Kiur Aarma märtsis 2024.
Harri Rospu foto
Kutse küsitleda kolleeg Kiur Aarmat ajakirja Teater. Muusika. Kino lugejate ees käivitas suure sõjaplaani: sõidame Kiuri saarekoju Hiiumaale, ühendame endid lahti üldisest ilmamürast ja räägime rahulikult juttu.
Linnameeste värk. Läks nagu tavaliselt sellistel puhkudel. Kohtusime hoopis Müürivahes, Kiuri vanalinnakodus. Elekter ajas teevee kuumaks ja mugav gaasiküte toad soojaks. Ega jutud seepärast rääkimata jäänud ja niisugused need seekord said.
Teeme persoonilugu ajakirjale Teater. Muusika. Kino, mille peatoimetajaks oli aastatel 1995—2002 sinu isa Jüri Aarma. Kas sellel žurnaalil on praeguseks väga erinev nägu võrreldes toonasega?
Ei ole nii väga midagi. Ehk tõesti lugesin ma seda siis sagedamini, jah, sest ta tuli tasuta koju kätte. Aga kui vaadata seda ajakirja läbi erinevate kümnendite, on seal toimunud täiesti nähtav areng peatoimetajalt peatoimetajale. Isa oli väga rahul oma järglasega peatoimetaja kohal, ehk siis lenks anti nii-öelda sujuvalt üle.
Sina olid samal ajal ajakirja Favoriit peatoimetaja?
Tõsi. Me olime ajakirja peatoimetajad samal ajal. Kuigi minul oli see aeg poolteist aastat, jäi niisiis lühemaks kui isal, ent jah, 1998 ja 1999 olid need aastad, kui see toimus.
90-ndatel ilmus ajakirju võiks öelda et fanaatilise entusiasmiga. Trükikojad, kus muidu küljendati viit-kuut Kommunistliku Partei Keskkomitee häälekandjat, mürisesid ööpäev ringi. Värviliste piltidega uusi ajakirju, mis rääkisid uuest Eesti elust ja uut tüüpi inimestest oli seinast seina, süvakultuurist padupornograafiani. Tänaseks on suur osa nendest ajalugu. Ütle, Kiur, kas alles jäänud on parim osa sellel ajal sündinud ajakirjandusest või läks koos sõkaldega veski taha auku ka kuldseid teri?
See on iseenesest ju paratamatu liikumine. Paberajakirjandus hakkas end tasapisi kokku pakkima ja ma arvan, et kahekümne aasta pärast on ta lõplikult kadunud ning maailm liikunud ekraanidele. Mistõttu ma oletan, et praegu veel paberil ilmuva ajakirjanduse lugeja on ehk kõige tõrksam selle e-lugemise vastu. Mina läksin ekraanilt lugema juba umbes kaksteist aastat tagasi või umbes nii.
Sa kolisid ühel hetkel poole oma elust ära Hiiumaale. Selle saarepäälse, vaikust, puhkust ja rahu otsiva zen-Kiuri maailmas ma ekraane ausalt öeldes ette ei kujuta. Pigem kettaga telefoni, raamatuid maast laeni riiulis ja põnevaid ajakirju kemmergu paberikorvis.
Esiteks, kui panna punt ajakirju kemmergus paberikorvi, on see ebahügieeniline. Seal tulevad kohe ämblikud ja muud putukad sisse nagu maal ikka. Ma tegin umbes aasta tagasi viimase katse, kas mina ja paberväljaanne saaksime veel sõpradeks. Tellisin endale kohaliku Hiiu Lehe postkasti. Aga sellega oli see lugu, et kui vahele tuli pikem paus, mil ma Hiiumale ei jõudnud, said need lehed seal postkastis nii vihma kui muud ja kohalikud kõrvahargid tegid sinna pesa ja nii edasi. Lõppkokkuvõttes oli see üks paras õnnetus. Nii otsustasin hakata Hiiu Lehe e-tellijaks ja olen sellega rahul.
Mida sa sealt Hiiu Lehest loed?
See on selline kogukondlik väljaanne. See on mulle omamoodi ka põhimõtte värk, et lihtsalt tuleb tellida. See pole nii uskumatult kallis ka, Hiiu Lehte saab inimene endale ikka lubada.
Selle episoodi eest elus, kui sa mind „Kahvli” kaassaatejuhiks kutsusid, olen sulle siiani väga tänulik. See oli kindlasti üks minu elu muutvaid etteasteid. Mul on sellest ajast meeles, et sinu elustiil oli nagu orkaan. Ei mäleta vist ainsatki korda, kus sa poleks hiljaks jäänud või pidanud varem ära jooksma. Mis oli selleks tõukeks, et sinusugune ringilendaja hakkas korraga kino kallal nokitsema? Tänaseks oled sa filmitegemisse ju nii sügavale sisse pugenud nagu need Hiiumaa kõrvahargid ajalehte.
Jah. See paralleel Hiiu Lehega on täitsa olemas. Ühel hetkel tekib tundmine, et teed ja toimetad, elekter kulub, lambid huugavad, kaamerad käivad, aga teles haihtub kõik hetke pärast justkui õhku. Tõsi küll, mitte just päris õhku, mingisugune jälg jääb inimestesse, kes seda vaadanud on, alles. Nagu meiegi saate puhul — läheb „Kahvel” ju aasta-aastalt järjest paremaks. Sellest on saanud tänaseks justkui kõigist neist muljetest ja mälestustest kokku veeretatud kuldne pall. Sa mäletad ju ise, et seal oli küllaltki palju peataolekut ja otsimisi ning oli ikka ka päris igavaid intervjuusid, nagu need küll-vatrab-tegelased, jne. Ühel hetkel tekib lihtsalt niisugune tunne, et see kõik lendub õhku. Neid filme tehes — ma täpsustan, et filmikunstiks ma seda ei nimetaks — olen ma ikkagi teinud peaasjalikult selliseid asju, mida saab nimetada ajalooliseks dokumentalistikaks. Nii vist on õige seda žanrit nimetada? Palju niisugust materjali tehakse mujal maailmas ju sageli üksnes televisiooni tarbeks. Aga need on mingid tööd, mis jäävad alles, ja ehk on neil võimalus kõnelda ka suurema hulga vaatajatega kui üksnes Eesti omad.
Ma pidasin filmikunsti nimetades silmas seda, et see on natuke nagu ümber maailma purjetamine. Sa ei saa seda teha ilma aukartuseta. Filmi ei saa teha jäägitu austuseta selle suure muusa vastu. Oled sa nõus?
Mis ma siis olin… 30-aastane noor pensionär, kui läksin tagasi ülikooli kraadi tegema. See oli minu mäletamist mööda „Kahvli” viimasel hooajal ja sellest saigi mingi murrang ja uus algus, mis on täiesti selgelt nimetatav.
Minu suureks telekogemuseks, lisaks „Kahvlile”, oli saade „Kes tahab saada miljonäriks”. See, mida ma sellest õppisin, oli tõsiasi, et väga sageli kurdab inimene selle üle, et raha ei ole — kui oleks, ja soovitavalt palju, siis oi, mida kõike teeks. Samas, kui pakud inimesele fantaseerimiseks võimaluse, et räägi, mida sa teeksid, kui raha ei lõpeks, siis näed tavaliselt üht käed nukralt rippu istuvat õnnetusehunnikut. Mis valdkonnas sina ennast tõestama asuksid ja kuidas, kui ma ulataksin sulle siinsamas laua taga plaatinakaardi piiramatu krediidiga?
Küsid, et mida ma rantjeena elus edasi teeksin? Ilmselt teeksin kõike sedasama, mida praegugi, ent kindlasti rohkemate sääskedega esihammaste vahel (millest tunned ära rõõmsa mootorratturi, sest et lai lahtine naeratus on üle näo). Usun, et kõikvõimalikest tähtaegade ja kohustuste survest on võimalik ennast piiramatu rahaga vabamaks osta küll. Oleks lihtsalt vähem sebimist.
„Kahvli” saatejuhid Kiur Aarma ja Hannes Võrno.
Oled sa loomult hea delegeerija või juhtoinas? Või teed pigem kõike ise?
Vist seda viimast. Ma võin küll, osalt laiskusest, teha nägu, et ma nüüd delegeerin, aga siis tekib ikkagi vastupandamatu sund minna ise sinna kraavipervele seisma ja õpetama, kuidas kaevamistöid teostada. Kõik need asjad, mida olen teinud, on ju olnud üsna väikesed selle inimeste hulga mõttes, kes sellega mingil hetkel või samal ajal seotud on. Samas, kõike üksi teha oleks ka nagu vaimne mõrv, eks ole. Eriti hetkel, kui sa jääd tühjal ekraanil vilkuva kursoriga kahekesi ja tunned seda, mille nimi inglise keeles on writer’s block. See on kiire tulema; ma olen alati imetlenud sinu jõudlust vormistada sõnalisi etüüde, isegi ilma selge nõudeta seda teha — blogipidamine ja nõnda edasi… Mul on suuri raskusi ka oma Facebooki konto haldamisega — et peaks nagu aeg-ajalt midagi kirjutama, et millest mõtlen või… Aga siis ma leian, et mis ma sellest nüüd kirjutan, ja umbes nii, et… ei pea ju. (Siinkohal tegime väikse naerupausi ja keetsime uue kannu teevett.)
Filmide tiitrid on üks kummaline nähtus, kas pole? Alguses on nad tüütud, sest tahaks, et looga juba pihta hakataks, ja lõpus tõuseb vaataja lihtsalt püsti ja lahkub saalist. On see teatud mõttes kokkulepe nendega, kes panustavad, aga kes lihtsalt ei vaja sellist tähelepanu nagu staarid? Suuremate asjade puhul on ju tiitrites sadu nimesid, ja keegi ehk otsib sealt siis enda oma või mõnd tuttavat ja see on kõik.
Mina loen need alati lõpuni, vähemalt eesti filmide puhul, ehkki need on tihtilugu mingi loetamatu vihin ekraanil. Põnev lugemine ju.
Filmitegemine on kahe otsaga asi. Ühelt poolt ei ole film kaduv, nagu näiteks teater, muusika elav ettekanne või isegi televisioon, aga samas on see, mis tehtud, „purgis” ja alles monteerides, helindades või esilinastusel tajud, kui suur, või pigem kui väike, on see ring inimestest, kelle ees sa julged olla oma ideedega ihualasti ja küsida, kontrollida või testida enne millegi kallale asumist, kas tasub end sellele kulutama hakata.
Eks see ring ole kõigi kolme, ehk teatri, muusika ja kino puhul erinev. Ideed on ju teadupärast niisugused asjad, mida igaüks saab vabalt osta üks dollar ämber. Seega need ideed, millest peaks sündima mingi teos, taies, tükk, on tegelikult teatud praktilist laadi mõttetöö, sest sealjuures tuleb läbi mõelda ju ka see, kuidas seda teha. Kuidas seda saab teha jne. Ideed ei sünnigi nii väga ühe inimese peas, vaid pigem elavas suhtluses, kus on kas või üks pisike ideepojuke ja seda loopides ja arutades sünnib asi, mille nimi võiks olla „idee”. See, millega saab minna teostamise plaani kellelegi maha müüma.
