• Artiklid 30.01.2023

    DOKUMENTAALFILMI PIDU AMSTERDAMIS

    Jüri Kass

    Amsterdami dokumentaalfilmide festival „IDFA” on maailma suurim ainult dokile pühendatud festival. See on sündmus, kus enamus ambitsioonikamaid Euroopa dokumentaliste (palju on külalisi ka teistelt kontinentidelt) üritab osaleda oma filmi või töös oleva projektiga, ja kui sellist hetkel pole, siis lihtsalt selleks, et näha, mida teised teevad, ja suhelda kolleegidega. Nn networking ehk erialase võrgu punumine on filmitegija elu möödapääsmatu osa. Covidi-aastatel oli vahetu suhtlus tugevalt häiritud, seetõttu pole imestada, et sel korral kihas Hollandi pealinn nii peomeeleolus filmitegijatest kui ka elevil kinopublikust.

    Kirjutasin kümne aasta eest samuti TMKle loo „IDFAst”, mis siis tähistas oma veerandsajandit. Vahepealsete aastate jooksul on mul õnnestunud kolme dokiga ka ise sellele marjamaale pääseda1, sedapuhku võtsin selle tee ette puhtalt eneseharimiseks, et näha, kuhu dokumentalistika maailm liigub.

    Paratamatult tuleb teha valikuid, sest kõiki filme pole võimalik vaadata. Festivalil on 16 programmi, olulisim on rahvusvaheline võistlusproramm 13 filmiga, kuid ülipopulaarsed on ka „meistrid” või „festivalide paremik”, nii et hiljaks jääjatel pole lootustki saali pääseda.

    Jõudsin nelja päeva jooksul vaadata kümme filmi ja kuulata USA dokumentalisti Laura Poitrasi meistriklassi. Valik oli subjektiivne, nagu seda on ka järgnev väike peegeldus muljetest ja mõtetest.

     

    Püüd mõista vastuolulist

    „IDFA” prestiiž garanteerib, et alati leiab programmist mõne elava klassiku teoseid. Minu valikusse sattus Steve Jamesi „Kaastundlik spioon” („A Compassionate Spy”), mida Hollywood Reporter iseloomustab kui nüansirikast portreed spionaažist ja armastusest. James on sees enam-vähem kõikides dokumentaalfilmi õpikutes oma 1994. aasta filmiga „Hoop Dreams” („Korvpalliunistus”), mis jälgib viie aasta jooksul kahe afroameerika koolipoisi pürgimist profikorvpalluriks, et lahendada seeläbi probleemid, mida sündimine afroameeriklasena neile on põhjustanud. „Hoop Dreams” on praeguseks teeninud üle 11 miljoni dollari kassatulu.

    James on kogu oma karjääri jooksul püüdnud mõista alusetult või küsitavalt süüdistatud inimesi. Tema värske film avab seniteadmata tahke USA tuumaprogrammi lekitamisest Nõukogude Liidule. Peategelasteks on füüsik Ted Hall ja tema naine Joan.

    Teismeline Ted Hall värvati 1943. aastal tööle Manhattan Projecti. Kui terane poiss mõistis, et nende „kontor” töötab välja aatompommi, tekkis tal sinisilmne mõte, et kui sama tehnoloogia oleks olemas ka Nõukogude Liidul, ei julgeks ameeriklased massihävitusrelva kasutada, sest sama võidakse teha nende vastu. Noormees informeeris ameeriklaste edusammudest Nõukogude saatkonda. Niisiis, astus sammu, mille eest karistati surmanuhtlusega, lootuses, et päästab maailma. Vähemalt on selline autori konstrueeritud narratiiv.

    Ted Hall suri 1999. aastal, ilma et tema süüd oleks suudetud tõestada. Mida see tõestamine oleks kaasa toonud, on teada Julius ja Ethel Rosenbergi kaasusest, kes saadeti 1953. aastal reetmise eest elektritoolile paranoiaajale kohaste fanfaarihelide saatel. Seegi sündmus on „Kaastundlikus spioonis” õõvastavate kaadritega kajastatud.

    Nagu öeldud, esitab James narratiivi, mille kohaselt soovis Ted Hall päästa maailma ja oli valmis minema selle nimel surma (või vähemalt pikaks ajaks trellide taha). Režissöör laseb seda ülipõnevat ja vastuokslikku lugu jutustada Tedi naisel Joanil. Seeläbi saab spiooniloost soe armastuselugu. Ted ja tema surmapatust teadlik Joan jätavad vaatajale sümpaatse, inimliku mulje, mis arvatagi seab režissööri olukorda, kus need ameeriklased, kes suhtuvad reetmisse nulltolerantsiga, nõuavad ka tema skalpi. Dokifestivalid suhtuvad üldiselt soosivalt nõrgematele või vaigistatutele hääle andmisse — nii esilinastus „Kaastundlik spioon” sel aastal Veneetsias ja osales „ IDFAl” „meistrite” kategoorias.

    Samasse, ebamugava tõe väljaütlemise rubriiki kuulub ka selle aasta „IDFA” avafilm „Kõik, mida sa näed” („All You See”). Režissöör Niki Padidar, kes seitsmeaastaselt kolis Iraanist Hollandisse, toob ekraanile immigrantide kogemused uuel kodumaal. Lühidalt kokku võttes: vaatamata Hollandi ühiskonna justkui kõrgelt arenenud sallivusele võõraste vastu, ei võeta teistsuguse kultuuritaustaga inimesi omaks.

    Ekraanil jagavad oma mõtteid kolm tüdrukut, samuti üks Somaalia päritolu naine, kes on kakskümmend viis aastat Hollandis elanud, lõpetanud ülikooli ja töötab moodsas kollektiivis. Kuna tegemist on tumedanahalise kräsupeaga, kostitatakse teda tänavatel väsimatult selliste küsimuste ja kommentaaridega, nagu: kas sa kammid ka, kas sa päevitad ka, teist ei saa aru, kas te olete puhas, kas sa räägid hollandi keelt, kas sa oled ümber lõigatud, jne. Ta rääkis filmis loo, kuidas üks tema töökaaslane tihkus nutta ja teine seletas, et Fred on surnud. Kes on Fred, ei selgitatud. Arvata võis, et kass või madu. Naine möönis, et tal puudub selliste probleemide puhul kaastunne, kuna ta on näinud oma lähedaste vägivaldset surma. Kultuurikogemused on erinevad.

    Filmile on ehitatud stuudiodekoratsioon, neli kõrvuti asetsevat tuba, milles tegutsevad tegelased on justkui loomaaiaasukad, keda saab pileti eest vahtida. Kuigi autor ise ekraanile ei ilmu, esitab ta oma mõtteid jutustaja tekstina, samuti näeme koduvideost tema vanaisa maja Iraanis, millega seostub helge lapsepõlv. Kogu käsitlus on ilmselgelt autori enda läbielatud kogemuste projektsioon. Padidar on tunnistanud, et tal on palju sõpru ja perekond, aga talle tuletatakse pidevalt meelde, et ta ei kuulu siia.

    Filmile järgnenud küsimuste ja vastuste voorus küsis üks vaataja: „Te olete saanud Hollandis hariduse ja režissööri elukutse. Lõputiitritest oli näha, et seda filmi toetasid Hollandi fondid. Kas selles kontekstis on ikka õige näidata asju nii mustalt?” Autor vastas, et ta ei näita mustalt, vaid esitab teistsuguseid seisukohti. Kõnekas küsimus igal juhul.

     

    Isiklikud filmid on siirad

    Minu eriline huvi kuulub isiklikele filmidele, filmidele, milles autor astub ise ekraanile ja muutub teose lahutamatuks osaks. Tänapäeval on valdav arusaam, et autor konstrueerib loo, isegi siis, kui see on filmitud vaatlevas stiilis. Autori positsioon peaks igal juhul vaatajatele aimuma, vastasel korral on tegemist juhusliku kogumi elulise materjaliga. Ja kui esitada seisukoht, siis tuleb selle eest ka vastutada. Üks viis autori positsiooni jõulisemalt kehtestada ja vastutuse kontuure teravamaks timmida on autori selgesõnaline asumine filmi tegelase rolli. See lisab peaaegu kindlasti intiimsust ja loodetavasti ka usaldusväärsust, sest luust ja lihast autor ise viibib sündmuste keskel ja mõjutab neid nii nagu teisedki filmi tegelased. Siin on ka omad ohud, näiteks kui autor laotab oma saladused kogu ilus vaataja ette, kuid teeb seda kaalutletult, näideldes kaamera ees siirust. Sellisel juhul näeb vaataja selle kohe läbi ja distantseerub. Oluline on mõista, kas autori isiku „segamine” loosse annab sellele mingi uue hingamise võrreldes sellega, kui seda poleks tehtud.

    Valisin rahvusvahelisest võistlusprogrammist välja kaks filmi, milles autor oli ise ka ekraanitegelane. Mul oli õnnelik käsi, sest üks neist sai parima filmi, teine parima režii preemia. Kui ühe puhul oli autor vahetu tegelane sündmustes, siis teise puhul otseselt mitte ja ma pole siiani kindel, kas film oleks kaotanud, kui seda ei oleks konstrueeritud autorikesksena.

    Räägin esmalt rahvusvahelise võistlusprogrammi parima filmi auhinna võitnud taani režissööri Lea Globi dokumentaalfilmist „Apolonia, Apolonia”. Filmi peategelane on poola-taani-prantsuse päritolu figuratiivmaalija Apolonia Sokol. Siis, kui Glob kolmteist aastat tagasi Apoloniat ülikooli projekti raames filmima hakkas, oli too alles teismeline, kes elas Pariisi underground-teatris koos oma prantslasest isa, valgevenelasest ema ja suure hulga boheemlike tegelastega. Selles vabameelses seltskonnas arenes tüdrukul soov saada kunstnikuks. Ta pääses Pariisi prestiižsesse Académie des Beaux-Arts’i ja asus õppima figuratiivmaali. Paralleelselt kunstnikuteega kulgeb filmis tema naiseks saamise ja seksuaalse eneseavastamise protsess. Tüdruku sees on tohutu vedru, mis tõukab teda saama üha paremaks, kõige paremaks.

    Olla tõeline kunstnik on üks selle filmi tähtsamaid teemasid. Feministlik kunstnik. Mida see tähendab? Kuidas saada kinnitust, et sa oled andekas, et see, mida sa teed, on kunst? Pidev kõhklemine põhjustab vaimset pinget ja tagasilööke. Apolonia võitles oma positsiooni eest tähesüsteemis ennastsalgavalt. Glob filmis seda kannatlikult pikki aastaid.

    Kõige grotesksem on episood, kus Apolonia sõlmib orjastava lepingu ameerika kunstikoguja Stefan Sim­chowitziga. Ta peab raha nimel maalima kõvasti rohkem, kui suudab, kümme suuremõõdulist õlimaali kuus tavapärase nelja asemel. See tõmbab noore kunstniku täiesti tühjaks. Kahjuks jääb ka kommertsedu tulemata. Kriitikud ütlevad, et inimestel tema maalidel puudub elu. Noore naise viimanegi enesekindlus kipub kaduma.

    „Apolonia, Apolonia” maailma esilinastusel oli kohal ka filmi peategelane Apolonia Sokol (kübaraga), kes tänas režissöör Lea Globi visaduse eest teha filmi kolmteist aastat. Siitpeale tuleb mõlemal naisel oma eluga ilma teineteiseta hakkama saada.
    Riho Västriku foto

    Aga tänaseks on Apolonia ennast tõestanud. Näituste ja galeriide nimekiri, kus ta on esinenud, on muljetavaldav. Ise on ta öelnud: „Kunst ei ole olnud ega ole ka praegu naistele alati kättesaadav. Kui vaadata lääne kunstiajalugu, siis on naisi kujutatud peamiselt seksuaalobjektide või allegooriliste sümbolitena mehe vaatenurgast. Olles ise naine, ei maali ma naisi kui „naiskehasid” või seksuaalobjekte, vaid rohkem kui inimesi, kellega ma samastun.”

    Teine oluline liin filmis on inimsuhted. Apolonia ellu ilmub radikaalfeministliku liikumise FEMEN liige, ukrainlane Oksana Šatško, kes sai 2013. aastal Prantsusmaal poliitilise varjupaiga. Oksanast saab Apolonia muusa ja partner. Kahjuks ei kulge Oksana elu nii, nagu ta sooviks, vaimne koorem muutub talumatuks ja ta võtab 2018. aastal endalt elu.

    Kõik see juhtub tegelastega, kel vanust alla kolmekümne aasta. Režissöör oli neist mõned aastad vanem ja tõenäoliselt tundis tüdrukute ees teatavat vastutust. Filmi ilmub režissöör kui tegelane. Me näeme teda hingamisaparaadi all teadvuseta olekus. Äsjane sünnitus on olnud ränk, käib võitlus Globi elu eest, ees ootavad lugematud operatsioonid. Režissööri sõnul sündis sellest isiklikust kogemusest otsus muuta film universaalsemaks, kunstniku portreest dokumentaalfilmiks naistest, kellel on erinev elusaatus.

    Nagu eelnevalt märkisin, pole ma päris veendunud, et see konstruktsioon lõpuni töötas, aga ilmselt ei teinud see filmile ka kahju. Peategelane oli nii värvikas, nii selge ambitsiooniga ja samas nii impulsiivne, et vaataja istub igal juhul ligi kaks tundi nagu sütel. Lisaks veel Šatško traagiline kõrvalliin ja kapaga moodsat kunsti.

    Mis puutub aga filmi „Palju kära suremise pärast” („Much Ado About Dying”), mis võitis parima režii preemia, siis seal ei tekita Simon Chambersi tegutsemine samaaegselt režissööri ja ühe peategelasena mingit küsimust. Chambers viibis Indias, et oma elu uuele rajale suunata, kui talle hakkas helistama tema onu David, kes rääkis, et hakkab vist surema. Chambers otsustas loobuda oma isiklikest plaanidest ja sõitis Londonisse, et sureval onul silma peal hoida. Ootamatult oma onu hooldajaks saanud,  otsustas ta hakata nende omavahelist suhtlust dokumenteerima.

    „IDFA 2022” parima režii preemia võitja „Palju kära suremise pärast”. Režissöör Simon Chambersi surev onu.

    Teemat oli. Onu David on tõeline draamakunn, iseteadev, pretensioonikas, kuid samas ka artistlik, särav tüüp, kes esitab alailma katkendeid Shakespeare’i loomingust. Tema kodu on täis tuubitud tarbetut kola, erinevate virnade vahel saab liikuda vaid külg ees. Midagi ära visata ei tohi. Ta toitub konservidest, mida on varutud mitmeks aastaks. Maja on täis erinevaid, käepäraselt parandatud elektrisoojendajaid.

    Chambersi katsed onu eluviisi või elukohta „mõistlikult” ümber kujundada põrkuvad otsekui vastu seina ja toovad kaasa teineteise kallal näägutamise. Küllap tuttav olukord paljudele, kes on oma vananevaid lähedasi aidata üritanud. Aja jooksul selgub, et ekstsentrilisel Davidil polegi plaanis surema hakata, vähemalt mitte esialgu. Ta naudib täiega oma elu just sellisena, nagu see on. See, et ta on suutnud vennapoja „ära rääkida”, üksnes lisab naudingut. Publik on garanteeritud. Raevukalt, tihti (pool)alasti Shakespeare’i monolooge lugedes tunneb ta end omas elemendis.

    Publikut on aga veelgi, nimelt naaberkorteris elav poolakatest abielupaar, kes Davidit hooldab ja kellel on lootus pärida mehe maisest varast üht-teist (kui mitte kõik). Ka selle teemaga peab Chambers tegelema. Nii nagu ka müstilise noormehe Rodrigoga, kes on kunagi onu Davidit hooldanud ja kellele David regulaarselt kopsakaid rahaülekandeid teeb.

    Siis läheb keerulisemaks: üks paljudest vigastest elektrisoojendajatest paneb maja põlema. Kõik hävib ja David tuleb paigutada hooldekodusse. Kodu ja tulevikulootuseta jäänud poolakad kolivad tagasi kodumaale. Rodrigol kästakse vanamehe ärakasutamine lõpetada. Siitpeale hakkavad endast teravamalt märku andma ka mitmed haigused, millega seoses kasvab vanamehe jonn arstide ettekirjutuste järgimisel. See kiirendab haiguste kulgu, kuid lisab ka Davidile trotsi asju omamoodi teha.

    Chambersi dokumentaalfilmis võib leida palju sarnasusi kahe Oscariga pärjatud Florian Zelleri mängufilmiga „Isa,” mida ETV hiljuti näitas. Isegi asjade peitmine/kaotamine oli olemas. Vahe on eelkõige selles, et üks valmis näidendi ekraniseeringuna, teise ekraniseeris elu. Suremise lugu on tegelikult elu lugu, inimeseks olemise lugu. Režissöör on osa sellest loost. Ta näib ekraanil ja autoritekstis siiras. Tragikoomilised stseenid Chambersi filmis panevad vaataja ühtaegu nii nutma kui naerma. Meeleheitel Chambers ütleb muu hulgas, et soovis mingil hetkel, et onu oleks oma lubaduse teoks teinud ja ära surnud. See ei peata teda järgmisel korral uuesti kell kaks öösel taksoga onu juurde kihutamast, kui surm väidetavalt taas „uksele koputab”. Lõpuks saab surm Davidi siiski kätte. Viis aastat hiljem, kui ta on selle arvatavast tulekust vennapojale kuulutanud.

    IDFA 2022 parima režii preemia võitja Simon Chambers („Palju kära suremise pärast”).
    Riho Västriku foto

    Chambersi dokil on mitu omadust, mis teevad sellest hea filmi: vastuoluline ja karismaatiline peategelane; hea lugu, mille märksõnadeks on „elu”, „surm”, „armastus”, „üksildus”; siiras autor, kes on üksiti teine peategelane. Publikul on sellise looga lihtne samastuda, sest emotsioonid on ehedad. Tundub lollikindel skeem hea filmi lavastamiseks, aga nagu ma ütlesin, selle ekraniseeringu käivitas elu ise. Chambers haaras võimalusest ja tegi režiiliselt ja kinematograafiliselt õigeid valikuid. Keegi teine ei oleks saanud teha täpselt samasugust filmi.

    Huvitav, et olles vaadanud ära nii „Apolonia, Apolonia” kui „Palju kära suremise pärast”, mõtlesin, et olen vist näinud selle aasta võidufilme. Nädal aega hiljem avalikustatud žürii otsus kinnitaski seda. Siit oleks kiusatus teha järeldus, et hea filmi tunneb ära igaüks. Kahjuks ma tean, et see pole alati tõsi.

     

    Kommentaar:

    1 Ksenija Ohhapkina „Tule tagasi vabana” võitis 2016. aastal keskmise pikkusega dokkide kategoorias žürii eripreemia, 2019. aastal aga linastus tema „Surematu” festivalide paremiku programmis. Mõlemad filmid tootis OÜ Vesilind. 2016. aastal oli võistlusprogrammis ka Audrius Stonyse „Naine ja liustik”, mille kaastootja oli Vesilind.

  • Arhiiv 30.01.2023

    NOVEMBRIPÄIKE VANAMUUSIKA TAEVAS

    Jüri Kass

    Tavaliselt kuulutab novembri lõpus saabuv esimene lumi Eesti noorima vanamuusikafestivali „Tallinn feat. Reval” algust. Nii maapinnale kui kontserdisaalidesse tekivad rõõmsad, helged laigud. Kui esimese eest hoolitseb Looja, siis helimaailmas toimuva eest kannavad hoolt meie auväärsesse Revalisse kohale rännanud muusikud, kes pakuvad kuulamiseks seda, mis neile parasjagu parim ja südamelähedasim tundub.

    Nii Tallinn kui ka Eesti tervikuna on üsna festivalirikas. Neid jätkub igale maitsele ja igasse aastaaega. Vanamuusikaga seonduvatest on mõned juba üsna pikkade traditsioonidega, neist vanim on alates 1982. aastast toimuv Viljandi vanamuusikafestival, millele järgneb tosin aastat hiljem alguse saanud Haapsalu vanamuusikafestival. Aastast 1989 toimunud „Väravatorni barokkmuusika päevad”, hilisema nimega „opeNBaroque”, on nüüdseks oma muutunud sisuga transformeerunud „Mustonenfestiks”. Kui lisada siia veel „Bachfest”, EMTA varajase muusika keskuse korraldatavCeciliana”, Tallinna klavessiinifestival, Tartu vanamuusikafestival „Orient et Occident” ja suuresti vanamuusika poole kalduv „Kirikupühad Maarjamaal”, saame üsna rikkaliku valiku. Viimased viis aastat on seda valikut täiendanud festival „Tallinn feat. Reval”.

    Iga festival kipub olema oma korraldaja(te) nägu, see on loomulik. Kui Haapsalust tasub otsida eeskätt suursugust sakraalsust ja Viljandist rahvalikku lõbusust, siis „Tallinn feat. Reval” paistab silma pigem oma vaoshoitud, peenekoelise HIPi (Historically Informed Performance) püüdluse ja mõnevõrra hillitsetud olekuga nii esitatava muusika kui esitajate mõttes, eelistades vanade pillide kasutamist ja pakkudes eeskätt väiksematele ja vaiksematele koosseisudele loodud muusikat. Ent mitte ainult. Seekordne festival paistis silma küllaltki mitmekesise valikuga nii vokaal- kui instrumentaalmuusika vallast.

    Kui kerida saadud muljeid festivali lõpust selle alguse poole, siis seekordse festivali lõppkontsert „Leipzig 1722: Telemann — Graupner — Bach” 27. XI Mustpeade maja valges saalis oli suursugune nii esituskoosseisult kui ürituse iseloomult, pakkudes publikule võimalust rännata kujutlustes paariks tunniks otse 18. sajandi muusikaelu sündmuste keerisesse, nimelt aastasse 1722, kui toimus konkurss Leipzigi Thomaskirche muusikajuhi ametikohale. Ihaldusväärsele ametipostile kandideerisid heliloojad Georg Philipp Telemann, Johann Sebastian Bach ja Christoph Graupner. Kõik nad olid kirjutanud selleks kantaadi, mille põhjal pidi valitama ametipostile parim meister.

    Vanamuusika guru Andrew Lawrence-Kingi käe all toodi ka festivali lõppkontserdil ansambli Vox Clamantis (kunstiline juht Jaan-Eik Tulve) ja Tallinna Barokkorkestri (kunstiline juht Egmont Välja, kontsertmeister Veronika Skuplik) esituses saalitäiest publikust koosneva žürii ette kolm, esialgu anonüümset kantaati: „Jesus nahm zu sich die Zwölfe”, „Aus der Tiefen rufen wir” ja „Wer sich rufet”. Jutustaja rollis valgustas kunagist, 18. sajandi konkursilugu ja parasjagu saalis toimuvat Peeter Volkonski. Mõned teksti nüansid läksid küll näitleja pisut kehva diktsiooni tõttu kaotsi, aga kuna õhtu põhirõhk oli muusikal, polnud sellest suuremat lugu.

    Festivali lõppkontsert „Leipzig 1722: Telemann — Graupner — Bach” Mustpeade maja valges saalis 27. XI: ansambel Vox Clamantis, solistid ja Tallinna Barokkorkester, dirigent Andrew Lawrence-King.
    Foppe Schuti foto

    Elavust ja teatraalsust lisas koori ja osa mängijate paiknemine rõdul. Solistide pidev nobe liiklemine „kooripealselt” alla saali orkestri ette ja tagasi üles andis tunnistust nende heast sportlikust vormist. Tahaksin esile tõsta meessolistide Anto Õnnise ja Tõnis Kaumanni ühtlaselt köitvaid etteasteid kogu kontserdi jooksul. Palju alla ei jäänud neile ka Taniel Kirikal. Naissolistid särasid pigem kooripealsel, orkestri ees jäi dünaamiline balanss liialt orkestri poole kaldu.

    Kui kolmsada aastat tagasi kujunes olukord selliseks, et favoriidile ja oma aja kuulsusele Telemannile pakutud tingimused ei sobinud, konkursitulemuste järgmine valik Graupner jäi siiski oma vana tööandja juurde Darmstadti ja alles viimane, „hädavariant” Johann Sebastian Bach asus uude ametisse, siis nüüdsel publikuhääletusel sai ülekaaluka võidu Christoph Graupneri kantaat „Aus der Tiefen rufen wir” („Põhjatuist sügavusist hüüame Su poole”). Auhinnaks lubati Graupneri muusikast kokku panna tuleva-aastase festivali „Tallinn feat. Reval” avakontsert.

    Kahtlemata mõjutab mis tahes heliteose vastuvõttu selle konkreetne ettekanne. Muusikute vaimustus suurepärasest kapellmeistrist ja püüd temaga sammu pidada ei suutnud siiski päriselt peita mõne orkestrandi liiga värsket tutvust oma mängitava pilliga ja nii osutus lugude tehniline teostus mõnevõrra ebaühtlaseks. Ja kuigi esimesena mängitud Bachi kantaat oli mulle kõige sümpaatsem (hiilates paratamatult juba kaugelt ära tuntava bachiliku käekirjaga), võib mõista ka neid, kes eelistasid teisena kõlanud kantaati. Orkester oli selleks ajaks esialgsetest häälestuslikest ja muudest sellistest „ehmatustest” mõnevõrra toibunud ja esitus oli juba märksa kindlam kui esimese kantaadi puhul. Nii saavutas Bachi kantaat „Jesus nahm zu sich die Zwölfe” („Jeesus kutsus need kaksteist enda juurde”) publikuhääletusel 2. koha. Ja omaaegne lemmik, Telemann kantaadiga „Wer sich rächet” („Kes kätte maksab”), jäi hoopis kolmandaks. Võib-olla on see minu subjektiivne arvamus, ent tundub, et vaimulike tekstide sügavuse muusikasse valamisel ei ole Bachile siiski konkurenti.

     

    Päev varem, kontserdil „Echos in Air” 26. XI Mustpeade maja Olavi saalis toimus midagi sootuks erakordset. Teadmine, et theorbi-mängija Mat­thew Wadsworth (Suurbritannia) on sage külaline festivalidel ja et tema CDd on pälvinud korduvalt ajakirja Gramophone tiitli „Editors Choice”, omandas hoopis uue tähenduse, kui pime muusik oma imelise ande publiku ette laotas. Võib vaid oletada, milliseid väljakutseid on tal tulnud ületada, omandamaks absoluutselt vaba ja lennukat musitseerimist sedavõrd keerukal pillil vaid kuulmise ja kehataju järgi. Ilmeksimatu kergusega tunnetas meistri käsi oma instrumenti ka kõige virtuoossemates käikudes. Kuulda sai Giovanni Girolamo Kapsbergeri (u 1580–1651), Robert de Visée (u 1655–1732/33) ja Alessandro Piccinini (1566 – u 1638) loomingut ning kava lõpus Laura Snowdeni 2018. aastal spetsiaalselt Matthew Wadsworthile kirjutatud väga sugestiivset ja kaunist lugu „Echos in Air”. Kogu kontserdi vaikne hõrk ilu (juba pill ise on selline) ja muusiku enese viimse liigutuseni läbi tunnetatud kunst mõjus sedavõrd lummavalt, et kontserdi lõppedes võinuks saali võlvide all hõljuvat tihedat vaikust lausa näha ja kombata. Harva esinev kvaliteetvaikus, mille järel puhkes tormiline aplaus. Oli ka põhjust: need, kelle muusikalist tunnetust harjumuspärane nägemismeel segab, olid tõstetud üles, võetud käekõrvale ja viidud rändama hoopis kõrgematele tajumise radadele. Pole ammu juhtunud, et mind miski kontserdil pisarateni liigutab. Õnnestav kogemus.

    Theorb’i-mängija Matthew Wadsworth.

    Igal aastal jaotub see festival Tallinna erinevaisse ajaloolistesse saalidesse. Neid imelisi interjööripärleid leidub rikkalikult ja festivali nimi „Tallinn feat. Reval” paistab lausa kohustavat vana Revali ilu eksponeerima.

    Kontserdil „Bach — Mozart — Haydn” 25. XI Teaduste Akadeemia saalis mängis Jacques Ogg (Holland) haamerklaveril. Tema ootuspäraselt kaasakiskuv ja virtuoosne esitus võistles publiku tähelepanu eest nurgas pealetükkivalt plinkivate kuusetulukestega. (Pillimäng mõistagi võitis, aga ebaajastupäraselt virvendavad tuled oleks tahtnud küll välja lülitada.) Jacques Oggi esitus oli teatraalne ja väga kõnekas; väikesed veiderdused fraseerimisel ja mäng ajaga mõjusid lihtsalt vaimustavalt. Kava lõpus kõlanud Wolfgang Amadeus Mozarti Sonaat B-duur (KV 570) oli pärast mitmeid minoorseid teoseid justkui kauaoodatud paradiis. Kahjuks hakkas pilli häälestus selleks ajaks juba väsimuse märke ilmutama. Pisut kahju oli sellestki, et kaunis saal oleks mahutanud julgesti kaks korda rohkem kuulajaid. Mine tea, oli see nüüd kõle novembriilm, hirm terve kontserdi jagu muusikat vaid haamerklaveri esituses kuulata või veel midagi, aga publiku hulk oli üsna kammerlik. Ent oma ala asjatundjad olid kohal ja vastuvõtt soe.

    „Bach — Mozart — Haydn” Teaduste Akadeemia saalis 25. XI: Jacques Ogg.
    Anna Pärdi fotod

    See hollandi vanameister on Eestis korduvalt esinenud ja meistrikursusi andnud. Mäletan, et kauges tudengipõlves tundus mulle täiesti utoopiline kammeransambli meistriklassi raames kuulsale spetsialistile ühte flöödisonaadikest esitada. 1990. aastatel oli niisuguste suurkujude siiakanti sattumine veel haruldane. Tänapäeval seevastu on mitmed väärtuslikud asjad muutunud ehk liigagi tavaliseks; loodetavasti osatakse neid sellegipoolest hinnata. Selgi korral toimusid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias meistrikursused haamerklaveri huvilistele, keda kuuldavasti jagus.

     

    Tallinna raekoda on 2022. aastal olnud linnaelu tähelepanu keskmes oma 700. aastapäeva tõttu. Festivali jooksul sai seal kuulata kahte kontserti: ansambli thélème kava Encyclopaedia clementina” 22. XI keskendus Clément Janequini (u 1485–1558) laululoomingule, vahelduseks mõned lautopalad muudelt autoritelt. Šveitsi-prantsuse neljaliikmeline vokaalansambel thélème Jean-Christophe Groffe’i juhatusel demonstreeris laulukunsti uhket tulevärki, seda nii vokaaltehnilise osavuse, ansamblitunnetuse kui ka näitlejameisterlikkuse poolest. Erakordselt hea diktsiooni ja osavate polüfooniliste trikitamistega tõid lauljad kuulajate ette Janequini tuntud laulud „La guerre” („Sõda”), „Le chant des oyseaux” („Lindude laul”) jt detailirohked helimaalingud. Hiljuti varajase muusika kategoorias maineka Gramophone’i auhinna pälvinud ansambel pakkus kuulajaile ka põhjamaises Revalis tõeliselt vaimustava tunnikese. Ansamblit saatis lautomängija Ziv Braha, samuti värvikas esineja, kelle mäng andis niigi uhkele kontserdile veel mõned lisaplussid.

    Ansambel thélème.
    Pressifoto

     

    Kavaga „Piéces de viole et clavecin: Entre l’ange et le diable” („Palad vioolale ja klavessiinile: Ingli ja saatana vahel”) musitseerisid 24. XI raekojas Joshua Cheatham (viola da gamba, Prantsusmaa) ja Skip Sempé (klavessiin, Prantsusmaa). Sempé tundus küll kõige stoilisema olekuga prantslasena, keda võib ette kujutada, ent kõik, mis klavessiinil ta sõrmede alt valla pääses, oli suurepärane. Joshua Cheathami paindlik ja nõtke mäng aga võlus nii kõrva kui silma. Ega gamba’t väga liikumatult mängida saagi. Mõned eriti hõrgud piano-hetked, nt Marin Marais’ (1658–1728) „Plainte” („Kaebus”), olid lausa hingematvalt kaunid. Gamba-mängija keeras kuulaja n-ö kõrvupidi ümber poogna ja vedas ta endaga kaasa kõikjale, kuhu muusika suundus. Kutsusin kontserdile kaasa mõned õpilased ja selgus, et nende kui „puhaste lehtede” tähelepanu keskendus samuti tihti just gamba-poogna liikumisele. Oli, mida jälgida.

    Viola da gamba solist Joshua Cheatham.
    Foto: https://www.piccolaaccademia.org

    Ülipõnevaks ja populaarseks kujunes Andrew Lawrence-Kingi workshop „Purcell ja kaasaegsed” 23. XI MUBA oreliklassis, kuhu huvilised ei tahtnud ära mahtuda. Mängida ja/või laulda soovijaid oli rohkesti. Andrew Lawrence-Kingi suurepärastest ja vaimukatest soovitustest õppisid noored muusikud häid ja kohe rakendatavaid nõkse, kuidas teoseid elavamaks muuta. Väga osavalt hoidis Lawrence-King ülal ka vabakuulajatest publiku aktiivsust. See oli tore ja kasulik meistriklass nii mängijatele kui kuulajatele.

    Andrew Lawrence-King proovis Tallinna Barokkorkestriga.
    Foppe Schuti foto

    Öeldakse, et sa oled see, mida sööd. Muusika puhul siis: sa oled see, mida kuulad või mida mängid. Kuid kui mitmesaja aasta tagust toitu ei tuleks kellelgi pähe tarvitama hakata, siis  õnneks ei kehti „parim enne” või „kõlblik kuni” kunsti, kirjanduse, muusika ja elutõdede puhul. Hea on kuulata väärt muusikat. Veel parem, kui saab mängida ja lisaks heade meistrite näpunäiteid kõrva taha panna. Iga ajastu muusikaga käib kaasas ajastu laiem kultuurikontekst, tõekspidamised ja suhtumised. Mõnesaja aasta tagused põhimõtted on sageli elutervemad kui meie kaasaja omad. Hea oleks neid tunda ja vähemalt põgusalt mõista püüda. Tuleb kasuks, ja mitte ainult pillimängule. Hea meel on sellestki, et taas saavad inimesed vabalt tulla ja minna, vastavalt soovile kontserte kuulata või näitusi külastada.

     

    Kontserdil „Flöödi rõõmuaed” / „Der Flyten Lust-Hof” 20. XI Kadrioru lossis oli võimalus veeta meeleolukas tunnike Jacob van Eycki muusika seltsis; esinesid festivali korraldajad Reet Sukk (plokkflöödid ja renessanss­flööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid ja rankett) koos Taniel Kirikali (vokaal ja plokkflööt) ja Robert Staakiga (lauto ja barokk-kitarr). Vahvas kavas Jacob van Eycki muusikast oli kasutatud mitmeid huvitavaid lisaefekte, alates saali paigutusest: muusikud asetsesid publiku sõõrist moodustatud „aiakeses”, mitu korda jalutati lavale ja lavalt ära, tekitades võimalusi lugude elavdamiseks, olgu siis variatsioonide „Fantasia en Echos” („Kajafantaasia”) kaugelt kostuva kajaga või lustaka sissemarsiga kitarri saatel „Bouffonsi” („Narrid”) alguses, millele lisas lõbusust paljude jaoks ootamatu tämbriga basspill rankett.

    Kõigi plokkflöödimängijate vana sõber Jacob van Eyck oli pime plokkflöödivirtuoos, kes tavatses improviseerida nüüdisaegsete tuntud meloodiate teemadel. Tema õpilased kirjutasid need lood üles ja nii on tänaseni säilinud ulatuslik kogumik variatsioone, mille pealkirja järgi ka kõnealune kontsert nime sai. Kuna kontserdil kõlasid sagedamini mängitavad lood Eycki variatsioonide kogumikust, oli publiku hulgas viibinud plokkflöödimängijatel palju äratundmisrõõmu. Tänuväärselt pakuti enne variatsioonide mängimist võimalust kuulata varieeritavat originaalviisi, kas siis lauluna lauto saatel või instrumentaalpalana. Pikal kuulamisel paratamatult pisut pealetükkivaks muutuva tämbriga sopran-plokkflöödile pakkus mahedat vaheldust Reet Suka esitatud „Amarilli mia bella” traversflöödil.

    Koraaliimprovisatsiooni („Preludium of Voorspel”) eel jagati publikule kätte koguni hollandikeelsed laululehed ja kirikuviisi ühislaulmiseks hakkas mõnevõrra ehmatavalt kõlama elektrooniliste abivahendite kaudu saali jõudev orelimäng. Omajagu ootamatu, aga miks ka mitte. Eks tavapäraste vahendite kõrval võib ju ka uudseid lahendusi katsetada. Taniel Kirikal üllatas kuulajaid, kehastudes sujuvalt kontratenorist baritonilauljaks või ka plokkflöödimängijaks. Ei saa jätta märkimata üsna tähelepanuväärset seika, et kõik kontserdil kasutatud plokkflöödid olid Taavi-Mats Uti kätetöö. Tõeliselt meisterlik!

     

    Festivali avaõhtul „Püha Cecilia päeva noorte vanamuusikute galakontsert” 19. XI kogunesid Arvo Pärdi keskusesse nooremad muusikud. Südamlikul ja mitmekesisel õpilaskontserdil said festivali eest vedavate õpilaste kõrval esinemisvõimaluse ka mõned klavessiinimängijaid ja ansamblid erinevatest koolidest: Kuressaare Muusikakoolist (õpetaja Tiiu Maripuu), Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakoolist (õpetajad Ene Nael ja Tõnu Jõesaar), Tallinna Muusika- ja Balletikoolist (õpetajad Reet Sukk, Reinut Tepp ja Taavi-Mats Utt), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast (Imbi Tarumi klassist) ning Kristine Esko tantsukoolist Arte Movimento. SA Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Fond andis kontserdil üle ka esimese Aago Räätsa nimelise stipendiumi, mille pälvis klavessiinimängija Lili Talimaa, kes õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

    Varajase muusika viljelemine on ilmselgelt elitaarne asi. Tegelejaid pole nii hulgaliselt kui hilisemate ajastute kunsti viljelejaid, põhjuseks mõnikord ehk liigne aukartus muuseumihõngustest käsikirjadest pärit loomingu vastu, mõnikord hirm valesti läheneda ja autentsuse vastu eksida. Muidugi ei pruugi kõiki muusikuid keskaja, renessansi või varabaroki tinglikus noodikirjas üles tähendatud viisidega tegelemine huvitadagi. Igaühel omad liistud. Muusikat on ilmas niigi rohkem, kui üks interpreet terve oma elu jooksul ära suudaks mängida. Samas on natuke kurb, kui varasema muusikaajalooga sugugi isiklikult kokku ei puututa.

    Siinkohal on veel üks nüanss, mis ehk mõned huvilised eemale peletab. Ja see on HIP-põhimõttel lähenemise problemaatika, ajastutruudus ja selle ümber tihti tekkiv poleemika. Raamatut võib lugeda kus tahes, aga maalikunsti puhul võiks juba küsida, et kas keskaegset maali sobib eksponeerida nüüdisaegses hoones või peaks teosega suhestumiseks olema selle ümber ajastutruu interjöör. Kui palju see mõjutab kunsti mõistmise kvaliteeti? Muusikaga on asi veelgi keerulisem, kuna teos sünnib alati uuesti: esitaja sõrmede all, konkreetses saalis, konkreetsel instrumendil. Tihti arvatakse, et vanade pillide kasutamine justkui tagab „tõelisuse”. Niisiis võib küsida, kas Arvo Pärdi keskuses on mõeldav piisavalt HIP esitus, kas vaimulikke kantaate tohib esitada ainult kirikus või kas barokne Kadrioru loss kõlbab renessanssmuusika jaoks jne. Ja mõistagi pole kusagilt võtta ka esitajat, kes oleks täiesti vaba meie kaasaja „rikutusest”.

    On vaimustav, kui süvenetakse põhjalikult omaaegsete esituspraktikate kirjeldustesse ja mängitakse vanade pillide koopiatel, püüeldes autentsuse poole. Paraku muutub kuuldepildi ilu veenvaks alles siis, kui on jõutud tasemele, kus neid pille suudetakse tõesti valitseda. Siis kõlabki muusika puhtalt ja kaunilt. Karm tõde on aga see, et mitte veel absoluutsesse tippu jõudnud mängijate puhul kipuvad ajalooliste pillidega kaasas käima ka „ajaloolised” intonatsiooniprobleemid ja  teatud tehniline ebakindlus. Pahatihti vaadatakse ajastutruudusetu esituse peale halvasti varjatud üleolekuga, mida kumas ka muide festivali lõppkontserdi näitlejatekstidesse poogitud vihjetest. Nii ei kipu „akadeemikute” ja HIPi pooldajate vahel muidugi erilist vennastumist tekkima. Sellest on kahju. Ajalugu tunda on hea, aga selle kopeerimise ihalusest ei peaks ebajumalat tegema ega teistele tegijatele viltu vaatama.

    Tõsi, ega ei meeldi mullegi, kui hõrku renessansspolüfooniat kantakse ette suure vibrato’ga ja pealetükkivalt jõulises forte’s või kui Dowlandi lauldakse Wagneri ooperi stiilis, aga kui loobuda karikatuursetest äärmustest, jääb veel tohutu hulk ruumi intelligentsele lähenemisele. Ja kuigi see kõlab dogmaatiliste autentsusefanaatikute jaoks ehk tagurlikult, eelistan mina kuulata maitsekalt kujundatud säravaid esitusi, olgu pill mis tahes ajastust. Peaasi, et seda osatakse mängida.

    Hiljutisel festivalil „Keelpillifookus” oli võimalus nautida täiesti vaimustavat Vivaldi esitust TKO ees soleerinud norra viiuldajalt Ragnhild Hemsingilt (Hardangeri fiidel ja viiul). Geniaalne, tehniliselt täiuslik ja muusikaliselt sädelev mäng nii solistilt kui orkestrilt ei jätnud mingit ruumi kahtlustele-küsimustele stiilis „kas see on piisavalt ajastutruu?”. Kui näiteks Bachi mängimist klaveril peetakse vahel autentsuse seisukohalt lausa ketserlikuks, siis midagi köitvamat kui viimasel kevadel kuuldud „Fuugakunst” Angela Hewitti esituses ei oskagi ma ette kujutada. Nii et siin on silmapaistvaid erandeid.

    Noorte mängijate puhul on eriti keeruline head balanssi leida. Suurepärases esituses tuleb vanade pillide võlu tõesti ilmsiks, kuid keskpäraste oskuste korral võib keeruliselt käsitsetav ja kapriisne instrument kunstile pigem karuteene teha. Mulle tundub, et pillist märksa olulisem on lähenemisviis, mis võimaldaks optimaalse pingutusega jõuda hea tulemuseni ja aitaks nii mängijad kui publiku enne tüdinemist tõdemuseni, et kaugete aegade kunst on väärt, et sellega tegelda.

    Festival on läbi, elagu festival! Õnnitlused esimese viie aasta täitumise puhul! Jätkugu energiat, ideid ja publikut ka järgnevateks aastateks!

  • Arhiiv 27.01.2023

    PERSONA GRATA JAUNE KIMMEL

    Jüri Kass

    Jaune Kimmel detsembris 2022.

    Kohtume Rakvere teatri näitleja Jaune Kimmeliga 1. novembri õhtul tema kodus. Paari tunni pärast algab Jaune lavastuse „Ki(i)vi südamel” eelviimane etendus, kus ta ei saa ise kahjuks kohal olla. Mitte kokkulepitud jutuajamise pärast, vaid ristijätke murru tõttu. „Tuli välja, et minu ja hobuse impulsid olid erinevad.”

    Jaune Kimmel on sündinud Tallinnas, 2. augustil 1994. Algkooli lõpetamise aegu pidi Jaunest saama muusikaõpetaja. Või loomaarst. Neljandas klassis kirjutas Jaune loovtööde vihikusse: „Minust saab näitleja, aga selleks tuleb veel palju tööd ära teha.” Põhikooli aeg möödus Türil. Huvi teatri vastu sütitas algkooli klassijuhataja Loona Pärl ja 8.–9. klassis käis Jaune Türi Teatristuudios, mida toona vedasid näitlejad Merilin Kirbits ja Natali Väli. Sellest perioodist on pärit Jaune kindel soov minna õppima TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse ja just nimelt Kalju Komissarovi juurde. Jaune kirglik suhe muusikaga algas samuti Türil. Muusikakoolis olnuks tema pillieelistus kannel, aga kuna seda parajasti ei õpetatud, valis Jaune — osalt ka vanaisa eeskujul — akordioni. Lisaks sellele õppis ta klaverit, lisapillina trumme ja pool aastat kontrabassi. Paralleelselt õpingutega Tallinna 32. keskkooli teatriklassis mängis Jaune seriaalis „Kodu keset linna” (hilisem „Elu keset linna”).

    Ma ei mõelnud üldse niiviisi, et „ma saan kuulsaks”. Ma sain oma esimese palga. Ma sain endale kleidi osta, ma sain emale raha kanda.

    Jaune on lõpetanud TÜVKA teatrikunsti XI lennu, mille võttis vastu Kalju Komissarov. Neile neljale aastale tagasi mõeldes kumab Jaune jutust enim läbi vaimustus erialatundidest, kõikvõimalikest lavalise liikumise tundidest ja ülesannetest.

    Ma olin vist nii õnnelik, et ma sinna kooli sisse sain, et ahmisin kõike ja kogu aeg. Ma oleksin võinud ööde kaupa black box’is olla ja etüüde mõelda. Seda akadeemilist poolt ma kooli ajal niivõrd ei hinnanud, muu tundus olulisem ja huvitavam. Aga see viimane on nüüd just ringiga tagasi tulnud. Ma igatsen mingeid asju, millele koolis nii palju rõhku ei pannud.

    Jaune on tohutu töövõimega ja millestki vaimustudes võimeline vabalt paar ööpäeva ärkvel olema, et asjaga tegelda. Tänu tema kalduvusele koolis ööbida ja üleüldiselt vähe magada rikastus kogu kursuse jaoks märgatavalt ka „vaba õhtune programm”. Erinevate tähtpäevade puhul kanti — enamasti Lossi tänaval, aga ka mujal — ette interdistsiplinaarseid kavasid. Pühendumise ja armastusega tehtud, põhjalikku ettevalmistust nõudnud etüüdid, videod, lihtsalt nalja pärast. Komissarovi 70 aasta juubeliks komponeeris Jaune keeruka rütmistruktuuriga heliteose neljale häälerühmale. Kui Jaune käivitub, siis ta läheb. Ja kohe. Ja loomulikult lõpuni.

    2017. aastal liitus Jaune Rakvere teatri trupiga, kus ta nüüdseks on osalenud neljateistkümnes lavastuses, lisaks teatrirollid külalisena ja tööd (lühi)filmides. Teatris otsib ja väärtustab Jaune eelkõige „ühist minekut”.

    Arusaam, et me kõik — olgu meid kaks või kakskümmend — ajame lõppkokkuvõttes ühte asja. Et me küll oleme oma tegelaste advokaadid, aga mõtleme, kuidas olla koos partneriga laval. Et me kõik säraksime. Et ühe sära sütitaks teise sära. Ja teistpidi ülitähtsad on esimesed nädalad. Sa näed oma partnereid ja lavastajaid. See alguse aeg on ülioluline.

    Järgmine algus ootab Jaunet Madis Kalmeti lavastuses, mis on nendele juba kolmas ühine töö. Lavastusest „Naine salamandri tähtkujust” rääkides on Kalmet öelnud, et see on hämmastav, kui peenelt ja täpselt oskab Jaune partnerile alla mängida. Samu kvaliteete rõhutab Jaunest rääkides ka Taavi Tõnisson, kelle jaoks on tänavu suvel esietendunud „Robin Hood” nende teine koostöö.

    Taavi Tõnisson: Jaune on näitlejana nagu ürgne loodusjõud, mis ei tunne piire! Ta on suure pühendumisjõuga tundlik näitlejanatuur, kes energiat säästmata mängutõe otsingutesse sukeldub. Jaunega on alati huvitav. Nii elus kui laval!

    „Robin Hoodis” sukeldus Jaune oma tegelaskuju looma koos liikumisjuhi Olga Privisega. Sellest sündinud nõid Mathilda on ebamaine ja haruldane, peensusteni välja arendatud ja äärmiselt elus. See ei olnud aga esimene roll, mis võimaldas näitleja kehalisi väljendusvahendeid süvendatult uurida. Lavastustes „Puudutada kuud” ja „Ingel” kohtus Jaune tantsuteatri Fine5 trupiga.

    Renee [Nõmmik] ja Tiina [Ollesk] avasid kehalise mõtlemise minu jaoks uuest nurgast, sügavamalt. Ma hakkasin rohkem mõtlema ja tähele panema, milliseid sõnumeid mu keha laval saadab. Sonja („Onu Vanja”) häbelik keha ja pilgumängud, lisaks ajastu. Samamoodi lavastuses „Ilma sinuta”. See lai ja puusadest avatud joon — tuled ennast lööma nii füüsiliselt kui vaimselt.

    Fine5 trupp eesotsas Tiina ja Reneega kirjeldavad teda kui tundliku liikumistaju ja erksa kujutlusvõimega julget loojat, kellest oleks võinud saada ka väga hea tantsija:

    Tema meeled on avatud ning suutelised töötama sügavuti lavastusidee/tegelaskuju psühhofüüsilise tervikpildiga. Ta julgeb võtta ette pööraseid tegusid, et inimesena kasvada ja märgata maailma. Ja meile tundub, et ta on siiralt aus elu ees.

    Näitlejana huvitab Jaunet eelkõige protsess, otsing ise, mis võib alati ikkagi lõppeda sellega, et ideaalid jäävad kättesaamatuks.

    Mis mind tõmbab, ongi see uus katsetus, mis iga kord on. Kas ma jõuan midagi uut avastama või ei jõua. Või kukun ma kuhugi auku. Ja see on ka ju avastus. Teha endale reegel: see, mida sa ei tea, huvitab sind kõige rohkem. Ja sellesse tahad sa kõige rohkem sukelduda. Ja kui sa ei leiagi vahendeid, kuidas seda kätte saada või väljendada — et siis sel hetkel alla ei annaks. Seda on muidugi hea rääkida. Loomulikult on päevi, mil tahaks lihtsalt ropendada. Kuskil ei ole kirjas, mida ja kuidas sa pead tegema. Läbi kogemuste sa õpid ja tunnetad. Praegu ma mõtlen nii, aga viie-kuue aasta pärast juba teisiti ja need ongi kogemused, mis siis räägivad.

    Jaune on mänginud kahes täispikas mängufilmis („Öölapsed” ja „Deliver Us”), lisaks mitmes BFMi lühifilmis. Teatrikoolis eraldi filminäitleja õpet ei olnud, „Öölapsi” tehes sai Jaune palju tuge Judith Westoni raamatust „Töö näitlejaga”.

    Jah, platsil on nii, et kui läheb lappama, siis läheb kohe keeruliseks. Ja siis on vaja tugevust. Kui seda ei ole, siis ahmid selle õhust endale sisse. Te lihtsalt peate edasi minema.

    Duubleid vaadata Jaune pigem ei taha.

    Ainult siis, kui režissöör ütleb, et tule. Kui ta ütleb, et tule vaata ja ütle, mis sa arvad, siis ma pigem küsin, et mis sa ise arvad. Sest ma justkui andsin endast selle ära. Paljud näitlejad ju vaatavad ja võib-olla nii on õigem. Mitte et ma ei suudaks ennast vaadata, aga siis ma võin võtta poosi. Ma hakkan teistmoodi tegema, mis kokkuvõttes võib viia vales suunas.

    Viis ja pool aastat tagasi, kui Jaune Rakvere teatri trupiga liitus, saabus teatrisse kiri, et Rakvere reaalgümnaasiumi näiteringi põhikooli trupile otsitakse juhendajat. Nõnda on Jaune kogu senise teatri- ja filmitööga paralleelselt juhendanud ka näiteringi. Esimesel kohtumisel ulatati Jaunele temast joonistatud portree, mille taga oli kirjas „Tere ja suur tänu!”.

    Siis ma sain aru, et nad nii ootavad ja silmad neil nii säravad. Ja ma sain aru, et see on nii suur vastutus.

    Et Jaune oli ise äsja TÜVKA lõpetanud, algas nende töö sarnaselt teatrikooli esimese aastaga. Alustades oli Jaune kindel, et esimesel aastal nad kooliteatri festivalidel ei osale.

    Tahtsin kõigepealt neile otsa vaadata ja aru saada, kes nad üldse on. Me sukeldusime päris sügavale.

    Praeguseks on truppi jäänud kolm inimest. Kaks osalenut lõpetasid suvel keskkooli, misjärel läks üks neist Norrasse maailma avastama ja teine EMTA lavakunstikooli. Jaune algusest peale vähem või rohkem teadlik eesmärk on olnud trupi- ja grupitunde loomine.

    Meie näitering ei ole kaks tundi nädalas. See on peaaegu kõik vabad õhtud ja laupäevad-pühapäevad. Ja mitte sellepärast, et mina sunnin. Nad ise tahavad.

    Trupi lavastusi on kooliteatrite festivalidel sageli — aga mitte iga kord — iseloomustatud sõnadega: eriline, vaimukas, võrratu trupi- ja grupitunnetus, põnev kompositsioon, teravad ja päevakajalised teemad. 2018. aastal kuulis Jaune, et noortel pole koolis ühiskonnaõpetust.

    Siis said kohustuslikeks saadeteks „Plekktrumm”, „Pealtnägija”, „Välisilm” ja „OP”. Selle pealt hakkasime vaatama, et mis noortele korda läheb, millest nad rääkida tahavad.

    Näiteringi vedamine on Jaune sõnul andnud talle tohutu erksuse.

    Ma olen neile väga tänulik. On selline tunne, nagu oleksin nendega koos koolis. Ma teen kõike seda nendega koos läbi. Ma arvan, et tänu nendele olen ma ka teatris erksam. Ma saan kaasa võtta nende vaimustuse ja see hoiab mind värskena.

    Jaune on juhendajana metoodiline ja vaistlik. Selle meeletu seltskonnaga kohtudes on selge, et kogu nende minek on kantud rõõmust, julgusest ja armastusest.

    „Ki(i)vi südamel”, Jaune esimene lavastajatöö professionaalsete näitlejatega, esietendus 16. septembril 2022 Rakvere piiritusetehases. Kokku mängiti kümme etendust. Jaune kirjutatud näidend, mida proovide käigus ühiselt ka muudeti, räägib kahest sõbrast, (keda mängivad Rainer Elhi ja Märten Matsu), kelle suhe areneb piirsituatsioonis. Lavastaja jätab vaatajale ruumi oma tõlgendusteks. Selgelt on tunda, et see, mis siin praegu toimub, on tegijatele oluline. Intensiivne prooviperiood kasvatas Jaunes empaatiat, kannatlikkust, enesekindlust, paindlikkust, oskust sama mõtet sajal moel sõnastada.

    Ma kasvasin kõige rohkem inimesena. Kuidas tulla toime olukorraga, kus kõik tundub lootusetu. Kui jooksed muudkui peaga vastu seina. Nii jooksedki ühel hetkel seinast läbi, ja mis siis. Siis sa pead sellessamas toas lahenduse leidma. Ma õppisin neid inimesi rohkem nägema, päriselt nägema: et kes seal laval täna on ja millises seisus või tujus nad just nimelt täna on. Tore on kuulda, kui kaks inimest keset etendust lahkuvad ja ütlevad, et meie jaoks liiga moodne, aga samas on teine inimene, kes nutab ja pärast tuleb kallistama. Siis saad aru, et see kõik pole läinud tühja.

    „Ki(i)vide” proove tehti möödunud talvel. Kevadel korraldas Jaune Rakveres vabariikliku kooliteatrite festivali, tõi noortega välja uue lavastuse, tegi teatris proove, mängis õhtuti etendusi ja öösiti klaverit. Ilma ööta ei oskagi teda ette kujutada. Praegu on Jaune kodus ja kasvatab oma ristijätket kokku.

    Ma olen hakanud lugema. Me peamegi kõike lugema ja samas ka oma kehaga tegelema. Me peamegi kõike tegema. Aga ka see ei ole halb, kui sa jätad midagi tegemata. Sa jõuad kord ka selleni. Kui ma kunagi tundsin häbi, et olen nii vähe lugenud, siis enam mitte, sest ma olen sellel ajal nii palju muid asju ja näiteringi teinud. Ah, mis ma jauran nii palju kõigest. Olulisim on, et keegi ei kaotaks kunagi oma lapselikkust/lapsemeelsust, oma sisemist last. See on kõige alus. Ja sügavus. Ja tugevus.

    Toomas Suuman ütles sageli, kui Jaunet tulemas nägi, et kõik teised inimesed keeravad oma kruvid nii kõvasti kinni, et tiniseb. „Aga näed, sealt tuleb Kimmel, kruvide loginal. Vaba! Vaimustav!” Vaimustav ja vaba. Mida siia enam lisada.

    Jaune Kimmel detsembris 2022.
    Harri Rospu fotod

     

    GRETE JÜRGENSON

  • Ajalugu 26.01.2023

    PSÜÜHILISI REALITEETE KUJUTAV MUUSIKATEATER

    Jüri Kass

    Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Idomeneo”. Giambattista Varesco libreto, loodud André Campra ooperi „Idoménée” Antoine Danchet’ libreto alusel. Dirigent: Risto Joost. Lavastaja: Veiko Tubin. Kunstnik: Reili Evart. Valguskunstnik: Ritšard Bukin. Koreograaf: Mehis Saaber. Koormeister: Heli Jürgenson. Lavastaja assistent: Pirjo Levandi. Vastutav pianist-repetiitor: Ivo Sillamaa. Keelekonsultant: Toomas Kaldaru. Osades: Idomeneo — Juhan Tralla, Idamante — Helen Lokuta, Ilia — Elena Bražnik, Elettra — Kristel Pärtna, Arbace — Mehis Tiits, Neptunus — Reigo Tamm, Hääl — Priit Volmer. Tantsijad: Kaina Laura Leškin, Liza Popova, Jaroslav Galitski, Argo Liik ja Märt Agu. Rahvusooper Estonia koor ja orkester. Produktsioon: Rahvusooper Estonia kontsertlavastus, ettekanded 13. X 2022 Rahvusooperis Estonia ja 16. X Pärnu Kontserdimajas.

    Wolfgang Amadeus Mozarti ooperi „Idomeneo” kontsertlavastus Rahvusooperis Estonia 13. X 2022. Vasakult: Arbace — Mehis Tiits, Idamante — Helen Lokuta, Idomeneo — Juhan Tralla, Ilia — Elena Bražnik, Neptunus — Reigo Tamm ja Elettra — Kristel Pärtna ning dirigent Risto Joost ja RO Estonia orkester.
    Siim Vahuri foto

     

    „Idomeneo” eellugu

    Enne „Idomeneod” („Idomeneo, re di Creta ossia Ilia e Idamante”/„Idomeneo, Kreeta kuningas, ehk Ilia ja Idamante”; KW 366) oli Mozartil valminud ooper „Mitridates, Pontose kuningas” („Mitridate, re di Ponto”; KW 87). 1779. aastal alustas helilooja ooperit „Zaïde”, algselt nimega „Das Serail” (KW 344/336b). Johann Andreas Schachtneri libretol põhineva saksa Singspiel’ina kavandatud „Zaïde” jäi aga lõpetamata, avamängu ja lõpuvaatuseta fragmendiks, mille noodid avastati helilooja partituuride seast 1838. aastal. „Zaïde” esmaettekanne toimus alles 27. jaanuaril 1866 Frankfurdis helilooja 110. sünniaastapäeval. 

    Mitmetel põhjustel lõpule viimata jäänud lavatöö tekitas Mozartis arusaadavalt frustratsiooni, ent seda rõõmustavam oli tal saada uue ooperi tellimus Baieri kuurvürstilt, kes helilooja säilinud kirjavahetuse andmetel oli jälginud tema loomeprotsessi algusest peale heatahtliku huviga. Nimelt saame teada Wolfgang Amadeus Mozarti kirjast oma isale Leopold Mozartile 27. detsembrist 1780 järgnevat: kuulanud Ilia aariatSe il padre perdei” [Mozart nimetab seda „Concertirende Aria”] ja II vaatuse 7. stseeni [Mozarti järgi „Donnerwetter”] olla kuurvürst talle naerdes öelnud: man sollte nicht meynen, daß in einem so kleinen Kopf so was Große stecke („Ei arvakski, et nii väikeses peas midagi nii suurt sünnib”).1 Baieri kuuvürst olnud Mozarti lavamuusikaga ülimalt rahul ja julgustanud noort heliloojat edasistele loomingulistele pingutustele ka siis, kui esietenduseni juba tõeliselt aega nappis.

    Kolmevaatuseline, opera seria stiilis loodud „Idomeneo” esietendus karnevalihooajal 29. jaanuaril 1781, vaid mõni päev pärast helilooja 25. sünnipäeva Münchenis Cuvillé teatris.

     

    Opera seria Mozarti loomingus

    Mozarti sulest on meieni säilinud kokku kolm itaaliakeelset opera seria stiilis lavateost. Need on juba eespool nimetatud, neljateistaastase helilooja loodud „Mitridates, Pontose kuningas”, „Idomeneo” ja helilooja surma-aastal, 1791 valminud ooper „Tituse halastus” („La clemenza di Tito”; KW 621). Nende kolme ooperi faabulas on esindatud kõik opera seria karakterijooned: antiigi teema, loodusjõudude ja pooljumalate hegemoonia, sõjastseenid, kõrged aated, isamaaline paatos ja surmavalmidus, peategelaste tugevate tunnetega tembitud sisekonfliktid raskete valikute ja saatuselöökide virvarris.

    Ooperi libretist, katoliku preester Isa Varesco, õieti Giambattista Varesco, oli Salzburgi õukonna kaplan. Nii nagu paljud katoliku vaimulikud enne teda, oli ka tema meelisharrastuseks peale hingehoiu poeetiliste tekstide loomine oma ringkonna kultuurielu rikastamiseks. Ta kohandas libreto Antoine Danchet’ prantsuskeelse „Idoménée” ainetel, mis omakorda põhines Prosper Jolyot de Crébilloni (Crébillion-vanema) näidendil 1705. aastast.

    Austria pianisti, dirigendi ja muusikateadlase Georg Knepleri2 sõnul on ooperil sõnateatriga võrreldes suurem mõjujõud, kuna ooperis võimendab muusika tegevustikku ja sõnalist osa, avades inimpsüühika sügavamaid kihte. Muusikateater oma avarate võimalustega saab edasi anda psüühilisi realiteete. Uuendusliku ooperi tegevustikus toimub mitme ego kokkupõrge, kes kõik väljendavad eri seisukohti ja tundeid ja seda kõike üheaegselt. Ansamblites lauldakse koos, ometi on igaühel n-ö oma lugu, tegelikkuse projektsioon, ning nõnda saab muusikas kujutada korraga Head ja Kurja. Mozartile imponeeris ansambliterohkus ooperis vägagi. Ta nimetas seda sõnapaariga „tõeline ooper” (vera opera), kuna traditsiooniline opera seria ja prantsuse tragédie lyrique olid reeglina üsna ansamblitevaesed. Mozarti kui Glucki ooperireformi järgija puhul oli see igati loogiline. 

     

    Prantsuse eeskuju

    Mozartit inspireeris „Idomeneod” looma prantsuse baroki esindaja André Campra ooper „Idoménée” (1712).  Campra lavateose juhatab sisse 18. sajandi ooperi puhul traditsiooniline prantsuse avamäng oma iseloomuliku kiire keskmise osa ja muusikasse valatud loodusjõudude kõlakujundliku hegemooniaga inimese üle: tormipuhangud, merelained. Mozarti ooperi avamängu orkestripartii kärgatavate kontrastidega võrreldes on prantsuse variant kõlanivoolt mõistagi palju õrnem. Selles loovad traversflöödid ja viola da gamba’d õhulise kõlaga stseene ning prantsuse barokkansamblile iseloomulik viiulite ja oboede unisooniga orkestrikõla paitab kõrvu. Ooperis tooni andev prantslaste lemmik, lavatantsu vorm chaconne andis Mozartile idee komponeerida „Idomeneo” lõppu suurejooneline Chaconne D-duur (KW 367), sest kuurvürsti palvel tuli tal kogu karnevaliõhtu muusikaliselt sisustada.

     

    Kokkuvõte ooperi tegevustikust

    Ooper „Idomeneo” kujutab aega pärast Trooja sõda, mille kaotab Trooja kuningas Priamos, kelle tütar Ilia viiakse sõjavangina Kreetale. Ooperi I vaatuses kõlavas kuulsas Ilia aarias „Padre, germani, addio…” kirjeldatakse muusikaliselt Ilia leina. Trooja ehk teise nimega Ilioni vägede ja oma rahva hävingut pealt näinud Ilia armub oma vaenlasesse, Kreeta kuninga Idomeneo poega Idamantesse. Idamante, kes on ühtlasi armunud Iliasse, vabastab sõjavangid ja sõlmib Troojaga rahu. Elettra, Mükeene valitseja Agamemnoni tütar on Ilia peale armukade ja kutsub appi mustad jõud, fuuriad, et oma rivaali Iliat hävitada.

    Ooperi tegevustiku edasine kulg toob teate sellest, et kuningas Idomeneo on merestiihia küüsis, s.t tema laev koos meeskonnaga on uppunud. Veejumal Neptunus (kreeklaste Poseidon) tegutseb. (Kolmharki käes hoidvat Neptunust on Euroopa linnades kujutatud palju. 18. sajandi Bambergis anti kardetud meretürannile pisut kelmikam nimi: Kahvlimees.) Neptunus on hävitanud küll kreetalaste laeva, kuid halastanud Idomeneo peale, nõudes talt aga surmasuust pääsemise eest vastutasu: Idomeneol tuleb veejumalale ohvriks tuua inimene, kes talle kodurannal esimesena vastu tuleb. Selleks osutub Idomeneo poeg Idamante. Suurest ehmatusest ja ahastusest käsib Idomeneo pojal viivitamatult maalt lahkuda, misjärel valdavad kuningat äng ja südametunnistusepiinad ning ta tõmbub üksindusse. Elettra hüüab fuuriaid appi. Siin on muusikajoonise ja retsitatiivi osas selgelt äratuntav Händeli ooperi „Alcina” tumedate jõudude manamise intonatsioonid, kui Alcina püüab oma armastatut Ruggerot tagasi võita.

    Idamante otsustatakse saata koos Elettraga Argosesse. Ent enne kui nad lahkuda jõuavad, puhkeb taas torm: Neptunus on vihane. Idomeneo tunnistab, et tema on jumalad välja vihastanud. Idamante ja Ilia tunnistavad oma armastust; seda juhtuvad nägema Idomeneo ja Elettra. Rahvas nõuab, et Idomeneo nad merekoletise käest päästaks. Ta peab avaldama inimese nime, kes tuleks jumalatele ohverdada. Kuningas tunnistab, et see on ta oma poeg Idamante. Hetkel kui Idomeneo on valmis poega ohverdama, kostub hääl, mis ütleb, et kui Idomeneo loobub troonist poja kasuks, jäetakse too ellu. Nii ka sünnib. Koor ülistab noorpaari armastust ja õnne.

     

    Rahvusooperi Estonia „Idomeneo”

    Kontsertlavastuses oli pearõhk muusikal. Lavastaja Veiko Tubin, kes on ühtlasi näitleja, helilooja, tekstilooja ja dramaturg ning kes on loonud muusikalisi kujundusi ja muusikat rohkem kui kolmekümnele teatrilavastusele, tõi  lavale nauditava kunstilise terviku. Visuaali kujundanud Reili Evart on ka kostüümikunstnik ja graafilise disaini looja. Stsenograafia keskseks kujundiks oli võimas sfäär, mis sümboliseeris kõikehõlmava energia tsüklilist liikumist, planeetide võimu inimhingede üle, mikro- ja makrokosmose vastastikust toimet, andes visuaalile kergelt sürreaalse tonaalsuse. Põhirõhk oli minimalistlikel vormidel ja kontrastsetel värvidel: troojalased mustas, kreetalased valges, Elettra veripunases kostüümis. See tekitas teatud allusioone 2006. aasta Salzburgi „Idomeneo” lavastuse kostüümide värvilahendusega. Valguslahendus moodustas sobiva tundevärvinguga tausta peategelaste üleelamistele. Aeg-ajalt ilmus lavale tsiviilriietuses „mees meie seast”, s.t publiku hulgast: Hääl (Priit Volmer), kes lisaks subtiitritele kommenteeris omakorda ooperi sündmusi. Tantsunumbrid lisasid laval toimuvale graatsiat ja dünaamikat. Estonia lavale oli see ooper seatud kolme vaatuse asemel kahevaatuselisena. Teatavasti tegi Mozart ise „Idomeneos” kupüüre, kõige rohkem III vaatuses.

    Ooperi võtmehelistik on D-duur, mis mõistagi sobib ülihästi nii keelpillidele, trompetitele kui ka timpanitele. Mozarti revolutsiooniliseks uuenduseks oli teatavasti klarnetite esmakordne kasutamine orkestris, näiteks Ilia aaria „Zeffiretti lusinghieri…” või koori „Placido è il mar, andiamo…” saates.

    Idomeneo — Juhan Tralla.

    Idomeneod laulnud Juhan Tralla, Austria, Saksamaa ja Itaalia ooperilavadel tuntud tenor, on esinenud Halles, Mannheimis, Viinis, Weimaris, Münsteris jpt ooperiteatrites. Tal on olnud ohtralt rolle ka Mozarti ooperites: Tamino („Võluflööt”), Belmonte („Haaremirööv”), don Ottavio („Don Giovanni”, 2004 Estonia), nimiosad ooperites „Lucio Silla”, „Tituse halastus” ja „Mit­ridates, Pontose kuningas”. Teda võib julgelt nimetada Mozarti-lauljaks, ehkki tema repertuaari kuuluvad ka Verdi, Puccini jt itaalia ooperi esindajad. Eestis laulis Tralla Idomeneo partiid esmakordselt 2006. aastal, mil dirigendipuldis oli Olari Elts. Juba toona võlus publikut tema kerge ja intonatsioonipuhas häälekasutus, laitmatud koloratuurid ja karakteri loomise sügavus.

    Ilia — Elena Bražnik.

    Ilia osatäitja Elena Bražnik on pärit Ukrainast. Õpingute ajal Rimski-Korsakovi ooperis „Tsaari mõrsja” Marfa osas debüteerinud Bražnik debüteeris Estonias 2016. aastal Gildana Verdi „Rigolettos” ja 2022. aasta 28. jaanuaril laulis ta Paminat Mozarti ooperis „Võluflööt”. Alates 2022. aasta juulist kuulub see kauni häälematerjaliga andekas sopran Rahvusooperi Estonia solistide koosseisu. Mozartit on ta laulnud veelgi: Krahvinna osa „Figaro pulmas”, solistina „Reekviemis” jm.

    Idamante — Helen Lokuta.

    Osatäitjate valik lavastuses oli hämmastavalt kõrgetasemeline: Helen Lokuta (Idamante) sugestiivsus ja tehniline üleolek partiist oli mõjuv, Kristel Pärtna (Elettra) rollilahendus veenev ja kaalukad retsitatiivid orkestri saatel õnnestunud. Dirigent Risto Joost saavutas lauljate ja orkestrantide enneolematu sünergia, milles oli kahtlemata kaalukas roll Reinut Teppi meisterlikul klavessiinipartii esitusel. Kokkuvõttes: hea häälematerjali ja stiilitunnetusega solistid, suurepärane orkester ja ansamblid ning väga hea kooritöö. Täiuslikkuselähedane koostöö lauljate ja orkestri vahel mõjus ülimalt lõõgastavalt. Vaid paaris kohas Elettra recitativo accompagnato ajal ooperi algupoolel oli orkester lauljat muusikaliselt kommenteerides ehk liiga jõuline.

    Elettra — Kristel Pärtna.

    „Idomeneo” kui harmooniline ja äärmiselt professionaalselt esitatud lavateos eeldas mõistagi suurt pühendumust ja meeletut tööpanust väga paljude valdkondade esindajatelt kuni inspitsiendini välja. Töö „köögipool”, kõigi ooperis osalejate higi ja vaev nii laval kui lava taga jääb publikule mõistagi märkamatuks. Vaid asjaosalised ise teavad, millised arengustaadiumid ja ehk tõrkedki pidi kontsertlavastus prooviperioodil läbi tegema.

    Neptunus — Reigo Tamm ja RO Estonia koor.
    Siim Vahuri fotod

     

    Mozart „Idomeneo” lavastuse valmimisest kirjades isale

    8. november 1780: Wolfgang Amadeus Mozart alustab kirja sõnadega: Mon très cher Père! ja kirjeldab seejärel oma vilgast ettevalmistustööd ooperi kallal. Idamantet oli kutsutud kehastama kastraatlaulja Vincenzo del Prato, kes osutus üsna küündimatuks ja kellele Mozart pidi kogu ooperi üksipulgi ise selgeks õpetama; lisaks olnud tollel ka ebaühtlane häälematerjal. Mozart mainib optimistlikult, et õnneks on temaga leping vaid aastaks. Nimirolli, Idomeneo osatäitja oli 67-aastane Anton Raaff. Iliat laulis Dorothea Wendling, kes sobis ossa suurepäraselt ja kes ise oli oma partiiga ülimalt rahul.

    Samas kirjas mainib Mozart veel ühte teist Müncheni õukonna muusikaõhtut, kus esines nelja aariaga Gertrud Elisabeth Mara, kuulus saksa lauljanna, kes lõi oma hiilgeajal laineid Pariisis ja Londonis ning kes elas oma elu viimasel perioodil Eestis Tallinnas, oli seotud Tallinna teatri seltskonnaga ja maeti 1833. aastal Kopli kalmistule.

    15. november 1780: Mozart kirjeldab isale taas oma koostööd Kreeta kuningat kehastanud eaka laulja Raaffiga, kelle nõudmistele ja soovidele ta siin-seal vastu olevat tulnud, viies tema aariatesse sisse muudatusi. Nimelt polnud Raaff rahul I vaatuse aariaga, kuna seal ei saavat teksti tõttu piisavalt kantileenselt laulda. Samas, II vaatuse Idomeneo aariasse olevat ta olnud lausa kõrvuni armunud, nagu noor armastaja. Pisimgi detail selles aarias oli tema meelest paigas ja ta olla laulnud seda lakkamatult, nii enne magamaminekut kui hommikul pärast ärkamist… Seepeale tähendab Mozart: „Ta on rahul, nagu kuningale kohane.”

    5. detsember 1780: Mozart teatab isale keisrinna Maria Theresia surmast 29. novembril ja sellest, et kogu riik on leinas. See aga ei ohustavat ooperi esietendumist, sest teatrid (ka komöödiateatrid) jätkavad segamatult tegevust ja lein ei kesta kauem kui kuus nädalat. Ometi palub ta, et isa saadaks talle tema musta rüü, kuna tal tuleb järgneval nädalal kõrgemates ringkondades liikudes kõikide ettekirjutuste kohaselt sealse rahvaga „kaasa nutta”.

    16. detsember 1780: Mozart kirjutab, et pööbli kohalolek tema ooperietendusel (ülikud kinnimakstud loožides, kodanlased all parteris, pööbel kõige ees) pole talle probleem, kuna tema ooperi muusika on loodud kõigist seisustest, s.t igat sorti rahva jaoks, välja arvatud pikakõrvalised (s.t eeslid). Kirja lõpuosas nendib ta à propos, et viibib juba kuus nädalat Salzburgist eemal ja seda suure rõõmuga. (On üldteada, et Mozart ei sobitunud Salzburgi konservatiivsesse kõrgseltskonda, vältis sealseid mõistujutte ja, söönud vastuvõttudel kõhu täis, läks kiiresti oma teed.)

    27. detsember 1780: Mozart kirjeldab, kuidas ta on sunnitud ooperi 2. stseeni kärpima, kuna Idamante osatäitja del Prato olevat laulnud oma retsitatiivi kohutavalt tuimalt (ohne Geist und Feuer). Ja nr 21, kvartett „Andrò ramingo e solo…”, ei meeldinud pahurale vanakesele Raaffile, mille peale Mozart mainib nördinult, et vähemalt ansamblites võiksid lauljad siiski heliloojale n-ö vabad käed anda. Lisaks polnud Raaff rahul aarias korduvate sõnadega rinvigorir ja ringiovenir, eriti lausega vienmi à rinvigorir, kus viis korda järjest kordub „i”-häälik, mida olevat lausa võimatu lauldes välja hääldada…

    30. detsember 1780: selles kirjas kajastub helilooja kibekiire töö ooperi III vaatusega, kus on taas probleemid Idamante osatäitja del Pratoga. Tema pärast harjutati viimase vaatuse kvartetti kuus korda. Mozart kirjutab, et kurja juur del Prato ei oska ju mitte midagi; ometi poleks ta hääl nii ebameeldiv, kui ta nii kõri pealt ei laulaks. Aga üldiselt puuduvat tal igasugune intonatsioon, tehnika ja tunnetus. Ta laulvat nagu kooripoiss, kes laulab ette, et pääseda õukonnakapelli koori. Taas peab ta taluma Raaffi nurinat, kes olevat hakanud rohkete i-dega pikitud tekstiga aariat lausa vihkama…

     

    Viited:

    1 Siin ja edaspidi on Wolfgang Amadeus Mozarti kirjade tsiteerimisel ja resümeerimisel kasutatud väljaannet: Wolfgang Amadeus Mozart. Briefe.  Herausgegeben von Sarah Donhäuser. 3. Auflage. Wiesbaden: MarixVerlag, 2011.

    2 Georg Knepler 1977/1982. Geschichte als Weg zum Musikverständnis. Leipzig: Verlag Philipp Recalm jun.

  • Arhiiv 25.01.2023

    KADUNUD MAAILM

    Jüri Kass

    Lapsepõlves lugesin raamatut „Kadunud maailm”, autor Arthur Conan Doyle, see ilmus ses kuulsas sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Lugu oli sellest, kuidas ekspeditsioon läks otsima kadunud maailma, sellist, kus elasid veel dinosaurused, ja ka leidis selle. See kadunud maailm oli olemas ja dinosaurused niisamuti.

     

    I

    Me teame seda ütlemist, et „inimesed saab jagada kaheks”, ja siis lisatakse eristus, et mille alusel. Näiteks need, kes oskavad suusatada, ja need, kes ei oska. Või et on „kassiinimesed” ja „koerainimesed”. Või need, kes armastavad puude otsa ronimist, ja need, kes seda ei armasta, jne. Inimesi saab jagada kaheks väga mitmel viisil ja ma teen siin veel ühe jaotuse: need, kes saavad aru, et Eesti elu läheb juba mõnda aega murdumispunkti poole, ja need, kes seda ei taipa. Kes sellest aru saavad, need tajuvad seni meie elu määranud pidevuste taandumist, hääbumist, katkemist, muutumist „kadunud maailmaks”; kes sellest aru ei saa, need räägivad arengust, sellest, et ajaga tuleb kaasas käia, viitavad progressile ja väidavad, et „mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi”. Esimesed tajuvad tragöödiat, teised tervitavad katkestust kui vabanemist vanast ja kui progressi päästikut.

    Mis need seni kestnud pidevusekihid siis on? Noh, eks neid võib püüda kaardistada ja nimetada, aga peamine, mis meid seni siin maakamaral meie endina on hoidnud, on side maaga. Kui räägime eestlasele omasest looduslähedusest ja julgeme vahel veel nimetada ka „talupojatarkust”, siis räägime selle sideme väljendumisest. Nüüdisajal, kus kõik on ideologiseeritud ja politiseeritud ja justkui „peabki nii olema, ja olgu veel ja veel rohkem”, on üha raskem rääkida niisama inimese juttu. Ütled näiteks „talupojatarkus” ja sellestki võib soovi korral süüasjaks piisata — kuna selline määratlus on juba oma loomult konservatiivne, tähendab see paratamatult ka midagi halba. Noh, olgu nii. Sean oma fookuse siin siiski just nõnda; meenutan seda, mida kõik küllap teavad, aga… võib-olla enam ei tea ka.

    Pisut ajalugu. Sajandeid on eestlasi tuntud kui maarahvast. Selle nimetusega on öeldud justkui põhiline; see on nimi, mis sisaldab kirjeldust. Johann Voldemar Jannsen (snd Jaan Jensen, 1819–1890), Perno Postimehe ehk Näddalilehe asutaja, kes alustas oma kirjanduslikku tegevust vaimulike laulude tõlkimisega, oli esimene, kes Perno Postimehe avanumbris (17. VI 1857) ei pöördunud oma avaluuletusega mitte maarahva, vaid Eesti rahva poole. See osutus on oluline. Meie kaasajal on „rahvus” kergesti tühistatav mõistelisuse kaudu: öeldakse, et „varem nad enda kohta rahvuse mõistet ei kasutanud ja seega neil rahvust sellisena ka polnud”. See on selline postmodernistlikele mõtlejatele omane sedastus, kus „sõnad loovad asjad”. Ometi tundub lausa võimatu mõelda, et „eesti rahvas” sündis kuidagi nagu õhust, lihtsalt lähtuvalt uuest mõistest. Üldse, see kuidas „sõnad loovad asjad”, toimib väga hästi negatiivses plaanis: nimetad taluperemehe ümber kulakuks ja… ongi Siberisse sõit. Aga kui nimetada inimene, kes on alles äsja lugema õppinud, professoriks, ei tuleks talle sellepärast veel tarkust juurde. Ja kui ma nimetaksin kõik maailma raamatud „Karu-aabitsaks”, ei muutuks nad sellest veel „Karu-aabitsaks”. Nii ei saa rääkida ka eesti rahvast nõnda, nagu ilmunuks see lagedale koos mõistega. Küll aga on olemas selline asi nagu toonane maarahva eneseteadvuse tõus. Ja nõnda saabki selgust: eesti rahvas/rahvus on seesama maarahvas, kes tegi läbi eneseteadvuse tõusu. Ühesõnaga, siin pole koos rahvuse mõistega sündinud katkestust, vaid on kasvanud eneseteadvus ja järk-järgult ise oma maal peremeheks saamine. Ja need asjad käivad koos. Lõuna-Eestis osteti esimene talu päriseks 1826, Põhja-Eestis 1850. aastal.

    Jannsen on ka Eesti hümni sõnade autor. Millest räägivad meie hümni sõnad? Peaaegu religioossuseni küündivast armastusest oma maa vastu. See armastus on igavikuline, igavikku suunatud. Kui lugeda meie hümni sõnu, peaks olema selge, et eesti rahvas on seesama maarahvas. Siit edasi peaks olema selge seegi, et kui räägime eestlasele omasest sidemest loodusega, siis pole see nõnda lihtsalt niisama, kuidagi kogemata ja suvaliselt. Ja eks see sisalda ka mitmeid kihte.

    Seda väikest ajaloolist ekskurssi oli vaja selleks, et „maarahvast” rääkimine ei ajaks üksnes haigutama: „Jaa, jaa, teame, teame — „kuni su küla veel elab”, „pastlad ja vilepill”, jne.” Seda ekskurssi oli vaja, et öelda midagi väga lihtsat: kui kaotame meile (seni veel) omase sideme oma maaga, siis olemegi ennast kaotanud. Ja siis ongi ka nii, et jutt rahvusest on üksnes jutt mingist ideoloogilisest konstruktsioonist: et seal tegelikult ju pole midagi või kui, siis tagurlus; teaduse järgi polegi rahvust sellisena olemas; asi on pigem (nagu A Le Coqi reklaamis) „maitses” või, noh, selles, mida keegi parasjagu tunneb. Mida saab teadus öelda aegade sideme kohta? Ma arvan, et suurt mitte midagi. Humanitaarteadused võivad siin muidugi avaldada mitmeid huvitavaid vaateid, rääkida diskursustest ja narratiividest üht- või teistpidi, aga kui me mõtleme sellest, mida uskuda, siis mõtleme ikka reaalteadustele. „See” on päriselt, teaduslikult, olemas siis, kui see on üle mõõdetud. Kuidas mõõta? Peab olema mingi materiaalsus, mida saab mõõta, või siis peame saama mõõta/välja arvutada mingid suhted. Rahvust sellise teaduse lõikelauale sobiva materiaalsusena mõõta ja välja tuua ei saa. Pole sellist mõõteriista.

    Kuidas mõõta regilauluga kaasas käivat äratundmist, mingit (võimalikku?) tuksatust seda kuuldes? Või sellist jauramist, nagu „kaske, kaske” ja „leelo, leelo”, alates semantikast, ja viimaks mingit ähmast taipamist, et „see asi on oma”. Ei saa mõõta. Kuidas mõõta aegade sidet?  Kuidas mõõta seda, et ema viis hälli heinamaale, ja seda,  kas ja kui palju see hiljem lapsukese elu määras ja talle tähtis oli? Aga ta ju viis. Ja see ju määras midagi. Või ei määranud, sest seda ei saa ju mõõta? Kõike seda, mis puudutab ema ja hälli heinamaale viimist, teadus sellisena ei määratle, ei kirjelda (ega teadus ju ka kõike jõua) ja järelikult pole seda (no vähemalt teaduse järgi) olemas. Ja kui tõesti on nii, et eestlasele on omane side loodusega, siis ka seda ei saa teadus sellisena fikseerida ja mõõtmistulemusena ette kanda. Kui sa näed hobust, aga samas usud, et teadus pole hobust veel hobusena „kinnitanud”, kas see hobune on siis olemas? Noh, igatahes ta on „selline” ja raputab lakka. Kui tuhat põlvkonda kaevab sama põllulappi, kas siis tuhande esimesel põlvkonnal on selle põllulapiga mingi tegelik side või siiski mitte, kuna teaduse järgi ei saa öelda, et tal see side oleks? Kuidas mõõta armastust rohu, oma maa, oma lehma vastu? Ei saagi mõõta. Noh, ütleme siis, et armastust oma lehma vastu teaduse järgi pole.

    Kui lubada endale perspektiivi, siis võime ju taibata küll, et see kõik on olemas, isegi kui me seda teaduslikult mõõtmislauale ei saa panna. Noh, kuidagi intuitiivselt: et maarahvas ju oli ja… et see side ju on ja… Et ei väärtusta üksnes katkestust, vaid märkad ka pidevust. Kui seda on. Kui seda enam on. Kui seda veel olla võib.

    Mida me näeme Sulev Keeduse uues dokis „Neidsaare hoo peal”? Maarahva kadumist, hääbumist, kadunud maailmaks saamist. Keedus võttis kaamera ja hakkas filmima „neid” inimesi. Ta ju ei teadnud, milliseks nende elud kujunevad. Aga elamise olud ja kujunemine on just sellised, nagu me nende elukäikudest näeme. See tähendab, et kuidas tahes ka ei seataks aktsente või valitaks fookust, inimsaatused ja n-ö üldised elamise olud on, nagu nad on, neid ei saa peita. Ja miks neid peakski tahtma peita, dokumentalist tahab ju neile oma vaatluses ikka just  lähemale saada? See, mida Keedus näitab, ei keskendu eraldi nende inimeste loole, nende elukaarele, vaid sellele, kuidas nad elavad praegu siin, seotuna maaga, nõnda, et  see side on nende elus määrav. Milline ka polnud nende elu varem, praegu on nii. Ja see „praegu”, see elu, mis on seotud oma maaga, on määratud ära kaduma. Nõnda elavad inimesed, kes tõid meid siia, aga ei vii enam edasi. Need on inimesed, kes ei saagi osa progressist, kes ei jõuagi aega, kus me „elame paremini kui kunagi varem”. Need arusaamatud inimesed punnivad kuidagi edasi, hoolides millestki, millest nüüdisajal, selleks et ajaga kaasas käia, pole enam vaja hoolida või millest hoolimine on lausa loll. Armastate lambaid? Nutate nende pärast? Toksite talvel jääauku lahti? Aga kus on idufirma? Kus on see, mis elu edasi viib? Koristate kirikus? Kõnnite mööda teed jutuga, et „poisid juba sumisevad” (mesilaste kohta)? Ja tagasihoidlikult tuleb välja, et kuna maad on mürgitatud, pole ka mesilastel enam kerge põli. Noh, jah, eks looduseteema ole muidugi tähtis, kuna see on ju globaalne teema…

    „Neidsaare hoo peal”, 2022. Režissöör Sulev Keedus. Felix.

    Ja nõnda saabki seda filmi vaadata kahte moodi. Ühelt poolt nii, et seal on mingid mõttetud minevikuinimesed ja midagi eriti ei juhtu ka. Teiselt poolt nii, et siin toimub vaikne, aga tohutu tragöödia. Juhtub palju, aga seda ei panda dramaturgiliselt „pöördesse”; juhtub see, mis jääb juhtumiste alla. Ühe elamisviisi kadumine on tragöödia; ja ühe rahva — nii nagu ta rahvana on — kadumine oleks just nagu ette määratud. Ja muidugi jääb nende kahe äärmuse vahele veel palju vaatamisviise. Aga meie kadumine meie endina on selle filmiga kuidagi, nagu mingi väikese pausi või peatusena, jäädvustatud.

    Piltlikult öeldes teeb Keedus seda filmi „hõredas õhus”. Mida ma sellega mõtlen? Kes on käinud mägedes, see teab, et õhk on seda hõredam, mida kõrgemale sa tõused. 8000 meetri peal tuleb juba „surmatsoon”, sellisel kõrgusel saab ilma täiendava hapnikuta viibida vaid paar-kolm päeva. See „hõre õhk” tuleb filmi puhul sellest, et vaadeldud inimeste elu — mida nad elavad vähenõudlikult, soovides lihtsalt ka täna elada nii nagu eile — muutub üha „hõredamaks”, side kodukoha ja maaga on kadumisele määratud, sest ei sobi siia aega. Elades oma elu sidemes maaga, nad/me ikkagi, paratamatult tõusevad/tõuseme justkui mäkke nimega „Kadunud maailm”, juhtugu siis, mis juhtub.

    „Neidsaare hoo peal”, 2022. Kateriina loomadega.

    Ohe, nutt, ägamine või kange olek, kangelt kestmine. Mida siin kosta või kuidas oleks parem? Eks need kõik ole ju olemas ja on olnud siin koos aegadega. Ma ei tea. Maa. Maa ja taevas. Nojah, aga need on ju katkematult seotud. Nii see lihtsalt on. Ja  selles on ka mingi lootuse paratamatus. Isegi hõredas õhus. See, mis tõi meid siia, see järjepidevus ja side maaga, ei vii meid küll enam edasi ja peab justkui paratamatult kaduma (enne saab ehk veel oma lambal kaelast kinni hoides nutta), aga see ei kao siiski päriselt.

     

    II

    See kaduva maailma teema on dokiaastal 2022 esil mujalgi. Vladimir Loginovi „Hipodroom” räägib samuti „selle maailma” kadumisest, aga Loginov näitab üht konkreetset mikromaailma, Tallinna hipodroomi, mis on juba ka n-ö ametlikult, uusarenduse ees, kaduma määratud ja elab enne seda veel nii, nagu elab, peaaegu viimase piirini kokku tõmmatuna. Siiski ta veel eksisteerib: hobused on alles ja alles on ka hoolimine ja õrnus, nagu näitab filmi lõpp, kus teineteisest eraldatud hobused küünitavad ninad kokku panema. Ka see õrnus peab kaduma. Loginov näitab samuti tragöödiat, see tungib sealt filmist paratamatult läbi. Hipodroomi suletud mikromaailm peegeldab tahes-tahtmata makromaailma, „uut”, paremale elule suunatud üldist/valdavat mentaliteeti. Üks montaažilõige on selles filmis väga kõnekas: põletatava õlgnuku alt tuleb välja sellele karkassiks olnud rist. Vaatasin seda põlevat risti ja mõtlesin, et no mis seal siis järgmiseks tuleb. Tulid hobuse silmad. Kes kannab risti? Ka loomad. Üldse.

    Keeduse filmis otsib Hellat oma tütrega maapõuest viikingite aaret. Legendi järgi see seal Neidsaare kandis kusagil on. Pärast Hellati surma otsib tütar aaret üksi edasi. Siin on kujundi ruum. Võib mõelda nii, et maa sees on aare ja seda otsitakse, aga maa ise ongi see aare. Võib mõelda ka nii, et elu ja side maaga on küll hääbumas, aga ikka veel otsitakse aaret. Võib mõelda nii või teisiti, aga aare ja maa on seotud ja (varasema kordusena) aarde otsimine on pandud ka filmi viimasteks kaadriteks.

    „Suur soo” (režissöör Remek Meel) näitab aga midagi muud. Vello, kes on lõpetanud EPA ja elanud varem Tartus,  on asunud kolmkümmend aastat tagasi Emajõe-Suursoo kõige kaugemale soosaarele. Vellol on seal hea. Vajalik tehnika on ka olemas: koera kaelarihmale saab raadiosaatjaga/GPS-iga ühendatud asjanduse külge panna, kodus on telekas, on ka auto, millega saab vajadusel linna sõita või minna suurematele jahiajamistele koos teiste jahimeestega. Vello elab üksi ja kui ta käib vahel talvel koos koeraga nugisejahil, siis, sõltumata sellest, kas ta saab saagi või mitte, on see käik ikkagi „alati nii kosutav”, sest see on käik looduses, elu loodusega koos. Vello elab lihtsat elu ja on ka ise lihtne. Tänapäeval on olnud jutuks seegi, et „lihtsat inimest” ei ole olemas. On küll. Lihtsus ja unikaalsus ei ole vastandid. Mis on kõige lihtsam? Vesi. Ka vesi muutub meie jaoks justkui keeruliseks, kui räägime selle molekulaarsest valemist H2O, aga ikkagi on vesi kõige lihtsam. Lihtsamat asja ei olegi ju olemas. Või on? Kuidas peaks see, kes ei tea, et veel on ka oma molekulaarne valem, pidama vett keeruliseks? Vello on ses mõttes nagu vesi.

    Kui hea on olla lihtne. Nii, et lihtsus on lihtsus. Sest lihtsus on nagu vesi. Selles üha hullumeelsemas maailmas veel eriti. Selle poole maksab püüda. Aga kus sa saad: kõik on ju poliitika. Ei saagi. Noh, ehk siis kuidagi salaja.

  • Arhiiv 24.01.2023

    SUVELAVASTUSE MOODI SUVELAVASTUS

    Jüri Kass

    Priit Põldma, „Kadunud kodu”. Lavastajad: Margus Kasterpalu ja Priit Põldma. Helilooja: Pärt Uusberg. Muusikajuht: Miina Pärn. Kunstnik: Jaan Toomik. Kostüümikunstnik: Maiu Rõõmus. Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater). Liikumisjuht: Ingmar Jõela (Von Krahli teater). Laval: Sander Roosimägi (Eesti Noorsooteater, esietendusel Aleksander Eelmaa), Külli Teetamm (Tallinna Linnateater) ja Meelis Rämmeld (Endla). Esietendus 20. VII 2021 Saueaugu Teatritalus.

     

    Priit Põldma ja Margus Kasterpalu „Kadunud kodust” Saueaugu teatritalus on kirjutatud varemgi. Juba on ka kirjutatud, et lavastusest „on kirjutatud varemgi“1, kuid võtan selle teose siiski veel kord luubi alla. Asi pole siiski selles, et lavastust ümbritsev kontekst kujunes äärmiselt eriliseks — seda on analüüsitud üksjagu, põhjalikema sissevaate andis Pille-Riin Purje Teater. Muusika. Kinos2. Minu huvi ei lähtu niivõrd „Kadunud kodu” erakordsusest, vaid hoopis selle sarnasusest teiste lavastustega, mida olen eesti teatris suviti näinud. Täpsemalt pean silmas, et Põldma-Kasterpalu lavastust võiks käsitleda näitena „tõupuhtast” eesti suvelavastusest. Ehkki suvelavastuse mõiste on suviste kommertsprojektide mõjul omandanud mõningase negatiivse konnotatsiooni, räägin siin suvelavastusest ikka kui neutraalsest nähtusest, liiatigi et „Kadunud kodu” projekti ei saa rahaahnuses süüdistada.

    Kõrtsistseen.

     

    Teatriterminoloogia töörühm on defineerinud „suveteatrit” kui „suvehooajal etendatavaid lavastusi”3, märkides seejuures, et tegu pole eraldi teatriliigiga (mistõttu soovitataksegi kasutada pigem suvelavastus(t)e mõistet). Omaette teatriliigina ei saa suveteatrit tõesti käsitleda, kuna suviseid lavastusi ei ühenda ükski dominantne väljendusvahend või sihtgrupp. Samamoodi puuduvad suvelavastustel esteetilised ühisjooned.

    Sellegipoolest tunnen publikuliikmena, et üks suvelavastus võib olla suvelavastuslikum kui teine, sest vastab paremini suvelavastusele seatud ootustele. Niisiis üritangi „Kadunud kodu” näite najal selgitada, milles seisneb suvelavastuslik suvelavastus, või teisisõnu, mida tundub eesti teatripublik suvelavastusest otsivat. Kuigi suvelavastuste vaatajatele keskenduvaid publiku-uuringuid Eestis tehtud ei ole, püüan oma arutelus tajuda-tunnetada kaasvaatajate ootusi ja mõtteid, lähtudes isiklikest tähelepanekutest suvelavastuste etendustel ja nende kajastustega tutvumisel.

    Sander Roosimägi ja Külli Teetamm.

     

    Väidan, et kõige olulisema osa publiku ootustest suvelavastustele moodustavad koht ja atmosfäär. Eestlaste valmisolek ja huvi sõita suviti teatrivaatamiseks linnast välja ning ühendada teatrielamus siseturismiga on teada-tuntud fakt. Juba 2007. aastal arutles Ott Karulin, kas suveteatrit peaks ehk määratlema teatrina, mille vastuvõtus on laval pakutavaga võrdselt oluline teekond mängupaika (aga ka segavad looduslikud tegurid, turundus ja publiku suurem häälestatus meelelahutusele)4. Teekond siiski ei saanud osaks teatriterminoloogia töörühma sõnastatud suvelavastuse definitsioonist, ent publiku ootustes on see alles. Seda kinnitab kas või asjaolu, et teatrisuvede ülevaateid esitletakse meedias tihtipeale just kaardi, mitte pelga loeteluna.

    Ent see teekond ei saa viia juhuslikku paika — õnnestunud suvelavastus eeldab teadlikult valitud kohta ning selgelt tajutavat kooskõla lavateose ja ruumi vahel, teinekord isegi kohaspetsiifilisust. Aastal 2018 kirjutas Valle-Sten Maiste: „Suveteatri puhul on pruugitud mõõdutundetult väljendeid „kohavaim”, „keskkond loob ja toetab” jms. Tähendusetu ruumipoeetika vohamine on jutud teatri ja keskkonna seostest nii segaseks ajanud, et ainevallaga suudab konkureerida ehk vaid postmodernistlik diskursus.“5 Maiste esitatud väide peab paika siiamaani — viimastel aastatelgi leidub küllaga suvelavastusi, mis on paigutatud mingisse kohta justkui lootuses, et koht „oma vaimuga” teeb kogu töö atmosfääri loomiseks ära ja teatritegijad saavad sellest kohustusest priiks.

    Vapustavalt kehva näitena kohavalikust ja atmosfääriloomest meenub 2020. aasta suvel etendunud Vilja Nyholm-Palmi „Lüpstud”, mille vaatajad said tõepoolest lüpsta, kui lootsid Pulli külast (ja hiljem Nabala mõisast) leida ruumi, mis Briti maakolka muserdavust käsitlevale lavastusele kaasa kõlaks. Pulli külas oli lavastus ühe juhusliku puhkekeskuse õuele kämpingumajade vahele visatud, lisatud mõned heinapallid ja puust platvormid ning siis „atmosfääriloomega” ühele poole saadud. Tulemus oli muidugi pehmelt öeldes pettumust valmistav, kuid pole kahjuks ainus omasuguste seas. Lavastusprojekte, kus juhuslikult kätte sattunud mängupaika püütakse esitleda kui erilise vaimuga kohta, tuleb ette igal suvel.

    Aleksander Eelmaa.

     

    Saueaugu teatritalus etendunud teoste kohta ei saa seda väita. Ühelt poolt teebki ruum siin osa tööst ise ära — seda eelkõige nende publikuliikmete silmis, kel on Saueauguga pikem ühine ajalugu ja kellele paistab mängupaik omamoodi kihiline, täis mälestusi varasematest lavastustest. Kuna „Kadunud koduga” tähistati Saueaugu teatritalu 20. aastapäeva, põimiti seekord lavastusse ka otseseid viiteid ja kilde, mis etenduspaiga minevikku meenutaksid, võimendades paigamälu veelgi. Samas võib Saueaugu luua ka esmakülastaja jaoks hästi tajutava atmosfääri, milles segunevad muu hulgas vanadesse taluhoonetesse ladestunud ajalugu ja otsatute põldude avarus. Kui etenduste käigus teatrisaali uksi vahel avatakse, vaatab sisse loodus ise — määgigu seal lambad või ladistagu vihma, vahetu kontakt teatritalu ümbritseva keskkonnaga mõjub lavastuse atmosfäärile rikastavalt, süstib sinna ehedust. Sel kohal on igatahes iseloomu.

    Teisest küljest: „Ta on piisavalt kaugel selleks, et siia jõudes olla juba päriselt kohal, olla sisemiselt valmis astuma sellesse teatri võlumaailma,” iseloomustab teatritalu peremees Margus Kasterpalu Saueaugu eripära.6 Kuigi pärast Tiit Teriku 2022. aasta teatripäeval peetud kõnet tahaks sõnapaari „teatri võlumaailm” peale hambaid kiristada, olen Kasterpaluga sisuliselt nõus. Teekond Saueaugule on omamoodi ettevõtmine ja nõuab vähemasti poolt päeva, eriti kui alustada sõitu kaugemalt kui Tallinnast. Lisaks jätab rännaku viimane ots, kitsas külavahetee, mis on keskelt rohtu kasvanud ja külgedelt pisut roopa sõidetud, tõepoolest mulje, et jõutud on kuhugi intiimsesse ja rahulikku paika, kus ei pea tegelema millegi muu kui sellega, milleks kohale tuldi.

    Meelis Rämmeld.
    Eduard Lauri fotod

     

    Niisiis võib järeldada, et Saueaugu teatritalul on juba etenduspaigana head eeldused, täitmaks suvelavastustega publiku ootusi — ruumid evivad iseenesest tugevat atmosfääri ja asukoht on muust tsivilisatsioonist küllaltki eraldatud. Ent kuidas jääb kooskõlaga lavateose sisu ja ruumi vahel? Arvan, et „Kadunud kodu” puhul on ka see selgelt olemas.

    Kui Priit Põldma kirjutatud näidend käsitleb ühe noore mehe kodu ja juurte otsinguid ning dilemmat, mida teha oma esivanemate talukohaga, siis vana talupaik tundubki parim koht selle teose lavastamiseks. Kusjuures ma ei pea silmas mitte seda, et talukeskkond võimaldab Põldma teose paigutada võimalikult realistlikku lavaruumi — teatritalu saalis mängides säilis ikkagi tinglikkus, kuna sama ruumi ja lavakujunduse sisse pidi mahtuma rohkelt tegevuspaiku. Pigem tekkis teose sisu ja mängupaiga vahel omamoodi sümbioos, kus Põldma tekst käivitas publikus assotsiatsioone isiklike kadunud kodudega ja tõi pinnale hingesopis kipitava igatsuse, kuid samal ajal pakkus tuttavlik ruum sellele igatsusele leevendust. Tõsi küll, see igatsus ei pruugi olla tuttav kogu publikule, ent olulisele osale kindlasti. Nimelt paistavad Statistikaameti väitel teatris käimise aktiivsusega enim silma 45- kuni 64-aastased eestlased7 — nende mälu ulatub aega, mil vanaemad-vanaisad elasid ikka maal ning võimaldasid lastel tunda sidet mõne konkreetse küla ja taluga. Vanavanemate lahkudes kujunes sellest paigast aga tõenäoliselt üks kadunud kodu. Pealegi täiendavad selle põlvkonna kadunud kodu tunnet kogemused-mälestused 1990-ndate omandireformist, nagu viitab ka Põldma lugu.

