldset Kotkast ja seitse Nika auhinda); 2014 „Tõlk” (Perevodtšik, lühiteleseriaal).

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon