• Arhiiv 23.12.2021

    „ÜHT KAOTUST IGAVESTI KANDSIN” — ÜHE PEREKONNA TEEKOND

    Jüri Kass

    „Üht kaotust igavesti kandsin”. Režissöör: Carlos Eduardo Lesmes Lopéz. Stsenaristid: Liis Nimik ja Carlos Eduar­do Lesmes Lopéz. Operaatorid: Carlos Eduardo Lesmes Lopéz, Davood Mousavi, Giulia Ducci, Aivo Rannik. Produtsent: Liis Nimik. Kaasprodutsendid: Carlos Eduardo Lesmes Lopéz, Marcela Lizcano, Davood Mousavi, Mauricio Vergara. Helilooja: Ann Reimann. Helirežissöör: Haendel Gabriel Solis. Monteerija: Hendrik Mägar. Dokumentaalfilm, kestus 82 min. © Alasti Kino. Eesti – Kolumbia – Rootsi. Esilinastus: 28. V 2020, Hot Docs Canadian International Documentary Festival; esilinastus Eestis 15. X 2021.

     

    Käesoleva aasta suvel jõudis meediasse ühe Eesti ema appikarje, kes oli kaotanud oma noore poja narkootikumide üledoosi tõttu. Ema otsis vastuseid: mis läks valesti; kes ja mida pidanuks tegema teisiti, et poeg oleks elus? Teda saatsid kahtlused endas, oma vanemlikes oskustes, aga ka selles, kas me ühiskonnana teeme piisavalt selleks, et mitte kaotada oma lähedasi narkootikumide tõttu. Ta astus avalikult välja, et oma lugu rääkida. See oli äärmiselt julge samm, sest rääkija teadis, et tema tutvuskonnas on inimesi, kes võivad sellesse suhtuda halvustavalt ja süüdistada teda läbikukkumises… sest „kõik algab ju perest”. Negatiivne suhtumine ja sellega kaasnev valehäbi on üks põhjustest, miks me nii vähe kuuleme nende lugusid, kes on kogenud oma pereliikme sõltuvust narkootikumidest, ja miks sageli ei julgeta küsida abi. Väga julged on ka oktoobris esilinastunud auhinnatud doki „Üht kaotust igavesti kandsin” tegelased.

    „Üht kaotust igavesti kandsin”, 2020. Režissöör Carlos E. Lesmes.
    Õde ja vend. Veel on kõik hästi.

     

    Eesti, Kolumbia ja Rootsi koostöös valminud Carlos E. Lesmese film „Üht kaotust igavesti kandsin” on rahvusvaheliselt ja ka Eestis kõrgelt hinnatud. Lisaks parima dokumentaalfilmi EFTAle ja montaažiauhinnale on see pärjatud ka publikuauhinnaga Bogotá rahvusvahelisel filmifestivalil ja Eesti dokumentalistide gildi aasta filmi auhinnaga. Filmi maailmaesilinastus toimus mainekal „Hot Docsi” festivalil Kanadas ja pärast seda on film linastunud mitmetel festivalidel üle maailma. See räägib mõtlemapaneva loo eesti perekonnast, narkootikumidest sõltuvuses olevast Laurist, tema emast Hillest ja õest Eevast, kelle kõigi elu on Lauri sõltuvuse tõttu pea peale pööratud. Emal on pojaga lähedane, kuid keeruline suhe, mida nad vaatamata saatuse keerdkäikudele on suutnud hoida. Ühel päeval jääb aga Eesti ühiskonnas pettunud ja Kolumbiasse parema elu otsingutele suundunud Lauri kadunuks. Mures ja lootust kaotamas ema palub tütrel Kolumbiasse sõita ja Lauri üles otsida. Kumbki naine ei oska ette kujutada, milliseks see teekond kujuneb. Nii et kuigi esmapilgul võib selle filmi peategelaseks pidada Laurit, on kesksed tegelased siin hoopis ema ja õde.

    Narkootikumide tarvitamisest ja sõltuvusest on maailmas tehtud omajagu dokumentaalfilme. Häid ei ole kuigi palju. Osaliselt on põhjuseks see, et sõltuvuse ümber on siiani palju müüte ja väärarusaamu. Ühiskonna suhtumine narkootikumide tarvitajatesse võib olla mõistev, aga võib olla ka äärmiselt hukkamõistev ja laieneda tarvitaja perekonnale. Teema on mitmetahuline ja sõltuvust käsitlevate dokumentaalfilmide puuduseks osutub sageli liigne pretensioonikus — soov kõike lahti seletada ja avastada midagi uut —, hinnangute andmine, aga ka emotsioonide ülevõimendamine, mis halvimal juhul võib päädida üledramatiseerimisega. Vaatajale justkui üritatakse öelda, mida ta peab tundma ja millised järeldused tegema.

    Eestis on narkootikumide tarvitamine ja sellega seonduv olnud teravaks probleemiks juba pikemat aega, kuid selleteemalisi dokumentaalfilme on meil tehtud pigem vähe. „Üht kaotust igavesti kandsin” on nende seast üks parimaid. Selle filmi tugevus, mis võib osale vaatajatest tunduda aga hoopis nõrkusena, on selles, et autorid ei üritagi sõltuvust lahti seletada ega lahata Lauri sõltuvuse kujunemise ja pere probleemide tekkimise põhjusi. Nad näitavad perekonda siin ja praegu: mida ema Hille ja õde Eeva kogevad Laurit otsides, mida nad õpivad enda ja oma suhete kohta ning kuidas see mõjutab nende maailma. Meile näidatakse katkendeid nende varasemast elust, mis on edasi antud läbi Hille ja Eeva meenutuste ning Lauri emale saadetud kirjade. Palju jääb ütlemata, nii nagu ka elus sageli kipub olema. 

    Vaataja ei saa teada, millal ja miks Lauri narkootikume tarvitama hakkas, kuid läbi katkendlike meenutuste saame järjest paremini aru, kuidas see mõjutas tema suhet ema ja õega. Psühholoogid võivad lõputult analüüsida Hille ja Eeva suhet, Hille ja Lauri suhet või Eeva ja Lauri suhet. Näiteks kas Hille oli või ei olnud isekas, paludes Eeval minna Kolumbiasse Laurit otsima, kuigi tegemist oli peaaegu et võimatu missiooniga. Miks just väike õde pidi venda kortermajade keldritest otsima? Kas Lauri ja Eeva said lastena vanematelt piisavalt tähelepanu? Miks keegi ei märganud, et midagi on valesti, ega aidanud probleeme ära hoida? Vanem ei pea olema täiuslik. Meie ühiskonnas ei ole küsimus ainult selles, kas vanemad annavad endast parima, kas nad armastavad oma lapsi või mitte, vaid selles, et vanemad on sageli liiga stressis või majanduslikes raskustes, et oma laste jaoks tõeliselt olemas olla. Kavatsused on õiged, aga oskusi ja võimalusi napib. Emotsionaalse sideme ja tähelepanu puudumine varases eas on aga riskifaktor sõltuvuse tekkimisel. Kas nii juhtus ka filmi tegelastega? Me ei saa seda teada. Me teame, et Lauri on sõltuvuses ja peres ei ole kõik sugugi hästi.

    Narkootikumide tarvitamise puhul on tarvitaja perekond tihti see, kes kannatab kõige rohkem. Elu narkootikume tarvitava või nendest sõltuvusse jäänud inimesega ei pruugi olla lihtne ja see mõjutab pereliikmete või lähedaste elu mitmel viisil. Pereliikmed võivad silmitsi seista paljude valusate tunnetega, olgu nendeks häbi, viha, hirm või enese süüdistamine. Pereliikmed võivad uskuda, et nemad ongi lähedase narkootikumide tarvitamise põhjuseks või soodustajaks. Mida aeg edasi, seda rohkem võib sõltuvus perekonda lõhkuda ja lahutada. Selle asemel et kokku hoida, hakatakse üksteisest eemalduma. Pered kaotavad oma lähedasi sõltuvuse tõttu — olgu tegu siis narkootikumide või alkoholiga — oluliselt sagedamini, kui me oskame arvata. Kaotavad siinsamas Eestis, mitte kauges Kolumbias, nagu filmi peategelased. Ka Eestis võib lähedase otsimine olla valus ja vaevarikas. Iga inimese lugu on erinev.

    „Üht kaotust igavesti kandsin”, 2020. Režissöör Carlos E. Lesmes. Venda otsimas.

     

    „Üht kaotust igavesti kandsin” on ehe ja aus film. Filmitegijad jäävad oma tegelastele truuks: ei ilustata, ei keerata vinti üle, et pisaraid kiskuda. Hille elab oma elu ja leiab aega sõbrannaga Lauri sünnipäeva tähistamiseks, samas loodab ja loodab ja loodab. Ta mõtiskleb selle üle, kas armastas piisavalt või liiga vähe, kas tegi oma laste heaks piisavalt või mitte. Lauri kirjad emale poevad hinge oma lihtsuse ja siirusega. Eeva monoloog ehk kiri vennale on südantlõhestav.

    Film sukeldub ka nende inimeste ellu, kes on valinud oma tööks narkootikumide tõttu hätta sattunud inimeste ja nende perede abistamise. Kolumbia riiklike ja vabatahtlike organisatsioonide töötajad aitavad Eevat tema otsingutel ja pakuvad tuge. Nad räägivad, et  tarvitajat süüdistada ja karistada ei ole mõtet, selle asemel tuleb abi pakkuda ja üritada mõista. Iga inimene ja pere on erinev ning kogeb olukorda erinevalt, üks ja sama lahendus ei sobi kõigile. Ei saa elada inimese elu tema eest ega võtta selle eest vastutust, kuid tema jaoks võib olla olemas, kui ta sind vajab.

    Eestis, nagu ka Kolumbias, on loodud erinevad teenused, mis aitavad narkootikume tarvitavatel inimestel ja nende peredel keeruliste olukordadega toime tulla. Eesmärgiks on aidata inimestel elada turvalisemalt, mõista oma sõltuvust ja see kontrolli alla saada. Meil Eestis ei ole linnaosi või väljakuid, kus sõltuvuses olevad kodutud inimesed ööpäevaringselt viibivad ja aineid tarvitavad, aga see ei tähenda, et meil oleks vähem abivajajaid. Nad on vähem nähtavad. Nad ei ela tänavatel ega tarvita narkootikume avalikus ruumis, mille tõttu võib meil olla raskem nende muret märgata. Iga narkootikumide tarvitajat on võimalik aidata temasse hoolivalt ja hinnangutevabalt suhtudes ja pakkudes sobivat abiteenust. Isegi kui inimese enda eesmärk ei ole täielik ainetest vabanemine, on võimalik nõustamis- ja tugiteenuste abil juhendada teda turvalisemalt käituma ja tasapisi aidata tal (taas) eneseusk leida. Lähedased keskenduvad tihti narkootikumide tarvitaja käitumise muutmisele ja arvavad, et saavad teda sundida teisiti elama. Seejuures ei panda aga tähele, kuidas ollakse ise olukorrast mõjutatud. Aitamise põhireegel on see: kõigepealt aita ennast, seejärel teisi. Ka tarvitajate lähedased vajavad tuge ja mõistmist. Me näeme filmis Kolumbia endiseid sõltlasi, kellest on saanud abistajad ja kes aitavad teisi sõltuvuses inimesi ja ka nende lähedasi. Nad on oma aitamissoovis siirad ja mis väga oluline, ka kahe jalaga maa peal. Nad on ise kogenud seda, mida narkootikumid võivad peresuhetega teha, ja kasutavad seda kogemust teiste abistamiseks. Kasutasid ka Eeva abistamiseks. Üks parimaid soovitusi, mille Eeva ühes sellises abiorganisatsioonis saab, on see, et ta peab elama omaenda elu. Isegi kui ta ei leia oma venda, teab ta, et on teinud kõik, mis tema võimuses. Tal ei ole ühtegi põhjust tunda süüd ega vastutust, ta peab elama oma elu. See mõte peegeldub ka filmi lõpuosas, Eeva kirjas Laurile: ma ei ole sinu päästja, kuid kui sa mind vajad, olen ma valmis sind kuulama. 

    Film ei anna ühest vastust, kuidas probleemid kujunevad ja kuidas neid lahendada. See paneb mõtlema, kas ja mida oleks saanud teha teisiti, et Lauri ja tema pere teekond kujunenuks teistsuguseks. Eriti tugeva emotsiooni tekitab filmis hetk, kui Eeva saab aru, et kui ta peaks venna Kolumbias üles leidma, järgneks sellele küsimus, millise vastutuse ta seejärel endale võtab. Mida ta edasi teeb? Kas ta suudab venda aidata? Kas ta jääbki tema eest vastutama? Selline segu hirmust, süütundest, kahtlustest oli väga kõnekas ühes konkreetses kaadris, kus tõde oli justkui selgumas. Emotsionaalselt raske ja isegi väsitav, aga väga õnnestunud film.

    „Üht kaotust igavesti kandsin”, 2020. Režissöör Carlos E. Lesmes. Venda otsimas.

     

    Oma loo jutustamine võib avaldada teraapilist mõju, see võib aidata vaatajal oma mõtetes ja tunnetes selgusele jõuda. See võib olla abiks ka teistele sarnases olukorras olevatele inimestele, kes näevad, et nad ei ole üksi. Seda isegi siis, kui nende lugu on teistsugune. Soovitan südamest kõigil seda filmi vaadata. Kui vaatajate või nende tuttavate peres on sarnane mure, te ei ole üksi! Eestis on häid spetsialiste, kes oskavad aidata. Olge julged, nagu seda olid Hille ja Eeva. Küsige teavet ja abi, kui te seda vajate!

     

    Aljona Kurbatova on Tervise Arengu Instituudi narkomaania ja nakkushaiguste keskuse juht.

  • Ajalugu 21.12.2021

    IVANNA ELU KATKESTATUD VAHEKORRAD

    Jüri Kass

    „Ivanna elu”. Režissöör: Renato Borrayo Serrano. Stsenaristid: Renato Borrayo Serrano, Daria Sidorova. Operaatorid: Renato Borrayo Serrano, Daria Sidorova. Produtsent: Vladislav Ketkovitš. Kaasprodutsendid: Mette Cheng Munthe-Kaas, Marianna Kaat, Pertti Veijalainen. Toimetajad: Inge-Lise Langfeldt, Renato Borrayo Serrano. Helilooja: Timo Steiner. Helikujundus ja kokkusalvestus: Israel Bañuelos. Dokumentaalfilm, kestus 80’26’’. © Ethno Fund Film Company (Venemaa). Kaastootjad: Ten Thousand Images (Norra), Baltic Film Production (Eesti), Illume (Soome). Esilinastus aprillis 2021 veebifestivalil „CPH:DOX” Taanis.

     

    „Ivanna elu” on väga hea, väga valus ja väga raske film. No minu jaoks ongi valusad ja rasked filmid need kõige paremad ja seda siis, kui film avab valu ja ängi taga veel mingeid uksi ruumidesse, millele ei oska nime anda. Kui film lõhnab veidigi lootuse järele, nii oma tegelaste kui vaatajate tarvis.

    Neenetsitele — filmi peategelane Ivanna on tundraneenets — on enamasti antud sündida, elada ja surra Venemaal. Ühtegi teist maad neil ei ole. Venemaa on haige. Krooniliselt. Juba üle saja aasta, kui mitte kauem. Ravi ei ole leitud. Haiguse sümptomeid on õpitud vaid vahelduva eduga alla suruma. Kui 2014. aasta suvel Põhja-Kaukaasias Burna külas sealseid viimaseid eestlasi külastasin, tahtis külakooli õpetaja keelata mul filmida tüdrukute missivõistlust. Emake Venemaa on põlvili surutud, ütles ta. „Ma ei tea, millise nurga alt te meie inimesi oma filmis hakkate näitama.” Olen püüdnud välja mõelda, kes on emakese Venemaa põlvili surunud, ja ei ole välja mõelnud. Jääb üle arvata, et ta on kunagi ise põlvili laskunud ja unustanud uuesti püsti tõusta.

    Veel 20. sajandi alguses olevat Venemaal registreeritud (ilmselt paganliku algupäraga) juhtumeid, kus külarahvas veeretas kevadise külvi eel õigeusu kiriku pappi ülesküntud põllul ja sundis teda maaga vahekorda astuma. Et vili jõudsalt kasvaks ega ikalduks ja et terveks aastaks leib laual oleks. Ma ei suuda hetkel meenutada, kes semiootikutest pakkus välja tõlgenduse, et üldiselt ropuks peetud lause „Job tvoju mat” tähendabki algselt soovitust maa, mullaga vahekorda astudes selle viljakust tõsta, ikaldust ja näljahäda vältida.

    Ivanna, filmi sünopsise järgi 26-aastane neenetsi naine (kes neli aastat kestnud filmiteo jooksul ka vanemaks sai), elab filmi esimeses pooles oma viie lapsega jäises ja lumises tundras, jalaste peale ehitatud kuubikujulises onnis, sisuliselt telgis, mille puitkarkass on kaetud presendiga ja kus tuli peab kogu aeg raudahjus lõõmama, et plusskraadid püsiksid. Sest talvel on tavaline temperatuur -30° kandis ja suurema osa aastast ongi Taimõri poolsaarel talv. Ivanna saab neis ränkades oludes hakkama. Lapsed tema ümber, alates imikust kuni umbes kümneaastase tüdrukuni, kelle Ivanna sünnitas, kui oli ise viieteistaastane, tunduvad olevat sedavõrd hoitud, kuivõrd see neis oludes võimalik on. Nad ei paista traumeeritud ega lootusetult katki. Nad sibavad T-särkides õuepakase ja toa vahet, uudishimulikud ja erksad. Ivanna on suutnud anda neile külmas onnis kodusoojust ja emaarmastust nii palju, kui tal seda anda on olnud. Mis siis, et esimesed selged laused, millega ta filmis laste poole pöördub, on „Jobannõi urod, bljad” ja „ Job tvoju mat”.

    „Ivanna elu”, 2021. Režissöör Renato Borrayo Serrano.

     

    Katkestatud vahekord. Maa

    Seda emakest maad, kus tundraneenetsid vast juba paar tuhat aastat on elanud, on viimase aastasaja jooksul vägistatud päris korralikult. Põhjapõdrakasvatajad, kellega koos Ivanna elab, rändavad ringi Tukhardi-nimelise asula piirkonnas. Tukhardi ala läbib gaasijuhe, mis viib gaasi nii Dudinkasse kui Norilskisse. Dudinka on Taimõri autonoomse piirkonna keskus, kus elab umbes 20 000 inimest. Sealt viib igikeltsale rajatud tee Norilskisse, maailma põhjapoolseimasse linna. Gulagi vangide ehitatud ja nende kontidega toestatud linn kuulub maailma kümne kõige saastatuma hulka. Palladium, nikkel… mida kõike seal ei kaevandata.

    Ivanna tihedam vahekord oma rahvaga, oma juurtega saab filmi kulgedes otsa. See on maa, mis on toitnud põhjapõtru, kes omakorda on oma liha ja verega toitnud tema rahvast, teda ja ta lapsi. Filmis on üks vägev episood, kus karjakasvatajad on veristanud põdravasika. Ivanna oma lastega
    mahub vasika ümber selle veel sooja verd jooma, liha jagama.

     

    Katkestatud vahekord. Mees

    On selge, et kusagil peab olema mees, kes on Ivannale tema lapsed sigitanud. Selle mehe juurde Ivanna oma lastega siirdubki — ilmselt Dudinkasse, rajoonikeskusesse. Ja see on pöördepunkt Ivanna ja tema laste elus, või vähemasti lubab film seda arvata. Tagasi tundrasse ta enam ei pöördu, lapsed ammugi mitte. Mees on supinahk, hapuks läinud supi nahk. End zombiks joonud, elav surnu. Siiski veel viina ja tüli otsiv, Ivannale veel lähenemiskatseidki tegev. Filmist ei selgu, kui pikk oli Ivanna ja tema laste Dudinka-periood. Ega peagi selguma. Aga ühel hetkel on Ivanna jõudnud oma lastega Norilskisse. Ta on saanud korteri. Kuidas, jääb selgusetuks. Ehk oli see filmi eelarvesse planeeritud kulutus või siis ostis ta selle raha eest, mis talle filmis osalemise eest maksti. Rõhutan — ehk… Mõlemad on vaid oletused ja kumbki ei ole etteheide filmitegijatele. Sellise suure filmi tegemine pole suur töö mitte ainult filmi meeskonnale, vaid ka tegelastele. Sellise filmi tegemine mõjutab ja muudab tegelaste elu ja saatust. Ka selles ei ole midagi halba ega valet. Elamine muudab ja kujundab elu. Elementaarne.

     

    Katkestatud vahekord. Keel

    Ivanna tundub olevat kakskeelne ja ka segakeelne. Filmi sünkroonheli on kohati kehvapoolne, mis on filmimise keerulisi tingimusi arvestades täiesti mõistetav. Siiski kumab läbi, et ta räägib lastega kord neenetsi, kord neenetsi-vene segakeeles, kord vene keeles. Vanim lastest, eelteismeline tüdruk,  laulab või pigemini karjub oma laulu näkku hällis nutvale vennakesele neenetsi keeles. Lauludes ju püsibki keel kõige kauem. Ivanna on õppinud internaatkoolis nagu enamus tema ja tema vanemate põlvkonna neenetsi lapsi ja muidugi on tema koolikeel olnud vene keel. Filmis näeme juba ka tema tütart internaatkoolis õppimas. Keelevahetus on neenetsitel ilmselt lõpule jõudmas. Kui lapsed ei viibi väiksena, keele omandamise jaoks kriitilises vanuses keelt emakeelena rääkivate inimeste seas, on neil suur oht jääda poolkeelseks, kukkuda kahe keele vahele, mitte kumbagi täielikult, viimaste nüanssideni omandada, üht häbenema ja teist ülendama hakata.

     

    Lootus. Vahekord, mis ei tohi katkeda

    Sigaret pidevalt suus suitsemas, laulab Ivanna oma pisimale lapsele, naeratab talle. Paariaastane poeg jookseb nuttes majja ema juurde, kes lohutab, suudleb poisi käsi. Armastuse märgid. Neil lastel on lootust. Muidugi näeme me filmis vaid üksikuid, autorite selektsiooni läbinud hetki Ivanna ja laste suhetest. Kuid mis on näkku ja silmadesse kirjutatud, seda ei saa filmi sisse ega filmist välja monteerida, kui sa filmis inimese nägu ja silmi näitad. Laste näkku ega silmadesse ei ole kirjutatud armastuseta kasvamist. Ivanna näkku ei ole alkohol oma sõnumit kirjutanud. Tuleb loota, et ei kirjutagi. Ivanna on ilus naine. Armastust väärt, nagu me kõik. Ta ei ole lootust kaotanud.

    Kui film on hästi tehtud, lähed sellega kaasa ega mõtle väga palju sellele, kuidas see tehtud on. Ka siinne kirjutis räägib inimestest filmis ja väga vähe inimestest, kes filmi tegid, kes filmi taga on. See võib mõjuda ebaõiglaselt, kuid seda võib võtta ka tunnustusena tegijatele.

  • Arhiiv 21.12.2021

    TUUMALE LÄHEMALE

    Jüri Kass

    Konverents „Arvo Pärt — tekstid ja kontekstid”, 15.–16. X 2021 Arvo Pärdi keskuses ja otseülekandena veebis. Korraldajad: Arvo Pärdi keskus ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Programmi kuraator Toomas Siitan.

    Konverentsi paneeldiskussioon. Ekraanil ülemises reas (vasakult): Kevin C. Karnes, Robert C. Saler ja Jeffers Engelhardt; alumises reas (vasakult): Chris May ja Peter J. Schmelz. Laval istuvad (vasakult): Toomas Siitan, Andreas Waczkat, Leopold Brauneiss, Tauri Tölpt ja Peter C. Bouteneff.
    Arvo Pärdi keskuse foto

    15.–16. oktoobril 2021 toimus Laulasmaal Arvo Pärdi keskuse esimene rahvusvaheline teaduskonverents „Arvo Pärt: texts and contexts” /„Arvo Pärt — tekstid ja kontekstid”, millega tähistati tagantjärele helilooja 85. sünnipäeva. Kui peaksin konverentsi ühe sõnaga kirjeldama, siis oleks selleks „vaimustav”! COVIDi-pandeemia tõttu aasta võrra edasi lükkunud ning pandeemiast jätkuvalt mõjutatud teaduskohtumise tehniline teostus oli laitmatu: kvaliteetne otseülekanne võimaldas mul ja veel kahesajal kuulajal üle maailma sündmusest osa saada veebi teel (tasuta!); konverentsipäevad on Arvo Pärdi keskuse veebikanalil järelvaadatavad; esinejad, kes ei saanud Laulasmaale kohale tulla, olid oma ettekanded eelsalvestanud ja vastasid pärast videote ettemängimist küsimustele reaalajas Zoomi vahendusel (hoolimata ajavahest, mis nii mõnelgi puhul võis olla seitse või koguni kümme tundi). Virtuaalsetest abivahenditest hoolimata toimus vastastikku inspireeriv kokkusaamine ja elav mõttevahetus. Ehkki konverents oli ingliskeelne, olid korraldajad hoolt kandnud ka emakeelse väljundi eest: eesti keelde oli tõlgitud resümeede kogumik (silm puhkas sõnal „kõnejuht” „moderaatori” asemel) ning keskuses kohapeal osalejatel oli võimalus kuulata ettekandeid sünkroontõlkega inglise keelest eesti keelde.

     

    Rahvusvahelised Pärdi-uuringud said tuule tiibadesse umbes kümmekond aastat tagasi. Arvo Pärdi keskuse koduleht aitab meenutada, et 2010. aasta septembris toimus Londonis South­bank Centeri ja Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia koostööna Arvo Pärdi 75. sünnipäevale pühendatud kahepäevane konverents „Arvo Pärt: Soundtrack of an age” ning oktoobris Tallinnas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli intensiivseminar „The cultural roots of Arvo Pärt’s music”. (Tallinna seminaripäevadel esinesid kahe ettekandega Saale Kareda, Leopold Brauneiss ja Jeffers Engelhardt.) 2011. aasta maikuus pühendati Canterburys Baltimaade muusika ja muusikateaduse konverentsil „Baltic musics and musicologies” Pärdi loomingule terve omaette teemablokk. 2017. aastal käsitleti Pärdi loomepärandit lausa kolmel teadusüritusel: Londonis konverentsil „Arvo Pärt: Icon of Modernity”, Strasbourgis IX Euroopa muusikateaduse konverentsi „EuroMAC 9” paneelis „Analysing Arvo Pärt’s Music” ja New Yorgis Püha Vladimiri Seminari ellu kutsutud Arvo Pärdi Projekti (Arvo Pärt Project) ja Fordhami Ülikooli ortodoksse kristluse uurimiskeskuse konverentsil „Arvo Pärt. Sounding the Sacred”. Viimase konverentsi orgaaniliseks jätkuks — nii sisuliselt kui ka mitmete kattuvate esinejate poolest — võib pidada ka tänavust konverentsi Laulasmaal.

    Juba 2010. aastal sõnasid Londoni konverentsi „Arvo Pärt: Soundtrack of an age” korraldajad, et Arvo Pärdi muusika on viimaste aastakümnete üks kõige enam määratlemiskatseid läbi teinud muusikanähtusi.1 Tõeline plahvatus Pärdi-uuringutes tekkis aga siis, kui muusikateadlaste diskussiooniga liitusid teised teadusvaldkonnad, ennekõike teoloogia, muusika- ja religioonipsühholoogia, kultuurilugu ja -sotsioloogia ning kunstiteadus, ja siis, kui järjest enamatel uurijatel tekkis ligipääs autentse info allikale, Arvo Pärdi keskuse arhiivile ning keskuse hindamatule abile arhiivimaterjalide uurimisel. Ühelt poolt Pärdi-uuringute muutumine interdistsiplinaarseks ja  teiselt poolt juurdepääs arhiivi kõige hinnalisemale materjalile, Arvo Pärdi loomepäevikutele, on nüüdseks oluliselt paljundanud vaatenurki helilooja loomingule ja loometeele. Sügavama mõistmise on saanud määratlus „vaikuse periood” või „kriisiperiood”, mis algas helilooja elus „Credo” valmimisega aastal 1968 ning lõppes klaveripala „Aliinale” sünniga aastal 1976. Katkestuse asemel (nn totaalne lahtiütlemine seni kasutatud modernistlikest stiilidest ja tehnikatest, pöördumine vanamuusika poole) on tema loometees hakatud nägema jätkuvust, s.t nii vaimuhoiakulisi kui ka muusikalisi-kompositsioonitehnilisi ühisjooni tintinnabuli-muusika ja Pärdi varasema, modernistliku loomingu vahel (nt täpne dramaturgiline idee, äärmiselt kontsentreeritud muusikaline materjal, viimistletud vorm). Loomepäevikute kõrval on teised põnevad arhiivimaterjalid aidanud rikastada pilti tintinnabuli sünni aegsest kollektiivsest Zeitgeist’ist. Pärdi lahtiütlemine muusikalise modernismi ja nõukogude eksperimentaalskeene mängureeglitest oli osa üldisemast muutusest sellel skeenel enesel, mille käigus paljud noored heliloojad hindasid ümber arusaamad, mis on „tõeline” kunst, ning kerkisid üles uued teemad, sealhulgas huvi vanamuusika ja vaimsete või religioossete otsingute vastu. Seda kinnitas ka konverentsi peaesineja Peter J. Schmelzi (Arizona Ülikool, USA) ettekanne „Arvo Pärt ja Valentin Silvestrov: loomingulised paralleelid eksperimenteerimisest tunnetamiseni”, mis kõrvutas Pärdi ja Silvestrovi stiilide puutepunkte ja vastastikust mõju Stalini-järgsel sulaajastul valitsenud muusikaliste ja ühiskondlik-poliitiliste suundumuste ning muutuste kontekstis. Siinkohal sobib tsiteerida Peter C. Bouteneffi, Jeffers Engelhardti ja Robert Saleri eessõna artiklikogumikule „Arvo Pärt: Sounding the Sacred” (2020): „Pärdi geenius ei seisne mitte innovatsioonis ex nihilo, vaid pigem uute, tervet omaaegset muusikutegeneratsiooni vorminud ideede loomingulises kohandamises ja arendamises — mis muidugi kuidagi ei vähenda Pärdi loometöö ja loodu mõju unikaalsust.”2

    Konverentsi esimene päev oli muusikateadlaste päralt ja keskendus Pärdi kompositsioonitehnikale. Leopold Brauneissi (Viini Muusika ja Esituskunstide Kõrgkool, Austria) ettekanne „Kompositsiooniprotsessi tunnusjooned Arvo Pärdi tintinnabuli-tehnika puhul” näitlikustas teose „Te Deum” (1985) visandite kaudu loomeprotsessi, milles heliteose vormib selle aluseks olev verbaalne tekst. Helilooja esimene samm on leida tekstiloogika põhjal strukturaalne idee, algoritm, põhireeglistik nii M-hääle liikumisele kui ka M- ja T-hääle ühendamiseks, mis tagaks igal hetkel rahuldava tulemuse. Viimaseks sammuks jääb aga leida täiuslik kõlaline vorm ning sel põhjusel ei lõpe Pärdi loomisprotsess tihtipeale teose esiettekandega, vaid jätkub parandusi tehes veel aastaid hiljemgi. Ka Chris May (sõltumatu muusikateadlane, Sydney, Austraalia) keskendus oma ettekandes „Tsüklilisus ja draamatehnika Pärdi teoses „Litany”” sõnateksti ülesehituslikule jõule, vaadeldes sõna saamist muusikaks ingliskeelses suurvormis „Litany” (1994/1996). Inglise keele sõnade lühidus ei võimalda Pärdi loomereeglite järgi peaaegu mingit meloodilist plastikat ning nõuab sõnadest ja lausetest muusika ekstraheerimiseks ja liikuvuse tagamiseks teistsuguseid lahendusi kui näiteks tekst vene või kirikuslaavi keeles. May keskendus „Litany” vokaalikäsitluse reeglitele ning osutas kohtadele teoses, kus Pärt teksti dramatiseeringu huvides omaenda loodud reeglitesüsteemist kõrvale kaldub. Kui tintinnabuli-tehnikast kõneldakse enim kui algoritmilisest, süsteemile orienteeritud kompositsioonimeetodist, mis välistab teoste aluseks olevate liturgiliste või muude kristlike palvetekstide heliloojapoolse subjektiivse tõlgenduse, siis May tõstis taas esile ka selle aspekti, mida Merike Vaitmaa3 on nimetanud „Pärdi loomupäraseks dramaturgivaistuks” („…Pärdi juba kuuekümnendaist aastaist tuttav komme luua hetke erilisus hoopis konstruktsiooni raamest väljumisega”, Vaitmaa 1988: 40). Tähendab: „Mis tahes reeglite piires teeb valiku autori kõrv, mitte silm.” (Vaitmaa 1988: 42) Mart Humala4 (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) ettekanne „Arvo Pärdi 2. sümfoonia ja XJI-invariantsed dodekafoonilised seeriad” näitas, et Pärdi muusika originaalsus ei avaldu mitte ainult tintinnabuli-loomingus, vaid ka tema varastes dodekafoonilistes teostes. Analüüsides Pärdi seeriatehnikat, tuvastas Humal 2. sümfoonias (1966) seeriatüübi, mida tõenäoliselt pole teoreetilises kirjanduses kunagi käsitletud. Rabas aga idee, et Pärdi kasutatud seeria on võimalik tuletus sümfoonia lõpus kõlavast tsitaadist Tšaikovski palast „Magus unelm”. Toomas Siitan (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) heitis ettekandes „Pärt, Bach ja mesilased” uut valgust teose „Kui Bach oleks mesilasi pidanud…” rollile ja tähendusele Pärdi loomeloos. 1976. aastal valminud ja  legendaarsel tintinnabuli-stiili esitluskontserdil (27. X 1976) kõlanud „Kui Bach…” avaldati esimest korda trükis alles 1984. aastal; helilooja on teost hiljem mitu korda korrigeerinud ning selle viimane, kehtiv redaktsioon pärineb aastast 2019. Miski on Pärti üle neljakümne aasta selle teose juures hoidnud! Omas ajas, s.t tintinnabuli-stiili kujunemisajas mõjus „Kui Bach…” mõistatuslikuna, isegi vastuolulisena, olles omal moel küll tintinnabuli-tehnika olemust selgitav (loomepäevikuist nähtub, et sõna „tintinnabuli” töötabki Pärt välja sel ajal, kui tegeleb teosega „Kui Bach…”), samas tugevalt kollaažide esteetikas ning struktuuris keskselt B-A-C-H motiivile tuginev teos. Siitani sõnul tõuseb „Kui Bach…” „Credo” (1968) ja 3. sümfoonia (1971) kõrval Pärdi üleminekuteoste staatusesse. Sel juhul käivituvad „mesilased” metafoorina ka selles mõttes, et nagu nende „tants” (eelnevalt õpitud sammud), nii näitab ka kõik Pärdi eelnevalt omandatu, mida ta siin teoses rakendab, seda, kus on tema korjemaa.

    Konverentsi teise päeva juhatas sisse teoloogiasektsioon. Tauri Tölpt (Tartu Ülikool, EELK Usuteaduse Instituut) kõneles ettekandes „Ni­kaia-Konstantinoopoli usutunnistus Arvo Pärdi teostes” selle kristliku maailma ühe olulisema dokumendi kujunemisloost. Kujunemise käigus sai tekst teoloogilisi mõjutusi nii idast kui läänest ning oli tunnistajaks nii ühtsusele kui konfliktidele. Pärdi loomingus on Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus (e. k algusega „Mina usun ainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse…”) pälvinud rohkem tähelepanu kui mistahes muu tekst, olles nii kuuldava kui kuuldamatuna leidnud tee teostesse „Summa” (1977), „Missa syl­labica” (1977, Credo-osa), „Berliini missa” (1990/2002,  Credo-osa) ja „Orient & Occident” (2000).5 Kuuldamatu või hääletu sõnateksti toimemehhanismi kohta Pärdi muusikas — helilooja, muusika ja kuulaja seisukohast — esitas intrigeerivaid küsimusi Peter C. Bouteneff (Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogiline Seminar, USA) oma ettekandes „Juhtumiuuringud Pärdi tekstiga teostes: hääletu ja kuuldav”. Teadaolevalt on vähemalt seitse Pärdi teost loodud tekstidele, mida ei ole tegelikult teoses kuulda: „Psalom” (1985), „Siluani laul” (1991), „Trisagion” (1992), „Orient & Occident” (2000), „Lamentate” (2002), „Für Lennart in memoriam” (2006) ja 4. sümfoonia „Los Angeles” (2008). Kui üks instrumentaalteos on oma ülesehituses rangelt sõnatekstile allutatud, kuidas ta siis kannab endas sõnade mõtet, annab seda edasi, aitab mõista — mis peaks ju olema nende muusikateoste olemuslik idee? Sellele küsimusele võiks aidata vastata paralleeli tõmbamine kompositsioonide esitamise-kuulamise ja palveseisundi (või meditatsiooni) vahel, mille ühiseks eelduseks  on keskendumine, vaimne kohalolu ja füüsiline paigalolek ja mida iseloomustab autentsus ja vahetus, hilisem ülendatud olemise tunne. Ühtlasi kirjeldavad sellist (palve-)tundeseisundit lõpmatuse, ilu, vaikuse, rahu, kirkuse, puhtuse, süütuse, igatsuse, lohutuse ja lootusega seotud tundesõnad. Huvitaval kombel — tean seda omaenese uurimistöö tõttu — tajub suur osa kuulajaid sarnast (palve-)tundeseisundit ja/või kogeb seda ise isegi Pärdi varaste tintinnabuli-teoste puhul (nt „Aliinale”, „Peegel peeglis”, „Fratres”, „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” jm), mis teadupoolest ei põhine sõnatekstil — mõistagi mitte küll alati ja igal juhul6, aga hämmastavalt sageli. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et küsimuses hääletu Sõna lihakssaamisest muusikas tulevad ette analüüsivahendite (praegused) piirid. Me ei tea, kuidas see töötab — neil juhtudel, kui see töötab —, aga see töötab. Kuid veel üks asi on huvitav neis hääletu tekstiga teostes — teksti keel kujundab muusika kõla! Varjatud allikatena on neis teostes kasutatud valdavalt kirikuslaavikeelseid tekste ja ei ole ju sugugi vale öelda, et nende kõlapilt on tõepoolest „slaavipärane”. Tölpti ja Bouteneffi vahel kõneles diakon ja ikoonimaalija Nikita Andrejev (Tallinna Nõmme Ristija Johannese kogudus) oma ettekandes „Sõna teoloogia kui Arvo Pärdi loovuse alus” sõnast (logos) kui loomingu alusprintsiibist, heliloojale hingelähedasest maailmavaatest, millest lähtub tema universaalsuse ja tõe taotlus.

    Andreas Waczkat (Göttingeni Ülikool, Saksamaa) alustas konverentsipäeva viimast teemablokki briti menuansambli Simon & Garfunkel lauluga „The Sound of Silence”, et tuua esile tavaarusaam vaikusest kui heli puudumisest ning seada selle kõrvale „kõlav vaikus” Pärdi kaheviiulikontserdi „Tabula rasa” II osa näitel oma ettekandes „Vaikuse kõla(d): kuuldamatu kohalolek Arvo Pärdi „Silentiumis””. ’Vaikus’ on keskne mõiste Pärdi tintinnabuli-muusikast ja kriisiperioodist (1968–1976) rääkimisel, aga sellegipoolest on tegemist metafooriga. „Kõlav vaikus” on paradoks, kuid just see on tajutav Pärdi tintinnabuli-muusika helikoes: noodipildis puuduvad pausid, kuid vaikuse osakaal on vaieldamatu. „Kõlava vaikuse” paradoksist on kinni haaranud mitmed teoloogid, seostades tintinnabuli-muusikale iseloomulikku helide ja vaikuse (õigemini: vaikusena materialiseeruva vibratsiooni) koosmängu kogemusega jumalikust kohalolust või ilmutusest.7  Waczkat näeb selles mudelit helilooja kriisiperioodi mõtestamiseks (vita contemplativa on samavõrd aktiivne protsess kui vita activa). Vaikuse teemat jätkas Jeffers Engelhardt (Amhersti Kolledž, USA) ettekandega „Tintinnabuli materiaalsus ehk kuulates Pärti kui klaveritehnik”. Engelhardti eesmärk oli kuulata klaveripala „Aliinale” algust kui puhtalt akustilist fenomeni, keskendudes vibreerivale helilisele materiaalsusele ning keha ja ruumi resoneerimisele sellega, vabastatuna muusika tõlgendusvajadusest. Kontsentreerumine „puhtale helile” (mitte sellele, mida helid tähendavad või millele osutavad) võimaldab teadvustatult kogeda, mis toimub helikangas siis, kui muusikas parasjagu „midagi ei toimu”. Näiteks: kui ääretult heliderikas on pala pedaalil kõlav esimene topeltoktav — formanditihe (kusjuures spektrogramm näitab, et kõik formandid ei tulene sugugi noodistatud helidest, vaid resonantside resonantsidest) ning osahelide võnkumiste tõttu ajas dünaamiliselt muutuv. Pöördumist muusikast kui intentsionaalsest nähtusest heli kui materiaalse objekti poole juhib huvi tintinnabuli-muusikale ainuomase kõla ja selle mõju vastu. Paradigmal, milles Pärdi muusika mõistmise lähtekohaks ei ole mitte niivõrd noot kuivõrd esitus- ja kuulamisprotsess — musitseeriva inimkeha ja -vaimu mõju kõlaks materialiseeruvale helile ning kõlava helimateeria mõju kuulaja kehale ja vaimule —, näib olevat veel rohkesti perspektiivi. Konverentsi viimane esineja oli Kevin C. Karnes (Emory Ülikool, USA), kelle arhiivitöö vaimustab jätkuvalt.8 Oma ettekandes Tintinnabuli ja pühalikkus: vaade arhiivist, 1976–1977” tugines ta ühelt poolt Pärdi 1976.–77. aasta loomepäevikutele ning teisalt mitmetele materjalidele Arvo Pärdi keskuses, Teatri- ja Muusikamuuseumis ning Läti kaasaegse kunsti keskuses (Riia), mida teised uurijad ei ole varem kasutanud. Karnesi põhieesmärk oli näidata tol perioodil Pärdi elus valitsenud kõikehaaravat ideed — püüet valada muusikasse idakristlikku religioossust, mis võimaldas heliloojal lõpuks leida oma kompositsioonimeetod. Enne tintinnabuli-põhimõtete kristalliseerumist muusika(k)s oli palve, näitavad loomepäeviku leheküljed. Kümme aastat tagasi oleks see infokild akadeemilisest teadmisest kõrvale jäetud, kuid just see võtab kõik kokku: „Tintinnabuli-projekt oli algusest peale religioosse pühendumise akt” (act of devotion, Karnes).

     

    Arvo Pärdi teemal sõna võtta ei ole lihtne ülesanne — kui just mitte püsida ainult muusikateoreetilise analüüsi juures. Igal sõnal on määratu kaal. Eriti veel siis, kui helilooja on ise publiku hulgas kuulamas, nagu sellel konverentsil. Samas on elava helilooja loomepärandi uurimisel suur eelis: usalduse korral saab helilooja enda käest küsida. Seda võimalust on mitmed sel konverentsil esinejad saanud ka kasutada. Kui Pärdi-uuringute algse (ingliskeelse) raamistiku pani paika Paul Hillier (raamatuga „Arvo Pärt”, 1997) — analüüsi tööriistade, loomeloo periodiseeringu, kontekstipaigutuste mõttes —, siis praeguseks oleme jõudnud oluliselt komplekssema nägemuseni Pärdi fenomenist ja tintinnabuli tähendusest. Parafraseerides mõtet konverentsi paneelkokkuvõttest: nüüd on pilt veel huvitavam kui enne.

     

    Viited ja kommentaarid:

    1 Konverents Arvo Pärdi muusikast. — Vt https://www.arvopart.ee/konverents-pardi-muusikast

    2 „This book stands, among other things, as an argument that Pärt’s genius lies not in an ex nihilo innovation but rather in the creative adaptation and evolution of nascent themes that shaped an entire generation of musicians in his context — something that by no means
    undermines the uniqueness of his oeuvre and its impact
    .” Bouteneff, Peter C. Bouteneff, Jeffers Engelhardt, Robert Saler (eds.) 2021. Arvo Pärt. Sounding the Sacred. New York: Fordham University Press, lk 5.

    3Vaitmaa, Merike 1988. Tintinnabuli — eluhoiak, stiil ja tehnika. — Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 37–47.

    4 Mart Humal astus üles Moskva muusikateadlase Jelena Tokuni asemel, kelle ettekanne „Arvo Pärt: uus range tintinnabuli-stiil” jäi autori haigestumise tõttu ära.

    5 Vt ka Mart Jaanson 2014. Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ladinakeelse normteksti grammatiline, teoloogiline ja muusikaline liigendamine. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikool. — https//: hdl.hand­le.net/10062/44333.

    6 Tintinnabuli-kogemus võib olla ka täiesti teistsugune. Vrd nt üht „Peegel peeglis” kuulamiskirjeldust kui millegi „õudse, kohutava, ebareaalse” kogemist: „Kohe, kui muusika hakkas mängima, ma tundsin, et vajun kusagile sügavusse ja ma ei suuda end enam liigutada. (…) et see on SEE olukord, mille lõpu ma pean kannatades ära ootama. Ma ei suuda end liigutada, ma ei suuda seda ise lõpetada. Ja see tunne on kohutav. See on kehaline tunne. Mu keha sisemus oli nagu süldist, samas keha kontuurid olid tugevad, käed olid kõige valulikumad. Lisaks oli mul peal nagu mingi teki moodi võrk, mis vabeleb ja väriseb ja ma olen selle all. See tunne on füüsiliselt valus ja väga ebameeldiv.” Sütt, Mailis 2015. Retseptiivne muusikateraapia täiskasvanuga. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Täienduskoolituskeskus, lk 16. [Avaldamata lõputöö.]

    7 Vt nt Peter C. Bouteneffi värskelt eesti keeles ilmunud raamatut „Arvo Pärt. Vaikusest sündinud” (orig. Bouteneff, Peter C. 2015. Arvo Pärt: Out of Silence. Yonkers, New York: St Vladimir’s Seminary Press) või Robert Saleri artiklit „Presence, Absence, and the Ambiguities of Ambiance: Theological Discourse and the Move to Sound in Pärt Studies” kogumikus Peter C. Bouteneff, Jeffers Engelhardt, Robert Saler (eds.) 2021. Arvo Pärt. Sounding the Sacred. New York: Fordham University Press, lk 197–207.

    8 Vt nt ka Karnes, Kevin C. 2019. Arvo Pärt, Hardijs Lediņš and the Ritual Moment in Riga, October 1977. — Res Musica, nr 11,
    lk 115–127.

     

  • Ajalugu 15.12.2021

    TEATRIANKEET HOOAJAST 2020/21

    Jüri Kass

    Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2020/21 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii kodu- kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe auto­ri kui lavastusgrupi loomingut jne). Kolm parimat, olulisimat või põnevaimat lavastust hooajal 2020/21.

    (Selle vastuse raames võib lisaks režiile tõsta esile ka teisi lavastusterviku komponente — stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne —, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)

    Mõned näited mõjusaimast lavalisest kohalolust või sooritusest hooajal 2020/21.

    (Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus.)

    Eredaim teatritegu hooajal 2020/21.

    (Siinkohal võib arvestada ka lavavälist teatrimaailma, tuua välja tegu, mis on mõjutanud teatrielu, arvestada ka teatripoliitilisi ja teatrielu tervikuna puudutavaid sündmusi, tõsta esile mõni sõnavõtt, akt, otsus, üritus, hariduseluga seotud või administratiivne tegevus jne.)

    Hooaja olulisemad teatritekstid või dialoogid, mis on aidanud kaasa teatri mõtestamisele (pidades silmas nii nende tekstide autoreid, toimetajate tööd, dramaturgide mõtteavaldusi meedias, sündmusi uues meedias või turundustegusid). Koroonatingimustest hoolimata oli ka kõnealuse hooaja repertuaar mahukas ning seda etendati erinevate meediakanalite kaudu ja erinevates geograafilistes punktides. Tervikut on üha raskem haarata. Mille järgi teete oma teatrikülastuste valikuid? Kas tänane teatripilt ja elukorraldus on loonud selliseid valikukriteeriume, millest varem ei osanud mõeldagi? Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

     

    JAAK ALLIK:

    Minule oli kõige vapustavamaks Damir Salimsjanovi idee ja tekst lavastuses „Läbi kõigi elude ma otsin sind…”. Tuli vaikne mees Venemaalt, tegi kuu aega proove ja asetas peegli kogu meie filmi- ja teatrimaailma ette, esitades küsimuse: „Mille nimel te teete seda, mida te teete; mille nimel siblite?”

    Seepärast nimetan teiste tähelepanuväärsete tekstidena just ja ainult neid tekste, kus vastus sellele küsimusele on selgelt olemas ja ka õnnestunult teostunud. Muidugi ei nimeta ma klassikateoseid, millele annab aktuaalsuse lavastajatõlgendus. Aga algupäranditest Mari-Liis Lille ja Priit Põldma „Teises toas”, Laura Kalle ja Liis Aedmaa „Kui sa tuled, too mul lilli”, Birgit Landbergi ja Mihkel Seedri „Inimesed ja numbrid”. Ning uuest välis­dramaturgiast Marius von Mayenburgi „BÄNG”, Lucas Hnathi „Ujuja”, Slava Durnenkovi „Minu Georg Ots” ja Mihhail Durnenkovi „Utoopia”.

    Ivar Põllu „Serafima+Bogdan”, Elmo Nüganeni „Lapsed”, Ringo Ramuli (autor Priit Põldma) „Leskede kadunud maailm” ja kahe hooaja vahelt Margus Kasterpalu ja Priit Põldma „Kadunud kodu”. Ja lõpuks „Pikad sammud” (Piip ja Tuut teater). Mõistet „sooritus” olen harjunud kasutama iluuisutamise või suusahüpete, mitte mis tahes kunsti kontekstis (luuletus kui sooritus? keelpillikvartett kui sooritus?). Moodne ja sisutühi mõiste „lavaline kohalolu” märgib otsetähenduses seda, kas näitleja jõudis lavale, ning selle puudumine kuulub direktori, mitte lavastaja kompetentsi. Seetõttu meenutaksin neid näitlejatöid, mis hooaja jooksul vaadatud kaheksakümne kahes lavastuses nähtud sadade lavaliste „kohaolekute” seast veel praegu kõige eredamalt silme ette tõusevad, teatrisaalis tekkinud emotsioonid taas mällu kergitavad ja hinge helisema panevad. Nimetaksin siinkohal ka neid lavastusi, mis on usaldusväärsetelt inimestelt palju kiidusõnu pälvinud, kuid mida ma kahjuks veel näinud pole. „Niskamäe naised” ja „Mitte midagi” (Vanemuine), „Vaade sillalt”, „Jõgi” ja „Pimevalge” (Endla), „Miks me varastasime auto” (Eesti Noorsooteater), „Baskerville’ide koer” (Karlova teater).

    Guido Kangur, Mait Malmsten, Priit Võigemast — „Lehman Bro­thers”, Priit Loog ja Andres Mähar — „Serafima+Bogdan”, Üllar Saaremäe ja Indrek Saar — „Liblikas”, Juhan Ulfsak — „Mefisto”, Peeter Tammearu — „Rogožin”, Ivo Uukkivi — „Keegi KGB-st”, Ringo Ramul — „Kui sa tuled, too mul lilli”, Uku Uusberg — „Ujuja”, Martin Mill — „BÄNG”, Tõnn Lamp — „Nad tulid keskööl”, Sander Roosimägi — „Kadunud kodu”.

    Ilo-Ann Saarepera — „Serafi­ma+ Bogdan”, „Kui sa tuled, too mul lilli” ja „Valged põdrad”; Ülle Kaljuste — „Kasuema”, Anu Lamp — „Nad tulid keskööl”, Teele Pärn — „Niagara ületamine”, Silva Pijon — „Sitsi silentium”, Karin Tammaru — „Kihnu Jenka”.

    Üliõpilased Maria Theresa Kalmet ja Jaan Tristan Kolberg „Tabamata imes”.

    Ka mõiste „teatritegu” on üsna absurdne, sest ega seal teatrites ju muud tehtagi kui teatrit. Sõna otseses ja globaalses mõttes kogu Tartu Uue Teatri meeskonna TEGEvus lavastuse „Serafima+Bogdan” loomisel, ülesehitamisel, produtseerimisel ja lõpuks ka ilmastikuga võitlemisel. Olgu siia juurde ka kohe öeldud, et sama teatri peaaegu sama kangelaslik tegevus lavastuse „Kõigi piirangute lõpp” loomisel pani mind küll ainult hämmastusest õlgu kehitama.

    Kiitust ja imetlust väärib ka Märt Meose ja Allan Kaldoja töö „Vabaduse festivali”  organiseerimisel ja läbiviimisel Narvas 2021. aasta augustis.

    Kõige olulisemaks ja sisusügavamaks sel hooajal ilmunud teatritekstiks pean Ivika Sillari artikliteraamatut „Käisin teatris”. Sügav kummardus ka Merle Karusoole kaheköitelise Panso-raamatu ilmutamise eest. Pole toonud. Teen valiku ikka ja alati esmalt lavastaja isikut silmas pidades. Imestama on pannud jonnakas jätkusuutmatus, millega Allan Kaldoja ja Märt Meos juba kolmel aastal järjest on nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias püüdnud šantažeerida kultuuriministeeriumi ja avalikkust, näitamaks, et neil pole endiselt kavas meie suuruselt kolmandas linnas riigi rahadega rajatud suurepärases Vaba Lava hoones hakata taaslooma Narva teatrit. Et Narvas pole võimalik kasvatada teatriarmastust Tallinna Telliskivi Loomelinnaku repertuaari dubleerides, võiks juba selgeks saada.

    KARIN ALLIK:

    Kasutan jälle võimalust, et tõsta esile kodumaist algupärast dramaturgiat. Jälgisin möödunud hooajal (ja jälgin ka praegusel) suure huviga näiteks Priit Põldma dramaturgitööd, mis kujunes kahtlemata viljakaks. Nii tema „Leskede kadunud maailm” kui ka „Haige mäger” voolasid oma ebaharilikust loost hoolimata äärmise loomulikkuse ja usutavusega, toetasid omapärast atmosfääri ja näitlejate ansamblimängu, pugedes nõnda mulle kiiresti hinge.

    Tänuväärne juhtum dramaturgiamaastikul (suundumuseks oleks seda vast vara nimetada) on ka koduvägivalla kajastamine, seda lausa kahes lähestikku esietendunud lavastuses: „Kui sa tuled, too mul lilli” (autorid Liis Aedmaa ja Laura Kalle) ja „Teises toas“ (autorid Mari-Liis Lill ja Priit Põldma). Kusjuures viimast on saatnud selline publikumenu, et pääsen seda nägema tegelikult alles jaanuaris 2022 — nii suvised kui ka sügisesed piletid läksid huviliste seas nagu soojad saiad. Teema olulisuse tõttu julgen näidendit juba praegu esile tõsta.

    Kolmandaks jäi mulle silma Eva Kolditsa ja Anne Türnpu „Blablabla”, mis, erinevalt koguperelavastuste peavoolust, ei jutustanud konkreetsete sündmuste ja läbivate tegelastega lugu, vaid lõi keelemängulise ja delikaatselt hariva kollaaži. Lõbu ei läinud koos looga muidugi kaotsi, pigem vastupidi.

    Lauri Lagle „Sa oled täna ilusam kui homme” Von Krahlis. Lavastus, mis laadis mind uue energiaga. Viimati nähtud etendus haaras mind tõepoolest lõpuni kaasa ja lummas täielikult, tuletades meelde, miks ma teatrit armastan. Kõlab küll päris paatoslikult, aga nii oli. Intensiivses atmosfääris läbitud teekond argisest abstraktseni sattus minu jaoks kuidagi väga õigesse aega ja kohta.

    Kertu Moppeli „Mefisto” Draamateatris. Lavastus, mis on selge ja ajakajalise ideega, kuid mitte plakatlik, tõeliselt teatraalne, kuid mitte efektitsev. Ühtlasi tundub, et lavastaja suutis suurepäraselt ära kasutada potentsiaali, mida peidab endas nii Draamateatri suur saal kui ka Juhan Ulfsak näitlejana.

    Ivar Põllu ja Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdan” Kolkjas. Lavastus, mis suveteatri virvarri keskel mõjus kui sõõm värsket õhku. Taas köitis mind siin just lavastuse eriskummaline atmosfäär ja ainulaadne mängupaik. See, kuidas mängisid etendustega kaasa Peipsiveere metsik võsa ja järve lähedus, augustikuine tähistaevas ja õhtuti langev temperatuur, jääb kauaks meelde.

    Üksteist toetav ja mõjuvat tervikut loov näitlejate ansamblimäng: lavastuste „Sa oled täna ilusam kui homme” ja „Haige mäger” trupp. Peaosad, mida ei kujutaks pärast nähtud etendust ette enam ühegi teise näitleja kehastuses: Juhan Ulfsaki Henrik Höfgen „Mefistos”, Külliki Saldre Niskamäe
    vanaperenaine „Niskamäe naistes” ja Carmen Mikiveri autistlik Linda „Pimevalges”. Kõrvalosad, millest üks võlus oma pulbitseva karismaga, teine aga range minimalismiga: Priit Võigemasti Porfiri Petrovitš „Kuritöös ja karistuses” ning Alo Kõrve kehastatud ujumistreener „Ujujas”. Tartu Uue Teatri leiutatud koroonakindel kontaktteater. Kuigi keset kliimakriisi ei ole autoteater kindlasti jätkusuutlik ega eelistatud viis teatri tegemiseks ja kogemiseks, tekitas see keset avalike ürituste piiranguid ja ekraaniväsimust omajagu meeldivat elevust. Paavo Piigi ja Heneliis Nottoni „Kuidas tehakse näitlejat” Levilas. Loodetavasti pani/paneb see artiklisari liikuma jää, mis on seni katnud ahistamisjuhtumeid teatriringides (aga miks mitte ka ülejäänud huvihariduses). Sõnateatri žürii liikmena ei ole mul võimalik seada endale teatrikülastusteks erilisi valikukriteeriume; eesmärk on ikka näha nii palju (sõna)teatrit, kui ajaliselt jõuan. Tõtt-öelda ootan nüüd aga aega, mil neid kriteeriume jälle seada saan. Eriti suvel, kui väheambitsioonikate ja/või rahaahnete lavastuste hulk uutesse kõrgustesse tõusis, süvenes nähtud etendustega tasapisi pigem tüdimus kui vaimustus. Õnneks pakkus mõni lavastus siiski ka vastumürki.

     

    DANZUMEES:

    Üldiselt on suundumus ikka sama — endiselt armastatakse lavale tuua eelkõige minevikku ja seal kõrval pisut ka olevikku, aga tulevikuga eriti ei julgeta(?) tegelda (üks meeldiv ja silmatorkav ning seega eriti tähelepanuväärne erand on näiteks Helen Rekkori „Tallinnville”). Meeldiv on tõdeda, et mitte ainult klassikalistes täiskasvanutele mõeldud draamades pole tugev rõhk dramaturgial, vaid dramaturgide olulisus on kasvanud kõikides etenduskunstide valdkondades ja sellel on selgelt lõpptulemust tugevdav efekt.

    Säravaimaid hetki meie kodumaises originaaldramaturgias möödunud hooajal pakkusid eelkõige kohaspetsiifiliste lavastustena välja tulnud lavastused. Ka nendes toimus tegevus suuremas osas just ajaloos: näiteks Helen Rekkori/Mihkel Seedri „Sitsi silentium” ja Erki Aule (siiani vast isegi tema parim) „Üksikud heledad laigud”, aga ka Indrek Hargla „Nõid” ja Mart Kadastiku „Head inimesed” (mille sisu pole mängukohaga otseselt seotud). Eriline maiuspala nii teksti/dialoogide, loo enda kui stseenide ülesehituse mõttes ning ühtlasi ka oluline oli Urmas Lennuki kohandusega Ilmar Vananurme „Petserimaa igatsus”. Adaptatsioonidest/dramatiseeringutest õnnestumiste üheks ühisnimetajaks on suurteosed, näiteks Kertu Moppeli „Mefisto”. Ja erinevate teoste miksimine või dramaturgi kui autori ja originaalteose mänguline ja huvitav segamine, või siis kogu lähenemisnurk — näitena tooks välja Vahur Kelleri „Marie Roget’ mõistatuse”, Andrus Kivirähki „Juuditi”, Elise Metsanurga „Rogožini” ja Aare Toikka „Romeo ja Julia”. Endiselt toimivad kindlalt ka mujal maailmas läbi löönud materjalid, näiteks Stefano Massini „Lehman Brothers” ja Florian Zelleri „Poeg”.

    Üldises plaanis, suurvormid tulevad õnnestunult tagasi!

    Parafraseerin — viis suurima elamuse andnud lavastust möödunud hooajal: „Lehman Brothers”, Eesti Draamateater, lavastaja Hendrik Toompere jr; „Mefisto”, Eesti Draamateater, lavastaja Kertu Moppel; „Kuritöö ja karistus”, Eesti Draamateater, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.

    Ja et ei läheks ainult Eesti Draamateatri ülistamiseks (millal me üldse niimoodi meie riigi üht esiteatrit oleme kiita saanud nagu praegu… kuigi kui ka kõik viis oleksid sealt pärit, ei tunneks valehäbi ja ülistakski), siis eelmainitute vahele mahuvad ka „Petserimaa igatsus”, Taarka pärimusteater, lavastaja Helena Kesonen, ja „Serafima+Bogdan”, Tartu Uus Teater, lavastaja Ivar Põllu.

    Lisaks, eelkõige just lavastajatööna, tahan välja tuua veel viis lavastust (mis tegelikult kõik ka väga suure tervik­elamuse andsid): Kaili Viidase „Abort”, Tiit Palu „Niskamäe naised”, Ringo Ramuli „Leskede kadunud maailm”, Helen Rekkori „Sitsi silen­tium” ja Renate Keerdi „ÜLT”.

    Meestest „Lehman Brothersi” trio näitlejad Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast (ja ka selle lavastuse muusikud! ). Nendele sekundeerisid eelmisel sügishooajal vaid Andri Luup „Pojas” ning Ursel Tilk, Priit Võigemast, Hendrik Toompere, Uku Uusberg ja Taavi Teplenkov „Kuritöös ja karistuses”. 2021. aastasse jäid kolm vapustavat ja vaimustavat ümberkehastumist ja karakteriseeringut, mis on ühtlasi võimsad ka psühholoogilises registris: Juhan Ulfsak — „Mefisto“, Agur Seim — „Petserimaa igatsus” ja Priit Loog — „Serafima+Bogdan”. Ootan kõiki kolme järgmisel kevadel ka teatriauhinna nominentideks, vastasel juhul oleks midagi väga-väga valesti. Tänavustest kõrvalosadest lisaksin Jan Ehrenbergi „Rogožinis” ja Ringo Ramuli rollid lavastuses „Kui sa tuled, too mul lilli”. Väga mõjuvad ja esiletoomist väärivad olid ka Taavi Tõnisson „Miks me varastasime auto” mitmes rollis ja oma üle mitme aasta (minu arvates) parima rolli teeb ka (muidu ühtlaselt hea) Margo Teder „Juuditi” jobu linnapeana.

    Naistest tooksin 2020. aasta sügisest välja vaid Anu Lambi lavastuses „Nad tulid keskööl”, kuigi kahtlemata oli mitmeid õnnestumisi veel. Ent tõelised vapustused saabusid naistelt alles 2021. aastal; eeskätt pean silmas Henessi Schmidti „Juuditis”, Tiina Mälbergi „Tantsus”, Külliki Saldret ja Ragne Pekarevi „Niskamäe naistes, Ingrid Isotamme „Kasuemas” ja Lauli Koppelmaad „Petserimaa igatsuses”. Henessi nägemise elamus on kirjutades veel liiga värske, aga see võib olla terve 2021. aasta parim naispeaosa. On tähelepanuväärne, milliste hüpetega ta on arenenud ja end teatavast kangusest lahti raputanud pärast veel võrdlemisi hiljutist teatrikooli lõpetamist! Kuhu ta välja jõuab, on põnev jälgida, samuti kogu seda (ka muidu erilist) Koma kõige viimaseks jäänud kursust.

    Ei oska võrrelda eredaimat lavavälist teatritegu laval toimuvaga — teater sünnib ikka laval ja kõige eredamad teatriteod ongi õnnestunud lavastused. Sellel hooajal esietendusid kaks aasta kolmest parimast uuest lavastusest ühel ja samal kuupäeval, 31. juulil (ju siis olid sellel päeval „tähed õiges kohas”): Taarka pärimusteatri „Petserimaa igatsus” ja Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdan” (kolmas on Eesti Draamateatri „Mefisto”, mis juba kevadhooajal lavale pääses.) Ei ole kahjuks selliseid ette sattunud. On selgelt tunda, et kogu koroonaolukord on väsitanud ja muutnud ka elukorralduslikke prioriteete. Ajal mil ei tea kindlalt, kas etendused üldse toimuvadki, aga külastus tuleb ära planeerida, on muutunud lihtsamaks ka loobumine või vähemalt otsustamise edasilükkamine. Siis jällegi pole enam häid istekohti saadaval ja nõnda jääb mõni alguses planeeritud asi vaatamata. Eriti puudutab see kodust kaugemal toimuvaid etendusi. Draamaetenduste tervikut on vast veel siiski võimalik haarata, aga selleks peab olema piisav motivatsioon ja muidugi eeldus, et kõiki pileteid ei tule enda rahakotist välja maksta. Piletihind on kõrge (eriti just Tallinna suuremates teatrites) ja lisaks veel kütus sinna otsa — seega olen küll loobunud ja loobun üha enam. Sellest hoolimata jõudsin nimekirjas olevast 238 lavastusest ära vaadata 130. Need on suuremas osas küll vaid draamalavastused, üksnes käputäis tantsu. Ning peaaegu kõik vähegi eksperimentaalsem on jäänud ajapuudusel kõrvale… olgugi et olen jõudnud arusaamisele, et tantsu- ja füüsiline teater laiemalt kõnetab mind kirjutamisel-analüüsimisel palju rohkem, sest tõlgendusvabadus annab tiivad. Kuid lühidalt kokku võttes teen valiku järgmiste tegurite järgi: 1) kas toimumise aeg ja koht sobib, 2) kas sisu ja teostus kõnetab; kes on autor, 3) kes mängivad, 4) kes on lavastaja. Harva, aga mõnikord siiski mõjutavad ka teiste arvamused. Möödunud hooajal jätsin näiteks „Eramaa” vaatamata, sest negatiivne kriitika oli nii suur. Tundub, et ka ülikõrge piletihind on heaks hoiatuseks. Kalli piletihinnaga tükkide puhul on ka ootused palju kõrgemad ja need õigustavad end üliharva. Oleksin oma ajaga näiteks palju targemat võinud teha, kui vaadata räiget rahamasinat „Stseenid ühest abielust”, mis oli küll keskpäraselt hästi mängitud, aga materjal nii lohakalt rapsitud, et Bergman keerab hauas ilmselt külge. Lavastus ka väga lihtsake — kahtlemata ei aega ega ka piletihinda väärt! Samas polnud see ka aasta kõige kehvem elamus. Rõõmu on iga hea lavastuse ja mõjuva näitlejatöö üle. Tore, et kirjutama on hakatud teistestki teatritegijatest kui vaid lavastajad, autorid ja need, kes laval mängivad. Teater on ju ikkagi kollektiivne kunst. Üllatusi on paraku vähe, aga need on seda mõjuvamad („Petserimaa igatsus”, „Serafima+Bogdan” ja eriti üllatuslik „Mefisto”). Vihastama paneb vaid koroonaolukord. Viimasel ajal olen tähele pannud, et elamuste suurus on tasapisi muutumas polariseerivamaks, vaikselt, aga selgelt pettun sagedamini. Vahepealne keskpärasus liigub vaikselt otstesse. Kuna olen ise suur teatriarmastaja, on raske loobuda, aga mu pereliikmed ei taha enam üldse teatrisse minna, mis on muutnud ka mu enda teatrikülastamise raskemaks. Ja veelgi raskemaks teatrist kirjutamise, sest tavaliselt läheb ühe teksti mõtestamiseks ja vormistamiseks kauem aega, kui etenduse vaatamiseks (aga see aeg on võetud ära perelt, töölt, unelt või muudelt, kasumlikumatelt tegemistelt). Pole siis ka ime, et teatriblogid pole elujõulised ja need võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ainus, mis kriitikat elus hoiab, ongi see, kui teatritegijad ise vaatama kutsuvad.

     

    HEILI EINASTO:

    Ma pole suurem asi reastaja, seda enam, et teatris ei vaata ma ainult uudis­lavastusi, vaid seda, mis parasjagu saadaval, ja nii, kuidas (ajaline, rahaline) ressurss lubab. Seega on pilt üsna kaootiline, mistõttu jagan mõningaid tekkinud mõtteid süsteemitult.

    Kuna tantsu mõiste on kaasaegse/nüüdistantsu tegijate käsituses muutunud sedavõrd avaraks, et on kaotanud täpse sisu, siis võin julgelt öelda, et aasta parim tantsulavastus on „Lehman Brothers”. Mitte nende mõnede lavastuses tehtud tantsusammude või isegi ruumilise koreograafia tõttu, vaid kõige selle tõttu, mida nüüdistantsu väljal tegutsejad armastavad rõhutada: keskendatus (vaimne ja füüsiline kohalolu), esituse viimistletud ja samas ülimalt spontaanne täpsus, tempo hoidmine, kõikide tegijate ühtne hingamine. Kuigi suur osa lavastuse informatiivsest osast seisnes sõnalises tektsis, olid sõnumi edastamisel hoopis olulisemad kehalised vahendid (füüsiline karakter) ja kogu lugu mõjus just seetõttu, et kaasatud oli nii vaataja intellekt kui ka kehameel.

    Balletis pani tugeva teetähise maha Marina Kesleri „Anna Karenina” — mitte üksnes oskuslikult tantsukeeles edastatud jutustusega kirgedest, vaid ka sellega, et kolm koosseisu avasid lugu erinevalt ja näitasid ilmekalt, kuidas samad sündmused võivad olla ajendatud erinevast motivatsioonist. Kõik kolm Annat — kehastajateks Anna Roberta, Laura Maya ja Lola Howard — hüppavad rongi alla eri põhjustel ning kõik nad suudavad need põhjused veenvalt nähtavaks teha. Suur rõõm on näha Ketlin Oja ja Anna Roberta arengut isiksuste ja tantsijatena.

    Läinud aastal tõdesin uuesti, milline õnn ja väärtus on eesti balletitraditsioon, mis rõhutab mõtestatud tantsu, seda, et ka abstraktsena loodud mustritesse saab panna elu ja jutustuse. Balanchine’i „Serenaad”, mida (välis­truppide esituses) olen alati pidanud kauniks vormimänguks, muutus tänu Ketlin Oja, Anna Roberta ja William Newtoni esitusele traagiliste nootidega jutustuseks. (Ansamblimängu suurepärane näide „Lehman Brothersi” tiimi — Mait Malmsten, Guido Kangur, Priit Võigemast — kõrval.) Eriti suurt rolli mängis siin Ketlin Oja, kelle iga liigutus oli mõtestatud ja see mõte jõudis publikuni. (Minu kõrval istus inimene, kes oli teist korda elus teatris balletti vaatamas ja ta oli pisarateni puudutatud.) „Tšaikovskis” ületasid end nimiosalisena nii Jevgeni Grib kui ka Sergei Upkin, erinäolised, erineva tunnetusega, kumbki omal moel veenev. Milline rikkus! Ja kui harva seda kohtab, kui sageli näeb vaid tehniliselt meisterlikku sooritust ilma sisemise rollita (muide, mõlemas meie balletitrupis). Nii et parimate nais näitlejate hulka kuuluvad vaieldamatult nii Anna Roberta kui ka Ketlin Oja ja parimate mees näitlejatena väärivad nimetamist Jevgeni Grib, Sergei Upkin ja William Newton.

    Olen nautinud Eero Epneri ja Kaja Kannu lugusid Sirbis — need lükkavad mõtte tööle, sõltumata sellest, kas nõustud või ei. Alati loen huviga Alvar Loogi, Luule Epneri, Anneli Saro, Madli Pesti ja Jaak Alliku tekste ja analüüse.

    Tegijana tahaksin esile tuua Mehis Saaberi, kes tantsib ja näitleb, koreografeerib (kui on võimalusi), korraldab Rakveres tantsufestivali. Samuti tahaksin esile tõsta Rünno Lahesoo balletifotosid, milles ta suudab jäädvustada ka balletist saadava elamuse ja selle hinguse.

     

    STEVEN-HRISTO EVESTUS:

    Ohvrite ja vägivallatsejate, laiemalt lähisuhtevägivalla toimimismehhanisme avavatel intervjuudel põhinevad draamatekstid „Teises toas” (Eesti Noorsooteater, dramaturgid Mari-Liis Lill ja Priit Põldma) ja „Kui sa tuled, too mul lilli” (Ugala teater, dramaturgid Liis Aedmaa ja Laura Kalle); Eesti äärealade vähemuskeelte väärtustamine võru- ja setukeelse oma- ja tõlgitud dramaturgia väljatoomisel („Godot’d uutõn”, MTÜ Müüdud Naer, autor Samuel Beckett, tõlge võru keelde Jan Rahman, lavastaja Taago Tubin, ja „Petserimaa igatsus”, Taarka pärimusteater, autorid Ilmar Vananurme ja Urmas Lennuk, lavastaja Helena Kesonen); Valgevenet puudutavas kriisisituatsioonis õiguste, vabaduste ja demokraatia põhimõtete toetamine oma ja välismaise dramaturgia esitamisel („Kummardus Valgevenele”, EMTA lavakunstikooli magistrikursuse — Grete Jürgenson, Laura Kalle, Kaija M. Kalvet, Anett Pullerits, Christopher Rajaveer ja Kerli Rannala —  lavakava; „Error 403”, Vaba Lava, autor Nikolai Halezin; „Valgevenemaa 2020”, Vene teater, autor Andrei Kureitšik); mälu, lähimineviku, toimetulemise ja identiteediotsingutega ja ajaloo ning kaasaja varemetel seiklemisega tegelevad teatritekstid ja -rännakud („Põlevkiviõli”, autorid Eero Epner ja Sven Karja, lavastaja Elar Vahter; „Mäletan / Ei mäleta”, Kanuti Gildi SAAL, autor-lavastaja Laur Kaunissaare; „Inimesed ja numbrid”, Vaba Lava, autorid Birgit Landberg ja Mihkel Seeder; „Suurem kui elu”, Uue Loomingu Maja, autor Liisa Saaremäel). „Serafima+Bogdan” (Tartu Uus Teater, dramatiseerija ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu) — kohaspetsiifilisuse ja lavaruumi leidlik kasutamine; „Petserimaa igatsus” (Taarka pärimusteater, lavastaja Helena Kesonen) — igatsuslavastusele poeetilist lisaväärtust andvate lavakujunduse (Triinu Pungits), muusika (Mari Kalkun), liikumise, valguse (Enor Niinemägi) ja video tunnetuslik kombineerimine; „Läbi kukkumine” (Sõltumatu Tantsu Lava) — lavastaja-koreograafi Keithy Kuuspu, trupi (Liisa Saaremäel, Martina Georgina, Agnes Ihoma, Anumai Raska, Arolin Raudva), helikujunduse (Mihkel Maripuu), lavakujunduse (Tõnu Narro), valguse (Mikk-Mait Kivi) läbimõeldud, terviklik ja elamuslik kooslus. Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg („Eden Detail”, Kanuti Gildi SAAL), Sander Roosimägi („Haige mäger”, Kinoteater), Martin Mill („BÄNG” Kinoteater), Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast („Lehman Brothers”, Eesti Draamateater), Priit Loog („Serafima+Bogdan”, Tartu Uus Teater), Agur Seim ja Lauli Koppelmaa („Petserimaa igatsus”, Taarka pärimusteater), Evelin Võigemast ja Märt Avandi („Stseenid ühest abielust”, SKENE Katus Kunstile), Liisa Saaremäel, Aleksander Eelmaa, Christopher Rajaveer ja Anatoli Tafitšuk („Suurem kui elu”, Uue Loomingu Maja), Triin Lepik („Põrgupõhja Uus Wanapagan”, Endla), Juhan Ulfsak ja Britta Soll („Mefisto”, Eesti Draamateater), Veiko Porkanen ja Jaanus Tepomees („Ulmlejad”, Vanemuine), Helena Lotman, Hilje Murel ja Priit Võigemast („Kuritöö ja karistus”, Eesti Draamateater), Andri Luup ja Jass Kalev Mäe („Poeg”, Theatrum), Harriet Toompere („Keiserlik kokk”, Eesti Draamateater), Anu Lamp („Nad tulid keskööl”, Tallinna Linnateater), kogu trupp („Carmen”, Paide teater ja Must Kast), kogu trupp („White Elk / Valge põder”, Fine5 Tantsuteater), Külli Teetamm („Kadunud kodu”, Saueaugu Teatritalu), Kristiin Räägel, Simo Andre Kadastu ja Jan Ehrenberg („Vabalt peetavate kanade munad”, Polymeri Voyadzer/Tallinna Linnateater). 99-tunnine kestvuslavastus „Kuhu minek” (CPPM, Kanuti Gildi SAAL, eˉlektron), mida esitati samaaegselt EMTA mustas saalis ja veebis ning mille autorid-esitajad olid EMTA kaasaegsete etenduskunstide rahvusvahelise magistrantuuri tudengid. Samuti EMTA kaasaegsete etenduskunstide festival „CPPM Manifestal”, mis võttis kokku kaasaegse etenduskunsti magistritudengite kaks aastat toimunud arengu koos põnevate loominguliste lähenemiste ja positiivsete elamustega (näiteks „Seis, näita end!” — Ragnar Uustal, „Suurem kui elu” — Liisa Saaremäel, „Keha, kus elada” — Seren Oroszvary, „Läbi kukkumine” — Keithy Kuuspu, „Mesilase asi” — Iveta Pole, „Ja taaskord me oleme üksi” — Marshall Stay). Mõlemad ettevõtmised rikastasid kodumaiste ja rahvusvaheliste etenduskunstnike eriilmelise loomingu kaudu siinset etenduskunstide maastikku. Paide teatri kunstiprojekt „Paide 3000/Ühe kogukonna utoopia” kunsti ja kunstniku võimalusest ja ehk isegi kohustusest kogukonna suikunud kujutlusvõime äratamisel ning nende kahe pooluse ühestoimimisest. Hoogu koguv projekt väärib väljatoomist eelkõige initsiatiivi tõttu tegelda seni veel harvaesinevalt süvitsi kogukonna ja kunsti suhete diagnoosimise ja ravimisega pretensioonitu dialoogi loomise kaudu. Pandeemiast tingitud katkestused ei ole kaasa toonud selliseid muudatusi, mis annaksid erilist põhjust seniseid teatrijälgimise kriteeriume ümber hinnata. Meie harjumuspärane teatrimaastik ei ole pandeemia tuultes kannatanud, küll aga on pandeemia muutnud märkimisväärselt keerulisemaks või lausa võimatuks vahetu osalemise teatrifestivalidel. Pikas perspektiivis võib see saatuslikuks saada kodumaise teatripildi objektiivsele hindamisele. Sel suvel vaatasin teadlikult ära peaaegu kõik suvelavastused ning taset võib pidada üpris heaks. Kuid kahju on vaatajast, kes õigete soovituste ja publikust lugu pidava reklaami puudumisel võib vaid ühe õnnetu valiku tõttu selles žanris tõsiselt pettuda. Kuna suveteatrit tehakse sageli üksikprojektidena, on vaid pettunud publik, või mõnel juhul aus kriitik see, kes saab teiste objektiivsete mõjutajate (loomenõukogud vms) puudumisel oma pettumust välja näidata. Ka sellest suvest saab välja tuua ebaõnnestujaid, keda saatsid võimendatud reklaam ja hind, kuid tühjavõitu sisu ja tegemine („Eramaa”, Pootsi veinimõis; rokkooper „Johnny”, Tartu laululava).

     

    INNA GRÜNFELDT:

    Kuidas võtta vastutus vastamiseks, kui lõviosa hooajal teatrilavadele jõudnust on nägemata? Huvitav, kas keegi on suutnud  k õ i k  lavastused ära vaadata? Tema oleks asjatundlik vastaja. Muud vastused on kujutlusvõimest kantud. Aga kui sellist isikut polegi? Sellest vähesest, mis nähtud, rõõmustas eesti asja ajamine virgutaval viisil „Haigest mägrast” „Petserimaa igatsuseni”. „Haige mäger” (Kinoteater), „Millest tekivad triibud” (Eesti Draamateater), ooperisümbioos: „Rinaldo” ja „Tavaline ime” (mõlemad Rakvere teater). „Haige mäger” — trupi täpne ja mõjus kooshingamine, Sulev Teppart lavastuses „Liblikas”, lavastuse „Millest tekivad triibud” näitlejakolmik, Volli Käro „Lõppmängus”. Lugupidamist väärib teatrite lavapealse ja lavataguse rahva tahe ja pingutus heitlikes tingimustes selle nimel, et parimat pakkudes kohtuda publikuga. Andres Noormetsa „Päevik”. Vaatan ära kõik Rakvere teatri lavastused. Kaugemate punktide asjus kuulan oma sisetunnet ja usaldusväärseid allikaid. Eriti koroonatingimustes. Jätkuvalt teeb muret ja nörritab etenduse ajal telefoni näppivate inimeste lugupidamatus näitlejate ja kaasvaatajate vastu.

     

    HENRI HÜTT:

    (Kaasaegse) etenduskunsti formaa­di­laienduste rägastikus on järjest põnevam jälgida, milliseid väljundeid on turule (reinkarneeritult) tekkimas. Kui vaatemängulisuselt võtta ära tema suurejooneline tunnistamise võimalikkus, hakkab juhtuma kõikvõimatuid sahistamisi. Kord leidub otsingulisust instrueeritud jalutussessioonis, siis järjest kummalisemaid ruume läbides, telefonikõnes, sõnumites, kirjades, presentatsioonides, kogukonna kaasamises, sada muud vahepealsust, kuni toksiliste netieksperimentalistika variatsioonideni välja. Sisuliste vorminihete õitseng! „Untitled”, Karolin Poska EKA magistritöö Alexela kontserdimajas. Kasumliku suurruumi alistumine üks-ühele mõttevahetuseks. Tants, meenutused, mõõtmete võimendamine ning ruumiga priiskamise leidlikkus täistuuridel. „CPPM Manifestal: Suurem kui elu” (EMTA, Uue Loomingu Maja). Miniatuursete motiivide kaudu loodud maailm, mille poole Kunst varem ei olnud vaadanud. „*******” (Von Krahli teater/Ekspeditsioon/Paide teater). Mille kõigega on võimalik mängida (ja arvestada), kui pole ühist, alfabeetiliselt määratletud nime. Sürreaalsed ruumi ja tegevuse metamorfoosid. Artjom Astrovi mahasülitamine lavastuses „Gangstarap” (Kanuti Gildi SAAL). Ükski süljelärakas pole varem nii palju subkultuurilises arusaamissfääris muuta suutnud. Esitajate (Riina Maidre ja Simeoni Sundja) individuaalne väljajuhatav saatmine lavastuses „Mäletan / Ei mäleta” (Kanuti Gildi SAAL), mille saatel ruumid Tõnismäel ning nendes sisalduv info samm-sammult olemast lakkasid. Kurb-ilus ragisev kaduvus. Valguse- ja audiovisuaalsete lahenduste immersiivsus lavastuses „CPPM Manifestal: Ja taaskord me oleme üksi…” (EMTA, Uue Loomingu Maja, autoriteks Oliver Kulpsoo ja Mikk-Mait Kivi). Viimane, totaalse rahu leidmise maagiline ruum Karolin Poska lavastuses „Sinu nirvaanale” (Kanuti Gildi SAAL). Viimane, silmaiiriseid põletamiseni puudutav stseen lavastuses „Täna õhtul lorem ipsum” (Von Krahli teater). Pimedas nähtu pole kunagi varem olnud sedavõrd kujundlik. Uue Loomingu Maja ehk ULMi ambitsioonikas algus, kunstilise tegevuse propageerimine ja kultuurse ööelu arendamine Manufaktuuri kvartalis. Jälgin huviga teatri Schauspielhaus Zürich: Pfauen eksperimentaalväljaannet veebis, milles kohtab väga eriilmelisi artikleid (laiendatud tähenduses), mis aitavad selgemalt mõista vaataja ja vaatemängu loojate vahelist seost. Lavastajate omavahelised vestlused, visuaalsed esseed, graafilised novellid, hüperlinkviidete jada, artiklid, klubikroonikad, teatrifuajeede muusikalised kujundused ja palju muud. (https://www.schauspielhaus.ch/de/journal/) Suuri (harjumuste) muutusi pole ette tulnud. Olen endiselt hüperproduktiivne kõikvõimalikku äärealadel toimuvat tunnistama ja märkama. Siiski, üheks muutuseks võib pidada väledamaks treenitud reaktsioonikiirust, sest limiteeritud kohtade tõttu on etendustele pääsemine muutunud üha keerulisemaks. Etenduskunst teenib sellega (tahtlikult või tahtmata) rokkstaari staatuse, sest väljamüüdus on kindlasti šeff nõudluse märk. Kui ma mõtlen (viimase aja) sotsiaalse aktivismi või kunsti/kultuuri ümber toimuvate ning performatiivsena tõlgendatavate kõikumiste peale, siis ei pane liialt imestama, miks kujunes „Balti kett 2021” just selliseks sõnumikandjaks või miks istub Jaak Joala kuju Viljandis omaette kandilises maailmas. Tõekuulutamise lõputu janu pimestab edukalt paljutki. Teater jätkaku ikka reaalsuses kaheldavusega tegelemist, lineaarsetele skaaladele kõrvalharusid luues. Nii jõuaks ehk valutumalt vastutusejärgsesse (post–responsibility) sfääri, rakendades ka teisi meeli peale informatsioonimeele.

    Ja veel. Kui muusikas tegi comeback’i kujul maailma päästmise katse kollektiiv ABBA, siis kaasaegses tantsus ja etenduskunstis võiks sarnaseid comeback’i-versioone ridamisi esinema hakata. Alustada võiks näiteks kollektiivist Box RM. Järjest tundlikuma tuleviku võimalik aseaine.

     

    MARIS JOHANNES:

    Eesti Draamateatril on hästi läinud nii tõlgitud dramaturgia („Lehman Brothers”, „Mefisto”) kui ka omamaiste tekstidega („Kust tulevad triibud”, „Talupojad tantsivad prillid ees”). On publikut, lavalist kirge. Meel saab lahutatud ja siis jälle kokku pandud. Olen eesti dramaturgia fänn; siit ka mu kolmik.

    „Kust tulevad triibud” — autor Urmas Vadi dialoogis Eduard Vildega. Väga ebatraditsiooniline ja värske klassikukuvand, mis hakkas tööle tänu pühendunud trupile ja mängupaigale Vilde muuseumis.

    „Põrgupõhja uus Wanapagan” — lavastaja Kaili Viidase ja Endla trupi käsitus metsmehe ja tsivilisatsiooni kokkupõrkest. Tsivilisatsioon on hukas, aga metsmees seda parandama ei küüni. Uhke kunstnikutöö Arthur Arulalt, Ago Andersoni Wanapagana ja Triin Lepiku Juula jõuline duett.

    „Serafima+Bogdan” — võsateater, kus mitu liini jooksis lihtsalt võssa, aga lugu andis tragöödia mõõdu välja. Ehmatas, kainestas, kurvastas, vastavalt sellele, kui palju ise romaani mäletasid ja kaasa elasid.

    Kolm meest laval jutustavad ühe neile võõra juudi perekonna lugu ja see lugu ei lase sind lahti; neli tundi hoiab kinni, on lõbus ja kurb korraga. Ja siis veel tunne, et oled ühe maailmaajaloolise sündmuse tunnistaja, mis sest, et see kõik on juhtunud Ameerikas. Meistriklass Priit Võigemastilt, Guido Kangurilt ja Mait Malmstenilt — kuidas nad üksteisele hagu alla viskavad, jutujärje üle võtavad, kaasa kajavad.

    Jaan Rekkor ja „Vaade sillalt” Endla teatris. See, mis juhtus Ameerikas 1950-ndatel, on nüüd seitsmekümneaastase nihkega meie juurde jõudnud. Karda võõrast, ta on kahtlane, rikub elu, tungib perekonda! Rekkori rahulikult mängitud hüsteeria annab äratundmise.

    Juhan Ulfsaki Mefisto — näitleja oma edevuse ja maailmavaluga. Ei tea, kui palju seal on omaaegset Gustaf Gründgensit ja kui palju Juhan Ulfsakit, aga igatahes põnev on vaadata ja kaasa tuksuda teatrikunstiliste ja poliitiliste valikute virvarris.

    Aleksander Eelmaa „Kadunud kodus” — kui lavaelu ja päriselu lähevad pöördesse, kui lahkumine kodust saab igaviku mõõtme, nagu juhtus esietendusel Saueaugul.

    Raskelt kätte tulnud „Serafima+Bogdan”: kauge kant, Peipsiveere eksootika oma sibulateega, Voronja galerii lummus, Annika Haasi fotod Kasepää ambulARTooriumis, paduvihm, rääbised, rahvasumm ja ummikud väikeses Kolkja külas. Ja lõpuks etendus kõrvaklappides. Tagurpidi ja edaspidi. Kui Vahur Afanasjevi romaan meeles, ei tekitanud aja tagurpidi voolama panek probleeme. Ainus, mida igatsesin, oli vanausuliste teema — mis teha, kui linnapoistele olid hipid südame­lähedasemad.

    Mulle meeldib Ivar Põllu mastaapne lavastamisstiil; kogu sibulatee oli ellu äratatud (nagu Joala etenduse ajal Narva). Selles kontekstis on ajastu- või detailitruudusest olulisem totaalne mäng, mille keskele vaataja lennutatakse. Kujutis ja reaalsus segunesid nagu korralikus simulaakrumis. Peipsiveer vedas selle mängu välja.

    Ju pole ise kirglikult kaasa elanud; jään huviga ootama, mida teised vastavad. Valikupõhimõtted on jäänud samaks: tekst ja lavastaja on olulised. Suvelavastuste puhul ka geograafiline asukoht. Veebiteatri fänn ma ei ole. Tahan kiita kunstnikku, kes paneb lavastuse raami, ehk siis Kristjan Suitsu tööd Tallinna Linnateatri „Balti tragöödiaga”. Tegu on julge ja värske materjalivalikuga Karl Laumetsalt — üldse mitte teatrisõbralik memuaristika. Koos hoidis seda lugu kujundus, mis oli tugi nii meeleolule kui kontseptsioonile ja tegi lavastuse esteetiliselt nauditavaks. Neid lavastusi, mis tigedaks teevad või tüütavad, olen suutnud vältida, elukogemusest ja teatrikogemusest on abi. Mis ei pruugi meeldida, seda ei pruugi vaadata ja elu on ilus.

     

    KARMEN JUHKAM:

    Esimese hooga meenuvad eelkõige kodumaise dramaturgia näited. Huvitavad ja tänuväärsed on olnud Tartu Uue Teatri logistilised katsetused, nagu näiteks lavastused „Serafima+Bogdan” ja „Video: Täielik šokk, sündmuskohal kaos, tuvid minestuses”. Terviku kokkupanemine nõuab sellistel juhtudel vaatajalt suuremat pingutust ning mõnel puhul on vajalik lausa mitmekordne vaatamine (mida minu meelest võikski sagedamini teha). Ka Musta Kasti „Memme” narratiivne pusle oli nauditav ja vorm täitis seejuures sisulist eesmärki. Lisaks tooksin välja Kinoteatri lavastuse „Haige mäger”, mida iseloomustas mäng erinevatel tasanditel ja erinevate tasanditega. Hästi kirjutatud tekst, mis pakkus äratundmisrõõmu vanemale põlvkonnale ja võttis kokku teatava igatsuse, mis võib nooremal põlvkonnal kultuurielu ajalugu õppides tekkida, pakkudes sealjuures sellele igatsusele ka leevendust. Paraku kipuvad parimatele või põnevamatele lavastustele mõeldes esimesena meenuma tugeva emotsionaalse impulsi andnud lavastused ning kuigi kriitik või teatriteadlane võiks püüelda objektiivsuse poole, luban siinkohal endale häbitut subjektiivsust. Juba esimesest hetkest köitis Eesti Draamateatri lavastus „Lehman Brothers”. Lavastuse iga komponent oli stiilipuhtalt ja eeskujulikult vormitud: eepiline visuaal, leidlik muusikaline kujundus ja kolm suurepärases vormis näitlejat. Üks eelmise aasta nauditavamaid vaatamiskogemusi! Veidi nõrgema, kuid sama sooja mälestuse jättis Taarka pärimusteatri „Petserimaa igatsus”, mis oma mitmete poeetiliste kihtide ning kohaspetsiifikat ületavate tõlgendustega piiridest ja igatsusest kõnetas ka teisest Eestimaa otsas kohale sõitnud vaatajat. Renate Keerdi „ÜLT” oli minu jaoks kui väike puhkusekruiis assotsiatsioonide merel. Oluline polnud lõppjärelduseni jõudmine või iga stseeni dekodeerimine, vaid vaatamisprotsess ise, näitlejatega koosmõtlemine ja -olemine. Lavalise kohalolu mõjuvaima näitena tooksin esile lavastuse „Läbi kukkumine”, kus sai ennastunustavalt jälgida kuue etendaja vaikset intensiivsust.

    Paide teatri „Poeetiliste konsultatsioonide” puhul on võib-olla lavalisest kohalolust keeruline rääkida, kuid sellegipoolest tahaksin ettevõtmist esile tõsta. Võrguteatri, erinevate salvestuste ning siin-ja-praegu-teatri võrdluses on peamise märksõnana esile toodud just kohalolu (või enamasti küll selle puudumist). „Poeetilised konsultatsioonid” lahendas selle otsese dialoogivormiga ja kahe inimese kohalolu (intensiivne kohalolu just etendaja poolelt) oli kogu kohtumise aluseks.

    Hooaeg 2020/21 on möödunud erinevate piirangute ja kultuuriministrite ning nende (eba)pädevuse varjus. See sundis teatritegijaid katsetama uute vormidega, kuid isegi kõige „lollikindlama” lavastuse väljatulekul oli oht takerduda piirangutesse. Konkreetse situatsiooniga arvestamine tagas aga selle, et Tartu Uue Teatri „Kõigi piirangute lõpp” sai kohtuotsuse abil kõigest hoolimata esietenduda. Kuigi tegemist oli valdkonnasisese probleemiga, sai teater seekord midagi muuta ja end kuuldavaks teha. Võib ju loota, et selle sündmuse valguses ollakse piirangute kehtestamisel edaspidi teadlikumad erinevate kultuurivormide võimalustest ega minda kõike ühe mütsiga lööma. Tekst, mille juurde ikka ja jälle oma mõtetes tagasi lähen, on Paavo Piigi ja Heneliis Nottoni Levilas ilmunud „Kuidas tehakse näitlejat”. Põhjalik, vajalik ja enesekriitiline pilk teatriõppe pahupoolele. Kui arvuti tarkvaras esineb tõrkeid, proovitakse sageli taastada viimane töötav versioon. Mulle tundub, et inimesed toimivad paljuski samamoodi ja nende valikukriteeriumides pole suuremaid muutusi toimunud. Endiselt on olulisel kohal teema, tegijad ning tuttavate ja kriitikute soovitused. Geograafilised ja logistilised küsimused on enamasti teisejärgulised. Küll aga võib mõni teatrikülastus jääda kõrge piletihinna taha. Pileti enda hind võib olla küll igati põhjendatud (kuigi on ka vastupidiseid näiteid), kuid külastuse kogumaksumus võib vahel osutuda liiga kopsakaks. Üheks märgatavaks muutuseks on ka otsustamise spontaansus. Kui varem oli kuudepikkune piletite etteostmine üsna tavaline, siis nüüd on lihtsam mõelda nädala lõikes. Aina rohkem on märgata teatri väljumist oma elevandiluutornist ja liikumist kogukonna poole. Olgu siinkohal välja toodud näiteks Paide teatri projekt „Paide 3000”, festivali „Läbi linna” raames toimunud rännaklavastus „Läbi linna: Karlova” või „Minu Narva — Моя Нарва”. Julgen arvata, et see tendents süveneb järgnevatel aastatel veelgi. Kas see on katse teatri elitaarsust vähendada, argisust poetiseerida või anda lihtsalt hääl ja vahendid enda kuuldavaks tegemiseks erinevatele kogukondadele, ei oska ma veel öelda. Oluline ja vajalik samm või vähemalt pilguheit neljanda seina taga istuva inimese poole on see sellegipoolest. Teater on oma olemuselt ju siiski dialoog, ei maksa seda unustada.

     

     

    KAJA KANN:

    Sel aastal on eriti keeruline vastata ankeedi küsimustele. Esmalt tundub, et pole üldse teatris käinudki. Veidi mälus sorides tulevad ikka mõned käimised meelde: paar kõrvaklappidega ja mõned arvuti vahendusel kogetud, rohkem siiski füüsilist kohalolu nõudnud, millest omakorda kümmekond riigiteatris, poole rohkem riigi toetatavas erateatris ja mõned ühekordsed projektid.

    Üha tühisemaks muutub minu jaoks kategooria hea/halb ja üha olulisemaks spetsiifiline põnevus — et kas oli huvitavam, kui kodus raamatut lugeda või filme vaadata — ning küsimus, kas teatril kui kunstivormil on iseseisev ja eriline ülesanne, mis ei kuulu mõnusa meelelahutuse valdkonda.

    Üllatusliku kogemuse pakkus Liis Varese ja eˉlektroni platvormil esitletud lavastus „Kõik loeb/The Reader”. Suurepärane tõestus, et teatrit on võimalik vahendatult kogeda, kuid ainult siis, kui konkreetset meediumi täiega arvesse võtta. Lisaks ideele ja selle teostamisele teadvustas lavastus ka vaataja olukorda.

    Kõige rohkem pakkus peamurdmist ja üllatavaid uus teadmisi teatri kohta Von Krahlis etendunud Mart Kangro lavastus „Täna õhtul lorem ipsum”, just sellepärast, et avanes võimalus vaadata kõiki nelja versiooni lavastusest. Koroonaajal oli eriti mõnus süveneda ühte konkreetsesse asja, selle asemel et joosta läbi kõikvõimalikud erinevad teatrietendused. Lavastuse kontseptsioon tõi esile näitlejate tänamatu töö ja andis võimaluse näha, kes, mis situatsioonis ja kuidas olukordi lahendab. Selgus, et lahendusi mänguks on alati rohkem kui kaks ja need kõik võivad olla head lahendused. Või siis vastupidi, et kui ei teki kõhklust ja viga laval, siis pole seal ka midagi lahendada. Seega peab kiitma kõiki näitlejaid: Jörgen Liik, Marika Vaarik, Mari Abel, Rasmus Kaljujärv, Ursel Tilk, Katariina Tamm, Markus Truup ja Ingmar Jõela.

    Samuti sisaldavad riskifaktorit Paide teatri tegemised, kus meelelahutus on vaid meelitamiseks. Otsitakse võimalusi luua suhteid teatri ja kohaliku kogukonna vahel ehk siis mõtestada teatrit taas ümber. Toimetatakse meeskonnas: Kirill Havanski, Jan Teevet, Kenn-Erik Kannike, Maria Paiste, Johannes Richard Sepping, Oliver Issak, Harri Ausmaa ja Margaret Tilk.

    Ülejäänud lavastused kuuluvad minu hinnangul meelelahutussektorisse, mille võib räige kriisi olukorras ka mõneks ajaks pausile panna. Rõhutan veel kord, et nägin väga vähe.

     

    ANDREI LIIMETS:

    Noorsooteater ja „Teises toas”

    Eesti teatrimaastik on sedavõrd lai, et kõigi arengute ning sähvatustega on keeruline kaasas püsida. Üheks olulisemaks väikeseks nihkeks viimase aasta jooksul on siiski olnud nime vahetanud Eesti Noorsooteatri ehk endise Nukuteatri kerkimine nišiasutusest oluliselt laiema ühiskondliku ambitsiooni ja haardega teatriks. Ükski teos ei illustreeri seda paremini kui Mari-Liis Lille ja Priit Põldma dokumentaallavastus „Teises toas”, katse rääkida paljusid peresid painavast koduvägivallast korraga nii noortele kui täiskasvanutele.

    Tegemist on kahe saali vahel jaotatud ambitsioonika ettevõtmisega, mis annab hääle ja näo nii vägivalla ohvritele kui toimepanijaile. Teema tõttu paratamatult sünge, raske, kohati kogu hapnikku kinni keerav lavastus avab ometi lõpus nii metafoorselt kui otseselt akna ning laseb õhu ja valguse sisse. Silmapaistva trupi (Doris Tislar, Risto Vaidla, Anti Kobin jt) seast vääriks erilist esiletõstmist ning kõikvõimalikke preemiaid Sander Roosimägi sotsiopaatilise Brentina.

    „Teises toas” pole õnneks ainus Noorsooteatri katse oma ampluaad ja sihtrühma laiendada. Kevadel võeti kavva samuti ühiskondlikult tundlik „Miks me varastasime auto”, sügisel satiiriline „Ninasarvik”. Isegi Priit Pärna nooremale eale suunatud, „oma peaga mõtlemiseni” jõudev „Tagurpidi” on omandanud ootamatult päevakajalise kaalukuse.

    Täiesti eraldiseisvaks institutsiooniks on aga kujunenud Renate Keerd, kelle aasta algas „ÜLTiga” Noorsooteatris ning lõpeb lavastusega „LOOD” Tartu Uues Teatris. Mõned on ette heitnud, et Keerd kordab pidevalt iseennast, kuid kattuvaid ja ristuvaid motiive võiks pigem näha lokkava fantaasia ideede risttolmlemise ja üksteist viljastava arenguna. Mitte keegi ega mitte miski muu ei paku Eesti teatris nii palju puhast rõõmu!

     

    „Vabaduse festival” ja „Inimesed ja numbrid”

    Mõnevõrra vähekajastatud, kuid äärmiselt märgiliseks sündmuseks eesti teatris oli „Vabaduse festivali” toimumine tänavu suvel Narvas. Tänu Poolast kohale kärutatud, eos provokatiivse „Mein Kampfi” reklaamide ümber lahvatanud protestidele leiti negatiivset meediakaja peamiselt lavavälistel põhjustel. Vägeva algatusega on tegemist ennekõike sümboolselt — aastakümneid kiratsenud piirilinna toodi kokku Euroopa vastupanuteatri eliit.

    Vaba Lava tööd tuleb tunnustada laiemalt. Baltimaade lähiminevikku käsitleva kuraatorprogrammiga on kombatud eri võtmetes mitmeid olulisi teemasid. Tulemuseks on rida märkimisväärseid lavastusi: Eesti-Läti-Leedu teljel liikuv „Mul oli nõbu”, Valgevene režiimi kuritegusid käsitlev „Error 403”, tonaalselt hoopis teise äärmusse paigutuv, võrratult muhe „Kaks garaaži”.

    Eredaim elamus nii Vaba Lava repertuaarist kui ka „Vabaduse festivali” kavast viib aga teatrihoonest kaugele. Birgit Landbergi „Inimesed ja numbrid” võib vabalt olla ambitsioonikaim ruumiline töö viimaste aastate eesti teatris, mis õigupoolest väljub raksuga kõigist klassikalise teatri raamidest ning omandab pigem sotsiaalse osalusvaatluse mõõtmed. Juba Tallinna korterite ja sotsiaalsete kihistuste vahel tiirutada polnud mitte ainult põnev, vaid ka valgustav elamus. Teha sama Narvas oli aga, eriti eestlastele, veelgi võimsam kogemus. Riik võiks üldise sidususharjutusena toetada etenduste jätkumist kõigis Eesti linnades.

    Ruumipõhine, ümbritsevat keskkonda nii vormiliselt kui ka sisuliselt ära kasutav teater on jalad lõpuks korralikult alla saanud. Võimalust ruumis ringi liikuda pakkus näiteks Paide teatri ja Von Krahli ühistöö „*******”, ümbritsevat keskkonda kasutasid aga mõjuvalt ära Misanzeni „Sitsi silentium” Balti manufaktuuris ja muidugi selle suve suurlavastus, Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdan” Peipsiveerel Kolkja külas.

     

    Draamateater ja Lehman Brothers”

    Suurtest teatritest paistab eriti silma Draamateatri jätkuv renessanss oma kunstilise juhi Hendrik Toompere jr juhatamisel. Kui näiteks Linnateater pole siiani oma keskealise keskklassi laisast letargiast üle saanud, siis Draamateatri lavale on jõudnud ridamisi kunstiliselt silmapaistvaid ja ka ühiskondlikult kõnekaid lavastusi. Neist enim tähelepanu pälvinud tulevärk — ja seda täiesti õigustatult — on kahtlemata mullu sügisel lavalaudadele jõudnud „Lehman Brothers”. Stefano Massini elutöö mõõtu rütmiline käsikiri ühe perekonna ja Ameerika kapitalismi loost läbi pooleteise sajandi anti tänavu eesti keeles ka raamatuna välja. Tegemist on korraliku rokk-kontserdiga ja seda mitte üksnes näitlejate triumviraadilt Mait Malmstenilt, Guido Kangurilt ja Priit Võigemastilt, vaid ka tõlkijalt Margus Alverilt.

    Võigemasti viimaste aastate töö on üleüldse hämmastav õnnestumiselt õnnestumisele liikumine, olgu filmirollides, teatrilaval või lavastajana. „Lehman Brothersi” kõrval ei saa mööda ka tema käe all valminud Kinoteatri satiirist „BÄNG” Naissaarel, mille näitlejad (Henrik Kalmet, Teele Pärn, Martin Mill, Aarne Soro, Maarja Mitt, Mikk Jürjens) vääriksid aasta ansambli tiitlit, ega tema võimsast sooritusest Pofiri Petrovitšina Ojasoo–Semperi kunstiliselt ülivõrdeid väärivas „Kuritöös ja karistuses”.

    Lõpetuseks, teatrihooajale 2020/21 tagasi vaadates tasub meeles pidada, et ehkki Von Krahli teatri „Pigem ei” esietendus mullu märtsis, jõudis ta pärast piirangutest tingitud pausi laiema publikuni alles sügisel. Tuleb tagantjärele vaid kiita, et teatriauhindade žüriid suunasid oma tunnustuse (lavastajapreemia Juhan Ulfsakile, näitlejapreemia Marika Vaarikule ja Jörgen Liigile, muusikalise kujunduse auhind Jakob Juhkamile) ainuõigesse kohta.

     

    VALLE-STEN MAISTE:

    Klassikatõlgenduste seast tõusid ilma mingi kahtluseta esile Kertu Moppeli „Mefisto” ja Ojasoo–Semperi „Kuritöö ja karistus” Draamateatris. Terase sotsiaalse närvi ja tundlikkusega Moppel on ühendanud Klaus Manni natsiaja ilasust peegeldava romaani ja selle István Szabó kommunistliku oportunismi kogemusest mõjutatud ekraniseeringu Eesti tänapäevamuredega. „Kuritöös ja karistuses” näeme tavapärase Dostojevski psühholoogilise meisterlikkuse imetlemise kõrval tema suurvene šovinismi, vertikaalsete igatsustega liialdamise jms rafineeritud pila, mis mõjus väga elutervena. Välismaise dramaturgia poolelt ei saa alahinnata ka publikumagnetiks kujunenud „Lehman Brothersit”, mis räägib kõige lagunemisest, kui vahetu hoolimine asendub vahendliku, instrumentaalse kasumijanuga.

    Kodumaise autoriteatri tegemistest paelusid enim Von Krahli „Sa oled täna ilusam kui homme” ja „Täna õhtul lorem ipsum”, milles mõjuvalt kontrastsel poeetilisel moel esitatakse tuttavlikke olmepilte vormiveiderduste, Oulipo-rühmitusele omaste stiiliharjutuste jms kastmes. Suurepärane oli Renate Keerdi David Lynchi maailma meenutanud „ÜLT”. Pere- ja suhtevägivalda käsitlenud Mari-Liis Lille ja Priit Põldma „Teises toas” ning Liis Aedmaa ja Laura Kalle „Kui sa tuled, too mul lilli” ei olnud pelgalt ülivajalikud, vaid ka põhjalikult ja sügavuti ette valmistatud, vormiliselt leidlikud kunstitööd.

    Väga läksid korda ka meie keha ja kehalise kasvatusega seonduvaid hoiakuid torkiv „Mängu ilu” Tartu Uues Teatris ning teostuslikult pikantne ja sotsiaalmajanduslikult mõtlemapanev Birgit Landbergi „Inimesed ja numbrid” Vabal Laval. Tunnustada tahaks sotsiaalselt tundlikku ja naisvaatepunkti oluliseks pidavat Helen Rekkorit ja tema „Sitsi silentiumi”. Väga omapärases vormis väljendas eri ajastute ja ideoloogiliste režiimide garaažiromantikat Vaba Lava „Kaks garaaži”. Soovimatust nõukaaegsest kollaboratsionismist rääkis ilmekalt Vaba Lava „Keegi KGBst”.

    Parim teatripoolne reaktsioon pandeemiale on Ivar Põllu „Kõigi piirangute lõpp”, mis lahkab suletuse ja hirmude mõju inimpsüühikale ja inimestevahelisele usaldusele. Kodumaine klassika elustus kõnekaimalt Viidase ja Kiluski „Põrgupõhjas”, kus nägime tänase ahnuse esteetiliselt ja moraalselt mõjuvat peegeldust. Eesti dramaturgia seast tõusid esile ääre­maa friikide olmet karikeeriv Piret Jaaksi „Valged põdrad”, millele Andres Noormets psühhedeelselt voolava kuue andis, ja VAT-teatri urbanistlik düstoopia „Tallinnville”, samuti kummaliselt lummava atmosfääriga, sissejuurdunud sotsiaalseid rolle ja stereotüüpe murdev Andrus Kasemaa ja Priit Põldma „Leskede kadunud maailm”.

    Suur positiivne üllatus oli samuti vanadest naistest rääkiv Natalja Matšenene ja Eduard Tee „Aeglane hingamine”, mille teemadeks vananemine ja surm, aeglaselt elamine, hetke nautimine oludele vaatamata, samuti eestlaste ja venelaste ideoloogilised erimeelsused ning vahetu inimlikkuse vajalikkus ja võimalikkus nende kiuste. Omaette fenomen meie teatripildis on MTÜ Müüdud Naer, kes klassikat võru murdes esitades pakkus mullu senistest parima Rünno Saaremäe „Jaanitule”. Ja tänavusuvine Becketti „Godot’d uutõn” ei jäänud läinudaastasele muljele alla, olles elamuse poolest täiesti kõrvutatav Mati Undi lavastatud „Lõppmänguga”, parima Beckettiga, mida näinud olen. Kagu-Eestisse tuleb luua tugev institutsionaalne teater — ka Helena Kesoneni „Petserimaa igatsus” oli lummav isegi video vahendusel.

    Uuema välisdramaturgia lavastamisel tõusis esile SKENE Katus Kunstile, kes kommertsliku ja vaimuvaese suveteatrikarusselli kvaliteeti märkimisväärselt kergitas. Võib ju küsida, miks peab kultuurisõdadest ja (John Keane’i ristitud) uusdespotismist rääkivat lavastust „BÄNG” mängima Naissaarel Kaljuste küünis enne merel veine ja konjakit imenud väikekodanlastest massiauditoorimile, selmet tulla publiku ette Saverna kaupluse esisel platsil. Ent SKENE „BÄNG”, vahendeid mittevalivast edukultusest rääkiv „Ujuja” ja Ingmar Bergmani rämeduse kõrval armsalt mahedake „Stseenid ühest abielust” olid sisukad ja tõsiseltvõetavad lavastused ja seda mitte ainult lameda suveteatri, vaid kogu hooaja kontekstis.

    Kolmega on võimatu piirduda: „Mefisto”, „Kuritöö ja karistus”, „Sa oled täna ilusam kui homme”, „ÜLT”, „Teises toas”, „Täna õhtul lorem ipsum”, „Lehman Brothers”. Juhan Ulfsak „Mefistos”; Priit Võigemast „Kuritöös ja karistuses” ja „Lehman Brothersis”; Priit Loog „Serafimas+Bogdanis”; Sander Roosimägi lavastustes „Teises toas”, „Kadunud kodu” ja „Haige mäger”; „Lehman Brothersi” trupp, bänd, liikumine ja lavakujundus; Helena Lotman, Uku Uusberg, Taavi Teplenkov ja kogu ülejäänud trupp „Kuritöös ja karistuses”; Uku Uusberg, Alo Kõrve ja Tõnis Niinemets „Ujujas”; Mari Abel ja Marika Vaarik lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme”; Nero Urke „Kõigi piirangute lõpus”; Triin Lepik ja Ago Anderson „Põrgupõhja uues Wanapaganas”; Lee Trei lavastuses „Teises toas”.

    Indrek Sammul lavastuses „Millest tekivad triibud”, „Niagara ületamine” ja „Mefisto”; Ivo Uukkivi ja Henrik Kalmet lavastuses „Keegi KGBst”; Henrik Kalmet „BÄNGis”; Andres Mähar ja Renate Keerd „Serafimas+Bogdanis”; Terje Pennie lavastustes „Kui sa tuled, too mul lilli”, „Sorry, ei saa aidata” ja „Leskede kadunud maailm”; Tanel Jonas lavastuses „Kui sa tuled, too mul lilli”; Teele Pärn „Niagara ületamises” ja „Haiges mägras”; Steffi Pähn „Ujujas” ja lavastuses „Teises toas”; Piret Krumm „Tallinnville’is” ja „Sitsi silentiumis”; Ilo-Ann Saarepera „Valgetes põtrades” ning „Serafimas+Bogdanis”; Tiina Mälberg ja Toomas Suuman „Tantsus”; Maria Annus „Marvini tütardes” ja „1984s”; Peeter Tammearu „Lastes”; Tarmo Tagamets lavastustes „Godot’d uutõn” ja „Oi, Johnny”; Veiko Täär „Baskerville’ide koeras”; Merle Palmiste „Mefistos”; Merle Palmiste ja Tarvo Krall „Nõias”; Kristo Viiding „Error 403s”; Martin Kõiv lavastustes „Keegi KGBst” ja „Läbi kõigi elude ma otsin sind”; Evelin Võigemast „Stseenides ühest abielust”; „Haige mägra” trupp.

    Väga huvitav oli vaadata mõningaid töid, mis lavastustervikut analüüsides liigituvad vägisi pigem ebaõnnestumiste hulka, näiteks Evelin Võigemasti ja Külli Teetamme duelli lavastuses „Õed”.

    Tahaksin tunnustada Märt Meost, kes on Vabal Laval koordineerinud kuraatoriprogramme teemadel, mis võiksid ja lausa peaksid olema meie ühiskondlikus elus ja kultuuriruumis hästi esindatud, ent on eurostumise tuhinas kas unustatud või marginaalsed: Baltimaade ja postsovetliku areaali lähiajalugu, ühiskondlik elu, identiteediotsingud ja kultuurielu; postsovetliku ruumi kultuuritegelastega sidemete alalhoidmine ja arendamine; päris Ida, sh Pärsia kultuuriruumi, Kesk-Aasia, Kaukaasia kultuuri ja ühiskonnaelu tundmise vajaduse meeldetuletamine. Need pürgimused päädisid tänavu „Vabaduse festivali” korraldamisega Narvas, mis ühendas nimetatud teemad selle tohutu sümboolse tähtsusega piirilinna eneseotsingute ja arenguvajadustega. Päevalehtedes ja portaalides ilmub pahatihti hõredaid, ühe hooga kirja pandud muljendusi, ent TMK, Teatrielu, Sirbi jne põhjal otsustades on teatrikriitika heas seisus. Ühinen Sirbis viimast Teatrielu arvustanud Jaak Allikuga — Anneli Saro ja Oliver Issak on kokku pannud silmatorkavalt põneva ja sisuka aastaülevaate. Teatriliidu sõnalavastuste aastaauhindade žüriisse kuuludes olen pidanud ja püüdnud vaadata valikuta kõike. Kahjuks pole see võimaldanud näha etenduskunsti alla paigutuvaid töid, milles sõna osakaal on marginaalne. Avarad valikuvõimalused teevad iseenesest rõõmu ja mainekad teatriinstitutsioonid praegu rutiinse lavastuste vorpimise või meelelahutusega halvakspanu väärivas ulatuses ei tegele. Oli fantastiline teatrihooaeg, mis seisab kindlana mu elu tugevaimate seas. Kuidagi ei saa öelda, et kaunimad ajad on aastakümnete taga, nooruses, enam mitte kunagi tagasi tulevas möödanikus.

    Eesti teater on praegu väga heas hoos, teatripilt tugev ja mitmekesine ning erinevatesse põlvkondadesse kuuluvaid võimsa potentsiaaliga tegijaid arvukalt. Rõõmu teeb tugevate naislavastajate olemasolu: Renate Keerd, Kertu Moppel, Mari-Liis Lill, Birgit Landberg, Helen Rekkor, Ene-Liis Semper jt, samuti noorte lavastajate ja nooruslike truppide, nagu Eesti Noorsooteater, SKENE, Kinoteater, Vaba Lava, Paide teater jt potentsiaal ja rohkus. Suveteatris oli paraku kümneid töid, milles osalesid küll väärikad teatritegijad, kuid millel polnud muud arusaadavat mõtet kui koroonapagulusest väsinud publiku taskust rahaülejääk välja koukida.

     

    MARGUS MIKOMÄGI:

    On kuidagi nii, et hooaeg 2020/21 kinnitab mitut asja. Peamiselt seda, et kui süvenetakse ja lavastuse valmimiseks on rohkem aega kui tavaliselt — ka siis, kui see aeg on tekkinud viiruse survel —, on hooaja tipplavastused kõik pisut kõrvust tõstetud. Lausa nii, et patt on neid järjestada. Kõik lavastused, millest siin räägin, on suveräänsed ega võistle, vaid on teatrikunst.

    Usun, et seda saan elus vaid üks kord kirjutada, et minu teatrihooaja ja ühtlasi ka viimaste aastate lavastuseelistus läheb võssa, Peipsi äärde. Selliseid sibulapeenraid pole ma ka kusagil mujal näinud kui seal. „Serafima+Bogdan” (1. koht) on erakordne lavastus. Ja kui sõna „-kordne” juba kirja sai, siis olgu lisatud, et erakordsus seisneb lisaks muule ka mitmekordsuses. Lavastuses on koos mitu lavastust, seda saab tõepoolest vaadata nii algusest kui lõpust. Algusest lõpuni vaatamisega ta ei ammendu.

    Aga kui selle parimate mänguga siiski kaasa minna, siis oleks nähtutest teine esilekerkiv lavastus „Kuritöö ja karistus” Draamateatris. Kui „Serafima+Bogdan” oli minu jaoks lavastusvõtetelt ja dramatiseeringu poolest ootamatu, siis Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuses oli kasutatud mulle juba tuttavat käekirja ja see võlus, kõlas teemaga kokku ja õigustas ennast suurepäraselt. Siin ilmselt tuleb lisada, et nägin „Kuritöö ja karistuse” etendust Tartus festivalil, Vanemuise suurel laval. Seega pole tegemist esietenduse muljega, vaid juba küpse kunstiteose nägemisega.

    Siinkohal, hoidmaks selle loo mustrit, peaksin taas võsasse põikama ja tooma esile veel mõne lavastuse suveteatrist. Neid on, aga ei saa tuua, sest „Lehman Brothers” (3. koht) seisab ees. Selle lavastuse kunstiline fenomen on selles — olen seda oma pika teatrinägemise juures mõnikord täheldanud —, et väga hea lavastus on väga hea nii kogemusteta teatrivaatajale kui ka kogenud teatritundjale.

    Kõiki kolme lavastust iseloomustab see, et nad on pikemad kui meie teatriruumis tavaline. See omakorda võib tähendada ja tähendabki, et lavastajad hindavad oma truppi kuuluvaid näitlejaid kõrgelt.

    Kui rääkida eelnimetatud kolme õnnestumise põhjal mingist suundumusest, siis julgen arvata, et 21. sajandi teatri tehnilise rikkuse otsingutel on taas hakatud aru saama, et teatri teeb teatriks näitleja oma elusa sarmiga. Seda, et teatri alus on dramaturgia, pole vist kunagi unustatud. Või mine tea.

    Ankeedis oli ka küsimus, mille järgi ma teen oma valikuid. Inimeste, tegijate järgi. Varasema kogemuse järgi. Vist kõige rohkem usaldan tunnetust. Tihtipeale peletab vaatamast ülemäärane turundus. Praegu näiteks mõtlen, et nüüd tuleks vaadata taas väikesi uusi tulijaid. Selliseid ka, kes oma tegemistes visalt järjepidevust hoiavad. Selleks ikka, et teatripilt oleks täielikum. Aga see ei ole ka tavaline vaatajahuvi.

    Kindlasti on minu jaoks teatrikunsti nähtus Taarka pärimusteater ja lavastaja Helena Kesonen, kes sellel suvel lavastas „Petserimaa igatsuse” Vene piiri äärses lagunema kippuvas heinaküünis.

    Priit Põldma tegemistel hoian ikka silma peal. Saueaugul esietendunud „Kadunud kodu” on näidend ja lavastus, mis ei jäänud meelde mitte üksnes sellepärast, et oli Aleksander Eelmaa viimane. Kuidagi märgiline oli minu jaoks ka Priit Põldma lavastus „Niagara ületamine”, mis on ju sõna otseses mõttes köielkõnnist. Ja nii tundubki, et Põldmast tuleb näitlejaid nende näitlejaks saamise teel abistav kirjanik ja lavastaja.

    Noorte tulijate kõrval ei maksa unustada lavastaja Elmo Nüganeni. Tema Linnateatris lavastatud tuumafüüsikute lugu „Lapsed” kinnitab tema jätkuvat professionaalsust; lavastus on meeles nii näitlejatööde kui teema­käsitlusega.

    Heade lavastuste puhul ei saa ma kuidagi  kiskuda kunstilisest kontekstist välja ühte näitlejat. Palju sõltub osast, palju lavastaja aktsentidest. Aga kui, siis on mul taas põhjust nimetada Priit Võigemasti jätkuvat tippvormi. Teisest põlvkonnast on alati huvitav näha laval Peeter Tammearu. Ülisuureks mängis ennast „Serafimas+Bogdanis” Priit Loog.

    Minu jaoks mängisid ennast sellel hooajal nähtavaks Jane Napp ja Lauli Koppelmaa. Neis noortes naistes on peale nooruse ka salapära, mis paneb nende järgmisi rolle ootama ja teatrisse neid vaatama minema.

    Kindlasti jääb seda teatriaastat meenutama Vaba Lava korraldatud esimene „Vabaduse festival” Narvas.

     

    MAARJA MOOR:

    Kodumaisest dramaturgiast tõusis enim esile Ivar Põllu „Serafima+ Bogdan”, mis rõõmustas oma intelligentse ja paeluva loojutustusega, vaatamata mõningasele ebaühtlusele vaatustes. Originaalloomingu hulgast õnnestusid suurepäraselt ka Priit Põldma „Haige mäger” ning Liis Aedmaa ja Laura Kalle „Kui sa tuled, too mul lilli”.

    Ühe väikese, kuid mõtlemapaneva suundumusena tooksin välja mitmed poliitilised lavastused, mis tegelesid inimlikkuse küsimusega totalitarismi tingimustes: „1984”, „Mefisto”, „Nad tulid keskööl”, „Balti tragöödia”, „Error 403“, „Kummardus Valgevenele”. Ehkki kõiki neist tippdramaturgiaks ei nimetaks, näitab see siiski, et on teatrit, mis suhestub Euroopa keevalise ja muutuva sotsiaalpoliitilise maastikuga.

    Spektri teisest otsast jäi silma põnevate rännaklavastuste ning muul moel ruumitundlike lavastuste rohkus, millest aga paljud olulised, sh „Suurem kui elu”, „Keha, kus elada” („CPPM Manifestal”) jäid nägemata.

    Minu isiklikku esikolmikusse kuuluvad Eesti Draamateatri kaks hiiglast „Lehman Brothers” ning „Kuritöö ja karistus” ja emotsionaalsel tasandil samavõrd võimsaks teatrikogemuseks kujunenud Taarka pärimusteatri „Petserimaa igatsus”. Ehkki „Kuritöö ja karistus” ning „Petserimaa igatsus” pole materjali tuumakuselt võrdsed, ühendasid neid samad märksõnad: palavikuline atmosfääriloome ja etendajate tugev seisundilisus, mis leidis unikaalse füüsilise väljenduse. „Lehman Brothers” säras äärmiselt läbimõeldud kunstilise terviklikkusega, kus kõik lavastuse komponendid harmoneerusid ideaalselt, kuid kirsiks tordil kujunes Lauri Kaldoja ja Joel Remmeli trio loodud helikujundus. Samal põhjusel väärib mainimist ka Taago Tubina lavastus „Godot’d uutõn”, mis jäi kummitama eelkõige Patrick McGinley detailitundliku ja unikaalse helimaastiku tõttu. Elav muusika on teatris määratu lisaväärtus. Vaimustavalt ühtse ansamblimänguga tõuseb esile muidugi „Lehman Brothersi” trio: Priit Võigemast, Mait Malmsten ja Guido Kangur. Oma võimsa energeetikaga jättis tugeva mulje ka lavastuse „Haige mäger” nelik: Sander Roosimägi, Grete Jürgenson, Teele Pärn ja Eduard Tee. Üksik­esitustest tõuseb kohalolu intensiivsusega esile Agur Seim lavastuses „Petserimaa igatsus”. Silmapaistva rolli Hendrik Höfgenina tegi muidugi ka Juhan Ulfsak Eesti Draamateatri „Mefistos”. Eraldi mainimist väärib Ringo Ramul lavastuses „Kui sa tuled, too mul lilli”, kes suutis tundlikult ja täpselt tabada nii lähisuhtevägivalla ohvri kui ka vägivallatseja psühholoogiat. Samadel põhjustel paistis selles lavastuses silma Tanel Jonas. Tekib tunne, et kõige eredam teatritegu oli etendustegevuse toimumine tervikuna. Koroonapiirangute tuules hüplevad teatrid nägid kujuteldamatult palju vaeva, et pidevalt muutuvate reeglite ja nõuetega sammu pidada, pileteid vahetada, ruutkoode kontrollida ja selle kõige kõrvalt publikuga sidet hoida — nende pingutust tuleb hinnata.

    Konkreetse ettevõtmisena väärib tähelepanu aga Paide teatri aktsioon „33 kõnet”, mis annab tunnistust, et Paide teater liigub Paide linna identiteedi kujundajana aina ettepoole. Ehkki see jääb juba hooaega 2021/22 , näitab praegu aset leidev aktsioon „Varivolikogu” täpselt sedasama.

    Tunnistades oma ilmselget erapoolikust materjali osas, saan pakkuda vaid ühe vastuse: kahe lähisuhtevägivallale keskenduva dokumentaallavastuse paralleelne lavalejõudmine.

    Eesti Noorsooteatri „Teises toas” (autorid Mari-Liis Lill ja Priit Põldma) ning Ugala „Kui sa tuled, too mul lilli” (autorid Laura Kalle ja Liis Aedmaa) on mõlemad tugeva sotsiaalse missiooniga kunstiteosed, mille lavaletulekul tekkis aktiivne dialoog teatri võimu ja võimekuse üle tegelda sotsiaalselt tundlike teemadega. Need kaks lavastust toetavad teineteist ka oma meediakuvandis, neid analüüsitakse enamasti koos (vt näiteks „Teatrivaht”, Madli Pesti „Kui sa tuled teise tuppa…” , Meelis Oidsalu „Kas kultuuriliselt on kõik korrektne?”), nende autorid on salvestanud ühise vestlusringi, materjalist on tõukunud lõputult intervjuusid ja mõlemas teatris on publikul olnud võimalus enne või pärast etendust kohtuda ka lähisuhtevägivalla spetsialistidega. Need teosed näitavad, et teater saab olla ühtaegu õpetlik, arendav, teraapiline ja sotsiaalkriitiline, kaotamata samas midagi oma kunstilisest väärtusest.

    Augustis tekkinud koroonapassi nõue tekitas küll ajutisi lisakriteeriume (mõistlik on külastada etendust, kus on testimise võimekus kohapeal olemas), kuid pikaajalist mõju sellel ei olnud. Valikud teen samade põhimõtete alusel nagu ennegi: esmalt lavastuse teema või vorm, mis parasjagu kõnetab/huvitab. Järgneb lavastuse maine (reklaam inimeselt inimesele). Seejärel mõne konkreetse lavastaja või dramaturgi töö. Harva mõjutab mu valikut näitleja. Kui aga ükski neist põhjustest otseselt ei kannusta, saab määravaks etenduse toimumise asukoht. Kaks tähelepanekut Narvast. Märkimisväärne oli „Vabaduse festivali” toimumine, mis haakub osalt ka mu esimeses punktis öelduga — kontakt aina tulisemaks muutuva välispoliitilise olukorraga on olemas, vähemalt tervikuna ei sumpa teater pimeduses. Teisalt jällegi sulges Narva Vaba Lava vaid paar kuud hiljem (loodetavasti ajutiselt) uksed. Sellest on kahju.

     

    MADLI PESTI:

    Hooajal 2020/21 nähtud dramaturgiast lõi pahviks Ivar Põllu filigraanselt komponeeritud ülekirjutus Vahur Afanasjevi romaanist, mis astub sammu edasi pelgast dramatiseeringust — „Serafima+Bogdan”. Kunstiliselt mõjuva ja ühiskondlikult olulise dokumentaaldramaturgia lõid Priit Põldma ja Mari-Liis Lill perevägivallast kõneleva tekstiga „Teises toas”. Klassikalisematest näidenditest läks mulle enim korda Piret Jaaksi „Valged põdrad” (originaalpealkirjaga „Siirderiitujad”). Hooaja parim, olulisim ja põnevaim lavastus oli Kertu Moppeli „Mefisto” Eesti Draamateatris, kus kõikide lavaliste komponentide koostoimel sündis mõjuv kunstiline tervik, mis igal etenduspäeval lõikub uutmoodi tänasesse reaalsusse. Eesti Draamateatril oli aga mitu suure lava tugevat tabamust; meeldejäävalt detailsete näitlejatöödega pakkus kunstilise elamuse ka Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus „Kuritöö ja karistus”. Kolmanda suurlavastusena olgu nimetatud Ivar Põllu „Serafima+Bogdan” (Tartu Uus Teater), kus põimusid nii tragöödialik võimsus kui läbi auditiivse tasandi saavutatud intiimsus.

    Koreograafilistest teostest tahaksin esile tõsta kaht (peaaegu) debüütlavastust, mis üllatasid oma sõnumi selguse, vormi terviklikkuse ja performatiivse läbitöötatuse poolest: Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi „Eden Detail” ja Keithy Kuuspu „Läbi kukkumine”.

    Tõstan seekord esile ka komöödiat, mis žanrina harva kunstiliselt põnevaid lahendusi leiab: Elmārs Seņkovsi „Kaks garaaži” (Vaba Lava) Eesti-Läti ühistööna, kus Simeoni Sundja, Karl Robert Saaremäe, Matīss Budovskis ja Agris Krapivņickis mängivad vaimukas sünergias garaažis nikerdavaid mehi.

    Mõjuvaima lavalise kohalolu kategoorias toon esile kolm mees- ja kolm naisnäitlejat. Kõigepealt kameeleon Juhan Ulfsaki konkurentsitu valitsemine „Mefistos”. Priit Võigemasti mängulisus lavastustes „Lehman Brothers” ja „Kuritöö ja karistus”. Priit Loogi kuuldeliselt meeldejääv rollisooritus „Serafimas+Bogdanis”. Ilo-Ann Saarepera liigutav kohalolu lavastuses „Valged põdrad”, kuid lavastajad võiksid mõelda sellele, et näitlejannale ei tasu pakkuda vaid kannatajarolle (kõnesoleval hooajal veel lavastustes „Kui sa tuled, too mul lilli” ja „Serafima+Bogdan”). Carmen Mikiveri peaaegu äratundmatu autistlik naine lavastuses „Pimevalge” (Endla). Kristiin Räägeli usutav ja kaasa tundma panev Nastasja Filippovna nauditavalt terviklikus lavastuses „Rogožin” (Tallinna Linnateater). Soovin esile tuua kaks olulist teemakäsitlust teatrihooajal 2020/21. Esiteks, kahes lavastuses tegeldi koduvägivalla teemaga („Kui sa tuled, too mul lilli” Ugalas ja „Teises toas” Eesti Noorsooteatris), mis tõi (koos Flo Kasearu kunstilise tegevuse ja president Kersti Kaljulaiu sõnavõttudega) teema tõepoolest ühiskondliku debati fookusesse.

    Teiseks, teatrilaval tegeldi just nüüd ja praegu olulise poliitilise fookuspunkti, Valgevenega ja seda tervelt kolmes lavastuses: lavakunstikooli magistrantide töö „Kummardus Valgevenele”, Nikolai Halezini ja Natalia Kaliada „Error 403” Vabal Laval ning „Valgevenemaa 2020” Vene teatris.

    Kuna vaatan ka piirangute ajal üle saja etenduse aastas (k.a välislavastused), siis on mu eesmärk hõlmata ikkagi väga erinevaid teatriliike. Huvi on sabast haarata ka uutel vormidel
    (telefoniteater, audiorännakud, rännak­lavastused, performatiivsed installatsioonid jms). Selgunud on aga, et kui ikkagi n-ö sundi pole, siis end ekraani taha teatrit vaatama saada on keeruline. Hooaja üldistusena panen tähele, et plahvatuslikult on kasvanud teatri vormiline mitmekesisus. Oma mõjuka panuse sellesse andis festival „CPPM Manifestal” muusika- ja teatriakadeemia kaasaegsete etenduskunstide magistrantidega. Festivali fenomen seisnes kunstiliste vahendite ja kasutatud ruumide mitmekesisuses: etendused sündisid garaažis, keldris, põllul, metsas, linnaruumis, majas, autos; publiku silme all loodi audiolavastust, anti personaalne kontsert jpm. Lisaks on oluline veel magistrantide eelnev projekt, unikaalne 99-tunnine performatiivne eksperiment „Kuhu minek” korraga nii teatrisaalis kui voogedastusena. Hooaega ilmestasid veel performatiivsed ruumiinstallatsioonid (Mart Kolditsa „*******” Von Krahli teatris), statistikateater-giidituur (Birgit Landbergi „Inimesed ja numbrid” Tallinnas ja Narvas), kirjade kirjutamise teater (Paide teatri „Poeetilised konsultatsioonid”), telefoniteater (Barbara Lehtna „Kuuluvusharjutused”), samuti rännaklavastuste hulga kasv looduses (Seren Oroszvary „Keha, kus elada”), äärealadel (Liisa Saaremäeli „Suurem kui elu”) või linnas (Jaanika Tammaru „Läbi linna: Karlova”); samuti kohtas ohtralt voogteatrit (näiteks Taavet Janseni ja Liis Varese „The Reader”).

     

    MARIE PULLERITS:

    1., 2. Teatriaasta eredamaid elamusi on tänavu tärganud väga eriilmeliste, lausa vastandlike teemakäsitluste ja vormisuundadega lavastuste seast.

    Liisa Saaremäeli lavastust „Tiny Home Production presents: Suurem-kui-elu” Paljassaare garaažilinnakus (festivalil „CPPM Manifestal”) võib pidada teatriaasta üheks tähelepanuväärsemaks näiteks rännakudramaturgiast. Trialoogi astusid Kopli Paljassaare garaažilinnaku avaliku, privaatse ja fiktiivse piiridel mängiv ruum, tegevustikku ootamatult (ja äärmiselt sobivalt) sekkuv reaalne elu ja Anton Tšehhovi „Kirsiaed”. Saaremäel on teinud sellega võimsalt mastaapse lavastajadebüüdi, millele tasub järge oodata.

    Eesti Noorsooteatris esietendunud Priit Põldma ja Mari-Liis Lille lavastust „Teises toas” võib pidada nii lavastuse kui dramaturgia poolest aasta vaekaimaks ja ühiskondliku aktuaalsuse poolest olulisimaks uuslavastuseks. Autorid on dramaturgia loomiseks intervjueerinud reaalseid lähisuhtevägivalla ohvreid ja ka vägivallatsejaid, võimaldamaks erinevaid vaatepunkte. Selmet osutada klassikalisele ründaja-ohvri binaarsusele, paljastab see psühholoogilis-sotsiaalse probleemistiku suurema keerukuse. Sotsiaalselt akuutne ja valus teema on avatud lavastuse laiemat sihtgruppi arvestades ka eakohaselt diferentseeritult, samas kunstiliselt viimistletud ja ruumiesteetiliselt äärmiselt peenekoelises võtmes (Laura Pählapuu kunstnikutöö). Publiku tagasisidest on korduvalt kostnud suisa mõte, et üle-eestilistel ringreisidel peaks käima populaar-meelelahutuslike kassahittide asemel just selline, sotsiaalse närvi ja ühiskondliku mastaabiga lavastus.

    Eesti Draamateatri „Lehman Bro­thers” (lavastaja Hendrik Toompere jr) on ilmselt teatrihooaja esinäide nii briljantsest ansamblimängust kui ka värvikast ja mitmepalgelisest karakteriloomest (näitlejad Mait Malmsten, Guido Kangur ja Priit Võigemast). Värvika ja arvuka tegelaskonna hoogne vahetumine on vaid kolme näitleja ülal hoida. See kantakse ka koomilistes momentides välja ilma farssi langemata, nii et meie võime fiktiivsetele kujudele kaasa elada ei kannata.

    Hoopis teistsuguse sisulise suunitlusega „Teises toas”, mis esietendus Eesti Noorsooteatris [lavastajad Mari-Liis Lill ja Priit Põldma, trupp Getter Meresmaa, Laura Nõlvak, Steffi Pähn, Doris Tislar, Lee Trei või Mari-Liis Lill (külalisena), Tiina Tõnis, Anti Kobin, Sander Roosimägi ja Risto Vaidla] tõestas nii üksiksoorituste kui ka ansamblimängu poolest fantastiliselt nüansseeritud, usutava ja hingekriipiva rolliloome võimekust ning purustas müüdi noorele vaatajale suunatud teatri näitlejate stampidest. Risto Vaidla mängib vaimsest manipulaatorist dirigendi väärastunud psühholoogia välja õõvastavalt usutavalt.

    Mainimata ei saa jätta ka tantsuvaldkonna hooaja tippe. Külli Roosna ja Kenneth Flaki virtuoosne liikumistehnika ja kehatöö Sõltumatu Tantsu Laval etendunud lavastuses „Two Body Orchestra” („Kahe keha orkester”) on täitnud mu ammuse ootuse näha ka siinsel teatriväljal tantsukunsti, mis ilma igasuguse irooniata ja metatasandeid ekspluateerimata pühendub liikumise loomisele ning selle kaudu sisu ja sõnumi kommunikeerimisele. Väljend „kehaline mõtlemine” ja publikupoolne tantsu kehaline kogemine omandavad tänu Roosna ja Flaki intensiivsele lavalisele kohalolule tõelise sisu.

    Võrreldes paari aasta taguse ajaga, on lisandunud teatri loomise ja vahendamise formaate, mida erandkorras võis esineda varemgi, ent mis on nüüd saanud tavapärasemaks nii tööprotsessis kui ka väljundis-tulemis. Teatud juhtudel ning teatud etapini saab proove läbi viia veebi vahendusel, füüsilises ruumis kohtumata. Üha rohkem luuakse (rännak-)lavastusi ka välitingimustesse. Mainimata ei saa jätta ühtaegu distantseeritud ja samas häälkõne intiimsuse poolest vahetuid telefonietendusi (näiteks Paide teatri „Poeetilised konsultatsioonid” ja Vabamu „Kuuluvusharjutused”) ning veebitsi vahendatud voogetendusi, millel polegi veel täpset nimetust: kas tegemist on voogsündmuse või -etendusega või on vaja hoopis mõnd kolmandat-neljandat nime? „Teatriks” tegijad ise neid formaate meeleldi ei nimetaks (kuula näiteks Peeter Kormašovi vestlust Maike Londi ja Taavet Janseniga: signal #1 etenduskunstist, digitaalselt ja piiranguteta, elektron.signal 20. X 2021. — https://open.spotify.com/episode/31jSSskJEgBZ2wTBoUbxXw? si=7H_RUxmjQFuHWn4jW3pmVA). Neid näiteid ei ole veel massiliselt ja peamiselt katsetab sel väljal kooslus eˉlektron. Kodust oma digiseadme vahendusel kogetav etendussündmus on nüüdseks igal juhul reaalne variant, mis teeb etenduskogemuse võimalikuks etendajatega samas füüsilises ruumis viibimisest sõltumata.

    Uute formaatide otsing on kasvatanud minu kui teatrivaatleja huvi hoida veelgi aktiivsemalt silm peal ka teiste teatrivormide viljelejate tegevusel. On võimatu täpselt ennustada, kus ja kuidas võivad tekkida uued teatri tegemise, tõlgendamise ja vahendamise viisid. Teater on pidevalt uute vormide otsingul ning need ei sünni üleöö; seda olulisem on jälgida loomingulisi suundumusi ja tendentse mitmel väljal paralleelselt, et tajuda ka nende vastasmõju ja külgnevaid arenguid.

    Meie praegune elukorraldus on teinud inimesed ettevaatlikumaks külastatavate kultuurisündmuste valikul. Paljud väldivad nakkushaiguste aktiivsel perioodil etendusi, kus võib olla palju vaktsineerimata ja/või noort publikut. Ka ise vaktsineerituna või haiguse läbi põdenuna muretsevad paljud oma riskirühma kuuluvate lähedaste pärast ega külasta juba seetõttu rahvarohkeid sündmusi sellisel määral nagu varem.

    Teatritest on viimase hooaja jooksul raskema löögi saanud nooremale publikule orienteeruvad etendusasutused, kelle märkimisväärse publikuosa moodustavad kooligrupid. Need langesid ka teise ja kolmanda viiruselaine harjal peaaegu täielikult ära. Praegugi on tajuda õppeasutuste ettevaatlikkust ühiskülastuste osas, samuti esineb iga nädal grupibroneeringute tühistamist õpilaste haigestumise või kaugõppele suunamise tõttu. Üha levinum on teatri külastamise planeerimise lükkumine aina hilisemaks  — kui varem oli pigem kinos tavaks soetada pilet vahetult enne filmi või samal päeval veebist, tõuseb selline  käitumine nüüd aina enam esile ka teatri puhul.

    Igal juhul lähtub märkimisväärne osa publikust praegu tervishoiualasest turvalisusest ja olukorra muutlikkus ei võimalda ilmselt veel mõnda aega külastatavuse stabiilsel ja prognoositaval rütmil paika loksuda.

    Esimene koroonaviiruse laine tõstatas ehmatavaid küsimusi kultuuri ja teatri seniste väljundiformaatide jätkusuutlikkusest ning hetkiti vajalikkusestki. Praeguseks võib väita, et inimlik vajadus jagatud kultuurikogemuse ning selle kaudu elu reflekteerimise võimaluse järele ei kao kuhugi. Leidub nii neid, kes ei tunne vajadust jagatud füüsilises aegruumis kollektiivsete ühiskogemuste järele, kui ka neid, kelle jaoks teater jääb alati vajama vähemalt üht inimest saalis ja teist, kes sealsamas üle lava kõnnib. Seega on raske uskuda, et senised formaadid üleöö või niipea täielikult kaovad, ent tõenäoliselt lisandub lähiaastail uusi meediume ja väljundeid. Küsimustest „mis?” ja „kuidas?” olulisemaks saab pandeemiajärgses kultuuriloomes ilmselt aga küsimus „miks?”.

    Just kehaline tantsu- ja etenduskunst võiks praeguste ühiskondlike suundumuste valguses oma potentsiaali suuremal määral ellu viia, leida uusi viise kollektiivseks maailma tajumiseks, selle peegeldamiseks ja kommunikeerimiseks, vastates ka ühiskondlikult aktuaalsetele teemadele. Sveta Grigorjeva on selleteemalised mõtted suurepäraselt kokku võtnud 9. oktoobril toimunud Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse aastakonverentsi ettekandes, mis ilmus veebis novembrikuu Tantsukuukirjas. Ta viitab seal itaalia filosoofile Paolo Virnole, kelle jaoks on nimelt uute vormide otsing kunstis see, mis teeb teose juba eos poliitiliseks. „Kuigi Eestis on harjutud mõtlema nüüdistantsust-etenduskunstist kui ühiskondlike teemade käsitlemise poolest mitte just eriliselt silmapaistvast ja eesrindlikust maastikust, siis Virno teooria järgi võiksime peaaegu kogu nüüdistantsu-etenduskunsti paigutada just nimelt poliitilise teatri alla, sest just vorm ja sellega mängimine, selle murdmine-mudimine on miski, mis iseloomustab seda välja tõenäoliselt kõige paremini. (—) Nüüdistantsul-etenduskunstil on võime panna nii loojat ennast kui selle loodu kogejat küsima ja kahtlema asjade iseenesestmõistetavuses ja iseenesestmõistetavates asjades. Enamgi, ta paneb juurdlema selle üle, miks on nii, et ma teatud asjadest saan aru, olen nende mõistmise poole kaldu/kallutatud, ja nemad vastavalt minu poole, ja miks teatud asjade mõistmise poole pole ma üldse kaldu ja nemad omakorda pole minu poole. See on see, mida ma mõtlen selle all, kui väidan, et nüüdistantsul on võime laiendada inimeseks olemise piire. Seda tunnet ja mõtet, et maailmas saab olla teisiti ja maailm saab olla teisiti, aru saada saab ka teisiti.” (Sveta Grigorjeva 2021. Kuidas läbi tantsu laiendada inimeseksolemise piire? — Tantsukuukiri, nr 111. — https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/kuidas-labi-tantsu-laiendada-inimeseksolemise-piire/) Ootame järgmiselt hooajalt veel rohkem kogemuslikku, tavaloogika jaoks mitteli­neaarset ja füüsilist maailma avastamist, peegeldamist ja väljendamist.

     

    PILLE-RIIN PURJE:

    1.–3. Nimekirjas on uuslavastusi 238 — olen näinud 96. Mitte just piisavalt? Nimetan üheksa lavastust, mis kompromissitult vaimustavad (esietendumise järjekorras).

    Eesti Draamateatri „Lehman Bro­thers”: Stefano Massini poeesia Margus Alveri säravas tõlkes, Hendrik Toompere jr vaimukas lavastus, stiilne kõigis komponentides, Guido Kanguri, Priit Võigemasti, Mait Malmsteni nõtke trio kooskõlas muusikute trioga.

    Eesti Draamateatri „Millest tekivad triibud?”: Urmas Vadi valusnaljakas kujutlusmäng kirjanik Eduard Vilde hingeilmast Vilde muuseumis, Indrek Sammuli, Inga Saluranna, Kristo Viidingu improvisatsioonirõõm ja lakkamatu otsingutahe.

    Endla „Vaade sillalt”: Priit Pedajase täpne režii ja puudutav sõnum, tundlik ansamblimäng, Jaan Rekkori sisemine intensiivsus Eddie Carbone rollis (jälle üks hämmastus ja pettumus, et kuis küll suudab aastaauhindade žürii sündmusest mööda vaadata?!).

    Theatrumi „Tabamata ime”: Lembit Petersoni lavastus EMTA lavakunstikooli XXX lennu tudengitega, eesti klassiku Vilde avastuslik interpretatsioon.

    Vanemuise „Niskamäe naised”: Tiit Palu humoorikas ja südamlik lavastus, soome klassiku Wuolijoe värske vahendamine, Külliki Saldre uhke Vanaperenaise roll.

    „CPPM Manifestal: Suurem kui elu”: Liisa Saaremäeli rännaklavastus rabav-totaalse kohavaimuga Paljassaare garaažilinnakus.

    Saueaugu Teatritalu „Kadunud kodu”:  üleni puudutav, alates Priit Põldma dramaturgiast. Kaht viimati nimetatut mõjutab, vääristab ootamatult lahkunud Aleksander Eelmaa osalus…

    Piip ja Tuut Teatri „Pikad sammud”: noor trupp ja noor lavastaja Aksel Ojari süüvimas tundliku isiklikkusega noore Tammsaare üliõpilasnovelli.

    Kinoteatri „Haige Mäger”: üllatav mitmekihiline lugu, tandem Priit Põldma — Ringo Ramul väärib hoolsat tähelepanu, kvartett Grete Jürgenson, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Eduard Tee kiirgavad mängurõõmu.

     

    JOHANNA RANNIK:

    Naudin väga ühiskonnakriitilist ja/või poliitilist teatrit, kui see on dramaturgiliselt sisukas ja hästi tehtud.
    (Selline hinnang on paratamatult subjektiivne.) Hooaeg 2020/21 on seda mulle pakkunud näiteks „Mefistoga”, kus lavastaja ja dramatiseerija Kertu Moppel on põiminud minevikku ja tänapäeva nii, et seeläbi ei minda farsiks ega tehta poliitilisi remarke lihtsalt nende tegemise enda pärast. Samas on üha raskem tabada seda, mis (enam?) poliitiline ei ole. Vastukaaluks on aga lavastused nagu Mart Kangro „Täna õhtul lorem ipsum” Von Krahlis, mis tegeleb dramaturgiliselt kõige ja eimillegagi, olles pigem üleeluline kui päevapoliitiline. Viimases kõlanud lause „Tühja ruumi on alati vaja” käib minuga kaasas siiani. Seega võiks öelda, et dramaturgias on üha enam kohal Keel; samas ei nõua ma, et seda alati kasutataks. Draamateatril näib praegu iseäranis hea aeg olevat, kuna ühe hooaja sisse on mahtunud kolm menukat ja eriilmeliselt kvaliteetset lavastust (kusjuures kõik need hõlmavad ühel või teisel moel videolahendusi): „Mefisto”, „Lehman Brothers” ja „Kuritöö ja karistus”. Neist tooksin eraldi välja kaks esimest. „Mefisto” pakub (mõne jaoks ehk liigagi) selgeid poliitilisi paralleele ja näitlejate nauditavat mängu. „Lehman Brothers” väärib vaatamist kas või juba seetõttu, et näha oma silmaga, kas meeletu publikumenu ja ülivõrded end põhjendavad. Usun ise, et mitte rahule jääda on väga raske. Lisaks on näidendi sisu, nagu „Mefistogi” puhul, nii minevikku avav kui ka (lähi-)tuleviku eest hoiatav. Kindlasti tahaks välja tuua ka Kristjan Suitsu avara, emotsioonide ja ruumitajuga mängiva lava- ja videokujunduse Tallinna Linnateatri „Balti tragöödias” ja Vanemuise „1984-s”. Suitsust on üha kindlamalt saamas kunstnik, kelle pärast ainuüksi tasub midagi vaatama minna. Ansambli puhul ei saa teisiti, kui peab välja tooma Draamateatri lavastuse „Lehman Brothers” kaks triot: nii Võigemasti-Kanguri-Malmsteni näitlejatrio kui ka Joel Remmeli Trio, kelle koosmõjul tekkis tõepoolest see olemuselt ähmane teatrimaagia, mille järele tavaliselt nii väga igatsetakse. Samuti oli nauditav Von Krahli uue trupi sünergia lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme”, eriti Marika Vaariku ja Jörgen Liigi vaheline side. Eraldiseisvana jäi aga eredalt meelde Juhan Ulfsak „Mefistos”, mis ongi mõnede kriitikute sõnul olemuselt Ulfsaki tükk. Neljanda seina murdmine mõnusa teravusega, Lopahhini vägev tants ja lõpustseeni unustamatu visuaal! Lisaks sooviksin väga Ursel Tilka rohkem laval näha. Sel hooajal, kindlasti mõjutatuna ka meie suurimast päevapoliitilisest murepilvest, on tänuväärselt fookuses olnud poliitiline teater ja aktsioonid. Paide teatri aktsioon „33 kõnet” näitas, et teatril on suutlikkust ja võimet ühiskonda mõjutada: teater ja ühiskond ei eksisteeri teineteisest eraldi, siin- ja sealpool saaliust. Vaba Lava rahvusvaheline „Vabaduse festival” Narvas oli aga väärtuslik esiteks seetõttu, et tõi Narvasse teatri, teiseks seetõttu, et tõi sinna poliitilise teatri, ning kolmandaks seetõttu, et niivõrd mitmekülgne rahvusvaheline poliitteatri festival üldse aset leida sai. Seeläbi pääsesid lavale mitmed lavastused, mis on oma kodumaal tsensuuri tõttu raskustes. Iseäranis emotsionaalselt raputav elamus oli muidugi „Mein Kampf”. Loodan väga, et Vaba Lava saab varsti Narvas taas jalad alla, kuna nende tegevus on tänuväärne. Eelmainitud Paide teatri „33 kõnet” andsid iga päev ainest mõtestamaks nii teatrit kui ka ümbritsevat elu. Neist vaid mõningaid esile tõsta näib veidi ülekohtune, aga teen seda siiski: Jan Teeveti kriipiv ja (geo-)poliitiline kõne Eesti suurlinnastumise ja kujutlusvõime kriisi teemal. Hasso Krulli küsimus „Millal unustasime ära, et maailm ei ole ainult modernsuse monoloog, vaid musttuhandete olendite kahekõne, lakkamatu dialoog erinevate eluvormide vahel?” Marju Lauristin rahvuslusest ja eestlusest läbi identiteedipoliitika läätse ning üle jõu elamise küsimusest. Koroonaolukord on pakkunud tänuväärse võimaluse proovida uut teatriliiki, veebiteatrit. Algselt veidi skepsist tekitanud teater oli pandeemia alguses veel vormilt ja sisult ligadi-logadi, aga on juba jõudsalt kuju võtmas, näiteks Liis Varese, Taavet Janseni ja eˉlektroni „Kõik loeb/The Readeri” puhul. Samas peab siiski tõdema, et kodus krevetiasendis ekraani vaatamine ei anna päris „seda” elamust, sest pole ju teater mitte ainult laval nähtu, vaid kogu atmosfääri üldmõju tulem. Seega on veebis paratamatult keerulisem tekitada kontakti, kustumatut elamust, emotsioonieredust. Siin on minu arvates väga oluline just see, mis kujul veebiteater (mis muide igatseb juba ammu seda ühte ja õiget terminit!) tehtud on. On ta lihtsalt paigalseisev kaamera saalinurgas või ongi lavastus mõeldud sellele meediumile, à la „Kõik loeb” ja Joonas Tageli „Kunst, mida ma ei näidanud”?

    Paraku jäid mitmed lavastused, sealhulgas Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdan” nägemata just seetõttu, et asukohad olid jultunult mujal kui mekad Tallinn ja Tartu. Seega sai aasta jooksul palju mõelda kohalikule ühistranspordivõrgule ja auto­keskse eluviisi sundusele. Mõjuva ja mastaapse teatri tegemine üle Eesti on igati tervitatav ning Paide teatri jõuline sünd näitab, et huvi (ja põhjust!) on. Praegu peab aga lootma eribussidele ja lavastuste ringreisidele. Tudengina tervitan kahe käega ka Tartus sügiseti toimuvat draamafestivali, mis toob mitmed lavastused, mida tahaks väga näha, aga ei saa nädala sees rongiga pealinna ja tagasi kihutada, lähemale ja saadavale.

    Esmalt tahan väljendada oma rõõmu ja tänu teatri paindlikkuse ja elujõu üle. Soov püsida avatud on teostunud kiiretes ja pädevates lahendustes ning ma olen end teatris seetõttu alati turvaliselt tundnud. Terve aasta jooksul on paraku frustratsiooni tekitanud kultuurivaldkonna pisendamine ja ebapiisava toe ja esindatuse tõik. Väikese rahvana ei saa me endale lubada kohaliku filmi hingitsemist, humanitaarvaldkonna erialade kvaliteedi ja võimaluste langemist kõrghariduses ega kultuuri hääle vähest (et mitte öelda puudulikku) kuuldavust valitsustasandil. Kultuur ei piirdu laulupidude ja riigiteatritega; kultuurivaldkonna esindamine peaks olema au- ja ihaldusväärne ametikoht, mitte et „käib kah!”. Diskussioon, teadlikkus ja empaatia ei ole miski, mis riiklikul tasandil on kõigest soovituslik. Teatril on tulevikku, kui talle seda võimaldatakse.

     

    ELO SAAL:

    1) Dostojevski „Idioodi” lahendamine Rogožini nägemusest lähtuvaks (Tallinna Linnateater). 2) Vegesacki „Balti tragöödia” tegelaste ajaloo kontekstis mõistetavate, ent igapäevaselt kaugeks jäänud poliitiliste probleemide mõtestamine (Tallinna Linnateater). 3) Priit Põldma dramaturgia Ernst Ennole pühendatud „Kadunud kodu” lavastuses Saueaugu Teatritalus, mis loob seoseid tänapäevase tühjusetunde, unustusse vajunud Soosaare mälestuse, müstika ja muinasjuttude vahel. Lavastuslikult jahmatavad intertekstuaalsed vihjed varasematele Saueaugu Teatritalu tükkidele.

    „Lehman Brothersiga” (4) on segased lood. Kahtlemata on tegemist suurepärase lavastusega, ent ei teagi, keda selle eest tänada. Ligi viiekümne rolli mängimine ainult kolme näitlejaga on saanud selle näidendi puhul universaalseks meetodiks: seda ostetakse erinevatesse riikidesse sisse, et korrata võluvat välismaist jutustamisviisi. Ka Draamateater olevat tüki oma lavastuslike eripäradega välismaalt sisse ostnud, mistõttu ei julgegi selle ülilõbusat mängulisust ja kunstilisi leide ainult lavastajale omistada. Aga seesugust jutuvestmist, informatsioonist pakatavat, ent hingeliselt sooja ja kaasa elama kutsuvat lavastust on ka igati õige teistega jagamise eesmärgil sisse osta, iseasi, kas ka kodumaiste kriteeriumide järgi hinnata.

    5) Draamateatri „Kuritöö ja karistuse” kaasajastamine. 6) Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdani“ keeruline ajaga mängimise kontseptsioon. 7) Tartu Uue Teatri „Video: Täielik šokk! Sündmuspaigal kaos, tuvid minestuses” mängimine kolmes ruumis korraga. Iga tõe neutraliseerimine oma toas, ent negativeerimine, kui toast lahkutakse. Tähelepanuväärne üksteisemõistmise kunst. 8) „Petserimaa igatsus” Taarka pärimusteatris, mida mul ei õnnestunud näha, ent mis oma igatsusekäsituse ja Petseri temaatikaga tundus hetke suundumusi arvestades  äärmiselt põnev.

    1) Dostojevski „Kuritöö ja karistuse” lavastuslik kaasajastamine Draamateatris (mitte tänapäevastamine), samas dramaturgiline sisupuhtus oli üldhariduslikus mõttes igati tänuväärne lahendus. Välise konteksti nihutamine aitab nihutada ka sisemist; nii mõjuvad Dostojevski mõtted uudsena ja seeläbi ka selgemana. Sealsed konkreetsed lavastuslikud vahendid on Ojasool ja Semperil kasutusel küll juba mitmendat korda, see tähendab, ei ole eriti põnevad ega uudsed. Aga asi pole selles. Asi on humanitaarhariduse olulisuses.

    2) „Serafima+Bogdani” lavastamine Vahur Afanasjevi surma-aastal oli paljutähenduslik. Lavastus on korraga tugevalt seotud nii romaani kui ka elu endaga, olles verstapostiks millelegi, mis praeguses teatrikontekstis palju tähendada ei pruugi, ent tulevikus seoses Afanasjevi kirjandusliku pärandi mõtestamisega uusi tähendusi omandab. Lavastuse kontseptsioon sai auväärselt reljeefne, nõnda et kui tükist ei oleks olemas salvestust, jääks see legendiks, milles pole enam oluline lavastus ise, sealne näitlejate mäng, kvaliteet või detailsus, vaid see, mis aastal see toimus, kuidas mängiti edaspidi ja tagurpidi, siin ja seal ning kuidas selles väljendus tolle hetke kirjanduslik meelestatus.

    3) Seoses Aleksander Eelmaa lahkumisega, viimase mälestusega Sassist on eelmise lavastusega sarnase tähtsuse omandanud ka Saueaugu Teatritalus mängitud „Kadunud kodu”. „Kadunud kodu” leinalaul ei olnud pühendatud ainult lavastuse kujutletavale peategelasele Ernst Ennole, vaid oli algusest peale võitmatut koduigatsust universaliseeriv lugu. Viimasel ajal loetakse Ennot vähe. Ei mõisteta tema lihtsust, seda nähakse tühjusena; ei mõisteta ilu, seda nähakse ilutsemisena; ei mõisteta askeesi, seda nähakse haiglaslikuna (näiteks igatsus üksilduse järele). „Kadunud kodu” tutvustab Ennot neile, kes teda mõista ei ole suutnud.

    1) Hooaja lõpul esietendus Piip ja Tuut Teatris Tammsaare „Pikad sammud”. Olgat mänginud Helo Kaplinski oli oma rollis ääretult võluv, näides tugevate poiste kõrval nõrga tüdruku kohta ehk liigagi sitke. Heas mõttes, sest tegu ei olnud valesti mõtestatud rolliga, pigem lihtsalt jahmatama paneva kohaloluga.

    2) Mis siin salata, Priit Võigemasti monoloog „Kuritöös ja karistuses” ei taha ununeda. Draamateatri kontekstis peab kindlasti ära mainima ka Guido Kanguri „Lehman Brothersis”, kaugele maha ei jää ka Mait Malmsten ja Priit Võigemast.

    3) Vanemuise „Niskamäe naistes” tegi Külliki Saldre tugeva naise arhetüübi väärilise rolli. Pärast seda on peaaegu võimatu tema isikut sellest rollist lahutada. Aga väga mõnus oli jälgida ka Riho Kütsarit, kes ei väljunud kordagi oma mõnusast, ent ratsionaalsest tegelaskujust — selliseid mehi, kelle psühholoogiline žest ei erine kuigivõrd näiteks paekivi omast, kohtab ka päriselus.

    4) EMTA lavakunstikooli „Tabamata imest” on pärast poolt aastat meeles Maria Ehrenbergi ja Alden Marcus Mayfieldi maneerid. Vististi oli tegemist täpsete rollilahendustega, et need niimoodi mällu said talletuda.

    5) Tartu Uus Teater särab oma ansamblimänguga. Eraldi tahaks välja tuua vaid Elise Metsanurga (näiteks „Mängu ilus”), kellest võib talle iseloomuliku tagasihoidlikkuse tõttu, mis samas ei takista töövaimu ega lavalist kohalolu, vabalt kujuneda üks minu lemmiknäitlejatest.

    Martin Korgi podcast Tartu Uues Teatris on kindlasti aidanud mõtestada maailma, teatrit võib-olla nibin-nabin natukene.

          „Paide 3000” kõnedega on sama lugu.

    Näiteks oli esmakordselt teatrisse minekuks vaja autot, seda siis Tartu Uue Teatri „Kõigi piirangute lõpus” puhul. Igatsen kodumaist teatrit, kus kohtuksid nii sisuline kui ka väline mastaapsus.

     

    ENN SIIMER:

    Näib, et Priit Põldma (minu nähtust „Kadunud kodu” Saueaugu Teatritalus ja „Leskede kadunud maailm” Ugalas) on sellel hooajal võimsalt esiplaanil. Lisaksin siia tinglikult ka Paide teatri ja Musta Kasti koostöös valminud ja Peeter Volkonski lavastatud „Carmeni”, mis pole küll traditsiooniline dramaturgia, kuid süžee ja muusika ühendamine tsirkusega, millele lisas vunki noorte võimas entusiasm, on igati väärt esile tõstmist. „Kadunud kodu” (lavastaja Margus Kasterpalu, helilooja Pärt Uusberg) eeskätt just lavastusliku ja muusikalise terviku mõttes. Kuigi nägin lavastust draamafestivali raames ERMis, oli ka Aleksander Eelmaa kohalolu vaimusilmas tajutav. „Lehman Brothers” Draamateatris (lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Laura Pählapuu). „Carmen” Paide teatri ja Musta Kasti koostöös (lavastaja Peeter Volkonski, kunstnik Iir Hermeliin), minu jaoks Paide teatri plahvatuslik avanemine. Külli Teetamm ja Meelis Rämmeld Saueaugu Teatritalu „Kadunud kodus”; Priit Võigemasti rollid Draamateatri lavastustes „Lehman Brothers” ning „Kuritöö ja karistus” (Porfiri Petrovitš); Juhan Ulfsak Hendrik Höfgenina Draamateatri lavastuses „Mefisto”; Egon Nuter doktor Martinellina Tallinna Linnateatri lavastuses „Balti tragöödia”; Ursel Tilk Raskolnikovina Draamateatri lavastuses „Kuritöö ja karistus”. Lisaks eelmainitud „Kadunud kodule” ja „Carmenile” ka vabaõhulavastused „Maakas” (Wimbergi romaani alusel dramatiseerinud ja lavastanud Peep Maasik, kunstnik Reet Aus, TEMUFI) ning A. H. Tammsaare „Kuningal on külm” (lavastajad Katrin Pärn ja Janek Savolainen, LendTeater). Vt vastused 1.–4. Tänusõnad traditsiooniliselt jätkuva Tartu draamafestivali peakorraldajatele (Hedi-Liis Toome, Anneli Saro jt); see üritus võimaldab olla kursis aasta parimate ja olulisemate teatrisündmustega. Minu jaoks oli kogu teatriaasta suveräänseks liidriks tervikliku lavastuse kategoorias Saueaugu Teatritalu „Kadunud kodu”. Kuna uuslavastusi ja uusteatreid on hoomamatu hulk, oleneb palju ka mulje värskusest, ajalisest distantsist. Paide teatri „Carmen” oli külalisetendusel Ugalas säilitanud noort publikut kaasa haarava vaimustava hoo, kuigi esietendusest oli möödunud peaaegu aasta.

     

    LEA TORMIS:

    Suundumustest on vast olulisim dokumentaalteatri, ka otseselt ühiskonna ellu sekkuva teatri tähenduse kasv. Näiteks: „Kuritöö ja karistus” Draamateatris; „Osnap” Tallinna Linnateatris, „Anna Karenina” Estonias. (Neid on rohkemgi.) Aleksander Eelmaa — „Kadunud kodu” Saueaugul ja Sassi fenomen meie kultuuris üldisemalt. Indrek Sammul Draamateatri mitmes lavastuses ja ka „Niagara ületamises” (Kinoteater). Üks eredaim, nii elule kui teatrile tagasisidet andev tegu oli Merle Karusoo seekordne projekt „Kes ma olen” nii EMTA lavakooli I kursuse üliõpilaste kui ka Narva eesti keele õpetajatega. Olulisemad teatritekstid (mis tahes vormis) on need, mis otseselt puudutavad tänaseid valukohti — näiteks Tartu Uue Teatri, eriti aga Paide teatri mitmes lavastuses või aktsioonis.

    Kuid tähelepanu äratas ka aegumatu klassika aktualiseerimine („Romeo ja Julia”, „Juudit” VAT-teatris; Rakvere teatri „Tants”; lõunaeestiline „Godot’d uutõn”; „Põrgupõhja uus Wanapagan” Endlas; „Suveöö unenägu” EMTA lavakunstikooli diplomilavastusena Ugala baasil; „Peer Gynt” Vanemuises jne, jne.)

    Minu teatrikülastused on viimasel ajal olnud paratamatult enamasti virtuaalsed (nii üldteada olukorra kui isiklike tervisepiirangute tõttu). See määras valikud. Ometi on just need olud andnud mulle mitmekülgsema teabe teatrimaailmas toimuvast, kui olen saanud mu enda kunagise suurema hõivatuse ja liikumisvõimaluste aegu! Kommenteerida võiks teatrijuhtide hiljutisi vahetumisi ja näitlejate liikumisi teatrite vahel, mis ei tundunud juhuslikud, vaid tekitasid ootusi tulevikuks.

    Lavakooli 30. ja 31. lennu töid jälgin alati heameelega, aga, traditsiooniliselt, neid kohe avalikult kommenteerima ei kipu.

    Oma praeguses huvis sisulise, olgu või vahendatud teatriteabe vastu olen eriti tänulik (peale meediakanalite info) just kirjutavatele kolleegidele-kriitikutele-teatriuurijatele, eriti: Pille-Riin Purjele sõnateatri ja Heili Einastole tantsuteatri alalt.

     

    BORIS TUCH:

    Hooaega iseloomustas küllaltki suur draama osakaal, mis tungis kaasaegse ühiskonna valutsoonidesse, nii kodu- kui ka välismaistesse, kuna kasvava kriisi ja võimude absoluutse suutmatuse taustal midagi head teha (suurepärase võimekusega teha midagi halba) meenuvad mulle üha sagedamini John Donne’i sõnad „Ära küsi, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule”. Vaba Lava „Error 403” ja „Keegi KGB-st”, Vene teatri „Valgevenemaa 2020”, samuti Vanemuise „1984”. Siia võib kuuluda ka kaks VAT-teatri lavastust: „Juudit”, mis Andrus Kivirähki vabas tõlgenduses ja Aare Toikka lavastuses tuli välja peaaegu pamfletina sellest, kuhu suudavad riigi viia kaks mitte kuigi tarka, küll aga edasipüüdlikku võimule pääsenud tüdrukut, ning „Romeo ja Julia”, postmodernistlik lavastus Shakespeare’i ainetel, kus noortest armastajatest saavad kahe maffiaklanni poliitiliste intriigide ohvrid. Siin on raske vastata. Üldisest tasemest kõrgemale tõusvaid lavastusi on rohkem kui kolm, samas ei olnud ka vapustavaid meistriteoseid. Tõstan esile „Mefisto” ja „Kuritöö ja karistuse” Eesti Draamateatris ning „Balti tragöödia” Tallinna Linnateatris. Rõõmustasid väga säravad Vene teatri lavastused „Alice” ja „Tark mees” — noorte lavastajate kutsumine annab üldiselt häid tulemusi. Karl Laumetsa produktiivsus ja oskus otsida igale oma lavastusele sobiv keel on väga lootustandev. Väga oluline sündmus oli Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo naasmine Eesti teatri juurde.

     

    VALNER VALME:

    Teatri mõiste aeg-ajalt laieneb ja siis aheneb, olulisuse piirid liiguvad. Rõõm oli näha etenduslikkuse suuremat liikumist eri valdkondadesse raamatuesitlustest räppkontsertideni. Tundus, et vahepeal, võib-olla kolm aastat tagasi tüditi postdraama mõistest, eksperimentaalsest performatiivsusest ja räägiti rohkem jälle „päris” teatrist. Otsiti sõnumit. Küsiti, mida öelda taheti. Uuriti, kuidas klassika kõlksub kokku „meie ajaga”. Nii kaob ju igasugune rõõm ja lust! Lugege ajalehti! Kamoon!

    Koroonasuletus tekitas õnneks metsiku igatsuse murda jälle vahealadele (hea näide „Gangstarap” Kanuti Gildi SAALis). Minu jaoks kobedaim teatrielamus oli võib-olla hoopis Röövel Ööbiku performanss DeStudio näituse avamisel Fotografiskas. Kadusid taas kord punktiirjooned muusika, teatri ja kunsti vahel. See oli vähemalt sama võimas elamus kui Kertu Moppeli „Mefisto” Draamateatris või Lauri Lagle „Sa oled täna ilusam kui homme” Sakala 3 teatrimajas.

    Kertu Moppeli „Mefisto” Draamateatris. Keeruline on õnnestumise põhjusi eraldi välja tuua — dramaturgia, muusika, valgus, video jne kõik töötab kaasa ja detailide dünaamika kannab seejuures täpselt sisu. Kogu lavastus moodustab küll ühtse ansambli, aga Juhan Ulfsak solistina kehtestab end sada protsenti.

    Peeter Jalaka „Aias” (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon) on kihte nii mitu, et seda võib vaadata nagu versiooni „Bhagavadgītāst”, või siis kui ühel juhuslikul hetkel jäädvustatud improvisatsiooni (kusjuures eelmine või järgmine hetk olnuksid sama head), mille käigus luuakse kohapeal maailm, või soovi korral ka nagu kerget vodevilli, kus lauldakse, tantsitakse ja tehakse nalja. Peidetud sügavused on huvitavamad kui näkku diibi panek.

    Jarmo Reha ja eˉlektroni „Alustagem matustega” oli sümboolne aktsioon: ühekordne, voogedastus, eksperimentaalne (koroona)aja märk. Ja teisest küljest võib-olla et terve aasta sügavaim sõnumiteater, mis puudutab kogu teatrielu nii siin- kui sealpool lavalaudu ja küsib, millal saab jälle puhvetis konjakit juua.

    Juhan Ulfsak „Mefistos” mitte ei lõhu neljandat seina, vaid seda seina poleks nagu kunagi ees olnudki. Kohalolu all mõeldakse tavaliselt seda, et näitleja on täiega rollis sees. Topeltkohalolu on veel vingem: oled samal ajal rollis sees ja rollist väljas, sul on kõrvalpilk endale kui näitlejale, oma rollile, endale kui inimesele ja mängid nii publikuga kui publikule. Suht skiso värk, aga Ulfsakil tuleb see „Mefistos” hästi välja nii peeglisse vaadates, sisekaemusliku hetkena (kolme meediumi vahendusel: peegel, video, vahetu etendus) kui saaliga suheldes, saali grimasse tehes.

    Näitlejad Renate Keerdi lavastustes. Nad ei ole sageli (veel) tippnäitlejad, nad ei teegi tugevaid draamarolle, nad on nagu mängukannid lavastaja käes, kes on nagu ulakas laps, kes kasutab lelusid valesti, rakendades fantaasiat üle elu ja mängu piiride. Ja ole sa siis kogenud Anti Kobin („ÜLT”, Noorsooteater) või algaja Jan Ehrenberg („LOOD”, Tartu Uus Teater), ei ole lihtne olla mänguasi, kaotada endas nii inimese kui näitleja ego ja imbuda maailma, kus tähendused, põhjused, mateeria, vaim, asjad, inimesed, kõik on etenduskõiksuse ees võrdsed.

    Tooks vahelduseks välja nõmedaima teatriteo: Narva Vaba Lava hingusele laskmine, mis päädis küll hooaja 2021/22 algul, aga protsess algas varem. Seda tulnuks jõuga ja rämeda rahaga lahti hoida; see oli sama tähtis märk ja kaitse nii kultuurilises kui poliitilises mõttes kui nüüdne Vene piirile okastraataia rajamine. Kaja Kannu mõtiskluste sari uuest teatrist Sirbis avab mitme nurga alt mittemidagiütlevat mõistet „uus teater”. Jah, nõus, et mis pagana vastandamine! Aga mis pagana mittevastandamine, küsib Kann samuti. Teater on eos intriig, teatri üle tulebki vaielda; Kann näitab, et seda kõike saab teha tühistamata, aga ka paharetlikku sädet kaotamata. Me ei käi ju seal teatris selleks, et panna selga ilus kleit või sinine ülikond ja võtta vaheajal pokaal konjakit. Me läheme teatrisse ennast kaotama või ennast leidma, täpselt nii, nagu parasjagu tuju on. Mõne teatriga või majaga tekib paratamatult parem suhe kui teisega. Faktorid võivad osalt olla ka teatrivälised või lavastustevälised. Teatrid on ebavõrdses olukorras. Mina vaatajana pole objektiivne. Ma olen nii loll, et ma ei satu mõnda kohta, või olen laisk. Kui varem sai sihikindlalt ette võetud pikki nädalalõppe teistes linnades — teater, hotell, söögi- ja joogikohad; kui lapsed kaasas, siis veekeskus või muu lõbu —, siis koroonaajal on retked harvenenud. Tuleb uuesti harjutada. Teatril on vaatajani raske jõuda. Siin ei aita meedia. Siin võib aidata alateadvus. Mul jääb palju nägemata, sest ma lihtsalt ei käi suvetükke vaatamas. Mingi tõrge on; suvel teen teisi asju, muusikafestivalidel näiteks käin. Autot ka ei ole, paljudesse suveteatrikohtadesse saab ju ainult autoga. Minusuguseid on veel. Ma ei taha teha mingit ettepanekut, et tooge suveasjad Telliskivvi või minu kodukülla Kassisappa. Aga kripeldas ja tahtsin südamelt ära öelda ilma mingi alltähenduse või tagamõtteta.

     

    KAI VALTNA:

    „Eden Detail” (Kanuti Gildi SAAL, Johhan Rosenberg & Jette Loona Hermanis). Midagi täiesti uut ja häbitut, elegantse lohakusega eesti etenduskunstimaastikule järamiseks visatud. Väga raske öelda, mis see on, kas futuristlik viljakusriitus stiletodes keset apokalüpsist, enne kui saabub „öö, mis vana maailma mõistuse endasse neelab” (kui Foucault’lt veidi pateetikat laenata).

    „Läbi kukkumine“ (STL, koreograaf Keithy Kuuspuu). Intelligentne ja mõjuv arendus teemale „higi on päris ja väsimus tõeline”. Teema, mida tantsukunstnikud palju ekspluateerivad, aga millele vähesed midagi uut lisavad.

    „Gangstarap“ (Kanuti Gildi SAAL, Ruslan Stepanov, Artjom Astrov). Nii, nagu kooselus uuele tasandile jõudmine käib läbi silmade avanemise ja naiivsuse kaotamise, karastub „Gangstarapi” vaataja läbi okkalise teekonna iseendani.

    Duo Astrov–Stepanov „Gangstarapis”. Enesekindluse pealt sündinud vabadus, maskeeritud ükskõiksusena. Nende kohalolu paneb kahtluse alla iga viimase kui viisi, kuidas teatrit üldse on mõistetud ja mida etendajalt ja vaatajalt oodatud. Väikestviisi meenutab vaataja „hädas oleku” mastaap juba NO99 „Ühtse Eesti” segadust, kus osa publikust tormas peaaegu et uut parteid looma. „Gangstarapi” saab tuliselt armastada ja niisama tuliselt vihata. Irooniline, aga tõsi.

    Joanna Kalm „Uitkehas”. Hämmastav ja harukordne, kui koreograaf on suutnud somaatilisest diskursusest koreograafilisse üldistusse välja murda.

    Näitus „Phase Shifting Index” (autor Jeremy Shaw) KUMUs. Lõpuks ometi üks kriitiline kommentaar somaatilisele fanatismile ja esoteerilisele hämamisele tantsus. Et see tuleb muuseumist, on mõtlemapanev. Raamat „20 aastat festivali” (Kanuti Gildi SAAL). Tükk kaasaegse tantsu ja etenduskunsti lähiajalugu on õhku haihtumisest ja tolmuks pudenemisest päästetud. On tekkinud hulk koreograafe/etendukunstnikke, kelle loodud lavalises maailmas käib lõpmatu tähenduste tühistamise pillerkaar, antiteatraalse keha iseolemise eheduse asemel kultuuriliste koodide luubi alla võtmine, mis meie kõigi kehasid „võrgutavad”, ainult selleks, et neile konventsioonidele mõnuga veel seitse vinti teatraalsust peale keerata. Fiktiivsus näib olevat uus huviobjekt ja suunapööre kaasaegsete etenduskunstide strateegilises arsenalis, puudutagu see siis kehade, rollide või lugude fiktiivsust.

    Elina Masingu „Fairy Tale arch”; Sveta Grigorjeva „Fakerz” ja Johhan Rosenbergi ja Jette-Loona Hermanise „Eden Detail” — neid kõiki iseloomustab konnotatsioonide vohamine, uussiirus või hedonistlikus kastmes serveeritud maailmavaade  ja, last, but not least, lavalise esteetika Instagrami-kõlbulikkus. Küsimus, mis siin on päris ja mis mitte, tundub täiesti kasutu.

     

    KEIU VIRRO:

    „Inimesed ja numbrid” on väga huvitav lähenemine statistikale ja vaesusele. Lavastus viib publiku rännakule mööda erineva jõukusastmega inimeste kodusid. Nii jätab see paratamatult kergelt kibeda teadmise, et tegemist on omamoodi vaesus- ja rikkusturismiga ja et paljud neist inimestest, kellest lavastus ja selle numbrid räägivad, ei saa endale teatrietendusi lubada.

    „Kui sa tuled, too mul lilli” on lähisuhtevägivalda puudutav lavastus, mille alustekst põhineb intervjuudel reaalsete ellujääjatega, ent on kirjutatud näidendiks, mis otsib vägivallas läbivaid mustreid ja sügavamat ühisosa.

    „CPPM Manifestal: Keha, kus elada” on elamus- ja kogemusteater, kus iga osaleja sai sügavalt isikliku kogemuse (sealhulgas ka sääskedest!).

    „Kuuluvusharjutused” oli Vabamu projekt, kus etendus toimus telefoni teel inimeste lugusid kuulates ja nende (nägudeta) fotosid vaadates.

    Esiteks juba auhinnatud „Lehman Brothers” (lavastaja Hendrik Toompere jr), mis ilmselt ei vaja enam lisakommentaare. Teiseks petan õige pisut ja toon välja kaks lavastust üheskoos: Noorsooteatri „Teises toas” (lavastaja Mari-Liis Lill) ja Ugala „Kui sa tuled, too mul lilli” (lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle). Erinevalt üles ehitatud, ent ühtviisi terava sotsiaalse tunnetusega lavastused perevägivallast. Kolmandaks Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdan” (lavastaja Ivar Põllu) Peipsiveerel, mis pakkus muu hulgas põneva vormilahenduse. „Haige mäger” — trupp tervikuna; „Eden Detail” — etendajate energia!; „Love Me Tinder” — Allar Valge; „Põrgupõhja uus Wanapagan” — Triin Lepik; „Stseenid ühest abielust” — Evelin Võigemast; „Naine Salamandri tähtkujust” — Ursula Ratasepp; „Pimevalge” — Carmen Mikiver; „Serafima+Bogdan” — Priit Loog; „Teises toas” — Sander Roosimägi; „Mefisto” — Juhan Ulfsak. Eredamalt on sedapuhku vist küll välja paistnud tegude mittetegemine. Mõtlen veidrat vaakumit ajal, kui kultuuriministri rolli täitis muidu küllap kena inimene, aga… mingi seos võiks ministril oma valdkonnaga ikkagi olla, isegi kui ta loodab asjatundlikele ametnikele, kes ministeeriumi üleval hoiavad. Näiteks kõik see, mida Paide teater on teinud. See on vist pigem üldisem harjumuste muutumine: olengi valmis, et toimuvad üritused võivad ära jääda. Mingi teatav zen-hoiak hiilib ligi ja plaanide ümbertegemine ei võta enam nii palju energiat. On, nagu on. Muus osas: eelmise aastaga sain internetti kolinud teatrist üledoosi, nii et viimasel ajal tekitab ainuüksi mõte mõnest järjekordsest online-festivalist värinaid ja igatsus päriskontakti järele on üha suurem. Ma saan küll teoreetiliselt aru kõigest, mis räägib online-teatri kasuks, ent tunnetuslikult on varasemast rohkem kinnistunud mõte teatrist kui millestki, mis toimub siin ja praegu, ideaalis minuga samas ruumis.

     

    GREETE VÕSU:

    Esmalt tooksin välja Piret Jaaksi „Siirderiitujad”, mis jõudis Ugala lavale nime all „Valged põdrad” (lavastaja Andres Noormets). Jaaks on toonud seni veel vähe kuuldud, ent aina enam kõlapinda leidva tugeva kaasaegse naise hääle eesti algupärandisse ning näidend on viimase hooaja dramaturgias selle suuna jõuline esindaja.

    Kui rääkida n-ö kohateatrist, siis enamasti kerkib silme ette paik keset loodust, kus maastik hakkab tervikus kaasa mängima, ent „Läbi linna: Karlova” trupp tõi suve hakul seesuguse rännaku linnakeskkonda. Tugev kogukonnateater, mis kasutas materjalina siinseid inimesi, ajalugu ja legende, hakkas tööle orgaanilise ja sujuva tervikuna, suutes panna vaatama enese ümber ning leida pidepunkte lugudes, mida kannavad eneses tänaval vastu tulevad argised inimesed ja paigad.

    Ivar Põllu, keda saab pidada üheks omanäolisemaks näitekirjanikuks prae­guses teatripildis, on „Kõigi piirangute lõpus” suutnud tabada praeguse maailmakorralduse ja inimeste vahelist pinget mitmekihilises ja sümbolistlikus narratiivis. Iseasi, kas see tekst töötaks ka paari aastakümne pärast. Ent see ei ole oluline — tähtis ongi siin ja praegu.

    Keerukat kompositsiooni pakkus Elise Metsanurga lavastus „Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses”. Sidudes erinevaid tehnilisi ja ruumilisi võimalusi, suutis Metsanurk osutada infosulgudele, luues omamoodi paroodia uksekomöödiale omasest võttestikust. Naerutamise kõrval loob fragmentaarne lavastus aga peegli, kuhu süvitsi vaadata nii indiviidi kui grupina, misläbi kooruvad välja sotsiaalselt teravad ja vastuolulised teemad.

    Kertu Moppel tõestas end taas „Mefistoga”: tugeva allegoorilisuse, esteetilise rikkalikkuse ja ansamblitöö kirkusega sai Klaus Manni algmaterjal Draamateatri suurel laval hinguse, mida on vaja nii eesti teatrimaastikule kui ühiskonnale üldiselt.

    Üle ja ümber ei saa ka Hendrik Toompere jr lavastusest „Lehman Brothers”, mille menukuse taga olev eeposlikkus, sümbioos muusikalise kujundusega, nõtke poeetiline keel, näitlejatrio teada-tuntud kvaliteet ja temaatika, mida isegi teatrikauge inimene võib intrigeerivaks pidada, jätab  kindla peale teatrilukku sügava jälje.

    Juba mainitud „Mefisto” tugevast ansamblitööst tooks eraldi välja Hendrik Höfgenit kehastanud Juhan Ulfsaki, kelle robustset karismaatilisust suurel laval viimasel ajal vähe näha on olnud. Ulfsakile omane natuur on satiiriline, väljakutsuv, androgüünne ja siiras — parim näide intelligentsest ja kriitiliselt tundlikust näitlejast, keda loodetavasti suured rollid edaspidigi publiku ette toovad.

    Ennast ületavana, nii füüsiliselt kui vormiliselt, jääb meelde Paide teatri ja Musta Kasti „Carmen”. Trupist tooks eraldi välja nimiosa mänginud Laura Niilsi, kes oli mulle uus avastus. Teha tsirkust, laulda ooperit ja samal ajal end laval kehtestada on nõnda nõudlik ülesanne, et ühe etenduse ajal lõppes asi lausa luumurruga.

    Sarnaselt eelnevaga on kehalise ja vaimse pingestatuse poolest märkimisväärne Tartu Uue Teatri „Mängu ilu” (lavastaja Andreas Aadel), kus Elise Metsanurk ja Jan Erik Ehrenberg sõna otseses mõttes näitavad, kui ilus on mängida täiest hingest. Siiras kohalolu ja pingutus noortelt teatritegijatelt väärib tunnustust ja peaks andma eeskuju nii mõnelegi laisklevale teatriviljelejale.

    Raske oli valida kahe teatriteo vahel ja neid ei saa vaadelda ka võrdlevalt. Vaba Lava „Vabaduse festival” Narvas, mis tõi sarnase ajaloo ja problemaatikaga rahvuste lood kokku linna, kus kohtuvad ida ja lääs, pakkus sütitavat ja mõtlemapanevat dialoogi ning sissevaadet mh Poola, Ungari, Valgevene jt poliitilisse teatrisse. Vestlusringides lõid Ida-Euroopa riikide kolleegid elavaid pilte teatriinstitutsioonide ja juhtorganite vastuoludest nende kodumaal. Sellest tõukununa oli meeltülendav lugeda teatrirahva pöördumist, milles kritiseeriti kultuuriministri puudulikku tööd. Õnneks elame veel riigis, kus kriitilist häält ei tsenseerita, kõlagu see siis laval või meedias. Tänuväärne töö on tehtud teatriteoreetiliste tüvitekstide uustrükkide väljaandmisel: Konstantin Stanislavski „Näitleja töö endaga” (tlk Anu Lamp ja Enn Siimer, toim Mall Põldmäe) ja Peter Brook „Tühi ruum” (tlk Malle Klaassen, Meelike Palli ja Anu Lamp, toim Anu Rooseniit). Kuigi nende tekstidega tegelevad lähemalt teatriteadlased, leiab ka laiem publik siit sisendit nähtu mõtestamiseks. Kuigi TÜ teatriteaduse osakonna koostöö kohalike teatritega on juba välja kujunenud traditsioon, kipub valik praegusel ajal jäämagi lokaalseks. Oleme vältinud ühiskülastusi teistesse linnadesse (ja ka välisfestivalidele). Õnneks tõi draamafestival septembris läbilõike hooajast nädalaks Tartusse, suutes ettearvamatu aja kiuste kontsentreerida valitsevaid suundi. Tormilistel aegadel on tarvis hoida kätt post-NO99 poliitilise teatri pulsil. Põnevusega saab jälgida, millist nägu hakkab see aja jooksul võtma ja kellel on julgust minna teatrisaalist väljagi.

    Kui rääkida murekohtadest, siis südame paneb valutama teatrikoolide hetkeseis, eeskätt Viljandis. Muutustetuule ja kohati aegunud õpetusviiside tõttu ei pruugi näitlejaõpilane saada ellujäämiseks vajalikke tööriistu. Loodetavasti suudavad sealsed pedagoogid luua toimiva süsteemi, mis ei unusta isiksust, kuid samas õpetab selgeks ka häälekasutuse ja diktsiooni.

    Seevastu on sujuvalt õnnestunud EMTA lavakunstikooli 29. lennu lõpetajate siirdumine Tartusse. Äsja Uues Teatris tööd alustanud Elise Metsanurga, Andreas Aadli, Ekke Heklese ja Martin Korgi teatrikeel annab lootust, et sajandivahetuse põlvkond leiab oma visiooni, mis hakkab mõjutama teatrit ka tulevikus.

     

    EIKE VÄRK:

    Teatriaasta üheks oluliseks sündmuseks on Klaus Manni 1936. aastal ilmunud, äärmusliku võimuvahetuse tagajärgede eest hoiatava ning loomevabadusest, konformismist ja karjerismist kõneleva romaani „Mefisto” jõudmine Eesti Draamateatri lavale Kertu Moppeli kaasaegset vaatajat kõnetavas dramatiseeringus ja lavastuses. Minu jaoks oli oodatud sündmuseks ka Andrus Kivirähki poeetilise, kujundirikka, ühtaegu kurva ja naljaka, kutselise Estonia teatri loojatest kõneleva romaani „Liblikas” alusel kirjutatud samanimelise näidendi (autor samuti Kivirähk) jõudmine sõnateatri lavale (2013. aastal on selle romaani põhjal valminud Tõnu Kõrvitsa ooper „Liblikas”). Lummas Piret Jaaksi näidendi „Valged põdrad” omapärane, müstiline, kummastav atmosfäär Andres Noormetsa tõlgenduses Ugalas. Haarav teatrimäng on Urmas Vadi vaimukas ja fantaasiarikas autorilavastus Vilde teemadel „Millest tekivad triibud?” Eesti Draamateatris ning Priit Põldma nukker, hell ja tundeküllane teatritekst „Kadunud kodu” Margus Kasterpalu ja Priit Põldma lavastuses Saueaugu Teatritalus. Suvelavastustes nähakse sageli mõnusat meelelahutust, halvemal juhul ka haltuurat. Möödunud teatrisuve arvukate uuslavastuste hulgast võib aga leida mitu kõrgtasemel loometööd. Üks hooaja 2020/21 (mitte ainult suvehooaja) põnevamaid ja fantaasiarikkamaid lavastusi oli Anton Hansen Tammsaare „Põrgupõhja uus Wanapagan” lavastaja Kaili Viidase tõlgenduses (Endla teater Fortumi katlamajas Pärnus). Müstilise lavaatmosfääri loomisel on oluline osa kunstnik Arthur Arula kujundusel, Tauno Aintsi muusikal ja Argo Valdmaa videokujundusel. Õnnestunud ja üllatusi pakkuv (suve)lavastus oli Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdan”, kus lavastaja ja dramatiseerija Ivar Põllu ning kunstnik Kristiina Põllu olid leidnud Vahur Afanasjevi eepilise haardega suurromaani teatripubliku ette toomiseks omapärase võtte. Peipsiveere elanike tragöödia tegevus hargnes ajaliselt kahes suunas, lugu jutustati vaatajale kaks korda, lõpust algusesse ja vastupidi, samaaegselt kahel võpsikuga eraldatud mänguväljal. Paelus noorte lavastajate Andreas Aadli ja Markus Helmut Ilvese, kunstniku ja valguskunstniku Kristjan Suitsu, muusikalise kujundaja Arbo Marani ning viie näitleja (Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Jan Ehrenberg, Liis Lass ja Peeter Tammearu) loodud omapärane, kirgedest, valust, armastusest, armukadedusest ja siseheitlustest tulvil atmosfäär Fjodor Dostojevski romaani „Idioot” ainetel loodud Tallinna Linnateatri lavastuses „Rogožin” Toom-Kooli 9 vana, mahajäetud maja kulunud ilmega mänguruumis. Meeleolukalt, tänapäevaselt ja vaimukalt köitev oli William Shakespeare’i „Romeo ja Julia” Aare Toikka tõlgenduses VAT-teatris.

     

    Guido Kanguri, Mait Malmsteni ja Priit Võigemasti vaimustavas koosmängus sündinud virtuoosliku ümberkehastumisvõime ja nauditava mängurõõmuga esitatud eriilmeliste tegelaste galerii Eesti Draamateatri lavastuses „Lehman Brothers”. Juhan Ulfsaki mõjuv, kogu teatrisaali oma mängulusti ja säraga haarav kohalolu näitleja Hendrik Höfgeni rollis Eesti Draamateatri „Mefistos”. Ago Andersoni ühtaegu ekspressiivne ja õrnatundeline, peene huumoritajuga loodud Jürka Endla teatri lavastuses „Põrgupõhja uus Wanapagan”. Külliki Saldre varjundirikkalt mängitud, Niskamäele kõigutamatult truu, sirgeselgne, oma lähedastest hooliv Niskamäe vanaperenaine Loviisa Hella Wuolijoe „Niskamäe naistes” Vanemuise teatris. Meeldejääv on Ilo-Ann Saarepera loodud kummalise, saladusliku siseilmaga tegelaskuju lavastuses „Valged põdrad”, Piret Laurimaa südamlik, hooliv ja usaldav Bessie Ameerika näitekirjaniku Scott McPhersoni „Marvini tütardes” Vanemuises, Kristiin Räägeli varjundirikas, ühtaegu lapselik, siiras, hoolitsev ja kohusetundlik Sonja Anton Tšehhovi „Onu Vanjas” Tallinna Linnateatris, Toomas Trossi humoorikas osatäitmine Heidi Sarapuu autorilavastuses „Treffpunkt — Berliin!“ Variuse teatris, Indrek Sammuli, Inga Saluranna ja Kristo Viidingu nakatav mängurõõm Eesti Draamateatri lavastuses „Millest tekivad triibud?”, Natali Väli hingestatud, emotsionaalne ja võluv nimitegelane Selma Lagerlöfi ja Urmas Lennuki „Charlotte Lövensköldis” Rakvere teatris, Elina Reinoldi värvikas võimunaine emand Capuletti VAT-teatri „Romeos ja Julias”, Ursula Ratasepa tundeküllane ja kirglik Mura Kristiina Jalasto näidendi „Naine Salamandri tähtkujust” lavastuses Jäneda Pulliteatris (lavastaja Madis Kalmet), Evelin Võigemasti ja Märt Avandi haarav koosmäng Ingmar Bergmani „Stseenides ühest abielust” (dramaturg-lavastaja Mehis Pihla) teatris SKENE Katus Kunstile Pärnumaal Kaelasel Jaanihanso siidrivabrikus. Oluliseks (teatri)sündmuseks oli teatrifestivali „Draama 2021” toimumine Tartus ja selle raames läbi viidud rahvusvaheline konverents „Balti peegeldused” ning vestlusring „Milleks on Eestile vaja mitut teatrikooli?”. Ettekanded Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse aastakonverentsil „Teatri tegemise ja kogemise” uued viisid. Kaja Kannu ja Helle Laasi omapärase elulooraamatu „Nukukas Helle Laas” ilmumine, kus segunevad mälestus- ja kujutluspildid. Püüan jälgida Tallinna teatrite repertuaari ning Endla, Ugala, Tartu Uue Teatri ja teiste teatrite külalisetendusi Tallinnas. Hea on käia pühapäeviti Vanemuise pärastlõunastel (kell 16. 00) etendustel. Ka teiste teatrite mängukavas võiks olla rohkem päevaseid etendusi, et saaks pärast etenduse lõppu ühistranspordiga tagasi Tallinna sõita. Mind huvitavad maailma ja Eesti kirjandusklassika tõlgendused ja kaasaegne algupärane dramaturgia. Põnev on näha eriilmelisi lavastusi, mida meie teatrid õnneks ka pakuvad. Suvelavastuste külluses on väga palju jäänud nägemata.

    Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdan” — kriitikute üks lemmikuid.
    Gabriela Urmi foto

    Eesti Draamateatri „Lehman Brothers” — kriitikute üks lemmikuid.
    Heikki Leisi foto

  • Arhiiv 14.12.2021

    VENEMAAD AVASTAMAS

    Jüri Kass

    „Kupee nr 6”. Inspireeritud Rosa Liksomi romaanist „Kupee nr 6”. Režissöör: Juho Kuosmanen. Stsenaristid: Andris Feldmanis, Livia Ulman, Juho Kuosmanen. Operaator: Jani-Petteri Passi. Produtsendid: Jussi Rantamäki, Emilia Haukka. Kaasprodutsendid: Riina Sildos, Jamila Wenske, Melanie Blocksdorf, Natalia Drozd-Makan, Sergei Seljanov. Kunstnikud: Kari Kankaanpää, Vjatšeslav Kiškun, Dina Logvinova. Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra. Helirežissöör: Pietu Korhonen. Monteerija: Jussi Rautaniemi. Osades: Laura — Seidi Haarla, Ljoha — Juri Borissov,  vagunisaatja Natalja — Julia Aug, Irina — Dinara Drukarova, Ljoha kasuema —  Lidia Kostina, Saska — Tomi Alatalo jt.
    Mängufilm, värviline, kestus 105 min. ©Aamu, Soome. Soome—Eesti—Vene­maa—Saksamaa. Esilinastus 10. VII 2021 Cannes’i filmifestivalil. Esilinastus Eestis 23. XI 2021 PÖFFil.

     

    Soome režissööri Juho Kuosmaneni film „Kupee nr 6” on klassikaline road movie. Film räägib sellest, kuidas inimene, kes asub teekonnale, et jõuda esiti näiliselt väga kaugesse ja ebaselgesse, otsekui uttu mähkunud sihtpunkti, leiab teekonna lõpus iseenda. Aga mitte enam säärase enda, nagu ta oli rännaku hakul, vaid muutunu, kes on adunud midagi väga olulist ühtaegu omaenese elus kui selles elus, mis seni oli teda vaevu puudutades temast mööda voolanud, ent mis nüüd on oma ebatäiuses hakanud teda valusalt kriipima. Ja saanud ühtäkki osaks temast. Või siis on temast saanud selle elu osa.

     

    Kui žanr on juba esimeste kaadritega selgelt paika pandud, ei ole filmi vaadates tähtis žanrimääratlus, vaid sisu, mille on loonud „Kupeele nr 6” režissöör Juho Kuosmanen, stsenaristid (meie kaasmaalased) Andris Feldmanis ja Livia Ulman, operaator Jani-Petteri Passi ja näitlejad — peaosatäitjad Seidi Haarla ja Juri Borissov ning Julia Aug, kes mängib pealtnäha kõrvalosa, lõputult Moskva–Murmanski liinil voorivat vagunisaatjat. Tema roll on aga väga kaalukas, sest annab võtme mõistmaks tegelikkust, millega põrkub Seidi Haarla tegelaskuju Laura, kes on seni tundnud Venemaad ainult peene, intellektuaalse seltskonna kaudu, kus ta Moskva ülikooli tudengina tiirles.

    „Kupee nr 6”, 2021. Režissöör Juho Kuosmanen. Laura — Seidi Haarla ja Ljoha — Juri Borissov.

     

    Tundlik kõrvaltvaade

    Film räägib Venemaa võrdlemisi hiljutisest minevikust, 1990. aastatest, seadusetuse ja vaesuse ajast, mis praegu on hakanud juba unustusse vajuma. Õigupoolest tahavad paljud inimesed, eriti Venemaal, seda unustada. Või kui ka otsustatakse mäletada, siis ülalt antud ideoloogilise ettekirjutuse järgi: elu oli kohutav, kuid siis tuli hiilgav juht, kes valgustas kõike oma säraga ja tõstis riigil taas jalule. See Soome— Eesti—Vene ja pisut ka Saksa linalugu ei ole vaba üksnes ametlikust ideoloogiast, vaid ka tollest trööstitust depressiivsusest, mis on omane paljudele praegustele, kahtlemata andekatele vene režissööridele, kes teevad sõltumatuid filme hoolimata ülaltpoolt tulevatest nõudmistest. Just seetõttu sõimab ja sajatab nende filme lihtne patriootlik vene inimene, kes ei hinda ümbritsevat elu mitte selle järgi, mida ta näeb oma silmaga aknast, vaid alternatiivse reaalsuse järgi, mis avaldub teleekraanil riiklike kanalite ametlikes saadetes.

    „Kupee nr 6” ei ilusta 1990. aastate Venemaad, ent hoidub ka näitamast seda pelgalt kahes värvitoonis, mustvalgena. Nii et soovides kirjeldada filmi tonaalsust ühe sõnaga, sobiks kõige paremini sõna „tundlik”. Minus tekib kauge seos ühe teise, samuti Eesti osalusel valminud teekonnafilmiga tollasest vene elust „Ma ei tule tagasi”, mille lavastas 2014. aastal režissöör Ilmar Raag Venemaa, Eesti, Kasahstani, Valgevene ja Soome koostöös. Raagi film põhines 1970.–1980. aastatel sündinud vene dramaturgide põlvkonna ühe parima —minu meelest lausa kõige parema — autori Jaroslava Pulinovitši näidendil. On iseloomulik, et vanema põlvkonna naisnäitekirjanikud, näiteks Ljudmila Petruševskaja ja Ljudmila Razumovskaja, kes töötasid range tsensuuri oludes, lõid vormilt võrratuid ja mõtete poolest üllatavalt julgeid näidendeid. Nüüdsed autorid seevastu, kirjutagu nad millest ja kuidas tahes, ihkavad heietada aina ühtesid ja samu motiive, naudiskleda oma tegelaste elu tühisuses ja uputada kõik üleüldisesse ängi. Kui satun nende oopus­tega kokku puutuma, tuleb meelde Tšehhovi kiri Štšepkina-Kupernikule: „Jah, teil on õigus, näidenditega mamslid ei sigine päevade, vaid tundidega ja minu arvates on ainult üks viis selle nuhtluse vastu võidelda: kutsuda kõik mamslid Muiri & Mirrieleesi poodi ja see põlema panna.” (Siin ja edaspidi minu tõlge — B. T. Tänapäeval täidab Muiri & Mirrieleesi rolli Moskva GUM.) Ma ei jaga Anton Palõtši verejanu, kuid arvan, et säärane hinnang peab paika ka meie päevil. Jaroslava Pulinovitš on üks harvu erandeid praeguses dramaturgide põlvkonnas. Temagi kirjutab jõhkralt, väga jõhkralt, ent tema näidendite tegelased on elavad ja usutavad. Raag järgis üldjoontes Pulinovitši näidendit, aga pehmendas mõningaid selle aktsente, mõistes, et tragöödia ei pea tingimata tähendama kõikehaaravat rusutust. Ja ta tegi väga tugeva filmi.

    Võib-olla osutubki kõrvaltvaade — eeldusel, et vaatleja ei lihtsusta, ei libise üle pinna, vaid püüab rääkida toimuvast tasakaalukalt, kujutada mitmemõõtmelist maailma — nii mõneski mõttes viljakamaks kui pilk seestpoolt, mille puhul autor ei suuda varjata kibedat pettumust ja nördimust. Tegelikult tundus kolmkümmend  aastat tagasi, et elu läheb paremaks — eks jagatud ju küllaga ahvatlevaid lubadusi —, aga mis oli tulemus? Läks, nagu läks! Kõrvaltvaataja ei raja millelegi lootusi, talle ei ole antud lubadusi, tema vaade on distantseeritud, aga heasoovlik. Objektiivsus ja heasoovlikkus on aga kunstiloome vältimatud tingimused. (Teine lugu on nende juhtumitega, kus sõnaseppa kannustab klahve toksima viha ja neimahimu, mille tulemuseks on midagi nii segast nagu Skulskaja viimased raamatud, mille žanriks on öördamine, ilma et neis oleks aimata sürrealismitaotlust. Peale selle kirjutab ta tavalisi kaebusi — ja see on ainuke žanr, milles ta on omandanud meisterlikkuse. Tõsi, tema hiljutine kaebus Vene teatri kunstilise juhi Filipp Lossi peale Riigikogus jäi rahuldamata.)

     

    Võta elu nii, nagu see on

    Feldmanis ja Ulman lähtusid stsenaariumi kirjutades soome kirjaniku Rosa Liksomi samanimelisest romaanist. Tõtt-öelda on see teos üsna vormitu ja laialivalguv. Ent hoopiski mitte pretensioonitu. Viimane lõik kõlab nii: „Õhtul naasis ta hotelli, pakkis oma vähesed asjad, pani lennupiletid öölaua servale ja keskendus hingamisele. Mõnus pimedus otsis mõnda aega teed tüdruku juurde ja leidis ta lõpuks. Kuu serval rippus tuhm oranž täht, kuid see paar ei valgustanud magavat linna sugugi. Tähed langesid Gobi kõrbe jahtunud punasesse liiva, ainult Veenus säras eredalt ja tuliselt. Viimased lumehelbed laskusid aeglaselt maapinnale. Tüdruk oli valmis võtma elu sellisena, nagu see on, kõigi selle õnnestumiste ja pettumustega.” („Oo, sõber Arkadi… üht palun ma sinult: ära ilutse, kui räägid!” oleks sellist lõiku kommenteerinud Turgenevi Bazarov. Võib-olla ei ole vene tõlge õnnestunud, kuid küllap on ka originaalis säherdust ilulemist, mis laseb kirjandustekstil paista daamide näputööna.) Feldmanisele ja Ulmanile on kogu selle ülespuhutud sõnaloome juures oluline viimane fraas, kuid nad ei püüa Laura teekonda verbaalselt kokku võtta, vaid näidata, miks pööras reis Põhja-Venemaale tema hinges midagi pea peale ja õpetas teda tõepoolest võtma elu nii, nagu see on, selmet alistuda tõiga ees, et elu pole selline, nagu ta tahaks.

    Aga mis puutub siia Gobi kõrb ja mis on sellel pistmist Põhja-Venemaaga? Kohe selgitan. Romaani tegevus toimub 1980. aastatel Mongooliasse sõitvas rongis, kus kangelanna kaaslaseks on keskealine mees. Filmis on aeg teine ja tegelased teised ning kirjaniku ilmselge õõva sovetliku tegelikkuse ees (mis oli 1980. aastatel küll tasasem ja turvalisem kui 1990-ndatel) jätavad autorid Liksomi hingele. Nagu ka vagunisaatjale antud hirmuäratava iseloomustuse: „Raissa-eidel on siin rohkem võimu kui miilitsal. Ta hoiab kõik joodikud ja prostituudid eemal. Talle ei maksa vastu vaielda.” Ja ammugi jäetakse sulesepa hingele reisikaaslase — romaanis Vadimi — ettekujutus eestlastest: „Mõtlesin, et on see alles karistus: sattuda ühte kupeesse eestlasega. Aga Soomel ja Eesti Nõukogude Vabariigil on suur vahe. Eestlased on kongninaga saksa natsid, kuid soomlased on meiega sama tõugu. Soome on nagu nupuke kuskil kaugel ja kõrgel põhjas. Te ei sega kedagi. Kõik põhjarahvad on uhked selle üle, et nad on põhjamaalased. Te olete esimene soome naine, keda ma oma silmaga näen. Aga kuulnud olen teist palju. Räägitakse, et teil on seal kuiv seadus.”

    Sel moel võis vahest mõelda propagandast juhmistatud lihtne venemaalane 1990. aastatel, ja võib ehk praegugi. Kuid 1980. aastatel oli Eesti Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia inimeste silmis tükike Läänt, huviäratav ja eksootiline, ning tekitas positiivseid emotsioone. Feldmanis ja Ulman järgivad kuldreeglit „Ära kirjuta asjast, mida sa ei tunne”. Sellest sisukast monoloogist jätsid nad alles ainult teadmise, et reisikaaslane Ljohha peab Laurat algul eestlaseks, aga saades teada, et tegu on soomlannaga, on ta küll üllatunud, ent mitte ülearu.

    On olemas ammu müüdiks muutunud stereotüüpsed ettekujutused rahvuslikust iseloomust. Esialgu tundub, et ka filmi autorid järgivad müüte. Laura on visa ja jonnakas soome naine: olles kord pähe võtnud sõita Kaug-Põhja vaatama Valge mere kaljujooniseid ja uurima inimkonna lätteid, liigutab ta mägesid: ta mõistab, et ettevõtmine on lootusetu, aga ei anna järele. Nagu Alfred Tennysoni „Ulysseses”: „… but strong in will / To strive, to seek, to find, and not to yield.” (Sõna-sõnalt:
    „… kuid tugev tahtes / pürgida, otsida ja leida alla andmata.”) Luuletaja näikse soovinuvat öelda: ära alistu, isegi kui sa ei leia seda, mida oled otsinud. Ja siin on selline tõlgendus tõetruu, sest lõpuks ei näinudki Laura neid kaljujooniseid, ehkki tegi selle nimel kõik mis võimalik.

    Tema reisikaaslane, Olenegorski rikastusvabriku tööline Ljohha tundub kehastavat vene rahvusliku iseloomu müüti. Tüüp on hoolimatu, ettearvamatu ja lihtne nagu tõde, tema kombed aga kohutavad. Vaevalt end kupees sisse seadnud, hakkab ta jooma-sööma ning üritab siis Lauraga vestlust alustada. Ta on seejuures ülevoolavalt jäme, aga mitte sellepärast, et tahaks solvata — ei hoopiski —, vaid ehtsast otsekohesusest: „Sa lähed põhja v…ga kauplema?” Ljohha lihtsalt ei kujuta ette muud ajendit, mis sunniks üht neidu sõitma kanti, kus on karm loodus ja karmid mehed, kes on nüristunud raskest tööst ja suurest palgast, mida pole millelegi kulutada. Kuid see kõik on esmamulje, stereotüübid, mis linaloo edenedes hajuvad. See on näivus, ütlevad filmi autorid, pillates kaadrist kaadrisse üllatavalt täpselt ajastu märke. Restoranvagunisse jalutades satub Laura oma kupee suhtelisest mugavusest platskaardivagunisse, kus kõik on avali, nähtaval: võidunud linade alt paistavad kaassõitjate jalad määrdunud sokkides, kuuldub norskamist, võib lausa haista õhus rippuvat rasket hapukat lehka… Kuid kogu see pilt kirjeldab maailma esmamulje põhjal. Filmi autorid juhatavad meid näivusest peategelaste ja neid ümbritseva maailma tõelise olemuseni.

     

    Näivus ja tegelikkus

    Näivust kujutab see maailm, kust Laura püüab välja rabelda, et sõita põhja. Peterburi intellektuaalse seltskonna õhustikku — „olengud eranditult omade vahel” — on edasi antud väga tõetruult. Laura esineb siin nois ringkondades väga autoriteetse Irina (Dinara Drukanova) sõbratarina (igas mõttes: ta on lesbi) — just Irina tutvustas talle neid intellektuaalseid olenguid. Selles seltskonnas lõbustatakse end tsitaadimänguga: tuleb ära arvata, kellele kuulub mõni ütlus, kusjuures parajalt haruldane ütlus, et meelelahutus ei muutuks äraandmismänguks. Kõlavad tsitaadid tollal ülipopulaarse Viktor Pelevini romaanidest. Samuti Marilyn Monroele omistatud mõttetera „Only the parts of us will ever touch only the parts of others” („Ainult osake meist puutub kokku osakestega teistest”). Linaloo arhitektoonika mõttes on see äärmiselt tähenduslik, õieti on see kogu filmi moto: Laura ja Ljohha puudutavad kupees teineteist osakestega oma olemusest ja maailmakäsitusest — ning lahkuvad rongist teistsugusena. Kuid väga tähtis on ka tõik, et mainitakse Pelevinit. Siin pakutakse niidiotsa, millest tõmmates kas hargneb terve pundar lahti või jookseb kõik pääsmatult umbe. Tegu on efektiga, mida autorid ette ei näinud, kuid ometi annab see filmile lisamõõtme.

    Esiteks osales Jura Borissov pärast filmi linastumist klantsajakirja Esquire sepitsetud müstifikatsioonis. Nagu teada, ei ole Pelevin paarkümmend aastat intervjuusid andnud ega avalikkuse ees esinenud. Peleviniks jumestatud näitleja foto pandi valeuudistest ja müstifikatsioonidest rääkiva numbri esikaanele. Kõige tipuks korraldati auto­grammitund: kirjaniku asemel jagas tema raamatute esilehele söakalt allkirju näitleja.

    Teiseks on Pelevinil romaanis „Tšapajev ja Pustota” selline väljend nagu „Sise-Mongoolia”. „See on selle sees, kes näeb tühjust [пустоту], kuigi sõna „sees” on siin täiesti sobimatu… Kõige rumalam tegu oleks püüda teile kirjeldada, mis see on!” pageb Pelevin selgituse eest, mida ta selle mõistega silmas pidas. See tähendab, et meil on vaba voli anda siin meelevaldseid ja meile parasjagu vajalikke tähendusi. Kohe näeme, milleni see viib. Juri Borissovi väga täpselt ja mitmetähenduslikult kehastatud Ljohha mõjub teatud mõttes — enne kui rahvusmüüt tarbetuna kõrvale heidetakse — venelase representatiivse kujutisena (nii tajub teda Laura, kelle roll omakorda on kujutada representatiivselt noort euroopalikku naist, kes on kõigis eneseavaldustes, sealhulgas seksuaalsete sättumuste osas, vaba ja salliv). Vene inimese representatiivsed tunnusjooned on muu hulgas hoolimatus, jultumus, võib-olla eba- või alateadlik kihk suruda teistele peale oma arusaamu, lugupidamatus teiste vabaduse vastu (õigemini taipamatus, et teistel on oma intiimne ruum, kuhu ei tohiks tungida), lühidalt: sajandeid vana mongoli-tatari ikke reliktid, mis on jätnud vene rahvuslikku iseloomu valusa jälje. „Sise-Mongoolia”. Laura kohtub sellega esimest korda.

    Neil inimestel, keda me näeme filmi alguskaadrites, on täiesti teistsugune iseloom. „Sise-Mongooliast” puhastatud. Destilleeritud, kui soovite. Ent loo käigus õnnestub neil ilma jääda ka siirusest, empaatiast ja kaastundest. Naiivne Laura peab nende inimeste viisakat huvi, ükskõikset külalislahkust siiraks osavõtlikkuseks, nood aga panevad lihtsalt imeks, miks on üks soomlanna otsustanud keset talve Valge mere äärde sõita.

    Õieti oli siin tegu Irina ideega, Laura aga näikse olevat neid naisi, kes nakatuvad armastatud inimese mõtetega (armastatu sugu pole siin oluline), mida nad hindavad üle kõige isegi veel siis, kui armastuse objekt on neist juba eemaldunud. Laura ei oska kahtlustadagi, et temast oli kujunenud sõbratarile taak, millest too meeleldi vabaneks. Olgu või ekspeditsiooni ajaks. Olles väsinud Ljohha jultunud pealetükkivusest, mida too ilmutab kohe, kui nad kahekesi kupeesse jäävad, mõtleb Laura juba Peterburis maha minna ja Moskvasse naasta ning helistabki jaamast (sest mobiiltelefone veel pole) Irinale, kes annab viisakalt, kuid kindlalt mõista, et tema silmis käib Laura nüüd oma rada. Irina ei taha sugugi, et sõbranna reisist loobuks ja tagasi pöörduks. Üks tähtis detail: plaanides reisi pooleli jätta, vinnab Laura kupeest lahkudes oma raske seljakoti koos asjadega selga. Kui ta kupeesse nr 6 tagasi tuleb, tõlgendab Ljohha tema tegu ekslikult, justkui öeldes: kuule, kas sa pead mind vargaks või?

    Stsenaarium on nii kindla käega vormitud, et alles ei ole jäänud midagi juhuslikku: kui mõnel episoodil on tegevuse ja tegelaste arengu seisukohalt mingi tähendus, saab see tingimata jätku. Hiljem, kui Laura ja Ljohha on leidnud ühise keele ja neil hakkab tekkima vastastikune sümpaatia, siseneb kuskil teivasjaamas kupeesse keegi noormees, kellel on platskaardivaguni pilet. Vagunisaatja juhatab ta sinna, aga noormees tundub nõnda hädine ega paista platskaardi karmi eluga põrmugi sobivat — liiati on ta soomlane —, mistõttu Laura pakub talle kupee vaba kohta. Ljohha on armukade, ehkki ses kiivuses pole midagi erootilist, sest Laura on juba jõudnud talle tunnistada, et tema „poiss-sõbra” nimi on Irina. Ljohha on lihtsalt solvunud, et ühtäkki nende ruumi (õppetund kangelasele?!) tunginud mees on Laura silmis temast huvitavam — neid ühendab keel, mingi ühine vaimulaad ja Ljohha tunneb end selle vaimse ühtsuse kõrval järsku ülearusena. Tõsi, varsti too end soomepäraselt Alohaks nimetav noormees kaob ja ühes temaga Laura kallis videokaamera (neiul ei ole kahju ainult kaamerast, vaid ka kassetile jäänud mälestustest Moskva seltskonnast ja Irinast — suur tükk talle armsast minevikust on korraga tema elust välja rebitud!). Teisisõnu ilmneb jällegi näivuse ja olemuse vastuolu.

    „Kupee nr 6”, 2021. Vagunisaatja Natalja Nemova — Julia Aug.

     

    On sul valikut?

    Filmi näitlejatööd on laitmatud, sest need on pisimate üksikasjadeni täpsed. Väljaspool Soomet vähe tuntud 37-aastane Seidi Haarla on harukordselt orgaaniline — tal justkui polekski tarvis mängida, ta nagu elaks Laura elu. Jura Borissov seevastu on Venemaal väga kuulus, tõeline staar. Ja pärast seda, kui „Kupee nr 6” oli võitnud Cannes’is Kuldse Palmioksa järel tähtsuselt teise auhinna, grand prix’, ning linastunud oli film „Petrovid gripi küüsis”, sai temast juba rahvusvahelist mõõtu täht. 29-aastaselt on tal õnnestunud mängida viiekümnes filmis. Mäletan, kuidas 2019. aasta PÖFFil vapustas mind tema roll debütandi Boriss Akopovi filmis „Härg”, kus Jura mängis noortejõugu juhti. Ja mängis paljutähenduslikult, andes oma tegelaskujule traagilise mõõtme. Ka Juho Kuosmaneni filmis loob Borissov mitmekihilise ja -mõõtmelise rolli, avades Ljohhat aegamisi, nii nagu kooritakse sibulat, eemaldades tema pealmise, karuse kihi ning paljastades siira ja haavatava inimese, kes on alati valmis pakkuma naabrile oma soojust.

    Kolmas suurepärane näitlejatöö on Julia Augi kehastatud vagunisaatja. Ta on igas mõttes eluliselt usutav, just säärasena meenub vagunisaatja kõigile kaugrongides sõitnutele: esmapilgul range, kuid väga inimlik, väljendades leebet poolehoidu ja puhuti piiritut lahkust reisijate vastu, kellega tal ei ole tõenäoliselt määratud teist korda kohtuda. Aga eks sümpaatiat sütitagi just aimus kohtumise põgususest ja kordumatusest. Julia Augi tegelaskuju tunneb seda maailma, kus reis kulgeb, väga hästi ja kui Ljohha jämedusest jahmunud Laura soovib reisi algul kupeed vahetada, pärib vagunisaatja talt sügavmõtteliselt: „On sul valikut?” Tema on elanud selles maailmas küllalt kaua, et teada liigagi hästi: valikut ei ole.

    Paratamatult ühekordseks jäävad juhuslikud kohtumised soodustavadki üldiselt siirust ja avameelsust. Laurale osutub sääraseks kohtumiseks, mille soojus teda saatma jääb, külaskäik Petroskois (kus rong öö läbi seisab) Ljohha tuttava vanamemme juurde, kes, nagu Augi tegelaskujugi, teab elust midagi niisugust, mis on meile tundmata.

    Filmi autorid näivad olevat hakkama saanud ilma armastusloota, kuigi see mõte vaatajale paratamatult pähe tikub. Kas Ljohha ja Laura vahel puhkeb armastus? Küsimus jääb vastuseta. Asi on muus: kohtuvad kaks saatust, kaks üksiklast, kes vajavad meeleheitlikult lihtsat inimlikku soojust. Ja mõlemad hakkavad seda soojust kiirgama: püüavad teise soojuse kinni, vastavad sellele, häälestuvad samale lainele. Ljohhale muutub kõigiti loomulikuks hoolitseda Laura eest, kuni ta saab teda kuidagi aidata. Kaljujooniste asukohta, kuhu teadlasi-arheolooge viiakse helikopteriga, talvel ei pääse. Nii et Laural pole millelegi loota ja ta peab kaljujooniste asemel leppima ekskursiooniga Murmanski sõja- ja töökangelaste radadel. Kuid Ljohha leiab ta hotellist üles ja teeb midagi uskumatut: korraldab mööda läbimatut teed sõidu sihtpunkti. Kangelased suudavad vaevu vältida surnuks külmumist, varjudes pakase eest mahajäetud laevukesse — ent ikkagi ei õnnestu Laural kaljujooniseid näha. Kummatigi, on see kaotus või võit? Meenutagem Tennysoni: „… kuid tugev tahtes / pürgida, otsida ja leida alla andmata”.

    Võin öelda üht: ma ei ole ammu näinud nii inimlikku filmi, nii tulvil hingesoojust ja usku inimese headusse, filmi, mille autorid ei ole ühegi teema puhul silmakirjatsenud ega ole valinud kordagi kerget, pinnapealset rada.

    „Kupee nr 6”, 2021. Režissöör Juho Kuosmanen. Ljoha kasuema — Lidia Kostina, Laura — Seidi Haarla ja Ljoha — Juri Borissov.

  • Ajalugu 13.12.2021

    TMK laureaadid 2021

    Jüri Kass

    VALLE-STEN MAISTE
    „Narvat alamkolkaliku Turgeneviga ei turguta”
    „Vabaduse festival” 17.–21. VIII 2021 Vaba Lava Narva teatrikeskuses
    TMK nr 11, 2021

    TIINA MATTISEN
    Artiklitesarja „Tormiline teekond noore peadirigendiga: ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990” eest
    TMK 2018, nr 10 ja 12; 2019, nr 3 ja 6; 2020, nr 4, 5, 6 ja 11; ja 2021 nr 4 ja 5.

    LIIS NIMIK
    „Nähtamatu filmis ehk juhuse triumf”
    TMK nr 8, 2021

     

  • Arhiiv 12.12.2021

    VASTAB RISTO JOOST

    Jüri Kass

    Risto Joost novembris 2021.
    Harri Rospu foto

    Risto Joost on multitalent, kelle nimi on hästi tuntud kõigile vähegi kultuuriga kokku puutunud inimestele Eestis, samuti muusikahuvilistele piiri taga. Ta on dirigent ja laulja, silmapaistvalt andekas inimene kõiges, mida ta ette võtab. Energiline, ambitsioonikas, tohutu töövõime ja laia silmaringiga. Dirigendi kohta suhteliselt noorena on tal juba ette näidata võimas pagas, kus on mitmeid peadirigendikohti ja vist küll lugematul hulgal vägevaid saavutusi suurepäraste kollektiividega üle ilma. Alates möödunud hooajast on Risto Joost Vanemuise teatri muusikajuht ja peadirigent. Vestlesime Ristoga 8. oktoobril Eesti Kontserdi kaheksakümne aasta juubeli galakontserdi proovi ja kontserdi vahel.

     

    Oled sa seal Tartus õnnelik?

    Absoluutselt. Seal on kõik olemas, mida ühele loomeinimesele vaja. See, et minu tee Vanemuisega ristus, tuli minu jaoks pöördelisel ajahetkel. Enne pandeemiat käisin regulaarselt juhatamas Elbphilharmonie’s, Gewandhausis ja Concertgebouw’s, siis järsku kadus see kõik ära. Ma ei ole kunagi midagi taga nutnud: läheb, nagu läheb. Ometi on kunstilise realiseerimise „elemendil” mu hinges tähtis koht — et oleks kogu aeg mingi sisemine pingutusmoment, et ma püsiksin rutiinis. Vaim peab vormis olema. Dirigeerimine on selle juures kõige väiksem asi, protsessis olles läheb muidugi ka see reeglina paremaks. Kui sul pole instrumenti, on kogu soorituskvaliteet sellest mõjutatud. Aga mitte ainult. Inimesele on keskkonnavahetus olemuslikult tähtis. Pandeemiast tingitud gastrolliikaldus on andnud mulle tänuväärse võimaluse elada detailsemalt sisse Vanemuise teatri hingeellu, ilma selleta sisuliselt kuhugi jõuda on enam-vähem võimatu.

     

    Mina tundsin juba enne pandeemiat, et mu töökoormus väljaspool Eestit on nii suureks kasvanud, et ma ei taha enam kuhugi minna. Ja kui kõik seisma jäi, oli mul väga hea meel, et saan lihtsalt kodus olla, sügavalt hinge tõmmata ja pühenduda vahelduseks perele. Võtsin täiesti teadlikult aja maha; mulle oli see väike pidur lausa hädavajalik. Kas sinul ei tekkinud sellist soovi?

    No selles mõttes kindlasti tekkis, et mu kalender oli tõesti väga tihe ja oli ka küsimusi, kuidas ühe või teise asjaga valmis jõuda. Samas olen alati ju ikkagi jõudnud. Kui ma märkasin, et mu kalender jääb paari nädala pärast tühjaks, tabas mind šokk, aga siis ma mõtlesingi teisest küljest, et nüüd on see mu oma aeg. Sellises olukorras hakkad mõtlema teiste küsimuste peale, võib-olla vaatad oma tegevuse üle. Aga ma olen märganud ka seda, et mida rohkem sa teed, seda rohkem jõuad. Esiteks hakkab siis mõte teatud valdkonnas püsivalt ja intensiivselt kaasa töötama. Sa oled kogu aeg huvitatud sellest, mida teed. Muidugi on siin oht, et vaba aja tekkides käid lihtsalt maha ja kasutad aega ebaratsionaalselt. Eks seda ole ka vaja — oskus mitte midagi teha on tegelikult suur eneselaadimine. Laadimine võib-olla just praeguseks, kui olukord hakkab vaikselt jälle paremaks minema.

     

    Oled Vanemuises praegu teist hooaega. Kui kauaks plaanid sinna jääda?

    Mul on leping viieks aastaks, aga eks näe, mida elu toob… Möödunud hooajal ei saanud me suurt midagi lavale tuua, kõik lükkus edasi. Nüüd on meil hooaeg, kus on palju esietendusi.  Meil on näiteks lavale tulemas „Tristan ja Isolde”, saja viiekümne aasta jooksul esimene Wagneri ooper Vanemuises! See on väga nõudlik hooaeg kogu trupile; realiseeruvad mitmed edasi lükatud esietendused, lisaks uuslavastuste väljatoomine. Praegu on päris intensiivne aeg, aga loodetavasti saab järgmisel hooajal jälle normaalse tempoga edasi minna. Aga kui sul on ikka igal õhtul kavas teosed, mida sa tahad reaalselt läbi elada…

     

    …ja kui „instrument” ka tahab, annab see kindlasti hästi palju jõudu?

    Jaa, see on väga oluline, et ei ole sellist muusikat, mis ei inspireeri. Tartus olles  unistan ikka, et saaks ka kunagi muuseumi või õhtul teatrisse minna, aga praegu teen ma iga päev proove nii hommikul kui õhtul. Vanemuises toimub nii palju, tahaks jõuda kas või draamagi esietendused ära vaadata. Sealne draamatrupp on erakordne! Aga küll aeg paneb asjad paika.

     

    Kuidas sa Vanemuise juurde jõudsid?

    Ma tegin teadlikult paar olulist sammu, mis muutsid mu eluolu märkimisväärselt. Otsustasin lõpetada süvendatud koostöö koorikollektiividega. Kuigi ma läksin muusikaakadeemiasse õppima koorijuhtimist, tuli orkestripool vaikselt selle juurde ja tööd sain esialgu hoopis ainult lauljana. Eks see olegi noore dirigendi elu — teed oma koori (Voces Musicales — Toim). Panime kokku ka väikese instrumentaalansambli, ent laulmine võttis siiski mu põhilise aja ja andis ka ainsa võimaluse endale elatist teenida.

    Oma lauljateel puutusin kokku suurepäraste inimestega erinevatest kooslustest, nagu Vox Clamantis, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Ars Nova, Theatre of Voices jt. Ja kui hakkasin ise neid kollektiive juhatama, mõistsin oma eelkäijaid, kes olid öelnud, et kui sa keskendud ühele asjale, siis sind nii võetaksegi. Kord oled uue muusika dirigent, siis kooridirigent, siis vanamuusik jne. Kui ma olin olnud kaks aastat meie rahvusooperi peakoormeister, sain aru, et vokaalmuusika, mida ma väga armastan juhatada, repertuaar, mida tahaksin teha, on palju avaram. Ja seda sai teha ainult välismaal. Tänu Madalmaade Kammerkoori ees veedetud ajale hakkas minu jaoks ka mujal kõik lahti minema. Mind kutsuti Berliini Raadio koori peadirigendiks, ka RIAS Kammerchor pakkus mulle peadirigendi kohta, mina läksin aga hoopis Leipzigi Raadio koori kunstiliseks juhiks. Pärast seda kutsus veel Stuttgardi SWRi vokaalansambel mind oma peadirigendiks ja siis veel ka Bayerischer Rundfunk oma kooriga töötama, aga ma ütlesin viimasele ära. Olin seda kõike juba piisavalt teinud ja isegi palusin Rootsi Raadio koori, et ärgu kutsugu mind tagasi, sest kui nemad hakkavad kutsuma, siis Rootsi orkestrid ei kutsu…

    See kõlab natuke banaalselt, aga orkestriga töötades on alati võimalik ka kooriga tööd teha, vastupidine on aga keeruline. See on paratamatu, sest inimesed meie maailmas on kapseldunud. Mõtlesin, et kui ma lähen liimile selle peibutuse peale,  mis on mulle seni ju suurepärase elu andnud, ei saagi ma sellest ringist välja. Muidugi oleks mugav ja samuti huvitav seda teed mööda edasi minna, aga minu soov on alati olnud jõuda oma muusikalises arengus nii kaugele, kui vähegi võimalik. Ent seda saavutab ainult repertuaariga.

    Selles mõttes on positsioon, kuhu ma praegu välja olen jõudnud, Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendi koht, ikkagi parim, mis minuga on võinud juhtuda. Esiteks on siinne keskkond nii dünaamiline: Vanemuisel on kolm maja, lisaks veel Eesti Kontserdi filiaalina kontserdisaal, Tubina saal, kirikud… Inimesed tahavad muusikat teha, repertuaari osas piire ei ole, me teeme kõike! Kui sul on instrumendiks suur sümfooniaorkester, koor ja solistid, annab see hoopis teistsuguse perspektiivi.

    Loomulikult andis töö Tallinna Kammerorkestriga mulle täiesti asendamatu kogemuse nii organisatoorses kui ka muusikalises mõttes ja ma ootan nendega kohtumist alati väga. Samas sain ma aru, et ma pean edasi liikuma. Mulle pakuti ka Heilbronnis üht Euroopa parimat kammerorkestrit, Württembergisches Kammerorchesterit… ja ma ütlesin ei. Vahel mõtlen praegugi veel, eriti muidugi pandeemia ajal, et kust mul see julgus tuli, aga see oli õige otsus. Praegu ei kutsu mind enam ükski koor, ma teen ainult orkestritega sümfoonilisi kavu ja ka järjest rohkem ooperit. Eks see ole muutnud ka mu elu dünaamikat.

    Olen püüdnud endale mitte illusioone luua. Vahepeal oli mul ka Otsa-koolis üks lauluõpilane, Martin Karu, kes pääses eksamitega kohe Londoni Guildhall Schooli kolmandale kursusele. Tänu õpetamisele sain ma ka ise lauljana paremaks, eks see oli jälle impulsiks soovile rohkem laulda. Teed paar kontserti, pärast saad aru küll, et nüüd peaks hakkama sellega rohkem tegelema, aga siis jälle ei ole aega. Ütleme nii, et see oli selline romantiline hobi. Aga ma kardan, et ka romantiliste hobide aeg on minu jaoks nüüd möödas.

    Risto Joost (vasakul) Donizetti ooperi „Linda di Chamounix” tegelaskonna ja lavastusmeeskonnaga Vanemuise väikese maja laval esietenduse järel 11. septembril 2021.
    Imbi Mälgu foto

     

    Mis vahe on koori ja orkestri dirigeerimisel?

    Laias laastus on tegemist ikkagi erinevate „instrumentidega”. Hingamine ja kogu mehhanism, kõik töötab teistmoodi. Muidugi on ka mõned sarnasused laulmise ja puhkpillimängu vahel ja ka keelpillidega leiab ühiseid elemente. Aga mul olid koorimuusikast loobumiseks muudki põhjused. Mu närvisüsteemile hakkas päris korralikult jälgi jätma selle praktilise protsessi ebaefektiivsus. A capella vokaalmuusika on minu arvates muusikalise eneseväljenduse kõige keerulisem vorm. Sel „instrumendil” pole nuppe, millele vajutada, kõik peab ära tegema sisekõrv ja sellele alluv tehnika. Olin ju ise omal ajal laulnud parimates ansamblites, kus igaüks teab oma ülesannet ja reageerib kohe. Ja kui sa oled sellega harjunud, siis sa tegelikult ju ei taha enam ühte sammu või ka mitut tagasi astuda. Suure koosseisuga on ju kõik palju inertsem, isegi Leipzigi superkooriga oli õppeprotsess väga aeglane. Ühel hetkel pole ka töötasu enam see, mis sunniks sind seda kõike tegema, olgugi et võimalused olid ju kuninglikud.

     

    Aga kui näiteks Theatre of Voices kutsuks sind tegema üht kava — kas tuleksid?

    No ikka tuleksin; see on ju hoopis teine asi, see on gurmee! Aga selliste traditsiooniliste kooride juures, tead, see pidev akordide häälestamine… Suure „instrumendi” puhul võib protsess muutuda tapvalt tehniliseks. Teoste õppimise alg­faasis on selle töö tegijaks tegelikult koormeister, aga Kesk-Euroopa süsteemis pead sa olema mõlemat.

    Mind viis see olukord lõpuks emotsionaalselt niisugusesse seisu, et ma sain aru, et vajan keskkonnamuutust. Kui sa juhatad ooperimuusikat või sümfoonilist repertuaari, siis tegeled hoopis teiste küsimustega. Orkestrid on tänapäeval ikkagi nii kaugele arenenud, et igaüks tegeleb oma köögipoolega ise. Aga ma armastan ikka endiselt ka vokaalkollektiividega musitseerida, lihtsalt teises vormis.

     

    Järelikult sul oligi aeg kuhugi edasi liikuda. Eks see ole lihtsalt üks osa protsessist.

    Muidugi! Ma leidsin end jälle teelahkmelt, nagu ikka, ja tuli langetada valik, kas liikuda edasi vasakule või paremale või veel kuhugi mujale. Nii ma lihtsalt tegin selle otsuse ära.

     

    Kui palju on sinu valikuid mõjutanud su isikliku elu muutused?

    Eks mingil määral ikka. Mu kodu on Tallinna lähedal, aga enamuse nädalast, vastavalt vajadusele, olen ma ikkagi Tartus. Vahel perekond tuleb sinna minu juurde, vahel on nad  siin. Selge on see, et kui oled pereinimene, tuleb sul aega hoopis teisiti organiseerida kui siis, kui sul on seda vabalt käes. Nüüd tuleb teha asju efektiivsemalt, kiiremini…

     

    Kas see oli ka osaliselt põhjuseks, miks sa otsustasid muuta oma senist tegevussuunda?

    Ei, see ei olnud otsene põhjus. Aga ma ütleksin niimoodi, et eks inimene taha ju ikka elada seda elu, mida ta ette kujutab. Ma olen alati uskunud, et kui teed kõike heade ja õigete kavatsustega, saab ka teine pool sellest aru. On tähtis, et muusikaorganisatsioonid kiirgaksid kollektiividele ja publikule sellist energiat, mis pakuks mõlemale pikemat visiooni ja neid ka teostusvõimaluste kaudu ühendaks. Et kollektiivil ja kuulajal tekiks teineteise järele kultuuriline vajadus.

    Vaja on laiemat kultuurilist visiooni missiooni juhtidelt ja juhtide juhtidelt. Ei ole ju saladus, et kultuuriasutuste juhtimine on väga keeruline. Aga sinna peavad tulema missiooniga inimesed, kes armastavad kunsti, mitte juhtimist. Vaat see on väga oluline. Tipptasemel muusikute kõrval võiks Eestis olla oluliselt rohkem ka tipptasemel muusikamänedžere; nendest on tõsine puudus.

    Risto Joost: „…ma teen orkestriga sümfoonilisi kavu ja järjest rohkem ooperit…”
    Sabine Sabovici foto

     

    Maailm paistab järjest rohkem hukka minevat. Praegune pandeemiagi oleks nagu osa sellest — mull muudkui kasvab ja tundub, et hakkab varsti lõhkema. Seda enam peaks kultuuri hoidmine olema meie kõigi südameasi, sest varsti ei pruugi meil enam midagi muud alles ollagi.

    Ma olen täiesti nõus. Meil Eestis võetakse teatud asju iseenesestmõistetavana. Laulupidu, muusikaharidus — kõik see on enesestmõistetav ega maksa midagi. Levinud on mõtteviis: mingid inimesed lihtsalt tegelevad sellega ja neile võib see ju meeldida, aga see ju ei too midagi sisse! Seni, kuni me ei ole ühiskonnana jõudnud veel tasemele, kus saame aru, mis tegelikult hoiab keelt ja rahvust, mis loob kokkukuuluvustunde, ei muutugi midagi. Käisin rahvusvahelisel muusikapäeval ühes Tartu koolis lastele muusikast rääkimas. Küsisin neilt, mis juhtuks, kui muusikat ei oleks. Ühed ütlesid, et midagi ei juhtuks, teised, et siis ei saaks tantsida… Aga ma mõtlen omariikluse alustalade peale. Näiteks, kui riigilipu heiskamisel ei kõlaks enam seda rituaali pühitsevat hümni… Või et inimesed ei oskaks hümni laulda… Mis siis jääks? Sõna? Sõnadest saavad inimesed erinevalt aru, aga muusikal on kõikehõlmav võime meid ühendada. Sõnad ühendavad ainult siis, kui kõik ühel või teisel põhjusel ühtemoodi arvavad. Aga lugedes tõlgendatakse sõna juba tuhandet moodi. Muusika on nii abstraktne, et isegi siis, kui ta ärritab, võib ta ikkagi inimesi ühendada. Muusika ja samuti kujutav kunst on meie igapäevaelu fundamentaalne osa, mida tuleb väärtustada. See on seotud ka inimhinge väärtustamisega.

    Meie siin oma pandeemia olukorras kõigume üles-alla, oleme maailma parimad kord ühelt, kord teiselt poolt. Keskkond on nii dünaamiline, et me vist tegelikult ise ka päris täpselt ei tea, kes me olla tahame. Kolmkümmend aastat on nüüd siin riiki ja ühiskonda ehitatud ja kusagile on ka jõutud: vabadus on kätte võidetud, maja on, auto on, töö on… no paljudel ikkagi on. Hakkaks nüüd äkki mõtlema nendele väärtustele, mis meid ühiskonnana arendavad! See on järgmine pikk protsess, mis võtab vähemalt ühe põlvkonna jagu aega, võib-olla ka kaks-kolm põlvkonda. Aga me peame sinna jõudma, sest muidu hakkab kaduma ka usk, ja ma ei pea siinkohal silmas religiooni — kõik on ju omavahel otseselt põhjuse-tagajärje seoses. Ma arvan, et paljud inimesed said pandeemia ajal aru, mil määral see inimpsüühikat mõjutab, kui meil ei ole võimalust oma igapäevaseid hüvesid nautida. Kui ei saa kontakti sõbraga, tuttavatega, kogukonnaga. Ja olgem ausad, paljude inimeste jaoks on kontserdil ja teatris ning muuseumis käimine ju sotsialiseerumise üks olulisemaid vorme, seal tekib sotsiaalse kuuluvuse energeetika. Kui keeruline on meil olnud teha neid veebikontserte just sellepärast, et inimenergia kohalolek ja tagasiside aplausi kaudu on kogu protsessi kriitilise tähtsusega osa. Veebikontserdi järel tunned, et oled justkui panustanud, aga pole saanud midagi vastu, loomeprotsess on kunstlikult katkestatud. Või oled kusagile nagu jõudnud, aga näed, et sul on sein ees, ja seda mitte ainult piltlikult. Isegi kui sa räägid seinaga kirglikult, ei tule sealt ju kirglikkuse astmest hoolimata midagi tagasi. Eks inimesed olegi loobunud lõpuks veebiülekannete tegemisest ja ka vaatamisest.

     

    On hästi kurb, et meie riik ei pea kultuuri oluliseks, ei toeta ega isegi märka seda. Kultuuriringkondades käib pidev sandikopika veeretamine, meile räägitakse kogu aeg, et raha ei ole. Ometi kusagil ta ju on, lihtsalt kõige muu jaoks.

    Praeguses olukorras oli ülimalt solvav meie riigijuhtide käitumine Kaitseväe orkestriga. See on minule olnud kõige suurem šokk kogu Eesti Vabariigis elatud aja jooksul. Ja müts maha Tallinna linnapea ees, kes võttis oma hoole alla Politsei- ja Piirivalveorkestri ja näitas üles rohkem riigimehelikkust kui terve Riigikogu kokku. Ma olen sügavalt pettunud väga mitmes instantsis, kellel oli võimalus see otsus ära muuta, ja ometi, kogu majanduskasvu kontekstis ei suudetud seda teha, seda ei peetud oluliseks. Kardeti, et kui me nüüd selle ära nullime, siis tunnistame oma viga. Vastupidi, see näitaks just tugevust, kui mõistetaks, et meil on praegu võimalus see ajalooline ja väga oluline kollektiiv päästa. Ühel hetkel saadakse aru, kui inimesed sealsamas Sõjamuuseumi orkestris ütlevad: „Tead, ma ei saa täna tulla, ma olen poole kohaga tööl.” Ja siis ei olegi inimest võtta, sest seal on vaja spetsiifilisi oskusi. Samamoodi nagu K-komando on spetsiifiliste oskustega — reservväelane ei tule kõne peale kohale ega lähe elimineerima terroriüksust. Ta on selleks õppinud ja iga päev treeninud, ta on valmis töötama kõige erinevamates tingimustes ja ta on väga kõrge motivatsiooni ja oskustega. Täpselt samamoodi on lood ka Kaitseväe orkestriga.        

    See on juhtide kultuuri küsimus. Siinkohal ma kindlasti ei üldista, aga ka muusikute seas on neid, kes satuvad juhtivale kohale ja hakkavad siis suhtuma muusikutesse üleolevalt, ei pea neist tegelikult lugu. Siis tuleb vaadata, mis need põhjused on. Võib-olla on sinuga varem halvasti käitutud ja kui sa saad juhiks, hakkad teistega samuti halvasti käituma. Või sa lihtsalt ei oska kollektiivi armastada ja tegutseda nende heaks. Meie valdkonnas on küll nii, et hea juht peab tegema rohkem, kui ta töökohustustes kirjas on.

    Risto Joost (ees keskel) Tallinna Kammerorkestriga.
    Kaupo Kikkase foto

     

    Nagu sa varem ütlesid, on inimesi, kes lähevad juhiks armastusest juhtimise vastu. Siit, all-linnast Toompea poole vaadates ei jää ka alati muljet, nagu tegeldaks seal riigi ülesehitamise ja selle parima toimimise kindlustamisega.

    Mõne tunni pärast on meil Estonia laval suur galakontsert Eesti Kontsert 80, kus kooridest esinevad RAM ja kollektiiv, mida kutsutakse oratooriumikooriks. Aga me ei esita mitte oratooriumi, vaid lihtsalt Arvo Pärdi kümneminutise teose „Credo”. See on ka selle kollektiivi ainus ülesastumine kogu hooaja jooksul. No mis mõttes on see siis oratooriumikoor? Olgugi et tal on väga suur potentsiaal. Eestis oratooriume lihtsalt peaaegu ei esitata. See on jälle kultuuri küsimus. Meil on muusikanõukogu, aga milliseid otsuseid seal tehakse? Kui me räägime, et meile on kultuur tähtis, siis kes näitab, et see on reaalselt oluline?

     

    Minu meelest ei olegi keegi öelnud, et meile kultuur tähtis on.

    Just täpselt. Tartu linnapea ütles väga lihtsalt: „Kui me kultuuri ei investeeri, on meie rahvas määratud hääbumisele.” Kuldsed sõnad. Nii lihtne see ongi. On vaja konstantselt kultuuri investeerida, et keelt ja kultuuri alal hoida. Sageli aetakse segi sõnad ’meelelahutus’ ja ’kultuur’. Iga esituskunst kannab endas küll mõlemat, olles teatud maani ka meelelahutus, ent tegemist on ka kultuurilise nähtusega, milleta inimesed ei tajuks oma eksistentsi juuri. Ma arvan, et maailmas pole ühtki kontserti, ühtki näitust, ühtki kultuurivaldkonda — ja ma räägin ka spordist —, mida vaadates või kuulates inimene midagi ei õpiks. Siit nähtub, et tegu on ikkagi ka haridusega. Ehk siis kultuuriline meelelahutus on ikkagi rohkem meele ühendus konkreetse loovkeskkonnaga kui meele lahutus.

     

    Siin on otsene seos üksikindiviidiga: sa pead end kogu aeg arendama, see on iga inimese isikliku kultuuri oluline osa.

    See on sinu kogemus. Sa sukeldud iga kord maailma, mis on spetsiaalselt sinu jaoks loodud, ja sa koged iga kord midagi uut, mis viib su taju järgmisele tasandile. Kui rääkida hingelisest tasakaalustatusest, siis eriti praegusel ajal on ülimalt oluline, millises kultuuri- või töökeskkonnas inimene viibib. Selle teadvustamine on eksistentsiaalselt tähtis. Miks muidu läheb kas või rahvusooperi juurdeehitus nii paljudele inimestele korda? Kas see maja on arhitektuurilise sümbolina tähtis või on ikkagi oluline see, mida see esindab? See maja ilma nende inimeste ja sisuta oleks ju lihtsalt betoon.

    Kultuurilise kontekstiga on täpselt samamoodi. Praegune Tartus tegutsemine on mu senise elu kõige õnnelikum aeg, kuna kõik on innuga ametis, süsteem toetab kultuuri arengut ja panustab sellesse ning inimesed on sisemiselt niivõrd intelligentsed ja tasakaalukad, et nad ise, nii oma vaimse kui füüsilise võimekusega tasakaalustavad kõikvõimalikke hoovuseid, mis võivad näiteks pingelise uuslavastuse protsessis tekkida. Nad saavad aru, et see on oluline. Keegi ei kahtlegi selles, küsimus on, kuidas see ära teha. Ja kui sa näed sellist suhtumist, siis on see rohkem väärt kui mis tahes positsioon kusagil maailmas või palk, mille eest sa võib-olla pead tegema selliseid töötunde, mida ehk parema meelega ei teeks… Nii et selles mõttes on mul tallinlasena väga hea meel, et Tartu kui vaimu pealinn ei ole üksnes müüt.

    Mul on tunne, et kultuuripealinna staatusse tõusmine on Tartule ülioluline ja hästi suur sündmus. Tartu areneb praegu uskumatu kiirusega nii linna kui kogukonnana, kogu seda teadlikkuse taset ja oskusi tuleb sinna iga päevaga juurde. Nii et kui seni on muusikalise keskkonna poolest kõik olnud ikkagi Tallinna-keskne, siis ma loodan, et see on järk-järgult muutumas. Vanemuine on Euroopa kultuuri esindaja ja väga suurel määral osa sellest. Selles mõttes on praegu huvitav aeg.

    Tundub, et meie globaliseerunud ja liberaaldemokraatlikus maailmas on vaja võtta väga konkreetselt ja julgelt sõna, et see kõik teostuks. Ühiskonna, ja antud juhul kultuuriinimeste kaasamine meie jaoks elutähtsate otsuste tegemisse on ülitähtis, aga see peaks siis olema ikka reaalne kaasamine, mitte ainult näiline. Minu arvates on suured organisatsioonid juba pikemat aega vajanud muutust vaimses juhtimises, sest millegi identiteet sünnib ainult siis, kui seda teadvustatakse. Kalle Randalu ütles kord, et kõik traditsioonid on kohalikud — vahet pole, kus sa orkestrit teed, see on selle koha traditsioon. Näiteks Juha Kangas hakkas kord Kokkolas tegema orkestrit, mis sai tänu oskuslikult mõtestatud tööle (Keski-Pohjanmaan Kamariorkesterina — Toim) tuntuks üle kogu maailma. Küsimus on lihtsalt selles, millist tööd sa teed ja millise eesmärgiga. Berliinis on ju ka muid orkestreid peale Berliini Filharmoonikute, ometi on millegipärast just nemad need, keda kõik teavad, kuigi see orkester on eksisteerinud paralleelselt Berliini Raadio orkestriga. Mõni orkester lihtsalt jõuab kaugemale kui teine ja tavaliselt on siin küsimus ikkagi idee tugevuses ja inimestes, mitte rahas.

    Aasta muusik 2018 — Risto Joost. Tagaplaanil Tallinna Kammerorkestri tšellorühma kontsertmeister Leho Karin.
    Heino Kruusi foto

     

    Tallinnas on vast see probleem, et me oleme võimule liiga lähedal. Kuna Eesti on nii väike, on gravitatsioon siin eriti tugev. Ka otsused tulevad meil pigem ülevalt ja õhk kipub konkurentsist paksuks minema. Tundub, et vanemuislased hoiavad rohkem kokku?

    Vanemuise sisekliima on väga hea, teatril on kollektivistlik hoiak. Ja kvaliteet on ülioluline, nii balletis, draamas kui muusika poole pealt. Küsimus ongi selles, mis eesmärgid püstitatakse. Neid eesmärke realiseerides saad tegelikult aru, millised on inimeste võimed, kas tuleb sein ette või mitte.

     

    Tartus on isemoodi vaimsus ja vabadus, võib-olla sellepärast, et tartlased on võimuladvikust piisavalt kaugel. Siit eemalt vaadates paistab, et vanemuislased on  ise hästi innukad ja tahavad teha. Sinu puhul on väga märgata, et sul on energiat ja tahtmist, anna ainult vahendid kätte. Nüüd vist ongi selline realiseerimise hetk?

    Selles mõttes võib-olla jah, et ma olen sattunud keskkonda, kus repertuaaril piire peaaegu et ei ole. Eks mingid piirid on, aga need ei ahista. Ja mul on võimalus käia seda teed inimestega, kellele läheb muusika korda. Loomulikult on alati küsimusi, mida lahendada, aga tulemus on lõpuks ikkagi see, et kõik annavad endast parima. Ja kui kõik annavad parima, siis sa enam ei analüüsi tulemust ainult perfektsuse aspektist. Loomulikult tahad ju, et kõik oleks hästi, aga siia juurde hakkavad tulema ka mingid muud tasandid ja me ei keskendu enam sellele, kas kõik on  nüüd ikka viimase vindi peal. Pigem lähtume sellest, mida meil on öelda. Ja vaat see, mida on öelda, ongi lõppkokkuvõttes vist ikkagi kõige tähtsam, see peab jõudma kuulajateni.

    Ma arvan, et ka Tallinnas on see siiski üks oluline teema, mida endale alatasa teadvustada. Inimestega suhtlemine peab olema pidev, seda ei tohi unarusse jätta. Olgu see siis publikule lähemale minek, kollektiivisisene, administratiivne pool või võimu positsioonilt vaatamine. Ainult nii saavad sündida head asjad. Aga kui seda ei ole, siis on kogu aeg nagu ishias sees — mingi kolle, mis võib-olla kunagi ära ei parane.

     

    Inimeste ebakindlus maalib neile ette koledaid asju ja tekitab hirme.

    Just, ja nad sulguvad endasse. Kui sa suhtled inimestega, siis nad avanevad järjest rohkem. Ja kui see dialoog on nende meelest reaalne, on nad valmis ka palju rohkem panustama. See ongi tegelikult kõige suurem väärtus. Isegi kui sa seda ei kuule, kui sa puhtvisuaalselt näed, saad kohe aru, kas on hästi või ei ole. See on ikkagi väga oluline.

     

    Kommunikatsioon on igasuguse hea koostöö alus, aga meil siin Eestis ei paista sellega kuigi hästi olevat. Kas ei ole inimesed äkki aru saanud, kui palju see muudaks?

    Kui palju see muudaks? Vaata loomi; nemad vaatavad üksteisele silma ja kohe lähevad neil karvad turri. Aga kui suudad vaadata silma nii, et sinus tekib rahu ja sa suudad seda kontsentreerida, siis tekib usaldus ja lugupidamine, mõnikord ehk ka hirm, aga see ei ole agressiivne reaktsioon. See toimib alati, kõikide inimeste puhul kogu aeg, ja seda on vaja hoida pidevalt elus, muidu see hakkab kaduma. Nagu muusiku professionaalne vorm, mis kipub kohe kaduma, kui ei harjuta. See pole midagi kivisse raiutut, seda peab kogu aeg uuendama ja värskendama, et need kanalid, mis aitavad meil üksteisest aru saada, jääksid avatuks. Eriti see kanal, mille kaudu liigub tahe — et tahe poleks kuidagi sümboolne või teeseldud. Meil Eestis on see üsna selgesti eristatav: saad ju kohe aru, kas miski on teeseldud või mitte. Meil seda teesklust veel ikka eriti palju ei ole. Õnneks.

     

    Vestelnud IRIS OJA

  • Arhiiv 11.12.2021

    PERSONA GRATA ANDRIS FELDMANIS JA LIVIA ULMAN

    Jüri Kass

    Andris Feldmanis ja Livia Ulman novembris 2021.
    Harri Rospu foto

     

    Merit Maarits: Teile tundub see ehk teie tavatöö müstifitseerimisena, aga kuidas kirjutatakse stsenaariumi filmile, mis võidab Cannes’i filmifestivali grand prix’? Kui te tagasi mõtlete, siis kas see protsess ja ülesanne olid kuidagi teistsugused?

    Livia Ulman (L. U.): Me ei mõtle kunagi nii selgelt või ratsionaalselt, et meie eesmärgiks on auhind. Pigem tahame sellest projektist või protsessist leida üles endale kõige olulisema ja selle siis võimalikult hästi kirja panna. Usun, et see käib meie mõlema kohta. Tahame alati võimalikult hästi teha seda, mida teeme. Auhind on väga tore, aga kõige olulisem on see, et sünniks hea lugu ja et see huvitaks teisi inimesi.

    Andris Feldmanis (A. F.): Kui tagantjärele mõelda, siis tunne, mis kogu protsessi juures on olnud, ongi see, et me ei kirjuta lihtsalt stsenaariumi, vaid teeme filmi. Vahel tegeldakse filmitegemise protsessis alguses hästi kaua stsenaariumiga, aga kui kätte hakkab jõudma praktiline filmimine, hakatakse tegema hoopis mingit muud asja. Kuna me töötasime koos Juhoga („Kupee nr 6” lavastaja Juho Kuosmanen — Toim) algusest peale, siis mõtlesime väga selgelt sellele, et meie tööst peab saama film. Mitte lihtsalt, et oleks võimalikult hea stsenaarium, vaid et oleks hea lõpptulemus.

    L. U.: Mõni kirjutamisprotsess on olnud ebakindlam või abstraktsem. Aga Juho on üpriski enesekindel inimene. Tal on oma nägemus ja ta on ka selles mõttes praktiline, et „teeme seda, lähme edasi”; ta ei jää õhulosse ehitama.

    A. F.: Kui mõelda praktilise poole peale, siis seal mängis rolli ka see, et me olime näinud Juho eelmist filmi („Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” — Toim), mis meile väga meeldis. Meil oli tema kui režissööri vastu suur usaldus. Kuna Juhol on varasemate filmidega väga hästi läinud, läks „Kupee nr 6” rahastamine lihtsamalt ja sirgjoonelisemalt kui tavaliselt. Me saime keskenduda sisule ega pidanud mõtlema muudele, praktilistele asjadele, mis filmitegemise protsessis esile tulid. See oli hea võimalus keskenduda loole ja mõelda filmile, mis sellest sündima pidi.

     

    Mis olid selle stsenaariumi puhul need asjad, mida te raamatu originaaltekstist eriti välja tahtsite tuua?

    L. U.: See raamat on küll eesti keelde tõlgitud, aga ma ei tea, kui paljud seda lugenud on. Raamat on ikkagi märksa abstraktsem kui stsenaarium. Peategelane on passiivsem ja seal mängivad Nõukogude Liidu olud suurt rolli. See on omamoodi reisiraamat. Alguses me olime puntras sellega, kuidas sellest filmi teha, sest filmimeediumis on loole vaja tugevat fookust. Juho oli enne meieni jõudmist vist juba aastaid mõelnud, et ta tahaks sellest raamatust filmi teha, aga polnud fookust leidnud. Kui meie raamatut lugesime, siis meie jaoks hakkas sealt välja kooruma lugu, mis just meid huvitas. Mingis mõttes oleme seda ka oma teistes filmides jutustanud — peategelane üritab oma eksistentsiaalse segadusega kuidagi hakkama saada. Ja lõpuks me leidsimegi võimaluse ühtlasi ka enda lugu jutustada.

     

    Kas teie ja Juho nägemuse ühitamine ei olnud probleem? Kas ta tuli kaasa teiega ja teie läksite kaasa temaga?

    L. U.: Jah, avastasime ruttu, et meid kõiki tõmbab sama lugu. Sattusime kiiresti ühele lainele, meil olid pikad vestlused, arutasime nii raamatu kui ka üldse elu ja inimeste üle, ja siis mingi hetk tõmbusime Andrisega oma kirjutamiskoopasse. Saime esimese draft’i valmis, vahetasime jälle muljeid ning niimoodi see töö läks. Kui hakkas juba võttepaikade otsimine, näitlejate kinnitamine, siis paratamatult tingisid need reaalsed valikud või otsused muudatusi stsenaariumis. Viimastes etappides käisime mõlemad kordamööda veel kogu loo üle.

     

    Livia, sa mainisid enne eksistentsiaalses kriisis olevat tegelast. „Teesklejate” (2016) tegelastes on sarnane sisemine rahulolematus, aga neis joonistub see selgemalt välja. „Kupee nr 6” puhul olete jätnud ruumi tõlgendusteks ja vaataja võib ise mõelda, mis see ikkagi on, mis selles inimeses rahulolematust tekitab. Oli see kuidagi niimoodi mõeldud, taotluslik?

    L. U.: „Kupee nr 6” puhul olid kogu see maailm ja n-ö rekvisiidid romaani näol juba olemas. Aga muidugi on igal režissööril omad rõhuasetused. Mulle tundub just Juho teatud mõttes väga otsekohene, kuigi mingis mõttes ta, jah, eelistab jääda vihjelisemaks.

    A. F.: Nägime „Kupee nr 6” puhul alguses väga palju vaeva just sellega, kui palju peategelast avada, et ta oleks piisavalt mõistetav. Kui palju me peame tema kohta teadma, kui selgelt me peame selle ära defineerima või paika panema, kes ta on. Midagi sellest taustaloost lõpuks sinna ka jäi, kuigi vihjelisemalt. Ma ei tea, kas ma olen sinuga lõpuni nõus, et „Kupee nr 6” puhul on võrreldes „Teesklejatega” tõlgendusruumi rohkem. Mulle endale tundub ehk isegi vastupidi.

    L. U.: „Teesklejate” kirjutamisest saati me oleme ise ka muutunud ja vahepeal väga palju kirjutanud. Võib-olla on „Teesklejate” maailm tõesti otsekohesem. See tulenes ehk ka meie vähesest kogemusest; võib-olla on meie vahendid tegelase väljendamiseks muutunud. Samas ma ei tahaks seda otseselt kogenematuse arvele panna.

     

    Kas see, kui algmaterjal on olemas, raam antud, võib olla kuidagi ka piirav?

    A. F.: „Kupee nr 6” puhul oli üks aspekt, mis tingis selle, miks just meie eriti hästi stsenaristideks sobisime. Soomes on Rosa Liksom nüüdiskirjanduse suurkuju, elav klassik. Praegugi on ta viimane raamat müügitabelite tipus ja nomineeritud Finlandia auhinnale. Meil aga oli võimalus läheneda raamatule ilma selle taustsüsteemita, ilma selleta, et raamatu autor oleks meil n-ö kõrval seisnud. Lisaks ütles Rosa Juhole kohe alguses, et ta annab meile vabad käed, sest tema on oma raamatu ära kirjutanud. Ka Juho ei hoidnud raamatust kuidagi kinni. Pigem saime teatava arrogantsusega keskenduda sellele, et leida raamatust üles see, mis meid kõnetab, muretsemata liialt selle pärast, kas oleme originaaltekstile piisavalt truud. Aga eks adaptatsiooni puhul ole alati teatav võitlus selle vahel, kui palju toetuda alusmaterjalile, mida sellest võtta, ja millest lahti lasta; see on loomulik osa igasugusest adaptatsiooniprotsessist. Ma ei tundnud ennast sellest piiratuna.

    L. U.: Alguses on raske loo maailmast vaimselt välja murda. Aga Juho julgustas meid, et me võime sellest lahti lasta. See oli väga vabastav. Ja siis hakkas lugu juba orgaaniliselt oma elu elama. Oluline on, et filmis oleks omaette, eraldiseisev lugu.

     

    Loovinimeste puhul on individuaalsusel suur roll. Loovinimene tahab väljendada iseennast, oma sisemaailma. Kuidas teie, kaks loovisikut, midagi üldse ühiselt teha saate?

    L. U.: Sellega ongi raske. (Naerab.) Aga me ei mõelnud kunagi oma rollide peale, vaid selle peale, et tuleks hea lugu ja hea film. Ka muude töödega on nii, et headel päevadel mõtleme, et teeme koos selle asja paremaks. Halbadel päevadel tülitseme. Aga kui me ei tunneks, et me mõlemad saame anda midagi, mis teeb loo, mida me kirjutame, paremaks, siis me ei saakski koostööd teha. Aga kui tunneme, et asi toimib, toidab see ego palju rohkem kui see, et ma saan oma tahtmise.

    A. F.: Jah, see ego küsimus on huvitav. Kus see ego on, kus ta väljendub? Kõige lihtsamal tasandil on ego see, et ühe mõte jääb peale.

    L. U.: Võimuvõitlus.

    A. F.: Jah, võimuvõitlus kodusel tasandil. Aga jällegi, kui sa mõtled suurema pildi peale, selle peale, kui palju on maailmas inimesi, kui palju lugusid, kui palju kõikvõimalikku audiovisuaalset sisu, siis sellega võrreldes kahvatub igasugune ego. Nagu Livia ütles — kui on usk, et koos töötamine annab parema tulemuse, aitab luua midagi olulist, siis see ongi asi, millele toetuda või millega oma ego rahuldada.

     

    Kas teile tuleb meelde mõni konkreetne hetk, kui tundus, et koostöö jooksis korraks ummikusse või tekkis loominguline konflikt?

    L. U.: Muidugi. Igas projektis. (Naerab.) Nende üles lugemine võtaks väga kaua aega. Vahel tunned ennast haavatavana. Halva tagasiside puhul on õudselt vastik kuulata neid märkusi ja arvamusi. See on ebameeldiv ja valus. Aga samas jällegi, kui ego välja lülitada ja endalt ausalt küsida, kas see või teine muudatus teeks asja paremaks, ja kui tundub, et see teebki asja paremaks, siis tuleb harjutada ennast olema rõõmus selle üle, et saad olla osa millestki, mis on parem. Aga neid momente ikka on, kas või täna hommikulgi (esmaspäev, 8. november — Toim) teineteise asju üle lugedes.

    A. F.: Aga me ei tülitsenud.

    L. U.: Mina sisemiselt tülitsesin. Me kirjutame ühte lasteraamatut. Ilmar Raagi lavastatud „Erik Kivisüda” tuleb välja järgmise aasta sügisel. Me kirjutame oma stsenaariumi alusel praegu lasteraamatut ja see proosavorm on kuidagi eriti intiimne: ikka väga ebameeldiv on teise parandusi kuulda võtta. Aga eks me ürita neid asju viisakalt ette kanda.

     

    Aga väljastpoolt te hinnanguid otsima ei hakka, teile piisab teineteise vahel märkuste põrgatamisest?

    A. F.: Enamasti ikkagi on keegi sellega kuidagi seotud, kas produtsent või režissöör, ja neilt saad nagunii tagasisidet. Mõned asjad oleme saatnud ka sõpradele lugeda. Eks sa ikka otsid. See kahekesi kirjutamine — jah, sul on kogu aeg peegeldus olemas. Üksinda tehes võtab rohkem aega, et seda endale peegeldada. Aga kui asi valmis on, siis on vaja ka kellegi kolmanda kõrvalpilku, sest siis me oleme mõlemad selles nii sees, et ise ei saa enam aru.

    L. U.: Üldjuhul me kunagi liiga vara draft’i ära ei saada. Esialgu püsib lugu meie kirjutamise koopas, suletud maailmas, kuni tuleb aeg see välja saata. Aga et lihtsalt arvamuse saamiseks aeg-ajalt välja saata… niimoodi võib hulluks minna, sest inimesed on nii erinevad, igaüks arvab isemoodi. Usun, et oluline on oma lugu piisavalt küpseks vormida ja alles siis teistele lugemiseks saata, sest ainult nii saad sa seda kommunikeerida. Mitte poolikuid asju jagades.

    A. F.: See on ikkagi maailma tekitamine. Kui sa oled üksinda, siis see eeldab ka omaette veedetud aega, oma maailmas oldud aega, et tekiks teose omamaailm. Kahekesi on samamoodi — alguses sa räägid lihtsalt ratsionaalselt, vahetad mõtteid ja ütled, mis tunnetus sul ühe või teise teemaga on. Aga kui loomisprotsessis piisavalt sees olla, tekib lõpuks see omamaailm ja sinna juurde liiga vara kedagi kolmandat lasta ei ole võimalik. Sul peab olema midagi ikkagi valmis, juba küpsenud, siis saab sellega minna kellegi juurde ja küsida, mida ta sellest arvab või kas see inspireerib teda.

    L. U.: Eesmärk ei ole ju pakkuda midagi sellist, mis tingimata teistele meeldiks. Loodetavasti sa pakud midagi, mis sa ise oled ja mis siis ehk meeldib teistele ja on kõnekas. Liiga vara teisi kaasates võibki hakata tellimuse järgi kirjutama. Praegusel ajal räägitakse palju ka sellest, et inimesed on huvitatud nende häältest, kes on seni vaikinud, alla surutud, varjus elanud. Me näeme erinevaid vähemusgruppe ja erinevaid keeli. Individuaalsus on see, mis inimesi huvitab. Lihtsalt see peab olema hästi kommunikeeritud.

     

    Kas te oskate oma tööst kergesti lahti lasta? Inimestel on teinekord probleem, et nad ei taju ära hetke, mil töö tuleb lõpetada. Kas teie olete viimase tähtajani töötav stsenaristide paar või tajute ära, kui asi on valmis?

    L. U.: Esiteks me anname kindlasti endale aru, et see ongi esimene draft ja see on esimese draft’ina valmis. Me teame alati, et kui me selle uuesti kätte võtame, avanevad uued tasandid: jälle on vaja midagi teha, jälle on vaja pingutada. Siis tuleb teine draft.

    A. F.: Me ei ole eriti viimase hetke inimesed. Pigem on probleemiks see, et töö jõuab mingisse faasi ja tekib tunne, et sa hetkel ei oska sinna midagi lisada. Mul on vaja aega, et järele mõelda, lugeda üle ning alles siis otsustada, kas nüüd on valmis või mitte.

    L. U.: Me oleme head töötajad, jõuame enamasti õigeks ajaks valmis. Loomeinimesed kipuvad tihti tähtaegadest üle minema.

     

    Ma mõtlengi, et see omadus õigeks ajaks valmis saada on üpris haruldane.

    A. F.: Filmistsenaariumi pikkus on umbes sada lehekülge, liiga mastaapne, et seda viimasele hetkele jätta. Ma ei usu, et suudan nii kiiresti tervikut hallata. Ma pean selle varem valmis saama, mul peab olema aega seda üle lugeda ja lihvida. Kui ma kirjutaksin seda viimasel ööl, oleks seal tõenäoliselt väga palju sellist, mis ei hakka tööle.

    L. U.: Mõne puhul see toimib.

    A. F.: Kindlasti paljudel toimib, aga mina pean endale piisavalt palju aega võtma. Aja võtmisel tuleb olla julge.

    L. U.: Lahke.

    A. F.: Ahne või lahke?

    L. U.: Lahke. Enda vastu.

    A. F.: Lahke enda vastu ja ahne teiste suhtes. Lahtilaskmisega on ka see asi, et lõpuks su töö rebitakse su käest ära. Keegi hakkab sellest filmi tegema ja siis ta ongi läinud.

     

    Kas protsessi käigus üleviimistlemise ohtu ei teki? Vahel on esimese hooga sündinud tekst isegi kõige parem ja kui seda liiga kaua mudida, kaob ehedus ära.

    A. F.: See oht on mingitel puhkudel kindlasti olemas. Tihti öeldakse, et teine draft on viletsam kui esimene, sest seal sa oled keskendunud probleemide lahendamisele, aga algne idee või tunne on ähmasemaks muutunud. Edasises protsessis tuleb see tunne uuesti üles leida.

    L. U.: Jah, see ongi protsessi osa. Meie avastame lõpus tihti, et võime hästi palju välja visata, sest oleme juba leidnud napimad vahendid, millega lugu jutustada.

    A. F.: Väga oluline ongi üritada seda tunnet aina uuesti leida. Tabada, mis tunnet mingi idee tekitab, või seda kogu aeg otsida. Siis on võimalus, et see kandub edasi teksti ja jääb alles ka filmi. Oht on see, et kui sa lähened loole läbi probleemide, mis vajavad lahendamist, siis sa võid ära unustada, miks sa seda lugu üldse rääkida tahtsid, ja sul pole enam orientiiri, mille põhjal otsustada, kas üks või teine stseen toimib.

     

    Kas oluliste asjade nappide vahenditega edasiandmine on see, mille poole püüelda, see, millega tasakaalustada momente, kus asjad on ilmselged või pikalt lahti kirjutatud?

    L. U.: Võib-olla mitte nappide vahenditega. Pigem tabavamate vahenditega. Mida rohkem sa kirjutades looga sina peale saad, seda ökonoomsemalt on sul võimalik seda edasi anda. Minu kogemuses on alguses impulss, idee, ja selle lahtikirjutamine tihti tähendabki, et väljendus on alguses liiga selge, kõike on liiga palju, tabavust alles otsitakse. Filmis on tabavus eriti oluline, kuna film on esiteks väga selgesti ajaliselt piiritletud ja teiseks tarbitav hetkes, mistõttu ta peab olema vaatajale kiiresti haaratav.

    A. F.: Raamatut lugedes võid sa mõne keerulisema lõigu vahele jätta, aga film liigub pidevalt omas rütmis edasi. Tehnoloogiliselt on muidugi võimalik stseenist mööda vaadata, aga see lõhub vaatamiskogemuse ära.

    L. U.: Filmi tempo on paika pandud.

    A. F.: Jah. Juhoga koos „Kupee nr 6” juures töötades olime väga keskendunud loo tuumale. Juho otsib pidevalt seda keset, mis loo raskust kannaks. Võimalik, et esimene draft on juba päris hea, aga tegelikult tuleb otsida edasi, üritada jõuda tuumale lähemale, leida täpsemaid vahendeid selle väljendamiseks. Lõpuks peab kõik, mida sa vaatajale näitad, kõnelema sellest, mis on sinu jaoks loo tuum. Seda võib muidugi teha ka väga baroksete vahenditega. Vahendid sõltuvad sellest, millist tunnet sa otsid, millist lugu sa räägid.

     

    Kas see on teile oluline, et Eesti laiem avalikkus, inimesed, kes ei ole võib-olla suured eesti filmi vaatajad, panevad nüüd teie talenti tähele, sest „Kupeest nr 6” on nii palju juttu olnud? Te olete varem ka oma töödega tähelepanu saanud, aga see on olnud pigem tsunftikeskne.

    L. U.: Oleme arutanud, et on tore, et pannakse tähele, et on olemas selline asi nagu stsenaarium, et filmi kirjutatakse, et näitlejad ei mõtle ise teksti võtteplatsil välja. Nähakse erinevaid osi, mis filmitegemises on. Et ei ole nii, et režissöör on ainus, kes kõike teeb. Mingis mõttes on film režissööri meedium, aga teisest küljest on tõesti väga palju neid, kes sinna panustavad. Kui see tekitab filmide vastu suuremat huvi, siis on ju väga tore.

    A. F.: Ühe filmi tegemine võtab päris kaua aega ja tegijate suurim lootus on, et film saab tähelepanu ja et inimesed seda näevad. Kui sellesse panustavad ka eesti stsenaristid, on mul selle üle ainult hea meel. Mõte, miks seda teha, ongi inimestele lugude jutustamine. Ka Cannes’i võidu kõige suurem väärtus on, et film saab tähelepanu ja võimaluse inimesteni jõuda. Nii lihtne on ära kaduda tohutusse audiovisuaalsesse mürasse, mis meid ümbritseb. Jah, mul on hea meel, sest see tähelepanu võib filmi aidata.

     

    Tundub, et kaudselt aitas see tähelepanu kaasa ka sellele, et filmilinnak lõpuks tähtsate kultuuriobjektide nimistusse jõudis.

    L. U.: Võib-olla aitas see siinsetel otsustajatel mõista, et ka meil Eestis on võimalik teha asju, jutustada lugusid, mis on universaalsed, mõistetavad ka mujal maailmas, ja et töö ja talent võivad riikide vahel liikuda. Et neisse valdkondadesse — film, sari, audiovisuaalne vorm üldiselt — võib ka edaspidi panustada.

    A. F.: Iga asi, mida märgatakse, on oluline. Filme tehakse kogu aeg ja viimasel ajal on vaatajahuvi päris suur olnud, aga poliitilisteks otsusteks on vist vaja suuri sümboleid. Need annavad filmile justkui eluõiguse.

    L. U.: See on arusaadav, et inimesed tahavad kindlust, kui nad juba kinno lähevad.

    A. F.: Igaüks valib, millele ta oma aega pühendab ja kulutab.

    L. U.: Ise me ka ju ei klõpsi suvaliselt, me ikka otsime märke, mille järgi orienteeruda.

    A. F.: Ei tohi ka unustada, et tegelikult on kõigi edulugude taga paljude inimeste aastatepikkune töö. Eestis on filmisektor, kus inimesed on enamasti väga pühendunud oma erialale. Iga üksiku eduloo taga on palju nähtamatut tööd ja ladestunud kultuurikihte, palju katsetamisi ning ebaõnnestumisi. Lõpuks on tore, kui midagi saab ka nähtavaks — see julgustab toetama filmilinnakut ja suurendama filmirahastust. Selles mõttes on kõigist neist edulugudest abi.

     

    Vestelnud MERIT MAARITS

  • Sisukord 08.12.2021

    TMK_detsember_2021

    Jüri Kass

    Avaveerg

    Madis Kolk

    Millega mõõta lavalist mõju?

                                             

    Vastab

    Risto Joost

     

    Persona grata

    Andris Feldmanis ja Livia Ulman

     

    teater

     

    Teatriankeet hooajast 2020/21

    Jaak Allik, Karin Allik, Danzumees, Heili Einasto, Steven-Hristo Evestus, Inna Grünfeldt, Henri Hütt, Maris Johannes, Karmen Juhkam, Kaja Kann, Andrei Liimets, Valle-Sten Maiste, Margus Mikomägi, Maarja Moor, Meelis Oidsalu, Madli Pesti, Marie Pullerits, Pille-Riin Purje, Johanna Rannik, Elo Saal, Enn Siimer, Lea Tormis, Boris Tuch, Valner Valme, Kai Valtna, Keiu Virro, Greete Võsu ja Eike Värk

     

    muusika

     

    Kaire Maimets

    Tuumale lähemale

    Konverents „Arvo Pärt — tekstid ja kontekstid”, 15.–16. X 2021

    Arvo Pärdi keskuses ja otseülekandena veebis

     

    Tiiu Levald

    Lehár, Donizetti ja Rossini ning omad ja välismaised…

    „Lõbus lesk” Estonias, „Linda di Chamounix” Vanemuises ning Klaudia Taevi nimeline vokalistide konkurss 2021 ja „PromFesti” „Türklane Itaalias” Pärnu Endlas

     

    Marju Riisikamp

    Händeli ooper „Agrippina” Drottningholmi Lossiteatris

     

    Nele-Eva Steinfeld

    Muljeid esimeselt kammermuusika konkursilt „Tallinn 2021” 9.–12. IX 2021

     

    kino

     

    Vastab Dolores Hoffmann II

    (Algus TMK 2021, nr 11)

     

    Aljona Kurbatova

    Üht kaotust igavesti kandsin” — ühe perekonna teekond

    Carlos Eduardo Lesmes Lopézi dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin”

     

    Vahur Laiapea

    Ivanna elu katkestatud vahekorrad

    Renato Borrayo Serrano dokumentaalfilm „Ivanna elu”

     

    Boris Tuch

    Venemaad avastamas

    Juho Kuosmaneni mängufilm „Kupee nr 6”

     

    ……………………………………………………………………

                                             

    2021. aasta sisukord

  • Arhiiv 30.11.2021

    „JAZZKAAR” JA EUROOPA DŽÄSSIKONVERENTS COVIDI LAINEIL

    Jüri Kass

    XXXII FESTIVAL „JAZZKAAR”

    Tänavune „Jazzkaar” toimus maailma vallutanud COVIDi-pandeemia tõttu esmakordselt suve lõpul, 23.–29. augus­tini, mis lõi erilise atmosfääri. Ka rakendatud pandeemiavastased turvaabinõud olid erakordsed: kontrolliti COVIDi-passe jt nakatumist välistavaid digitõendeid, pakuti võimalust kohapeal kiirtesti teha. Ja tulemus oli märkimisväärne: festivali kavas oli 37 põhiprogrammi kontserti, millele lisandus 66 linnaruumiprojekti kontserti, viis tasuta kontserdipäeva sündmust, kolm „Jazzijuttu”, kaks fotonäitust koostöös Viru Keskuse ja festivali põhisponsori Juraga. Ühtekokku toimus 116 muusikasündmust üle kogu Eesti, kus osales muusikuid kümnest riigist, ja üle 5000 piletiga kontserdikülastust, millele tuleks juurde arvata ligi 500 tasuta kontserdikülastust. Festivalil oli kuus kontserdipaika üle Eesti: peale Tallinna toimusid kontserdid ka Tartus, Pärnus, Viljandis, Haapsalus ja Rakveres. Festivali aitasid korraldada enam kui 80 vabatahtlikku; sellel osales 15 välisdelegaati üle Euroopa (ajakirjanikud, festivalide korraldajad ja džässiklubide eestvedajad); „Jazzkaare” meediatiimi 16 vabatahtlikku fotograafi tegid üritustest 3109 fotot; „Jazz­kaare” tegemistel sai silma peal hoida ka selle kodulehel ja sotsiaalmeedias. Ja tehti ligi 400 antigeeni kiirtesti. See oleks statistiline lühikokkuvõte festivalist. „Jazzkaare” peaesineja, Grammy auhinnaga pärjatud ameerika džässidiiva Dee Dee Bridgewateri mitu korda edasi lükatud kontsert Estonian Dream Big Bandiga Siim Aimla juhatusel toimub plaanide kohaselt 13. novembril Alexela Kontserdimajas.

     

    23. august

    Festivali avas Raivo Tafenau kvartett & külalised koos Tallinna Kammerorkestriga. See oli omanäoline sündmus, sest aastaid pole meil enam džässi mängitud koos keelpilliorkestriga. Raivo tunnistas ausalt, et see projekt oli tema ammuse unistuse täitumine. Orkestriseaded tegid selle tarvis Raul Sööt, Meelis Vind ja Siim Aimla. Dirigendina seisis orkestri ees Rasmus Puur. Kuigi neil oli juba salvestatud plaadi esitluskontsert, st eelnenud oli põhjalik töö, oli orkestris märgata mõningast ebakindlust — neil puudus vajalik kogemus/harjumus sellise muusika mängimiseks. Loodame, et noor andekas dirigent teeb endale need saladused peagi selgeks. Pärast Peeter Sauli ja Eri Klasi lahkumist ei ole meil olnud ju ühtki dirigenti (peale Paul Mägi, kes juba aastaid on keskendunud süvamuusikale), kes oleks kodus džässis ja tunneks hästi ka suurt keelpilliorkestrit. Mitmete üsnagi tuntud dirigentide katsed seda n-ö möödaminnes teha on hädiselt välja kukkunud. Ka seadete tegijail pole kahjuks olnud sellist praktikat; tuginetakse rohkem intuitsioonile. Kuigi kõik seaded olid päris korralikud, kõlas orkester kõige paremini Aimla seadeid mängides. Loodame südamest, et tegijate huvi asja vastu kannustab neid oma oskusi täiendama, siis tõuseb ka see suund eesti džässis kõrgele tasemele. Kontserdi juurde tagasi tulles — Tafenau ansamblis musitseerisid peale tema enda veel pianist  Joel Remmel, bassist Heikko Remmel ja trummar Ramuel Tafenau. Kõik kolm seadete autorit, Aimla ja Sööt saksofonidel, Vind bassklarnetil, näitasid head mängutaset ka pillimeestena. Sümpaatne kontsert!

    Raivo Tafenau kvartett & külalised ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Rasmus Puur.
    Rene Jakobsoni foto

    Järgmisena astus Fotografiska saalis publiku ette meie vanema põlvkonna korüfee Tõnu Naissoo oma Electric Groupiga. Kontserdil esitles ta oma viit(!) tänavu ilmunud plaati ja nagu kuulda, on kuueski lähiajal tulemas. On hämmastav, kust võtab vanameister sellise energia, sest peale salvestamise, mis võtab oma aja, peab ju veel olema ka see, mida salvestada. Ka geograafiline haare on lai: plaadid on ilmunud Jaapanis (kus tal on ühtekokku välja antud juba viisteist albumit), Venemaal ja Eestis. Tõenäoliselt jääb see rekord pikaks ajaks püsima. Tõnu kirg elektriliste klahvpillide vastu on teada juba 1970. aastatest ja mõte sellisest triost on tal meeles mõlkunud aastaid. Trio värske album, mida festivalil esitleti, sisaldab eri stiilide muusikat — sellest ka plaadi pealkiri „Different Directions”. Festivali kontserdil lisandus triole Tõnu Naissoo (klahvpillid ja süntesaatorid), Mihkel Mälgand (basskitarrid) ja Ahto Abner (trummid) ka Mathieu Spaeter kitarril. Maestro sõnul ei olnud korduvalt peale mängitud partiisid (s.t nii, nagu need plaadil kõlavad) muidu võimalik esitada. Ansambel demonstreeris tõelist rahvusvahelist tipptaset, alates esimesest noodist toimis kõik suurepäraselt ja vaid meistritele omase  feeling’uga. Kaks kuud tagasi oli mul võimalus kuulata Tõnu teise trio koosseisus vabaõhu festivalil „Juu jääb” ja saadud elamus oli täpselt sama suur. Jõudu, Maestro!

    Tõnu Naissoo Electric Group.
    Sven Tupitsa foto

     

    Esineda pärast sellist korüfeed nagu Tõnu Naissoo pole just kerge. Kahju, et Mingo Rajandi kvintett koosseisus Mingo Rajandi (kontrabass), Liisi Koikson (vokaal), Joel Remmel (klaver), Marek Talts (kitarr), Ahto Abner (trummid) sellises järjekorras (mis sest, et teises saalis) esinemisega leppima pidi. Ka nemad esitlesid oma eelmisel aastal ilmunud plaati „TO BEE”. Mingo sõnul on see ülistuslaul elule ja julgusele olla enda vastu halastamatult aus. Kuid, nagu ta tunnistab, sageli me vastuseid ei saa, pigem lisandub veel rohkem küsimusi. Vastuseid ei saa, ja nii ka kontserdil juhtus. Kuna tegijad on kõik head, pidi põhjus olema mujal. Sellele vaatamata — millal siis ikka veel õppida ja katsetada kui mitte tudengieas?

    Elamusterohke õhtu lõpetas prantsuse-süüria päritolu muusiku Naïssam Jalali trio kavaga „Quest of Invisible”. Naïssam Jalal esines trios vokaalsolisti ja flötistina ning mängis ka süüria rahvapilli nei’d. Teda toetasid pianist Leonardo Montana ja kontrabassist Claude Tchamitchian. See oli täiesti omapärane elamus — Jalalil on huvitav hääl, kohati laulis ta kahe­häälselt; köitvalt mõjusid idamaise helikeelega flöödi- ja nei-soolod. Väga head olid ka ulatuslikud bassisoolod, mida laulja saatis kohati kahehäälse vokaaliga. Midagi sellelaadset ei mäleta ma siinkandis küll kuulnud olevat. 

     

    Naïssam Jalali trio: Naïssam Jalal ja Claude Tchamitchian.
    Siiri Padari foto

    24. august 

    Duo Scott DuBois & Gerhard Ullmann (USA–Saksamaa) kontserdid on Euroopa džässisõprade hulgas ooda­tud. Ameerika kitarrist Scott DuBois on autoriteetseima džässiajakirja DownBeat Magazine 2019. aasta tiitli „Rising Star Guitar” omanik ja salvestanud seitse albumit. Ka tema partner, saksa saksofonist ja bassklarnetist Gerhard Ullmann on üks Berliini džässilavade juhtfiguure, kes on osalenud ligi kuuekümne albumi salvestamisel. Koos esitlesid nad oma värsket albumit „Summer Water”. Tegemist on väga omapärase kooslusega. Nende pikad elektroonilised kompositsioonid meenutasid justkui filosoofilist vestlust, mis aeg-ajalt paisus tormiliseks vaidluseks, mille lõpus jõuti siiski üksmeelele. Kogu tegevus toimus džässi ja süvamuusika piirimail. Vestluse käigus sai kuulda vägagi põnevaid bassklarneti ja kitarri elektrooniliselt töödeldud helisid. Mõlemad on suurepärased muusikud, nende „vestlus” ei muutunud kordagi igavaks. Saal kuulas haudvaikselt ja nagu eespool mainitud, sobinuks nende kava ka suvalisele kaasaegse või elektroonilise süvamuusika festivalile. Aplaus ja välja nõutud lisapala väljendasid kõnekalt publiku suhtumist.

    Gerhard Ullmann ja Scott DuBois.
    Karl Toomsoo foto

    Kava koostajate tahtel oli kõrvuti sattunud kaks põhimõtte poolest sarnast esinejate koosseisu: mõlemad viljelesid kaasaegset elektroonilist džässi ja duo üks osapooltest oli kitarrist ja teine sakslane! Aga sellega sarnasused ka lõppesid. 

    Duo Mart Soo & Florian Walter kasutas oma esinemisel ilmselt maailma ainulaadseimat pilli hechtyphon’i, millel on mitu helilehtrit. Tegemist on trompeti, trombooni ja veel millegi seguga (kasutada sai ka puupuhkpillide mänguvõtteid). Väidetavalt on see eritellimusel valmistatud ainueksemplar. Mart Soo on üks eksperimendialtimaid muusikuid meie kaasaegse elektroonilise muusika viljelejate seas, Eesti aasta džässmuusiku 2017 tiitli võitja. Kontserdi põhirõhk oligi suunatud erinevate helimaastike loomisele, milleks kasutati ohtralt ka eelnevalt valmis lindistatud põhju. Antud juhul tundus, et esinejate põhitähelepanu keskenduski võimalikult erinevate, sageli mõttetute helide tekitamisele, mis siinkirjutaja arvates kompositsioonilist tervikut ei tekitanud. Kui neid kahte sarnasel põhimõttel esinenud ansamblit võrrelda, siis esimesel juhul kasutati kõiki vahendeid ja võtteid kompositsiooni arengu huvides, teisel juhul oli see rohkem eesmärk omaette. Tervikust arusaamisega tundus ka hõredavõitu publikul probleeme olevat, aplaus oli kesine. Aga sellised on juba free-jazz’i võlud ja valud.

    Tanel Rubeni kvintett koosseisus Tanel Ruben (trummid), Kadri Voorand (vokaal), Kristjan Randalu (klaver), Raivo Tafenau (saksofonid) ja Taavo Remmel (kontrabass) oli selle õhtu ja kogu festivali parimaid ansambleid: ideaalne üksteisemõistmine ja ansamblimäng, mis sai alguse juba kuusteist aastat tagasi. Loomulikult on kõik ansamblis osalenud muusikud teinud selle aja jooksul tohutu arenguhüppe, meie džässi absoluutsesse tippu. Sellel festivalil esitleti ansambli kolmandat albumit, mis on, nagu eelmisedki, suuresti Taneli ja Kadri ühine looming. Muide, uute albumite esitlemine „Jazzkaarel” on neil juba traditsiooniks muutumas. Kõikide muusikute ulatuslikud, silmapaistvalt heal tasemel soolod moodustasid suurepärase terviku. Kadri on hästi selgeks saanud hääle elektroonilise töötlemise, mis unisoonis saksofoniga mõjus väga huvitavalt. Suure huviga jään ootama nende järgmist albumit ja kontserti. Siinkohal pean tegema suure komplimendi helipuldis olijaile — absoluutselt veatu töö! 

    Tanel Rubeni kvintett.
    Siiri Padari foto

     

    25. august

    Aasta džässmuusiku (2021) tiitli pälvis rahvusvahelise haardega džässpianist Holger Marjamaa; populaarsust kogunud lauljatar ja helilooja Rita Ray pärjati noore džässitalendi tiitliga; aasta džässansambliks sai hiljuti uue albumi „Kevad” välja andnud Joel Remmel Trio; aasta džässiheliloojaks mitmekülgse profiiliga muusik ja helilooja Erki Pärnoja ning aasta džässiedendajaks Philly Joe’s TV, mis käivitas sel keerukal ajal veebikontsertide sarja ja pani 2020. aasta lõpus käima oma telekanali.

    Holger Marjamaa.
    Foto: jazzkaar.ee

    Selline oleks lühiülevaade laureaatidest. Auhindade üleandmise tseremoonialt puudusid Holger Marjamaa ja Erki Pärnoja. Mõlemad saatsid siiski videotervituse, Holger New Yorgist ja Erki Tõrvast. Tseremooniale järgnes Joel Remmel Trio plaadiesitluskontsert, kus osalesid külalistena ka Liisi Koikson, üks Soome tipptrompetiste Jukka Eskola, Aleksander Paal saksofonil ja flötist Markus Eermann. „Kevad” on nende 5. stuudioalbumi nimi. Ansambli kõiki plaate on nimetatud trioalbumiteks ja neil esinevad ka külalised. Jukka Eskola oli osaline juba eelmisel festivalil esitletud plaadil „Sharp”. Positiivses võtmes tuleks mainida ka vokalisti Liisi Koiksonit, kes on teinud tubli arenguhüppe ja vabanenud popmuusika odavavõitu ja džässile ehk sobimatutest võtetest. Joel Remmeli puhul on tegemist ühe nõutuima instrumentalistiga siinmail, kes vaatamata oma loendamatutele projektidele ja kaastöödele teiste muusikutega jõuab ikka ja jälle omanimelise trio juurde. Kümne aasta jooksul on see ansambel olnud tema karjäärile tugevaks selgrooks. Oma ümmargust tegutsemisaastat tähistabki Joel Remmel Trio albumiga „Kevad”. Tõsi, selle kümne aasta jooksul on trios toimunud ka muutusi: ansambli esimese trummari Aleksandra Klemenetski on välja vahetanud Ramuel Tafenau. Trio esines oma tuntud headuses, mida näis varjutavat ehk vaid mõningane väsimus. Ja polnud ka ime — trio kõik muusikud olid erinevates koosseisudes rakkes peaaegu kõigil festivalipäevadel. Aga nende album on suurepärane.

    Raimond Mägi Trio alustas oma salvestussessiooniga juba 2016. aastal, tulemuseks  2017. aastal ilmunud ja sooja vastuvõtu leidnud album „Rahu”. Trio esineb koosseisus Raimond Mägi (kontrabass), Kirke Karja (klaver) ja Karl-Juhan Laanesaar (trummid). Noori muusikuid paelub väidetavalt „tasakaalu otsimine ja leidmine keerulise ja lihtsa vahel, mille käigus flirditakse erinevate stiilidega klassikast progeroki ja eksperimentaalmuusikani”. Raimond, kellel lasus trio raskuspunkt, mängis oma liidrirolli heal tasemel välja. Kogu materjal oli algselt Raimond Mägi sulest, ent viimase lihvi andis lugudele trio liikmete erinev muusikaline taust ja kõigile iseloomulik mängustiil. Lugudes toimusid sujuvad üleminekud komponeeritud osadelt improviseeritud muusikale ning kuulajal võis olla huvitav ära arvata, milline osa loost oli eelnevalt läbi komponeeritud ja milline sündis kohapeal. Jäi siiski mulje, et elektroonilise muusika festival oleks neile olnud õigem koht.

    Lucy Woodward — reklaamis mainitakse tema head muusikaharidust ja kirevat karjääri: ta hääl kõlab mitmes filmis, ta on taustalauljana osalenud paljude tippude plaadistustel ja kontsertidel. Aastal 2021 avaldas ta oma kuuenda stuudioalbumi „I’m a Stranger  Here”. Muljetavaldav CV, ja kui siia lisada lubatud suund souli, bluusi ja džässi poole, siis peaks küllalt põhjust olema teda kuulama minna. Tema saateansamblis, koosseisus Jelle Roozenburg (kitarr), Udo Pannekeet (bass) ja Nick de Bruijn (trummid), on kõik nimekad muusikud. Kahjuks ei vastanud kontsert reklaamile, lubatud bluusi, souli ja džässi ei leidunud seal kusagil. Tegemist oli tavalise, korralikul tasemel popkontserdiga, mille õige koht olnuks „Rock Summeril”. Ilmselt oli siin tegemist jälle suhtumisega, tema tasemel artistil poleks raske kontserdipaigast sõltuvalt oma kava veidi kohendada. Või ei pidanud ta seda vajalikuks? Osa publikust lahkus poole pealt.

    Tin Men and the Telephone Hollandist — Tony Roe (klaver), Pat Clea­ver (bass) ja Jamie Peet (trummid) — on innovaatiline trio, nagu nad ise enda kohta ütlevad. Siin on klassikalise muusika ja džässi taust ühendatud elektroonika viimase sõnaga, saavutamaks suurimat mõjuvust erinevate teemade (kliimamuutus, vandenõuteooriad, poliitika jms) käsitlemisel. Kasutatakse nii hektilisi visuaale kui live-elektroonikat, kuid, nagu näha, ei mahu nende teemaderingi (hoolimata tegijate muusikutaustast) ühtki muusikaga äärtpidigi seonduvat teemat… Tulemust oli raske nimetada kontserdiks — see oli show, ei rohkemat! Kuigi mehed ilmselgelt mängida oskasid, meenusid mulle Eisensteini sõnad: „Olen mures maailma saatuse pärast, kui tehnika areng jõuab nii kaugele, et hakkab inimmõistust juhtima.” Osa nende kontserdist, vabandust, show’st, oli üles ehitatud publiku reaktsioonidele ja võimalik, et kellelegi ka meeldis. Eesmärk oli ju teemade mõttes vägagi moodne. Aga pole midagi uut siin ilmas. Mulle meenus teinegi ajaloost tuntud ja kontsertidega seonduv, kuid sedakorda muusikaline fakt: juba paarsada aastat tagasi harrastas papa Bach improviseerimist publiku antud nootidel.

     

    26. august

    Torun Eriksen & Spirit in the Dark oli maineka norra lauljatari Torun Erikseni kava, mis äratas tähelepanu intrigeeriva nimega „Spirit in the Dark”. Kuna tegemist oli ka tugevatest muusikutest saategrupiga, tundus olevat küllaga põhjust reklaamis lubatud  erilisi elamusi otsima minna. Paraku jäi oodatud elamus saamata. Nagu Torun Eriksen ise tutvustuses ütles, said nad selle koosseisuga vaid ühe proovi teha. Ilmselt oli ühest proovist (mis teha, COVID!) siiski vähe ansambli korralikult toimima saamiseks. Meile juba varasemast tuttav pianist Eyolf Dale ja bassist Audrun Erlien said hästi hakkama, paraku ilma erilise feeling’uta, trummar Anders Engen oli aga ülitagasihoidlik, kartes teha midagi liigset. Kogutulemus oli korralik keskmine tase, ei midagi erilist.

    Modulshtein on meie oma instrumentaalse elektroonilise muusika rühmitus, mis on tegutsenud juba neli aastat. Koosseisu kuuluvad muusik ja produtsent ning lugude autor Aleksandr Žedeljov (ehk Faershtein; kitarr, Ableton, analoogsüntesaator), Marten Altrov (klarnet ja bassklarnet) ning efekti- ja sämpliboss Aleksei Semennihhin (ehk DJ Bandit; FX, sämplerid ja Scraches). Nende muusikat oleks kõige õigem nimetada eestimaiseks elektrooniliseks ketšmermuusikaks; džässiga oli sel vähe ühist, selle õige koht oleks elektroonilise muusika üritustel. Esinejad ise olid hoolega ametis, ka nemad esitlesid oma värskelt ilmunud albumit. Üht-teist huvitavat seal oli, aga tervikut ei tekkinud. Kas nende muusika aitab just „sukelduda omaenda sisemaailma”, nagu reklaamis lubatud, sõltub ilmselt konkreetsest inimesest.

    Vabal Laval astus üles Soome tõusev täht Jesse Markin, ansambli koosseisus veel Janne Kasurinen (kitarr) ja Totte Rautiainen (klahvpillid, kitarr ja elektroonika). Markinit tutvustanud-reklaaminud Soome saatkonna töötaja kutsus kõiki 26. augustil ka mere päeva tähistama. Lubatud vaheldusrikas r’n’b’st, souli ja indie’ni ulatuv muusikataust osutus aga paraku kõige tavalisemaks popiks. Mille eest teda 2020. aastal Soome Emma galal aasta uustulnuka tiitliga pärjati, ei saanud ma küll aru. Ilmselt on meie ja soomlaste muusikatunnetuses siiski mõningane vahe. Arvatavasti peeti vajalikuks publikule ka ühe tantsuõhtu pakkumist…

    Argo Vals Bandi — koosseisus  Argo Vals (kitarrid ja klahvpillid), Karl Petti (kitarrid ja klahvpillid), Kaie Olm­re (klahvpillid), Karl-Markus Kohv (trummid), Alyona Movko (visuaalkunstnik), Taavo Teras (helikujundus) ja Martin Makarevitš (valguskujundus) — reklaamist lugesin: „Algselt ainult looper-tehnikale toetunud kitarrist on ajapikku oma paletti täiustanud rikkalikuma gammaga, tuues koos külalismuusikutega oma loomingu meditatiivsesse algolemusse postrokilikke otsinguid ja progelikke paisutusi. Vaheldusrikkus ja detailitäpsus on tema käekirja läbivaks jooneks, jättes kõik tulevikuteed võrdselt valla.” „Jazzkaare” südaöisel kontserdil kuulis valdavalt tema viimaselt albumilt „In Loving Memory Of” pärit repertuaari, kuid olid ka mõned uued lood. Kõnealuse ansambli puhul torkas silma klahvpillimängijate rohkus ja erinevate kunstnike kaasamine. Kõik nad andsid kahtlemata kava õnnestumiseks oma parima. Seda kuulates-vaadates tekkis mul aga mitmeid küsimusi: kas elektroonika kasutamine oli vahendiks mõtete väljendamisel (nagu näiteks Tõnu Naissool) või eesmärgiks omaette? Kas muusika vajab üldse visuaalseid abivahendeid? Õige koht neile oleks olnud elektroonilise muusika festival.

     

    27. august

    Prantsuse–Norra duo Mino Cinélu & Nils Petter Molvær [Mino Cinélu (löökpillid, vokaal, live-looping) ja Nils Petter Molvær (trompet, vokaal, loop’id, live-looping ja elektroonika)] on harvaesinev kooslus: löökriistad ja trompet. Omapärane oli see kooslus ka seetõttu, et ühendati kaks täiesti erinevat tunnetust: Mino Cinélu Kariibi mere saarele omane ülekeev temperament vastanduses Nils Petter Molværi põhjamaise (Norra) väljapeetusega. Nagu esinejad ise mainisid, oligi tegu kahe saare traditsioonidele ühise nimetaja otsimisega. Selleks sai album pealkirjaga „SulaMadina” (Sula on Norra fjordides asuv saareke, Madina Martinique’i saare hellitusnimi), kus muusikutel on õnnestunud saavutada lummav tervik. Nende esitusele on loomulik rohke elektroonika kasutamine, mis võimaldab ootamatuid efektseid kõlavärve ja lahendusi: trompeti kahehäälne mäng, flöödisarnase heli tekitamine trompeti lehtrisse(!) puhudes, live-looping’u võimalused jpm. Kokkuvõttes viisid muusikute fantastilised oskused ja lennukas fantaasia suurepärase tulemuseni.

    London-Tallinn Cosmic Bridge — sellist omapärast nime kandis Alina Bzhezhinska (harf) ja Jaak Sooääre (kitarr) vedamisel toimunud kontsert. Alina ja Jaak kohtusid kolm aastat tagasi Londonis nüüdisaegse improvisatsiooni orkestri The Third Orchestra sessioonil. Tulemus ärgitas soovi midagi sellist veel kord proovida ja nii Alina „Jazzkaarele” tuligi. Siin ühinesid nendega meie nimekaim basskitarrist Raul Vaigla ja noorema generatsiooni tuntud trummar Karl-Juhan Laanesaar. Harf on üsna harva džässis kasutust leidev pill, kuigi üks džässi­ajaloo tuntumaid naisinstrumentaliste Alice Coltrane, tuntud saksofonisti John Coltrane’i abikaasa, oli silmapaistev harfimängija. Kuna Alice Coltrane on ka Alina suur eeskuju, oli suur osa kõnealusest kontserdist pühendatud nende loomingule. Mängiti ära ka klassikaks muutunud lood, nagu „Lovely Skyboat” ja „On the Other Side”. Eriti huvitavaks muutis kuulajaile asja fakt, et harfi heli jäeti klassikaliselt naturaalseks, elektrooniliselt töötlemata. Kuna kvartett oli tegelikult solistide ansambel, tuleks ära märkida ka kõigi ansambli liikmete heal tasemel ja huvitavad soolod. Tõe huvides tuleks meenutada, et harf on džässis kasutamist leidnud ka Eestis — kümmekond aastat tagasi tegutses meil trio koosseisus Tatjana Lepnurm (harf), Taivo Sillar (kontrabass) ja Mart Soo (kitarr).

    Alice Coltrane.
    Urmo Männi foto

     

    27. augustil tähistas Telliskivi Loomelinnak ka oma kümnendat aastapäeva. Selle puhul oli kokku kutsutud kolmeteistkümneliikmeline bänd The Motown Sound eesotsas lauljate Rita Ray ja Robert Linnaga. Esinemiskoosseisu kuulusid ka kolm taustavokalisti, täiemõõduline rütmigrupp ja kolmeliikmeline, sellele stiilile omane puhkpillirühm. Motown sound on 1960. aastatel Detroidi stuudios tekkinud stiil, mis ühendas r’n’b ja souli popmuusikaga. Nende „komplekti” kuulusid peale stuudio ka laulukirjutajad, arranžeerijad, helirežissöörid ja stuudiomuusikud. Loomelinnaku aastapäeva tähistamiseks toodi välja hoogne Mowtoni revüüprojekt popi kuldaja hittidega. Meie noortele muusikutele näis see muusika südamelähedane olevat. Kõik olid hingega asja juures ja täitsid oma ülesande hästi. Eraldi tahaksin välja tuua Jason Hunteri soolod, mis andsid esituse stiilile sära.

    The Motown Sound.
    Foto: jazzkaar.ee

     

    Õhtut jäi lõpetama ELLIP, 2019. aastal alguse saanud sooloprojekt, mille taga on eesti laulja, laulukirjutaja ja produtsent ühes isikus. Vastavalt reklaamile on ta katsetanud-kompinud eri muusikažanre ja -stiile, mille piirides ta praegu ei tavatse püsida. Kuigi laval olid Ellipi kaaslasteks noorema põlvkonna nimekad muusikud, ei osanud ma kava kontserdiks pidada. Pärast paari esimest lugu ei näinud ma ühtegi mõistlikku põhjust kuulama jääda.

     

    28. august 

    Selle päeva kontsertide rea avas pianist ja helilooja Nick Bärtsch Šveitsist. Oma muusikuteel on ta mänginud peaaegu kõiki stiile; ka tema siin esitatud kava esindas nii kaasaegset džässi kui süvamuusikat, balansseerides nende piirimail, „ekstaasi läbi askeetluse”, nagu ta ise oma loomingu lähtepunkti kirjeldab. Nick esitles oma tänavu märtsis ilmunud esimest sooloalbumit „Entendre” plaadifirmalt ECM. Meie džässisõbrad olid seega esimeste hulgas (COVID!), kel oli võimalus seda kuulata. Kogu kava esitati mõningal määral prepareeritud klaveril. Pikad, põhjalikud ja tehniliselt ülinõudlikud kompositsioonid esitati suure sisemise pingega. Minu üllatuseks mainis Nick oma intervjuus Klassikaraadiole, et kogu see muusika oli noodis kirjas. See on lisapunkt tema esitajameisterlikkusele. Kontserdi käigus sai põhjenduse ka Nicki äärmiselt omapärase, omamoodi soliidse, aga üliavara, mõneti mungarüüd meenutava esinemisriietuse valik: tal pidi olema võimalus loo jooksul korduvalt klaveri sees ühe käega keeltel opereerida ja samal ajal teisega klaviatuuril aktiivselt tegutseda. Saal kuulas hiirvaikselt ja lisapalast polnud pääsu. Üks selle festivali vaieldamatuid tippe!

    Nick Bärtsch.
    Teet Raigu foto

    Fotografiska saalis järgnes kaheosaline showcase-kontsert, mille avas omapärane vokaalansambel ImproVoc. Selle koosseisu põhiolemuse loovad vokaalsed vabaimprovisaatorid ehk häikijad. Nende humoorika show oluliseks tegelaseks oli ka miim, kes üheaegselt ühendab, illustreerib, inspireerib ja rikastab esitust. Asja tuum ongi selles, et kogu kava sünnib kohapeal vabaimprovisatsioonina, s. o sõltub hetke emotsioonidest, fantaasiast ja publiku reaktsioonist — on kordumatu. Ansambel esines koosseisus Anne-Liis Poll, Sirje Medell, Kärt Sepp, Ivi Rausi ja Indrek Palu (vokalistid-häikijad) ja Aita Vaher (miim). Kõik tuntud tegijad. Tulemus oligi enneolematu ja omapärane, meeldiv vaheldus tõsist kaasamõtlemist nõudvaile kavadele. Miim sai alustajana ja erinevate lõikude ühendajana oma osaga hiilgavalt hakkama. Ootan huviga ImproVoci järgmist esinemist.

    Kontserdi teine pool jäi kahjuks esimesele oluliselt alla. Nikita Korzuni trio oli võtnud endale pisut üle jõu käiva ülesande esitada ilma harmoonia­pillita huvitavat post-bop’i kava. Paraku nõuab selline, mitte just enneolematu üritus tunduvalt suuremat kogemustepagasit, kui noormeestel pakkuda oli. Hea üritus siiski.

    Vabal Laval oli võimalus kuulata Suurbritannia duot Sahara Gure (vokaal) ja Alex Wilson (klaver). Hoolimata tähelepanu äratavast reklaamtekstist jäid kontserdi muljed kahetiseks. Häält ja ilmselt ka võimeid näis lauljal nagu olevat, samas tundus, et ta ei võta seda esinemist eriti tõsiselt. Tema käitumine laval oli looduslapselikult süüdimatu, nagu oleks ta kuskile väiksemasse baari või klubisse esinema tulnud. Ta ei pidanud vajalikuks isegi esitatavaid lugusid pianistiga eelnevalt kokku leppida, mille tulemusel nad ka korra põhjalikult sassi läksid…, et siis tükk aega vaielda järgmise loo üle. Nagu selgus, saab ka nii.

    Ansambel deLULU koosseisus Taavi Paomets, Mairo Marjamaa ja Inga Tislar on, nagu reklaamist lugeda võis, „värske, oma unistusi teostav trio”, kellega festivali puhul liitusid Heikko Remmel ja Martin Petermann. Peale fakti, et laval olid tõesti noorema generatsiooni tuntud muusikud, reklaamis esile toodu kinnitust ei leidnud. Lubadus luua erinevate dimensioonide abil uut helisfääri eriti ei realiseerunud, välja arvatud esinemise ülitugev helitaust. Ehk oli põhjus selles? Või oligi see taotluslik? Mulle jäi mõistatuseks, mida sellise klassiga muusik nagu Heikko Remmel seal tegi. Selle esituse järgi otsustades pidas ansambli nimi igatahes paika…

     

    29. august

    Üldiselt ma linnaruumi tasuta kontserte ei külasta, sest sellistes oludes tavaliselt midagi kuulamisväärset teha ei saa. Seekord sattusin siiski kuulama Terminal Records&Baris üht märkimisväärset esitust — tasuta kontsertide sarjas astus üles pianist Tuuli Pruuli ansambel, mängides ansamblijuhi loomingut. Jäi pisut arusaamatuks, miks selline heatasemeline kontsert pealavale ei mahtunud. Teisest küljest aga oli nende esinemine džässi ja ürituse reklaami seisukohast võttes (mis ju ongi tasuta kontsertide eesmärk) vägagi tulemuslik: rahvast vooris hulgana ja aplaus oli vägev. Ansambli liikmed on kõik noored, kuid juba tunnustatud muusikud: lauljad Jana Kütt, Maarja Aarma ja Pille-Rite Rei, kitarrist Karl Madis Pennar, bassimängija Martin-Eero Kõresaar ja trummar Kristjan Mängel. Loodetavasti mahuvad nad edaspidi festivali põhiprogrammi.

     

    29. august, põhiprogramm

    Janno Trump Clarity Ensemble oli üks omanäolisemaid esinejaid tänavusel festivalil. Sama võiks öelda Janno Trumpi enese kohta. Olles tänavu kuulnud tema juba nimekat kümneliikmelist JT Conceptionit ja nüüd ka esmakordselt publiku ette astunud Clarity Ensemble’it, tuleb tunnustavalt mainida Janno loomingulist haaret. Olemuselt perfektsionistina ei ole ta kvaliteedi osas teinud mingeid järeleandmisi ja on mõlema ansambli puhul leidnud stiilipuhtad lahendused. Kogu eelnev jutt käis Janno kui helilooja kohta, kuid ei saa märkimata jätta ka seda, et ta on üks meie parimaid basskitarriste. Tänavuse festivali programmis olevas kavas säras ta korduvalt kuulamist väärivate bassisoolodega. Eraldi tõstaksin esile ka Joel Remmeli kui põhisolisti soolosid. Kogu Janno Trumpi loomingut aitas nauditavaks muuta ansambli koosseis: Janno Trump (kompositsioonid ja basskitarr), Joel Remmel (klaver), Ramuel Tafenau (trummid), Linda-Anette Verte (viiul), Mari-Katrina Suss (viiul), Ann Mäekivi (vioola) ja Andreas Lend (tšello).

    Janno Trump Clarity Ensemble.
    Rene Jakobsoni foto

     

    New Wind Jazz Orchestra & Kristjan Randalu oli sel päeval enim põnevust tekitanud esineja, omaette nähtus meie džässiskeenel. Kõigepealt mõne sõnaga sellest, meil veel vähetuntud koosseisust (oli see ju alles nende teine esinemine publiku ees). Noorema põlvkonna tõusev täht saksofonistide seas Lauri Kadalipp peab omaks võtma „süü”: tema initsiatiivil see orkester 2019. aastal kokku tuligi, eesmärgiks ambitsioonikas idee viia Eesti suurte džässorkestrite kultuur rahvusvahelisele tasemele. Selleks oli parim võimalus koostöö nii pianisti kui heliloojana rahvusvaheliselt tuntud Kristjan Randaluga. Kristjan on viimaste aastate jooksul näidanud oma loomingulist mitmekesisust, kirjutades koosseisudele meeskoorist kuni sümfooniaorkestrini, nüüd siis ka suurele džässorkestrile. Nimetatud kontserdil oligi fookuses solisti rollis klaver koos täissuuruses džässorkestriga, mida oli kutsutud juhatama nimekas saksa dirigent ja helilooja Wolf Kerschek. Ülikeerulised lood ja seaded olid kõik Kristjani sulest, nende esitus aga uus tase meie džässis. Kristjan hiilgas solistina, demonstreerides oma suurepärast tehnilist meisterlikkust. Meil on peale kasvanud uus noorte ja andekate, välismaal hariduse saanud pianistide põlvkond ja teda tuleks ilmselt selle esinumbriks lugeda. Põhjuseks nii Kristjani väga hea klassikalise baasiga mängutehnika kui ka lugude sügavuti läbi töötamine. Nagu kuulda, plaanitakse lähiajal esitatud kava ka plaadistada. Kui see peaks õnnestuma, julgen plaadile arvestatavat rahvusvahelist menu ennustada. Jätkuvat jõudu nii muusikutele kui ka mänedžmendile Lauri Kadalipu ja Ronja Soopani isikus! On, mille nimel pingutada.

    Tänavuse festivali eelviimane esineja oli Susanna Aleksandra, kes esitles meie kuulajaile oma möödunud aastal ilmunud albumit „The Siren”. See on Susanna ja nimekate noorte soome muusikute ühisprojekt, mis on juba jõudnud ka positiivset rahvusvahelist tagasisidet saada: ajakirjalt Jazzwise 4 tärni, hinnalised kohad Europe Jazz Networki ja Jaapani Jazz Critique’i aasta edetabelites räägivad ise enda eest. Kontsert vastas eelmainitud tasemele. Omamoodi sümboolne on ka fakt, et Susanna Aleksandra on ühe meie džässisuguvõsa kolmanda(!) põlve noor muusik — tema vanaisa osales Eesti esimesel põrandaalusel džässifestivalil. Nüüd on siis tema kord tegusid teha. Ansambli koosseis tervikuna on järgmine: Susanna Aleksandra (vokaal), Joonas Haavisto (Soome, klaver Steinway artist!), Joonas Tuuri (kontrabass) ja Ville Pynssi (trummid).

    Festivali viimase esinejana oli välja reklaamitud juba kakskümmend kaks aastat meie levimuusikapõllul tegutsenud ansambel Dagö. Juurdlesin pikalt nende seotuse üle džässmuusikaga, aga kuna sidet ei leidnud, läksin seda huviga otsima. Ja siis sain kõigest aru: nemad olid kutsutud pakkuma arvukatele ühiskondlikele abilistele pingeliste päevade järgset lõõgastust. Huvilisi oli teisigi ja Dagö esines oma tuntud-teatud heal tasemel.

     

    EUROPE JAZZ NETWORK      

    Euroopa džässikonverents 2021 „Shapes of Jazz to Come” Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus 15.–19. IX

    Euroopa džässikonverents (European Jazz Conference 2021) tõi Eestisse ligi 250 olulist džässmuusika korraldajat, ajakirjanikku ning agentuuride ja plaadifirmade esindajat, kokku 34 riigist, olles seega üks suuremaid ja olulisemaid muusikaettevõtluse sündmusi Eestis. Konverentsi delegaatideks olid peamiselt Euroopa džässielu korraldajad, agentuurid ja ajakirjanikud maailma juhtivatest džässiväljaannetest. Esindatud olid maailma mainekamad džässiajakirjad ja -platvormid, nagu Downbeat, All About Jazz, JazzTimes, JazzThetik jne. Selline konverents on iga-aastane suursündmus, mida Tallinn on varem võõrustanud Euroopa kultuuripealinna 2011 raames. Konverentsi muusikaprogrammis võis kuulda 19 Eesti džässikollektiivi, kontserdid olid avatud kõigile džässihuvilistele. Konverentsi raames toimus Vaba Lava blackbox’is ja Fotografiska saalis Eesti artiste tutvustav muusikaprogramm 11 ansambli osavõtul ning lisaks ka seitse hilisõhtust fringe-kontserti Philly Joe’sis, Fotografiska saalis, Erinevate Tubade Klubis ja Sveta baaris. Konverentsi korraldas Europe Jazz Networki korraldustiim koos Eesti Jazzliidu ja „Jazz­kaarega” ja selle muusikaprogrammi koostasid „Jazzkaar” ja Eesti Jazzliit koostöös Europe Jazz Networki liikmetest koosneva rahvusvahelise žüriiga.

    Anne Erm EJNi konverentsil Itaalias Novaras 2019.
    Foto: Vikerraadio/ERR

    Tänavuse konverentsi alapealkiri viitab Ameerika saksofonilegendi Ornette Colemani albumile „The Shape of Jazz to Come” („Tulevikudžässi voolud”), mille ilmumine 1959. aastal avas džässmuusikas täiesti uue perspektiivi. Elame suurte muutuste ajal ka praegu, seetõttu oli konverentsi keskmes džässmuusika ning sellega seotud inimeste võimalused ja ohud uues olukorras, kus mitmesugused piirangud võivad veel pikka aega harjumuspäraseid tegevusi mõjutada ja muuta.

    Euroopa džässikonverents on ka osa Tallinna kandideerimise programmist UNESCO muusikalinnaks. Kokkuvõttes, see on üritus, mis annab meie džässmuusikuile suurepärase võimaluse end Euroopa muusikaürituste juhtidele tutvustada. Nii näiteks sai meie Kadri Vooranna karjäär õige hoo sisse just pärast 2011. aasta Tallinna konverentsi.

    Konverents algas kontserdiga Niguliste kirikus, kus ettekandele tuli Maria Fausti „Maarja missa” kammerkoori Collegium Musicale ja puhkpilli­kvarteti Maria Faust (altsaksofon), Indrek Vau (trompet), Kristjan Kungla (fagott) ja Andres Kontus (tromboon) esituses Endrik Üksvärava juhatusel. Maria Faust on Saaremaalt pärit eestlanna, kes juba mõnda aega elab Kopenhaagenis. Ta on tuntuks saanud oma eksperimentaalsete, stiiliüleste kompositsioonidega, mis on talle ka mitmeid auhindu toonud. Seda suurepärast muusikat ja esitust kuulates püüdsin leida mõnd džässilikku improvisatsiooni, harmooniat või kompositsioonivõtet, mis seda džässiga seoks — see oli suurepärane, kõigi sakraalmuusika reeglite kohaselt kirjutatud ja ka väga hästi esitatud teos, kuid džässikaanonist jäi ta väga kaugele. Niguliste kirikus pääses maksvusele küll vokaali kõla, aga samas tükkis kohati segama saali ülipikk (12-sekundiline) kaja. Seda isegi niivõrd, et kohati polnud aru saada, mis keeles lauldakse. Kontserdile järgnes vastuvõtt külalistele, mis oli seda tähtsam, et möödunud aastal jäi konverents pandeemia tõttu ära. Vastuvõtule järgnes, nn fringe-programmis, Tanel Rubeni kvinteti kontsert džässiklubis Philly Joe’s, mis oli loominguline algus järgnevatele konverentsipäevadele.   

    Üks konverentsipäev oli plaanikohaselt ette nähtud EJNi (Europe Jazz Network) liikmesorganisatsioonide esindajaile ja sinna ajakirjanikke ning vaatlejaid ei lubatud. Nagu hiljem teatati, võeti organisatsiooni vastu ka kolm uut liiget; seega suurenes liikmete üldarv saja seitsmekümne kolmeni  kolmekümne neljalt maalt. Kava järgi tegutses seal viis töögruppi, kus arutati organisatsiooni elulisi päevaprobleeme. Päev lõppes EJNi Peaassambleega, kus tehti kokkuvõte töögruppide arutluste tulemustest, kinnitati finantsaruanne ja valiti uus tegevjuhtkond. Sedakorda sai see üpris itaaliakeskne: EJNi peamänedžeriks valiti Giambattista Tofoni, võrgustiku koordinaatoriks/administraatoriks Francesca Cerretani ja kommunikatsioonijuhiks  Stefano Zucciatti. Sellele järgnes vastavalt programmile fringe- (ehk kaasnev) kontsert, kus pidid esinema kaks eesti ansamblit, aga kahjuks jäi Tobias Tammearu Trio kontsert ansambli liidri haigestumise tõttu ära. Teiseks esinejaks oli Argo Vals koos valguskunstnik Oliver Kulpsooga. Nende elektrooniline kava, mida väidetavalt on esitatud ka rahvusvahelisel areenil, ei kõnetanud aga publikut eriti tugevalt.

    Konverentsi ajal toimunud eesti džässmuusikute kontserdid olid jaotatud nn showcase- (esitus-) ja fringe-kontsertideks, kusjuures neil üritustel ei olnud esinemistase määrava tähtsusega; fringe-kontserdil esines näiteks ka tipptasemel Tanel Rubeni kvintett koos Kadri Vooranna ja Kristjan Randaluga.

    Järgmine päev algas päeva juhtide Eva Frosti (Taani) ja Charles Gili (Soome) sissejuhatavate kõnedega, millele järgnes debatt eesmärgiga rääkida lahti konverentsi nimi „Shapes of Jazz to Come” (eesti k: „Tuleviku džässi voolud”). Seda nime on kommenteerinud tuntud džässmuusik Charles Mingus: „…it’s like organised disorganisation, or playing wrong right” (eesti k: „…see on nagu organiseeritud organiseerimatus või vale õigeks mängimine”). Vestlusringi olid kutsutud Maria Faust (Eesti/Taani) ja inglise muusik Alexander Hawkins, modereeris Helen Sildna Tallinn Music Weekist. Arutelu põhiküsimuseks kujunes COVID-19 ja muusikasündmused: kas ja mil määral on muutunud publik ja muusika sotsiaalne mõõde; kas publiku ootused esinejaile on muutunud seoses pandeemiaga või loominguliste võimaluste avardumisega, jne.

     Küllaltki aktiivsele vestlusringile järgnes Heintz Herbert Triole (Šveits) auhinna üleandmisega seotud kontsert: trio oli võitnud 2019. aastal festivalil „12 Points” parima värskelt esile tõusnud ansamblina auhinna EJN Zenith Award. Kuna auhinnaga pidi kaasnema esinemine järgmisel EJNi konverentsil, ei saadud seda varem COVIDi-pandeemia tõttu üle anda. Ansambel mängis omil sõnul „elektroonilist segu 70-ndate psühhedeelsest freejazz’ist kaasaegse klubikultuuri pilgu läbi”. Ilmselt ei oldud aga antud hetkel parimas vormis, sest erilist muusikalist elamust siit ei sündinud. Auhinna võitmisest oli ju möödunud mitu aastat, mis on loomingulises protsessis pikk aeg. Ansambli kava võiks iseloomustada kui „süiti trummile süntesaatori, kitarri ja elektroonika saatel”. Nende esinemisega ei jäänud rahule ka Luzerni Kõrgkooli muusikaosakonna õppejõud Urs Röllin, kelle kõrvale ma saalis istuma sattusin.

    Pärast lõunat jätkus töö paralleelsetes vestlusringides praeguse aja põletavaima probleemi ümber: COVIDi mõju muusikaürituste organiseerimisele, selle eri tahud ja võimalused.  Kell viis astusid Fotografiska saalis lavale meie Kolm Musketäri ja tunni aja pärast Vaba Lava blackbox’is Estonian Voices. Musketäre mul seekord kuulata ei õnnestunud, kuid Estonian Voices esines oma tuntud headuses.

    Õhtusöögile järgnes veel üks meie muusikute esitlus, mis algas Kristjan Randalu variatsioonidega Robert Schu­manni vokaaltsükli „Dichterliebe” op. 48 teemal. Ja oli, mida kuulata! Kristjan on praegu tõesti tippvormis nii helilooja kui interpreedina. Ka järgmised esinejad, Sooääre-Jaraljani-Ounaskari trio ja Joel Remmeli trio & Aleksander Paal, mängisid oma tuntud-teatud tasemel. Pika päeva ööklubis lõpetanud Rita Ray ja Lexsoul Dancemachine’i kavad olid aga kõige tavalisem tantsumuusika.

    Joel Remmeli Trio.
    Sohvi Viiki foto

    Konverentsi viimase tööpäeva juhatas Fotografiska saalis sisse Ramuel Tafenau kvinteti lühikontsert; esitati läbilõige nende hiljuti presenteeritud plaadilt „Gather Around”. Kuna kvinteti koosseisus astusid üles kõik meie parimate sekka kuuluvad muusikud, polnud põhjust tulemuses kahelda. Kontserdile järgnes konverentsi põhiettekanne Genti ülikooli meediafilosoofia ja -eetika professorilt Ignaas Devis­chilt „Ignoreeri alati kriise” („Always waste a bad crises”), mis käsitles erinevaid kriise ning nendest üle saamise võimalusi ja mooduseid. Devisch rõhutas, et kriisid annavad aega ja võimalusi enese sisse vaadata ja on loomulik, et selle tulemusel nii mõndagi muutub. Ka džäss on üks võimalus avastada endas homo erraticus (eesti k ’ekslik inimene’). Ettekandele järgnes elav arutelu.

    Kohe pärast professor Devischi ettekannet oli korraldajatel võimalus tutvustada Eestit ja meie kultuurielu. Eestit tutvustava programmi autorid olid leidnud huvitava lahenduse: paar aastat tagasi Tormise loomingu džässilikuks esitamiseks asutatud Tormis Quarteti esinemise saatel näidati suurel ekraanil videot, läbilõiget meie rahva tähtsamatest poliitilistest ja kultuurisündmustest, nagu laulupeod, (taas)iseseisvumine, laulev revolutsioon, ja päevakohaselt ka meie džässi lühiajalugu: selle tekkimine, esimene džässikontsert, keerulised sõjajärgsed 1950. aastad, džässifestivalid (teatavasti toimus esimene põrandaalune festival juba 1949!) kuni Tallinna 1968. aasta džässifestivali ärakeelamiseni. Kogu seda esitlust jälgiti suure huviga, eriti üllatas publikut teave meie esimese džässifestivali kohta — toimus see ju viis aastat enne Newporti festivali USAs! Kõik oli tehtud suurepäraselt (videoprogrammi teostaja Alyona Movko-Mägi). Paraku selle osaga, mis käsitles meie džässi arengut pärast Eesti vabanemist „Suure Venna” haardest, ei saa ma päriselt nõustuda: selle viimaste aastakümnete puhul oli justkui juhuslikult eksitud mitmete oluliste aastaarvudega. Eesti Jazzliidu asutamisajaks oli märgitud 2004, mis sisuliselt on vaid väljasuretatud Eesti Džässiliidu taas-asutamise aasta. Kultuuriajaloolasena ei saa ma sellist ajaloo ümberkirjutamist aktsepteerida. Eesti Džässiliit asutati juba viisteist aastat varem, 12. märtsil 1989, asutajate seas oli toona ka üks konverentsi meiepoolseid organisaatoreid Anne Erm. Vastavad dokumendid on alles ja lähiajal Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis kõigile huvilistele kättesaadavad. Ja last but not least, ilma tollase džässiliidu pingutusteta poleks meil ka praegust festivali „Jazzkaar”.

    Õhtupoolikul toimus järgmise konverentsi korraldaja, Bulgaaria pealinna Sofia tutvustustseremoonia. Tegelikult pidi EJNi konverents toimuma seal juba möödunud aastal, kuid jäi pandeemia tõttu ära. Nii kutsusid nad kõiki tuleva aasta konverentsile.

    Järgnevalt oli soovijail võimalik kuulata Fotografiska saalis UMA triot koosseisus Robert Jürjendal (kitarr), Aleksei Saks (trompet ja corno da caccia) ja Ahto Abner (trummid) ja Vaba Lava blackbox’is duot Kadri Voorand – Mihkel Mälgand. Õhtusöögi järel olid esitlusprogrammis lühikontserdid rahvusvaheliselt eesti-prantsuse-saksa ansamblilt koosseisus Kirke Karja (klaver), Étienne Renard (kontrabass) ja Ludwig Wandinger (trummid) — trio eksperimenteerib erinevate tehniliste võtete ja kaasaegsete kompositsioonitehnikatega — ja Susanna Aleksandra rahvusvaheliselt kvartetilt. Nende esimene album „Souls of the Night” on pälvinud kriitikute positiivse tähelepanu mitmel maal. Sellel kontserdil asendas ansambli bassisti Joonas Tuuri Mihkel Mälgand, tehes seda loomingulise iseenesestmõistetavusega. Tutvustusprogrammi lõpetas endale juba rahvusvahelisel tasemel nime teinud ansambel Peedu Kass Momentum koosseisus Peedu Kass (kontrabass), Kristjan Randalu (klaver) ja Kaspars Kurdeko (trummid), kes asendas seni ansamblisse kuulunud Toomas Rulli. Kompositsioonide keerukus, tehniline nõudlikkus, ootamatud rütmid ja ekstraklassi tase on märksõnad nende loomingu iseloomustamisel.

    Mihkel Mälgand ja Kadri Voorand.
    Foto: Pressimaterjalid

    Tutvustusprogrammiga kaasnevas nn fringe-programmis esinesid veel ansamblid ImproVoc ja Titoks. Võttes arvesse kellaaega, 23. 00 – 00. 45, ja kontserdiks sobimatut Sveta baari miljööd, ei saa tulemust tõsiselt võtta (ilmselt keegi seda ei teinudki), millest on kahju. Teist sellist võimalust esitleda end rahvusvahelisele džässiürituste korraldajate seltskonnale ei tule niipea.

    Konverentsi viimane päev oli pühendatud Tallinna tutvustamisele. Valida oli kolme variandi vahel: giidiga tutvumisreis Arvo Pärdi keskusesse Lohusalus; giidiga tuur Tallinna Lauluväljakule ja Maarjamäe lossi, kus oli avatud ka näitus „Jazz idealism 1967. aastal”, mis keskendub Tallinna 1967. aasta džässifestivalile, ja giidiga jalutuskäik Tallinna vanalinnas.

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et EJNi aastakonverents oli läbi viidud laitmatult: jälgiti täpselt väljakuulutatud päevaplaani, kontrolliti pingsalt COVIDi-passe, saadaval olid kõik vajalikud trükised ning meiepoolsed esinejad olid kõik heal tasemel. Vestlustest osalejatega selgus, et oldi rahul ka toitlustamise ja majutusega. Loodetavasti aitab see üritus kaasa ka Tallinna valimisele UNESCO muusikalinnaks. Seega, hoolimata mõnedest möödalaskmistest saab konverentsi lugeda õnnestunuks.

  • Arhiiv 30.11.2021

    TIMOTHÉE PICARDIGA AIX-EN-PROVENCE’I FESTIVALIST, SAARIAHO OOPERI „INNOCENCE” JA WAGNERI „TRISTANI JA ISOLDE” LAVASTUSTEST

    Jüri Kass

    Aix-en-Provence’i festivali kunstilise programmi valikuid ja otsuseid ei tee festivali kunstiline juht Pierre Audi üksi; tal on abiks dramaturg Timothée Picard, kelle vastutuse haare on lai, alates kunstilistest soovitustest kuni kunstilise kvaliteedi tagamiseni kõigis festivali loomingulistes tegevustes.

    Aix-en-Provence’i festivali dramaturg Timothée Picard.
    Foto: Maximilien Hondermarck, forumopera.com

     

    Milles seisneb dramaturgi töö Aix-en-Provence’i festivali loomingulises meeskonnas?

    Mina vastutan Aix-en-Provence’i festivali kolme tegevussuuna eest. Esiteks olen ma festivali direktori Pierre Audi kunstiline nõustaja, minu fookuses on programmi kui terviku koostamine ja lavastuste valik. Pean otsima ka esinejaid, kes kannaksid  edasi lavastuse kontseptsiooni. Teiseks jälgin ja nõustan ma festivali kõigi osakondade tööd. Meie organisatsioon on väike, selle festivali heaks töötavad aastaringselt minu viisteist kolleegi. Mul peab jaguma silma festivali kõigile tegevussuundadele. Kolmas osa minu tööst on klassikalisem — ma pean üle vaatama kõik festivaliga seotud avalikkusesse jõudvad kirjalikud ja suulised tekstid. Näiteks festivali ajal toimuvate sündmuste tutvustused, etenduse-eelsed vestlused, esinejatega kohtumised, niisamuti kõigi produktsioonide dramaturgilised ülevaated, et olla veendunud, et kõik on paigas ja et sündmuste omavaheline kontseptuaalne seotus on hästi välja toodud.

     

    Millised on teie muljed Kaija Saariaho ooperist „Innocence”, mille maailmaesiettekanne toimub nüüd, planeeritust aasta hiljem?

    Selle teose lavastusprotsess on olnud väga keeruline. Ooper pidi esietenduma 2020. aastal, kuid festival jäi puhkenud COVID-19 pandeemia tõttu ära. Tegime möödunud aastal proove kuni peaproovini ja siis pidime kogu protsessi katkestama.

    Ooperi libreto on suurepärane ja partituur  imeline. See on Kaija Saari­aho meistriteos, mille komponeerimine ei olnud ka temale kerge, sest selles on kolmteist tegelast ja kõigil neil on enam-vähem võrdne roll. Peale selle on ooperis eri maade õpilaste rollid, mida lauldakse ka vastavates keeltes, seega kõlab laval üheksa keelt. Ja lisaks on veel väga mõjuv, pärimusmuusika esituse võtteid kasutav roll, mida esitab noor soome pärimusmuusik Vilma Jäält. Simon Stone on selle loo erakordselt hästi lavastanud.

    Tegemist on nüüdisdraamaga, kuid samas on see ka nagu vanakreeka tragöödia. Ka koori kasutus on nagu vanakreeka tragöödias: koor asub lava taga, kuid laulab peaaegu kogu aeg, olles mõnikord dramaatilises rollis ja kõlades mõnikord nagu instrument, mis sulandub orkestrisse. Koor on lavastuse neljateistkümnes tegelane.

     

    Mis on Aix-en-Provence’i festivalis eriline võrreldes teiste suviste ooperiteatri festivalidega Euroopas?

    Aix-en-Provence’i festivalil on väga oluline roll nüüdismuusika tutvustamisel. Praegusele festivali juhile Pierre Audile ja ka tema eelkäijatele on olnud väga tähtis, et igal aastal toimuks ühe uue ooperi maailmaesiettekanne. Tänavu toimub kaks maailmaesiettekannet ja planeeritud oli lausa kolm. Saariaho „Innocence’i” kõrval tuleb maailmaesiettekandele Samir Odeh-Tamimi Lähis-Ida tragöödiat käsitlev ooper „The Arab Apocalypse”  .

    Festivali tervikprogrammil on seosed ooperiesiettekannetega: festival portreteerib kahte muusikut, viiuldajat Patricia Kopachinskayat ja heliloojat Kaija Saariahot. Saariaho muusika kõlab festivali kolmel õhtul. Lisaks ooperile jõuab publikuni ka Saari­aho kammer- ja sümfooniline muusika Londoni Sümfooniaorkestri esituses. Üks õhtu on pühendatud ka Kanada dirigendile ja sopranile Barbara Hanniganile, kavas Olivier Messiaeni, Henri Duparci ja Pascal Dusapini looming, solistina teeb kaasa Patricia Kopatchinskaya.

    Erinevad ajastud ja esteetikad on festivalil tasakaalus. Igal aastal tuleb ettekandele ka üks Mozarti ooper, sest Aix-en-Provence on 18. sajandi linn ja Mozarti muusika on festivali DNA juba alates 1948. aastast, mil siin lavastati „Così fan tutte”. Igal aastal kõlab siin vähemalt üks barokkteos ja kavas on ka 19. sajandi ooperid; tänavu olid nendeks näiteks Wagneri „Tristan ja Isolde” ning Verdi „Falstaff”.

     

    Väga huvitav oli vaadata kõrvuti Saariaho ooperit „Innocence” ja Wagneri „Tristanit ja Isoldet”, mille lavastas filmirežissööri taustaga Simon Stone.

    Simon Stone lähtub lavastuses küsimusest, missugune võiks olla mütoloogiliste karakterite saatus tänapäeval. Milline võiks olla Tristani ja Isolde lugu tänapäeval, millist elu nad elaksid praeguses maailmas. Oma produktsioonides esitab Stone alati just selliseid küsimusi. Ma arvan, et Stone küsib oma „Tristani ja Isolde” lavastuses: milline on tänapäeva mõistes suur ja kirglik armastus? Mis on romantika? Kuidas kannatatakse armastuse nimel? Võiks arvata, et tänapäeva maailmas on armastus surnud, sest meie suhted on muutunud ja me kohtume inimestega pigem internetis. Kuid sellegipoolest ihkame me ikka romantikat ja unistame kõikehaaravast, suurest ja elu lõpuni kestvast armastusest. Selles loos on nostalgiat ja leina, igatsust tõelise armastuse ja romantika järele. Stone’i lavastus ei ole sõna-sõnalt see lugu, mille on kirjutanud Wagner. See on lugu keskealisest naisest, kes avastab, et tema abikaasal on romaan noore naisega. Loo keskmes on fantaasia, kuidas taasavastada kaotatud kirge. Isolde usub oma fantaasias, et Marke armastab teda, kuid lõpuks on ta hüljanud nii Tristani kui Marke ja lahkub, sest kummagi mehe armastus ei osutu selliseks, nagu ta vajab. Lavastuse lõpp annab märku Isolde ümbersünnist uueks naiseks. See on ühe naise lugu meie kaasaegses võtmes, kolmes väga tänapäevases lavastuslikus lahenduses: tänapäeva korteris, arhitektuuribüroos ja metroorongis. Selles vastanduvad müüt, idealism ja meie igapäevaelu. Lavastuse kolmas vaatus on provokatiivne juba üksnes oma tegevuspaiga tõttu metroorongis, kus on hulgaliselt reisijaid, kuid Tristan on nende seas ometi nii füüsiliselt kui hingeliselt üksi. Tema ümber on küll inimesed, aga need ei näe teda. Kõik see peegeldab distantseerumist ja sügavat üksindust meie ühiskonnas. 

     

    Missugune on  Aix-en-Provence’i festivali noore publiku programm?

    Peame noorte teadlikku kaasamist festivali tegevustesse väga oluliseks. See tähendab aastaringset tööd, meil on partnerlussuhted koolide ja ülikoolidega. Festival jagab koolidele infot, toimuvad spetsiaalsed kohtumised, näiteks muusikutega. Noored käivad ka proovides. Ehkki Prantsusmaa muusikahariduse süsteemi ei saa lugeda väga heaks, tegeldakse noore publikuga üle kogu Prantsusmaa väga aktiivselt. Ma tean, et „Innocence” avaldas noortele väga suurt muljet. See on nüüdisaegse helikeelega muusika, samas ei ole seda eriti keeruline kuulata. Lugu on väga võimas ja sisuliselt mõistetav. Libreto on mõnes mõttes nagu triller. Noorte jaoks on koolitulistamise teema palju arusaadavam kui näiteks opera buffa olemus. Oleme õnnelikud, et saame tänapäevase ja aktuaalse teemaga ooperi vahendusel nii hästi kõnetada ka nooremat põlvkonda.

     

    Vestelnud MADLI-LIIS PARTS

  • Arhiiv 30.11.2021

    „SÜÜTUS” JA SELLE JÄRELLAINED

    Jüri Kass

    Kaija Saariaho ooper „Innocence” („Süütus”). Originaallibreto: Sofi Oksanen. Multikeelne libreto: Aleksi Barrière. Dirigent: Susanna Mälkki. Lavastaja: Simon Stone. Lavakujunduskunstnik: Chloe Lamford. Kostüümikunstnik: Mel Page. Valguskunstnik: James Farn­combe. Koreograaf: Arco Renz. Osades: Ettekandja — Magdalena Kožená, Ämm — Sandrine Piau, Äi — Tuomas Pursio, Pruut — Lilian Farahani, Peigmees — Markus Nykänen, Preester — Jukka Rasilainen, Õpetaja — Lucy Shelton, I õpilane (Marketa) — Vilma Jää jt. Kaastegevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Lodewijk van der Ree) ja Londoni Sümfooniaorkester. Produktsioon ja tellimus: Aix-en-Provence’i festival koostöös Soome Rahvus­ooperi, Hollandi Rahvusooperi, Londoni Covent Gardeni, San Francisco Ooperi ja partnerluses Metropolitan Operaga. Esietendused 3., 6., 10. ja 12. VII 2021 Aix-en-Provence’i festivalil Grand Théâtre de Provence’is.

     

    „Kaija Saariaho uus suurejooneline, kuid samas kammerlik ooper ühest tragöödiast ja selle järellainetest on tema viiekümneaastase karjääri võimsaim teos. Juba esimese paari sekundi jooksul luuakse muusikaga haarav ja habras meeleolu. Me aimame juba enne sisu avanemist, et juhtunud on midagi sünget ja lõplikku ja et mälestus sellest varjutab leinaga ka tuleviku. Järgneva saja minuti jooksul elame me läbi tragöödia ja selle järelkajad. Jõuline, kuid samas kammerlik põnevik mõjub nagu meditatsioon. (—)

    Selle teose on loonud vaieldamatult küps meister, kes valdab oma vahendeid sedavõrd täiuslikult, et võib keskenduda lihtsalt loo jutustamisele ja tegelaste kujutamisele. „Innocence”, milles Susanna Mälkki tundlikul dirigeerimisel teeb kaasa võimas Londoni Sümfooniaorkester, ei tundu, erinevalt paljudest nüüdisooperitest, olevat lauldav näidend, millel on mõneti iseseisev, eraldi käsitletav orkestri-sound­track. Ma üritasin (…) kuulata etendusel aeg-ajalt vaid instrumentaalpartiisid ja nende koosmõju, kuid partituuri ilmselgele virtuoossusele ja tihedusele vaatamata pidin peagi keskenduma taas lavale, seal kulgevale tegevusele ja etendusele. Läbipaistev ja mänguline, vaikselt arenev ja vaid aeg-ajalt esile sähvatav muusika on siin draama väljendamise ja tihendamise vahendiks. (—) „Innocence” on oma mitmekeelse laulmise ning erinevate kõne- ja vokaalregistrite kasutamise poolest väga tänapäevane ja omanäoline ooper. Saariaho pani oma teose tööpealkirjaks „Fresco”; helilooja sõnul inspireeris teda „Püha õhtusöömaaja” teema, millest pärinevad ka nii näitlejate arv (13 solisti) kui teose laiemad küsimused süüdimõistmisest ühendatuna inimeste individuaalsete post­traumaatiliste kogemustega. (—) Näiteks ettekandja tütar Marketa (Vilma Jää meeldejääv esitus) ilmub [lavale] justkui fantoom, lauldes soome rahvamuusikale iseloomulikus omapärases, arhailiselt lihtsas stiilis. Eesti Filharmoonia Kammerkoor laulab lava taga — vihje „kuumavast triiphoonest” eemal seisvale maailmale. Kõiki neid maailmu seob orkester, mis ühendab lauljaid kergelt, neid eriliselt rõhutamata või nendega konkureerimata.” (Zachary Woolfe. Review: A Composer Creates Her Masterpiece With Innocence. — The New York Times, 7. VII 2021.)

    Susanna Mälkki ja Londoni Sümfooniaorkester.
    Foto: © Vincent Beaume

     

    „Sofi Oksaneni libreto põimib kokku kaks narratiivi, mis on mõlemad seotud koolitulistamisega. Üks neist keskendub õpilastele ja õpetajale, kes olid ühe kunagise veresauna ajal sündmuspaigal. Ajaline raamistik liigub sujuvalt selle päeva sündmuste reflekteerimise ja nende visuaalse kujutamise vahel. Teine narratiiv räägib tänapäevasest pulmast, kus kunagise tulistaja perekond tähistab oma süütu poja abiellumist. Paraku sekkub saatuse käsi ja sunnib perekonda vaatama tagasi minevikusündmustele — piduliku õhtusöögi ettekandja tunneb nad ära: tema tütar oli üks ohvreid, kelle tappis pere teine poeg. Ooperi arenedes sulanduvad need kaks jutustust üheks, süžees toimub mitmeid üllatavaid pöördeid ja tekib küsimusi kõigi asjaosaliste süü ja süütuse kohta.

    Selles loos kerkib esile arvukalt teemasid, kus kesksel kohal on süütunde keeruline olemus ja see, kuidas süütunne mõjutab isegi intsidendist kaugemal seisvaid isikuid. Libretos lahatakse leinaprotsessi ja vajadust olla traumaga silmitsi seistes aus, kuid näidatakse targalt ka seda, kuidas enesepettus, saladused ja valed mõjutavad meie suhet  minevikuga. (—)

    Libreto üks narratiiv räägib tänapäeva pulmast kunagise tulistaja perekonnas.
    Kaija Saariaho sõnul inspireeris teda „Püha õhtusöömaaja” teema.

     

    Londoni Sümfooniaorkester Su­san­na Mälkki juhatusel tõlgendas partituuri suurepäraselt, kujundades detailselt välja instrumentaalpartiid ning arendades oskuslikult värvikaid tekstuure, jälgides samal ajal hoolikalt orkestri ja vokaali koosmõju. Orkester ei tõmmanud endale eraldi tähelepanu, kuid toetas oluliselt laval kulgevat draamat. Eesti Filharmoonia Kammerkoor Lodewijk van der Ree juhatusel lõi meeldiva kõla, mis teksti ja muusika kulgedes suurepäraselt draamat täiendas.

    Režissöör Simon Stone koos lavakujundaja Chloe Lamfordi ja kostüümikunstniku Mel Page’iga olid otsustanud realistliku lavaruumi kasuks: restoran, köök, abiruum, tualetid, trepikoda ja klassiruum. Lamford oli kujundanud suure pöörleva kahetasandilise kuubiku, mille alumisel korrusel toimus pulmapidu ja ülemisel rahvusvahelise kooli tegevus. See mõjuv ja fantaasiarikas lavakujundus võimaldas draamal areneda sujuvalt, ilma vaheajata, sest kuubiku pöörlemise abil sai muuta kujundust publiku eest varjatult. Erinevate süžeeliinide põimumisel vaheldusid dekoratsioonid nii, et kuubik muutus kooliks. Veelgi enam, mõlemat süžeeliini sai jälgida ka üheaegselt: kui stseeni  tegevus toimus restoranis, oli ülemisel tasandil võimalik näha ka õpilaste tegevusi koolis.

    Sofi Oksaneni libreto teine narratiiv keskendub õpilastele ja õpetajale, kes olid kunagise veresauna ajal sündmuspaigal. Paremalt teine — Vilma Jää Marketana.

     

    Kavalehe tekstis selgitab Stone, et ta keskendus tragöödia tekitatud armidele ja kannatanute vajadusele traumaga silmitsi seista: „avada mineviku haavad, et aidata neil paraneda”. Seetõttu julgustas ta lauljaid ja näitlejaid näitama meeleheitlikke ja sügavaid tundeid kogu nende alastuses. Ülimalt viimistletud stseenidena tõusid esile ettekandja konflikt peigmehe isaga ja seejärel emaga. See ei tähenda, et Stone oleks alahinnanud ka reaalseid veriseid sündmusi. Vastupidi, relvastatud mehe eest põgenevate õpilaste hirm ja surnukehad, mille peal lamati, ja seintele pritsiv veri näitasid selgesti toimunut ja kogu selle õudust. (—)

    Kunstnik Chloe Lamford on lavale kujundanud suure pöörleva kahetasandilise kuubiku, mille alumisel korrusel toimub pulmapidu ja ülemisel rahvusvahelise kooli tegevus.

     

    Ettekandja rollis oli metsosopran Magdalena Kožená. Kirglikult ja läbimõeldult kujundas ta oma tegelase sügavat valu ja kannatust. See ei olnud  üheplaaniline portree — rollis oli tabatud palju nüansseeritud emotsioone: viha, kasvav ärevus, enesepettus ja eitamine, masendus ja kibestumine. Tema rollisooritus oli imeline: täis teravaid aktsente, dünaamilisi muutusi ja värvivarjundeid. (—)

    Marketa — Vilma Jää ja Ettekandja — Magdalena Kožená.

     

    Peigmees, keda mängis tenor Markus Nykänen, esines suurepäraselt. Tema tegelaskuju areneb pulmatseremoonia käigus oluliselt. Alguses rahulik ja õnnelik, on peigmees ooperi lõpuks meeleheitel ja tühjaks pigistatud. Ta ei ole tegelikult süütu, kuigi kõik seda usuvad. Nykäneni esituse äärmine väljendusrikkus ja emotsionaalne ausus võimaldasid tal oma karakterit edukalt kujundada. (—)

    Marketa on ettekandja tütar ja tulistaja üks ohvreid. Tema hoolikalt välja voolitud karakter on eeskujulik õpilane, võib-olla pisut üksik, kuid mitte ebapopulaarne. Seda rolli mängis soome folklaulja ja laulukirjutaja Vilma Jää. Tema kõrge paindlik sopran kujundas erilisi vokaalijoonised, mis sarnanesid karjala helletusega, mõjudes peaaegu kehatu helina. Etenduse lõpus sai ta oma vokaalsete oskuste ja mõjuva esituse eest tormilise aplausi. (—)

    „Innocence” on kahtlemata valus teos, sest selles on palju kannatusi: hävitatud elud ja ellujäänute purunenud elu, kui nad oma emotsioonidega tupikusse jõuavad. Ometi räägivad ellujäänud õpilased epiloogis optimistlikult oma tulevikust, ettekandja hukkunud tütar Marketa aga julgustab oma ema lõpetama minevikus elamise, tütrele tema lemmikõunte ja sünnipäevakingituste ostmise, ja eluga edasi minema.

    Järgnevatel hooaegadel on „Innocence’i” etendused plaanis Covent Gardenis, Amsterdamis, Helsingis, San Franciscos ja New Yorgi Metis. See on lavastus, millest ei tohi ilma jääda.”(Alan Neilson. Saariaho’s Opera on Trauma is a Stunningly Complex Work. —  OperaWire 17. VII 2021.)

    „Aix-en-Provence’i festivali tähtteos, [Saariaho] uus ooper on võimas meeleavaldus relvastatud vägivalla vastu. (—) Libreto autor on soome-eesti romaanikirjanik Sofi  Oksanen, kes teab, kuidas mängida meie ootustel ja neile siis väljakutse esitada. Ooperi pealkirjas sisaldub iroonia: selle tegelased ei jagune niisama lihtsalt kangelasteks ja kurikaelteks. Mõrvari kohta on meil vaid põgusad teadmised: teda kujutatakse koolis kiusatud õpilasena. Tagajärjeks on kaos: meedia sensatsioonihimu ja kahepalgelisus  teeb oma töö. Peigmees rõõmustab uudistest kuuldud uute tulistamisjuhtumite üle, sest need kinnitavad, et „ka teistes peredes on üles kasvanud koletisi”. Õpetaja analüüsib paranoiliselt oma õpilaste töid, otsides neist vaimse ebastabiilsuse märke: „Ma andsin teada igast veidra süntaksiga lausest ja käekirja muutusest nende esseedes ja lõpuks mõistsin, et ma ei kõlba enam õpetajaks.” (—) Ooperi tegelaste vahelised põlvkondlikud ja demograafilised lõhed tulevad esile erinevates solistipartiides. Pulmapeolistel — pruut, peigmees, ämm, äi, preester ja ettekandja — on traditsioonilised vokaalpartiid. Viit tulistamises ellujäänut kujutavad näitlejad väljenduvad vahelduvalt rootsi, prantsuse, hispaania, saksa ja kreeka keeles. Inglise keele õpetaja esitab oma partii Schönbergi vokaalteostes esinevas, Sprechstimme’ga sarnanevas stiilis, osalt rääkides, osalt lauldes. Ettekandjast ema leinab taga oma  tütart, tulistamisohvrit Marketat, kes käib tal vaimuna külas. Tema rahvalikud laulvad meloodiad lõikuvad läbi Saariaho harmooniatekstuuride tiheduse.” (Alex Ross. The Sublime Terror of Kaija Saariahos’ „Innocence”. — The New Yorker, 26. VII 2021.)

    „Kui Kaija Saariaho ooperi kondikavaks on keerukas libreto, siis lihaks luudel on lavastus, mille tegemine usaldati Simon Stone’ile. Ooperi hingeks on aga Saariaho muusika; Aixi publiku tormiline reaktsioon näitas, et seda ooperit peeti võimsaks saavutuseks. Õpilaste hääled jutustavad nende posttraumaatilisest stressist vaoshoitult, kontrollitud toonil; tapetud õpilaste viirastused kirjeldavad oma vägivaldset surma nüüd, kümme aastat hiljem. Erilist tähelepanu väärib pulmaettekandja tontliku häälega tütar Marketa, kelle piinlev laul ja skandeerimine ulatus kohati ekstreemsetesse registritesse. Marketa on nagu pärispatt, mis tekitab kollektiivset süütunnet: see imbub õpilastesse ja pulmapeo meeleollu, haarates lõpuks meid kõiki kaasa süütunde ja süütuse temaatikasse.

    Ooperi ängistav teema, koolitulistamine, oli vaid lähtepunktiks inimlikkuse ja traumaatiliste sündmuste käsitlemisele.

     

    Kõigil täiskasvanurollidel — Ettekandja, Õpetaja, Preester, Peigmees, Pruut, Ema ja Isa — on oma retsitatiivid, aariad ja pikem monoloog. Saariaho loob omavahel seotud vokaalliine, mis voolavad tema stiilile omaste jooniste ja intervallikaga. Partiid on ilmselgelt üsna keerulised.” (Michael Milenski. Innocence at the Aix Festival. — Opera Today 13. VII 2021.)

    „Kaija Saariaho tegi seda taas: Aix-en-Provence’is esietendunud ooper „Innocence” on meistriteos, mille võtsid suurepäraselt vastu nii publik kui ka kriitikud. Selle ängistav teema, koolitulistamine, oli vaid lähtepunktiks inimlikkuse ja traumaatiliste sündmuste mitmekülgsele käsitlemisele. Tekst, muusika ja draama said kokku rikkalikus  emotsioonirohkes tervikus. Kas see on parim ooper, mille Saariaho kunagi on kirjutanud? (—)

    Ämma kehastab Sandrine Piau, kes, nagu Koženági, on täht tänapäeva ooperitaevas. Tema särav ja unistavalt kerge koloratuur meenutab Bergi Lulud. See peegeldab õnnestunult tegelase meeleseisundit, kus põrkuvad laastav valu ja armastus tulistajast poja vastu. Süümepiinades äia rolli esitab Tuomas Pursio. Pursio on tabanud isakuju välise kesta all peituva tundliku ja ebakindla karakteri. Peigmehe osas tegi hiilgava etteaste tenor Markus Nykänen, kes kujutas igati usutavalt tegelase emotsionaalset kokkuvarisemist. Saariaho on kirjutanud mõlemale meesrollile keerulisi falsetilõike ja nii Pursio kui Nykänen said nendega enesekindlalt hakkama. (—)

    Režissöör Simon Stone on tuntud oma nüüdisrealismiga ja oskusliku pöördlava kasutamisega, näiteks Salzburgi „Medeia” ja Müncheni „Surnud linna” lavastuses. Selline lähenemine sobis ideaalselt ka „Innocence’ile”. Stone’i täpne montaaž oli ülimalt filmilik ja karakterijoonised detailsed. Kahtlemata ei olnud see ooper, kus inimesed lihtsalt seisavad ja laulavad. (—) Lavastuse alustala oli dirigent Susanna Mälkki. Ta harutas täpselt lahti orkestritekstuuri kihte ja värve, jättes neile ruumi täielikuks mõjule pääsemiseks. Muusika hingas oma loomulikus rütmis. Tänu Mälkki selgele fraasikujundusele oli  dramaturgia tugev, arusaadav ja sujuv ning komplitseeritud ooper ei tundunudki nii keeruline.

    Londoni Sümfooniaorkester lisas oma imelise kõlaga lavastusele sära. Õhtu jooksul meenus mulle mitu korda, et suur osa selle orkestri tööst ongi filmimuusika mängimine. Eesti Filharmoonia Kammerkoor andis tervikule oma soliidse panuse.” (Harri Kuusisaari. Saariaho’s opera Innocence is tou­ching and gripping. — Finnish Music Quarterly 5. VIII 2021.)

    „Kaija Saariaho ooperi „Innocence” maailmaesiettekanne on Aix-en-Pro­vence’i festivali selle aasta vaieldamatu tipp. (—) Oma viimases ooperis kasutab Saariaho imetlusväärselt oskust teha midagi olulist siin ja praegu, luua päevakajaline teos, mis on halastamatu, kompromissitu ja haarav. Pooleldi skandinaavia triller, pooleldi vanakreeka draama, on „Innocence” veenev muusikateatri etendus ja seda tänu Saariaho mitmekihilisele partituurile ja soome-eesti romaanikirjaniku Sofi Oksaneni lummavale libretole, millel on rohkem kihte kui mõnes vanasõnas. Tegevust lavalaudadel juhib meisterlikult Austraalia režissöör Simon Stone, kes teeb sellest lummava ja emotsionaalselt muserdava etenduse. (—)  Stone on ületamatu meister psühhotrauma käsitlemises ja tema lavastuses on tunda probleemi sügavuti mõistmist olukorras, kus peategelased seisavad silmitsi traumaga nii minevikus kui olevikus. Chloe Lamfordi kahetasandiline lavakujundus — hotell asub eelkõige all ja kool üleval — on pidevas pöörlemises, mis peegeldab tegelaskujude kirevaid emotsioone. Mel Page’i praktilised tänapäevased kostüümid ja James Farncombe’i kerge paljastav valgustus aitavad kaasa loo arengule. Eriti mõjuvad on minevikustseenid, kus õpilased kössitavad tualetis või kappides, et tulistaja eest pääseda. Veri seintel on õõvastav.

