teater. muusika. kino > august/september 2002

TEATER

VASTAB INGRID AGUR
Vastab teatrikunstnik Ingrid Agur, kes on olnud Viljandi teatri "Ugala" kauaaegne kunstnik (alates 1964). Aastatel 1965-1994 oli Agur "Ugala" peakunstnik. 1931. aastal sündinud Ingrid Agur räägib oma keerulisest lapse- ja noorpõlvest - 1941-1947 ja 1949-1957 viibis ta küüditatuna Siberis. Veel meenutab Agur oma tööaastaid "Ugalas", loomingulisi õnnestumisi ja koostööd tema jaoks oluliste lavastajatega. Intervjueerib Katrin Nielsen.

GERDA KORDEMETS. KÕRGMÄESTIKU ÕHK ON HÕRK JA HÕRE
Teatrikriitik Gerda Kordemets analüüsib Jaanus Rohumaa lavastust "Võlumägi", mis jõudis Tallinna Linnateatris lavale detsembris 2001. Tegu on näitekirjanik Madis Kõivu instseneeriguga Th. Manni teosest "Võlumägi". Kriitik leiab, et lavaversiooni ei pea tingimata võrdlema Manni suurteosega, vaid saab vastu võtta ka täiesti iseseisva teatritõlgendusena. Jaanus Rohumaa lavastus on oma vooruste ja puudustega pigem Th. Manni romaani juurde juhatav, kui kirjandusteost ärakasutav teatrinähtus.

KADI HERKÜL. KOPENHAAGENI AHELREAKTSIOONID
Kriitik käsitleb jaanuaris 2002 Eesti Draamateatris esietendunud M.Frayni näidendit "Kopenhaagen" (lavastaja Mikk Mikiver). Kahe juhtiva tuumafüüsiku, Niels Bohri ja Werner Heisenbergi kohtumine 1941. aastal Kopenhaagenis ja seda käsitlev Frayni näidend esitab küsimuse: kas XX sajandi ilmselt suurim maanihe toimus 1941. Aasta septembris Bohri ja Heisenbergi kohtumisel? Vastust otsivad teadlased, näitekirjanik ja ka Mikiveri lavastus.

KIRJAD MINEVIKUST
6. veebruaril 2002 avalikustas Niels Bohri instituut oma koduleheküljel Niels Bohri saatmata jäänud kirjad Werner Heisenbergile. Ajakiri tutvustab paari olulisemat kirja ja kommentaare krijadele.

ANDRES KEIL. THEATRUM SANITATIS
Andres Keil arutleb Mati Undi lavastajaloomingu üle, lähtudes kahest Undi viimase aja olulisemast lavastusest - H. Pinteri "Majahoidja" (Rakvere Teater) ja A. Tðehhovi "Kirsiaed" ("Vanemuine"), mille eest Unt pälvis ka Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2001. aasta loomingu eest.

PILLE-RIIN PURJE. KUS ON, KUS ON KOMÖÖDIA SÜDA?
Pille-Riin Purje mõtiskleb teatris Vanalinnastuudio lavale jõudnud Tom Kempinski näidendi "Lahuselu" üle. Selles kaheinimesetükis teevad kaasa eesti tippnäitlejad Anu Lamp ja Romab Baskin - see partnerlus teeb ootuserksaks ja uudishimulikuks. Lavastuse üks peaosatäitja Roman Baskin on ka näidendi lavastaja. Kindlasti ei ole kerge olla korraga lavastaja ja lakkamatult laval viibiv osatäitja, puudu jääb kõrvalpilk saalist. Terviku vormistamine, rütmitäpsus jne kipub sellega kannatama, leiab kriitik.

PERSONA GRATA JAN UUSPÕLD
Jaanus Kulli tutvustab noort ja andekat näitlejat Jan Uuspõldu (s 1973), kes lõpetas 1998. aastal Lavakunstikooli ja töötab Eesti Draamateatris. Teatrirollide kõrval on ta kaasa teinud ka filmis, teleshow'des ja Soome teleseriaalis "Siberi geenius" (peaosatäitmine).

MUUSIKA

EVI ARUJÄRV. "TARK NAINE" JA PRÜGIKASTIPOEETIKA: HEAD ELU OODATES
14. detsembril 2001 esietendus Rahvusooperis "Estonia" Carl Orffi koomiline ooper "Tark naine" - teatri viimase aja väljapaistvaim lavastus. Evi Arujärv analüüsib Orffi muusikat, kiidab häid osatäitmisi ja väga leidlikku, praeguse Eesti kontekstis palju teravaid ühiskonnakriitilisi viiteid sisaldavat lavastust.

TEATRIJUTUD NEEME KUNINGAGA I "ESTONIA" JA "TARK NAINE" MÕJUKA ÄRILEHE VAATEPUNKTIST
Carl Orffi ooperi "Tark naine" lavastus äratas väga prestiizika Suurbritannia ajalehe Financial Times ajakirjaniku George Loomise tähelepanu. Tänu sellele ilmus ühes maailma loetavaimas väljaandes suurepärane reklaam Eestile ja meie ooperiteatrile. Loomise muljeid vahendab ja kommenteerib Anneli Remme.

MARE PÕLDMÄE. EESTI MUUSIKA PÄEVAD - MINEVIKUST TULEVIKKU
Eesti Muusika Päevad said alguse 1979. aastal. Eelkõige mängitakse festivalil uut eesti muusikat. Siin on toimunud läbi aegade arvukalt noorte heliloojate debüütesinemisi. Artiklis tutvustatakse eelkõige festivali (toimub Tallinnas 4.-10. IV) nooremaid - Kairi Kosk, Mirjam Tally, Timo Steiner (ka festivali kunstiline juht) Märt-Matis Lill, Lauri Jõeleht ja Ülo Krigul.

ANDRES PUNG. REIN LAULU BEETHOVENI-INTERPRETEERINGUD
Detsembris 2001 ilmus kirjastuse "Scripta Musicalia" vahendusel trükist Peterburi konservatooriumi muusikateooria professori Rein Laulu raamat "Seitseteist etüüdi Beethoveni muusikast". Rein Laul on kahtlemata üks prominentsemaid eesti muusikateoreetikuid. Tema põhilisteks uurimisvaldkondadeks on olnud Uus-Viini koolkond (eriti Schönberg) ja motiivi loogilised funktsioonid arenguprotsessis. Oma arvukates töödes on Rein Laul jätkanud vene muusikaanalüüsi koolkonna, eelkõige Leo Mazeli ja Viktor Bobrovski traditsioone. Samas on ta eesti muusikateooria koolkonna rajaja - tema õpilased on olnud praegused Eesti Muusikaakadeemia õppejõud professor Mart Humal, Margus Pärtlas ja Andres Pung. 1999. aastal ilmus eesti keeles Tartu kirjastuse "Ilmamaa" sarjas "Eesti mõttelugu" Rein Laulu esimene artiklite kogumik "Sissevaateid muusikasse", käesolev kogumik on teine eesti kelles ilmunuist. Raamat sisaldab 17 lühiartiklit Beethoveni loomingust, need ei ole rangelt teadusartikli stiilis, vaid palju loovamalt ja metoodilises mõttes vabamalt kirjutatud. Põhiliseks huviobjektiks on raamatus Beethoveni sonaadivormis loodud teoste temaatiline materjalö oma erinevate aspektidega. Artikli autor soovitab neid lugeda nii muusikutel kui ka mõnigase muusikalise ettevalmistusega muusikaarmastajatel, kes saaksid sel viisil hea ettekujutuse muusikasse süüvimise võimalustest.

MUSICA THEORICA - VANA JA NOOR TEADUS
Eesti Muusikaakadeemia professor Mart Humal on oma põhjalike ja viimistletud artiklitega olnud ajakirja "Teater. Muusika. Kino" üks püsivamaid autoreid. Möödunud aastal valis ajakiri ta ka oma laureaadiks. Käesolevas intervjuus räägib Mart Humal oma eriala probleemidest Eestis ja laiemalt, puudutades ka muusikateooria vahekorda teiste muusikavaldkondadega. Humal on eriti palju tegelnud Heino Elleri muusikaga, kuid uurinud samas ka Mart Saare, Cyrillus Kreegi, Eduard Oja, Eduard Tubina jt eesti heliloojate loopmingut. Viimasel aastakümnel on Humala huvide keskmesse tõusnud muusikateooria ja -analüüsi üldisemad metodoloogilised probleemid. Oma põhjalike teadmiste ja suure lugemusega on ta selle ala parim asjatundja Eestis.

EVI ARUJÄRV. "NÜÜD-MUUSIKA" JA ÜHEKSAKÜMNENDAD: VABAKS SAADA, ET UNELEDA
Kriitik Evi Arujärv arvustab "NYYD Ensemble'i" uut plaati, millel kõlavad Jüri Reinvere, Mart Siimeri, Mari Vihmandi, Toivo Tulevi, Erkki-Sven Tüüri ja Helena Tulve teosed.

KINO

ANDRES MAIMIK. JULMAD MÄNGUD VÕÕRAL TERRITOORIUMIL
Artiklis käsitletakse kolme 5.Pimedate Ööde filmifestivalil detsembris 2001 näidatud prantsuskeelset filmi :Laurent Cantet "Aeg maha" (Time Out/L'emploi du temps, 2001), Michael Haneke "Klaveriõpetaja" (The Piano Teacher/La pianiste, 2001) ja André Téchiné "Kaugel" (Loin, 2001).

MARIANNE KÕRVER. NOAGA APAATIA VASTU
Vaatluse all on Michael Haneke (sünd. 1942) kolm viimast filmi: "Funny Games" (1997), "Kood teadmata" (Code Unknown/Code inconnu,2000) ja "Klaveriõpetaja" (2001). Kriitik leiab kokkuvõttes, et Haneke ei jaga lahendusi ja seletusi oma filmides, ta kohtleb vaatajat kui võrdset partnerit ja nõuab temalt tema enda fantaasiat iga kaadri lõpetamiseks. Ilma vaatajata poleks ka nagu tema filme.

ARVO PESTI. SLAAVI VALGUSKIIR PÕHJAMAISELT PIMEDAS ÖÖS
Vaatluse all on Pimedate Ööde festivali aegu näidatud slaavi filmid Venemaalt, Ukrainast ja Horvaatiast. Olulisemateks peab kirjutaja Aleksandr Sokurovi filmi "Sõnn"(Taurus,2001), Kira Muratova tööd "Väikesed inimesed" (Minor People,2001) ja Dejan Acimovici "Kas on selge, seltsimees?" (Is It Clear, My Friend,2000).

HELI SARAPUU. LENINI SENIILNE LAPSEPÕLV
Pikem artikkel analüüsib Aleksandr Sokurovi(sünd.1951) viimast filmi "Sõnn" (Taurus/Telets, 2001),mis räägib Lenini viimasest eluperioodist, ja on nagu järg tema eelmisele filmile XX sajandi võimumeestest "Moolok" (Moloch, 1999) Hitlerist. Kriitik leiab kokkuvõttes, et Sokurov puhastab oma filmidega ajaloo müütidest ja paljastab sarkastilistes toonides isikukultuse kui libaideoloogia alustalad.

MEELIS KAPSTAS. SÜNDINUD MITTETAPJAKS
Artiklis analüüsitakse kahte filmi Shakespeare'i "Hamleti" järgi: Ilmar Raagi (sünd.1968) 34-minutist "Something is Rotten or All the Lies About Hamlet" (stuudiod "Kinomees" ja "Exitfilm", 2000) ning Kenneth Branagh' (sünd.1960) "Hamlet" (1996). Kriitik leiab, et Raag on Branagh'ile vastupidiselt tehnilise tulevärgi ja staaride paraadi asendanud vaese mehe vaimukusega, ning saanud hakkama küllalt õnnestunud ja tempoka "Hamleti"-teema uustõlgendusega, asetades loos rõhu tragöödia ühele kõige ilmetumale tegelasele Horatiole.

REIN TOOTMAA. KEEGI EI TAHA EIT OLLA
Lühiretsensioon Märt Sildvee (sünd. 1968) lühimängufilmile "Ballada" (stuudiod "Produktsioonigrupp" ja "Rühm+0", 2001). Kriitik peab seda mustvalges teostuses filmi ebaõnnestunuks, kus enamus tegelasi jääb psühholoogiliselt ebaveenvateks ning filmist ei ole ka arusaadav, kas lugu mõeldi vesterni või üldse eesti filmi paroodiana või mitte.

MÄRT KUBO. KODANIKU KOHUS ON MAKSTA MAKSE
Vaatluse all on tunniaja pikkune Rein Hansoni (sünd. 1948) dokumentaalfilm "Kodanik C riigi alus" (Läänemaa Telestuudio, 2000), mis rohkele arhiivimaterjalile ja intervjuudele toetudes annab ülevaate Eesti ajaloost viimase saja aasta jooksul. Kirjutaja peab filmi väga oluliseks kas või juba õppematerjalina Eesti ajaloo tutvustamisel ja leiab, et film peaks tihti olema televisioonis ja videokassetina õpilastele kättesaadav.