„Kahvli” tegemisest mäletan asju, mille pärast nimetan sind uhkusega oma õpetajaks. Seda sinu julgust teha õhtul seda, millest järgmisel hommikul trollibussis räägitakse, mitte seda, millest päev otsa trollibussides inimesed juba niigi on rääkinud. Sama kehtib ju kinoski. Sa saad paisata välja selle idee, mida varem pole tehtud.
Ju jah. Sa pead neist odavatest ideedest panema kokku kontseptsiooni. Idee ja kontseptsioon on selles mõttes täiesti erinevad asjad, et idee võib olla ka lihtsalt üks mõttemõlgutus. Käid õhtul jalutamas ja tuleb igasuguseid ideid.
Aga kui poisile liblikavõrguga tundub, et tema püüab liblikaid, kuid tegelikult on seal taga lihtsalt tellimustöö ja liblikavõrguga poiss peab selle ellu viima? Ma vihjan sinu filmile „Rodeo”, mille sa tegid Mart Laarist (2018; režissöörid Raimo Jõerand ja Kiur Aarma — Toim). Oli see idee, kontseptsioon või lihtsalt poliitiline tellimus?
See sinu käsitlus näitab, et sa ei tea, kuidas need asjad tegelikult käivad. Käivad need nimelt nii, et üksi või oma meeskonnaga, ilma Eesti Filmi Instituudi, Eesti Kultuurkapitali ja Rahvusringhäälingu ja suuremate asjade puhul ka välismaise kaastootja panuseta — mis „Rodeo” puhul oli Soome Filmifond — ei tee sa mitte midagi. Ja nemad ei ole positsioonil, kus nad sinult midagi telliksid, nende funktsioon on pigem suure luuaga neid ideetoojaid ukse tagant minema pühkida. Mitte päris nii kurjalt, aga konkurents on seal suur.
„Rodeo”, 2018. Režissöörid Raimo Jõerand ja Kiur Aarma. Keskturu ümbrus aastal 1992.
Lõbus aeg, põnevad lõhnad ja maitsed.
Kaadrid filmist
Millest see siiski tuleb, et vahel on tunda, et looja on olnud vormistaja, mitte sisu looja? Pean silmas küllalt paljude õukonna tellitud kultuuriprojektide rahastamist.
Kas on nii või?
Ma lihtsalt uurin, kui palju seda on. Eksisteerib ju varjamatult kord, mille järgi ühed ja samad inimesed saavad toetusi järjest, teiste ideed lähevad aga paberihunti koos avamata ümbrikuga, milles nad otsustajate kabineti ukse taha jõuavad.
Päris nii tilluke see ring vist siiski ei ole ja päris niisuguseid tegelasi, keda võib-olla veidi peljatakse, on siin ilmas ju igal elualal. Kuidas seda öeldagi — mõnel veab, või on inglid puudutanud. (Siin jälle naerupaus ja uus kann teed.)
Kiur, millal kuuleb publik sinu loodud muusikateost? Ma räägin tõsiselt ega pea silmas seda, et sa musitseerid bändidega ja mängid kodus pille. Haridus, andekus ja oskused on sul selleks olemas.
Ma ei usu. Ei usu, et hakkan muusikat looma, aga mine sa tea. Sellesama rahutu meele tõttu eelistan ma olla pigem pillimees, mängida erinevaid pille erinevates olukordades. Selleks, et mängida üht instrumenti väga hästi või alustada komponeerimisega, on lootusetult hilja. Instrumentalism, jah, eks ma ole selle „spordikooli” ju läbi teinud, Tallinna Muusikakeskkooli näol, ja näinud kõrvalt, kuidas sünnivad päris interpreedid, kes praegugi mängivad maailma suurtel muusikalavadel. Aga see on niisugune saatus, mida mulle pole antud, ja ega ma seda ausalt öelda väga kadesta ka. Võib-olla ma lihtsalt ei tea, mida kadestada.
Ma ei taha nõustuda, et see „parim enne” oleks mööda läinud, ega sellegagi, et sa selleks üleliia kärsitu oled. Edevust sul, andkem tõele au, jagub.
Eks ma ole igasugu bände ju teinud ka ja filmidegi muusikalisel kujundamisel natuke kaasa löönud. Seda on lõbus teha, aga heliloojaks ma vist siiski ei hakka. Täna kuulsin juhtumisi raadiost, et nüüd on juba testimisel see, kuidas tehisintellekt suudab luua muusikat nii, et kui talle veidike rääkida oma tunnetest, mida see muusika peaks väljendama, ja anda natuke ka žanrivihjeid — et tahaks näiteks mingit käbedamat kantrit —, siis see teebki. Loomulikult on see kõik praegu alles väga algeline, aga veel kaks aastat tagasi me isegi ei rääkinud niisugusest asjast nagu TI. Kes oskab täna öelda, mida see nähtamatu masin on suuteline juba viie aasta pärast tegema. Kas või muusikas.
Kas sulle ei tundu see TI suisa jumalik leiutis, sel lihtsal põhjusel, et ta selekteerib välja geeniused tehnikute seast? Pean silmas, et päeval, kui elekter otsa saab, jäävad alles ainult need, kes midagi teha oskavad.
Jah. Jajah. Seda enam, eks ju, et see inimlik või jumalik puudutus ongi enamuse teoste väärtuseks. Esituskunstidest või etenduskunstidest rääkides ei kujuta ju praegusel ajal veel ette, et teatris on laval üksnes TI, aga filmi saab juba teha küll.
Inimlikust puudutusest… hea, et sa selle sisse tõid. Me istume Tallinna vanalinnas ühe ajaloolise maja kõrge laega köögis ja see maja on omamoodi ühe perekonna või suisa suguvõsa lugu. Võimalus teha ajaloo keerdkäikude kaudu vaat et maailmale tiir peale ja jõuda siis ükskord jälle tagasi samasse kohta, kus inimpõlv tagasi elasid ja kasvatasid lapsi sinu esivanemad. Oled sa siin oma esiisade juurte juures alguspunktis tagasi?
Olen vist tõepoolest oma juuripidi just nende munakivide sees siin vanalinnas. Oma senistest elupaikadest olen ma nüüdseks just siin kõige kauem olnud. See on justkui minu maailma paratamatu osa ja minu poisid on siin nüüd viies põlv meie suguseltsist.
Mäletan üht sinu järjekordsetest lõbusatest sünnipäevadest, mis toimus siinsamas, selle maja katusel. Sinu papa Jüri oli keset noorte ringi, kes kuulasid imetlusega, ammuli sui tema värvikaid, imelises ettekandes ja õpetliku puändiga lugusid. Üks oli selline, et mehelt küsitakse, kus ta tahaks elada. „Oleneb kellega?” küsib see vastuseks. „No kellega siis?” jätkab küsija ja saab vastuseks, et see oleneb sellest, kus. Kui väga sa oma isa igatsed?
Ikka igatsen. Aga vaata, niisugune abstraktne igatsus on tunne, mis ei vii eriti kuhugi. Mõistlikum ja ehk hingelegi parem on korjata ainult need „kirsid” välja. Samas, meil ei jäänud suurt midagi pooleli: mõnikord öeldakse ju niimoodi, eks ole. Muidugi, igasugustes elulistes asjades, ja töistes ka, mõtlen ma tihtilugu, mida tema öelnuks või soovitanuks. Aga teistpidi, ma suudan selle peaaegu ise ka välja mõelda, mida ta öelnuks või soovitanuks.
Dokumentalistika puhul on huvitav see, et mehed dokkides oskavad ratsutada, tantsida, kakelda, musitseerida ja mida kõike veel. Kunstilise mängufilmi puhul teevad seda dublandid ja kaskadöörid. Ja raske on ka nipsust öelda, kes praegusest näitlejatepõlvkonnast oleksid sedavõrd hea häälega, et kujuneksid nähtuseks omaette. Nagu olid näiteks vennad Mikk ja Tõnu Mikiver, Toomas Lasmann, Arne Üksküla. Ei meenu selliseid korüfeesid kahjuks.
Mulle meenuvad kohe näiteks Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve, Margus Prangel, Mait Malmsten — kui nimetada vaid mõnesid neist, kellega mina hääli sisse olen teinud. Mu peaaegu et lemmik eesti teater on Raadioteater, mis jätab suure hulga liikumis- ja fantaasiaruumi; kõik juhtub su enda pea sees sinu valitud ajal ja kohas. Ja suurem osa selle teatri repertuaarist ei aegu; viiekümne aasta taguseid asju on sama haarav kuulata kui nüüdseid. Paned klapid pähe, kõnnid värske õhu käes kummalistes kohtades…
2007.aasta aprillis, pronksiöö ajal käis siinsamas sinu akende all kõva möll. Niisugust marodöörlust ei ole me peale seda rohkem näinud. Tähendab see seda, et ühiskonnas on hääbunud julgus või tahe oma protesti ükskõik mille või kelle vastu sel moel marodööritsedes väljendada?
Pronksiöö ajal oli mul siin akende all suisa kinematograafiline stseen. Meil oli toona allkorrusel antiigipood, kus müüdi ohtralt vana portselani: vanu serviise, taldrikuid, tasse, vaagnaid. Kui ma pärast meie saate lõppu hilja õhtul koju sain, nägin, et selle poe aknad olid sisse löödud. Kõik need kallid tšehhi ja saksa portselannõude killud, meistrite monogrammide ja töökodade vappidega, katsid tänavat, munakivisillutist. See oli tõesti mällu sööbiv pilt. Aga see protest… las ma mõtlen, kuidas seda…
…ma mõtlen loomingulist protesti. Protesti meie kaasaja olude vastu. Nagu Hermaküla, Unt, Vahing, Tooming, Rummo jt oma nooruses.
Protest on mis? Protest on, ma ütleksin, nagu surve seestpoolt. Kui kirjeldada seda näiteks purgina, oleneb kõik sellest, kas purgil on kaas peal või ei ole. Mis siis juhtub, kui kaant ei ole? Kui pauku ei käi, ei jää inimestel vist muud üle, kui suunata see energia kuhugi mujale. Ma ei ole aga vist päris nõus sellega, et protestivaimu tänapäeval kuidagi tuntavalt vähem oleks.
Minule ausalt öelda tundub kohati küll, et publiku ootused on justkui raugemas. Sest kuidas seletada seda, et inimene, kellest me eeldame, et ta läheb kinno sooviga saada filmielamust, ei suuda olla isegi tundi aega ilma taskust telefoni välja võtmata ja soojaks tehtud maisi söömata.
Sellest maisiasjast ei saa ma ka aru, jah. Ma ise maisi ei söö, sest ei maitse, isegi mitte siis, kui saan sellele soola peale raputada ja terve ämbritäie filmi ajal ära süüa. See on nii… vastumeelt. Aga kuidas see plaksumais ja protest siin omavahel seotud on?
Niimoodi, et protestiks nende kinofarmide vastu, kus see toimub, tekib aina uusi n-ö eliitklubisid ja kinosaale, kus käiv publik vaatab teistsuguseid filme ega mäletse maisi. Samas on täiesti uus trend see, et teatris venivad pausid vaatuste vahel mõnikord suisa pooletunniseks ja seda mitte seetõttu, et laval käiks suur dekoratsioonivahetus. Ei sugugi, puhvet tahab ka teenida…
Nõukogude Eestis oli kinodokumentalistidel alati väljund. Kinos näidati enne põhifilmi ikka veerandtunnike olulisi kroonikakaadreid — nuta ja vaata, muidu seda filmi ei näe, mille pärast kinno tulid. Mis muutuks, kui asendada nüüdsel ajal need metsikute eelarvetega müügikuulutused hea kroonikafilmiga?
Aga millised olulised ringvaadete kroonikakaadrid sul oma lapsepõlvest, nt aastast 1979 või 1984 meenuvad? Hilisemast muidugi, Andres Söödi hiilgavad ja vaimukad „Draakoni aasta” (1988) ja „Hobuse aasta” (1991) näiteks. Selline Brežnevi pakikese moodi tsellofaani sisse keeramine oleks selle kroonikafilmi mõrv. Ehkki žanr „kroonikafilm” on vist nii või naa surnud — kõige ümberringi toimuva visuaalne jäädvustamine käib miljon korda kiiremas tempos ja kes see jõuaks seda toimetada… Ja nii vast ongi hea.
Kui mõelda nii, et see, mida mees räägib oma pojale, on ka sõnum pojapoegadele, siis mida on sulle isa kaudu rääkinud sinu vanaisa?
Tema sai rääkida mulle palju ka otse, sest kui tema lahkus, olin mina juba 26- või 27-aastane. Me rääkisime temaga ikka päris palju. Suviti Pärnus ja hiljem siin linnas. Seda teksti mahtu on nii palju, et kõike üles lugeda ei jõuaks, aga tema seisukohad olid üsna selgelt formuleeritud ja ega ta väga erinevat juttu sellest, mis ta raamatutes kirjas, kodus või omainimeste ringis ei rääkinud. Nii et need tema raamatud ongi ehk see, mille kohta sa küsid.
Kui väga aus ja otsekohene olla, siis sa oled ju sõbralik ja kena inimene, ent ometi oled sa suutnud tekitada sellise mulje, et rumal inimene ei tihka sulle ligi tulla. Vaid üksikud inimesed oskavad elegantsel viisil lolle enesest eema-le peletada. Võib-olla on praegu, selle intervjuu kaudu, hea võimalus öelda mõnele väga heale inimesele, et ärgu ta kartku sind?
Seda on küll väga põnev kuulda, et sa omistad mulle midagi seesugust nagu lollipeletaja kuvand. Ise ma seda niimoodi ei ole hoomanud, kuigi muidugi olen ma, nagu kõik siin maailmas, ka lolle näinud. Oma loomulaadilt olen ma vist introvert, kes on puht töö pärast ja natuke nagu sunniviisiliselt ekstraverdiks ümber kasvatatud. Nii nagu koolis tehti vasakukäelistest paremakäelisi. Üks Tartu vanasõna ütleb, et küülikut tuleb peksta nii kaua, kuni ta õpib tikku tõmbama. Ma vist, jah, valin pigem selle, et ei sekku ja tõmbun eemale, kui et lähen kellelegi seletama, et minu meelest on ta loll.
„Kullaketrajad”, 2013. Režissöörid Hardi Volmer ja Kiur Aarma. Kaadrid filmist
Kui minul tuleks mõte tahta teha üks dokumentaalfilm millest iganes, siis kas sa oleksid valmis juhendajaks hakkama? Kuidas sellises maailmas see õpipoisist selliks ja edasi meistriks saamise kadalipp välja näeb?
Jah, Hannes. Sa pidid niikuinii mulle üle kümne aasta külla tulema. Kui tuled, siis „juhendan”, ehkki ma pole dokumentalist, ma olen koos kaaslastega — Jaak Kilmiga, Raimo Jõerannaga, Hardi Volmeriga — teinud mõned filmid, mis kasutavad peamiselt teiste tehtud dokumentaalset pilti loo jutustamise vahendina. „Mocumentary” on vale sõna, sest see justkui viitab, et ka lugu ise on võlts, aga nii ei ole. „Pastišš” käib stiili jäljenduse kohta, seda oleme ka lustlikult teinud, aga jälle mitte ainult…
Loominguliste inimeste seas, nii meeste kui naiste puhul, on olemas väga selgelt välja joonistuv tüpaaž ja karakter, kes kiirgab pöörast seksuaalsust. Kohati näib lausa, et kõik, mida nad teevad, on tehtud eesmärgiga meeldida publikule rohkemgi kui nende kunst. Sinu puhul ma seda ei näe. Sa teed oma asju alati millegi suurema nimel.
Neil minu tegevusaladel on ju väga erinev taust. Ma olen suhteliselt rahutu hing ja mulle meeldib teha asju teistega koos ja korraga. Muusika on minu jaoks tihedalt teatriga seotud, oli juba noorusest peale, mu n-ö kujunemisloos. Võiksin öelda, et ma lausa kasvasin teatris üles. Toonases Noorsooteatris, ja seal oli teatrimuusikat päris palju, etendusest etendusse. Kõike seda olen ma lapsena kümneid ja kümneid kordi näinud, kogu see live-teatrimuusika atmosfäär on äge. Väga raske on vastata, miks sa teed seda, mida sa teed, ja nii, nagu sa seda teed. Või üldse, miks sa oma tööd teed. Kui sa midagi teed ja sulle tundub, et see tuleb sul välja, ja kui sa siis teed natuke veel edasi ja ikka tuleb välja, siis sa lihtsalt teedki seda edasi. Loodetavasti on minu filmiasjadel ka oma käekiri ja äkki see oma käekirjaga tehtud tükkide jada annab millegi, mida võiks nimetada oma stiiliks. „Kunstitegija” ma enda kohta ei ütle, aga „kultuuritegija” võib ehk öelda jah. Kultuuritegija on ju ka tööinimene, sest ta teeb kultuuri ju tööna ja teenib sellelt oma palga.
Filmi puhul jääb vaatajate eest varjule tunduvalt suurem töö kui see, mida ekraanilt otseselt näha. Sa oled teinud omajagu ja väga viljakat koostööd Jaak Kilmiga. Mis on selles teie filmitandemis see, mis tuleb temalt ja mis tuleb sinult?
Sellega on vist nii, et Jaak, ehkki ta on niisugune päikesepoiss, on oma hingelaadilt tegelikult maratoonar. Ja mitte ainult hingelaadilt, vaid ta, kurat, sõidabki mingi kaheksakümmend kilomeetrit suuskadel läbi tundra. Praegugi on ta kusagil Lapimaal ja rühib suuskadel. Mina seevastu olen pigem nagu sprindimees. Oleme olnud koos lühisutsudel võõrastes linnades üle Euroopa, no näiteks mingil filmifestivalil, kus päeval vaadatakse filme ja kutsutakse tegijadki sinna, ja meil on olnud aega ka nende linnadega tutvuda. Mina käin loomuomaselt hästi kiiresti. Ja eksin alati ära. Ma peangi käima kiiresti, sest tahtes jõuda punkti B mingiks ajaks, pean ma palju rohkem läbi käima. Jaagul aga on niisugune looduslik kompass sees nagu indiaanlasel. Tema ei eksi kunagi ära ja saab seetõttu aeglaselt käia. Seepärast olemegi alati ja igal pool käinud niimoodi, et mina käin omas tempos kuus sammu ees ja Jaak tuleb omas tempos ilusasti järele. Suutes selle „jookse ja kata” taktika sees isegi vestlust üleval hoida. Võib-olla on see ka meie loomingulise ühistöö meetod.
Jaak Kilmiga Trieste filmifestivalil.
Kui palju sa kipud sekkuma oma filmi visuaali?
See, ma julgen öelda, ongi vist peamine osa sellest, mida ma teen. Või siis vähemasti suur osa. Läbi oma filmitegemise tee olengi peamiselt töötanud juba üles võetud materjaliga. Mis ühtepidi on ju hästi ökonoomne ja loodussäästlik, sest milleks filmida uut filmi või teha kogu aeg uut muusikat, kui julgelt 90% seni tehtust on läbi vaatamata või kuulamata. Teistpidi on see aga väga põnev, see on selline omamoodi poiste mäng — teha avastusi, leida midagi kusagilt arhiivist. See on ju põhimõtteliselt nagu vana mõisamaja pööning, kus võib olla ükskõik mida lõhkeohtlikku või muidu põnevat. Aga vast isegi rohkem kui pildiinimene olen ma skeemiinimene või midagi niisugust. See tähendab, et kui ma midagi teen, siis algab kõik mingitest joonekestest, kriipsudest, ringidest, et ma saaksin kõigepealt pildi sellest, kuidas see asi justkui matemaatiliselt välja näeb. Sinagi ju tavatsed joonistada leheküljeservadele sikerdusi, ja mitte sellepärast, et sa peaksid seda tegema, aga see koondab mõtteid ja nii see lihtsalt käib. Nagu muusikutel enamasti peas kõik mängib.
Oled sa muusikas nii kõva, et suudad noodiraamatut lehitsedes kuulda lugu, mis seal kirjas, nii nagu juturaamatut lugedes võib näha vaimusilmas pilte?
Meid küll koolipõlves treeniti selleks, aga see on nagu võõrkeel, see oskus kuhtub ajapikku, kui sa seda aktiivselt ei praktiseeri. Aga põhimõtteliselt küll, jah, lihtsamat nooti ma ikka loen.
On see sinu arvates niisugune kirjaoskus, mida võiks alg- või põhikooli muusikaõpetuses lastele anda? Või siis just vastupidi, hoida see eksklusiivselt vähestele väljavalitud andekatele? Igaühest ei kasva nagunii uut Arvo Pärti.
Jah on ja ei ole. Selles mõttes, et iga abstraktne oskus, nagu mõni võõrkeel, on alati inimesele plussiks. Oma poistele ma olen seda kirjeldanud umbes nii, et see teeb pea seestpoolt suuremaks. Nagu mis iganes võime. Teistpidi jälle on inimeste, eriti noorte inimeste aeg piiratud, kõiki toredaid asju, mida üks džentelmen valdama peaks, ei saa sinna ära mahutada. Akordionimäng näiteks…
Just nimelt. Mõlemad korraga: džentelmen on see, kes oskab küll akordioni mängida, aga ei tee seda iial.
Üheks paljudest inimtüüpe eristatavatest omadustest on see, kas keegi on minoorne või mažoorne hing. Ehk mis tema hinge rohkem puudutab, kas draama või komöödia. Kumb oled sina?
Nojah. Kui see oleks vaid nii lihtne, et komöödia on mažoorne ja tragöödia on minoorne. Ütleksin, et see, mis käivitab, on vist mingisugune harmoonia, kus on sekundid sees — nagu noonakord, terava kõlaga, aga mažoorne. Teisisõnu siis selline sapine huumor ja umbes niisugune kõla (Võtab kitarri ja näitab seletades ette.) Näe, nii. Põhimõtteliselt selline mažoorne kolmkõla ja siis üle oktavi juurde võetud noon, mis annab kratsivalt terava, aga ilusa akordi.
Meie kaasaegsetele muusikaloojatele mõeldes taipasin, et on loojaid, kelle puhul muusika, mida nad teevad, näib tulevat nii kergelt, ilma mingi vaeva ja higistamiseta. On sul mõni kinovirtuoos, kelle dokumentalistika on nii elegantne, et jääb tunne, nagu ei oleks seal taga üldse mingit pusimist ja arhiivides tuhnimist ega muud?
Nojah, muusikutest pead sa ilmselt silmas Vaiko Eplikut või Erkki Pärnoja. Mis dokumentalistikat puudutab, siis sellele küsimusele on mul keeruline vastata, sest ma ei ole otseselt dokumentalist. Need filmid, mida mina teinud olen, on lood, mis kasutavad ühe jutustusvahendina juba olemas olevat dokumentaalset materjali. Pildimaterjali. Väga hea loo jutustaja, kordades parem kui mina, saaks jutustada kõik lood ära ka siis, kui tal on laua ümber seltskond lapsi ja laual tops tikke. See siis on tema vahend ja ta peab tegema nii, et lastel oleks põnev ja naljakas ning lõpus korraks ka natukene kurb ja siis jälle helge ja naljakas. Topsi tikkudega saab ju teha igasuguseid asju. Luua losse või mida iganes. Ma imetlen kõiki häid, tõelisi dokumentaliste just selle kannatlikkuse ja naha alla pugemise võime pärast, mis minul puudub. Kui ma saan valida, siis ma ei ole hea meelega võhivõõra inimesega pikka aega koos ühes väikeses toas. Kui valida ei saa, siis, jah, võtan ma seda nagu lennureisi, millel on algus ja lõpp. Nii saan ma hakkama. Aga ise ma vabatahtlikult sinna tuppa ei trügiks, sest mind torkab kohe mõte, et kuidas ma astun sisse tema isiklikku ruumi. See ongi vist pärisdokumentalismi üks võtmesõna, see, kuidas sa teise inimese isikliku ruumiga töötad.
„Disko ja tuumasõda”, 2009. Režissöörid Jaak Kilmi ja Kiur Aarma.
Kaadrid filmist
Mõtlen praegu Mark Soosaare peale. Ilma temata ei oleks meil teadmist ei Kihnust ega Kihnu Virvest. Ei tohutut kultuuriloolist pärandit ega värvikalt jutustatud legendigi, mida Eesti kohta välismaal läbi dokumentaalfilmi jutustada.
Nõus, ja seejuures ei räägi me ruumist kui toast. Millegi sellise saavutamiseks on vajalik ülitundlik ja hea pindkontakt sinu ja su portreteeritava ruumi vahel. Inimesed valivad ju igaüks endale sobiva distantsi teisega ja see on alati erinev. Mulle näiteks päris meeldis see videokõnede järsk plahvatus, mis siin koroonaga algas. See, et sa oma valitud ruumis saad suhelda rõõmsasti mis tahes välisriigiga, olles ise samal ajal mere ääres või kus iganes. See on omal moel võluv, nagu lapsepõlves loetud teaduslik fantastika.
Eks seal ole seegi aspekt, et kui inimene näeb end ekraanil kujutisena, mobiliseerib ta end ja oma mõtteid hoopis erinevalt sellest, kui istudes lihtsalt laua taga ja pidades koosolekut. See tekitab omamoodi aukartuse, mille loob õhustik, kus ressurss tuleb justkui väljastpoolt sind ennast.
Aga nüüd… rääkides Hiiumaast. Kus on sinu jaoks see lävepakk, millest üle astudes tunned, et oled astunud teise maailma? Ükskõik kas mandrilt sinnapoole minnes või sealt tagasi tulema hakates?
Esiteks olen ma muidugi Hiiumaa kodanik, juba ligi kakskümmend aastat. Selles mõttes ei lähe ma sinna nagu välismaale. Ma ütleksin, et see on selline „üks tuhar siin teine seal”-tegelikkus, kuigi need mõlemad on sellestsamast paekivist põhjal. Nii Hiiumaa kui Tallinna vanalinn.
Hiiu- ja üldse Läänemaad tabas 19. sajandi teisel poolel kõva usuline ärkamine. Selle tulemusena on saare peal umbes neliteist sellist maja, mis Hiiu murdes on „kabel” ja mis põhimõtteliselt tähendab palvelat. Meil just küla alguses on niisugune baptisti palvela. Näeb välja nagu… noh, ütleme nagu ilus kuur või midagi seesugust. Selline rootsipunane viilkatusega hoone, valgete raamidega akendega. Sees lihtsad puupingid ja üks kantsel ja otsaviilu all selline suur valge puust rist, mis on ainuke viide pühakojale. Vaat kusagil seal risti juures algab alati see kohalejõudmise hetk. Sel hetkel ma alati viipan sellele hoonele. Praamisõit ei ole minu jaoks enam nii pidulik.
Hiiumaa koduõuel kivil ja väikesaarel sõbraga vestlemas.
Sul ei ole vist kunagi olnud lemmiklooma? Või vähemasti ma ei tea sellest midagi.
Mul oli lapsena merisiga. Ja rott oli.
Milline on sinu suhe loomadega, selle jumala loomingu osaga siin meie kõrval ja ümberringi?
Romantiline. Mulle väga meeldib see pilt, kuidas metsa loomad ja taeva linnud on rõõmsasti seal, kus on nende koht. Mul saare peal on näiteks järgmised lemmikloomad: kaks kivinugist, üks kärp, hulganisti põldhiiri, aeg-ajalt käib ilves ja vaatab aknast sisse. Põdrad ja sokud mõistagi. Ja siis veel umbes kuusteist rebast, kes kõik ära söövad, mis neile jäetakse. Rääkimata linnuriigist — ma olen vahel isegi mõelnud, kuidas ennast edasi harida selles vallas.
Küsisin seda tagamõttega, sest üheks suisa filmitööstuse haruks on dokumentaal- ja muud filmid loodusest, loomadest ja lindudest, mille puhul me isegi ei aima, kuidas need kaadrid on saadud. Vahel lausa viisil, millest vaataja ei peagi teadma.
Loodusdokkide tase Eestis on imetlusväärne ja näib, et see läheb iga aastaga aina paremaks. See on just see, millest alguses rääkisime, ehk siis püsivuse treenimine. Joosep Matjus istus vist selleks, et saada kätte kaader luikedest, päevi liikumatult linnumulaaži sees kusagil veekogus. See, kuidas tegijad sellest räägivad, on vahel huvitavam kui film ise. See on tavainimesele tundmatu kogemus, umbes nagu hävituslenduril, kes samuti ei saa kokpitist, nagu nemad mulaaži seest, väljas pissilgi käia.
Oled sa nõus, Kiur, et sellist hinnangut nagu „suurepärane” on küllaltki lihtne lahti mõtestada, palju keerulisem seevastu on lahti seletada sõna „keskpärane”?
Mis asi on keskpärane? Eks ta ole ilmselt üks suurima hulga ühisnimetajatega asi. Niisugune keskelt voolav asi, millel on alumised ja ülemised konarlikud otsad maha lõigatud. Aga teinekord võib just „suurepärane” olla mitme keskpärasuse summa, kas pole? Sest kaks või üheksa keskpärast meest võivad teha valmis suurepärase asja.
Olen mõtisklenud, mis on erinevate rahvaste rahvusvisuaal. Kui mõtlen suurtele rahvastele, siis neil on see paisumisvõime, mis on nähtav nagu valgumine horisontaalsel pinnal. See matab enda alla aina suurema territooriumi. Väikestel rahvastel, kel pole ruumi kuhugi pürgida, ei jää seevastu muud üle, kui kõrgustesse tõusta. Millisena näed sina filmitegijana meie rahvusvisuaali? Seda, millisena paistab väljapoole meie kultuur, kunst, teater, muusika, kino? Ka poliitika?
Eriti tore oleks, kui me selles sinu kirjeldatud pildis oleksime pigem nagu jaapanlased või juudid, kes kumbki omal maal liiga kõrgeid pilvelõhkujaid ei ehita ja samas elavad justkui saarel. Kelle tegemised lähevad justkui rohkem endasse, sissepoole — kui mõelda näiteks kogu selle jaapani ikebanamaailma peale või juutide kui kirjarahva peale. Ma arvan, et eks tuleks haarata mingi hõlmatav tükk sellest planeedist, mille peal püüda luua ja hoida sellist tasakaalu, rõõmu ja korda. See võib olla kas või kaks ruutmeetrit, kuigi parem oleks näiteks kaheksa ruutkilomeetrit. Ma ei kujuta ette, kui paljud meist oleksid suutelised tagama õnne näiteks kaheksasaja ruutkilomeetri peal, eksisteerides seal koos teiste inimestega. Need eesti asjad ja üldse kogu see tillukeste asjade maailm on ju imelahe. Võtame või need laevamudelid pudelites. Kas sind ei vaimustanud need lapsepõlves?
Vaimustasid väga. Ja need Saksamaa raudteejaamades olevad maketid, kus väiksed rongid sõitsid pisikeseks vähendatud maailmas.
See tilluke asi, mis on kellegi kätega tehtud ja milles on mingi väga suur jõud, olgugi et asi ise on väike.
Ma vaatan iga nädal suure huviga uut osa Bellingshauseni Gröönimaa ekspeditsioonist. See on minu jaoks just nimelt midagi sellist, mida võiks nimetada laevaks pudelis, sest selle loo jutustamise läbi muutub maailm ühekorraga nii tibatillukeseks, et seda saaks justkui üksnes pintsettidega katsuda.
Ja sealjuures teisipidi, milline pudelikorgike on seesama jahtlaev Bellingshausen ookeaniga võrreldes. Ennist rääkisime sellest purki pandud protestivaimust — eks see purjelaeval olemine ole just see kaanega purk. Teisiti poleks mõeldav. Sa võid väljuda, kui heaks arvad, aga enamasti ainult üks kord.
Mis sinu meresõiduõhinast on saanud?
Ega paberid sõida, nagu öeldakse. Ja mis paatidesse puutub, siis on mul mõned nüüdseks olnud, aga olen neid otsast järgemööda maha müünud ja läinud üle järjest väiksematele. See tundub kuidagi mõistlik, mul ei ole lihtsalt vaja nii palju hobujõudusid. Võib-olla just aerupaadiga lahe peal sõitmine ongi see kõige rõõmutegevam.
On see hirmutav, et lõviosa praegusest visuaalkultuurist elab virtuaalmaailmas ja on ühtlasi kusagil pilves, mitte paberil, filmilindil või kas või kassetil? Mälupulgad ja muud andmekandjad aina moderniseeruvad ja see, mis täna on uusim salvestusvõimalus, on juba kolme aasta pärast junn, mis kannab infot, millega suurt midagi pihta pole hakata. Kuidas sa oma tegemised salvestad, või kas üldse, päevaks kui elektronid enam maailma ei valitse?
Ketaste ja eriti nende otsikutega on pidev jama küll, jah. Selle vastu on filmiarhiivil välja mõeldud süsteem, et kõik tähtsamad master-failid kogutakse sinna salvestustena, mis peaksid põhimõtteliselt ka tuumasõja üle elama. Seda, kas elavad, saab siis pärastpoole näha.
Vestelnud HANNES VÕRNO