    Saariaho suurepärane muusika on mitmetähenduslik. Puhkpillide meloodiad ja vaskpillide aeg-ajalt summutatud helid hõljuvad vabalt üle kergete hõredate harmooniate ning see aitab muuta sujuvamaks ajanihkeid kahekümne viies stseenis, mis moodustavad terviku. Impulsi annavad klaveri madalad helid, harf ja löökpillid, mis esinevad sageli džässivõtmes. Kuigi orkestratsioon on üldiselt lopsakas, on teos oma olemuselt sünge, arenedes vägivallast selle tagajärgedeni ja pakkudes lõppkokkuvõttes vähe lootust. Kuid Saariaho muusika kaaluta olekus on tunda ka vaimset ärkamist, mis suudab mähkida kogu meeleheite siiski lohutusevaipa.

    Dirigent Susanna Mälkki jagab loo jooksul võrdses koguses nii täpsust kui emotsionaalseid sähvatusi ja pisteid. Londoni Sümfooniaorkester  koos lavataguse Eesti Filharmoonia Kammerkoori müstiliste häältega teeb särava etteaste. (—)

    Eesti Filharmoonia Kammerkoor kummardamas publikule etenduse lõppedes.
    Fotod: © Jean-Louis Fernandez/ Festival d’Aix-en-Provence

    Olid need siis videomängud, jahiretked või koolikiusamine, mis lõpuks tragöödiale viisid, aga Saariaho uus ooper tunneb vähem huvi selle vastu, kes on süüdi, ja rohkem selle vastu, kuidas ühiskond ja selle liikmed suudavad tragöödiaga toime tulla. Ooperi „Innocence” tellisid koos Soome Rahvusooper, Hollandi Rahvusooper, Covent Garden ja San Francisco Ooper, see jõudis lavale koostöös Metropolitan Operaga ning reisib nüüd tõenäoliselt ümber maakera.” [Clive Paget. Innocence (Festival d’Aix-en-Provence). — Limelight Magazine 17. VIII 2021.)

    „Ooperis on hämmastavalt vähe lahtisi otsi. Londoni Sümfooniaorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor Susanna Mälkki juhatusel tõlgendavad partituuri veenvalt. Simon Stone’i lavastus, mis kahtlemata paneb endale koha peal kaasa elama, tekitab ekraanil hämmastavalt filmiliku efekti. Kui mõned hiljutised sotsiaalselt teadlikud ooperid on kasutanud tabula rasa stiilis kujundeid, et jätta kujutlusvõimele ruumi erinevateks tõlgendusteks, siis „Innocence” kõneleb agressiivsemas keeles ja seda eelkõige ekraanil.”(David Patrick. Saariaho Opera Probes The Tragic Resonance Of Massacre At School. — Classical Voice North America 22. VII 2021.)

    „Oksaneni libreto räägib sellest, et kui tahetakse ellu jääda, ei tohi tõde varjata ega endale valetada. Tõega tuleb silmitsi seista, seda tunnistada, siis suudab inimene ka leina üle elada.
    Ooperis see kõigil ei õnnestu, aga mõnele koidab lõpus siiski lootusesäde. See avaldub kaunilt ka Saariaho pingelises muusikas, kus pimedus ja valgus ei välista teineteist. Mõlemad on osa elust.” (Vesa Sirén. Trilleri, triumfi ja läpimurto: Kaija Saariahon ja Sofi Oksasen mestariteoksen suurin yllätys on 25-vuotias Vilma Jää. — Helsingin Sanomat 4. VII 2021.)

     

    Tekstid valinud ja tõlkinud

    ANNELI IVASTE

  • Arhiiv 26.11.2021

    NÄHTAMATU KINOS EHK KARAKTERVAATAJA PARADOKS

    Jüri Kass

    Filmikunstis esineda võivaid nähtamatusi on TMKs erineva nurga alt juba analüüsinud Vallo Toomla, Liis Nimik, Vahur Laiapea ja Ardo Ran Varres. Kõiki neid kirjutajaid ühendab see, et nad osalevad filmitegemise protsessis aktiivselt autoritena, mistõttu nad kirjeldavad oma artiklites spetsiifilisest (autori)vaatenurgast lähtudes oma suhet filmiloomingus peituda võiva nähtamatusega, tehes seda täpselt ja arusaadavalt. Siinne artikkel keskendub aga vaatajale. Katsun arutleda, millised faktorid vaataja kogemust kujundavad ja millistest elementidest filmielamus koosneda võib; püüan avada filmide vaatamist võimendava nähtamatu sideme tekkimist ja selleks vajalikke eeldusi. Kuna püüdlused nähtamatu olemust tabada on oma loomult sügavalt subjektiivsed, tõukub ka järgnev tekst isiklikust kogemusest.

     

    Alustuseks toon välja neli katket eelkirjutajate tekstidest, mis loodetavasti aitavad paremini mõtestada ka seda silda, mida filmitegija ja -vaataja vahele tekitada loodan. Ehk õnnestub viia lugeja sel kombel dialoogi mõlemaga ja säästa iseennast mõnede oluliste asjade ülekordamisest. Filmitegija ja -vaataja moodustavad ju teineteist täiendava terviku, ühe osapooleta kaotab teisegi olemasolu väärtuse ja pühendumus, millega oma rolli täidetakse, on mõlema puhul võrdselt oluline.

    V. Toomla: „Tavaliselt on filmitegija eesmärk, et vaataja tajuks filmi kõigis selle elementides tervikuna. Kui trikk jääb nähtamatuks, tajub vaataja filmi vahetult, ilma ratio üleliigse vahelesegamiseta.”

    L. Nimik: „Montaažis on peamine tähtsus tundel, mida tekitab kaadri, stseeni, episoodi sees toimuv: milline on nende kõigi tunnetuslik kaar A-st B-sse ja kuidas need kaared omavahel suhestuvad.”

    V. Laiapea: „Film ei sünni üksi inimesest, keda filmin, vaid selle inimese ja minu suhtest.”

    A. R. Varres: „Film on oma olemuselt tinglik kunstiliik, tervik sünnib vaataja teadvuses.”

     

    Kui filmitegija eesmärk on tekitada vaatajale vahetult tajutav tervikutunne, mis sünnib kaadrite, stseenide, episoodide ja muusika omavahelisest suhestumisest ja filmitegija suhtest filmitavaga, siis millise rolli peab võtma vaataja? Kas kinopileti ostmine (või nt mõne voogedastusplatvormi kuutasu maksmine) on justkui eskapistlik indulgentsi lunastamine, mille järel vaataja meel peab saama lahutatud ja ühendus reaalsusega unustatud, ning hiljem peab jääma veel ka hea täiskõhutunne, nagu kuninga kassil? Või kuidas positsioneerida end filmidest kirjutajana: olla kriitik, kroonik, meelelahutusajakirjanik, teoreetik, emotsionaalne vaatleja, tasakaalustav kajastaja? Milline võiks olla vaataja roll selles, et filmid ei taanduks lihtsalt audiovisuaalseks täiteks, mida turu vajaduste ja publiku-uuringute põhjal konstrueeritakse, vaid säilitaksid võime üllatada ja inspireerida?

    Filmi saab teha mitut moodi ja iga film on oma tegijate nägu; samamoodi on ka filmide vaatamise ja nende mõtestamisega. Leida tuleb mingi nurk, mida mõjutavad eri faktorid (nt vaataja eelteadmised, eraelu ja tuju, kellaaeg, keskkond või see, mis maailmas samal ajal toimub), mis on alati pidevas suhtelises muutumises ja millest paljusid õnnestub piisava professionaalsuse puhul ka filmivaatamise kogemusest välja lülitada, aga mitte alati. Määravaks saab ikkagi see, kas vaatajal tekib materjaliga side või mitte. Kui side tekib, on võimalus, et vaataja tajub (iga) filmi ja seanssi ainukordse sündmusena. Veelgi enam, „sel korral” loodud kontakt erineb sama filmi järgmisel nägemisel tekkinud kontaktist, sest kuigi film jääb samaks, on vaataja vahepeal muutunud ja nõnda on teisenenud ka tema suhe vaadatavaga. Tahes-tahtmata toimub mingisugune areng, mida on väga raske defineerida, kuna see on nähtamatu, ja ehk pole vajagi sõnadega kõike lõpuni piiritleda.

    Üht viisi, kuidas säilitada võimalikult värske pilk filmi ja vaataja vahelise sideme sünnile, püüangi järgnevalt veidi avada.

     

    Karaktervaataja

    Olen kinokogemusi omandanud regulaarselt vähemalt kakskümmend viis aastat ja pean siin kino all lisaks filmide vaatamise kohale silmas ka filmikunsti kogemist nii, nagu seda saab defineerida prantsuskeelse sõnaga le cinéma. Filme saab tänapäeval vaadata kõikjal, seega vaatamise paigast või selleks kasutatavast vahendist olulisem on pühendumus, millega filme vaadatakse. Loomulikult on film kõige meeldejäävam ja ta mõju vaataja tajule kõige tugevam kinos ehk selleks spetsiaalselt ette nähtud kohas. Kino on koht, kus teatud kindlaks (seansi) ajaks on võimalik end täielikult oma isiklikust maailmast välja lülitada ja keskenduda kellegi teise olemuse tundmaõppimisele. Või vastupidi, oma mured võib kinosaali ka kaasa võtta ja lasta kunstilisel üldistusjõul lahendusi välja pakkuda. Ega selliseid kohti väga palju alles jäänud olegi, kus oleks võimalik pealepressiva infovoo kakofooniast puhata ja keskenduda ühele asjale korraga.

    Esimesed kakskümmend aastat minu kinovilumuse kujunemisel kulgesid suhteliselt entusiastlikult, vaadates kõike, mida võimalik, ja nii palju, kui võimalik. Kujunes välja maitse ja sellega seoses tekkis mingil hetkel ka ametialane vajadus lüüa kaasa filminduse turunduslikus mängus, olla kursis kõige värskemate kohalike ja globaalsete uudiste, treilerite ning linastuskalendri muudatustega. Küllastumuse ja sellega kaasneda võiva künismi vältimiseks ja filmikunsti armastamise säilitamiseks tuli leiutada väljapääs, mis vähemalt kinosaalis leidis lahenduse selles, et hakkasin iseendas kasvatama karaktervaatajat.

    Tegemist on meetodiga, mis võimaldab filmiga kaasa minna vastavalt nendele tunnetuslikele reeglitele, mille lavastaja paistab olevat kehtestanud ja millest ta ka kinni suudab pidada. Nii saab tulla pealtvaatajatele reserveeritud loožist välja ja hakata filmile kaasa elama lähtuvalt mõnest (vabalt valitud) tegelasest, olukorrast või ka õhustikust, arvestades võimalusi, mis tegelastele filmi maailma tajumiseks ja seal navigeerimiseks on antud. Kui filmitegijal on õnnestunud luua selline atmosfäär, et vaatajal on võimalik empaatiliselt looga vähemalt kaasaski jõlkuda (parimal juhul olla täielikult kaasa haaratud), saab filmi minu silmis juba õnnestumiseks lugeda. Kogenud režissööride puhul on karaktervaatajal rõõm valida, kas ta soovib asetseda ainult ühe konkreetse filmi maailma sees või leida hoopis vaatepunkt autori kogu filmograafiast lähtuvalt. 

    Karaktervaataja on kaitserefleks filmikunsti suhtes tekkida võiva kibestumuse vastu. Ta  on sündinud harjumusest vaadata palju filme ja austusest selle vastu, kui meetodnäitlemise või -lavastamise kaudu suudetakse kutsuda ellu terviklikke originaalseid nägemusi. Tunnetusliku vaatlejana püüab karaktervaataja filmi olemust enda jaoks avastada nii, nagu pürivad oma rolli või filmi maailma loomisel põhjalikkuse poole parimad karakternäitlejad ja režissöörid. See on võimalus säilitada lapsemeelset, avastuslikku mängulisust filmide vaatamisel pärast seda, kui on ületatud mingi kriitiline piir ja võimust on võtmas tunne, et „ma olen ju seda juba näinud”, koos kasvava hirmuga sapistuda. Nii saab end sundida märkama kinolinal detaile, mis avavad valitud karakteri pealiseesmärki, takistusi ja kavatsusi selle saavutamisel, isegi kui film tervikuna samal ajal koost laguneb. Samuti võimaldab see filmi ajal endale põnevust pakkuda, juhul kui autori tehtud valikud loo jutustamiseks „ei ole päris minu maitse”, ja keskenduda mõnele tegelasele või tegevusele, mis filmis tervikuna võib olla kõrvaline, aga annab edasi tonaalsust, mis muutub kogu komplektist endast meeldejäävamakski. Karaktervaatajana filmi vaatamine pakub vabadust olla ise oma kinokogemuse peremees.

    Suureks abiks oli see meetod hiljuti filmiajakirjanduses üsna negatiivselt vastu võetud filmi „Sandra saab tööd”1 vaatamisel, kuna aitas mõtestada ekraanil täielikult kokku jooksva elu impulsse, ilma et samaaegselt rappa jooksnud film oleks seganud huvi säilimist selle maailma vastu, mille Kaupo Kruusiauk oma meeskonnaga loonud oli. Vaataja ees on tubli tüdruku sündroomi käes vaevlev üksikvanem, kelle kogu elu on kramplikult koondunud ühe, väga kitsale ringkonnale arusaadava eesmärgi ümber, mille kadumise järel hakkab avalduma tegelase täielik irdumus ümbritsevast maailmast, kus ta ei oska enam mingit pidepunkti leida. Selline irdumise tunne ei tohiks praeguses kiiretempolises ühiskonnas olla võõras ühelegi inimesele, kes on pühendanud end veidigi pikemaks ajaks eesmärgile, mis on suurem kui tema ise.

    Karaktervaatajana on võimalik „Sandra saab tööd” puhul hinnata neid temaatilisi teeotsi, mida filmis avatakse (nt paralleelid võrdselt ebakindla ja suurt pühendumust nõudva filmi- ja teadustöö vahel, toimetulek perekondliku survega, sotsiaalsete oskuste õpetamise puudulikkus haridussüsteemis, töö olevik ja tulevik), kuna nendes peituvad võimalused on laetud paljuski selle ebakindla õhustikuga, mis Eestis valitseb. Vali üks teeots (või need kõik) ja fantaseeri! Kuna film ei püüa neid otsi omavahel eriti siduda ega ka mingeid lahendusi pakkuda, siis on arvustajana muidugi lihtne neid ummikusse jooksnud loo jutustamise näitena esile tõsta. Iseenesest on ju vaieldav, kas kunst peabki kuhugi välja jõudma või piisab mõtlema ärgitavalt teostatud küsimusepüstitusest.

    Mõned näited detailidest, millele keskendumine karaktervaatajana on märgatavalt tõstnud filmist saadud elamust. „Tenet”2 ja tempo. „Koduarest”3 ja hubasus/mööbel/sisekujundus/sees suitsetamine ja nende elementide omavahelised suhted. „Nomaadimaa”4 ja ebamugavus kui eneseväljenduslik otsing. „Keskpäevane praam”5 ja sinise silmaga kaasnev alandlikkuse koorem, mis vallandab sündmusteahela. „Blacula”6 ja stereotüübid.

    „Tenet”, 2020. Režissöör Christopher Nolan.

    „Nomaadimaa”, 2020. Režissöör Chloé Zhao.

    „Keskpäevane praam”, 1967. Režissöör Kaljo Kiisk.

     

    Paradoks

    Prantsuse filmitegija Jean-Marie Straub (snd 1933) on öelnud, et film ei ole midagi väärt, kui kaadrist pole võimalik leida midagi, mis põletaks.7 Karaktervaatajaks kehastumine on viis püüda leida igast filmist midagi põletavalt elusat, seda, mis resoneerib autentse otsingulisusega, mida kunstis oluliseks pean koos suhtumisega, et filmitegija ei pea vastama publiku ootustele, aga ta võiks luua võimaluse avastada midagi sellist, mida vaataja varem ei teadnud sellisel viisil maailmas või iseendas eksisteerivat. Kino kui kunsti väärtus põhineb seni nähtamatu nähtavaks tegemisel ja omapärase vaatenurga tekitamise võimalusel, mille käigus peab vaatajale olema võimaldatud ka valik otsustada, kas ta tahab või ei taha selle nähtamatuse märkamisega kaasa tulla.

    Karaktervaataja paradoks seisnebki selles, et kuigi filmis esinevate erinevate natuuridega haakumine lisab elamusele uusi tahke, pole vastavat vaimset pingutust tarviski juhul, kui film töötab. See juhtub siis, kui autoril on õnnestunud kuidagi universaalselt pihta saada vaataja olemuses peituda võivale otsingulisusele.

    Tegemist võib olla ka täieliku juhusega või siis meisterliku kunstilise tundlikkusega, mis on suutnud panna pildi, heli, süžee, montaaži ja nende vahekordade rütmi paika säärasel lainepikkusel ja sedavõrd mõjuvalt, et puudub igasugune vajadus tolle tunnetusliku virvarri pikemaks analüüsimiseks. Parimad filmid on sellised, pärast mida sees suriseb ja valitseb vaikiv tänulikkus ja vennastumine kõige sellega, millest oli õnn täpselt sel hetkel, selles kohas ja selliste inimestega osa saada. See on emotsioon, mida on oht pisendada, kui püüda seda vahetult pärast kogemist kirjeldama hakata. Sestap ei tasuks ka kellelgi pahandada, kui pärast kinost väljumist antakse lakoonilisi vastuseid küsimusele, kuidas film meeldis.

    Selleks, et säilitada vastuvõtlikkus nendeks, paraku liiga harvadeks ülevateks hetkedeks, kui film tõepoolest suudab nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt puudutada midagi vaataja mineviku-, oleviku- ja tulevikutajus, ongi vaja harrastada karaktervaatajaks olemist. See päästab ambitsioonikalt keskpäraseid ja etteaimatavaid filme vaadates muutumast globaalsete suurstuudiote ja superplatvormide hoolikalt kalkuleeritud turumajandusliku plaani osaks ja võimaldab balansseerida nõtkelt filmiklassika ja kaasaegse kodumaise, maailma ja Hollywoodi kino vahel, seejuures iseendaks jäädes. Nii saab filme nautida inimlikul pinnal fantaseerides, kumb Marveli kunstlikult lamedas maailmas võiks pakkuda suuremat rahuldust: kas pigem maailma õudne lõpp superkangelaste heade kavatsustega sillutatud vägivalla läbi või lõputu õudus, kus kõik mingigi omapärase käekirjaga lavastajad värvatakse superkangelaste filme väntama.

     

    Nähtamatus

    Karaktervaataja põgusa kirjeldamisega loodan näitlikustada ideed filmist kui suurepärasest koostöökunstist. See koostöö eeldab paljude osapoolte sünergiat ja läbib eri etappe esmase mõtte sünnist kinoekraanile jõudmiseni, tipnedes teose ja vaatajate vahel tekkivas nähtamatus sidemes. Sideme ja kontakti loomisel on väga suur roll ka vaatajal, kes avatud suhtumisega saab oma kogemuse rikastamiseks ise väga palju ära teha. Tegemist on vastastikuse austusega, mis eeldab seda, et kumbki pool ei alahinda teist ega püüa liigselt rõhuda mingite iganenud troopide ülekordamisele, üleüldise labasuse kinnistamisele või mingi idee mahamüümisele ning suudab seada heatahtlikult realistlikud ootused sellele, mida üks film vaatajaga teha võib. Seni kogetu põhjal julgen öelda, et sellisel juhul on vaatajal võimalik filmide ja nende tegijatega koos kasvada ja olla nendega pikaajalises suhtes, kus nii tõusud kui mõõnad on võrdselt au sees, justkui vaheldusena tasasele ja hoolivale argisusele, mis ähvardab igaüht, kes on otsustanud kellegagi kokku elamist katsetada. See suhe ei pea olema mugav, aga ta võiks toetada mingi inspiratsiooni või uudsuse teket ja mitte pärssida julgust eksida.

    Kino igatseb vaatajat, nagu kirjutas Vallo Toomla. Ja vastupidi.

     

    Viited:

    1 Kaupo Kruusiauk 2021. Sandra saab tööd. 

    2 Christopher Nolan 2020. Tenet.

    3 Aleksei German jr 2021. Дело.

    4 Chloé Zhao 2020. Nomadland.

    5 Kaljo Kiisk 1967. Keskpäevane praam.

    6 William Crain 1970. Blacula.

    7 „Films don’t have anything worthwhile if you don’t manage to find something that burns somewhere in the shot.” (Minu tõlge inglise keelest, J. L.) — https://www.diagonalthoughts.com/?p=1870.

  • Arhiiv 26.11.2021

    NARVAT ALAMKOLKALIKU TURGENEVIGA EI TURGUTA

    Jüri Kass

    Teatrifestivalilt eeldatakse ennekõike hulganisti head teatrit. Augustis Narvas toimunud „Vabaduse festival” oli võimas sündmus, mis aga nimetatud ootust paradoksaalselt lõpuni ei täitnud. Asi pole selles, et Birgit Landbergi eri tulukvintiilidesse kuulujate kodusid väisav „Inimesed ja numbrid” tekitas kriitikute vestlusringis vaidluse, kas tegu on ülepea teatriga. Land­bergi sotsiaalset tundlikkust tõstva vaatemängu võib kahtluseta ka esteetiliseks õnnestumiseks lugeda, ettevõtmises oli küllaga vormivärsket ja meelierutavat. Ometi kaebas teatraalidest festivalipublik vaimustavate elamuste nappuse üle. ERRis päevikut pidanud tudengite delikaatses tagasisideski on kriitikat: „Oli põnevaid kujundeid, ent need hakkasid korduma, kunstikeel muutus üheülbaliseks” („Säh, õgi!”). „Oli raske aru saada, kes kellega elab, kes on kelle lapsed…” („Nähtamatud perekonnad”). Jaak Allik põrutab lausa: „Lavastuste tase oli ebaühtlane. (—) Võtteid ekspluateeriti üle ja tükk hakkas venima” („Rovegan”). „Oli vähe esteetikat, aga palju poliitikat” („Sacra Hungarica”). Peeter Kormašov aga kurdab: „Olen seda kõike juba nii palju näinud.”1

    Siiski kumab arvustustest läbi konsensus festivali olulisuse osas. Usun, et toimunu oli igati tasemel ja ärakukkumistevaba ka teatrisündmusena. Ent ehk ei peaks Narvas kogetut koteerima eeskätt läbi esteetilise formalismi prisma. Oleme harjunud hindama teatrit, mille puhul võlub vormivärskus või näitleja mäng, aga dramaturgia kõnekus ja mõtestatus on nõrgem. Vastupidine tekitab rohkem küsimusi. Kui laval pole Tšehhovi psühholoogiat, NO99 vormierksust, saksa poliitilise teatri ega „SAAL Biennaali” või „Baltoscandali” vaibi, ei saa nagu täit rahuldust kätte.

    Meie teatriarvustustes sukeldutakse tihti teatrilukku, rollikirjeldustesse, näitlejaarengu või postdramaatilise vormi kujutamisse. Nagu oleks teater asi iseeneses. Miks teatrit tehakse, mida öelda tahetakse, kas see on teatriväliselt tähenduslik ja oluline, pole esmatähtis. „Vabaduse festivalil” ei olnud eesti teatrimõtte tavaraamistik aga hästi rakendatav. Külaliste taust oli tundmatu, olin vaid Powszechny teatrit Gdynias „Open’eril” näinud. Palju paremini ei olnud need asjad ka kogenud kolleegidel. Vormi ja sisu võrdne nautimine ühtaegu laval ja ekraanidelt tõlget jäl­gides polnud Narvas tihti võimalikki.

    Ent hea teater ei pea tingimata tuhandeid lavastusi näinud teatraalidele vormielamusi pakkuma. Teatrigi ülesanne on mõttehorisonte liigutada, vaataja mõtlema panna. Poola-, Ungari-, Ukraina-, Valgevene-, Venemaa- ja Kesk-Aasia-teemalistes vestlusringides kõlas nende ühiskondliku elu kohta vähe uut, rohkem oli teatrispetsiifilist infot. Kuid lavastused ja filmid olid ülimalt kõnekad ja inspireerivad. Püüan siin keskenduda enim lavastustele, millest eesti kriitika kui väheimposantsetest üle on sõitnud. Eesti teatrite töödel („Inimesed ja numbrid”, „Keegi KGBst”, „Error 403”) ma ei peatuks.

     

    Narva

    Esmalt kõneles festivalil meiega Narva. Ja mittenarvakad kõnelesid Narvaga. Ei saa nõustuda Jaak Allikuga, kelle arvates Vaba Lava on „kohalike poole seljaga” ja on küsitav, kas „me riik on nii rikas, et maksta kinni maailma eri otstest teatritruppide esinemise teistest maailma otstest külalistele”. Festival on oluline nii Narvale kui ka laiemalt. Narva on kohalike integratsiooni- ja üleilmsete geopoliitiliste murede katseala. Kui ei lähe hästi Narval, ei õnnestu ka lõimumine riigis, ELi idapartnerlused, suhted Venemaa või oriendiga.

    Paljude jaoks üks festivali tippe, Anastassia Patlai Venemaa Teatr.Docis tehtud „Kantgrad” rääkis köningsberglaste/kaliningradlaste valusate mä­lestuste najal režiimidest, mis ei taha omaks võtta kuulsa köningsberglase Kanti igavese rahu printsiipe. Kui rahvad ühineksid õigussüsteemiks, muutuks rahu naabrite vahel loomulikuks. Ent eelistatakse barbaarselt sõda, millega paraku ei saavutata, mida taotletakse, nimelt iga riigi õigust. „Kantgradis” nälgivad saksa lapsed vene emade silme all. Ideoloogilised ja rahvuslikud eelarvamused aga pärsivad vahetut inimlikkust, soovi aidata ja armastada lähedalolijat.

    „Kantgrad”.
    Anastasija Patlai foto

     

    Samalaadsed eelhoiakud lõhestavad Narvat, Eestit, Euroopat, Euraasiat, viimaseid jätkuvasti inimelude hinnaga. Mis paneb inimesi, rahvaid ja riike liikuma üle laipade, lihtsaid igapäevaelu väärtusi ja inimlikke suhteid abstraktsete poliitiliste loosungite nimel jalge alla tallama? Mõned usuvad, et näiteks venelaste iseloom on geograafilise ja geopoliitilise saatuse läbi määratud, sellest tingitud olelusvõitlus ja agressiivsus paratamatud. See arusaam näib ühendavat russofoobe, nagu Douglas Boyd, kelle veidravõitu raamat „Kremli vandenõu”2 on siinsete politikaanide eestindatud, aga ka vene šoviniste Lev Gumiljovist Aleksandr Duginini.

    Kas rahvad on tõepoolest äramääratud loomuga? Ja venelased valmis alati nälgima vallutuste nimel, nagu lavastuses „Säh, õgi!”? Nii ei lõpe tsivilisatsioonide konfliktid ning venelastega asustatud Narva ei sobi Eestisse. Aga kas siis tunneksid vene emad saksa laste nälga nähes valu ja vene ohvitseri jaoks tähendaks armastus sakslanna vastu kõike, nagu „Kantgradis”? Ehk siiski pole rahvustel olemuslikku ja orgaanilist tuuma, vaid igas rahvas on arvukate elementide, mõjude ja pingeväljade jälgi ja nii ollakse kujunenud ning võidakse liikuda määramata suundades? Vägivalla ja stalinliku rahvuspoliitika abil ongi ju muudetud Narvat, Vilniust, Köningsbergi jne tundmatuseni. Kuid ehk saab linnade pale ja elanike identiteet vormuda ka vägivallata?

    Me ei saa seda muidu teada, kui püüeldes selle poole, et vahetud inimlikud kontaktid asendaksid ideoloogilised ja rahvuslikud paranoiad, et Eesti ja Euroopa tuleksid Narva ja Narva liiguks seeläbi taas rohkem Eesti poole. „Station Narva” ja „Vabaduse festival” on suurepärased üritused, kus maailmatasemel artistid on toodud publikuni alla turuhinna. Ka nii pole suudetud narvalasi ega ka Eesti publikut massidena kohale tuua. Kuid Jaak Alliku soovitud kohaliku maitse järgi seatud professionaalne teater (mida oleks ka vaja) siin ei aita. Narvat alamkolkaliku Turgeneviga ei turguta. Anne Veski ja Uriah Heep on küll rohkem „näoga narvalase poole”, kuid uusi külalisi ja mingit muutust Narva arengusse nad ei too.

    Et linnas, kus on vaid 4,4% eestlasi ja vaid 47,5%-l on EV kodakondsus, jätkuks Birgit Landbergi „Inimeste ja numbrite” Narva versioonis esile toodu (kolmveerand venelastest peab vajalikuks, et lapsed õpiksid eesti keelt, vene telekanalite usaldusväärsus kahaneb ERRiga võrreldes — neid usub vastavalt 57% ja 80% inimestest), on vaja mõelda suurelt. Et ka lõviosa eestlastest leiaks üles Narva ja Narva-Jõesuu fantastilised paigad, mereranna, kohvikud ja inimesed kui oma riigi loomuliku paeluva osa, tuleb jätkata riigi- ja kultuuride piire ületava popifestivaliga „Station Narva” ning minna edasi Vaba Lava valitud teel.

     

    Postsovetlik ida

    Festivali missioon toetada piiratud (väljendus)vabadusega riikide ohustatud väiketeatreid on õilis. Ometi jäi seetõttu ülemäära kõlama arusaam, nagu oleks festivalil püütud tuua hoiatavaid näiteid demokraatiarindel äpardunud ühiskondadest, teisi justkui altruistlikult aidata. Nagu sõnastati ühes järelkajas: „…mõeldes sõnavabaduse pärssimisele ning (kultuuri-)poliitilistele lahkhelidele, meenub Euroopas paraku esmalt idapiirkond. Ukrainas ja Valgevenes toimuv on parim näide kõigest, millele festival soovib valgust heita.”3

    Iseloomulik on siin Filomela teatri Venemaa LGBT-inimestega tehtud intervjuudel põhineva lavastuse „Nähtamatud perekonnad” vastuvõtt. Töö esitus ja vorm olid toredad, ent mitte võimsad. See muutis meie kriitikud aga üleolevaks, nii et kogu taies kanti maha kui Venemaa murede peegeldus, mis ei ole meie arenenud keskkonnas asjakohane. Nii läheb allavett aga hulk mõtlemisväärset.

    „Nähtamatud perekonnad”.
    Ilja Smirnovi foto

     

    Lavastuses püüti äratada vaataja empaatiat, näidates, et samasoolistel paaridel on muude peredega sarnased mured, sh mured lastega. Paralleelselt kujutati traditsioonilisi peresid, kus esineb äärmuslikku hoolimatust, vägivalda, laste hülgamist. Lähedus, hoolivus ja armastus ei lähtu a priori traditsioonilisest heteroseksuaalsest tuumperekonnast. Tuuakse reljeefselt välja, et alkašš võib asetada lapse prügiurni, ent heterona säilivad tal õigused lapsele. Armastav homopaar last sealt oma hoole alla võtta ei tohi. Me aktsepteerime, et eluheidik võib prügikasti juurest leida koera ja ühtlasi mõlemad oma õnne. Paljude arenenudki riikide kodanike arvamuse ja seaduste järgi võivad lapsed aga leida õnne vaid heteroseksuaalses peres. Iseenesest üleilmselt aktuaalne aines. Meie samasooliste olukord ei erine kuigi palju meie idanaabrite omast, mida lavastuses iseloomustatakse Ossip Mandelštami Stalini-aegse luuletusega „Me elame, tajumata maad enda all”. Homoseksuaalsetel vanematel on tunne, et „ühelt poolt olen nagu lapsevanem, teiselt poolt on mul kuidagi väga olematu staatus. Juriidilises mõttes ei ole mul lastega mitte mingit pistmist, ma pole põhimõtteliselt keegi, mul pole nimetustki”.

    Miks LGBT-inimeste tunded laste vastu lavastuses südamepõhjani ei liigutanud? Kas süüdi oli kehv esitus või on Ameerika lesbi- ja biseksuaalsetest naistest rääkiva sarja „The L Word” tüüpi elus (millele lavastuses ka viidatakse) suhted lastega emotsionaalselt mõneti teistsugused, teise temperatuuri ja laadiga kui klassikalistes tuumperedes keskeltläbi? Need küsimused tekkisid, kuid jäid vastuseta. Samas klammerduti lavastuses just perekonna ja laste kui vaidlustamatu õnne tagatise külge. Rõhutati, et kõik me vajame pere ja laste toel saavutatavat lähedust ja armastust.

    Perekonna ja püsisuhte ideega, sh suhtumisega lastesse on ju püütud ka vaielda, pöörata see idee märksa radikaalsemalt pea peale.4 Nende hääl, kelle jaoks identiteet ja seksuaalsus on bi- ja transsooliste ja -seksuaalsete mängude tallermaa, kelle arvates lapsi on niigi maailmas palju ja hoolivus peab käima laiemaid sõpruskondi pidi või kellel lapsed on individualistlikus ühiskonnas naise allutamise vahendiks (ning nende kasvatamine tuleb muuta ühiskondlikuks ülesandeks), Ženja Muha töös ei kõlanud.

    Kas asi on vene ühiskonna mahajäämuses või vastustatakse traditsioonilist tuumperekonda erinevatelt positsioonidelt? Nagu kirjutab Piret Karro: „Normatiivne mitmelapseline kahe täiskasvanuga tuumpere ei ole varsti enam kõige optimaalsem elukooslus. Hakkama saamiseks on vaja rohkem inimesi, kogukonda, koostööd, võrgustikku. Queer-kogukonnad teavad seda juba ammu, sest seal on palju inimesi, kes juba elavad ellujäämisrežiimil, mitte nagu need, keda heteronormatiivses maailmas ei diskrimineerita. Sealt on tulnud ka valitud perekonna mõiste ehk kogukond, kelle enda ümber põimid, kui sünnipere sind ei toeta.”

    Kuivõrd ühtsed on hääled, mis kurdavad traditsioonilise peremudeli valitsemise üle ja sellele väljakutse heidavad? Kuidas nad omavahel kokku kõlama hakkavad ja kui läbimõeldud on need identiteedid, enesehoole- ja moodustamispraktikad situatsioonis, kus domineerijat traditsioonilise peresuhte näol enam ei ole? „Nähtamatud perekonnad” oli ebatäiuslik, lõpuni välja arendamata esteetika ja ideega lavastus, aga tõstatas rohkelt huvitavaid ja olulisi küsimusi — joon, mis iseloomustas tervet festivali.

    Jaak Allik möönab õigusega, et meil „pole põhjust mängida vabaduse saart kesk postkommunistlike riikide diktatuuri ja populismi ookeani”. Nagu „Nähtamatud perekonnad” nii võimaldas kogu festivali programm teisi vaadeldes mõista paremini ka ennast. Andrei Stadnikovi lavastatud Moskva teatriühenduse Vtoroje Deistvije ja Austria festivali „Steirischerherbst” ühistöös „Säh, õgi!” näeb Allik siiski ülekohtuselt vaid välisfestivalide tarvis loodud vaatemängu: „Venemaa poolt ELi toidule kehtestatud boikott ei tõstatunud probleemina, laval nägi vaid diktaatori matust ning ta ülistuseks peetud lõputuid kõnesid, mis, mõjus stiliseeritud igavusena.”

    „Säh, õgi!”
    Clara Wildbergeri foto

     

    Kogu Venemaa lähiajalugu on olnud nälg ja toidupuudus. I ja II ilmasõjale järgnesid Venemaal koletumad näljahädad kui mujal. 1929.–33. aastail Stalini julmalt kultiveeritud nälja läbi hukkus üle kümne miljoni inimese. Brežnevi ajal NSVLi kauplustes lette täitnud mädanenud kaalikaid ja või, lihatoodete jm elementaarse puudust mäletavad ENSV elanikud hästi. Nälg ja toidu kättesaadavusega mängimine peaks olema venelase mälus kordi valusam aines kui küüditamine meile. Ometi tehakse Venemaal jätkuvasti poliitikat ja suuri sõnu inimeste normaalset toitumist piirates. Ja niisuguse mõistusega inimene nagu Anatoli Karpov ei pelga arvata, et Stalin tegi rohkem head kui halba.5

    Kui endas maha suruda teatraal, kes oma vormieelistuste tõttu üht teatritööd teisest kõrgemalt hindab, võib hoomata et „Säh, õgi!” küsimuseasetus on sama mis „Kantgradis” — kuidas suured abstraktsed ideoloogilised ja rahvuslikud eesmärgid suudavad panna inimesi vaatama mööda vahetust, lähedasest ja argisest, kannatama ja taluma normaalsest elust loobumist. Selles ei tohiks siiski näha spetsiifiliselt venepärast omadust, olgugi et suur osa venelastest joovastub mis tahes pisukeses ja näotus vormis NSVLi lagunemise järgsest geopoliitilisest revanšist ja on valmis selle nimel oma juhte toetama ja neile palju andestama.

    Douglas Boydi, Lev Gumiljovi, Aleksandr Dugini jpt veendumus, et venelaste rahvuslik iseloom on geograafia jm tõttu ära määratud, ei erine põhimõtteliselt inimajaloo silmapaistvaima pasapea mõtteliinist, kelle „Mein Kampfi” festivalil mängiti. Võitlusteose autor kirjutab: „Kõndisin kord linnas, vastu tuli eriline tüüp. Esimene mõte oli, kas see on juut. Ostsin mõned brošüürid. Asja uurides hakkasin igal pool juute nägema ja seda selgemaks sai, et nad on teistest kodanikest täiesti erinevad. Nende hais ajas südame pahaks. Kas on olemas mõni salajane ettevõtte, mõni nurjatus, eriti kultuurielus, millesse pole segatud vähemalt üks juut?”

    „Mein Kampfi” impulsiivne joga pani Hitleri endagi võimule saades muretsema, kas selline pasandus tema poliitilist tõsiseltvõetavust ei kahanda. Kuid ekstaatilisel madallennul massid õgisid väljaheite innustunult. Poola Powszechny teatri „Mein Kampfi” lavaversioon oli aga psühholoogilist draamat, kaasaegse etenduskunsti võtteid, muusikateatri kergemaid vorme ja Wagneri „Jumalatehämarust” põimiv Gesamtkunstwerk. Meisterlikult vormikireval tööl oli palju kihte.

    „Mein Kampf”.
    Ilja Smirnovi foto

     

    Osundatakse, kui deliirselt perversne ja lamedalt toores on saksa fašismi ja vene šovinismi toitev naturalistlik, loodusteadustele viitav, loomaliku ellujäämisvõitluse vältimatuse kujutelm. Peeneks natside vihakõneks rafineerituna mõjub see aga tänaseski väikekodanlikus lõunalauas pigem tavalise kui võõrastavana. Autorid küsivad „mitu sõna tuli öelda enne, kui holokaust sai toimuda, ja palju sõnu tuleb öelda, et ajalugu võiks korduda”. Paradoksaalselt räägib lavastus Saksa- ja Venemaaga seotud ideoloogiarupskite esilekerkimisest nende all enim kannatanud Poolas.

    Isiklike ja kollektiivsete probleemide kanaliseerimine kurioosseks võitluseks mingi kollektiivse, sh rahvusliku edu, uhkuse ja koguni üleolekutunde nimel näib olevat rahvusülene. Seda tehakse kaotuste kompenseerimiseks, nagu sakslased pärast I ilmasõda või venelased külma sõja järel. Ent on ka puhtsnobistlikku natsionalismi, nagu rootslaste põikpäine usk steriliseerimise teel pärilike haiguste vältimisse ja sotsialistlikult puhastatud rahvuskehandi abil maailma teenäitajaks saamise tung. Ja ka lihtsalt oma väiksuse kompenseerimist, nagu eestlaste, sh akadeemikute agarad „usume Veerpalu” kampaaniad jne.

    Jahitakse kõmiseva retoorikaga abstraktset uhkust elementaarsete väärtuste salgamise ja lähimate kannatuse hinnaga. Valede, küsitavuste ja rumalustega põhistatud propagandakajas elamine ning lihtsa elu ja vahetu argisuse põimimine elukauge võitluse ideoloogilise võõbaga muudab aga olemise farsiks, tekitab küünilisust ja avalikust elust distantseerumise soovi. Venelased kasutavad mõistet „stjob” — kõige tõsise mõnitamise ja halvustamise lokkamine. Stjob kasvas välja ilkumisest nõukogude retoorika ja loosungite võltspaatose üle, aga saavutas kõrgpunkti varakapitalistliku tühisuse tingimustes.

    Omamoodi ideoloogilistest totrustest mürgitunud avalikkusest räägib ka Ungari Studio K „isamaaline õhtu” „Sacra Hungarica”. Just selle lavastuse esteetilist väge oli tõlkes raskeim tabada. Ajas ju tekstis üks pöörasus teist taga: „Kui paned rätiku pähe, võid linnainimesele kõike orgaanilise pähe müüa. Nad tahavad asju, mis on millegivabad. Eeldavad, et sead higistavad oliiviõli. Ostavad meie niidetud umbrohtu ja arvavad, et see on taimetee.” „Ilma maainimesteta nälgiksite surnuks. Olete kana või siga ainult sügavkülmas näinud.” „Kunagi piisas teile Suzukist, aga nüüd jälestate kõiki, kes ei sõida Audi või BMWga. Sellega rüvetate Jaapani-Ungari verepakti!” „Tunnistan üles, et minu aju ei suuda siiamaani härjasilmal ja tavalisel praemunal vahet teha. Ja selline mees tohib valida?! Kardan seda öelda, aga valimissüsteem on vigane…” „Olin päikselisel päeval kodus ja jõin õlut. Naabritüdruk mängis tšellol Bachi. Raevusin, et meie kodu mürgitatakse vaimuliku ja fašistliku muusikapropagandaga.” „Liberalism on teismeea haigus. Sellest kasvatakse välja. Ka mina kandsin kunagi lõhkiseid teksaseid, ent aja jooksul õpid viisakamalt riietuma. Olen end aastaid filmide, raamatute ja teatriga mürgitanud. Pidasin end tõeliseks maailmakodanikuks, samal ajal kui minu sisemine ungarlane vähehaaval suri. Meist on saanud kodutud oma kodumaal. Kui pole juuri, pole ka õisi.” „Varastasime teatrist värvi ja täitsime sellega kondoome. See tundus loomulik. Ja siis pildusime vanu ilusaid hooneid. Arvasime, et see on normaalne. Hammustasime rõõmuga kätt, mis meid toitis ja kattis. Pärast meeleavaldust läksime õlut jooma ja saime ühtäkki aru, et tegu on Ungari õllega. Et oleme ungarlased.” „Mida rohkem on musti, seda rohkem peame tänavavalgustuse eest maksma, sest nad neelavad valgust.” Teater peab olema nagu paradiis, pühalikus puhtuses peegeldama taevast, kus elavad pattudest puhastatud inimesed.”

    „Sacra Hungarica”.
    Véner Orsolya foto

     

    „Sacra Hungaricas” võib näha konservatiive põlgava ungarlase švejkilikult üleväänatud purtsatust. Ent nagu Ungari globalismikriitilises majanduspoliitikas jagub mõtlemisväärset, nii kubises lavastuski tähelepanekutest, mida oleksid valmis jagama hulk eesti moto- ja jalgpallisõpru, Postimehe lugejaid, ugriroki veterane, korporante, EKRE­sse üle läinud NLKPlastest-rahvaliitlastest kolhoosirahvas jne. Rahuldamatus, millele toetudes politikaanid oma ambitsioone teostavad, ei iseloomusta pelgalt külma sõja järel põlvili vajunud venelasi või üksikuid postkommunistlikke „demokraatiakääbikuid”.

    See, miks inimesed ja ühiskonnad libastuvad abstraktse ideoloogilise vägikaikaveo renni, ei ole jämedalt ja üheselt paigas. Ei ole nii, et mingid inimesed teatud piirkondades lihtsalt tahavad halva, geograafiliselt määratud sättumuse pärast imperialistlikult ja konservatiivselt jameleda ja junnata. Korporante ning Postimehe tegijaid-lugejaid paneb ehk jaurama Ivan Krastevi diagnoositud kuulus väsimus, mille on tekitanud kolmkümmend aastat jäljendavat identiteedipoliitikat ning soov lõpuks ometi nina uhkelt püsti ajada.6 Ometi on vaenude taga jätkuvasti ka ammutuntud vaesus ja ebavõrdsus, nagu nägime läänes peredest ja lastest lahus vanainimesi hooldamas käivate rumeenlannade elust rääkivas „Roveganis”.

    Kõik on üleilmselt nii vaba, tolerantne ja sallitud. Inimmaterjal töötab ja liberaalne majandus lokkab, ilma et moraalsed kaalutlused jm ülearune piiraks või koormaks. Ja üllatus, keegi ei ole õnnelik! Nii häbiväärselt halenaljakas, kui see ka pole, vohab stalinismi jm sunnita ida ja lääne vahelistel hall­aladel neoliberalismi õitseajal peaaegu samasugune eluilmade lõhkumine, perekondade füüsiline ja emotsionaalne lõhkirebimine ja inimeste hingeline sandistamine nagu „Kantgradis” külma sõja päevil.

    Kibestumus ja vaenamine võimenduvad, kui ebavõrdsuse ja ekspluateerimisega kaasnevad silmakirjalikkus, snobism, eputav fetišism, võltsvagadus, eneseupitamine. Neid tegureid ilmestas ukraina režissööri Natalja Vorožbiti festivalil näidatud karm, Donbassi sõjaolusid kujutav film „Bad Roads”, mille puändiks on stseen, kus Lääne-Ukraina tipsi on peene autoga Ida külateel ajanud alla kana ja läheb räämas tallu vabandama ja kompensatsiooni pakkuma. Pererahvale pole ühe sulelise sandistamine eriline tragöödia. Draama tekitab snobistliku upsakuse tajumine, mida hoovab maakatesse lumehelbekesest preilist, kes püüab kommiraha ja kana kannatustest rääkimise abil endale moraalset heaolutunnet osta.

    „Mis me siis nüüd teeme, avame ratastoolis kanade rehabilitatsioonikeskuse või?” küsib preili sissetungist häiritud, sovetliku vaesuse varemetel elav talupere. Plika püüab esineda empaatilisima maailmaparandajana, keda eales nähtud, ent ei suuda ega taha märgata, et mõjub vaeste rahvuskaaslaste seas vaid valusat ülekohtutunnet tekitava eputisena. Muu hulgas just niisugused tunded on olnud kultuuri- ja kodusõdade taustaks ajast-aega ja kodusõda ongi Donbassis lahti rullunud samasuguse jõhkrusega nagu sada aastat tagasi Soomest Lõuna-Venemaani. Ehkki Ukraina hääletas kolme­kümne aasta eest ainsa liiduvabariigina täies üksmeeles iseseisvuse poolt, sh 84% Donbassi elanikest.7

    Silmakirjalik moraalitsemine vähem edukate teiste aadressil on läänemaailma levinumaid pahesid ja maailma probleemide alustala. Meie „moraalselt laitmatu ärikultuurilise lastetoaga” rahandusministrike räägib (mh globaalsetele gigantsetele) firmadele maksualaste leevenduste loomise vajalikkusest, samal ajal kui ta erakonnakaaslased jutlustavad riigikogu vaesusele pühendatud arutelul, et otsekohe täistulumaksustamise alla kuuluvad kesise sissetulekuga inimesed on vähe pingutanud ja oma majandussurutises ise süüdi.8

    Islamimaailm ja Putin moodustavad terroristliku ja mõrvarliku paariariikide võrgustiku, kes laseb Ukrainas alla reisi- ja võtab Valgevenes maha dissidentidega lennukeid. Sellest pasundame kõvasti. Kui lääs teeb sama, laseb 1988. aastal alla Iraani reisilennuki, siis selle eest vastutavad USA kodanikud uurimise ja karistamise alla ei kuulu. Küll peaks Venemaa enda patused lääne võllapuude alla veeretama ja islam tuleks terroristliku mõttelaadina üldse inimkonna vaimuvaramust välja rookida.

    Loodetavasti aitas „Vabaduse festival” veidigi teisi jälgides enda silmakirjalikkust märgata. See ehk aitab meil hoiduda muutumast ise objektiks mõnel tulevasel demokraatiahälvikute paraadil.

     

    Päris-Ida

    Selle loo kirjutamist alustasin, kuulates üht oma ammust lemmikplaati, väidetavalt NSVLi esimese rokifestivali „Tbilisi-80” laureaate tutvustavat duubelalbumit. Plaadil kõlab nõukogude funkpsühhedeelia tippsaavutus, Gunnar Grapsi „Trubaduur magistraalil”, aga ka sellised Kaukaasia ja Kesk-Aasia supergrupid nagu VIA-75 ja Gunesh jmt. Neid ja arvukaid teisi nimetatud piirkonna bände kuulates olen ikka imestanud nende meie kultuursete inimeste eneseteadvuse üle, kelle jaoks oli eesti levimuusika Nõukogude Liidus midagi ainulaadset ja eriliselt eesrindlikku.

    Radar võis ju olla tasemel ansambel ja Collage oli tõesti superhea. Kuid Orioni, Aisi, Dos Mukasani, Samarkandi, The Bayan Mongol Variety Groupi, Sato, Boomerangi, Iveria, Anori, Firyuza, Sevili ja lõpmatute teiste nimedega täidetud ookeani kõrval kuluks ära vagur aukartus. Meie kohalike estraadisangarite aeg-ajalt kõlavad laialõualised meenutused „turkmeeni tsurbannide esimestest katsetustest ooperi vm euroopa kultuurivooride osas”, nagu puhuks kitsekasvataja koos orikaga valest otsast tuubat, tekitavad häbi ja kurbust. Sestap oli kahju, et „Vabaduse festivalile” jäi tulemata Narride Õukond Tadžikistanist.

    Märt Meos on tõestanud end meie parima, riikide, kultuuride ja tsivilisatsioonide piire ületavate kultuurikontaktide loojana. Nii, nagu ta on võimaldanud meil avaramalt ja põhjalikumalt näha Narva, Baltikumi ja Ida-Euroopa ühiskondlikku ja kultuurielu, on ta arendanud hindamatuid kontakte ka n-ö päris Siiditeedega. Vapratel Iraagi ja Afganistani sõdalastest eestlastel oleks ammu aeg omada rohkem ja ehedamaid kanaleid selle piirkonnaga, saati siis nüüd, kui ajaloolane Peter Frankopan selle oma raamatutes esile on tõstnud. Loodetavasti juba järgmisel festivalil on massiivselt esindatud ka Päris-Ida.

     

    Viited:

    1 Markus Laanoja, Greeta Võsu 2021. Vabaduse festivali päevik. Vabaduse mõtestamiseks tuleb mõista teist poolt. ERRi kultuuriportaal, 19. VIII. — https://kultuur.err.ee/1608312518/vabaduse-festivali-paevik-vabaduse-motestamiseks-tuleb-moista-teist-poolt

    Jaak Allik 2021. Vabaduse hõng Narva teatrilaval. — Sirp, 3. IX. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/vabaduse-hong-narva-teatrilaval/

    Peeter Kormašov 2021. Eesti teater ei pea maailma kontekstis häbi tundma. — Eesti Päevaleht, 22. VIII. — https://epl.delfi.ee/artikkel/94365889/reportaaz-eesti-teater-ei-pea-maailma-kontekstis-habi-tundma

    2 Douglas Boyd, Kremli vandenõu. Kunst 2015.

    3 Markus Laanoja, Johanna Rannik, Greeta Võsu 2021. Vabaduse festivali päevik. Teater ei sure välja seni, kuni püsib ebaõiglus. ERRi kultuuriportaal, 21. VIII. — https://kultuur.err.ee/1608313670/vabaduse-festivali-paevik-teater-ei-sure-valja-seni-kuni-pusib-ebaoiglus

    4 Piret Karro 2021. Võim ja sugu — Head inimesed soojades köökides. — Sirp 10. IX. — https://sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-head-inimesed-soojades-kookides/

    5 Andrei Šumakov 2021. Miks venelased juuniküüditamise ohvritele kaasa ei tunne? — Eesti Päevaleht 3. VI. — https://epl.delfi.ee/artikkel/93632143/vene-pilk-andrei-sumakov-miks-venelased-juunikuuditamise-ohvritele-kaasa-ei-tunne

    6 Ivan Krastev, Stephen Holmes 2018. Explaining Eastern Europe: Imitation and Its Discontents. — Journal of Democracy, vol 29, issue 3, lk 117–128. — https://www.journalofdemocracy.org/articles/explaining-eastern-europe-imitation-and-its-discontents-2/

    7 Mykola Riabchuk 2021. My personal history of independence. — Eurozine, 23. VIII. —https://www.eurozine.com/my-personal-history-of-independence/

    8 Eesti loodab eranditele üleilmse firmade tulumaksumiinimumi paikapanekul. ERRi uudisteportaal, 3. X. — https://www.err.ee/1608357611/eesti-loodab-eranditele-uleilmse-firmade-tulumaksumiinimumi-paikapanekul

  • Arhiiv 24.11.2021

    RAAMATUD, MIS EI LEIA RAHU EHK PILGUHEIT PERFORMATIIVSETE RAAMATUESITLUSTE SFÄÄRI

    Jüri Kass

    Mõtlen tihti, kuidas toimub unikaalsuse märkamine. Kas (kõik) tundub eriline ainult armunud olles või suudab seisundite manipuleerimine kunstilises kogemuses kõik muu üles kaaluda?

    Iga raamatuesitlus on oma autori/tõlkija/väljaandja nägu. Või kas ikka on? Millist meelelisuse vaatemängu võis oodata „Teatrielu 2020” esitluselt septembri alguses festivalil „Draama” või kuidas aktiveerus kujutlusvõime eelmise aasta novembris, kui EMTA lavakunstikoolis esitleti Merle Karusoo kaheköitelist teost Voldemar Pansost? Teatriskeenega seotud raamatuid võiks siin kauaks loetlema jääda — mis oleks ka omamoodi huvitav eksperimentaalne tekstimüra —, kuid hetkel lasub fookus mujal.

    Informatsiooni edastamise kõrval võiksid raamatu- ja muud esitlused panustada rohkem vaatemängulisusele. Tahaks tunda, nagu poleks sellist presentatsiooni varem kogenud. Nii mõtteid painutades kui ka ise protsessidele hoogu andes võib kohata raamatuesitlusi, millel osaledes infovahetuse kõrval tõesti ka meeleseisundid teisenema hakkavad. Nii juhtuski oktoobri lõpul, mil toimus kolm performatiivse dominandiga raamatuesitlust.

    22. oktoobri õhtul leidis Uue Loomingu Majas aset Virginie Despentes’i raamatu „Vernon Subutex 3” esitlus. Raamatu on prantsuse keelest tõlkinud Maria Esko. Tegemist oli väga stiilipuhta kohaspetsiifilise esitlusega, sest ruum, milles see toimus, sarnanes raamatus kirjeldatud, Prantsusmaa hüljatud nurgatagustes korraldatud salapidude atmosfääriga. Tee esitluspaika oli võimatult pime ning ümbrus tühitehaselikult kõle, tekitades nii veelgi enam tunde õiges kohas olemisest. Katked raamatust Jürgen Rooste esituses, saatjaks Temo Saarna helid, lõid kujutlusvõimele väga elava ruumi, kus niigi hämaratele mõtetele tekkis lisasügavuse dimensioon. Viimasel, hilisel tunnil leidis minu esituses aset performatiivne helide füüsilise lainetamise kogemine pimeduses, mida raamatus hellitavalt konvergentsiks nimetatakse. Konvergents tähendab siin seletamatut joovastust, mis painutab ka panetunud skeptiku väärtushinnanguid. „Vernon Subutex 3” esitlus pani vägagi mõtlema ning hindama, kuidas saab esitluskeskkond teosele võrdväärne partner olla.

    Päev hiljem, 23. oktoobril toimus Sveta baaris Kiwa raamatu „Kummiliimiallikad” esitlus. Kohal olid ufod, nullid, laserid ning muud irreaalsed võimatused, kuid tabamatu kõrval oli intensiivses programmis ka mitmeid helilise dominandiga performatiivseid aktsioone (Gnomorox, DJ Nikunii, Jasperino, Court Rat, Lotte Jürjendal) ja ka kaks vestlust autoriga. Kuidas sobib populaarne ööelu-venue raamatuesitluse toimumiskohaks? „Kummiliimiallikate” puhul oli klapp väga hea ning kui õhtus/öös esinenud artistid olid  nagu karakterid raamatust, siis vestlustunnid Alvar Loogi ja Kiwa ning hiljem Valge Tüdruku ja Kiwa vahel olid kui bändi või etteaste jälgimine. Miks just kaks vestlust, mis erinesid teineteisest radikaalselt, jäigi küsimata. Igal juhul võib siit saada kätte pealkirjale viitava viite hallutsinatsioonidele ning mõtte millegi topelt, samas eriliselt, juhtumisest. „Kummiliimiallikad” on otsekui tekstimängude ülekandumine esitluse mängulisusesse.

    Performatiivsete raamatuesitluste seeria lõpetas 25. oktoobril toimunud Kanuti Gildi SAALi juubeliraamatu esitlus. „20 aastat festivali” on raamatu koostaja Maarja Kalmre esimesed sõnad teoses ja nagu võib ka aimata, on elu ja tegemised Kanuti Gildi SAALis superstaari mõõtu, esitatud maksimaalse energiaga ja festivalilikud. Igal uuel päeval jõuab lavale ootamatu kunstiline idee, uus kaasamõtlemine või kaasapõlemine. Antud kontekstis oli produktsiooniplatvormi Reskript lavastatud raamatuesitlus märgiliselt performatiivne. Laval olev raamat kutsus end lehitsema valitud persoone, saateks kõlamas paberi erinevad võimendatud helid. Vaatajate ja vaatemängu vahel oli tuntav neljas sein ning jälgida sai tühjas lavaruumis olevat raamatut ka videopildi vahendusel, näha, kellel ja kus pilk ning tähelepanu peatuvad. Raamatu lehitsemine kui minimalistlik aktsioon kestis pool tundi, jättes peategelaseks raamatu enda, mille tekst lasi end lenneldes tunnistada. Lehitsejad olid rohkem protsesside käivitajad, rõhuasetuste tekitajad ning võimaluste väljavalgustajad. Julge lahendus „20 aastat festivali” muutus show’ks. Veidi oli seal ka peent tonaalsust. Kui enne saaliminekut võis Kanuti Gildi SAALi fuajees/metsas märgata kaetud ratsamonumendi laadset skulpturaalset kogu, siis pärast aktsiooni oli sadulas koha leidnud raamat ise. Esteetiliselt stiilipuhas esitus kutsus märkama ajaliinil peituvat mikromaagiat.

     

    Epiloog

    Sotsiaalsed kultuurirituaalide nihestamised pakuvad mulle isiklikult väga suurt äratundmist ja tõestust, et informatsiooni edastamise kõrval saab esinduslikult eksisteerida ka teisi leiutamise tasandeid. Antud presentatsioonide ühine plahvatus paneb aga siiski küsima, miks toimusid pigem lavaruumi ning selle komponentidega flirtivate teoste esitlused just nüüd ja kõik järjest. Kas raamatud koguvad endale sel viisil performatiivset sära, et siis kaamose perioodil pigem tähenduslikult huviliste meeltesse jõuda? Või mis juhtub siis, kui raamat on ära esinenud?

     

    * * *

    Sahinal avanevad lehed, jooksevad (lehe)küljed ja sulguvad kaaned, sest väljaspool kaasi toimuv eel- ja järelperformatiivsus seab teise ajamõõtmesse ka mälestused teostest endist.

     

    HENRI HÜTT

  • Arhiiv 22.11.2021

    MARJA-TERTTU LÄHEB MUSABISNISESSE

    Jüri Kass

    Leea ja Klaus Klemola, „Arktilised mängud”. Tõlkija: Maimu Berg. Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Ingomar Vihmar. Kunstnik: Arthur Arula. Valguskunstnik: Ivar Piterskihh. Osades: Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Carita Vaikjärv, Kadri Rämmeld ja Priit Loog. Esietendus 3. IX 2021 Endla teatri suures saalis.

     

    Kui ma neljandal või viiendal ringil Endlas Leea Klemola arktilise tragöödia esimest näidendit „Kokkola” vaatamas käisin, istusin rea otsas ja naersin kogu aeg. Naersin isegi ette, sest teadsin peast, mis juhtuma hakkab. Ja korraga märkasin, et rida, kus istusin, oli üsna ebatavaline. Iga kord, kui mina naersin, kummardus rida lipsustatud surmtõsiseid härrasmehi ettepoole, et vaadata, kuidas ja ennekõike ilmselt miks ma naeran. Seegi oli koomiline pilt. Ennekõike aga kõnekas pilt, mis ütles nii mõndagi nii Klemola äraspidise huumori kui ka Eesti teatrikülastajate statistilise keskmise kohta.

    Kokkola-tetraloogia pole nõrkadele. Sel on nii tema kodumaal kui ka Eestis arvukalt fänne, kes hindavad seda kui sotsiaalselt vahedat, tugevalt musta varjundiga komöödiat, mis kriibib valusasti hinge ja millel on isegi teatav kultuslikkuse maik man — pälvis ju tema autor koguni maineka Olavi Veistäjä auhinna. 2004. aastal Tampere teatris esietendunud lavastust on nimetatud liigutavaks, julgeks, targaks ja pööraseks. Samu epiteete võinuks kasutada ka Endla lavastusest kõneldes, kuid tean siiski paljusid, isegi oma lähiringist, kelle meelest see oli labane ja arusaamatu. Oli neidki, kes poole etenduse pealt tulema tulid. Kokkola-lood on vastuolulised, nagu seda on ka nende tegevuspaik, Kokkola väikelinn.

     

    Vastuokslik Leea Klemola

    Ega autor ja lavastaja Leea Klemolagi mingi papist plika ole. Ta ilmus Soome teatripilti pärast Teatterikorkeakoulu lõpetamist 1991. aastal ja tekitas kohe elevust nii laval kui ka oma eraeluga. Meedias on olnud hiljem juttu nii tema kunagisest tabletisõltuvusest kui ka üüratutest võlgadest. Siinkirjutajal on olnud õnn näha Leea Klemola kehastatud Hamletit Aurinkoteatteris. Küllap algas Klemola mäng sugude segamisega juba siis, tollest „Hamletist”.

    „Kokkolasse” on sisse kirjutatud, et naisšveitser Marja-Terttu Zeppelini peab mängima mees. Soomes on teda kehastanud Heikki Kinnunen; Pärnu Endlas mängib Marja-Terttut Andrus Vaarik. Tetraloogia neljandas osas lisandub järsku autori nõue, et Marja-Terttut terve elu armastanud vanameest Vili Tiippanainenit, keda siiani on mänginud ikka mees (Endlas Jüri Vlassov), peab seekord kehastama naisnäitleja (Kadri Rämmeld). II vaatuses selgub ka, miks see seekord ainuvõimalik on. Et mitte üllatust rikkuda, ei saa ma rohkem avaldada, kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et sellised keerdkäigud ei esine Klemolal kunagi lihtsalt efekti pärast.

    Martti Piano Larsson — Sepo Seeman, Vili Autio Tiippanainen — Kadri Rämmeld ja Marja-Terttu Zeppelin — Andrus Vaarik.

     

    Äraspidiseid näitlejavalikuid on Klemola loomingus ennegi olnud. Nii näiteks pani ta ühe oma varasema näidendi „Jessika — vabana sündinud” 12-aastast peaosalist Jessikat mängima 62-aastase Auli Poutiaineni. Võib juurelda, mida see kõik tähendab, miks see Klemolale vajalik või huvipakkuv on. Nii see, et mehed mängivad naisi ja naised mehi, kui ka see, et noort mängib vana ja vastupidi, on teatris mitmeti vabastav võte, mis tõendab taas, kui avar ja mänguline kunst teater oma olemuselt on. Ja kui väga on lavastaja Klemola tahtnud neid piire proovile panna. Vahel, nagu nüüd Vili Tiippanaineni puhul, on põhjus praktiline. Aga mitte iga kord. Võiks peaaegu öelda, et see on Klemolale diskreetsuse ja taktitunde küsimus, vajalik selleks, et sõnumit võimendada ja hea maitse piire nihutada. Et ei peaks loobuma ühestki hullust, jaburast või koguni võikast ideest, samal ajal hea maitse piiridesse siiski ära mahtudes. See on Klemolale omane õrnus ja hoolivus, püüd näitlejat ja publikut mitte piinlikku olukorda asetada.

    Klemola loomingut tundvad inimesed võiksid nüüd ehk küsida, mis taktitundest saab üldse rääkida roppude, intsesti või muude äärmuslike seksiteemadega tegelevate tekstide puhul. Aga see ongi Klemola loomingu suurim paradoks. Kui vaevuda kaevuma sügavale teksti sisse ja pideva vittuilemise alla, kui taluda ära pealispindne jõhkrus ja murda end mõtte ehk teatrikeeli teise plaanini, siis räägivad Klemola näidendid ennekõike armastuseigatsusest, üksindusest, väikelinnatusast, vananemisest, surmahirmust ja, ning ennekõike, absoluutselt vääramatust lootusest õnnelikuks saada. Need näidendid on peaaegu nagu ülemlaul inimlikule empaatiale, sõnatu appikarje möödakihutavale edukale maailmale. „Edukus on parim kättemaks,” ütleb üks mu lemmiktegelasi Intijani Mikkola (Priit Loog) „Arktilistes mängudes”.

     

    Lõputu õudus pluss õudne lõpp

    Teater on suur mängimine, seda ei maksa kunagi unustada. Publik on suuteline väga kiiresti mis tahes mängureeglid omaks võtma ja nendega leppima. Võis ju olla, et „Kokkola” esietendumise ajal Endlas oli sensatsioon, et Andrus Vaarik mängib naist, aga juba õige varsti pärast etenduse algust lepiti, et see Marja-Terttu on lihtsalt selline väheke mehelik vanem naisterahvas. Kusjuures tuli meelde ka, et täpselt sellist naist on Soome laeval nähtud, samasuguste põrsablondide hõredate keemilistega ja umbes samas joobeastmes.

    Järele mõeldes on selge, et palju magedam ja olmelisem ja isegi rõvedam oleks, kui seesugust Marja-Terttut kehastaks naisnäitleja. Mees võib selle tegelaskujuga teha hoopis jõledamaid tempe, lubada endale palju enamat, näiteks tolgendada roosa atlasrinnahoidja väel ringi. Kui naisnäitleja kehastuses võiks vaatepilt mõjuda võikalt, pehmendub olukord mehe vahendatuna koomiliseks ja seeläbi talutavaks. Teate ju küll seda klišeed, et paneme aga mehele kleidi selga ja suured tissid ette ning eeldame, et juba ongi naljakas. Enamasti ei ole, on lihtsalt labane. Ent ka sellele klišeele teeb Klemola oma näidenditega otsa peale, andes mõista, et kleidiga mehel või vuntsidega naisel võib laval olla sootuks sügavam tähendus. Veelgi enam, ühel hetkel ei ole sool enam tähtsust, meie ees on lihtsalt inimesed, kes tunduvad teatud olukordades koomilised ja kelle traagikale me kaasa elame.

    Endla Marja-Terttu meenutab küll väliselt Andrus Vaarikut, aga sellest pole midagi. Kuigi Klemola ise kasutab oma lavastustes parukaid ja naiste kehastatud meeste puhul ka vuntse, on mind võlunud Ingomar Vihmari julgus Vaarikule naiselikkusele viitavaid detaile mitte liigselt lisada. Hoopis vastupidi — kui Heikki Kinnuneni Marja-Terttu puhul on fotode põhjal aimatav siiski püüd „kaunis olla”, on eesti variandis kõik selline maha võetud. Meie Marja-Terttu ei näi üldse aduvat, mis on ilus ja mis mitte. Ja kas ei peitu siin mitte järjekordne paradoks? Kas pole mitte igasugune kaunidus rikutud, kui inimene sellest ise teadlik on ja oma teadmist varjata ei oska? Ja vastupidi ka — olete ju tähele pannud, kui palju annab inimesele juurde see, kui ta oma välisest võluvusest sugugi ei hooli?

    Marja-Terttu Zeppelin — Andrus Vaarik, Maura Zeppelin — Carita Vaikjärv, Martti Piano Larsson — Sepo Seeman, Harri Lömmarkki — Lauri Kink ja Arijoutsi Prittinen — Ago Anderson.

     

    Näidendis räägitakse mitmel puhul karismast. See on justkui miski, mis Marja-Terttul on olemas, see seletamatu miski, mis annab talle usu, et ta võib musabisnises edu saavutada, kuigi ei oska laulda. See on see, millesse mitmed teda ümbritsevad mehed aastate jooksul kiindunud on olnud. Ja nõnda saab ka karisma kui selline hoopis selgema tähenduse — karismal ei ole välise kaunidusega vähimatki pistmist ja karismat ei taju inimesed ühtemoodi. Meenub mind vist enim naerutanud stseen „Kokkolast”, kus purjus Marja-Terttu, suured roosad alukad rebadel, peldikust välja tuleb, prožektorivalgus kumamas läbi kõvaks lakeeritud rullisoenguks sätitud hõredate blondide juuste — jah, siis olid Vaarikul veel juuksed! Jällegi: ma olin seda juba kusagil näinud. Oli homeeriliselt naljakas ja samas kohutavalt kurb. „Arktiliste mängude” plakatil on Vaarik küll parukaga, kuid õnneks lavale see ei jõudnud. Sest selline ilma juusteta, surma ihalev vana naine mõjus märksa valusamalt: olgu elamise õudus kui lõputu tahes, lõpp on igal juhul õudne.

     

    Jääle minnakse jääma

    Leea Klemola kutsus esimeses lavastuses kaasa tegema oma kaheksa aastat noorema venna Klausi (kes on olnud alates teisest Kokkola-näidendist Leea kaasautor) ja tema kaks sõpra, Jussi Rantamäki (Arijoutsi) ja filmirežissööri Juho Kuosmaneni (Lömmarkki). Nii et kui Lömmarkkist on „Arktiliste mängude” ajaks saanud filmirežissöör, siis tuleneb see üsna ilmselt sellest, et tema kehastajast Kuosmanenist sai filmirežissöör natuke enne teda. (Kuosmaneni Eesti osalusel valminud koostööfilm „Kupee nr 6” jõuab detsembris meie kinodesse.) Klemolad, Kuosmanen ja Rantamäki on ise Kokkolast pärit, millega on osaliselt seletatav ka nende lugude hingeminevus: kui jutustada väga ausalt millestki nii isiklikust, millestki, mille oled läbi elanud ja endas lõpuni kannatanud, puudutab see tingimata ka teisi. Sest lõppkokkuvõttes pole inimlikes läbielamistes midagi originaalset, need on meil kõigil ühesugused.

    Ei Klaus Klemolal, Jussi Rantamäkil ega Juha Kuosmanenil olnud „Kokkolas” lavale astudes varasemat näitlejakogemust ega -koolitust. Kasutada teatrilaval „inimesi tänavalt” oli tollases soome teatripildis harukordne ja uudne. Ka see fakt haakub takkajärele „Arktiliste mängudega” — Lömmarkki kasutab oma filmides nimelt eluheidikuid. Kui see alguses võiski olla kokkuhoiu pärast, siis näidendi tegevusajaks sai elule allajäänute näitlejateks ülendamisest „filmiuuendus”, mis Lömmarkki kuulsaks tegi. Arijoutsi ütleb: „See tema film mõjub justkui kahes suunas. See mõjub nendele inimestele, kes seda näevad, aga sellel on tohutu mõju ka nendele, kes Harriga koos töötavad. Nad muutuvad. Nad muutuvad päriselt.“

    Need kolm meest, Piano Larsson (Sepo Seeman), Arijoutsi Prittinen (Ago Anderson) ja Harri Lömmarkki (Lauri Kink) pärinevad justkui Kokkola edukamast kihist. Veelgi enam, jäetakse mulje, et nad on väikelinnast välja murdnud, ei kuulu enam päriselt sinna. Ent Klemolate näidendite tegelastele iseloomulikku headust kannavad nad edasi — hoolitsevad Piano eestvedamisel endiselt kõiksugu eluheidikute eest ja reageerivad kohe, kui keegi abi vajab. Väga värvikalt illustreerib seda peaaegu kõikide tegelaste reaktsioon Vili avalikustatud kohutavale faktile, et Marja-Terttul on tükk rinnas. Vili võtab selle jutuks mitmel puhul ja enamasti on teiste meeste reaktsioon ühene: „Kas ta mammograafias on käind?” või „Peab ta kiiresti mammograafi saama.” Ma pole kindel, et kõik mehed üldse teavad, mis see mammograaf on, saati siis oskavad sel moel reageerida. Aga selle näidendi tegelased pole allaandjad, nad on olukordade lahendajad, vastutuse võtjad ja hoolitsejad.

    Kõik, mis on nendega vahepealsete aastate jooksul juhtunud, on äärmiselt kõnekas. Kusagilt tekstist jääb kõrva, et Maura pole seitse aastat ja neli kuud joonud — järelikult peab Eestis lavastamata tetraloogia kolmanda näidendi „New Karleby” sündmustest olema möödas umbes seitse aastat. Selle aja jooksul on osa meile tuttavaid tegelasi oma elu jõuliselt uuele rajale pööranud. Lisaks Lömmarkki filmikuulsusele on Piano, Arijoutsi ja Maura joomise maha jätnud. Pianol ja Arijoutsil näib olevat isegi raha. Nad kõik on juba harjunud oma uue elukvaliteediga, kui Gröönimaalt plartsatab tagasi Marja-Terttu, ainus, kes hakkab mingis mõttes alla andma. Ta on pettunud Gröönimaas, kus heaoluühiskond oma suures hoolekandehüsteerias ei lase kohalikel enam traditsioonilisel moel elada ega surra. Neid püütakse muudkui ära päästa — haiglasse või vanadekodusse toimetada.

    Marja-Terttule on ka kliima soojenemine täiesti isiklik probleem, mitte võimalus plakatiga vehkida ja tõmmata endale tähelepanu väitega, et peame mõtlema oma lastelaste tulevikule. (Sama teema oli olulisel kohal juba ka näidendis „Külmale maale”.) Temale, kes ta igatseb külma, on juba praegu igal pool liiga soe, juba praegu on põhjamaal liiga vähe jääpanku, kuhu inimene võiks minna ja kuhu ta võiks jäädagi. Kaunis kujund: jääle minnakse sinna jääma, mitte surema.

    Marja-Terttu Zeppelin — Andrus Vaarik.

     

    Nõnda käib see näidend läbi ka olulised globaalsed teemad. Teeb seda loosungiteta, peaaegu möödaminnes. Lõppkokkuvõttes tahab ju Marja-Terttu peatada Golfi hoovuse ainult selleks, et tal endal oleks üks pisike jääpangake, kuhu minna ja jääda — tal pole üldse kavas kogu maailma ära päästa. Veel üks paradoks: isiklik mure puudutab palju rohkem kui ülemaailmne tragöödia. Aga isiklikust hädast tingitud muutus võib vallandada protsessi, mis lõpuks päästab ka maailma.

    Lõpuks leiab Marja-Terttu selle maailma kõige külmema paiga üles oma tütre süles. Kui see pole kuradima traagiline, siis ma ei tea, mis üldse on.

     

    Lugu Aafrika tähniliste hüäänide elust jäi tegemata

    Ingomar Vihmar on nüüdseks Endlas lavastanud kolm lugu Klemolate tetraloogiast: „Kokkola” (2007), „Külmale maale” (2010) ja nüüd siis „Arktilised mängud”. Vahele jäi nelikteose kolmas osa „New Karleby”, kus Piano Larsson naaseb Kokkolasse pärast seda, kui uue ühiskonna ehitamine Gröönimaal on neil Marja-Terttuga nurjunud ja nende abielu purunenud. Varasemate osade värvikat tegelaskonda täiendavad selles loos võõrtöölised Aafrikast — tähnilised hüäänid.

    Endlas jäi „New Karleby” tegemata arvatavasti kahel põhjusel: sealt puudub tetraloogia keskne ja kahtlemata värvikaim tegelane Marja-Terttu ning kogu kolmas lugu on väidetavalt ka kõige segasem. Ja pole kindel, et eestlased tahaksid vaadata näitemängu, mis räägib Aafrika tähniliste hüäänide elust. Juba teine näidend, „Külmale maale” jäi (vähemasti Eestis) esimesega võrreldes arusaamatumaks ega olnud ka nii vaimukas, pannes kohati proovile isegi andunud fännid. Sealgi läks tegelaste galerii ehk liigagi värvikaks, alates grööni koerast ja lõpetades neandertallastega. Loo sügavustes avanes küll Marja-Terttu traagiline katse põgeneda oma tunnete ja seksuaalsuse eest, aga see jäi vaatajale siiski mõnevõrra kaugeks. „Arktilised mängud” on aga taas kirgas, vaimukas ja tark, võib-olla isegi parem kui „Kokkola”.

    Vestlusest ühe näitlejaga koorus välja, et tema arvates rapsisid ja sahmisid nad „Kokkolas” liiga palju. Ehk ongi tõsi, et „Kokkola” oma uskumatult julmade naljade ja uudsusega vaimustas tookord niikuinii, naerutas niikuinii ja tundus vist veel jaburam, kui tegelikult oli, sundides ka näitlejaid otsima abi rohkem välistest väljendusvahenditest, kogu aeg midagi tegema ja kõike kuidagi pakendama. „Arktilised mängud” on lavastuslikult ja mängulaadilt napim — ja seda võimsam.

    Ingomar Vihmari tugevus lavastajana on, et tal jätkub julgust otsida absoluutset nulli, mitte midagi värvida, mitte millelegi hinnangut anda, usaldada maksimaalselt teksti mõtet. „Arktilistes mängudes” pääseb mõjule ansambel, kus kõik mängivad võrdselt sama lugu, ja ometi joonistub läbi välise koomika välja ka iga tegelase isiklik väline koomika ja sisemine traagika. Mitte keegi ei jää varju ja mitte kedagi pole ausalt öelda õiglane esile tõsta. Aga ma kavatsen teha siiski veel ühe erandi.

    Intijani Mikkola (Priit Loog) on uus tegelane, keda varasemates lugudes pole. Pealispindse kirjelduse järgi on Intijani tõeline eluheidik. Ta on samuti endine šveitser, elab Vili juures ja magab põrandal madratsil. Tal on kõnedefekt ja ta on olnud kümme aastat armunud abielunaisesse, kes vaese Intijani lõpuks ikka hoopis kolmanda mehe pärast maha jätab. Piano ütleb ühes kohas Intijani ja Vili kohta: „Me peame arvesse võtma, et te olete idioodid.”

    Kõige selle juures on tohutu rõõm näha, et Priit Loog sai oma sisemise looma lõpuks ometi lavale lahti lasta ja see kulmineerus publikult marulise aplausi teeninud võimsa räpiga. Võib-olla pole küll see kõige õnnestunum iseloomustus, sest tegelikult ei tee Loog seal laval midagi. Lihtsalt on. Väga kohal, väga aus ja vahetu. Kardetavasti on tema ilusa musklimehe ampluaa nüüd igavesti minevik. Intijani pani igatahes ootama: mida kõike see mees veel mängida suudab ja tulevikus mängib?

     

    Kokkola on kokkulepe

    Mis koht see siis ikkagi on, see saadana Kokkola, mille üle õde-venda Klemolad armutult irvitavad ja südames nutavad ja mis mitte kedagi jahedaks ei jäta?

    Veel üks pildike teatripublikust. „Arktiliste mängude” vaheajal suitsetavad kaks keskealist prouat puhveti rõdul. Üks ütleb tõsiselt: „Ma olen seal Kokkolas olnud.” Ja teine noogutab asjasse pühendatu mitmetähenduslikku noogutust. Võib-olla oligi ütleja tolles Soome rannikulinnas käinud, aga minu kõrvus kõlas öeldu pigem filosoofiliselt. Nagu poleks mõeldud geograafilist kohta, vaid pigem Kokkolat kui üht teatavat elukeskkonda. Kus elu voolab tasases tempos omasoodu ja kus tundub, et üksikindiviidist ei sõltu midagi. Kohta, mis on jõuetuse võrdkuju. Ja ometi ka oludega mitteleppimise võrdkuju.

    Oleks see vaid nii lihtne. Järjekordne paradoks peitub selles, et päris-Kokkola pole tegelikult mingi mõttetu ja umbne „depressiivne väikelinn”, ei. Kokkola on merelaheäärne kaunis linnake, lummav nagu kõik veeäärsed linnad. Sarnaneb väliselt tegelikult päris palju Pärnuga. Aga need, kes Klemolale rahu ei anna, on Kokkola inimesed. Sest siit läheb üpriski primitiivne veelahe — nende inimeste vahel, kel on töö ja raha ja suvilad mere ääres ja autod, ning nende teiste vahel, kel seda pole.

    Eks me kõik ju tahaksime võidelda ebavõrdsuse vastu ühiskonnas. Küllap enamik meist. Vähemasti tahaksime, et keegi võitleks seda võitlust meie eest, sest me ise praegu ei saa. Pole aega ja… Aga me tahaksime küll, et kõigile jätkuks toitu, et kõigil oleks tööd, katus pea kohal ja kõrval keegi, keda armastada. See pesupulbrireklaamilikult primitiivne lause ei aita muidugi mitte kedagi. „Osta meie pesupulbrit, sest see peseb kõige paremini” pole sõnumiks piisav. Nagu mitte ka „Anna pool oma rahast vaestele, sest sul on see üle”. See ei pane kedagi mõtlema, isegi mitte seda inimest, kellele seda öeldakse. Aga Klemola tekstid oma kurioossuses ja absurdsuses suudavad mõttemägesid õiges suunas nihutada.

    Kummaline kokkusattumus, et „Arktilised mängud” jõudis Eestis koroona tõttu lavale vahetult enne kohalikke valimisi. Lisaks sellele, et näidendis antakse kohalikest valimistest päris groteskne pilt, võib see panna meid ka mõtlema, mille poolt me siis tegelikult tahame hääletada. Mitte kelle, vaid nimelt mille poolt.

    Üks kummaline asi on veel. Räägitakse vaktsineerimisest — et keegi on vaktsineeritud ja keegi pole. See tundub peaaegu liiga otsese viitena praegusele ajale. Kuid „Arktilised mängud” pärineb koroonaeelsest ajast (esietendus Tampere Teatris 4. IX 2019). Teksti lugenuna tean, et vaktsineerimise teema on pärit autorilt ega ole lavastaja lisandus. Nii et kui Klemolad pole teksti hiljem nende lausetega täiendanud, on nad kõigele lisaks veel ka prohvetid.

     

    Šveitserite vennaskond

    Väga ilmekas kujund on Vili Tiippanaineni (Kadri Rämmeld) loodud šveitserite vennaskond. Vili, nagu ka kõik teised tegelased näidendi-Kokkolas, ei kavatse niisama alla anda. Vennaskonda on vaja, sest Kokkola linnaplatsi ääres asunud ravintola’d on kõik kinni pandud ja šveitserid ilma tööta jäänud. Tõepoolest, üllatume, tänapäeval ei ole ju enam eriti šveitsereid! Millal šveitserid ära kadusid? Miks me ei märganud? Ma ei usu, et Soome ühiskonnas sai šveitseritel olla nii määrav roll nagu kunagises Nõukogude Eestis. Siin olid nad ju lausa kuningad. Kui polnud liigset kolmekat taskus (aga mõnel pool läks rohkemgi vaja) või polnud šveitser isiklik tuttav, võis juhtuda, et lõbujanus inimesel tuligi jääda restorani ukse taha pikka järjekorda konutama. Šveitserite kui kaduva ameti pidajate traagika on Eestis ehk kõnekamgi kui Soomes.

    Intijani Mikkola — Priit Loog ja Vili Autio Tiippanainen — Kadri Rämmeld.
    Gabriela Urmi fotod

     

    Nagu Kokkola-lugude tegelased üldse, ei vaeva Viligi ennast kahetsemise ega enesehaletsusega. Tuleb edasi elada. Ja nii üritab ta ehitada kaduva maailma varemetele midagi muud — ta loob šveitserite vennaskonna, millest püüab teha ka poliitilist parteid ja seista kuidagigi mingite väärtuste eest. Jah, meile tundub tema võitlus tobe ja mõttetu, aga kui vaatenurk ümber paigutada ja vaadata nii-öelda Vili perspektiivist, pole seal midagi tobedat. Tema elu armastus Marja-Terttu on üle pikkade aastate tagasi. Mis sest, et ta on esmakohtumisel sigalakku täis, et tal on näos külmakahjustused ja ta on neid püüdnud ravitseda, teipides endale näkku elusa hamstri.

    Lugedes kavalehelt, et Vilit kehastab Kadri Rämmeld, tekkis mul palju küsimusi. Miks? Kuidas? Ent Rämmeld loob uskumatult veenva kidura vanamehe. Vili reibas ettevõtlikkus, tema vapper võitlus oma väärikuse eest ja tema suur kurbus, see kõik liigutab ja naerutab. Kadri Rämmeldi peas on lavastuse ainus parukas, kuid tundub, et sedagi pole vaja, see ainult segab.

    Elu on traagiline ja koomiline ainult kõrvaltvaataja jaoks. See, kes püüab ellu jääda, hakkama saada ja edasi liikuda, valib enda meelest kõige paremini nende võimaluste vahel, mida antud hetk talle pakub.

    Ah jaa, see Marja-Terttu musabisnisesse minek. See jäi nüüd rääkimata. Aga las ta jäädagi. Nagu Intijani ütleb: „Kui päkapikke kuuled, siis sky is the limit.”

  • Arhiiv 19.11.2021

    TÖÖ KUI EESTI KULTUURI ALUSTALA

    Jüri Kass

    „Sandra saab tööd”. Režissöör ja stsenarist: Kaupo Kruusiauk. Operaator: Sten-Johan Lill. Kunstnik: Tiiu-Ann Pello. Kostüümikunstnik: Anu Lensment. Monteerija: Kaie-Ene Rääk. Helirežissöör: Horret Kuus. Produtsent: Anneli Ahven. Osades: Sandra — Mari Abel, Tiina — Kaie Mihkelson, Tiit — Raimo Pass, Edvin — Henrik Kalmet, Paul — Jarmo Reha, Nissik — Hendrik Toompere jr, Hambakliiniku töötaja — Tiina Tauraite, Tõnis — Alo Kõrve jt. Mängufilm, värviline, 96 min. ©Kopli Kinokompanii. Esilinastus 21. IX 2021.

     

    „Kuule, lähme teeme selle kõige kurva peale nüüd ühe tantsu, eks,” sõnab ülemus pärast peomeeleolus edasi antud koondamisteadet Sandrale. „Aitäh, ma praegu ei soovi,” vastab füüsikadoktor resoluutselt ja hakkab asju pakkima. Kaupo Kruusiaugu debüütmängufilmi „Sandra saab tööd” avaakordiks on laboriukse sulgumine. Iga lõpp on uue algus, ent kõrgelt kvalifitseeritud Sandrale kujuneb algus väsitavaks uste avamiste-sulgumiste jadaks. 

     

    Tee tööd, siis tuleb ka armastus

    Tõenäoliselt mäletab igaüks oma lapsepõlvest südamlikku tädi või vanaonu, kes juba lasteaias osavõtlikult teie potentsiaalsete karjääriplaanide kohta uuris. Sünnist saati kõrvus kumisev küsimus „Kelleks sa saada tahad?” on eesti kultuuris sama sümboolse tähendusega kui „Tõe ja õiguse” kurikuulus deviis „Tee tööd, siis tuleb ka armastus”. Avalikkuse ees võime Andrese pimeda sihikindluse üle ju nalja visata, aga nii mõnigi meist oleks valmis Vargamäe peremehe kombel labida järele haarama, kui see teda vaid elus edasi aitaks. Meie taltsutamatust tööarmastusest (või -kohustusest) annab aimu juba keelekasutus: elutöö, juhutöö, kirvetöö, tööaruanne,  töödistsipliin, töötu. Eesti õigekeelsussõnaraamatu selgitusi töö eri vormide kohta võiks pikalt ette lugeda. Olgu valitud eriala meie enesemääratluse kese või vältimatu päevaplaani osa, ühel või teisel moel siblime kõik tolle kolmetähelise sõna mõjuväljas.

    Sandralt pole tõenäoliselt keegi kunagi hoolival hääletoonil tema tulevikuplaanide kohta uurinud. See, et tütar sammub teadlasest isa jälgedes, pandi pere profiili arvesse võttes paika juba lapse ilmale tuleku hetkel. Sandra ema Tiina (Kaie Mihkelson) näikse esindavat perekonna ainsat lüli reaalsusega, ent küllaltki kiiresti saab selgeks, et tegelikkuses ei tunne perekond Mets teist maailma peale teaduse. Ehkki maneeride poolest võiks Sandrat pigem võrrelda „Väikese Joe”1 või „Toni Erdmanni” kangelannadega, on naine oma rada rühkinud Eesti legendaarseima töönarkomaani Vargamäe Andrese visadusega. Keegi ei ole teda aga ette valmistanud teaduse- või akadeemilise maailma väliseks eluks. „Ma olen elu aeg kõik õigesti teinud, aga ma pole mitte midagi vastu saanud,” sõnab Sandra keset tööotsingute kadalippu. „Võib-olla ei saagi midagi vastu,” ühmab stiilne sari-iduettevõtja Edvin (Henrik Kalmet), kelle jaoks ebaõnnestumine on elustiil. Vähemasti ei leiuta ta parajasti jalgratast, vaid tegeleb päevapoliitikaga haakuvalt elektripakkujate kaardistamisega.

    „Sandra saab tööd”, 2021. Režissöör Kaupo Kruusiauk.
    Sandra — Mari Abel ja Edvin — Henrik Kalmet.

     

    Sandrale on start-up’i-maailma „kuku läbi ja proovi uuesti”-mentaliteet võõras. Pigem on ta ette valmistatud eelmise sajandi karjäärimudeliks, mil amet omandati kogu eluks ja mõisted nagu „elukestev õpe” või „pehmed oskused” polnud veel sündinud. Tänapäeva ühiskonnas, kus enesemääratlemine toimub paljuski läbi valitud elukutse, on karjäärialased vastulöögid kõigile rasked taluda. See, kuidas Sandra tagasilöökidele vaatamata otsinguid jätkab, väärib tegelikult tunnustust. Pesuehtsa teadlase visadusega sammub ta väärikalt läbi assistendipositsioonide ning töötukassa bürokraatiakadalipu. Kord visatakse Sandra teadlase, sekretäri, siis jälle uurija kingadesse. Valdkondadevahelise pendeldamise tõttu on filmile ette heidetud liigset laialivalgumist. Kolleegidega nõustudes võib öelda, et tõenäoliselt polegi uurijate või iduettevõtjate vahel otsest seost, küll aga illustreerivad eri olukorrad ilmekalt, millistesse äärmustesse ollakse valmis töö leidmise nimel langema. Oma olemuselt on „Sandra saab tööd” ju ennekõike omanäoliste sketšide bukett, mis kuvab meile humoorikalt kõikvõimalike isemoodi töökollektiivide olemust.

     

    Kontoriühiskonna peegeldused filmis

    Töökultuuri kujutamine ei ole meie filmitandril võõras. Tööka orjarahva kuvand saadab meid jätkuvalt varjuna ja sageli kannavad filmidki meid nigelatesse talumajapidamistesse või mõisnike hoovile. Filmidega „November”, „Mehetapja. Süütu. Vari” ja „Põrgu Jaan” kaasnenud sünge talupoegluse laine rõhutas eestlaste kui tööka orjarahva kuvandit. „Tõde ja õigus” tõi päevakorda vabade maaomanike katsumused. Sama veendunult kui saja aasta eest pühitseti kartulivõttu, suhtume täna iduettevõtlusesse. „Üks­sarviku” näol on see valdkond saanud isegi oma filmi. Draama „Võta või jäta” puudutas veenvalt Kalevipoegade karmi saatust. „Päevad, mis ajasid segadusse” kandis endas aga 90-ndate hedonismi ja ettevõtlikku oportunismi. Majanduse taustaga režissööri Kaupo Kruusiaugu isiklikest kontoriaastatest tõukunud2 „Sandra saab tööd” on enda kanda võtnud seni Eesti filmis põhjalikumalt lahkamata jäänud kontoritöö.

    Kontor peegeldab ühiskonna muutumist ja on eri ajastutel võtnud eri vorme. 1980-ndate korporatiivkontori­usk peegeldus ekraanil segamini kontorilaudades, suitsuruumi klatšis ja agressiivsetes ärivestlustes. Kuubikufarmide ajastu lõppu ennustas 90-ndate kultusklassik „Kontoriruum”3. Nullindatel sisenes ennekõike romantiliste komöödiate kaudu filmiturule oma kabinetti sulgunud külm boss bitch, kellele karjäär oli vähemasti sama tähtis kui armastus. Praegu sagivad inimesed jõusaaliga varustatud tööruumides ning läks vaja pandeemiat, et mõista kodukontorite efektiivsust. Taeva poole pürgivad tornmajad kerkivad aga endiselt, vähemasti siin, Tallinnas. „Sandra saab tööd” tabab oma minimalistliku värvigamma ja arhitektuurilise filmikeelega kontorite kunstlikku ja kõledat olemust. Kohati meenutabki Sandra tuhmi värvipaletti surutud maailm igavest kontorit. Isegi kodus ei tule Sandra välja ideaalse töötaja rollist, vaid istub tikksirgelt oma piinlikkuseni tolmuvaba korteri diivanil.

     

    Kriitikute turmtules

    Kõrgharitud spetsialistide ebastabiilne tööpõli ja krooniline alamakstus, hea tüdruku kompleks, tööotsingud, düsfunktsionaalne perekond ja üksildus on mõned temaatilised märksõnad, mida film oma pooleteisetunnise kestuse sisse mahutab. Ehkki film värskendab oma kaasaegse teemapüstitusega eesti filmikaanonit, on valdav osa „Sandra saab tööd” arvustustest olnud ometi pehmelt öeldes ebainnustavad. Ühelt poolt on tore, et vahepealne trend kodumaist filmikunsti pimesi kiita on lahtumas. Iseasi, kas „Sandra saab tööd” väärib sedavõrd julma piitsutamist. Postimehe arvustuse lõppakord kuulutas, et Sandra võib töötada, aga film ei tööta.4 Ning ehkki filmiarvustuse tsiteerimine pealkirja järgi liigitub sarnasesse klassi treileri põhjalt kirjutatud filmiarvustusega, ei saa mainimata jätta, et Sakalas troonis filmiarvustuse kohal hävitav pealkiri „Kodus on mugavam tukastada kui kinos”.5

    „Sandra saab tööd”, 2021. Sandra — Mari Abel.

     

    Kahtlemata leevendaks filmi kohati toppavat rütmi kiirem montaažikeel. Hingamispausid on vajalikud, aga aeglased olustikupildid ja stseenist stseeni korduvad autosõidukaadrid summutavad filmi kuiva huumori sageli sootuks. Seda vaatamata sellele, et taustal loob rütmi Kali Briis. Siin on šnitti võetud põhjamaiste meistrite Aki Kaurismäe ja Roy Anderssoni varasalvest. Andersson eelistab klassikalisele narratiivile sageli melanhoolseid sketše, mille ta tundlikult ritta seab. Kohatisele staatilisusele vaatamata on põhjamaiste vanameistrite misan­stseen ometi täis nostalgilist visuaalset prahti. Taustal ümiseb aastakümnetetagune muusika, keegi rüüpab konjakit, nukker paar tantsib tangot. „Sandra saab tööd” ei paku boheemlaslike baaride või sassis kodude visuaalset paeluvust. Ka ei ole siin 80-ndate korporatiivkontorite ületöötanud nikotiinisõltlasi või üle käte läinud kontoripeoliste nahaalset sarmi, sest isegi alkoholivinet vaadatakse läbi Sandra vaoshoitud silmade.

    Sandra eluvõõras olek lisab filmile kahtlemata omanäolisust. Ühel pool ebakindel ja paindlikkust nõudev maailm, teisel pool pedantne, raamides elav ja mõtlev inimene.  Sandra oli teinud enda sõnul kõik õigesti ja ka tulemus vastanuks soovitule juhul, kui ta elanuks vaakumis. Keskkonnaga kohanemine on inimese toimetuleku määrav faktor. Sandra vajakajäämised vastavates oskustes muudavad ta haavatavaks ja Mari Abel mängib selle haavatavuse tegelikult hästi välja. Paraku takerdub vaataja eneseirooniline muie just kohati raskesti tabatavasse rütmi. Siin on soovitud ühendada kaks vastandpoolust, kõigile hoomatav huumor ja tasane skandinaavia draama. Kahju, et sellest tekib dissonants, sest episooditi serveerib „Sandra saab tööd” võrratuid momente. „Mis te ise arvate?” ühmab Sandra tsenseerimata aususega hambakliiniku juhatajale (Tiina Tauraite), kui too uurib, kas Sandra näeb end ka viie aasta pärast Calcis. Teisel hetkel surutakse omaettehoidvale naisele peale meeskonnatööd. „Valmis!” hõiskab Sandra minut hiljem, ignoreerides täielikult oma kaaslasi. Omal moel on Sandra ideaalne töötaja, kes lihtsalt ei haaku tänapäeva sotsiaalse koodiga. Samamoodi nagu film ei haaku täielikult kõikide vaatajate koodidega. Iseküsimus, kas see saabki olla iga mängufilmi eelduseks.

     

    Rohkem ruumi eksperimenteerimiseks

    Väikese filmitootlusega riigis on iga linalugu paratamatult arvel ja võrreldes (sama pika tootmisperioodiga) lühi­animatsioonide või dokumentaalidega ei pea mängufilm publiku tähelepanu leidmise nimel kuigi palju vaeva nägema. Võib-olla on siin seos viimaste aastate publikueduga, aga kodumaiselt mängufilmilt oodatakse üha sagedamini laia publiku ootustele vastamist. Samamoodi näib filmitegijaid saatvat surve garanteerida õnnestumine, sest nii nagu ühiskonnas, ei näi ka kunstis olevat kuigi palju ruumi eksperimenteerimiseks, eksimiseks, veel vähem läbikukkumiseks. Mõningate mööndustega võib väita, et eesti mängufilmimaastiku kõige eksperimentaalsemaks nähtuseks ongi praegusel hetkel kontrakultuurist võrsunud „Õiglus” ja „Õiglus 2”, mille taga on amatöörtootja Aria Productions. Suured mängufilmitootjad sammuvad samas küll kvaliteetset, aga traditsioonilist ja temaatiliselt vahest ehk liigagi turvalist rada.

    Mõistagi on igal tegijal õigus ja isegi kohustus valida oma suund. Peab aga ka mõistma, et eksperimenteerimine ja riskide võtmine on filmivaldkonna arengu mõttes vähemasti sama vajalikud kui ennast juba tõestanud kunstilised valikud. Võrdluses mitmete hiljuti linastunud mängufilmidega on „Sandra saab tööd” valinud igal juhul märksa keerulisema tee. Tõsi, filmi rütm kiilub vahel kinni, veidi nagu Sandragi. Siiski toob see kuiv komöödia oma eripärase dünaamikaga eesti filmimaastikule värskust ja kaua igatsetud uusi tuuli. Iroonilisel kombel on pikk ootepingiaeg tulnud filmile ka kasuks. Samal ajal kui Pfizeri aktsiad lendasid kõrgustesse ja telefonirakenduste kaudu telliti koju tuhandeid burgereid, jäid sissetulekuta sajad tuhanded (liht)töölised, kellel ei ole kerge tagasi sadulasse hüpata. Töökaotusest ja töö olemusest kõnelev film haagib end kindlakäeliselt praeguse aegruumi külge, mil majanduskasvu laineharjal sõitjate kõrval on omajagu neidki, kes soovivad tunda, et kas või mõnel fiktiivsel tegelaselgi on töö leidmisega sama raske kui neil.

     

    Viited:

    1 Jessica Hausner 2019. Little Joe.

    2 Elise Eimre 2021. Persona grata Kaupo Kruusiauk — Teater. Muusika. Kino, nr 9
    https://www.temuki.ee/archives/3185

    3 Mike Judge 1999. Office Space.

    4 Andrei Liimets 2021. Sandra otsib tööd, aga film ei tööta. — Postimees 23. IX. — https://kultuur.postimees.ee/7345458/sandra-otsib-tood-aga-film-ei-toota

    5 Üllar Priks 2021. Kodus on mugavam tukastada kui kinos. — Sakala 12. X. — https://sakala.postimees.ee/7359404/kodus-on-mugavam-tukastada-kui-kinos

  • Arhiiv 19.11.2021

    ETÜÜD-FANTAASIA

    Jüri Kass

    Cantus firmus I

    Lä’äme kuuske kukkumaie, Kaselatva laulemaie, Emaleppa helkimaie, Lä’äme laia lehe peale! Kust me kolmi kokku saame, Hellad ühte helkimaie, Kullad kokku kukkumaie? Kuusik meie kohala, Varik meie vahela! Võta kirves kirjuvarsi, Terita tapper teravesse; Raiu kuusik kohalta, Raiu varik vahelta! Siis ep hellad ühte saame, Kullad kokku kukkumaie.1

     

    Kuna me kullad kokko saame, kuna me hellad ühte saame. Kullad kokko koppelisse, hellad ühte eenamaase. Kuusik on meie kohale, varvik on meie vahele, kesä meie keskelle. Viis meil versta on vahele, kuus kuiva jõgeda, seitse seisvad allikad, kaheksa kalamereda, üheksa emajõgeda, kümme künniväljasida. Sul on venda, mul on venda. Vennakene, hella venna, Ihu kirves kiiluvarsi, tee tapper tuli teräväs, raiu kuusik me kohalta, raiu varvik me vahelta, kesä meie keske’eltä.

     

    Siis me kullad kokko saame, siis me helläd ühte saame, kullad kokko koppelisse, hellad ühte eenamasse.2 Millal saame ellad ühte, Ellad ühte, kullad kokku, Ellad ühte einamaale, Kullad kokku kaare pääle? Viel on varviked vahella, Kenad kuused keske’ella. Sul on venda, uekene, Sul on venda, mul on venda: Ihu kirves, vennikäne, Ihu kirves, aljas mueka, Tie tapper tera tasane, Raiu varviked vahelta, Kenad kuused keske’elta — Siis mei saame ellad ühte, Ellad ühte, kullad kokku, Ellad ühte einamaale, Kullad kokku kaare pääle.3

     

    Fuuga I

    Mõnikord tundub, et meiega kõneldakse. Või et keegi vaatab meie poole või mõtleb meie peale. Nagu meile kunagi lapsena öeldi: „Jää nüüd ilusti magama, näe, kuu vaatab aknast sisse…” — „Ära löö lauda, laual on valus…”

    Kuu ikka ju vaatab, päike ikka piilub pilveservast, laual on tunded ja mänd kiigutab seal oma võimsat pead…

    Vahel tundub lausa, nagu keegi tahaks midagi öelda. Vares kraaksub hoiatavalt, küünlaleek hakkab äkitselt võbelema või siis nagu viipaks mõni lehekene või rohukõrs, kutsuks justkui lähemale ja tal oleks nagu midagi olulist ütelda.

    Tead ju küll, et ega see lehekene või kõrreke ise saa küll ennast kuidagi liigutada, et see on hoopis tuul, mis teda seal liigutab.

    Aga siis mõtled jälle, et miks just see lehekene selle tuule käes niimoodi liikus, aga mitte mõni teine. Ja miks ta just nüüd selle liigutuse tegi, kui sa parajasti tema poole vaatasid. Et võib-olla nad ikka näevad ja tunnevad ka midagi. Ehk nad ikka suudavad ka ise ennast kuidagi hoida, lastes ennast tuulel liigutada vahel rohkem, vahel vähem, nii nagu just vaja. Ja kui vaja, siis ka viibata või lehvitada ja anda kuidagi märku, miks mitte.

    Ja tulevad meelde ka need jutud või ka päris teaduslikud katsed, kus taimed tõesti nagu kuuleksid või mäletaksid. Ehk nad siis ka näevad ja tunnevad, kes teab. Miks nad ei võiks siis ka sulle midagi ütelda, teed juhatada või hoiatada, kõik need puud ja rohulibled, linnud ja loomad, tuulehood ja vihmasabinad. Tasub vaid märgata, kuulatada, tähele panna, mida nad teevad, kuhu nad lähevad, mis neil mõtteis — inimestel, loomadel, taimedel, liblikatel…

    Võib-olla sulle ei öeldudki midagi. See kõrrekene või lehekene, mis tundus sulle viipavat, oli võib-olla ammu juba ära kuivanud ega saanud kuidagi ise mingit sõnumit sulle läkitada. See võis sulle ainult tunduda. Tuul ainult liigutas midagi ja tekitas sinus mingi tunde, millegi äratundmise.

    Tuult on ikka, tuul on kogu aeg, me kõik elame ju õhus, oleme tuulte käes. Ehk siis peakski tähele panema, mida tuuled meile jutustavad. Võib-olla hoopis nemad kõnelevad millestki, liigutavad midagi, annavad millegi abil märku, kas või tühja kilekotti tänavanurgal kergitades või kuivanud lehti keerutades. Ja miks just tuuled? Võib-olla hoopis pilved või tähed, tähtkujud, planeedid?

    Märgid, tähendused ja sõnumid on kõikjal. Päike piilub sind pilveservast, Kuu vaatab läbi akna sinu poole. Kui sa neid kõiki märkama hakkad, siis oledki neist ümbritsetud, nende sees. Kõik kõnetavad sind, kõik räägivad sinuga. Ja ka sa ise võid märku anda, midagi ütelda, igaühega suhelda. Sinul on võim selle kõige üle, sest midagi muud ju ei olegi.

    Kui nii võtta, siis kõik ongi ju sinu pärast. Sina annadki sellele kõigele mõtte ja tähenduse. Sina oledki kõige selle tähendus ja otstarve, põhjus ja tagajärg, algus ja lõpp. Sina oledki selle maailma looja, hingestaja. Sa oled sellesse kõigesse sulandunud, sa oled selles kõiges, sa ise oledki see kõik. Sina oledki see maailm ja kõik, mis selle sees on. Ilma sinuta ei oleks ega juhtuks midagi.

     

    Stretto I

    Tegelikult pole üldse oluline, kas sulle midagi öeldakse, olgu see siis rohulible või lehekese viibutus või midagi muud. See olid ju ainult sina, kelles sellised tundmused või äratundmised tekkisid. Oluline on vaid sinu suhe, suhtumine. Loeb vaid see, kuidas sa seda võtad, mida see sulle tähendab.

    Keegi sai haiget, keegi solvus, keegi vihastus. Kahju küll. Nagu sa ise poleks kunagi haiget saanud. Nagu ise poleks kunagi solvunud või vihastanud. Ikka juhtub. Ega me ju tea, mida me teistele tähendame, mis tunded neis võivad tekkida või ongi juba tekkinud.

    Kui sa ise oled kellelegi haiget teinud, solvanud kuidagi või välja vihastanud, ilma sellest isegi aru saamata, siis see on kurb. See on löönud mõra, mida sa ei näe, ei oska näha ega mõista. Seda katkestust ei saa enam parandada. Keegi ei tule sulle seda ütlema, keegi ei räägi sellest enam ega saagi rääkida, sest see on läinud, see on möödas. Me ei tea, mida me kellelegi oleme tähendanud, mida meist loodeti, usuti ja arvati. Ja me ei saagi teada.

    Ja just samamoodi ei tea keegi ega saa ka kunagi aru sellest, mida me ise oleme pidanud läbi elama, taluma, päriselt, kohe algusest peale, sünnist alates, läbi lapsepõlve, läbi kogu elu. Kuidas see kõik on meid mõjutanud, kuidas see meid on muutnud, kuidas see kõik on pannud meid midagi kartma, tahtma, midagi tegema, mõtlema, arvama, hindama. Keegi ei tea seda kõike ja võib-olla ongi parem, et ei tea.

    Midagi ei saa juhtuda ega olegi juhtunud. Kõik on nagunii siin ja praegu. Kõik on tee, teekond, olukord, olemine. Kõik on. Küsimusi ei ole. Kes on, see tunneb. Keda pole, ei tunne midagi. Tee leiab teekäija. Teel pole lõppu. Keegi vaatab, keegi näeb. Las ta siis vaatab ja näeb.

    Midagi pole raisatud, midagi pole kaotsi läinud, millestki pole ilma jäädud, millegi pärast pole vaja kahetsust tunda, keegi pole süüdi, miski pole igavene ja kõik muutub nagunii.

     

    Fuuga II

    Siin me siis oleme oma enesekesksuses, hoides kinni viimasest kuivanud kõrrekesest, mingist õhu liikumisest või hägusast valgusekiirest, et millestki aru saada ja kuidagi mõista, mida meile ehk öeldakse. Ei saa ju olla, et meiega ei räägita, et meile ei pöörata tähelepanu, et me polegi olulised, ei tähendagi midagi.

    Ehk oleks parem olla mitte keegi, mitte kellegi jaoks, mitte mingis mõttes. Ehk poleks vaja ise endale tekitada probleeme, küsimusi, kahtlusi, kartusi, hirmusid, põdemisi. Miks peaks sel üldse olema mingit tähtsust või tähendust, mis kuhugi viib, mis midagi tekitab või põhjustab, tundub hea või halb, meeldiv või kahjulik, ilus või kole, kui see kõik on vaid meie endi tekitatud, loodud ja välja mõteldud?

    Ei tea tõesti ja kas peabki teadma ja kes üldse peaks teadma? Ehk ongi parem, kui ei tea, jääb vähem küsimusi. Kui arvad, et tead, siis eksid nagunii. Kui tead, et ei tea, siis eksid vähem. Imestada pole millegi üle.

    Kui midagi tahab tulla, siis võib seda lihtsalt jälgida. Võimalused ikka ju tulevad, seejärel on nad olemas ning siis nad lahkuvad. See on nende elu. Neid võib märgata ja tähele panna. Ja siis kas kasutada või lasta neil minna. Kahetseda pole midagi.

    Karta pole ka midagi. Enamus sellest, mida on kardetud, pole juhtunud ning juhtub pigem see, mida pole osatudki karta. Järelikult, pole vaja karta. Saab olla siin ja praegu. Me ju ei tea, mis kõik võib veel juhtuda. Eks siis näe.

     

    Stretto II

    Elu tähenduste keskel, semiosfääris, põhjustab rahulolematust ja ebameeldivusi, kuigi just seal me enamasti oleme ja katsume ka edasi elada. Tähenduste mõistmine laseb olla, suhelda ja tegutseda selles kultuuris, selles maailmas, kus neid tähendusi jagatakse ja mõistetakse.

    Ei saa küsida, mida miski tegelikult tähendab. Tähendus on alati omistatud millelegi kellegi poolt. Mingit tegelikku tähendust ei ole ega saagi olla. Tähendus on alati isiklik, unikaalne ja kordumatu. Märke saab edastada, kopeerida ja paljundada, nende tähendusi aga mitte. Märgid mõjuvad üksnes oma tähenduste tõttu. Kui ei teata märkide tähendusi, siis pole neil ka mõju.

    Tähendused on tegelikkusega väga lõdvalt seotud, need on alati isiklikud ja subjektiivsed ja need muutuvad pidevalt, nii nagu ka kõik mõtted, arvamused, väärtused, hinnangud, vaated, hoiakud jmt.

    Tähenduste mõistmine seob, ühendab ja piirab. Nende seest välja pääsemine näib olevat võimatu. See on nagu igavene ringlemine sansaaras, omadega puntras olemine, maatriks. See on lõks, millesse võib kergesti kinni jääda ja ärevusse sattuda. — Mida see pidi tähendama? Mida sellega öelda taheti?

    Võib-olla ei tahetudki midagi öelda. Igaühel on oma arvamus, oma ettekujutus ja teadmine, igaühel on justkui õigus. See on nagu leitsakuline padrik või tihnik, kus pole võimalik midagi selgesti näha ja kus ainult rabeled, higistad ja kannatad, vihastud ja solvud.

    Võib-olla ei peaks seda kõike liiga tõsiselt võtma. Ehk peaks kutsuma kedagi, kes suudab selle tihniku läbi raiuda, valgustada ja rahustada ning tühistada kõik need tähendused.

    Tähendustühjuse mõistmine eemaldab hirmud. Tähendused ei tähenda midagi, neil endil pole omaette väärtust ega iseseisvat olemist, selline arusaamine teeb vabaks. Tähendused tulevad ja lähevad ning muutuvad nagu pilved taevas; nad katavad ja varjavad ihu nagu rõivad ja loorid, aga nad ei püsi. Nad on meie endi ühine looming, me oleme nad omandanud, nad on meile omaseks saanud ja me usume neisse. Ei peaks kartma neid ettekujutusi ja väljamõeldisi, poleks vaja neist kinni hoida ega neid liiga tõsiselt võtta. Saab nad kõrvale heita, saab neist läbi näha.

    Keegi pole sulle midagi ütelnud ega vähimatki tähelepanu pööranud. Sa pole kuidagi olnud oluline ning sa võid ka täiesti olemata olla, miski sellest ei muutu, kõik jääb samaks. Küsimus, kuidas võtta, leiab vastuse. — Ära võta. Ära võta isiklikult. Lase olla, lase lahti, ole lahti. Kui sul on midagi ütelda, siis ole vait. Sellest võib saada puhas nägemine, suur arusaamine, selge mõistmine, kokku saamine ilma ennast selle sisse mässimata.

    Midagi teravat on vaja, et läbi raiuda see tihnik, see kuusik, see padrik; midagi ehmatavat ja äkilist on vaja näidata, et langeksid kõik loorid ja katted. Nii võib tekkida läbinägemine, läbi kostmine, kus pole enam mingit vahet selle ja tolle vahel, sinu ja tema ja nende kõigi vahel.

    Kolm-neli erinevat vaateviisi, suhtumist ja mõtlemist kokku ei kõla, ühte neid laulda ei saa. Me ei saa nendest kujunditest enam eriti hästi aru. Me ei mäleta enam täpselt neid sõnu, neid mõisteid, neid sümboleid, mida ometi öeldakse mitmel viisil, mitut moodi üle korrates. Me ei näe enam neid märke, mis sinna ihutud kirve varrele oli põletatud.

    Ikka juhtub. Pärimus säilib ka siis, kui muu on unustatud, kui meelde on jäänud vaid värsid, laulud, sõnad, mida jälle üle korratakse, sest nii ikka tehakse. „Seda tehke minu mälestuseks,” ütles keegi ju ka kunagi.4 Küllap see pidi siis olema tähtis ja õige, hea ja vajalik.

     

    Ostinato

    On üks iidne jumalate sõjariist, legendaarne ja võitmatu atribuut, mis nagu teemant lõikab ja läbistab kõike ning valgustab välgusähvatusena kõiksuse ülimat ja puhast olemust, peletades minema rumaluse ja teadmatuse.5 Veedades on selle müstilise relva nimi „vadžra”, seda hoiab jumal Indra ja selle valmistajaks on müütiline sepp Tvashtr.

    Vadžrat kujutatakse sauana, mille mõlemas otsas on harali teravikud, justkui avanenud õielehed. Seesuguseid asju võib näha ka assüüria Marduki käes, kreeka vaasidel hoiab Zeus midagi taolist, see näib olevat sarnane ka Thori haamriga ning mitmesuguseid võitmatuid relvi kohtab veel paljudes kultuurides.

    Esoteerilise budismi ehk vadžrajaana salajastes rituaalides on vasest või pronksist vadžra kesksel kohal. Ürg-buda Vadžradhara, kõigi teadmiste allikas, hoiab seda oma paremas käes. Selle mõlemas otsas olevad teravikud ei ole aga ähvardavalt harali, vaid on kokku tõmbunud ja sulgunud ning selle õielehtede tipud on ühendunud. Tantristlike õpetuste kohaselt annab vadžra meheliku algme, mis naiseliku algmega ühinemisel viib tõelisele mõistmisele ja lõplikule vabanemisele.6

    Uurijatel ei ole ometi üksmeelt, mida see nii oluline sanskriti sõna „vadžra” (वज्र, vajra) algselt pidi tähendama. Võib-olla tal polegi tähendust. Kui ta lõikab läbi kõik kütked, tühistab kõik tähendused ja valgustab välguna kõiksuse ülimat olemust, siis ta ise ehk ei saagi midagi tähendada.

    Kindel on vaid see, et samast tüvest pärineb soome-ugri sõna „va-sa­r(a)”.7, 8, 9, 10

    Vadžra stiliseeritud kujutis.Vadžrajaana tantristlikku rituaali kujutav mahāsiddha Ghatanpa messingist skulptuur (Tiibet, u 1600–1700). 
    Foto: Wikimedia Commons

     

    Cantus firmus II

    Seppikene sellikene, Tee mulle tinane tilli, Vala vaskine vasara, Hõbedaine otsukene, Keeda kulda keske’elle.11

    Viru seppa see vennike, Harju seppa see ainuke. Tee minule tinasta tillike, Vala mull’ vasesta vasara, Kellega pistaksin neid piigasid, Torgin külatüdrukuid.12 Mul on vallatu vasara, Kiimalikku kellakene.13 Näita tilli tüdrukule, Kuldanuppu noorikule, Vasarat vanamoorile.14

     

    Coda

    Aga, nagu soovitati tuntud kultusfilmis, siit jätka juba ise!

    Sapienti sat est.

     

    Viited:

     E 8257 (38) < Paistu khk., Holstre v. — Jaan Leppik-Punabu (1892).

    2 E 51438/9 (30) < Kolga-Jaani khk. — August Anni (1919).

    3 EÜS VIII 1754/5 (132) < Kuusalu khk., Kolga v., Pedaspää k. — K. Viljak & G. Vilberg < Joosep Kilström, 59 a. (1911).

    4 Luuka 22:19.

    5 Rysdyk, Evelyn C. 2019. The Nepalese Shamanic Path: Practices for Negotiating the Spirit World. Simon and Schuster.

    6 Williams, Wynne, Tribe 2011. Buddhist Thought: A Complete Introduction to the Indian Tradition. Routledge,  lk 219.

    7 Asko Parpola 2015. The Roots of Hinduism: The Early Aryans and the Indus Civilization. Oxford University Press, lk 63–66, 114.

    8 Parpola, Asko; Carpelan, Christian 2005. Edwin Francis Bryant; Laurie L. Patton (eds.). The Indo-Aryan Controversy: Evidence and Inference in Indian History. Routledge, lk 118.

    9 Douglas Q. Adams 1997. Encyclopedia of Indo-European Culture. Routledge, lk 112.

    10 vasar : vasara : vasarat ‘haamer’ algindoiraani *vaźra, vanaindia vájra- ‘Indra relv’; liivi vazār, vadja vasara, soome vasara, isuri vassaara, Aunuse karjala vazar, lüüdi vazarain(e͔), vepsa rhvl vazaraińe, saami veahčir. — Eesti etümoloogiasõnaraamat.

    11 H II 9, 428/9 (29) < Haljala khk., Vihula v. — J. N. (1889).

    12 E 40942 (15) < Hanila khk. < Karuse khk. — A. Reimann (1901).

    13 EÜS III 587/8 (50) < Kolga-Jaani khk., Kiriku v., Küti t. — P. Reisik & Joh. Simm < M. Jürisson, 70 a. (1906).

    14 H III 8, 729/30 (7) < Palamuse – Helene Maasen (1890).

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist