juuni
2002

 

 

Esikaanel:
Mark Soosaar mais 2002.

TEATER

MUUSIKA

 

KINO

GRAHAM FULLER. BABES IN BABYLON
Ajakirjast "Sight and Sound", detsember 2001, tõlgitud artikkel, mis käsitleb David Lynchi viimast filmi "Mulholland Dr." (2001).

MARIANNE KÕRVER, ANDRES MAIMIK. TUNNELI LÕPUS MUSTAB PIMEDUS
Kahekõne absurdist, õudusest ja depressioonist David Lynchi filmi "Mulholland Dr." (2001) ning Ethan ja Joel Cien'I filmi "The Man Who Wasn't There" (2001) näidete põhjal. Maimik võtab vestluse kokku sõnadega, et mõlemad filmid on väga külluslikud vormimängud filmiklassika teemadel. Samas on aga kultuuriloost tuttavate elementide ning paroodiliste või groteski keeratud tegelaskujude abil kergem mõistulugusid mõistetavaks jutustada. Ning seega ei tohiks alahinnata Lynchi ja Coenite rolli meelelehutajana.

VESTE PAAS. OLI KUNAGI TALLINNA KINOSTUUDIO I
Esimene osa pikemast artiklist, mis käsitleb filmitootmist Eestis aastatel 1945-1956. Esimeses pooles keskendutakse Harju tänava hoone ehitamisega seondunule, samuti Kaupmehe tänava paviljoni ehitamisele ning laboratooriumi ehitamisele Harju tänaval. Valgustatud on ka suurstuudio rajamise plaane, mis oli päevakorras 1940. aastate lõpus ja kerkis taas üles 1954. aastal.

ÕIE ORAV. KOOLIÕELE MÕELDES
Isikulugu dokumentaalfilmide reþissöörist Valeria Andersonist (sünd. 11. III 1932), keda peetakse eesti poeetilise dokumentaalfilmi koolkonna loojaks ja üheks kriitilise publitsistika rajajajks filmidokumentalistikas (s.h terves tollases N Liidus 1960. aastate algul). Meelde on tuletatud õpinguid Moskvas Kinematograafiainstituudis, samuti iseloomustatud Andersoni olulisemaid filme. Oma tööst räägib ka reþissöör ise.

LINNAR PRIIMÄGI. MARK SOOSAARE REALISM JA RAHVUSLIK PROGRAMM
Pikemas analüüsis on vaatluse all Mark Soosaare (sünd. 1946) kaks viimast tõsielufilmi: "Nikolai Street in Pärnu" (2001) ja "Anu Raud - Patterns of an Artist's Life" (mõlemad "Weiko Saawa Film, 2002). Esimest peab Priimägi omalaadseks "koduvideoks", teist aga nimetab "suureks dokumentalistikaks". Mastaabi erinevus tulenevat reþissööri tegevuse erinevusest kummaski materjalis. Kokkuvõtvalt nendib kunstiteadlane Priimägi, et Soosaare esteetika esindab "teoreetiliste kallasteta realismi": filmikunstnikuna pakub ta oma subjektiivsete muljete ja tundmuste siirast väljendust, dokumentalistika aga taotleb teaduslikult abjektiivset faktide esitust; reporterina jahib ta maksimaalselt erinevaid detaile, montaaþi ehitab aga korduvatele detailidele.

KAROL ANSIP. KAHE MEHEESIKLAPS
Retsensioon Andres Arro (sünd. 1976) ja Aivo Spitsonoki (sünd. 1971) dokumentaalfilmile "The Lost Twin" ("Exitfilm", 2001), mis räägib kaksikute teineteise leidmisest, kes lahutati lapsena ja kohtuvad nüüd kolmkümmend aastat hiljem. Arvustaja leiab, et ligi tunniajane film on oskuslikult kokku pandud: lineaarne jutustus ei veni liiga ega kanna kiirustamise märke, on terviklik, arusaadav ja algusest lõpuni huviga jälgitav.

MATI ÕUN. MEREPÕHJA MAETUD
Sõjaajaloolase Õuna kirjutises on käsitletud kahte Indrek Kanguri allveefilmi hukkunud laevadest: "The Tsar's Warship" ("Eesti Telefilm", 1997) ja "His Majesty's Warship" ("F-Seitse", 2001). Kui esimest filmi peab kirjutaja õpipoisitööks, siis teine film annab välja juba meistri taseme ning on meie väikesearvulises sõjamerekineastikas tubli samm edasi.