    Hüpoteesina võib siis õhku visata mõtte, et ehk on igatsus kadunud kodu järele ka üks põhjustest, mis utsitab eestlast suviti mööda metsatukkasid ja taluõuesid etenduselt etendusele ringi sõitma. Otsitakse võimalust nostalgitseda ja taaselustada tundeid, mis lapsena maal veedetud aega iseloomustasid. Mingil määral kõneleb tolle väite toetuseks ka tõsiasi, et endavanuste ja nooremate Z-generatsiooni esindajate puhul (kellel üldjuhul puudub isiklik kogemus kadunud kodust) ei taju ma sellist huvi suvelavastuste vaatamiseks mööda Eesti maanurki ringi sõita, ehkki muude ettevõtmiste jaoks ollakse suvel tavapärasest liikuvamad.      

    Seda hüpoteesi ei saa küll lisategurite paljususe tõttu kontrollida, see-eest aga on täiesti kontrollitav väide, et „Kadunud kodul” on Saueauguga niivõrd tugev seos, et seda võiks nimetada kohaspetsiifiliseks lavastuseks. Kui kohaspetsiifiline lavastus „lähtub konkreetsest ruumist ja enamasti ei ole teistesse ruumidesse kohandatav“8, siis „Kadunud koduga” nii ongi — „Draama” festivali raames anti külalisetendused Eesti Rahva Muuseumi sillaalal, kuid teos seal tööle ei hakanud. Tajusin toona, et teos ja selle atmosfäär valgusid suures mustas saalis laiali. „Ka ei mõjunud pärimuslikud-müstilised käigud „Kadunud kodus” sedapuhku veenvana, keskkond tundus selleks liiga tänapäevaselt steriilne ja tehislik.“9 Aasta hiljem tõdengi, et mälestus „Draama” festivalil nähtud etendusest on tuhmunud; ainsana läks seal hinge helisalvestus, millelt võis kuulda Aleksander Eelmaad lausumas oma Saare Vana repliike „Kadunud kodu” esietendusel, muu läks aga „tõlkes” kaduma.

     

    „Kadunud kodu” pole mõistagi ainus näide, mis ilmestab sisu ja ruumi kooskõla olulisust suvelavastustes. Viimaste teatrisuvede edukaimad lavastused on samuti toetunud teose sisu ja ruumi sümbioosile või sündinudki täiesti kohaspetsiifilisena. Viimaste hulka saab lugeda näiteks Ivar Põllu „Serafima+Bogdani” Peipsiveere võsas, mis osutus täismänguks, pälvides heakskiidu nii kriitikutelt kui ka rohkearvuliselt publikult. Sarnaselt funktsioneeris ka Helena Kesoneni „Petserimaa igatsus” Setomaal — publikuarv oli küll väiksem, kuid kiidusõnu kostis lavastuse kohta mitmest publikugrupist. Neid kolme lavastust ühendab ka õnnestunud dramaturgia, mis suudab mängupaiga pakutud võimalusi realiseerida ja publikut enesega kaasas hoida. Sugugi mitte kõik kohaspetsiifilised suvelavastused, mida olen viimastel aastatel näinud, pole seda saavutanud. Näiteks tõotas erilist ruumikasutust demonstreerida Balti manufaktuuris etendunud Helen Rekkori „Sitsi silentium”, ent kohavaim kohale ei jõudnud — lavategevus koondati hiiglasliku tehasesaali ühte otsa, jättes ruumi tegeliku vägevuse varju. Melodramaatiliselt lihtsakoeliseks kujunenud tegevustik ei andnud hoonele piisavalt sõna.

    Siin saab muidugi tõstatada küsimuse, kas suvelavastused ei võikski oma loomult lihtsakoelisemad olla — ka Ott Karulin mainis oma kirjelduses suveteatrist, et publik on suviti rohkem häälestatud meelelahutusele. Võib ju väita, et suvisel puhkuseajal tahetakse teatris näha midagi kergemat, aga samamoodi nendib osa teatrivaatajaid ka muul ajal, et pärast pikka tööpäeva teatrisse tulles tahetakse naerda ja lõõgastuda, mitte tõsiste teemadega pead vaevata. Selle publikusegmendi jaoks täidab  teater tõenäoliselt ka suvel eelkõige meelelahutuslikku funktsiooni. Küll aga usun, et need, kes on pärast tööpäeva nõus teatris ikkagi tõsiste või abstraktsete teemadega tegelema, on selleks valmis ka suvel. Ja vähe neid inimesi ei ole — toosama tõsise (või pigem traagilise ja küllaltki võika) sisuga „Serafima+Bogdan” jõudis ju 2021. aastal lausa Eesti enim külastatud lavastuste esikolmikusse10, samamoodi müüdi välja kõik „Kadunud kodu” etendused. Seega on õigustatud hoopis küsimus: kas meelelahutuslikkus ja lihtsakoelisus annavad teatrisuvedel tooni seetõttu, et publik seda tingimata ootab, või seetõttu, et teatritegijad seda ise aina pakuvad?

    Tõepoolest, kui poleks nõudlust, ei oleks arvatavasti ka pakkumist. Samas saavad teatrid oma pakkumisega publiku vaatamisharjumust ka kujundada, seda nii suvel kui sisehooajal. Kindlat vastust anda on niisiis raske; peaasjalikult oskan siit järeldada, et tarvis oleks üht suvelavastustele keskendunud publiku-uuringut. Arvan, et Eesti teatripublik ei muutu suviti meelelahutusejanuliseks massiks, vaid säilitab erinevad publikugrupid, kelle jaoks täidab teater ka erinevat funktsiooni. Neid publikugruppe ühendab huvi võtta suvelavastuste külastamiseks ette pikem teekond, sõita linnast välja ning kogeda kooskõla lavastuse sisu ja ruumi vahel. Seda huvi võib mõjutada teatav nostalgiaotsing või täpsemini igatsus kadunud kodu järele. Nii paistabki Põldma-Kasterpalu „Kadunud kodu” mulle näitena eeskujulikust suvelavastusest, mis täidab publiku ootu­si nii koha ja atmosfääri kui ka sisu ja temaatika poolest.

     

    Viited:

    1 Põim Kama 2022. Ühe öö hingelised eksirännakud. — Sirp, 2. IX.

    2 Pille-Riin Purje 2021. Ja see õhtu jääbki, nii jääbki… — Teater. Muusika. Kino, nr 9.

    3 Teatriterminoloogia, Eesti Teatri Agentuuri koduleht. — https://teater.ee/teatriinfo/terminoloogia/

    4 Ott Karulin 2007. Eesti suveteater on aja jooksul näo kaotanud. — Eesti Päevaleht, 8. VIII.

    5 Valle-Sten Maiste 2018. Värske suvekunstiliik: bisarne teater. — Sirp, 21. IX.

    6 Juhan Hepner 2021. Saueaugu teatritalus etendub Ernst Enno motiividel põhinev lavastus „Kadunud kodu”. ERRi kultuuriportaal, 20. VII. — https://kultuur.err.ee/1608283995/saueaugu-teatritalus-etendub-ernst-enno-motiividel-pohinev-lavastus-kadunud-kodu

    7 Milline on Eesti teatrikülastaja portree? Statistikaameti blogi. — https://www.stat.ee/et/uudised/2019/03/27/milline-on-eesti-teatrikulastaja-portree.

    8 Teatriterminoloogia, Eesti Teatri Agentuuri koduleht.

    9 Karin Allik 2021. Milleks meile Draama? ERRi kultuuriportaal. — https://kultuur.err.ee/1608350669/karin-allik-milleks-meile-draama

    10 Tiia Sippol 2022. Ilmunud on teise koroona-aasta teatristatistika: piirangud jätsid teatrikülastuste arvule varasemast sügavama jälje. Eesti Teatri Agentuuri koduleht. — https://teater.ee/sundmused/ilmunud-on-teise-koroona-aasta-teatristatistika-piirangud-jatsid-teatrikulastuste-arvule-varasemast-sugavama-jalje/

  • Arhiiv 23.01.2023

    OPORTUNISTLIK JA PLAHVATUSOHTLIK ALLEGOORIA?

    Jüri Kass

    Jacques Offenbachi operett „Orpheus põrgus”. Hector Crémieux’ ja Ludovic Halévy libreto. Libreto tõlge eesti k: Triin Sinissaar, laulutekstide tõlge: Peeter Volkonski.  Muusikajuht: Arvo Volmer. Dirigendid: Kaspar Mänd ja Jaan Ots. Lavastaja: Liis Kolle. Dekoratsioonikunstnik: Jaagup Roomet. Kostüümikunstnik: Reili Evart. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Koreograaf: Dmitri Harchenko. Näitejuht: Helgi Sallo. Osades: Orpheus, muusikaõpetaja — Oliver Kuusik või Heldur Harry Põlda, Eury­dike, tema naine — Elina Nechayeva või Kristel Pärtna, Aristaios/Pluto, allilma jumal — Reigo Tamm või Mati Turi, Avalik Arvamus — Juuli Lill või Anna-Liisa Pillak, Cupido, vigurivänt armastusejumal — Varol Mändmets, Kadri Nirgi või Janne Ševtšenko, Venus, armastuse jumalanna — Helen Lokuta või Karis Trass, Diana, viljakuse ja jahi jumalanna — Kadri Kõrvek või Heli Veskus, Jupiter, peajumal — Rauno Elp või Tamar Nugis, Mercurius, kaubandus- ja kasujumal — Aare Kodasma või René Soom, Juno, peajumalanna, Jupiteri abikaasa — Triin Ella või Aule Urb, Styx, Pluto teener — Mart Madiste või Mehis Tiits, Minerva, tarkuse ja kunstnike kaitsja — Merit Kraav või Maria Leppoja, Mars, sõjajumal — Tambet Kikas või Mart Laur, Bacchus, viljakuse ja veinijumal — Tiit Kaljund või Priit Kruusement. RO Estonia mimansid, tantsijad, koor ja orkester. Esietendus 30. IX 2022 Rahvusooperis Estonia.

     

    Liis Kolle lavastajatööde arv 2022. aastal on muljetavaldav. Meenuvad Theatrumis lavale toodud, Tatjana Kozlova-Johannesega koostöös valminud „söövitab.tuhk” (Eesti muusika päevad), Richard Wagneri „Tristan ja Isolde”, Tõnis Kaumanni „Kaubamaja” (mõlemad teatris Vanemuine) ning lõpuks Jacques Offenbachi „Orpheus põrgus” (Rahvusooperis Estonia). Kõik need lavastused on olnud eriilmelised. Kui „söövitab.tuhk” ja „Tristan ja Isolde” on olnud väljendusvahendite poolest pigem minimalistlikud, siis „Kaubamaja” ja „Orpheus põrgus” pigem lopsakad ja külluslikud.

    Kolle lavastuslik käekiri pole lihtsasti kirjeldatav. Seetõttu on ehk põhjendatud opereti „Orpheus põrgus” vaatlemine laiemas kontekstis, et näha lavastuslikku dünaamikat, mis on Kolle lavastuses pakutud lahendusteni viinud. Heliteatri teoses „söövitab.tuhk” on põhirõhk staatikal ja aegluubis liikumisel. Lavastus peegeldab muusika lineaarset ülesehitust ja selle napid väljendusvahendid haakuvad  muusika õhkõrnade viidetega ooperižanrile. Nagu olen kirjutanud1, on „söövitab.tuhk” justkui ajast välja tõstetud lavateos, mis tegelikkuses on juba toimunud (või hakkab toimuma tulevikus) ja laval kehtestatakse ainult sellest välja kasvavate afektide ajatu konfiguratsioon.

    Jacques Offenbachi operett „Orpheus põrgus”, RO Estonia, 2022. Jumalate pidu Olümposel: ees keskel peajumal Jupiter — Tamar Nugis, temast paremal Diana —Heli Veskus, paremalt 1. Pluto — Reigo Tamm, 2. Orpheus — Heldur Harry Põlda, vasakult 1. Avalik Arvamus — Juuli Lill, 5. Juno, Jupiteri abikaasa — Aule Urb jt.

     

    Ooperi „Tristan ja Isolde” lavastus näib mõneti lõivu maksvat Wieland Wagneri minimalistlikele tõlgendustele ja sellest lähtuvale traditsioonile. Visuaalse plaani ja muusika ühendamise iseloomulik viis lõi seoseid ka Lars von Trieri filmiga „Melanhoolia”. Aga erinevalt mõlemast eelmainitust ei lähe Kolle modernistlikult ja kompromissitult lõpuni, vaid hakkab lavastuse kulgedes tooma sisse realistlikke või lausa olustikulisi elemente. Samas ei tajunud ma mainitud lavastuslikus otsuses kontseptuaalset püüdu tuua lavastus Olümposelt alla lihtsurelike maailma ning muuta Tristan ja Isolde sümbolfiguuridest luust ja lihast inimesteks. Wagneri ooper liigub ju tegelikult vastupidises, Tristanilt ja Isoldelt kui polaarsusi tähistavatelt punktidelt neid ühendava „ja” suunas, milles tegelaste antagonistlikkus end lõpuks tühistab.

    Stseen Olümposel: jumalad protestivad läilaks muutunud ambroosia ja nektari ning Olüposel valitseva üldise igavuse vastu.

     

    Kaumanni „Kaubamajas”, millest olen samuti juba teisal kirjutanud2,  tegeleb Kolle peaaegu ainult praktiliste vormiprobleemidega. Lavastus näib laenavat oma struktuuri muusikalt, sellel võrdlemisi truult sabas sörkides, ja peamiseks küsimuseks tundub olevat Tartu Sadamateatri piiratud lavaruumi tööle panemine. See õnnestub mõnikord rohkem ja mõnikord vähem (näiteks minu jaoks hakkas ühel hetkel justkui omapäi jäetud koor laval liigselt domineerima), kuid tegelasi kehastavad artistid näisid end lavastuses pigem hästi tundvat ning sõltuvalt varasemast kogemusest ja rolli sobivusest tegid mitu meeldejäävat ülesastumist.

    Kirjutades lavastusest „Orpheus põrgus” olen aga pisut nõutu. Omalaadne oportunistlik, lihtsalt teose pakutavaid olukordi ära kasutav hoiak, mis andis endast ebalevalt märku juba „Tristani ja Isolde” lavastuse teises pooles ja omandas suurema kaalu „Kaubamajas”, näib siin olevat muutunud absoluutseks. Oportunism, kui seda mõista positiivsemalt, avatusena erinevatele võimalustele, pole ju iseenesest halb, sest ka kinnisideedest haaratud ja patroneeriv hoiak lavastatava tüki suhtes muutub ruttu tüütuks. Aga isegi üliavatud ja kõikelubav lähenemine peaks andma mõista, missugusel üldisemal eesmärgil, kui otsene lavaline efekt või mõju kõrvale jätta, midagi tehakse.

    Selle lavastuse probleem pole mõistetavus, sest kõik, mida lavastaja teeb, on arusaadav. Probleemiks on suhestumine. Mitte miski ei näi olevat läbi viidud kontseptuaalselt. Reegleid ei rikuta. Veelgi enam, neid polegi võimalik rikkuda, sest lavastusliku hoiakuna neid ei kehtestatagi. Ma ei oota, et lavastaja igas etenduses mingi hästipakendatud ja autonoomse sõnumi edastaks, aga ma tahaksin kohtuda inimesega. Samas pole ma kindel, et ma Kolle selles lavastuses ära tunnen. On rida vaimukaid leide ja lahendusi, aga mitte (püsivat) vaatepunkti.

    Avalik Arvamus — Annaliisa Pillak.

     

    Või siiski? Lavastuse kõige meeldejäävam osa on visuaal, seda moodustavad komponendid, nagu dekoratsioonid (Jaagup Roomet), kostüümid (Reili Evart) ja valgus (Rene Liivamägi). Mõneti kordab lavastuse „Or­pheus põrgus” visuaal ka 2022. aastal Rahvus­ooperis Estonia esietendunud Wolfgang Amadeus Mozarti „Võlu­flöödi» stsenograafiat, kuid on veelgi toretsevam ja kullakarvalisem. Erinev on aga ühiskondlik-poliitiline kontekst, milles need kaks lavastust välja toodi — enne ja pärast Venemaa invasiooni Ukrainasse. Sõda Ukrainas on ühiskondlikult niivõrd tugev marker, et kehtestab end tõlgendusliku kontekstina isegi siis, kui lavastuse autorid pole seda nõnda otseselt mõelnud. Ootusi ühiskondlikele viidetele tugevdab ka operett kui žanr, mis lavastamisel lausa nõuab enese seostamist piirkondlikult aktuaalsete teemadega. Sõnalisi vihjeid, mis mõnikord avalduvad libreto ulatusliku ümbertöötamisena, on selles lavastuses žanri konteksti arvestades isegi vähe. Ja võib-olla on see hea, eriti kui mõelda, et sedalaadi katsed on meie operetimaastikul olnud pigem edutud, et mitte öelda piinlikud.

    Orpheus — Oliver Kuusik.

     

    Visuaalist saab aga selle lavastuse geograafiline marker ja see võimaldab teha seoses sisuga üllatavaid järeldusi. Teatavasti pöörab Offenbachi „Orpheus põrgus” antiikmüüdi pea peale ja näitab, et see, mida tuntakse Orpheuse loona, on avaliku arvamuse jaoks loodud spinn. Visuaal näib aga lavastusega suhestuvat nii, nagu oleks avalikule arvamusele adresseeritud lugu tõde. Teose näiliselt positiivsed tegelased — Orpheus ja Eurydike, aga ka neid justkui abistav Olümpos — on seostatud peamiselt selliste värvidega nagu kollane (kuldne) ja sinine (Ukraina lipu värvid), neile näiliselt vastanduv allilm ja seda valitsev Pluto aga valge, sinise ja punasega (Venemaa lipu värvid). Kui eeldada, et „Orpheus põrgus” kehastab kunstiliselt kõige muu kõrval ka tänapäeva geopoliitilist reaalsust, moodustub viimasest lavastuse põhjal alternatiivne, mõni ütleks ehk ka, et vandenõuteoreetiline pilt. Orpheus ja Eurydike kui Lääne- ja Ida-Ukraina ei taha olla tegelikult koos. Pärast Eurydike röövimist Pluto poolt, mis on allegooriliselt mõistetav kui Venemaa sissetung Ida-Ukrainasse, läheb Orpheus Olümposelt ehk Euroopa Liidult abi paluma, kuid seda ainult ukraina rahvusmustriga tanu, muhu seelikut ja põlle ning kuulivesti kandva sooneutraalse (habemega naine? / seelikuga mees?) Avaliku Arvamuse survel. Olümpos ei lase end Orpheuse võltstraagikast eriti petta, kuid nõustub Orpheust „aitama”, sest loodab sellest vaheldust üksluiseks kiskunud elule, mis on väiksemad jumalad igavusest peajumal Jupiteri vastu mässama ajanud (Euroopa Liidu sisepinged).

    Eurydike — Elina Nechayeva.

     

    Lisaks on ka peajumal Jupiteril tekkinud huvi Eurydike vastu, keda ta sooviks Plutolt üle lüüa (Euroopa ja USA majandushuvid Ukrainas?). Jupiter mõistab Plutot täiesti, sest Pluto on käitunud nii, nagu ka peajumal ise käituks, kui selleks ainult võimalus avaneks. Sellest tuleneb, et Pluto ja allilm (Venemaa) ei kujuta endast selles lavastuses Olümpose (Euroopa Liidu, Euro-Atlandi bloki) antipoodi kui viimast tasakaalustavat jõudu, vaid pelgalt kohta, kus jumalad end väsitava avaliku arvamuse eest varjavad ja välja puhkavad. Pluto esindab avalikkuse jaoks Olümpose kontrollitud opositsiooni, kuid mängib tegelikult sedasama mängu, mida Olümposki — Europa Liidu ja Venemaa selline suhe põhjendaks näiteks Euroopa Liidu teljeriikide letargiat Ukraina abistamisel. Oma suhtelise nõrkuse tõttu ei pea Pluto avalikust arvamusest nii palju hoolima kui Olümpose asukad  ja see on ainus põhjus, miks allilm selle lavastuse „avalikus ruumis” üldse negatiivset poolust esindab.

    Oleks huvitav teada, kas sellise sõnumi edastamine oli tegijate teadlik valik või osutusid nad enda teadmata ühiskondliku paranoia tööriistadeks. Veelgi kahtlustavamaks minnes võiks küsida, kas lavastuse näivalt juhuslikud valikud olid strateegia, et ka kavatsetu tunduks süütult juhuslik. Teisisõnu, kas lavastuslik oportunism pidigi varjama lavastuse plahvatuslikku sõnumit? Ma pole kindel, kas lavastuse autorid sellele küsimusele tegelikult vastata oskavad.

    John Styx — Mart Madiste ja Pluto — Reigo Tamm.
    Siim Vahuri fotod

     

    Jäi mulje, et ka artistid ei saanud päris hästi aru, kuhu nad paisatud olid. Igaüks proovis ellu jääda erineval moel, lähtuvalt eelnevast lavakogemusest ja võimest laval iseseisvalt erinevate olukordadega toime tulla. Mõnikord oli kasu publikut üllatavatest oskustest. Näiteks võlus Orpheust kehastava Heldur Harry Põlda nõudliku viiulipartii esitamine ja loomulik lavaline olek. Sama rolli kehastav Oliver Kuusik suutis end aga osavalt jagada laulu ja kõnedialoogide vahel. Kristel Pärtna Eurydike tõusis esile eelkõige vokaalselt. Teades aga, kuidas erinevad lavastajad on suutnud Elina Ne­chayeva (selles lavastuses samuti Eury­dike rollis) mängima panna, ooda­nuks hea vokaalse soorituse kõrval ka orgaanilisemat rollilahendust. Näis, et kõige rohkem kannataski just lavastuse sõnaline pool, sest mingil, mulle arusaamatul põhjusel ei pääsenud meie kahe väga hea koomikuandega tenori Reigo Tamme ja Mati Turi (mõlemad kehastasid Plutot) lavaline sarm maksvusele. Ootamatul kombel jättis kõige operetilikuma mulje hoopis Mart Madiste kehastatud Pluto teener John Styx. Mehis Tiits samas rollis jäi pisut kahvatumaks ja tema domineerivalt lüüriline hoiak ei haakunud lavastuse üldise vaimuga.

    Artistidest võiks kõnelda ju veel, kuid mul on tunne, et kriitika nende aadressil poleks seda lavastust arvestades kõige õiglasem. Pidades silmas, et näitlejakoolitus mängib meie vokaalartistide hariduses võrdlemisi tagasihoidlikku rolli, osutub lavastuslik töö konkreetse tüki kontekstis seda olulisemaks. Kui näitlejaharidus on õhuke, paistab lavaline ebakindlus paraku kohe silma. Võib-olla saanuks ebakindlust maandada misanstseenide veelgi selgema ja põhjendatuma struktureerimise kaudu. Ma ei usu, et sedalaadi tööd tehti vähe, aga võib-olla oleks see pidanud olema konkreetsem. Tuleb loota, et operetil „Orpheus põrgus” on potentsiaali küpseda Rahvusooperi Estonia üheks heas mõttes kummalisimaks ja mõtlemapanevaimaks lavastuseks.

     

    Viited:

    1 Kerri Kotta 2023. On Estonian New Music at the Beginning of the Third Decade of the 21st Century. — Music in Estonia. Tallinn: Eesti Muusika Infokeskus.

    2 Kerri Kotta 2022. Üks lõbus düstoopia. — Teater. Muusika. Kino, nr 11.

     

  • Arhiiv 19.01.2023

    „NEIDSAARE HOO PEAL” — REALISTLIK DOKUMENTAALFILM LÄÄNEMAA PÕLISRAHVA ELUOLUST

    Jüri Kass

    „Neidsaare hoo peal”. Režissöör ja operaator: Sulev Keedus. Produtsendid: Erle Vaher ja Olari Oja. Monteerija: Kaie-Ene Rääk. Kunstnik: Kaidi Kaasik. Helirežissöör: Mart Kessel-Otsa. Helioperaator: Erle Vaher. Värvimääraja: Mart Raun. Dokumentaalfilm. ©Q Film. Esilinastus PÖFFil 15. XI 2022.

    „Neidsaare hoo peal” on Sulev Keeduse uus realistlik dokumentaalfilm vana Läänemaa (praeguse jaotuse seisukohalt osalt Läänemaa ja osalt Pärnumaa) elanike igapäevaelust kõrvalseisja pilgu läbi. See on antropoloogiline, vaatlevas võtmes teostatud film, mille tegijad on vältinud lugude jutustamist ning dramatiseeringuid ja taandanud ennast nähtamatuks. Sellega on nad jätnud portreteeritavatele palju vabadust ja ruumi tegutseda just nii, nagu need kaduvad ja samas tabamatud maastikud võimaldavad. Vabadusest saamegi ju mõelda kui viiside paljususest, mille kaudu inimesed ümbritseva keskkonna, teiste inimeste ja loomadega tähenduslikke suhteid loovad, ning sellist mitmekülgsust film vaatajale pakubki. Linateoses on püütud otsida ja nähtavaks muuta selgeid ja lihtsaid eesti lugusid, mille sügavamat olemust nende tavalisuse taga sageli ei märgata.

    Filmi tegevuspaigaks olev vana Läänemaa on eriline paik oma rannakarjamaade, puisniitude, roostike ja mere lähedusega. Siin asuvad ka Eesti liigirikkaimad kooslused, mille elustiku mitmekesisus on säilinud just seetõttu, et inimesed on neid maastikke teatud viisil hooldanud ja kasutanud. Teame, et Läänemaa ja eriti Matsalu on tuntud arvuka linnustiku poolest, kuid ka kultuuripärand on siin pika ajalooga ja rikkalik. Kalurikülad, kiviaiad, puiskarjamaad ja hiied koos vanade lugude ja kohamuistenditega on siinsete maastike pärisosaks. Pärimusmaastikud, nii looduslikud kui kultuurilised, ei kao kiiresti mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Film uurib kohti ja traditsioone, mis on kadumas, ja viimast põlvkonda, kes oskab, suudab ja tahab elada hääbuvate tavade kohaselt. See kõik kaob suure tõenäosusega juba järgmise kümnendi jooksul. Praegu on nendel tabamatutel ja lummavatel ääremaa maastikel veel igaühel võimalik elada omaenda maailmas, unikaalses omailmas, mida keegi teine kunagi täielikult tunnetada ei suuda. Tegelased ise jutustavad filmis oma tegevuste kaudu lugu, kuid palju jääb siiski avatuks ning vaataja rolliks saab narratiivi edasi luua ja tõlgendada vastavalt oma kogemustele ja mõistmisvõimele.

    Filmis puudub jutustav sisu ning dialoogi ja üldse sõnalist osa on minimaalselt. Samamoodi on välditud suhtumiste ja sotsiaalsete kontekstide edastamist. Kuigi dokumentaalfilmidele on omane teatud intiimne õhustik ja lähedus portreteeritavatega, ei saa vaatajad siin nende lugusid tervikuna teada. Nad näevad ainult lühikesi lõike nende elust ja saavad seega ainult oma varasemate kogemuste põhjal aimata peidetud allhoovusi. Kuigi me näeme tegelasi kindlates rollides oma maaelu elamas, on neil ka väljaspool filmi aegruumi olnud oma eelnevad lood ja elu. Näiteks Felix on haritlane, professor, kes on tulnud maale pensionipõlve pidama, kuid see filmist ei selgu. Vaatajad näevad ainult lihtsat ja viletsat maalähedast eluolu. Maal on kõik ehedam ja ausam, siin ei ole vajadust näida kellegi teisena, paremana ja ilusamana. Filmis ongi igati välditud ilustamist ja püütud tabada maaelu realismi. Samas lipsab siiski justkui pooltahtmatult sisse kauneid kaadreid nii kirikust kui loodusest, näiteks kaadrid, kus Felix läheb mesilastarude juurde läbi paksu heina, ümberringi suvistes suminates õitemeri ja linnulaul, või kiriku uue risti sisseõnnistamine. Kauneid kaadreid on ka nii Uruste kui Paadrema kirikust.

    Dokumentaalfilm toob meieni selle, kuidas Läänemaal on veel igaühel vabadus täita omailm just temale sobivate tegevustega ja suhestuda maastiku, loomade ja loodusega omal viisil. Siin kulgeb elu kooskõlas looduse rütmidega, vastavalt esivanematelt päritud oskustele ja mõttemaailmale. Kõik tegelased on omanäolised ja omamoodi „kiiksudega” ja seetõttu on ka nende suhestumine maastikuga ja sellest saadavad kogemused erinevad. Näeme, kuidas interaktsioon materiaalsete objektidega määrab ära selle, millise tähenduse keegi annab ruumile ja ajale enda ümber. Selline kogemuste kaudu omaseks elatud ruum oleneb tegevustest, igapäevastest harjumustest ja sellest, mida märgatakse ja millele enda ümber tähendust omistatakse. Maastikel põimuvad inimeste ja loomade elumustrid, mis kulgedes küll enamasti paralleelselt ja harva ka põrkudes, on omavahel siiski tihedalt seotud.

    Film pakub vaatajale unikaalse perspektiivi tavaliste, kuid äärmiselt huvitavate inimeste elule, asetamata neid sotsiaalsesse konteksti, lastes neil olla ja tegutseda oma äranägemise järgi. Selle linateose loomiseks kulus Sulev Keedusel neli aastat kaameratööd, mille jooksul ta jõudis ka ise neid kohti ja inimesi sügavamalt tundma õppida, portreteeritavatega kaasas käia, vaadelda ja nende iseolemisse süveneda. Režissöör on leidnud huvitavad ja ilmekad tegelased, kes suudavad rasket maaelu nautida ja enda jaoks tähenduslikuks mõelda.

    „Neidsaare hoo peal”, 2022. Režissöör Sulev Keedus.
    Felix ja Paadrema Püha Kolmainu koguduse preester Agaton.

    Peategelased on Pille, Felix ja Hellat, kellele need maastikud on koduks. Need pakuvad palju nii vabadust kui ka võimalust olla üksi iseendaga, vaatamata sellele, et tuttav maailm tegelaste ümber järk-järgult hääbub. Ometi on veel just siin ruumi olla üksi oma mõtetega ja neisse segamatult uppuda ning lasta oma siseilmal vabalt areneda ja luua. Nähes ja mõistes teiste inimeste unikaalsust, mis avaldub just kindlal ajal ja kindlas kohas tegutsemise kaudu, tekib vaatajal võimalus ka iseennast reflekteerida ja loovalt muuta.

    „Neidsaare hoo peal”, 2022. Pille oma koduõues.

    Peategelastel on igaühel omamoodi vahetu side loodusega ja selle igal nüansil on nende jaoks tähendus. Pille kasvatab kõrgest east hoolimata üksinda lambaid ning harib aeda ja põldu. Pille elus on palju rutiini ja igatsust kaotatud inimeste järele, sest tema poeg on noorelt surnud ja ta on jäänud ääremaale üksinda. Lambad on Pillele nagu omad inimesed, sest tütar elab Soomes ja rohkem tal sugulasi ei ole. Kuigi vett tuleb ämbriga tiigist tuua, mis nõuab nii julgust, tugevust kui ka oskusi ning muutub vanuse lisandudes aina raskemaks, on ta siiski valmis pigem alustama näljastreiki, kui kolima ära kodust, kus tema rajad on täis mälestusi ja teod tähendusrikkad. Traditsioonilist elustiili jätkab ta vaatamata sellele, et kiirtee on maja kõrvale jõudnud ja müra tõttu on raske rääkidagi.

    Felix, kes on Uruste õigeusu kirikus kellameheks ja võtmehoidjaks, peab mesilasi ja kurvastab nende väljasuremise pärast. Tema kodu on täielikult metsade ja põldude vahel. Rohumaid ja põlde mürgitatakse ning metsad raiutakse maha, mistõttu nii mesilaste, herilaste kui ka paljude teiste putukate arvukus on hakanud kiiresti kahanema. Tarud on paari aastaga tühjaks jäänud. Kõik see paneb ta mõtisklema ka üldisemalt surma teemadel ning Jumala ja inimese olemuse üle. Ta leiab, et kui inimene sureb, siis ei ole ka enam Jumalat, sest Jumal saab elada vaid inimestes. Kirikus leiab Felix vaikuse ja ilu. Kirikus filmitud kaadrid ja liturgiaga kaasnev laul on filmi kõige kaunimateks hetkedeks. Mesilaste ja Jumala-otsingu teema põimuvad teataval määral — esiteks Felixi kaudu ja ka seeläbi, et mesilased on filmis Paadrema kiriku torni kupli alla pesa teinud. Ka põletatakse kirikutes mesilasvahast küünlaid. Kuigi filmist võib hea tahtmise korral leida ka muid kristlikke märke, nagu kalad ja talled, siis see, kas neid tahetakse näha ja tõlgendada, jääb vaatajate endi otsustada.

    Kontrastiks üksildastele tegelaskujudele ilmuvad aeg-ajalt pilti kaitsevägi ja militaarteemad. Kaitseliitu kuulub tegelikult palju väiksematest maakohtadest pärit inimesi ja just nemad on need, kes tunnevad Eestimaad läbi ja lõhki, kes on kõik metsatukad, niidud, ääremaad ja jäätmaad läbi käinud ning tunnetavad selle maa ja rahva väärtust ja väärikust, mida nad kaitsevad. Kaitseväelane Hellat, kes on olnud ka kooliõpetaja ja on tegelastest sotsiaalselt kõige aktiivsem, jagab kõige vähem oma sisemonoloogi. Hellat ja tema tütar Kateriina otsivad metallidetektoritega viikingite hõbedat ja kulda. Nende suhe maastikuga toimib läbi uue tehnoloogia, kuid jõuab siiski tagasi vanade kohapärimusteni viikingite aaretest, mis pidavat just siia, sellesse külla maetud olema. Matsalu salapäraste lugude hulka kuuluvad ju ka legendid keset vesist luhta kõrguva Neidsaare künka viikingiaegsetest asukatest. Filmis näeme ka kurbi kaadreid Hellati matustelt tema enda kodus, kui meri on tema eluringi lõpetanud.

    „Neidsaare hoo peal”, 2022. Hellat.

    Inimesed suhestuvad maastike, looduse ja loomadega erinevalt: Pille talurahva traditsioone järgides, Hellat läbi uue militaarse tehnoloogia, Felix mesilaste kasvatamise ja helimaailma kaudu. Kõik need lood põimuvad, kujundades selle koha vaimsust ja kultuuri, mida luuakse igal hetkel uuesti, kuid mis samas liigub kiiresti ühe ajastu ja traditsioonide lõpu ja unustusse vajumise suunas. Paljud väärtused, põlispraktikad ja traditsioonid on kadunud või kadumas ning film paneb mõtisklema selle üle, mida meil on veel säilitada ja kuidas oma rahva ainulaadsust alal hoida.

    Pealtnäha rutiinseid tegevusi näidatakse filmilikult ohtlikuna. Isegi küünalde vahetamine kiriku lühtris, kellatorni ronimine või tiigist vee toomine peidavad endas varjatud riske: kõikuvad redelid ja trepid, järsud tiigikaldad jne. Looduslähedane elustiil on sageli karm ja üksildane. Kannatused ja kaotused tunduvad siin paratamatud ning inimene tunnetab ka oma kaduvust pöördumatus ajas. Kuigi selline eluviis ei ole kerge, pakub loodus lisaks kannatustele ka ilu, ehedaid kogemusi ja tegutsemisrõõmu. Filmitegijad vaatlevad ja edastavad vaatajale tegelaste elu reaalsust ja rutiinseid tegevusi, vältides nende subjektiivset sisekaemust ning hoidudes ise hinnangute andmisest. Karmi reaalsust ja sellega leppimist näeme eriti ehedalt näiteks pulli tulistamise stseenis, kus söötmine on vaid trikk, et pahaaimamatut looma tapjale lähemale meelitada. Kõlab püssipauk ja näeme aegluubis, kuidas võimsale, täies elujõus loomale jõuab kohale uskumatus, valu, šokk ja paratamatuse tajumine, ning seejärel tuleb inimene, keda ta usaldas, ja lõikab tal kõri läbi. Eriti valus on vaadata teisi loomi, kes seda pealt näevad, ja ühte lehma, kes tuleb eraldi pulliga hüvasti jätma. Samas tundub surm ja looma sellisel viisil tapmine maaelu ja pärimuslike tavade kontekstis pigem loomulik. Filmi kaudu tunnetame, kuidas maal elades muutub surm igapäevaseks elu osaks ning seda tajutakse alati ligioleva ja vältimatuna. Linnainimese jaoks julmad praktikad on maal tavapärased ja ajalooliselt on need olnud ellujäämiseks hädavajalikud.

    Surma hingus ja samas ka Jumala otsimine käib neil maastikel allhoovusena alati teelistega kaasas ning seeläbi saavad nende teod ja toimingud uue mõtte ja väärtuse. Nii nagu Neidsaare hoovus viib aeg-ajalt endaga kaasa kõik mättad ja puhastab tee uuele elule, teeb ka aja voolamine märkamatult, kuid pidevalt oma tööd. Igasuguseid muutusi tunnetatakse teravamalt just harjumusliku aeglase elurütmi taustal ja nendega ei ole kerge kohaneda. Ja kas peakski? Kogu selle teatava nukruse kohal hõljub ju Läänemaale nii iseloomulik mere läheduse ning vabaduse ja kerguse tunne, mis muudab need maastikud ja paigad ning seal elamisest saadava kogemuse ainulaadselt võluvaks. Siin on kõigile hingamisruumi. Sellele kohale omane eriline lummav valgus niitude ja roostike kohal ja elurikkad kooslused vanadel taluõuedel ja metsades tekitavad meeltes lõpmatusetaju ning sellesse maastikku ja kooslusesse kuulumise tunde. Ka helimaastik on siin ääretult rikas, sellesse kuuluvad nii kirikukellad, lindude laul ja mesilaste sumin koduõuel ja metsas kui ka sahinad roostikus, rändlindude igatsevad hüüud kevadel ja sügisel, kurdistavad tuuled ja tormid ning merekohin. Igal kohalikul, nii noorel kui vanal, on siin omad lemmikkohad, oma tuntud teed ja olemise viisid.

    Nende maastike maagiline võlu võib kütkestada ettevaatamatut teelist nii, et too seob end selle kohaga igaveseks. Paiga unikaalne atmosfäär kutsub tagasi Läänemaale vaatamata sellele, et elu siin ei ole kerge. See on siiras ja ehe film oma maast ja iseolemisest ning palju võimalusi pakkuvast maastikust, mis tegelaste elud ja saatused ühtseks mustriks põimib.

     

  • Arhiiv 18.01.2023

    HÕLLANDUS JA RUSUV ROHKUS

    Jüri Kass

    „Stereo”. Autor-lavastaja: Ivar Põllu. Kunstnik: Kristiina Põllu. Valguskunstnik: Rene Liivamägi. Helikunstnik: Andreas Jõesaar. Laval: Ilo-Ann Saarepera, Andreas Aadel ja Elise Metsanurk või Ekke Hekles. Esietendus 30. IX 2022 Tartu Uues Teatris.

     

    Minevikku hakatakse enamasti õndsalt meenutama siis, kui olevikus midagi valesti on, mistap veedetakse meelsamini aega varasemas, ilustustest nõrkevas ja mahaviilitud nurkadega ajahetkes. Tartu Uus Teater raamistab oma uuslavastust „Stereo” muusikaga (mis nähtub ka pealkirjast) ja selle ühendava, aga ka lahutava jõuga. Muusika võib olla meie vahel nii liitvaks nööriks kui ka distantsi tekitavaks „kolmandaks” — lõpuks ei ole ometi kellelgi su lemmiklooga samasugust sidet kui sul endal. Nood mälestused ja isikliku kogemuse ainulaadsus on seega oma kordumatuses ilusad, kuid ka halastamatult üksildased. Sellise meeleolu- ja mõttepagasiga läksin ma esimest korda „Stereot” vaatama. Minut minuti haaval pidin ma aga oma eeldustest lahti laskma.

    Võib-olla tahtsin ma lihtsalt jälle Uue Teatri „Haiget mäkra” näha? Ligi kahe tunni vältel kõlas laval vaid üksainus muusikapala, Bachi „Air on the G String From Suite No. 3”, aga arvukates versioonides ja töötlustes. Ehk oli selle taotlus tasakaalustada lavastuse üldist kaootilisust ja rõhutada ühe laulu erinevat tähendusvälja, sõltuvalt inimesest ja hetkest? Olgugi et muusika­pala on kasutatud üllatavalt mitmekesiselt (äratuntavaimalt vast laulus „Whiter Shade of Pale”), ei omistatud sellele nii suurt rolli, nagu oleksin ooda­nud. Pigem jäi see kõrvaliseks, hajudes vahepeal sootuks tagaplaanile. Olen tavaliselt kohe üdini kaasas ja kohal, kui lavastuses mõnele muusikapalale pikem stseen pühendatakse — Carpentersi „Superstar” „Bloody Mary’s” ja Põhja Konna „Pigilind” Mart Kangro 2017. aasta „Koguduses” võtavad mälupiltidenagi veel hinge kinni ja värelema. Miks „Stereol” sellist mõju ei olnud?

    „Stereo” ei rääkinud minu arvates üldse niivõrd muusikast kuivõrd riietest ja nendega seostuvast identiteedist. Lavakujunduseski oli rõhk rohkem riietel: need rippusid mõlemal pool saali ja kuhjusid etenduse jooksul üha enam põrandale. Visuaalselt oli see põnev, kuna juhtis tähelepanu Tartu Uue Teatri senistele kostüümidele, aga ühel hetkel muutus riiete rohkus lämmatav-rusuvaks. Selga tõmmatavad riided hakkasid otsekui vaatajatki pitsitama (vahepeal oli Metsanurgal näiteks kolm kleiti korraga seljas) ja selle lavastuse tarbeks loodud madalam lagi näis külma valgust täis saalist õhku välja pigistavat. Arvukad laes rippuvad sisselülitatud kõrvaklapid, millest mõned etenduse vältel ka alla tõmmati, meenutasid, et tegu on idee poolest siiski muusikakeskse lavastusega. Sellegipoolest hakkasid mul üha rohkem peas ketrama keskkonnakatastroofid, mida riidekuhilad minu jaoks sümboliseerisid. Kas tulnukas, kellega detektiivilikuks fotograafiks kehastunud Ilo-Ann Saarepera kuhje jäädvustades silmitsi seisab, on märk postapokalüptilisest maailmast, kus inimesi ammu enam pole, küll aga meenutavad meid me rohked materiaalsed esemed? Alguses nuusutati andunult riideid ja jalanõusid — oli see mineviku lõhn? Olnu fetišeerimine? Omavahel ringis riideid kohvrist kohvrisse loopimise stseenis oli lihtne näha ringmajanduse ja taaskasutuse sõnumit: sinu-vana-minu-uus loob kiht kihi haaval esemeile üha sügavamat tähendust ja immutab nad läbi eri inimeste mälestustest ja nostalgiast. Samas häirib paljusid nimelt tõik, et taaskasutatavate esemete taustaga ei olda üdini tuttav — kellele see varem kuulus, mis inimene ta selline oli? Kas uute, elu esimesse suhtesse astuvate esemete hankimise vajadus-eelistus tulenebki ehk sellest, et omandit on lihtsam usaldada või endale allutada kui teisi inimesi? Kas pole see ehk üks meie konsumeristliku düstoopia algpõhjusi?

    Andreas Aadel ja Ilo-Ann Saarepera.

     

    Tänapäevastele kapitalismi- ja keskkonnaprobleemidele keskenduvaid lavastusi Eestis eriti veel pole; meenub vaid Endla teatri „Kopsud”. „Stereo” kirjelduses ja ka intervjuudes on teater rõhutanud, et „kõik esemed, kostüümid ja emotsioonid on pärit 14 aasta jooksul Tartu Uues Teatris esietendunud Ivar ja Kristiina Põllu lavastustest”1 — seega võib väita, et tarbimiskultuuri kriitika on tõesti meelega lavastusse sisse pandud, suisa emotsiooni tasandil. Taaskasutatud esemete loend ja päritolu on üksikasjalikult lavastuse kavalehel välja toodud ning annab viimasele lisaväärtuse — soovitan kaasa haarata! On rõõmustav näha, et teatridki taaskasutusele tähelepanu pööravad ja seeläbi ehk kultuurivaldkonnas sellealase diskussiooni tekitavad. Mulle tundub aga, et lavastus oleks seda sõnumit paremini ja suurema mõtteselgusega edasi andnud, kui muusikal olnuks väiksem rõhk (või kui seda poleks üldse olnud).

    „Stereo” koosnes näiliselt arvukatest misanstseenidest; sõnu ei kasutatud (välja arvatud harvad, kinnise suuga produtseeritud kuminad-mõminad, nt Saarepera „mhh”, Metsanurga „mhm” ning viimase ähmaskeelne serenaad). Iga uue kostüümiga tekkis uus isiksus: esindatud olid muu hulgas Mõisaproua, Tulnukas ja Lotte. See pakkus näitlejatele kindlasti palju mängurõõmu ja -vabadust, kuna iga kostüüm oli neil seljas lühikest aega; teksti ja ka näiline narratiivi puudumine pakkus aga võimaluse teha vaat et mida tahes, läheneda rollile kas minimalistlikult või maksimalistlikult. Kostüümivahetusega käis kaasas ka lauluvahetus, aga siin tahtnuks näha just suuremat mänguvabadust. Elise Metsanurga maneeridest kumas läbi Mari Abeli lummavalt kohmakat nurgelisust ja nauditavat koomikataju, kontoripeolikus tantsustseenis kangastus Juhan Ulfsaki „Melanhoolia” Tiina. Publik istub „Stereos” kahel pool saali ja ehk oligi Metsanurga eriline väljajoonistumine seotud tõigaga, et istusin seal, kus tegutses tema. Selle väljaselgitamiseks läksin lavastust ka teist korda vaatama, seades sammud seekord teisele poole saali.

    Võrreldes lavastuse hällipõlvega oli juba mõne nädalaga ilmselgelt läbitud tavapärane ja loomulik küpsemisprotsess. Paraku ei õnnestunud mul teiselgi korral Ekke Heklest koosseisus näha, mistap ei saa ma tema rolli ega panust kommenteerida. Mind varem rusunud vaikus ja muusikakeskse lavastuse vähene rõhk helidele oli vast ka tegijatele endile märgatavaks saanud, kuna teistkordsel vaatamisel haaras kõrv tunduvalt rohkem ruumi täitva kajaga hingamist (esimest korda elus oli mul hea meel teatris valju hingamist kuulda!), ohkeid, ühmamisi ja muid häälitsusi-helisid. Lisaks jäi teisel korral silma Ilo-Ann Saarepera ilmeterohke mäng ja karakteriloome. Selle märkamine tõendas, et ka pealtnäha narratiivitus postdramaatilises lavastuses võib tajuda tegelase sisekõnet ja näitlejatevahelist dünaamikat, koos laval viibimise laetust.

    „Stereo” tugevusteks on päevakajaline, siinsel teatrimaastikul veel üsna avastamata teema ja mõjuv tarbimiskriitika.
    Gabriela Urmi fotod

     

    Kui välja arvata mõned taotluslikud koosmängu hetked, ei olnud tegelaste vahel aga erilist kontakti tunda. Vahepeal hakkas karakterite narratiivne hakitus (kui siin saab narratiive üldse eristada) vaikselt häirimagi, kuna näis, et mingit seost saali eri otstes toimuval ei ole, või vähemalt ei jõudnud karakterid ja nende iseseisvad rännakud mulle rahuldust pakkuva keskpunktini. Jah, lavastus rõhutab kõigi üksildust (ka teiste seltsis viibides), ent selle näitlikustamiseks oleks vaja luua kontrast. Üksildus ei joonistunud paraku piisavalt eredalt välja, pigem särasid just need hetked, mil oldi ka hinges ja meeles koos (nt ühes viimastest stseenidest, kui kõik kolm näitlejat koos musitseerisid). Ehk saaks siit teha järeldusi meie individualistliku lääne ühiskonna kohta? Millal meie sisemine potentsiaal tõeliselt õitseb — kas ühes või eraldi?

    „Stereo” tugevusteks on päevakajaline, siinsel teatrimaastikul veel üsna avastamata teema ja mõjuv tarbimiskriitika. See taotlus ei joonistu aga laval veel piisavalt teravalt välja. „Ökoterror” ja „hiliskapitalism” on mahlakad ja võimalusterohked märksõnad, mida lähiaastatel tõenäoliselt üha rohkem lavastustes märkama hakkame, iseäranis postdramaatilises teatris. Distants, mis vaatajana laval toimuvaga tekkis, kurvastas, kuna „Stereo” võinuks olla midagi, mis paneb toolil ettepoole nõjatuma, näitlejaga ühes rütmis hingama ja hinges midagi mõnus-valusalt põletama. Seeme on aga siiski maha pandud. Pealegi pole paremat aega teha ühiskonnakriitilist teatrit kui täna. Kes teab, kas homme enam aega on.

     

    Viide:

    1 Stereo. Tartu Uus Teater. — https://www.uusteater.ee/lavastused/stereo

  • Arhiiv 16.01.2023

    ENN SÄDE FOTOALBUM 24. Olav Neulandi „Tuulte pesa”. Talvine rabelemine ja jätkutööd 2

    Jüri Kass

    Kui talvised võtted on otsa saanud, olen stuudios heliasjadega töös ja et abikaasa Eevi Säde on filmi montažöör, saan üksjagu jälgida vahepealset filmi sündi enne kevadisi juurdevõtteid. Filmi toimetaja, aga ka Tallinnfilmi peatoimetaja Enn Rekkor on teistsuguse nägemise ja mõtlemisega mees kui Olav. Ta kinnisidee on kujundid, paraku on need tema vaimusilma ees vist siiski füüsilised pildid. Kui palju aega läheb montaažinoorikutel hukka, et tõestada Rekkori nõutud „hirmu sündroomi” kahtlast olemust filmi alguskaadrites. Mis hirmu saab olla talunaisel, kui siit on sõda vähemalt kaks korda üle käinud, metsad on täis lõhkeainet ja miine, aga ka metsavendi? Oht on looduses endas, anna aega see oht taasluua läbi keskkonna- ja heliatmosfääri…

    Kahtlaselt konjunktuursest loost hakkab tasapisi tulema eesti film — metsavennad on juba metsavennad, mitte bandiidid.

    Muidugi, film on tänapäeval peaaegu loobunud võlust-maagiast või imest, näitlejad peavad olema higised, räpased ja ehtsad ka laipadena maas lamades. Loen kusagilt: meie pakume kõigest süütut meelelahutust, mis toidab hinge nälginud osa. Küll on hea, et me pole selle loo tegemise ajal piisavalt targad, et nii mõelda, ja et meid ei ahista veel (veel!?) teadmine osalemisest eesti filmiklassikas. Haa-haa!

    Maikuus 1979 sõidame mõneks päevaks taas Mahtjamäele. Talvekülmas ilmselgelt ületöötanud filmirühm on nüüd puhanud, rõõsa ja rahulik. Metsad rõkkavad linnulaulust, aga me peame üles võtma sügispäevi, mis jäid mulluses vihmas kätte saamata. Vaja on halli, udusevõitu päeva, aga päike tõuseb metsa tagant täismõõdus! Veri Martti on suitsupoiss — tops topsi järel tossab suitsupomm meile „udu” peale. Läbi häda (vaesed operaatorid) saame kätte enam-vähem sügist meenutava meeleolu, ainult ülemeelikud linnud metsas peavad valmis filmis küll suu (või nokad) kinni pidama. Pooleldi kokku pandud filmi finaal tekitab vaidlusi. Olav nagu pooldaks kreeka antiiktragöödia moodi lõppu: sõjas surnuks kuulutatud perepoeg tuleb koju ja näeb õuel titelappe lehvimas. (Neulandi kogu olemus on ju ülevõllimäng, ka elus.) Rekkor pelgab, meie ka. Otsustame juurdevõtetel filmida mingi universaalse lõpu, mida siis montaažilaua taga saaks sobivaks lõigata. Et kambris kummutil seisab Piiride minia pulmafoto Arvo Ihoga, just nagu perepojaga, paneb peaoperaator selga vene sineli; mingil põhjusel ei saa teine operaator seda filmida ja nii võtan mina, helimees, Arvo tuleku metsateel üles, teen panoraami ja Arvo ise lõpetab finaalkaadri. „Tuulte pesa“ lõppversioonis Arvo tulekut siiski pole, mis kuidagi pole seotud filmi pikkuse probleemiga.

    Täpselt 9. mail peame Mahtjamäel lõpupidu, Nelli piripillib varjamatult. Ja see saab mulle saatuslikuks, see Nelli nutt. Tõsi, läheb palju aastaid, enne kui lükkan käima dokfilmi Nellist („Nelli ja Elmar”) ning vean Olavi ja Rutsi taas Mahtjamäele.

    Panen siia fotoalbumisse sealt mõned pildid: ilmselgelt härdaks kippuv Rudolf Allabert, veidi pada ajav režissöör Olav Neuland, aga ka Nelli jutt, kuidas ta filmiproovilt koju lehma lüpsma ei pääsenud, sest ta unustati stuudiosse.

    Üks sähvatus veel, mis praegu meenus. 2015. aastal püüab filmimees Jaak Lõhmus käivitada biograafilist dokfilmi Olav Neulandist. Eesti Filmi Instituudist tuleb äraütlev teade: „Karta on, et surmapõlgurist fanaatilise filmirežissööri kuvandist jääb iseseisva (68-minutise) teose jaoks väheks või jätkub seda ehk vaid arhiivijäädvustuse jaoks.”

    Väiklane on see eesti filmimets…

    Professor Mihhail Lotman tõmbab otsad kenasti kokku: „„Tuulte pesa” mulle väga meeldis ja ma arvan siiamaani, et tegemist on väga olulise teosega. Eraldi tahan öelda, et Evald Aavik on minu meelest väljapaistev näitleja.” TMK 2022, nr 12.

    .rbs_gallery_63d85e3aa91a5Spinner{ margin: 50px auto; width: 50px; height: 40px; text-align: center; font-size: 10px; } .rbs_gallery_63d85e3aa91a5Spinner > div{ background-color: #333; height: 100%; width: 6px; display: inline-block; -webkit-animation: rbs_gallery_63d85e3aa91a5-stretchdelay 1.2s infinite ease-in-out; animation: rbs_gallery_63d85e3aa91a5-stretchdelay 1.2s infinite ease-in-out; } .rbs_gallery_63d85e3aa91a5Spinner .rbs_gallery_63d85e3aa91a5Rect2 { -webkit-animation-delay: -1.1s; animation-delay: -1.1s; } .rbs_gallery_63d85e3aa91a5Spinner .rbs_gallery_63d85e3aa91a5Rect3 { -webkit-animation-delay: -1.0s; animation-delay: -1.0s; } .rbs_gallery_63d85e3aa91a5Spinner .rbs_gallery_63d85e3aa91a5Rect4 { -webkit-animation-delay: -0.9s; animation-delay: -0.9s; } .rbs_gallery_63d85e3aa91a5Spinner .rbs_gallery_63d85e3aa91a5Rect5 { -webkit-animation-delay: -0.8s; animation-delay: -0.8s; } @-webkit-keyframes rbs_gallery_63d85e3aa91a5-stretchdelay { 0%, 40%, 100% { -webkit-transform: scaleY(0.4) } 20% { -webkit-transform: scaleY(1.0) } } @keyframes rbs_gallery_63d85e3aa91a5-stretchdelay { 0%, 40%, 100% { transform: scaleY(0.4); -webkit-transform: scaleY(0.4); } 20% { transform: scaleY(1.0); -webkit-transform: scaleY(1.0); } } Pilt 001Pilt 002Pilt 003Pilt 004Pilt 005Pilt 006Pilt 007Pilt 008Pilt 009Pilt 010Pilt 011Pilt 012Pilt 013Pilt 014Pilt 015Pilt 016Pilt 017Pilt 018Pilt 019Pilt 020Pilt 021Pilt 022Pilt 023Pilt 024Pilt 025Pilt 026Pilt 027Pilt 028Pilt 029Pilt 030Pilt 031PIlt 032Pilt 033Pilt 034Pilt 035Pilt 036Pilt 037Pilt 038Pilt 039Pilt 040Pilt 041Pilt 042Pilt 043Pilt 044var rbs_gallery_63d85e3aa91a5 = {"version":"3.1.5","id":7049,"class":"id7049","roboGalleryDelay":1000,"mainContainer":"#robo_gallery_main_block_rbs_gallery_63d85e3aa91a5","loadingContainer":"#rbs_gallery_63d85e3aa91a5-block-loader","loadingContainerObj":"rbs_gallery_63d85e3aa91a5-block-loader","columnWidth":"auto","columns":3,"resolutions":[{"columnWidth":"auto","columns":3,"maxWidth":960},{"columnWidth":"auto","columns":2,"maxWidth":650},{"columnWidth":"auto","columns":1,"maxWidth":450}],"lightboxOptions":{"gallery":{"enabled":true,"tCounter":"%curr% of %total%"}},"overlayEffect":"direction-aware-fade","boxesToLoadStart":12,"boxesToLoad":8,"waitUntilThumbLoads":1,"LoadingWord":"Loading...","loadMoreWord":"Load More","noMoreEntriesWord":"No More Entries","horizontalSpaceBetweenBoxes":15,"verticalSpaceBetweenBoxes":15,"lazyLoad":1,"wrapContainer":"#robo-gallery-wrap-rbs_gallery_63d85e3aa91a5"};
  • Arhiiv 16.01.2023

    ENN SÄDE FOTOALBUM 23. Olav Neulandi „Tuulte pesa”. Kerge sissejuhatus ja talverõõmud 1

    Jüri Kass

    Jutuks oleva mängufilmi tööpealkiri oli pikka aega „Võõras”, võinuks ehk tõlkida ka kui „Tulnukas”. Uue, iseenesest täpsema pealkirja „Tuulte pesa” annab filmile kevadel 1979 toimetaja Enn Rekkor, puhudes aga sellega tuult tiibadesse eesti filmimetsa tuulelembusele. Sest vaadake korraks seda toredat filmide nimekirja: „Tuuline rand”, „Tuul”, „Tuulepealsed leelod”, „Tuulealused”, „Muutuste tuul”, „Tuul kõnnib seljataga”, „Jüri — see mulk ehk mis tuul müürile…”, „Linnutee tuuled”, „Tuulte tahutud maa”, „Tuulevaikus”, „Tuulepealne maa”, „Seitsme tuule käes”. Ja seal tuulab neid veelgi!

    Enn Rekkor on äsja tõusnud Tallinnfilmi mängufilmide peatoimetajaks. Muidugi on ta täis ambitsioone, see minu noorem nimekaim. Ning kuna ta on hoidnud Neulandil silma peal, kutsub ta poisi Telefilmist Tallinnfilmi, pakkudes täisfilmi tegemist. Nii ometi ei tehta! Neulandil pole täit filmiharidustki, pealegi ootavad uksel juba teised tulevased klassikud. Igatahes film käivitub, operaatoriks Arvo Iho, sama auahne poiss nagu Olavgi. Nad pole koos enne töötanud, aga kõrvalt vaadates paistab neil hästi klappivat, peaaegu ühevanused mehed. Mina satun helimehena sinna kampa tänu pikemale koostööle Olaviga, aga et lõpetan ise parajasti oma esimest dokfilmi režissöörina, jään alguspäevadest eemale. Tõsi, näitlejaproovidel paviljonis olen siiski enamasti kohal. Võtteplatsi valivad nad kaugele pärapõrgusse, kuhugi Haanja metsadesse (eemale ülemustest?). Üks tühjaks jäänud Tallikese-Saare talu, mida juurdeehitustega tublisti täiendatakse, kena Salujärv üsna õõtsuva veetasemega, sest see on paisjärv. Filmis paneme talule siiski Mahtjamäe nime, ümbritseva Mahtja küla järgi. Imeilus südasuvine maastik, aga oh häda! Kui kätte jõuab 1978. aasta erakordselt vihmane sügis, osutuvad tallu viivad metsateed põhjatuks. Tallinnfilmi rasked masinad upuvad porri… Ja siis raksatab talv oma kolmekümneste miinuskraadide ja meetriste lumehangedega. Just siis maandun mina Mahtjamäele ja otsekui Oskar Lutsul„…olid tunnid juba alanud”. Noored lõvid Neuland ja Iho on selleks ajaks pöördesse ajanud vanad tegijad, autojuhid ja valgustajad, kes kirjutavad Tallinnfilmi direktorile kaebekirju stiilis „Nii filmi ei tehta!!! ”. Sest kujutage ette, nad nõuavad meilt vaata et kümnetunniseid võttepäevi. Tegelikult seisavad rasked autod peaaegu terve päeva kohal, võtted on ülimalt lokaalsed… Et võtterühma tuumik rabeleb kui tummad leilis ega säästa ei ennast ega näitlejaid, ei tule arvesse. Aga päevaplaanid ju kärisevad igast nurgast. Tõsi, pärast filmi valmimist tuleb autojuhtide brigadir Olavi juurde, tänab hea filmi eest ja vabandab. Aus mees ikkagi.

    Kauge ja raskesti juurdepääsetav võtteplats teeb ka näitlejate elu uskumatult keeruliseks. Peaosatäitjal Rudolf Allaberdil on Tallinnas teatris mitu suurt tükki õhtuti mängida ja nii ta liugleb klaassiledal maanteel stuudio mikrobussiga, peaaegu 300 kilomeetrit ja 30 kilomeetrit tunnis, sest naelkummid on veel tundmatu asi. Katsub bussis magada: hommikul proov, õhtul etendus ja tagasi Haanjasse. Hea, kui ollakse noor.

    Enamik meist elab Võrus, sestap on kodutee lühem, ehkki alatasa tuleb lumme kinni jäänud bussi välja lükata või kraavisõidu korral käia abi otsimas. Mõni päev tuleb oodata, kuni metsamehed mootorsaagidega lume raskuse all teele vajunud kased maha saevad. Kohalik kütus — puskar — on saadaval ühes salakohas, mis jääb metsatee äärde; hüüame seda vist San Marinoks. Kel väga vaja, leiab sealt abi.

    Tähtis on mitte haigeks jääda. Operaatorite bussis, millega minagi liigun, on üleval võrgus pudel vängelt kange pipraviinaga, suisa kaunad ujuvad. Üks teelusikatäis vahest? Ja keegi ei haigestu! See pudel peab terve talvise ekspeditsiooni vastu.

    .rbs_gallery_63d85e3ac6f46Spinner{ margin: 50px auto; width: 50px; height: 40px; text-align: center; font-size: 10px; } .rbs_gallery_63d85e3ac6f46Spinner > div{ background-color: #333; height: 100%; width: 6px; display: inline-block; -webkit-animation: rbs_gallery_63d85e3ac6f46-stretchdelay 1.2s infinite ease-in-out; animation: rbs_gallery_63d85e3ac6f46-stretchdelay 1.2s infinite ease-in-out; } .rbs_gallery_63d85e3ac6f46Spinner .rbs_gallery_63d85e3ac6f46Rect2 { -webkit-animation-delay: -1.1s; animation-delay: -1.1s; } .rbs_gallery_63d85e3ac6f46Spinner .rbs_gallery_63d85e3ac6f46Rect3 { -webkit-animation-delay: -1.0s; animation-delay: -1.0s; } .rbs_gallery_63d85e3ac6f46Spinner .rbs_gallery_63d85e3ac6f46Rect4 { -webkit-animation-delay: -0.9s; animation-delay: -0.9s; } .rbs_gallery_63d85e3ac6f46Spinner .rbs_gallery_63d85e3ac6f46Rect5 { -webkit-animation-delay: -0.8s; animation-delay: -0.8s; } @-webkit-keyframes rbs_gallery_63d85e3ac6f46-stretchdelay { 0%, 40%, 100% { -webkit-transform: scaleY(0.4) } 20% { -webkit-transform: scaleY(1.0) } } @keyframes rbs_gallery_63d85e3ac6f46-stretchdelay { 0%, 40%, 100% { transform: scaleY(0.4); -webkit-transform: scaleY(0.4); } 20% { transform: scaleY(1.0); -webkit-transform: scaleY(1.0); } } Pilt 01Pilt 02Pilt 03Pilt 04Pilt 05Pilt 06Pilt 07Pilt 08Pilt 09Pilt 10Pilt 11Pilt 12Pilt 13Pilt 14Pilt 15Pilt 16Pilt 17Pilt 18Pilt 19Pilt 20Pilt 21Pilt 22Pilt 23Pilt 24Pilt 25Pilt 26Pilt 27Pilt 28Pilt 29Pilt 30Pilt 31Pilt 32Pilt 33Pilt 34Pilt 35Pilt 36Pilt 37Pilt 38Pilt 39Pilt 40Pilt 41Pilt 42Pilt 43Pilt 44Pilt 45Pilt 46Pilt 47Pilt 48Pilt 49Pilt 050var rbs_gallery_63d85e3ac6f46 = {"version":"3.1.5","id":6990,"class":"id6990","roboGalleryDelay":1000,"mainContainer":"#robo_gallery_main_block_rbs_gallery_63d85e3ac6f46","loadingContainer":"#rbs_gallery_63d85e3ac6f46-block-loader","loadingContainerObj":"rbs_gallery_63d85e3ac6f46-block-loader","columnWidth":"auto","columns":3,"resolutions":[{"columnWidth":"auto","columns":3,"maxWidth":960},{"columnWidth":"auto","columns":2,"maxWidth":650},{"columnWidth":"auto","columns":1,"maxWidth":450}],"lightboxOptions":{"gallery":{"enabled":true,"tCounter":"%curr% of %total%"}},"overlayEffect":"direction-aware-fade","boxesToLoadStart":12,"boxesToLoad":8,"waitUntilThumbLoads":1,"LoadingWord":"Loading...","loadMoreWord":"Load More","noMoreEntriesWord":"No More Entries","horizontalSpaceBetweenBoxes":15,"verticalSpaceBetweenBoxes":15,"lazyLoad":1,"wrapContainer":"#robo-gallery-wrap-rbs_gallery_63d85e3ac6f46"};
  • Ajalugu 16.01.2023

    „REIGI ÕPETAJA” LIBRETOT TÕLKIDES

    Jüri Kass

    Minu isa Eduard Tubina (1905–1982) „Kogutud teoste” väljaandmine koostöös Eduard Tubina Rahvusvahelise Ühingu, Kultuuriministeeriumi ja Rootsi Gehrmans Musikförlagetiga on väga õnnestunud ettevõtmine. Sellised projektid kestavad tavaliselt mitu põlvkonda; siin on vähem kui kahekümne aastaga ilmunud suurem osa helilooja olulistest teostest akadeemiliselt täpses väljaandes. Järjekorras on Tubina teise ooperi „Reigi õpetaja” (kakskeelne) partituur ja klaviir, mille  tõlget rootsi keelde ma olen täiendanud. Rootsikeelne versioon ilmub eraldi ja natuke hiljem. Aino Kallase võluva libreto taga on palju huvitavaid ajaloolisi fakte.

     

    Tubina mõlema ooperi libretod on pärit Soome-Eesti kirjaniku Aino Kallase (1978–1956) triloogiast „Surmav Eros”. Jaan Kross kirjutas „Barbara von Tisenhuseni” libreto helilooja nõuete järgi. „Reigi õpetaja” libreto on aga suuremalt osalt Aino Kallase kirjutatud. See on üks väheseid teoseid, mida Kallas ise on eesti keelde seadnud. Libreto seisis pikemat aega heliloojate Evald Aava ja Gustav Ernesaksa lauasahtlis, kuni Estonia teatri lavastaja Arne Mikk selle Tubinale toimetas. Eduard Tubina soovil ja Arne Miku kaasabil tegi Jaan Kross selles vajalikke täiendusi ja puhastas Kallase kohati soomepäraseid väljendeid. Tubin kirjutas ooperi kolme kuuga — see valmis lühikese ajaga, aga suure valuga aastatel 1969–1970.

    Aino Kallas.
    Foto: Hiiumaa muuseumid SA, muis.ee

     

    Estonias etenduma pidanud lavastuse aga keelasid toonased Eesti NSV võimud ära, kuna ooperi peategelane on vaimulik. Alles 1979. aastal õnnestus Vanemuise teatri kommunistist juhil Kaarel Irdil saada otse Moskvast luba seda Tartus lavastada. Tubin käis vaatamas Vanemuise külalisetendust Tallinnas 1979. aastal, oma viimasel reisil Eestisse. Paraku jäi talle lavastusest kaunis halb mulje, kuna lauljate koosseis ei olnud sobiv. Alles 1988. aastal õnnestus Arne Mikul teha korralik lavastus Estonias. Ooperit mängiti üle kolmekümne korra ja viidi ka külalisetendustele Saksamaale ja Rootsi. Vanemuises tuli ooper teist korda lavale 2014. aastal Roman Baskini lavastuses ja püsis repertuaaris kuni 2021. aastani. Mõlemad Tubina ooperid on koos eesti- ja ingliskeelsete libretodega CDle plaadistatud: Estonia lavastuse plaadistas Soome firma Ondine, Vanemuise lavastuse teater ise.

     

    Kadunud tõlge

    Et ooperitele suuremaid levitamisvõimalusi anda, lasi helilooja omal kulul „Barbara von Tisenhuseni” libreto rootsi keelde tõlkida. Seda tegi luuletaja ja keeletundja Ilmar Laaban.  Laaban oli sel alal erakordselt osav. Laulutekste on raske eesti keelest rootsi keelde tõlkida: keelerütm ja sõnade järjekord on kaunis erinevad.

    Hiljem palus Tubin Laabanil ka „Reigi õpetaja” libreto tõlkida. Kui me pärast isa surma helilooja Harry Oldiga isa noote korrastasime, leidsime ka „Reigi õpetaja” klaviiri noodi, milles Laaban oli kogu lauldava teksti ära tõlkinud. Aga seal puudusid kõik lavamärkused ja viies pilt — kohtustseen, kus teksti räägitakse rusuva muusika taustal. Olt teadis, et Laabanilt olnuks raske rohkem tööd tellida, ja sellepärast tõlkisime me need osad ise rootsi keelde. Kui Tubina Ühing alustas tööd „Reigi õpetajaga”, leiti Gehrmansi kirjastuse laost üles ka Laabani tõlge. Meie lisatõlge oli aga kaduma läinud ja ma pidin suvel 2022 selle töö uuesti ise ette võtma.

    „Reigi õpetaja”/„Prästen i Reigi” sobib väga hästi kõlama rootsi keeles ka seetõttu, et kõik selle peategelased on rootslased. Ooper algab Reigi koguduses Hiiumaal, kus elasid keskajast peale rannarootslased, ja lõpeb Tallinnas/Revalis, kus kuuendik elanikest oli sel ajal rootsi päritolu. Ooperi tegevuse aastatel 1641–1643 kuulus Eesti Rootsi kuningriigi alla, mille riigipea oli kuninganna Kristiina, ja Rootsi väed võitlesid kolmekümneaastases sõjas Kesk-Euroopas. Üks Rootsi juhtivaid riigimehi oli riigimarssal Jakob de la Gardie (20./30. VI 1583 Tallinn — 12. VIII 1652 Stockholm), kes oli aastail 1619–1622 Eestimaa kuberner (maapealik) ning Tallinna linnuse ja lääni asehaldur ja aastail 1622–1630 Liivimaa kindralkuberner ja kellele kuulus muu hulgas Suuremõisa (Großenhof) mõis Hiiumaal.

     

    Kas „Reigi” või „Röicks”?

    Vaeseid rannarootslasi kiusasid taga nii saksa kui rootsi parunid, kes sundisid neid mõisates tasuta tööd tegema. Katariina Suure ajal otsustas neid asju kohus. Kuna Reigi rootslased (ehk hiiurootslased) kaotasid hagi Karl Magnus Stenbocki vastu, pidid nad 1781. aastal oma maalt lahkuma. Nad küüditati Ukrainasse, kus tsaariväed olid Ottoman Türki käest maad vallutanud. Paljud hukkusid tee peal. Endised kalurid ei osanud algul maadki harida. Hiljem sai nende asula nimeks Gammalsvenskby (eesti k Vana Rootsiküla; ukraina k Starošvedske; saksa k Altschwedendorf; praegu küla Hersoni oblastis Berõslavi rajoonis, osa Zmijivka külast). Maantee ääres on küla rootsikeelne silt veel alles ja alles on ka veel uhke kirik, aga elanike järeltulijad on suuremalt osalt laiali läinud (1929. aastal lubati neil Rootsi asuda). Paljud neist elavad praegu Gotlandil. Sügisel 2022 vabastasid ukrainlased Gammalsvenskby pärast mitmekuist Vene okupatsiooni.

    Lavastaja Kaarel Ird, Eduard Tubin ja dirigent Erich Kõlar „Reigi õpetaja” proovis Tallinnas enne Vanemuise teatri külalisetendust Estonia teatris 1979.
    TMK arhiivifoto

     

    Vanad Rootsi kohanimed Hiiumaal kadusid. „Reigi” oli rootsi keeles „Röicks” või „Reike”; vanade kaartide peal on ka „Reichs” ja „Reiks” näha. Praegune Reigi kivikirik on hiljem ehitatud. Rootsikeelsed jumalateenistused toimusid seal kuni 19. sajandi alguseni.

    Ajaloolises tekstis on kombeks ka kohanimed tõlkida. „Reigi” jääb loomulikult „Reigiks”, kuna ooper on selle nime all tuntud ja mingit kindlat alternatiivi pole olemas. Laaban kasutas tuntud rootsikeelseid nimesid nagu „Dagö” (Hiiumaa), „Reval” (Tallinn) ja „Långe Hermann” (Pikk Hermann). Tal polnud võimalik leida Suuremõisa rootsikeelset nimekuju „Storhovet”, mida tänapäeval rootsikeelsetes giiditekstides kasutatakse. Mina kasutasin tekstis nimekuju „Storhovs slott”, et oleks sama pikk sõna kui eesti keeles. Tänapäeva Suuremõisa mõisahoone ehitas hiljem Stenbocki perekond ja see on ühtlasi Hiiumaa suurim loss.

     

    „Kuninga hoor”

    Jakob de la Gardie’d on ooperis nimetatud mitu korda. Kirikuõpetaja Lempelius kutsub teda, kui ta on parasjagu purjus, Laisk-Jakobiks (Late Jakob). Selle hüüdnime sai de la Gardie soome sõduritelt, kui ta nende meelest Novgorodi piiramisega liiga kaua viivitas. Kui kirikumõisa teenijad hakkavad Catharinalt pressima välja infot abielurikkumise kohta, mainitakse, et de la Gardie’ naine on olnud „kuninga hoor”. Endise, langenud kuninga Gustav II Adolfi ja Rootsi õukonnadaami Ebba Brahe kunagine vahekord oli laialt tuntud. Sellest on hiljem isegi Rootsi ooperikuningas Gustav III kirjutanud Johan Henric Kellgreni abiga ooperi „Gustav Adolf och Ebba Brahe”. Ooperis väidetakse koguni, et Ebba Brahe esimese lapse isa olevat olnud Gustav II Adolf. Kokku sünnitas Ebba Brahe neliteist last ja oli pärast oma mehe Jakob de la Gardie’ surma mõjukas maaomanik. 

    Joomapeol kirikumõisas laulab Stockholmist tulnud Jonas Kempe üht uut armastuslaulu, mille tekst kõlab nii eesti kui rootsi keeles natuke veidralt. Laulu viis on Ibeeria poolsaarelt pärit „La Folia”, mis levis Euroopas 15. sajandil ja mida on kasutanud paljud tuntud heliloojad. Aino Kallas on siin võib-olla laenanud Carl Michael Bellmani (1740–1795) teksti, mis aga on kirjutatud ooperist rohkem kui sada aastat hiljem1. See tekst on tõlgitud algul rootsi keelest soome keelde, siis eesti keelde ja lõpuks Laabanil tagasi rootsi keelde. Mingit „õiget” varianti ei saa siin taastada, see on niikuinii „valest” ajast ja Kempe laulab mälu järgi.

     

    Püha Nigulas

    Esimeses pildis küsib Catharina oma teenija Viiu käest, kuidas see uus diakon Stockholmist ka välja näeb. Viiu vastab, et ta sarnaneb „püha Nigulasega”, kräsus juustega noore mehe pildiga kirikus altari kõrval, kellesse enam ei või uskuda. See pole keegi muu kui piiskop püha Nikolaus (270–343 p. Kr), keda õigeusu ikoonidel kujutatakse palju vanema ja väärikamana. Püha Nikolaus sündis Pataras ja suri  Demres; need on kaks kohta minu praeguse elukoha lähedal Lõuna-Türgi rannikul. Demres remonditakse praegu Püha Nikolause katedraali, mis ehitati 4. sajandi Myra piiskopi püha Nikolause kiriku kohale ja kus tema maised jäänused olid säilinud ühes sarkofaagis. See on praegu tähtis palverännukoht nii vene kui kreeka õigeusklikele. Need püha Nikolause kondid varastasid aga Itaalia mereröövlid ära ja müüsid need laiali üle Euroopa. Coca-Cola ja teiste firmade reklaami abil sai hollandi Sinterklaasist (Sint Nicolaasist) lõpuks Santa Claus, jõuluvana.

    Üks mõtlemapanev fakt libreto tekstis on köetud ahi IV pildis, mille peale Sauna Ann magama poeb. Ma ei ole Rootsis ega Lääne-Euroopas sellist kiviahju näinud; vanades majades olid lahtised kaminad, mida hiljem täiendati kahhelahjudega. Reigi kivi­ahi oli rustikaalne, aga nendest palju efektiivsem soojendusvahend. Talved olid muuseas ooperi sündmustiku ajal väga külmad, valitses „väike jääaeg”. Sulane Henn ütleb: „Hanged üle aiateivaste.”

    Alates 2. pildi joomapeost kuni viimase pildini on ooperis juttu nõidusest. Rahvas Raekoja platsil nõuab süüalustele karistuseks surma tuleriidal. Eestis oli sel ajal võrdlemisi vähe nõiaprotsesse, Kristiina ajal Rootsis veel vähem — nõiaprotsesside tõus tekkis seal alles 17. sajandi lõpul, kui mitusada inimest hukati pärast piinamist kuulujuttude põhjal. Nõidusega oli aga rahvasuus kerge seostada kõike, mis käis selleaegse moraali vastu.

    Eduard Tubin ja Arne Mikk 1979. aastal.
    TMK arhiivifoto

     

    Filmilik pinge kasv  

    Minu isa sõber, ajakirjanik ja koorijuht Harri Kiisk (1922–2000) kirjutab Ondine plaadi kaassõnas (minu tõlge): „Vastavalt Tubina sõnadele oli Arne Mikk üllatunud, kui ta kuulis, et ooper on lõpetatud. Helilooja oli nimelt nii võlutud Kallase libretost, et hakkas kohe selle kallal töötama. Ta töötas nii intensiivselt, et tema oma sõnade järgi: …vahel, istudes klaveri ääres, tundsin, nagu keegi hoiaks mu kätt. Kui üks mõte oli lõpuni viidud, läksin voodisse, mõtlesin natuke ja jätkasin siis tööd. Kirjutades finaali, ma pidin — esimest ja viimast korda — paluma [kooriliikme ja sõbra] Dr Endel Rumma käest rahustavat rohtu. Mul oli marss peas kinni ja ma kirjutasin väga kiiresti. Aino Kallase tekst oli jumalik.

    Eriti tekitasid kaks kohta ooperis Tubinas psüühilist pinget: Saalomoni „Ülemlaul” 3. pildis ja timuka marss viimases pildis. Kuigi Tubin ei olnud usklik ja oma loomingus piiblitekste kunagi ei kasutanud, oli ta noorest peale võlutud „Ülemlaulust”. Nüüd tekkis võimalus kasutada seda ooperi armastusstseenis, kus Kempe ja Catha­rina järjest kirglikumalt teineteisele sellest tsitaate ette loevad. Lempelius tuleb kohale, astub vahele ja kuulutab, et „Ülemlaul” sümboliseerib Kristust ja tema kogudust, mis oli kirikule sobiv vana testamendi teksti tõlgendus.

    On kerge mõista, miks timuka marss ooperi lõpus heliloojas otse füüsilist valu tekitas. See on ooperi kulminatsioon ja Tubin tahtis marsi hästi koledaks teha. Kõik tunded tulevad siin esile. Lempeliuse armastuse, armukadeduse ja ängistuse taustaks on totaalne marss „vaeste patuste” hukkamisplatsile ja Tallinna kirikukellad, mis löövad „purustavalt valjusti”. Tubina sõnadega: Viimases pildis on kasutatud aeglast marsimotiivi ning kui armastajapaar viiakse hukkamisele, löövad orkestris kuus kella, igaüks oma rütmis. Marsimotiiv oli jälgi ja haiglase iseloomuga…2

    See, mis tekstiga töötades eriliselt võlub, on pinge järjepidev kasvamine. Kuigi on aimata, kuidas see traagiline armastus lõpeb, läheb sündmustik järjest põnevamaks ja repliigid teravamaks. Briti kriitik Eric Levi võrdles seda ooperit isegi Hitchcocki filmidega.3 Esimest korda libretot lugedes tuli ka mu emale Erika Tubinale mõte, et see aines sobiks eelkõige filmiks.4 Üks eesti film, režissöör Jüri Müüri „Reigi õpetaja” (Tallinnfilm, 1977) ongi ju Aino Kallase jutustuse ainetel tehtud; muusika kirjutas Eino Tamberg. Kaarel Irdi lavastus Tubina ooperist tuli Vanemuises lavale aasta hiljem. Ooper ja film pole minu teada teineteist mõjutanud.

    Ooperi teisele lavastajale Vanemuises, Roman Baskinile, polnud ooperi kulminatsioonist küllalt. Ta tahtis selle veel põnevamaks teha, laenates ühe võtte filmi alalt — linateose algusesse lõigatakse sisse mõni stseen, mis hiljem filmis kordub. Baskin alustas ooperilavastust lühikese Raekoja platsi stseeniga, enne kui näitas kalurite õnnistamist esimeses pildis. Mind see häiris, kuigi lavastus oli muidu osavalt tehtud.

    Eduard Tubina ooper „Reigi õpetaja” Estonias 1988.
    Vasakul: Paulus Lempelius — Teo Maiste, paremal: Jonas Kempe — Ivo Kuusk ja Catharina Wycken — Marika Eensalu, keskel: Praeses — Heino Mandri (Draamateater). Henno Saarne foto/ RO Estonia arhiiv

    „Reigi õpetaja” 1988. aasta esietenduse järel ütlesin Eesti Televisioonile antud intervjuus, et ma loodan, et ooper tuleb peagi ka Rootsi lavadele. Tõlge rootsi keelde oli siis juba olemas, aga see polnud korralikult läbi vaadatud ega klaviiri ja partituuri sisse kirjutatud. Nüüd käib see töö professor Mart Humala abiga, kes kontrollib rootsikeelsete sõnade silbistamist ja seda, et noodid ja võõrkeelne tekst kokku läheksid. Kogu projekti juht on Tubina Ühingu esimees professor Kerri Kotta. Järele jääb veel reklaam, mis on Rootsi kirjastuse teha: ooper rootslastest Eestis, sobib ka väiksematel ooperilavadel etendada, surmav Eros, pinge kasv nagu Hitchcockil! Võib-olla seekord mõni näkkab.

    Ooper „Reigi õpetaja” Vanemuises 2014. Esiplaanil: Catharina Wycken — Karmen Puis ja Paulus Lempelius — Jassi Zahharov.
    Gabriela Liivamäe foto

     

    Allikad:        

    Ondine ODE 783-2D. Kolmekeelne vihik. Helsingi, 1992.        

    Eduard Tubin. Kirjad II, Koostanud ja kommenteerinud Vardo Rumessen. Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing, Tallinn 2006.

    Eino Tubin 2015. Ballaad: Eduard Tubina lugu. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.

    Herbert Connor 1978. Est, svensk, kosmopoliit. Svensk tidskrift för Musikforskning 1,
    Stockholm. (Tõlge eesti keelde Eduard Tubina Ühingu aastaraamatus 8/2008).

     

    Viited:

    1 Eduard Tubina kiri Arne Mikule 19. I 1970. — Eduard Tubin. Kirjad II (1962–1982). Koost. ja kommenteerinud Vardo Rumessen, Tallinn: Koolibri / Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing, lk 381—383, kiri nr 337.

    2 Herbert Connor 1978. Eduard Tubin — est, svensk, kosmopolit. — Svensk Tidskrift för Musikforskning 1, lk 47–81.

    3  Eric Levi 1996. — Grammophone Explorations, Vol 1.          

    4 Eduard Tubina kiri  Arne Mikule 19. I 1970. — Eduard Tubin. Kirjad II, lk 381–383, kiri nr 337.

     

  • Arhiiv 12.01.2023

    ARABELLA KAUGE KUMA

    Jüri Kass

    Erik Kivisüda”. Režissöör: Ilmar Raag. Stsenaristid: Livia Ulman ja Andris Feldmanis. Produtsendid: Riina Sildos, Adrien Chef ja Paul Thiltges. Operaator-lavastajad: Tuomo Hutri ja Ivar Taim. Operaatorid: Alex Aach, Ivar Taim, Carlo Thiel ja Pelle Vellevoog. Kunstnikud: Kari Kankaanpää, Audrey Hernu, Marie Janezic, Eva-Maria Gramakovski, Armin Kohlman, Elo Soode, Aleksander Rostov ja Maxym Nimenko. Kostüümikunstnikud: Anu Lensment ja Magdalena Labuz. Heliloojad: Kipras Mašanauskas ja Mykyta Moiseiev. Monteerija: Felix Sorger. Osades: Erik — Herman Avandi, Maria — Florin Gussak, Külmking — Juhan Ulfsak, Kapten — Laura Peterson, Papa — Jules Werner, Suuvooder — Kristjan Sarv, Ema — Elina Pähklimägi, Isa — Hendrik Toompere jr jr, jt. Mängufilm, kestus 105 min. ©Amrion / Paul Thiltges Distributions (Luksemburg). Esilinastus 2. X 2022 Ale Kino! Posznan Poola, Eestis 5. XII 2022.

     

    Kes oleks osanud arvata, et eesti lastefilmi lähiajaloo saab lahti joonistada piraadifilmide abil? Peeter Simmi lavastatud „Arabella, mereröövli tütar” oma pöörase psühhedeeliaga pani sellele 1980-ndatel aluse, Kaspar Jancis lahjendas seda mudelit veidi ja tegi 2018. aastal kõigi aegade kalleima eesti filmi „Kapten Morten lollide laeval”. Kerime veidi aega edasi ja jõuame 2022. aastasse, mil me saame uue kõige kallima eesti linateose „Erik Kivisüda”, teemaks taas kord piraadid, lavastajaks Ilmar Raag. Kas nüüd paneme piraaditeemale punkti või on see alles algus? Seda näitab aeg.

    „Erik Kivisüda”, 2022. Režissöör Ilmar Raag. Erik — Herman Avandi.

    Sellel ootamatul piraadiarmastusel võib olla palju põhjusi, mis on ilmselt ka ajas muutunud — Jack Sparrow’ tuules on piraatidest saanud tõenäoliselt globaalne nakkushaigus —, kuid lõppude lõpuks polegi nende lahtimuukimine oluline. Küsimusele tuleks läheneda hoopis teisest otsast, sest kõigi äsja mainitud linateoste puhul on tegemist lastefilmidega. Ja kuidas peaks kriitik üldse käsitlema lastefilmi? Noh, mõnes mõttes oleme me kõik ju kunagi lapsed olnud ja kui me ei suuda enam seda südame salasoppi peidetud sisemist põnni üles leida, on asjalood päris pahasti. Samas on see sisemine laps alati vähem või rohkem nostalgiline: meie juured on pistetud paratamatult noorpõlve mulda ja meil on igatsus maailma järele, mis võib nüüdseks olla juba suuresti kadunud. Seega peaks täiskasvanud kriitik korraks pintsaku seljast heitma, küüniku prillid taskusse pistma ja koos teiste põnnidega pallimerre (või filmist lähtuvalt müstilisse udumerre!) hullama minema. Annan endast selles osas parima.

     

    Kuidas kõnelda lapsega?

    Paraku tuleb sealt pallimerest ikkagi korraks välja ronida ja vaadata „Erik Kivisüdant” väikeselt distantsilt. Võime ju öelda, et tegemist on režissöör Ilmar Raagi esimese lastefilmiga, kuid see on vaid osaliselt tõde: Raag on suurema osa oma karjäärist tegelnud lastega; nii filmide „Ma ei tule tagasi”, „Klass” kui ka „Kerttu” keskmes on olnud noored, kes on pidanud jätma seljataha sellesama lapsepõlve „pallimere” ja astuma päevapealt täiskasvanute maailma. Seega on Raag suhtunud alati lastesse ja noortesse ülima empaatia ja austusega; ta ei alahinda kunagi nende võimet mõista ja otsustada, pigem surub kaamera vägisi kohtadesse, mida me ühiskonnas pigem eirata tahame. Raagi filmide lapsed ei ole kunagi toterdavad-jaburdavad põnnid, vaid oma eluteel esimesi samme tegevad inimesed, kes võivad (ja tihti peavadki) käituma irratsionaalselt, ootamatult, miks mitte ka valesti. Vigade tegemine on osa kasvamisest ja tema filmides ei mõisteta seda kunagi otseselt hukka, vaid üritatakse vaadata stereotüüpidest ja tüüplahendustest kaugemale.

    „Erik Kivisüda” läheb siin Raagi senistest filmidest lahku: kuigi ka selles filmis suhtub režissöör peategelastesse Erikusse ja Mariasse suure austusega ja paneb nad silmitsi keeruliste eksistentsiaalsete probleemidega, tahab ta nad filmi teljeks olevas piraadilaevas siiski lihtsalt lasteks taandada. Tõenäoliselt ei ole see olnud siiski mitte eesmärk omaette, vaid hoopis tagajärg: koroonaviiruse hammasrataste vahele jäänud tootmisprotsess ja suur rahvusvaheline tiim tekitaksid olukorra, kus lõpuks on filmi liigesed tasapisi paigast nihkunud ning algvisiooni ja lõpptulemuse vahele on löödud kiil. Filmi avaveerandtund lubab üht, aga sarnaselt peategelastega, kes sõidavad paadiga sinisilmselt oma kodusadamast minema, tüürib ka linateos ise tasahilju kaugemale sellest, kuhu pidanuks päriselt suuna võtma.

    Mida tähendab see kõik aga laste või siis minu enda sisemise lapse jaoks? Film peidab endas korraga mitut vastust ja võimalikku lahendust. Ühtpidi saame vaadata „Erik Kivisüdant” kui vaatemängu, võimast visuaalset spektaaklit, mis naelutab, vähemalt mõneks hetkeks, ekraanide ette ka need võrukaelad, kelle esialgne plaan oli kinosaalis üksteist lihtsalt popkorniga loopida ja kõrvalistujaid kiusata. Uduvaipa mattunud piraadilaev ja sellel toterdavad karikatuursed tüübid ei ole ju tegelikult mitte filmi eesmärk, vaid hoopis kaval taktikaline ninanips, näide sellest, kuidas rääkida komejanti tehes tibusammhaaval lahti lugu, millele jäävad loodetavasti pärast seanssi tagasi mõtlema ka nooremad vaatajad.

    Teisalt paistavad aga selle omamoodi triki traagelniidid liiga selgelt välja; „Erik Kivisüda” on otsekui lapitekk, mis õmmeldud kokku eri värvi materjalidest ja eri kujuga tükikestest. Kuid kas pole Raagi enda eelmised filmid alati näidanud, et laps pole loll ja teda ei tohi alahinnata? Seega usutavasti saavad ka lapsed, kes on valmis filmile oma tähelepanu pühendama, lõpuks aru, et režissöör üritab neid lihtlabaselt alt vedada.

    Nõnda jõuame „Erik Kivisüdame” puhul omamoodi ummikusse, kus nii küüniline kriitik kui ka sisemine laps on sama meelt, et selle filmiga on midagi justkui valesti. Toome siis ka mõned konkreetsemad näited. Ma saan aru, et Luksemburgis tehtud piraadilaeva stuudiovõtted olid tehniliselt nõudlikud ja midagi eesti filmis enneolematut, kuid kas see kõik oli päriselt vajalik? Eestlased on mererahvas, lapsed on harjunud suvel rannaliival losse ehitama ja soojas vees sulberdama, kuid nüüd näidatakse meile piraadilugu, kus me ei näe õieti kordagi merd, vaid mingit hallis udus hõljuvat laeva. Juba see justkui pragmaatiline, aga samas ilm­eksimatult oluline element röövib kohe ka nooremalt vaatajalt ära osa elamusest, sest kui laev ei ole vees, siis see ei ole laev, vaid lihtsalt teatrilava, mingisugune konstruktsioon, millel pole suuremat tähendust.

    „Erik Kivisüda”, 2022. Erik ja piraadid.

    Või siis see, kuidas vaataja juhatatakse täiesti põhjendamatult põnevasse ja eripärasesse maailma. Nimelt sõidab „Erik Kivisüdame” avaminutitel nimitegelane koos oma perekonnaga lossi, mille on neile pärandanud vanatädi Brunhilda ja kuhu nad peaksid elama asuma. Olin enam kui kindel, et sellest saab paljudele Eesti lastele esimene kokkupuude õudusfilmiga: loss, kus võtted toimusid, oli täis pimedaid nurgataguseid, judinaid tekitavaid koridore ja lihtsalt sõnulseletamatut kõhedust. Aga kui vaatajale on tutvustatud lossi iga nurga alt, sõidetakse hoopis pooleteiseks tunniks udupilve. Milleks see vajalik oli? Usun, et ka nooremad vaatajad sattusid sellest segadusse, sest praeguse lõpplahenduse juures tundub loss lihtsalt ebavajaliku ballastina, mis jääb filmi koormama.

     

    (Õudus)unenägu Arabellast

    Kui kõik need kihid on „Erik Kivisüdame” pealt maha kooritud, taban end lõpuks mõttelt: äkki on Ilmar Raag teinud hoopis teadlikult nii kavala metafilmi, et ma olen kogu oma senises arvustuses peaga vastu seina jooksnud ja kõigest täiesti valesti aru saanud? Asi on selles, et kui hakata lähemalt vaatama, saab sellest eesti lastefilmi mõttelisest ajajoonest hoopis ring, sest Peeter Simmi linateos on siin nii tugevalt kohal, nagu oleks tädi Brunhilda kurjakuulutava portree asemel seinal hoopis teler, kus seletamatul põhjusel mängib lõppematult „Arabella, mereröövli tütar”.

    Mõtlete nüüd kindlasti, et mis soga ma ajan, aga neid märke on võimatu eirata. „Arabellas” kehastas mereröövlite laeva kaptenit Taaniel Tina Lembit Peterson, „Erik Kivisüdame” keskses rollis näeme tema tütart Laura Peterson-Aardamit, kes — üllatus-üllatus — on samuti piraadikapten. Ja kui Peeter Simmi filmi üks karikatuursemaid ja meeldejäävamaid kõrvaltegelasi oli Lembit Ulfsaki Ruuge Tüüp, siis Raagi linaloo puhul teeb filmi kõige säravama, isegi omamoodi plahvatusohtliku rolli totaka piraadi Külmkingana Juhan Ulfsak. Ka sisuliselt võib leida motiive, mis mõjuvad „Arabella” kauge kumana: näiteks on „Erik Kivisüdame” piraadikaptenist ema ja tema tütre suhete lugu mõneti sarnane Taaniel Tina ja Arabella hillitsetud ja keeruka peredünaamikaga. See annab aga „Erik Kivisüdamele” omamoodi unenäolise võtme, justkui oleks udusse mattunud Kahevahelmaailm koht, kus kaob ka piir mineviku ja oleviku vahel ning kõik sulab ühte. Ilmar Raag joonistab justkui kahe pintsliga korraga: ühe käega visandab seiklusfilmiliku loo kõigile põnnidele, kuid samal ajal peidab ridade vahele piisavalt põnevaid viiteid ja väikseid vimkasid, et ka vanematel kinos päris igav ei hakkaks. Seega jookseks korraga justkui kaks filmi, mis on omavahel nii tugevalt seotud, et neid on võimatu eraldi vaadata. Loodetavasti meelitab see kogu pere koos kinno minema, sest „Erik Kivisüdame” sügavam tuum, leina ja surmaga leppimine ning kaotusega toime tulemine, võib pere noorematele liikmetele segaseks jääda, nõudes pärast ühist arutamist.

    „Erik Kivisüda”, 2022. Kapten — Laura Peterson.

    Kuigi eespool mainitu põhjal võiks eeldada, et Ilmar Raagi värske linateose süda tuksub eesti filmi- ja kultuuriruumi rütmis, siis päris nii lihtne see siiski pole. „Erik Kivisüda” poleks ilmselt saanud valmida ilma suure rahvusvahelise koostööta, kuid see viimane on osutunud paraku ka filmi suurimaks komistuskiviks. Sarnaselt mõni aasta tagasi valminud „Sipsikuga” on vaatajate ette jõudnud lahjendatud, tasandatud ja lihvitud nurkadega nn euroopa lastefilm, mis ei kuulu justkui kellelegi. Võime ju otsida viiteid „Arabellale”, kuid filmimaailm tervikuna mõjub anonüümse ja hingetuna, sest korraga üritatakse teenida kõigi kaastootjate huve. Lõpptulemusena tähendab see aga, et keskkonnad, tegelased ja dialoogid on šabloonsed ja stereotüüpsed ning kuigi ühelt poolt annab see võimaluse müüa linateost kerge vaevaga Euroopasse, siis teisalt sulandub see lihtsalt arthouse-kinode lastefilmide kavadesse ega paista iseseisvalt kuidagimoodi välja. Selline lähenemine kaastootmises valminud filmidele ei ole küll otseselt vale, seda tehakse Euroopas pidevalt, kuid eesti film peab peeglisse vaatama ja otsustama: kas tahame tulevikus keskenduda autorikinole ja meie enda lugudele või tahamegi väikese filmikultuurina trügida vägisi ja enda identiteeti ohvriks tuues suurele areenile? Mõlemal valikul on oma head ja vead, „Erik Kivisüda” üritab mõnes mõttes olla korraga mõlemat, aga ei taba kummalgi juhul päriselt kümnesse.

    Aga nagu ma juba algul rõhutasin, on mul küünilise kriitikuna lihtne hakata targutama ja näpuga järge ajama. Tegelikult on „Erik Kivisüda” ikkagi täisvereline lastefilm, mille poolt peavad jalgade ja miks mitte ka rõõmuhõisetega hääletama just nooremad vaatajad. Kui neile läheb korda, siis ilmselt ei oska ma lihtsalt nii hästi laste (ja ka omaenda sisemise lapse) pähe näha kui Ilmar Raag.

  • Arhiiv 11.01.2023

    PÕLVEST PÕLVE

    Jüri Kass

    Lehed on Toomemäel kollased ja punased. Malle on sündinud Tartus ja elanud kaua Tallinnas. Katrin on sündinud Tallinnas ja elanud Tartus peaaegu sama kaua kui pealinnas. Toomemägi ühendab ja laotab laiad vahtrad üle meie jutuajamise. Teemad on heitlikud ja lainetavad nagu aastaajad. Peatume iga natukese aja tagant ja naerame oma naljade peale. Päev on soe ja tuult peaaegu pole.

    Inimene peaks mõtlema või tundma teatrist lahkudes: „Ma tahan olla parem inimene, rohkem inimene. Ma armastan ennast ja oma kaasinimesi.”

     

    Malle Pärn (M. P.): Eile oli tore — läksin puid riidast kuuri laduma ja ühe puuhalu all oli pisike nahkhiir.

    Katrin Pärn (K. P.): Elus?

    M. P.: Ja-jaa, elus. Pärast nägin veel kaht. Ei tea, kas tahtsid sinna talvekorterisse jääda. Aga mina tahtsin puud kuuri viia. Kui puuhalu üles tõstsin, siis ukerdasid eest ära. Järgmisel päeval olid nad sealt ära läinud, siis ladusin edasi. Ja täna hommikul oli mul jälle üks mutt ukse taga.

    K. P.: Mis ta tahtis?

    M. P.: Ei tahtnudki midagi, ta oli selili, käpad püsti. Kass viskas sinna uhkelt kõrvale pikali, et näed, mis ma sulle tõin. Ma kiitsin teda. Mul pole tõesti suvi otsa ühtki mutimullahunnikut olnud õue peal.

    K. P.: Esimese puhta töö tegi ikka ju Sissi.

    M. P.: Jaa, esimese töö tegi Sissi. Aga minu kass on rohkem mutte toonud. Hiirtest rääkimata.

    K. P.: No ta on sul tihedamini kohal kui meie koer.

    M. P.: Tõsi. Ta on noorem ka.

    K. P.: Sa kolisid Tallinnast ära maale. Elasid Tallinnas nii kaua. Miks sa kolisid maale? Oled sa seda kahetsenud? Või vastupidi, oled mõelnud, et miks ma seda ometi varem ei teinud?

    M. P.: Täpselt nii! Ma pole seda mitte sekunditki kahetsenud, vastupidi. Mulle meeldib lihtne elu. Ma saan suvel päev otsa õues olla. Mul on kaks terrassi ja peale selle veel mitmes kohas aiatoolid või puupakud. Ja aknast näen loodust, mitte asfalti ja kiviseinu ja autosid.

    K. P.: Mida sulle looduse keskel elamine annab?

    M. P.: Oi, palju. Näiteks maal saab vaadata selget tähistaevast. Linnas segab ju tänavavalgustus. Ja öösel on muidu pime, aga kui on täiskuu, siis on täiesti valge. Riisusin lehti ükskord kuuvalgel. See on lummav! Mulle on alati meeldinud puud. Linnud. Kitsed käivad mul aias, jänkud. Mängin kassiga. Tead, sageli tunnen lihtsalt, et ma olen nii-nii õnnelik. Et olemas olen ja hingan. Ja näen maailma ilu.

    K. P.: Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

    M. P.: Üks mõte oli balletitantsija. Ja siis oli mingi periood, kui ma tahtsin arstiks saada, kuigi ma ei tea — mul polnud mingit kokkupuudet ühegi arstiga. Meil oli üks lasteraamat, mille nimi oli „Malle tahab arstiks saada”. Kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis võis see olla mu ema soov, ta tahtis ikka, et mõni laps õpiks arstiks. Isa jälle tahtis, et mõni (viiest lapsest) oleks muusik. Kummagi soov ei läinud täide. Enne kooli mu esimene päris tõsine soov oli saada kirikuõpetajaks. Seisin kiriku rõdu pingi peal ja vaatasin sealt kirikuõpetajat. Ju ta siis meeldis mulle. Aga see läks ilmalikus koolis meelest ära.

    K. P.: No aga kirikuõpetaja sa natuke oled ju ka.

    M. P.: No päriselt nagu ei ole. Olen asendanud kirikuõpetajaid jumalateenistustel, aga…

    K. P.: Ja mina olen saanud sellise… noh… maheda kristliku kasvatuse.

    M. P.: Jah, küllap vist. Maheda.

    K. P.: Sellise tagasihoidliku, vähekultiveeritud, aga siiski…

    M. P.: Kusjuures sa olid sellega rahul.

    K. P.: Jaa. See kontseptsioon meeldis mulle. Ja religiooniõpetus oli huvitav.

    Mul lapsed ikka küsivad vahel mingeid eksistentsiaalseid küsimusi: kas Jumal on olemas või kuidas maailm tekkis, jne. Tavaliselt ma pakun neile eri variante: et mõned ütlevad, et sellega on nii, ja teised, et hoopis naa. Ja et mina ei tea, mis päriselt õige on. Aga mulle endale on vajalik see mõte, et inimese elu ei ole juhuslik. Et ei ole nii, et keerutasime loosiratast ja palun — üks sündis Indias kõige madalamas kastis ja teine sündis kuninglikku perekonda; üks oskab olla oma eluga rahul ja teine mitte. Mulle on vajalik see mõte, et sellistel asjadel on põhjus. Mulle meeldib mõte uuestisünnist, karmast… Minus tekitab õudu võimalus, et me elame ühe korra, ühe juhusliku elu. Et kui tõmbasid lühikese tiku, siis on lihtsalt bad luck ja kõik. Mulle ei meeldi selline lõplikkuse tunne. Teadmine, et ma ei saa midagi muuta.

    M. P.: Aga kelleks sa ise tahtsid lapsena saada? Sina ju näitlejaks ei igatsenud. Sul ei ole üldse olnud sellist perioodi, et sa armastad teatrit kaugelt. Mina käisin palju teatris, minu vanem õde ostis mulle teatripileteid ja ma vaatasin Vanemuises paljusid tükke ja muidugi ka igatsesin seal laval olla. See oli hiljem, keskkooli ajal. Aga sinul seda ju pole olnud. Sa olid nagu oma inimene teatris. Ma võtsin su tihti kaasa teatrisse ja ringreisidele ja …

    K. P.: … ja kõik need kuulsad ja kauged sealt lavalt, need hoidsid mind süles.

    M. P.: Jah.

    K. P.: Tõsi. Ma olen üles kasvanud kuidagi nii, et ma ei taju, mis see kuulsus on. Ja mis selles ihaldusväärset on. Sest kõik, keda ma tundsin, olid nii-öelda kuulsad tol ajal. Ja ka hiljem pole ma osanud kedagi niimoodi vaadata, et ta on kõrgemal või madalamal kui mina.

    Aga jah. Näitlejaks ma tõesti ei mõelnud saada. Lapsena tahtsin saada kaugsõidu autojuhiks, lauljaks, kirjanikuks. Hiljem hoopis teadlaseks ja arheoloogiks. Rallisõitjaks.

    M. P.: Mulle väga meeldib, kuidas sa laulad ja kuidas sa kirjutad.

    K. P.: Ma sõidan autoga ka hästi.

    M. P.: Jah. Aga sul on palju väga häid ja täiesti omapäraseid luuletusi, selliseid, mida keegi teine ei ole loonud. Miks sa ei ole ikka veel kokku pannud ja välja andnud oma luuletuste kogumikku?

    K. P.: Ma ei tea, miks ma ei ole ühtki luulekogu välja andnud. Ma ei tea, miks ma ei tee mingeid asju. Samuti on mu peas kümmekond tükki, mida ma tahaksin lavastada. Osa neist väga sügeleb, ma tahaksin need väga ära teha, aga ometi ma ei lähe neid kuskile üles andma. Ja ma ei tea, miks või mida ma kardan.

    M. P.: See on sul siis sama viga mis minul, et sa ei saa minna ennast pakkuma.

    K. P.: No aga see on ju absurdne.

    M. P.: Ma ei tea…

    Teater ei tohi vaatajalt lootust ja usku ära võtta, et näete, inimene on niisugune labane ja alatu elukas, kes ei vääri lugupidamist ega tähelepanu ega paremat elu, normaalsemat vaimset keskkonda.

     

    K. P.: Kas sa unistad võimatutest asjadest?

    M. P.: Oh, muidugi. Ma unistan sellest, et ühiskond oleks mõistlik ja tark, et kellelegi ei tehtaks liiga, et kõik saaksid oma eluga hakkama, ei peaks vaesust ja nälga kannatama.

    K. P.: Aga kui tuleks havi ja lubaks täita kolm sinu isiklikku soovi? Kas sa ei ole mõelnud, mida sa sooviksid? Noh, kui juhtub, et tuleb… havi?

    M. P.: Kas sina oled mõelnud?

    K. P.: See on mõte, millega ma mängin kogu aeg. Mida ma soovin, kui ma saan soovida ainult ühe soovi, või kui ma saan soovida kolm soovi; või kui palju mul vaja läheks, et kõik oleks korras. Ma olen eluaeg seda teinud. Ja kui see hetk tuleb, siis on mul kõik läbi mõeldud .

    M. P.: No mina paluksin kõigepealt paar päeva mõtlemisaega…

    K. P.: Sellega on üks soov ju mokas juba…

    M. P.: Oih, jah. Soovidega tuleb olla ettevaatlik, et nad ei tooks kaasa halbu tagajärgi. Ma olen ka võib-olla mõnevõrra fatalist. Ma kardan suuri muutusi. Ma ei ole see inimene, kes juhib oma elu, kes läheb ja võtab selle, mis talle meeldib. Pigem ma lasen ennast suunata, juhtida siia-sinna, ja ma lähen sinna, kuhu mind kutsutakse. Teoorias olen ma tugev, praktikas nõrk.

    Ja veel üks asi — ma olen vahel midagi soovinud ja olnud õnnetu, et see soov ei läinud täide, ja mõne aja pärast on selgunud…

    K. P.: …et mispärast…

    M. P.: Jah. Et see oli hoopis väga hea, et täide ei läinud.

    K. P.: Mhmh, seda ma olen kogenud. Aga mul on kõik läbi mõeldud — et kui nüüd juhtub, et see havi ikkagi ilmub, siis ma oleksin valmistunud. Ma olen lapsest saadik mänginud kogu aeg peas mingeid lugusid läbi, erinevaid stsenaariume. Kui ma sõitsin bussiga peatusest mööda, siis mul oli lugu, kuidas ma kuskilt kaugelt kodu poole rühin, tuisus ja tormis neli ööpäeva. Või ma pugesin voodi alla, võtsin sinna vett ja leiba ja kujutasin ette, et ma olen vangis. Täpselt mille eest, miks ja kui kaua. Ja mul olid vihikutäied erinevate inimeste lugusid, kelleks ma järgemööda kehastusin. Joonistasin, millised need inimesed välja näevad, iseloomud, suhted, kõik-kõik. Ja ma olen natuke nagu ära uppunud neisse lugudesse. Mul on pidevalt justkui mingid paralleelelud. Aga jama on see, et vahel läheb mul reaalsus kujutlusega sassi. Nii on selle havi asjaga ka. Ma vahel usun oma kujutlust nii intensiivselt, et pettun kohutavalt, kui selgub, et see polnudki päriselt.

    M. P.: Sa oleksid pidanud need kõik kirja panema. Sa peaksid raamatuid kirjutama. Võib-olla nad seda tahavadki. Kas nad ei sega sind?

    K. P.: Ah, seal pole midagi kirja panna. Need on sellised tavalised, suvalised dialoogid, kohtumised. Kellel seda vaja on? Näiteks praegu ma mõtlen sellest, kuidas ma uue ideaalse kodu saan. Mul on peas mitmeid stsenaariume, kuidas keegi tuleb ja ütleb: „Oi, te olete mu lemmiknäitleja, ma tahan teile selle Tähtvere maja kinkida, mis mul siin üle on.” Või: „Oi, mul just sõbrad kolivad Ameerikasse ja neil on…” Ma ei hakka neid kohtumisi siin lahti harutama — mu peas on need pikad ja detailsed. Aga see pettumine, kui ma hommikul saan aru, et see oli mu kujutlus… see pettumine on väga suur.

    M. P.: Sa peaksid kohe kindlasti raamatuid kirjutama. Ei tohi mõelda, et kellel seda vaja on. Sa pole rumal, sa ei kirjutaks iial mingit prahti. Ma tean ju, sa kirjutasid väga hästi juba siis, kui sa laps olid. Mina näiteks ei mõtle lugusid välja. Mina kirjutan ainult mõtteid.

    K. P.: Mina jällegi mõtlen väga palju, aga ei kirjuta.

    M. P.: Ma tean, mida ma sooviksin. Ilusat kodu. Lihtsat, aga ilusat. Teisi soove ma sulle ei ütle.

    (Paus.)

    M. P.: Oled sa kunagi kahetsenud, et näitlejaks õppisid?

    K. P.: Ei, seda küll mitte. Võib-olla vahel olen mõelnud, et oleksin võinud ometi valida ameti, millega rikkaks saaks. Ma väga armastan oma tööd, aga mul on veel üht-teist, mida ma armastan peaaegu sama palju.

    M. P.: Aga oled sa kunagi kahetsenud, et sa loobusid koosseisulisest näitlejakohast, kindlast kuupalgast?

    K. P.: Ei-ei. Ei. Mulle minu vabakutselise põli väga meeldib. Ma olen oma aja peremees. Mul on vedanud ka; ma olen saanud teha ainult asju, mis mulle meeldivad. Ma arvan, et värskelt kooli lõpetanuna on kasulik olla teatris. Õppida koos teistega. Õppida suhtlema ja õppida heas mõttes alandlikkust. Oluline on mõista, et sa ei ole üksi, et tähtsad on partnerid. Ja mitte ainult laval. Ning et enne sind on juba olnud palju inimesi, kes on teinud suuri asju. Mulle tundub, et praegused noored arvavad, et enne neid pole olnud kedagi ega midagi. Seda perspektiivi- ja minevikutaju õpetab kindlasti kollektiivis töötamine paremini.

    M. P.: Kas sul on teatris mingi „oma teema”, mis sul hinge helisema paneb? Kas sa tahad publikule midagi öelda?

    K. P.: Einoh, ma olen ju pinnapealne inimene. Tahan vaatemängu ja pauku ja tramburaid ja ei taha midagi öelda.

    M. P.: Sa ei ole pinnapealne, kaugel sellest. Ja sa tahad öelda küll, aga sa teed seda teisiti. Sa ei formuleeri lihtsalt, et ma tahan just seda öelda.

    K. P.: Hehee, mulle meeldib selle pinnapealsuse varju peituda… Ega see pole tõsi, jah. Ma lihtsalt ei armasta suuri sõnu. Suuri sõnu nagu „Sõnum”. „Tõde”.

    M. P.: „Diskursus”.

    K. P.: „Paradigma”.

    M. P.: „Narratiiv”.

    K. P.: Võib-olla ma ei pea end nende suurte sõnade vääriliseks. Minu jaoks ei ole universaalset Tõde. Ei ole universaalset Õiget. Suurt Sõnumit, mida edastada või vastu võtta. See, mida mina tahan öelda, on üks asi, ja see, mida vaataja kuuleb, on teine. Ma ei taha kellelegi dikteerida, mida ta peaks kuulma. Ma hoolitsen lihtsalt selle eest, et kõik midagi kuuleksid.

    M. P.: Kas sul on lavastajana mingi „käekiri” või muster, mille järgi võiks kindlalt ära tunda sinu lavastuse?

    K. P.: Ma arvan, et on. Aga ma ei oska veel seda hästi sõnadesse panna. Kihilisus, mingi absurdsus, kujundlikkus, teatud ebakonventsionaalsus. Mõni teatriteadlane võiks selle profilt ära sõnastada.

    M. P.: Jah, oleks aeg. Sinu lavastustes on vaimsust ja ilu ja plahvatavat fantaasiat. Ja dünaamikat. Liikumist. Inimesed ei seisa lihtsalt paigal, vaid liiguvad. Harmooniliselt. Ka sisemiselt. Sa paned teksti liikuma. Ja sul on võrratu huumoritaju, sa võid ka näitlejana laval teha väikse liigutuse ja ma naeran saalis selle üle tükk aega. Ma imestan vahel, et teised ei ole seda märgata osanud. Millised nüansid!

    K. P.: Kui ilusasti öeldud, tänan.

    M. P.: Mis on sinu meelest sinu parim roll siiani, ja mis parim lavastus? Mis kõige raskem?

    K. P.: Minuga on selline lugu, et mulle meeldivad kõik mu lavastused. Kõige raskem? „Meister ja Margarita” kindlasti. See oli ju esimene ka. Ja nii suur ja tehniliselt keeruline. Ja selline n-ö püha materjal. Aga samas, kui ma selle dramatiseeringut kirjutasin, siis see nagu voolas minust välja. Pilt jooksis kogu aeg. Ma olin väga uhke ja väga õnnelik selle lavastuse üle. Ja positiivse kriitika üle muidugi ka. Aga rollide kohta ma ei oska nii öelda. Ma olen neid kõiki armastanud. Ja andnud neile endast parima.

    M. P.: Jah, kõige armsam roll on see, mida parajasti mängid. Mina jäin rahule oma nende rollidega, mida ma sel sajandil Tartu Uues Teatris mängisin. See oli minu jaoks nagu muinasjutt. Et ma pärast pikka eemalolekut suutsin laval teha midagi, mille pärast ei ole vaja häbi tunda.

          (Paus.)

    Soovidega tuleb olla ettevaatlik, et nad ei tooks kaasa halbu tagajärgi.
    Harri Rospu fotod

     

    M. P.: Missugune koht sinu arvates peaks olema inimeste südames teatril? Mida teater sinule tähendab?

    K. P.: Phuh, nii tõsine küsimus. Sa vasta enne ise.

    M. P.: Ega seda saagi paari sõnaga ära öelda. Näiteks: teater ei tohiks lihtsalt inimeste aega surnuks lüüa, vaid peaks püüdma seda aega täita — jälle pean ma ütlema — ilu ja vaimsusega, mis inimest ülendavad. Inimene peaks mõtlema või tundma teatrist lahkudes: „Ma tahan olla parem inimene, rohkem inimene. Ma armastan ennast ja oma kaasinimesi.”

    K. P.: Ma arvan, et nii palju, kui on maitseid ja tundeid ja elusid, täpselt nii palju on ka viise, kuidas teatrit tõlgendada. Ehk on teater üks maailmaga suhestumise viis.

    M. P.: Mina tahaksin, et teater püüaks inimest hea poole suunata, ühiskonda korrastada, aidata inimesel mõista ennast ja maailma ja kaasinimest, pakkuda talle lohutust, kui tal on raske või kui ta on ummikus, anda lootust ja jõudu edasi elada. Teater ei tohi vaatajalt lootust ja usku ära võtta, et näete, inimene on niisugune labane ja alatu elukas, kes ei vääri lugupidamist ega tähelepanu ega paremat elu, normaalsemat vaimset keskkonda.

    K. P.: Minu jaoks on teater see on koht, kuhu või kus ma saan ära kaduda.

    (Paus.)

    K. P.: Mis su esimene mälestus on, mis sul üldse meelde tuleb?

    M. P.: Need on mingid hetked. Oma erinevaid kodusid mäletan. Avinurmest mäletan lupiine.

    K. P.: Huvitav, mina mäletan Avinurmest flokse.

    M. P.: Sa mäletad teist kohta. Me elasime siis mujal. Aga esimest mälestust… Noh, umbes kaheaastasena juhtus vahel, et püksid said kuidagi märjaks, ma võtsin nad siis jalast ära ja peitsin kapi alla. Ema siis ükskord ütles, mitte pahaselt, vaid naljatades, sest mu ema oli lastega väga kannatlik: „No mis inimene sinust küll niimoodi kasvab!” Ja mina vastasin: „Ah, eks must inimene ikka kasva.” Ma loen seda oma esimeseks vaimukuseks. Aga ma pole kindel, kas ma mäletan seda ise või on ema mulle seda rääkinud.

    K. P.: Nii on minul ka paljude mälestustega. Ma mäletan oma esimest vaimukust ainult sinu jutu järgi. Ma olin siis vist kolmene — see „Nukitsamehe” ajast; räägi seda.

    M. P.: Sina ise ei mäleta seda?

    K. P.: Ei, ainult sinu jutu põhjal ja seda ka hämaralt.

    M. P.: See oli niimoodi. Olid „Nukitsamehe” filmi võtted ja päevase materjali vaatasime õhtul terve grupiga kinosaalis läbi. Ja seal oli üks stseen, mis pidi olema väga naljakas. Kõik teadsid, et peaks olema — aga siis see koht tuli ja saalis oli vaikus, mitte keegi ei naernud. Ja siis selles vaikuses ütles väike kolmeaastane Katrin täiesti tõsiselt: „Naljakas, naljakas!” Ja selle peale puhkes saalis tõeline naerutorm. See oli vapustav. Su esimene komöödia­episood. Pimedas kinosaalis mängisid ennast staariks.

    K. P.: Huvitav, kas ma teadsin, et see pidi olema naljakas, või tahtsin lihtsalt filmitegijaid välja aidata?

    M. P.: Kuna sina ei mäleta, siis me ei saagi teada, miks sa nii ütlesid. On sul „Nukitsamehe” ajast veel mälestusi?

    K. P.: Mul on mingid metsapildid. Ma mäletan ühte kohta metsas, vist Karksi-Nuias, jah? Paks ürgmets, kus oli selline mahalangenud sammaldunud puu. Paks, tihe mets ja see pikali puu.

    M. P.: See, kus ma kukkusin?

    K. P.: Äkki ma sellepärast mäletangi. Ja nüüd, kui me tegime „Nukitsameest” Elvas, siis meie mänguplatsil oli täpselt samasugune koht. Vaatasin ja imestasin. Paks metsatukk ja pikali puu.

    M. P.: Oli jah!

    K. P.: Oma mälestus on mul see, kuidas ma istusin riidekapis ja nuusutasin sinu riideid, sest sind ei olnud kodus.

    M. P.: Oi.

    K. P.: Ja ma mäletan täpselt seda lõhna. Siis mäletan, kuidas ma istusin meie elutoas seal trepi all ja sul olid külalised. Sa ei saanud mind mitte mingi valemiga magama, ma tahtsin kuulata, mida te räägite. Jälle ma mäletan lõhnu: kuidas tuba lõhnas ja kuidas lõhnas Juhan Saar ja tema kingitud mängukoer. Aga suurem osa mälestusi on mul alles kooliajast. Kuidas ma kuulasin Elvis Presley plaati ja siis sa ütlesid, et ta on surnud, ja ma istusin jälle sealsamas trepi all ja nutsin. Siis kutsusin klassiõe külla ja lasin talle Elvise plaati ja ütlesin talle ka, et Elvis on surnud, ja siis me nutsime kahekesi koos. Ma olin siis esimeses klassis. See oli mu lemmikkoht, see trepialune.

    M. P.: Sulle meeldisid külalised?

    K. P.: Väga. Ja mulle meeldis kogu aeg analüüsida, mida ma kuulen. Kuidas ma sellega suhestun. Mida see kõik tähendab. Miks ta nii ütles, kui mulle tundub, et ta ei mõtle nii. Ma justkui nägin kõike ja püüdsin kõiki mõista.

    M. P.: Sa olid, jah, kuidagi adekvaatne täiskasvanute seltskonnas. Sa ei olnud nagu laps, vaid — ma ei oskagi öelda — võrdne seltskonnaliige.

    K. P.: Eks ma olin väga imelik laps. Korraga hästi endassetõmbunud ja väga avatud.

    M. P.: Ja sa olid väga tähelepanelik. Oled siiani.

    K. P.: Tänan. Kuule, sa oled alati armastanud anekdoote.

    M. P.: Oo jaa! Meeletult.

    K. P.: Kas see, et mina armastasin anekdoote juba lapsena, tuli sellest, et sina armastasid anekdoote?

    M. P.: Küllap vist. Kõik inimesed, kellega ma läbi käisin, armastasid anekdoote. Meil oli peaaegu nagu tervituslause, et kas sa seda oled kuulnud — ja siis tuli lugu.

    K. P.: Mul on paar sellist sõpra — selliseid on üsna väheks jäänud, aga paar tükki on, kellega on nii, et kuule, kas sa seda lugu oled kuulnud? Iga kord, kui me kokku saame, on meil anekdoot. Kas mina sain oma anekdoodid sinult?

    M. P.: Nojah, ilmselt küll. Ja meie seltskonnast.

    K. P.: Räägi siis lõpetuseks üks anekdoot.

    M. P.: Mees läheb piimapoodi: Palun mulle pudel piima. Müüja vastab: Meil on ainult petipiima. Mees vastu: Lehma nimi mind ei huvita!

    K. P.: Minu esimene anekdoot!

    M. P.: Ja see… Mees läheb viinapoodi: Andke mulle midagi hästi odavat, mis hästi pähe hakkaks. Müüja: Sa võta sealt nurgast see rublane prügikast!

    K. P.: Kes su lemmiknäitleja on?

    M. P.: Katrin Pärn. Tõsiselt. Lemmiklavastaja ka. Ma viimasel ajal käingi teatris ainult neid tükke vaatamas, mille tema on lavastanud või kus ta mängib. Tean, et ei pea kunagi pettuma.

    K. P.: Hea valik. Sul on hea maitse.

     

    Naerame ja ehmatame sellega hakiparve lendu. Siis jalutame autodeni, ütleme head aega. Malle sõidab koju maale, Katrin koju Karlovasse. Leebe ilm kestab ja hakid maanduvad tagasi oma tegevuse juurde.

     

    Üles kirjutanud KATRIN PÄRN

    Tartus Toomel, oktoobris

  • Arhiiv 08.01.2023

    VASTAB TAAVI VARM

    Jüri Kass

  • Arhiiv 31.12.2022

    TEATRIANKEET HOOAJAST 2021/22

    Jüri Kass

  • Arhiiv 29.12.2022

    KÕIGIL ON SALADUSI1

    Jüri Kass

    Kaija Saariaho ooper „Innocence” („Süütus”). Libreto: Sofi Oksanen. Dramaturg-tõlkija (multikeelne versioon): Aleksi Barrière. Dirigent: Clément Mao-Takacs. Lavastaja ja dramaturg: Simon Stone. Koreograaf: Arco Renz. Lavakujundus: Chloe Lamford. Kostüümid: Mel Page. Valguskujundus: James Ferncombe. Helirežissöör: Timo Kurkikangas. Koormeistrid: Marge Mehilane ja Tatu Erkkilä. Osades: Tereza, ettekandja — Jenny Carlstedt, Patricia, ämm — Anu Komsi, Henrik, äi — Tuomas Pursio, Stela, pruut — Iida Antola, Tuomas, peigmees — Markus Nykänen, Preester — Jyrki Korhonen, Õpetaja — Lucy Shelton, Markéta, 1. õpilane — Vilma Jää, Lilly, 2. õpilane — My Johansson, Iris, 3. õpilane — Julie Hega, Anton, 4. õpilane — Simon Kluth, Jerónimo, 5. õpilane — Camilo Delgado Diaz, Alexia, 6. õpilane — Olga Heikkilä. Statistid: Inka Auvinen, Jul Han, Piia Lehto, Janne Mattila, Sini Parkkinen, Janina Taurinen, Sointu Toiskallio ja Miika Alatupa. Soome Rahvusooperi koor ja orkester. Aix-en-Provence’i festivali, Soome Rahvusooperi, Londoni Kuningliku Ooperi, Hollandi Rahvusooperi ja San Francisco Ooperi ühisproduktsioon partnerluses New Yorgi Metropolitan Operaga. Maailmaesietendus Aix-en-Provence’i festivalil 3. VII 2021; esietendused Soome Rahvusooperis 21. X 2022 ja 26. X 2022. Lavastusega tähistatakse Kaija Saariaho 70 aasta juubelit.

     

    Soome helilooja Kaija Saariaho on näiliselt habras, ent väga suure vaimujõuga elegantne daam, kes on tugevalt mõjutanud nii globaalset muusikailma kui ka ettekujutust tänapäeva kunstnikust. Sel aastal tähistati Soomes suurejooneliselt helilooja 70 aasta juubelit. Mina puutusin Saariahoga esimest korda kokku viis aastat tagasi, kui osalesime vokaalkvartetiga Theatre of Voices tema ooperi „Only The Sound Remains” ettekandel Pariisis, hiljem ka Madridis, New Yorgis ja Veneetsias.

    Kaija Saariaho ooper „Innocence” („Süütus”) ei ole uus teos, see valmis juba aastal 2020 ja jõudis pandeemia tõttu edasi lükkunult esiettekandeni 2021. aastal Aix-en-Provence’i festivalil. Toona laulis ooperis kooripartiid Eesti Filharmoonia Kammerkoor.2 Traditsioonilisi žanripiire murdva teose kuulsus levis kulutulena ja uut, Soome esiettekannet oodati tõesti pikisilmi. Pärast esimest Soome etendust olid inimeste muljed ja kriitikute järelkaja niivõrd ülistavad, et piletid kadusid müügiletilt kiiremini kui soojad saiad. Mina sain külastada teist esietendust ja pean tunnistama, et minulgi on põhjust selle sündmuse kohta kasutada vaid ülivõrdeid.

    Olen ammu unistanud „Innocen­ce’i”-taolisest nüüdisooperist: et laval oleksid lisaks lauljatele veel professionaalsed draamanäitlejad ja tantsijad, et selle tegevustik oleks filmilikult intensiivne, köitev ja loomulik, et tegelasi oleks palju ja nende liinid läbimõeldud. Ja et käsitletaks tõsiseid teemasid ja praegust aega, millega publikul on lihtne samastuda. Just kõik see on ooperis „Innocence” olemas, ja veelgi enam.

    Kaija Saariaho ooper „Innocence”, Soome Rahvusooper, 2022.
    Ülal: tegevus kümme aastat varem: Anton, 4. õpilane — Simon Kluth ja Jerónimo, 5. õpilane — Camilo Delgado Diaz.
    All: pulmaseltskond kümme aastat hiljem.

    „Innocence’i” lavakujundus on ühe ooperižanris teose kohta üsna ebatavaline, piisavalt minimalistlik ja samas hüperrealistlik: keset tühja pimedat lava on ehitatud kahekorruseline maja, mis pöörleb kogu aeg ja mille välisseintest on enamus vaatajaile avatud. Nii me näeme pidevalt episoode, mis toimuvad eri ruumides, vahel isegi justkui eri majades ja ka eri aegadel: kord on tegemist koolimajaga, siis peosaaliga, kord kuulub koridor ühele, kord teisele, samuti terrass ja rõdu. Maja pöörleb eri kiirusel ning ka selle sisustus ja valgus on pidevas muutumises. Kõik need muutused on looga nii hästi seotud, et tegelikult ei pane vaataja neid tükk aega tähelegi. Kõige rängemal hetkel muutub kõik pimedaks, valgus jääb vaid ühte ruumi ja maja pöörleb vastassuunas. Kui jälgida tund aega ühtpidi pöörlevat maailma, siis mõjub äkiline suunamuutus lausa füüsiliselt muserdavana.

    Ooperi tegevus algab justkui rõõmsal, rahvusvahelise seltskonnaga pulmapeol Helsingis, ometigi lõikavad sellesse meeleollu väikesed võikad muusikalised repliigid. Pulmalauda satub juhuslikult teenindama naine, kelle tütar hukkus kümme aastat varem toimunud koolitulistamises. Naine tunneb ära peigmehe vanemad ja varsti ilmneb, et peigmehe vend oligi olnud kunagine tulistaja. Vähehaaval rullub ettekandja käitumise ja kommentaaride ning peigmehe vanemate omavahelise dialoogi kaudu lahti teine ajajoon: me hakkame nägema stseene kümne aasta tagusest koolimajast, toonastest õpilastest ja õpetajast, kelle dialoogid ja tegevus vahelduvad kümme aastat hiljem toimuva pulmapeo sündmustega; aeg-ajalt minevik ja olevik segunevad. Ometi ei ole mitte see lugu ise ooperi kandev idee, vaid hoopis selle ammuse tragöödia psühholoogilised tagajärjed ellujäänud kaaslastele ning hukkunute ja tulistaja perekonnale. Väga huvitav on jälgida sellist ooperivormis psühholoogilist draamat, kus ühe traagilise sündmuse kaudu liidetud inimesed kannatavad kõik selle järelmõjude all, igaüks omal moel: tapetud tüdruku ema ostab endiselt tütrele tema lemmikõunu ja käib tal muusikatunnis vastas, kuigi tütar ei tule sealt enam kunagi tagasi; peigmehe vend kannab vaikselt oma kaassüüd juhtunus, mida ta pole julgenud kellelegi tunnistada; peigmehe vanemad tunnevad piinlikkust ja hirmu ühiskonna hukkamõistu ees; toonased ellujäänud õpilased ja õpetaja omakorda süütunnet juhtunu pärast. Ooperi dramaturgiliselt pisut kokku pressitud ja veidi kunstlikult mõjuvas lõpus ilmnevad justkui veidi helgemad, lootustandvamad toonid: kõik räägivad sellest, kuidas nad plaanivad eluga edasi minna ja mida ette võtta, et traumast üle saada.

    Ooperi avamäng on tihe, hästi läbi orkestreeritud, sisaldades justkui tumedat eelaimdust. Kogu teos on muusikaliselt mitmekesisem kui ükski varasem Saariaho ooper: siin leidub nii tuttavaid helipilvi ja harmooniaid kui ka rütmikamaid, teravamaid meeleolusid, samuti folgi ja isegi džässi mõjusid. Huvitaval kombel märkasin kahte tuttavat sõnalist fraasi Saariaho ooperist „OtSR”(„Only the Sound Remains”): üks neist on õhuliste kõlade saatel kostuv No deceit ja teine (I wanted you to) see me. Ka pruudi tegelaskujul tundus olevat veidi sarnasusi ooperi „OtSR” teise osa helgete, haldjalike helidega ja vahel kuulsin ka koori kooskõlades tuttavaid kooslusi.

    Pulmapidu kümme aastat hiljem: ees paremal Tereza, ettekandja — Jenny Carlstedt ja Henrik, äi — Tuomas Pursio.

    Clément Mao-Takacs on erakordselt täpne dirigent. Ta avaldas mulle sügavat muljet juba Veneetsias, kus ma tema dirigeerimisel laulsin Saariaho ooperis „OtSR”. Mao-Takacs on dirigendina ääretult põhjaliku ettevalmistusega, briljantselt selgete žestidega, väga nõudlik, kuid samas toetav, suurepäraste tempovalikutega ja ilmselt eksimatu. Seetõttu tekib muusikul tema vastu usaldus juba esimeste prooviminutite jooksul. See usaldus ja kindlustunne kandub interpreedi kaudu ka saali.

    Nagu öeldud, on ooperis „Innocence” palju osatäitjaid, ent kõik nad ei ole siiski ooperilauljad. Minevikuvarjud on ooperis enamasti tummrollide kanda või esitavad neid draamanäitlejad ja ka ooperilauljad, kellele on seekord antud draamaroll; lisaks etnopopilaulja Vilma Jää ja staažikas ooperilaulja Lucy Shelton; olevikutegelasi esitavad ooperilauljad. Sellisel mitmekesisel lahendusel on palju häid külgi. Nii on kuulajale palju selgem, kes mida ütleb — mis eriti palju ansamblinumbreid sisaldavas teoses on tõesti praktiline. Loomulikult on mitmekesisus ka alati huvitavam, karakterid joonistuvad selgemini välja ja heliloojal on võimalik hoopis rohkem väljendusvahendeid kasutada. Peale selle aitavad draamanäitlejad lugu ka usutavamaks mängida — on ju ooperilauljad eelkõige siiski näitlevad lauljad ja kõik ei ole tingimata võrdselt suurepärased mõlemal alal. Koor oli aga üldse nähtamatult lava taga, täites erinevaid rolle, ent mõjudes ennekõike tegelaste või ka publiku alateadliku sisemise häälena. Tummrollides osalenud tegelasi oli erakordselt põnev jälgida — nimelt pidid nad sageli mängima kas surnuid või haavatuid ja nende kehakeel oli väga veenev, mille eest peab ilmselt tänama koreograaf Arco Renzi. Tõmblevate, roomavate, jooksvate, vedelevate, vajuvate kehade pidev liikumises olemine oli hästi kontrollitud ja samas väga loomulik, andes üldisele pildile ja lavastusele väga palju juurde. Ka kõik tegevused, mis toimusid justkui pisut „kaadrist väljas”, koridorides või kuskil maja sisemuses, olid selgelt läbi mõeldud ja rollikohased.

    Pulmapidu kümme aastat hiljem: Patricia, ämm — Anu Komsi, Tereza, ettekandja — Jenny Carlstedt ja Stela, pruut — Iida Antola.

    Huvitavalt olid lahendatud ka akustilised probleemid. Orkester ei olnud poolenisti lava ees orkestriaugus, vaid oli toodud üleni saali. Lauljad ja näitlejad olid aga orkestrist hoopis tagapool, lavale ehitatud maja katuse all, mis aga ei mõjuta akustikat sugugi soodsas suunas. Nii olid kõik vokalistid võimendatud, kuid küllaltki erinevalt — sõnalised rollid (kunagised õpilased) olid palju enam võimendatud kui lauljad, vaid Jää oli rohkem võimendatud kui teised, vähemalt ositi. Saariaholikult keerulise live-helirežiiga tegeles Timo Kurkikangas.

    Suurem osa esinejaid sobis oma rolli suurepäraselt. Olid mõned ideaalsed rollisooritused, hulk väga häid ja lihtsalt häid ja üks pigem sobimatu. Arvestades laval olijate hulka, on see imetlusväärne saavutus.

    Naispeaosalist, ettekandja Terezat kehastanud Jenny Carlstedt esines igati väärikalt, ent ei tõusnud minu silmis õhtu eredaimaks täheks. Tema näitlemisstiil oli pisut liiga aktiivne, ülemängimine aga teeb traagika alati pigem koomiliseks. Kuigi vokaalselt on kahtlemata tegu väga hea ja suure ulatusega häälega lauljaga, kipub ta hääl keskregistris liiga õõnsalt kõlama, jäädes alla orkestrile ja kadudes publiku kuuldeväljast. Võib-olla võiks teda ka veidi rohkem võimendusega toetada.

    Peigmehe vanemad olid olulised tegelased ja kandsid oma rollid kenasti välja. Patriciat mängis Anu Komsi ja Henrikut Tuomas Pursio. Anu Komsi näitlemises häiris miski pisut — võimalik, et tegelaskujule ette nähtud hüsteeriline käitumine pole talle inimesena omane —, ent vokaalselt oli tegemist suurepärase esitusega. See roll nõudis erinevaid laiendatud laulutehnikaid kärinast kuni ülikõrgete nootideni ja sealt diminuendo’ni. Komsi oli tõesti muljetavaldav. Pursio hääl oli tema rolli väga sobiv: kerge kärinaga, samas väga hea eespositsiooniga, nii et kõik, mida ta ütles (laulis), mõjus loomulikult ja jõudis vaevata kuulajani. Ka tema rollikäsitlus ja näitlemine olid loomulikud. Saariaho on selles partiis ka päris palju falsetti kasutanud, Pursio esituses kõlas see kaunilt, pehmelt ja selgelt.

    Pruut Stelat mängis Iida Antola, kelle imeilus hääl ja loomulik sisseelamine rolli olid kütkestavad, kuid peigmees Tuomast kehastanud Markus Nykänen meenutas halvas mõttes tüüpilist ooperilauljat, kelle puisevõitu ülenäitlemine, värvivaene hääl ning kehas peegelduvad vokaalsed pinged mõjusid jäigalt ja ebaloomulikult. Kui pruudi roll oli kahetsusväärselt tõesti teisejärguline või isegi veel väiksema tähtsusega, siis peigmehe rolli osakaal kasvas läbi teose, kuni kaassüüdluse tunnistamiseni.

    Kahju on tõdeda, et nõrgima rolli tegi teenekas bariton Jyrki Korhonen preestrina. Korhonen näis olevat tõesti sellesse ooperisse sobimatu. Lauldes tundus ta väga ebakindel, tema hääl ei kostnud saali ja laulmise ajal langes ta ka rollist välja, vaadates üksisilmi dirigenti ja lüües ülakehaga takti kaasa. Kogu ülejäänud trupi veenvuse kõrval riivas tema Preester isegi teravamalt silma kui kõrva.

    Õhtu säravaimaks täheks minu silmis oli Lucy Shelton õpetajana. 78-aastane Shelton oli imeline, kehastas oma rolli ääretult usutavalt ja laulis täiesti vapustavalt. Hääleliselt oli muidugi kuulda, et tegemist on eaka lauljaga ja sellele vastavalt ka hääle eripäraga, aga kui palju värve ta oma hääles leidis, kui palju emotsioone see edasi andis ja kui sügaval rollis sees ta oli nii lauldes kui laulmata! See on midagi, mille poole võiks püüelda ja millest unistada iga laulja. Ka vokaalselt oli tegemist väga meisterliku ja oskusliku esitusega ja ta hääle kõla on kaunis. Lisaks kõigele on Sheltonil kogenud artistile iseloomulik väga tugev lavasarm ja kohalolu. Tema esitus paneb mind küll soovima nagu laps: et kui ma kord suureks saan, tahan ma olla nagu tema! Pean tunnistama, et vana õpetaja rolli sisse kirjutamine — ja just sellises vormis — on Saariaholt geniaalne tegu. Kui palju me, lauljad, arutleme, et meil on varase pensioniga amet, et keegi ei taha kuulda vana häält ja et tuleb ära tabada hetk, mil peaks lavalt lahkuma! Eks see kõik olegi nii — välja arvatud juhul, kui tuleb üks helilooja, kes kirjutab just sellisele lauljale ideaalse rolli, kasutab ära just tema hääle (ealised) eripärad, mida nooremal lauljal on väga raske kunstlikult saavutada. See võiks olla tee algus, millele palju rohkem heliloojaid võiks mõelda: kasutada hoopis kavalamalt ära lauljate individuaalseid hääleomadusi, kirjutada muusikat erinevas vanuses ja erinevate häältega inimestele. Kõik ei pea kõlama traditsiooniliselt ilusasti, bel canto ei ole tegelikult üldse tänapäeva teema.

    Kümme aastat varem: Õpetaja — Lucy Shelton, Markéta, 1. õpilane — Vilma Jää ja Anton, 4. õpilane — Simon Kluth.
    Ilkka Saastamoineni fotod

    Veel üks silmapaistev tegelane ooperis on muidugi Markétat kehastanud Vilma Jää. Ka siin on Saariaho märgatavalt targasti talitanud. Markéta oli see kooliõpilane, kes hukkus koolitulistamise käigus. Tema hääl kõlab esialgu lapselikult, sahisevalt ja lihtsalt, kasvades koos tegelase rolli avardumisega järjest ulatuslikumaks, muutudes aeg-ajalt läbitungivalt kõrgeks. See muusikaline materjal meenutab vahel lapselikku ringmängulaulu, vahel folki, vahel saami joigu. Pean tunnistama, et kõrge kiljuv joig muutub ajapikku üsna tüütuks. Ent loo edenedes selgub, et ema jutu järgi süütult kannatanud lapsuke, „puhas kui ingel”, tegi tegelikult laulukesi oma klassikaaslaste kohta, kiusas ja narris tulistajat. Ma oleksin soovinud, et see väga oluline psühholoogiline moment oleks ooperi dramaturgias veidi kauem aega tähelepanu keskmes olnud, sest selle ilmsiks tulekust peale hakkab publik mõistma, et kõik ei ole sugugi nii mustvalge ja ka „pahal poisil” võivad olla omad põhjused (mis muidugi ei õigusta tema tegu).

    Peale eelnimetatute avaldas mulle sügavat muljet prantsuskeelset õpilast Irist kehastanud ooperilaulja ja näitleja Julie Hega. Tegemist oli sõnalise rolliga, aga tema häälekäsitlus selles oli imeliselt varjundirohke, täis sügavust ja pinget, ning kuigi rolli füüsiline lahendus oli küllalt lakooniline, mõjus see ometi ülimalt intensiivselt, köitvalt ja usutavalt. Lisaks Hegale paistsid silma veel erakordse füüsilise esituse ja haarava emotsionaalsusega saksakeelset õpilast mänginud näitleja Simon Kluth ning hispaaniakeelse õpilase rolli täitnud barokklaulja Camillo Deligado Diaz. Tõeliselt interdistsiplinaarne trupp, lisaks veel ka rahvusvaheline.

    „Innocence” kestab umbes 100 minutit ja esitatakse ilma vaheajata. Libreto autor on küll Sofi Oksanen, aga dramaturg on Kaija Saariaho poeg Aleksi Barrière, kelle tehtud on ka teose multikeelne tõlge, kuna süžees on tegemist rahvusvahelise kooli õpilastega. Teos on niivõrd rikkalik ja intensiivne, et vaheaeg ei ole tõesti vajalik, see isegi ei sobiks. See pole üldse mitte kerge meelelahutus, kogetu jätab publikule (ning ilmselt ka esinejaile ja ka teose loojale) sügava jälje. Kogu ooper on niivõrd põnev, et võimalusel tahan seda kindlasti veel kord (või mitu korda) näha, sest kõiki aspekte ei ole lihtsalt võimalik korraga haarata. Nagu ka päris elus, kus miski jääb pidevalt vaateväljast peaaegu välja, olles seal ometi sees, või kus me kuulame korraga mitmeid vestlusi, suutmata ometi kõike kuulda. „Innocence” on tänapäeva unistuste ooper.

     

    Viited:

    1Siinse artikli pealkiri (soome k „Jokaisessa [perhejuhlassa] on salasuutensa”)  on laenatud Soome Rahvusooperi kodulehelt: https://oopperabaletti.fi/ohjelmisto-ja-liput/innocence/

    2 Vt „Süütus” ja selle järellained. —Teater. Muusika. Kino 2021, nr 11.

  • Arhiiv 27.12.2022

    ERSO PÄEV VIIMSI ARTIUMIS

    Jüri Kass

    Tiit Mõtuse foto

     

    ERSO kammerkoosseisud, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester; dirigent Olari Elts, orkestri kontsertmeister Arvo Leibur. 

    Oli Eesti taasiseseisvumispäev 20. august 2022, soe ilm, särav päikesepaiste, inspireeriv keskkond ja lummavad helivärvid. ERSO päev vastavatud kultuuri- ja hariduskeskuses Viimsi Artium oli igale klassikalise muusika austajale meeldejääv suveelamus. Nimelt pakkus Eesti esindusorkester kõigile uhiuue ja nüüdisaegse kultuuritempli külastajatele palavast lõunaajast kuni hiliste õhtutundideni suurejoonelist ja sisutihedat kontserdiprogrammi. Orkestri kammerkoosseisude hoolikalt valitud, vaheldusrikaste ja nõudlike kavade esitused Artiumi eripalgelistes paikades tipnesid pidupäeva õhtul kultuurikeskuse suures saalis sümfooniakontserdiga ERSO peadirigendi Olari Eltsi juhtimisel.

    Neid kontserte lähemalt käsitledes ei saa mööda minna uudsest esituspaigast. Interdistsiplinaarse kultuurikeskuse avamine oli juba iseenesest märkimisväärne sündmus Viimsi vallale ja eesti kultuurielule laiemalt. Artium on avarate võimalustega kultuurikeskus, kus saavad kokku klassikaline, pop-, džäss- ja rokkmuusika, etenduskunstid, film, teadus, kunst ja haridus. Mõistagi on Artiumil, mille üldpind on 6 742 m², palju erilaadseid, moodsa tehnika ning mitmete kasutamisvõimalustega ruume, kokku 150, mis kõik loovad kunstide, muusika, teaduse ja muude valdkondade  ühtesulamiseks soodsa pinnase. Kokkuvõttes on uue kultuurikeskuse näol tegemist igati tähistamisväärse kordaminekuga, millest saavad kasu ka uued põlvkonnad.

    ERSO päeval toimusid kontserdid nii õues kui siseruumides. Väikese hingetõmbepausi järel said külalised järgmisse kontserdipaika edasi liikuda, saatjaks värsked muljed nii äsjakuuldud esitusest kui moodsa hoone fassaadist, interjöörist, kohvikust ja õuealast. Artiumi väisas sel päeval palju huvilisi ja juba esimesel kontserdil kultuurikeskuse suures saalis, kus esinesid ERSO vioolarühma liikmed, oli tunda publikus valitsevat elevust. Suur saal on tõepoolest muljetavaldav: 461 ruutmeetri suurune ja 457 kohaga avar ringrõduga ruum, mille publikupoolse põrandaosa tõstmine või tasapinnaliseks muutmine annab võimaluse korraldada mitut tüüpi üritusi klassikalistest kontsertidest konverentsideni. Saali akustika on suurepärane, selle eest võlgneme tänu tunnustatud akustikule Linda Madalikule.

    Alljärgnevalt käime kronoloogilises järjekorras läbi kogu tiheda kontserdipäeva, millesse mahtus kolmteist eriilmelist kontserti ligi viiekümne muusikateose ettekandega.

     

    Kontsert suures saalis kell 12. 30 

    Kavas: Christopher Lowry „Romanss” op. 15, esitajad: Liina Žigurs, Liisi Rusnak, Karin Sarv ja Mairit Mitt-Bronikowska (vioolad); Katrina Wreede „Violas on a Roll”, solistid: Helena Altmanis ja Sandra Klimaitė (vioolad); Béla Bartók „Rumeenia rahvatantsud” (Sz. 56) ja Johann Strauss noorema polka „Välk ja pauk” op. 324, esitaja: ERSO vioolarühm koosseisus Rain Vilu, Liina Žigurs, Helena Altmanis, Martti Mägi, Mairit Mitt-Bronikowska, Liisi Rusnak, Sandra Klimaitė, Kristiina Välja, Mall Help, Kaja Kiho, Juhan Palm-Peipman ja Karin Sarv.

    Kui sageli juhtub, et kuulete harukordselt hea akustikaga saalis esinemas ainuüksi vioolamängijaid? Just selline võimalus avanes kõigil Artiumi külastajatel ERSO päeva esimest kava kuulates. Christopher Lowry (1988) „Romanss” oli koosmänguliselt mõjuv ja nüansirikas. Arvestades vioolade diapasooni, on helilooja suutnud kasutada altviiuli võimalusi niimoodi, et kuulaja ei tunne puudust kõrgetes registrites säravast sooloinstrumendist ega tuumakalt ümaratest toonidest alumistes registrites — vioolade kooskõla osutub kõrvadele otsekui helipalsamiks. Järgmine lugu, Katrina Wreede’i (1960) „Violas on a Roll” oli särtsakas, solistide mänguline kahekõne energiline ja kogu teos mõjus pärast esimest tundeküllast „Romanssi” värskendavalt. Bartóki helitöös kõlasid klassikalise muusika sõpradele tuttavad viisid korraga kogu vioolarühma esituses ja „Rumeenia rahvatantse” kuulates võis koguni unustada, et laval pole ühegi teise pillirühma esindajat — teemad joonistusid teosele iseloomulikult selgelt välja ja tantsudele omane energia püsis kuni esituse lõpuni. Mõneti esines koosmängus intonatsioonilisi erinevusi, kuid need jäid hoogsa esituse varju. Viimane lugu, Straussi tuntud polka, küttis publiku üles ja esinejad said väljateenitult suurte ovatsioonide osalisteks.

     

    Galeriikontsert kell 13. 00

    Kavas: Tomaso Albinioni Sonaat klarnetikvartetile g-moll (Jean Thilde’i seade), Meelis Vindi „Sündmused horisondi kohal” („Tempus est ludendi”, pühendatud ERSO klarnetirühmale) ja Daniel Lochrie „Excerpt Mania!A twisted labor of love for Kathleen Gardiner”; esitaja: ERSO klarnetikvartett koosseisus Soo-Young Lee, José Carlos Dominguez Almela, Taavi Orro ja Meelis Vind.

    ERSO klarnetikvartett võttis publiku vastu Artiumi õuealal paiknevas ümmarguse plaaniga kaasaegse kunsti galeriis. Esiteks tuleb mainida, et kogu kava sobis suurepäraselt galerii olustikuga, kus parasjagu oli üleval eesti animafilmi tipptegijate Olga ja Priit Pärna kaksiknäitus: esimesele korrusele oli välja pandud joonisfilmi visuaalse disaini näitus „Ole paigal — las ma vaatan!” ja teisele illustratsiooni lahti mõtestav ekspositsioon „Läks lendu”.

    Tomaso Albinioni sonaadis paistis juba esimestest taktidest peale silma klarnetirühma homogeenselt särav kõlapilt ja hea ansamblitunnetus. Kvartett esines efektselt ja omanäoliselt, varjunditerohkelt ja veenvalt, andes samas teemades parasjagu soleerivale kolleegile kõlaruumi. Järgnenud Meelis Vindi teoses „Sündmused horisondi kohal” astusid klarnetistid üles koos bassklarnetil musitseeriva autoriga ning seda märgatava tähelepanelikkuse ja keskendumisega. Tänu sellele oli esitus intonatsiooniliselt läbipaistev ja karakterid selgepiiriliselt välja joonistunud. Viimasena kõlanud Daniel Lochrie (1961) „Excerpt Mania!” mõjus kirsina tordil ja publikult järgnes ootuspäraselt pikk aplaus.

     

    Kontsert kammersaalis  kell 13. 30

    Kavas: Wolfgang Amadeus Mozarti Kvintett nr 2 c-moll (KV 406/516b); esitajad: Guido Gualandi (oboe), Maaren Vihermäe (viiul), Mairit Mitt-Bronikowska (vioola), Kristiina Välja (vioola) ja Villu Vihermäe (tšello).

    Artiumi 160 kohaga kammersaalis esitusele tulnud Mozarti Kvintett nr 2  on nn vioolakvintett, mille helilooja kirjutas, nagu oma ülejäänudki kvintetid, kvartetile ja lisavioolale (s.o kaks viiulit, kaks vioolat ja tšello). Erinevalt teistest Mozarti kvintettidest ei olnud see teos kirjutatud algselt keelpillidele — Mozart arranžeeris oma algselt puhkpillidele (kaks oboed, kaks klarnetit, kaks metsasarve ja kaks fagotti) loodud Serenaadi nr 12, c-moll (KV388/384a) keelpillikvintetile. ERSO muusikute ettekandes, kus ühte viiulit asendas oboe, kõlas Mozarti Kvintett nr 2 kandvalt ja muusikalises plaanis arusaadavalt. Teose esitusele lisas värvi seegi, et eelkõige kontsertideks mõeldud kammersaali akustika toetab esinejaid — publikusse kostus ansambli ühtlane kõla, mis Viini klassikute loomingu puhul mõjus eriti sümpaatselt. Oboemängija Guido Gualandi mängitud kantileensed lõigud ja esituse mahe tämber kõlasid imposantselt. Eraldi tasub mainida Villu Vihermäe (tšello) ansamblikaaslasi arvestavat mängulaadi, mis hoidis muusikute gruppi kenasti tasakaalus. Ettekandele järgnesid publiku pikad ovatsioonid.

     

    Galeriikontsert 14. 00

    Kavas: Dave Andersoni „Seitse duot kahele kontrabassile” ja Andrés Martíni „Kaks tangot kahele kontrabassile”; esitajad: kontrabassiduo Mati Lukk ja Regina Udod.

    Nagu varem mainitud, on Artiumi kaasaegse kunsti galeriis hetkel väljas viimsilaste Olga ja Priit Pärna visuaalse disaini kaksiknäitus ning ka kontrabassiduo Mati Lukk ja Regina Udod paistis olevat oma kava kokku pannud niimoodi, et publik võis nautida nii helisid kui kujutavat kunsti. Kogu esitus oli emotsionaalselt paljupakkuv, maitsekas ja mitmekülgne; lava jagasid kaks säravat interpreeti, kes haarasid publiku juba kontserdi algusest kaasa.  Dave Andersoni (1949) „Seitse duot” mängiti niivõrd huvitavalt ja mänguliselt, et kuulaja võis elavalt kujutleda Olga ja Priit Pärna loomingu esituse osaks. Oskuslike artistidena ei lasknud esinejad hool raugeda ja pakkusid ka järgnevas Andrés Martíni (1981) teoses küllaldaselt emotsioone ja põnevust. Kontserdile järgnenud tormiline aplaus andis selgelt mõista, et elamus oli olnud vägev.

    Kiur Kaasiku foto

     

    Kontsert kammersaalis 14. 30

    Kavas: Ernő Dohnányi Klaverikvintett nr 1 c-moll, op. 1; esitajad: keelpillikvartett Ardor  kooseisus Arvo Leibur  (I viiul), Kadi Vilu (II viiul), Rain Vilu (vioola), Tõnu Jõesaar  (tšello) ja Lea Leiten (klaver).

    Ungari helilooja Ernő Dohnányi Klaverikvintett nr 1, mille ta kirjutas oma õpingute ajal Budapesti Muusikaakadeemias (praegu Ferenc Liszti nimeline Muusikaakadeemia) esimese aasta kompositsioonieksamiks, pälvis omal ajal Johannes Brahmsi positiivset tähelepanu. Nimelt olevat Brahms pärast teose elavas ettekandes läbikuulamist öelnud Dohnányi tolleaegsele kompositsiooniõppejõule Hans Koesslerile: „Ma ei oleks osanud seda ise paremini kirjutada.” Tõepoolest, romantilises stiilis loodud neljaosaline klaverikvintett on kontrapunktiline meistriteos, mida ei oskaks  noore üliõpilase sulest oodata. Keelpillikvartett Ardor mängis seda meisterlikult ja küpsetele interpreetidele omase kindlusega. Kvarteti musitseerimisel koos väljapaistva ansamblimängija ja pianisti Lea Leiteniga rullusid kuulajate ees üksteise järel lahti kvinteti romantilised teemad, kaasahaaravad töötlused ja koodad. Esinejate võime hoida publiku tähelepanu kogu teose jooksul andis tunnistust ansambli liikmete aastatepikkusest edukast koostööst ja võimekusest. Ardorit juhib ERSO kauaaegne kontsertmeister Arvo Leibur, kellega koos musitseerivad kvartetis orkestri II viiuli rühma abikontsertmeister Kadi Vilu, vioolarühma kontsertmeister Rain Vilu ja teenekas tšellist Tõnu Jõesaar.

     

    Kontsert vabaõhulaval 15. 00

    Kavas: Steve Reichi „Drumming”; esitaja: ERSO löökpillirühm.

    Eemal peahoonest ja kaasaegse kunsti galeriist asub suurte puude varjus Artiumi kõrgete telliskiviseintega vabaõhulava. Seal ootas kontserdikuulajaid minimalismi suurmeistri Steve Reichi teose „Drumming” muusikaliselt lööv ettekanne. Inspireerituna oma Ghana-reisist toob helilooja kuulajani muljed sealsest kultuurist ja oma kogemustest kohalike muusikutega. „Drumming” on kõrgelt hinnatud teos; klassikalise muusika tunnustatud kriitik K. Robert Schwarz nimetab seda „minimalismi esimeseks meistriteoseks”. Esinejatele on see teos omamoodi väljakutseks, millega ERSO löökpillirühm sai suurepäraselt hakkama. Publikule sai osaks peaaegu müstiline kogemus, kui korduvad rütmimotiivid panid vabaõhulava seinad vastu kaikuma, minetamata samas kooskõla ümbritseva olustiku ja looduse vaiksete häältega.

     

    Kontsert kammersaalis kell 15. 30

    Kavas: Jörg Widmanni (1973) „Viis fragmenti”, esitajad: Taavi Orro (klarnet) ja Robert Fleitz (klaver); Aram Hatšaturjani Trio klarnetile, viiulile ja klaverile, esitaja: Ensemble Auftakt koosseisus Soo-Young Lee (klarnet), Miina Laanesaar (viiul) ja Maila Laidna (klaver).

    Saksa nüüdismuusika hinnatud helilooja ja klarnetisti Jörg Widmanni looming on leidnud maailmalavadel kindla koha. Seda põnevam oli kuulata ERSO klarnetisti Taavi Orro ja pianisti Robert Fleitzi esituses tema teost „Viis fragmenti”. Esitus oli tõeliselt muljetavaldav, alates helitöö algusest kuni viimaste taktideni välja — interpreedid demonstreerisid väga head instrumendivaldamist ja tehnilist üleolekut keerulistest partiidest, samuti oskust haarata publik kaasa läbimõeldud ja nõtkelt nüansseeritud helirännakutele. Koosmängu poolest oldi kui üks tervik, mis lõi mõttelise silla ka kuulajatega. Tormiline aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda.

    Järgmisena astus lavale Ensemble Auftakt, kelle esituses kõlas Hatšaturjani Trio. ERSO klarnetirühma kontsertmeistri Soo-Young Lee esitus paistis silma kauni tämbri  ja kandva kantileeniga. Koos ERSO viiuldaja Miina Laanesaare ja pianisti Maila Laidnaga kõlas ansambel terviklikult, homogeenselt ja viimistletult. Kogu Trio ettekanne oli paeluv ja mõjus veenvalt.

     

    Lastekontsert suures saalis kell 16. 00

    Kavas: Eino Tambergi lastelaulud, esitajad: Marianne Leibur (laul), Arvo Leibur (I viiul), Kadi Vilu (II viiul), Rain Vilu (vioola), Tõnu Jõesaar (tšello), Linda Vood (flööt), Meelis Vind (klarnet), Terje Terasmaa (löökpillid) ja Rain Rämmal (klaver).

    Paljud ei pruugi teada, et mitmed tuntud eesti lastelaulud on kirjutanud helilooja Eino Tamberg. Näiteks võib tuua tema tsüklid „Kuus lastelaulu” op. 48 või „Neli lastelaulu” op. 59.
    ERSO päeva lastekontserdil Artiumi suures saalis said kõige pisemad kontserdikülastajad koos vanematega nautida valikut Tambergi tuntumatest lastelauludest. Teiste seas kõlasid „Kassilaul”, „Poelaul” ja „Suveöö laul”, mille sõnade autoriks on armastatud kirjanik Ellen Niit. Marianne Leiburi ilmekas ja köitev esitus koos põnevate vahetekstidega pakkus lastele suurt rõõmu, mis väljendus osaliselt kaasalaulmises ja päris väikeste ilmakodanike spontaansetes häälitsustes. Kokkuvõttes oli esitus helge, ERSO saateansambel muusikaliselt erk ja osavõtlik ning helivõimendus korralik. Kontserdi lõpus kõlanud Tambergi „Karumõmmi unelaul” jäi tõenäoliselt paljudel veel mõneks ajaks pähe helisema.

     

    Kontsert kammersaalis 16. 30

    Kavas: Richard Straussi „Serenaad puhkpillidele” Es-duur, op. 7 ja Charles Gounod’ „Petite symphonie”, esitajad: ERSO puhkpillimängijad.

    Richard Strauss komponeeris oma „Serenaadi puhkpillidele” op. 7 1881. aastal, kõigest seitsmeteistkümneaastasena. Heliteos on kirjutatud sonaadivormis ja kolmeteistkümnele puhkpillile ning on hiilgav näide helilooja ande varasest avaldumisest. ERSO puhkpillimängijate esituses kõlas teos ühtaegu säravalt ja väljapeetult. Publik oli tunnistajaks tõsiasjale, et ERSO puhkpillirühma kõla ja instrumentide valdamise meisterlikkus on viimasel ajal tõusnud uutesse kõrgustesse. Sellele järgnenud Gounod’ helitöö eel ja ka kontserdi alguses võttis sõna ERSO flöödirühma kontsertmeister Mihkel Peäske, kes tutvustas humoorikalt esitatavaid teoseid ja hoidis üldise meeleolu erksana. Gounod’ teose esituses oli nii tempode valik kui ka karakteersus heas tasakaalus ja puhkpillide ühtlaselt kandev kõla täitis Artiumi kammersaali peaaegu täiuslikult.

     

    Kontsert suures saalis kell 17. 05

    Kavas: Arvo Pärdi „Mein Weg”, Heino Elleri „Viis pala keelpilliorkestrile”, Valentin Silvestrovi „Hümn 2001” ja Tõnu Kõrvitsa „Lahkumine Caprilt”; esitaja: ERSO keelpilliorkester.

    Tuntud klassikalise muusika andmebaasi Bachtrack põhjal on maailma üks enim mängitud elavaid heliloojaid Arvo Pärt. Tema teos „Mein Weg” („Minu tee”) on loodud 1989. aastal, originaalis orelile. Teos loob kuulajale neljakihilise helipildi, mille igal kihil on talle ainuomane dünaamika, kiirus ja iseloom. ERSO kammerorkestri esituses kontsertmeister Triin Ruubeli oskuslikul juhtimisel kõlas „Mein Weg” enesekindlalt ja kaalutletult, täites Artiumi suure saali selge ja kandva tämbriga. Elleri armastatud teos „Viis pala keelpilliorkestrile” kõlas intonatsiooni poolest klaarilt ja muusikaliselt läbimõeldult. Järgnenud ukraina helilooja Silvestrovi „Hümn 2001” oli hea valik pärast Elleri tuntud viise. Kuigi pillirühmiti esines vahel kerget tempolist laialivalgumist, kulmineerus teos ERSO II viiulirühma kontsertmeistri Kaido Välja esitatud kauni viiulisoologa. Viimasena kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Lahkumine Caprilt” (2018) on hommage Konrad Mäele, kes nimetas Caprit „jumalikuks saareks”. Teos on oma müstiliste kõlavärvide poolest otsekui rännak kaugetesse unelmatesse, kus valitseb hingeline tasakaal ja mõistmine. Kava valikut arvestades sobis teos suurepäraselt lõpetama ERSO keelpilliorkestri etteastet, mis mõjus nagu teekond rahu poole ja mille järel võis publik kerge südamega mõelda: c’est la vie!

    ERSO ja dirigent Olari Elts esinemas Viimsi Artiumi suures saalis.
    Tõiv Jõulu foto

     

    Salongiõhtu kammersaalis 17. 40

    Kavas: II osa Robert Schumanni tsüklist „Viis pala rahvatoonis”, esitajad: Indrek Leivategija (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver); III ja IV osa August Klughardti tsüklist „Viis pilliroolaulu” op. 28, esitajad: Heli Ernits (oboe), Sandra Klimaitė (vioola) ja Kärt Ruubel (klaver); Erik Satie’ „Gnossienne” nr 1, esitaja: Marianne Hofman (harf); George Enescu  „Legend”, esitajad: Indrek Vau (trompet) ja Kärt Ruubel (klaver) ning Robert Schumanni „Õhtulaul” op. 85, nr 12, esitajad: Indrek Leivategija (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver).

    ERSO salongiõhtu kava sobis kammersaali akustikaga nagu valatult. Üksteise järel astusid lavale sümfooniaorkestri interpreedid, varuks romantilise helikeelega, publikule hästi tuntud klassikalise muusika väikevormid. Esimesena võlus kuulajaid ERSO värske tšellorühma kontsertmeister Indrek Leivategija oma kandva tooni ja pikkade muusikaliste fraasidega. Tema lavapartneriks olnud pianist Kärt Ruubel sekundeeris talle delikaatselt ja asjatundlikult. Järgmisena esitusele tulnud III ja IV osa August Klughardti teosest „Viis pilliroolaulu” olid romantiliselt kütkestavad ja eripalgelised osad õnnestusid tänu trio suurepärasele koostööle igati. Kolmandana oli võimalus kuulata soleerimas ERSO harfikontsertmeistrit Marianne Hofmanit, kelle Erik Satie’ teose tõlgendus pani publiku sügavalt kaasa elama — võluvalt kaunid harfihelid mõjusid mediteerivalt ja igavikuliselt. Seejärel jõudis esinemiskord ERSO trompetirühma kontsertmeistri Indrek Vau kätte, kelle Enescu „Legendi” ettekanne oli sedavõrd hingekeeli puudutav, et publik kutsus ta tormiliste ovatsioonidega tagasi, lootes kuulda lisapala. Viimasena astus kuulajate ette taas tšellist Indrek Leivategija, kelle esitatud Schumanni „Õhtulaul” jättis oma toonikäsitluse ja nüansirikkusega sügava mulje ja võttis salongiõhtul kuuldu meeleolukalt kokku. Eraldi tuleks esile tõsta Kärt Ruubeli võimet olla ühtaegu nii peenetundeline ansamblist kui särav lavapartner, mis avaldus hiilgavalt ka kava eelviimases numbris, Enescu „Legendis”.

     

    Kontsert aatriumis kell 18. 15

    Kavas: Erkki-Sven Tüüri „Motus II” neljale löökpillile; esitaja: ERSO löökpillirühm.

    Veel enne, kui Artiumi suures saalis algas päeva oodatuim muusikasündmus, sümfooniakontsert dirigent Olari Eltsi dirigeerimisel, said kõik huvilised kuulata aatriumis Tüüri 1999. aastal löökpillikvartetile loodud teost „Motus II”. Tegemist on tehniliselt küllaltki nõudliku teosega, mis eeldab löökpillimängijatelt täit keskendumist ja sünkroonsust koosmängul ning kus eksimise ruum on ahtake. Sellegipoolest sai ERSO löökpillirühm, mis hiljaaegu täienes uue kontsertmeistriga (Maarja Nuut), ülesandega suurepäraselt hakkama.

     

    Sümfooniakontsert suures saalis kell 19. 00

    Kavas: Avamäng Ludwig van Beethoveni näidendimuusikale „Kuningas Stephan” op. 17, Erkki-Sven Tüüri „Phantasma”, lll ja IV osa Antonín Dvořáki 8. sümfooniast G-duur, op. 88, „Mõõkade tagumine” Eugen Kapi balletist „Kalevipoeg”, Rudolf Tobia­se avamäng „Julius Caesar”, Tõnu Kõrvitsa „Hümn lõputule jõele” trompetile ja keelpilliorkestrile, Veljo Tormise „Vana valss” süidist „Ookean”, Heino Elleri  „Kaluri laul” süidist „Valge öö” ja Eduard Tubina „Setu tants” teosest „Süit eesti tantsudest”; esitaja: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kontsertmeister Arvo Leibur, dirigent Olari Elts.

    Harva avaneb klassikalise muusika kontserdil võimalus kuulata vahetult orkestri dirigendi kommentaare esitatavatele teostele, aga just nii juhtus ERSO päeva kulminatsiooni ajal Artiu­mi suures saalis: dirigent Olari Elts suhtles peaaegu kõikide teoste ettekannete vahel humoorikalt publikuga, kelle naerusuistest nägudest võis järeldada, et nende südamed olid puudutatud. Mitmeid vähemtuntud ja lühemaid orkestriteoseid sisaldanud kontserdi alguses kõlas seisvale ja kaasalaulvale publikule Eesti hümn, millele järgnes kena žestina Ukraina hümn — jälgime ju kõik suuremal või vähemal määral sündmuste arengut selles riigis. Hümnide järel haaras kuulajate tähelepanu hoogne ja suure saali akustilisi võimalusi täiuslikult ära kasutav Beethoveni avamäng muusikalisele näidendile „Kuningas Stephan”, mis telliti heliloojalt uue teatri avamise puhuks Pestis, Budapesti idapoolses osas. Avamängu pealkiri viitab aga Ungari esimesele kuningale Stephan I-le (ungaripäraselt István I Püha). Veel enne, kui esitusele tuli Tüüri „Phantasma”, tutvustas dirigent kava kahe esimese teose omavahelist seost. Nimelt oli Tüüri isa sattunud kuulama raadiost Beethoveni avamängu „Kuningas Stephanile”, millest sai alguse tema edaspidine suur huvi klassikalise muusika vastu — Tüüri „Phantasma” (2018) aga on otseselt kõnealusest seigast inspireeritud. Fakti näitlikustamiseks palus Elts orkestri I viiulirühmal ühe lõigu teose algusest ette mängida — terasel kuulamisel võis ära tunda eri aegadel kõlava muusikalise tsitaadi äsja ette kantud Beethoveni avamängust. Lisaks sai publik osa mitmesugustest tämbritest, mida orkestri pillid teose mängimisel hiljem kasutasid, ja nii tundis iga tähelepanelik saalisviibija, et oskab „Phantasmat” märksa teadlikumalt kuulata. Tutvustusele järgnenud heliteose esitus oli karakteerne ja muljetavaldavalt varjundirohke. Vahetult enne väikest vaheaega kõlasid III ja IV osa Dvořáki 8. sümfooniast. Taas oli rõõm tõdeda, et ERSO puhkpillirühmad on praegu heal kunstilisel tasemel, nagu varem päeva jooksul toimunud kontsertidelgi kuulda võis. Olari Eltsi selge ja emotsioonirohke dirigeerimine ning võime „võtta orkestrist viimast” jättis riiklikust sümfooniaorkestrist suursuguse mulje, samuti paelus kontserdi kava, mille koostamisel oli tunda sidet kauni mereäärse paiga ja piduliku päevaga.

    Kontserdi teises pooles ootasid publikut kuus eriilmelist helitööd kodumaiste heliloojate sulest, mille hulgast tulid kõigepealt esitusele Eugen Kapi „Mõõkade tagumine” balletist „Kalevipoeg” ja Rudolf Tobiase monumentaalse väljenduslaadiga sümfooniline avamäng „Julius Caesar”. Neist esimene köitis tähelepanu oma rühika ja värske karakteriga, teine kostitas kuulajaid eredate kõlavärvide ja dünaamilise varjundiküllusega. Järgmisena kõlas Tõnu Kõrvitsa „Hümn lõputule jõele” (2016), mille dirigent Elts pühendas oma sissejuhatavas sõnavõtus Pirita jõele. Siin tegi kauni kantileeni ja kandva tooniga suurepärase soolo trompetist Indrek Vau, kelle esituse järel kõlas tormiline aplaus. Siis oli järg Tormise muusika käes: „Vana valss” kõlas humoorikalt ja lõbusalt. Elleri „Kaluri laul” süidist „Valge öö” tõi kavva vaheldust, olles tempolt väljapeetud ja kõlalt tummiste orkestritämbrite rohke. Kavalehe järgi viimane teos, Tubina rõõmus „Seto tants” „Süidist eesti tantsudest” küttis publiku niivõrd üles, et lõpuks järgnesid orkestrilt, püsti seistes aplodeerinud publiku soovidele vastu tulles lausa kolm lisapala: orkestriseade Uno Loobi tuntuks lauldud Arne Oidi ja Heldur Karmo laulust „Mis värvi on armastus”, Tõnu Kõrvitsa „Head ööd” ja Heino Elleri südant puudutav, põhjamaiselt karge „Kodumaine viis”. Kokkuvõttes said kõik Eesti taasiseseisvumise 31. aastapäeval Viimsis ERSO päeval osalenud tunda rõõmu vabadusest, vastvalminud Viimsi Artiumi olemasolust ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kõrgest kunstilisest tasemest.

     

    Allikad:

    Buklett: ERSO päev Viimsis, 20. august, Viimsi Artium. 2022.

    Viimsi Artiumi kodulehekülg. — https://viimsiartium.ee/

    Hyperion Records. — https://www.hyperion-records.co.uk/dw.asp?dc=w3440_66786

    Boston Classical Review. — https://bostonclassicalreview.com/2019/03/so-percussion-brings-out-the-ritual-and-reverence-of-reichs-drumming/

    Arvo Pärdi Keskuse kodulehekülg: Teosed. — https://www.arvopart.ee/arvo-part/teos/488/

    Theodore J. Albrecht 1969. The Incidental Music of Beethoven. Thesis. Presented to the Graduate Council of the North Texas University in Partial Fulfillment of the Requirements for the Degree of Master of Music. Denton, Texas.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist