Pedro Almodóvar on hispaania tippkuulsus, aga see ei takista tema filmil “Räägi temaga” olemast art-house. Paul Julian Smith uurib Almodóvari kursimuutust.
Madrid. Vihmane märtsikuu. Pedro Almodóvarit jätkub kõikjale.
Äsja on linastunud tema neljateistkümnes mängufilm “Räägi temaga” (Hable con ella, 2002), saagiks entusiastlikud arvustused isegi vanamoelistelt kriitikutelt, kes siiani La Mancha meistrit pilkama on kippunud.
Avanädalal näidati filmi Hispaanias 276 kinos ja esimese nädalavahetusega tõi see sisse peaaegu miljon dollarit. Hispaania prestiižikaim ajaleht “El Pais” (figureerib ka ise filmis) nimetas linateost “kauniks ja hämmastamapanevaks”, mis on Almodóvari karjääris avanud uue etapi. Ajalehed on täis Almodóvari enda kirjutatud “autointervjuusid”, kus režissöör vastab ainult iseenda esitatud küsimustele. (Selline ise küsin, ise vastan stiil on Almodóvaril uute filmide väljalaskmisel juba traditsiooniks saanud.) Kollastes ajakirjades säravad Almodóvari uued “tüdrukud” — kahvatu ja ebamaine Leonor Watling ja tõmmu, teravate näojoontega Rosario Flores. Madridi kõrghoonetele on püstitatud mõlema naise profiilis plakatid.
Ühe sellise mitu korrust hõlmava postri taga asub Madridi suurim raamatu- ja plaadipood FNAC. Siin näitab režissöör “Almodóvari universumit”, spetsiaalne promoprogramm ulatub läbi nelja korruse, välja on pandud Almodóvari isiklik valik raamatutest, plaatidest ja videotest. Näituseruumis rippuvad fotod “Räägi temaga” valmimisest on ühtlasi Almodóvari debüüt fotograafina.
Valges baleriinikleidis ingellik Watling seisab vastamisi põrgulikult võrgutava, musta miniseeliku ja kubemeni saabastega Floresega. Meespeategelased, karmipoolne, kuid õrnahingeline argentiinlane Dario Grandinetti ja pehme näoga, ent sünge Javier Cámara poseerivad rõdul vaatega Andaluusia pruunikaspunasele, oliivipuudega kaetud soojale maastikule. Teised fotod on müstilisemad. Kes on see 1920-ndate stiilis vamp? Miks lamab androgüünne härjavõitleja õudustäratava libapulli pea kõrval?
FNACi reklaamikampaania kannab nimetust “Objetivo Almodóvar”, kusjuures “objetivo” võib hispaania keeles tähendada nii “eesmärki” kui ka “objektiivset”. Pariisi ja Milanosse edasi rändaval fotonäitusel portreteerib Almodóvar ennast prožektori valgusvihus ja hiigelsuure pullisilma ees. See pole esimene kord, kui Almodóvari nähtav olek Hispaanias pole mitte luksus, vaid ka lõks…
Intervjuus väidab režissöör, et näitab filmi “Räägi temaga” kõigepealt kodu-, mitte festivalipublikule vältimaks varem reklaamturneedel kogetud halba kriitikalainet.
Kurjad keeled räägivad, et pärast filmi “Kõik minu emast” (Todo sobre mi madre) enneolematut edu (1999. aasta võõrkeelse filmi “Oscar” ja Cannes’i parim režii) kardab Almodóvar, et “Räägi temaga” lihtsalt ei kanna välja. Mõned kriitikud kaebavad, et seda kõike me oleme juba näinud. Kas ei too irriteerivad haiglastseenid meelde filmi “Kõik minu emast” või isegi “Minu saladuse õie” (La flor de mi secreto, 1995)? Ja kas ei meenuta põgusad koomilised pöörded vanadelt lemmikutelt Loles Leónilt groteskse talkshow juhina ja Chus Lampreavelt ekstsentrilise majahoidjana Almodóvari 1980-ndate muretuid komöödiaid? Peale kodumaiste etteheidete “Räägi temaga” vägistamisstseenide ja julmuse pärast loomade vastu, tuleb Almodóvaril end kaitsta ka välismaise kriitika eest, mida ta nimetab “poliitiliselt korrektseks”.
Avaliku tähelepanu keskmes on Almodóvar lihtsalt liiga prominentne, korrutades pidevalt, et temalt kui hispaania tuntuimalt staarilt on röövitud privaatsus, ning et ta on surutud üksindusse, mis on edumedali teine, varjulisem pool.
Juhuslikult (ja pealegi ei tohi selliseid pseudopihtimusi liiga tõsiselt võtta) on üksindus ka filmi “Räägi temaga” põhiline ja kompromissitu teema. Keskendudes mitte-almodóvarlikult kahe mehe sõprusele, on “Räägi temaga” keerukas ja peen lugu kahest ebatavalisest suhtest. Malbe olekuga Benigno (Cámara) on meessanitar, kes pärast oma ema surma hoolitseb andunult autoõnnetuse tagajärjel koomasse langenud Alicia (Watling) eest. Tahtejõuline, aga tundlik ajakirjanik Marco (Grandinetti) on sama üksildane. Oma abikaasast lahus, armub ta huvitava minevikuga naishärjavõitleja Lydiasse (Flores), kelle nimigi (lidia) viitab võitlusele ja hispaania rahvusspordile. Lydia saab pullilt löögi ning viiakse samuti koomaseisundis haiglasse. Benigno ja Marco vahel areneb sügav ja kummaline sõprus, mis rajaneb kummagi vajakajäämisele nende lähisuhetes. Almodóvari filmi pealkiri pärineb Benigno viisakast nõuandest Marcole, et ta peaks oma armastatuga rääkima, kuigi naine midagi ei kuule. Benigno lisab, et pealegi on naiste psühholoogia nagunii üks suur müsteerium.
Eelnevad Almodóvari lood on keskendunud naise vaatevinklile [1988. aasta filmis “Naised närviataki äärel” (Mujeres al borde de un ataque de nervios) ütles Carmen Maura oma igavesti põgenevat armukest jahtides, et meeste psühholoogia on mõistatuslikum kui mootori ehitus]. Ent “Räägi temaga”, mis näib oma kahe heteroseksuaalse paariga nii lihtne ja otsene, jätkab Almodóvari segaseid seksuaaluuringuid. Üks kõnekamaid stseene näitab, kuidas nööbitakse kinni Florese härjavõitluskostüüm. Kaamera libiseb igatsevalt üle kauni kanga, mis varjab naise rindu ja puusi. Selle stseeni tähtsust hispaania publikule suurendab fakt, et kõrgekaliibrilised naishärjavõitlejad on hiljuti ohustanud tegeliku corrida mehekesksust. Pealegi on Rosario Flores kõige ekstravagantsemalt naiseliku flamenkotähe Lola Florese tütar ja ka ise tunnustatud lauljanna. Pealtnäha malbe Benigno, filmi võtmetegelane, on samuti seksuaalselt mitmepalgeline. Alguses näidatakse Benigno tegelast kui kõige tüüpilisemat homo; kinni oma emas, õpib Benigno juuksuri- ja jumestajatööd — koomas naissõbra hooldamisel kuluvad need oskused marjaks ära. Ilmselt süütuna tunnistab Benigno Alicia psühhoanalüütikust isale, et ta eelistab mehi. Ja Benigno initsiatiiv sõpruses leinava Marcoga näib kummaliselt võrgutav. Ent hiljem tuleb süžeekeerdudest välja, et Benigno on kõike muud kui homoseksuaalne.
Nagu haiglaümbrusele kohane, on enamik filmi “Räägi temaga” stseene pehme, isegi delikaatse tooniga, iseäranis vestlused koomas naise armastajate vahel. Veider paar Marco ja Benigno suhestuvad tavalise melanhooliaga. Almodóvar on kirjutanud, et tunde intensiivsuse ja stiili läbipaistvuse osas juhindus ta Rosselinist ja Antonionist.
Ehk on Almodóvari kõige julgem (ja tema publiku kannatust proovile panev) uuendus aga hoopis hüpe sinna, mida saab nimetada ainult täielikuks art-house-stiiliks.
Filmi “Räägi temaga” puhul osutuvad tähtsaks FNACis eksponeeritud Almodóvari kultuuritähised. Režissööri lemmikfilmid (vähemalt nii ta väidab) ei ole ainult camp-klassika “Kõik Eve’ist” (All About Eve, 1950), mida ta filmis “Kõik minu emast” nii ilmetult tsiteeris, vaid ka neorealismi klassika “Rooma — lahtine linn” (Roma Città, aperta, 1945) ning mehhiko kuum-urbanistlik Amores perros (2000). Almodóvari muusikavalikud hõlmavad nii oodatud kitši “Naised närviataki äärel” soundtrack’is osalenud kuuba lauljatari La Lupe näol kui ka peenemaid rütme Caetano Velosolt. (Brasiillase melanhoolne kudrutamine vibreerivas ballaadis “Cucurrucucu, paloma” tuleb filmis austusväärselt esile, kui tegelased ühel peol Velosot kuulama kogunevad, hetkeks liituvad nendega ka “Kõik minu emast” tähed Cecilia Roth ja Marisa Paredes.)
Kõige kõnekam on aga Almodóvari raamatuvalik — popurrii rahvusvaheliselt tunnustatud autoritest J. M. Coetzeest Bruce Chatwini ning hispaania klassiku Clarínini. Kõige otsesemalt viitab “Räägi temaga” Michael Cunninghami palju kiidetud hiljutisele romaanile “Tunnid” (The Hours). Cunninghami (nagu ka Almodóvari) peenes narratiivis põimuvad rohked elemendid justkui Virginia Woolfi “Mrs. Dalloways”. (“Tundidest” valmib varsti Stephen Daldry lavastuses ka filmiversioon, peaosas Nicole Kidman.)
Hispaania press on Almodóvari arvustustes tsiteerinud Cunninghami romaani eessõnas sisalduvat Woolfi päeviku katkendit: “Ma kaevan oma tegelaste taha ilusad koopad; ma arvan, et see annab edasi täpselt seda, mida ma tahan: inimlikkust, huumorit, sügavust. Idee on selles, et koopad ühendavad, ja iga koobas tuleb päevavalgele käesoleval hetkel.” Samamoodi, edenevas ühenduses, ammutavad sügavust Almodóvari neli keskset tegelast, isegi need, kes on koomas viibivad elusad surnud.
Pressis ja suurepärasel uuel ametlikul koduleheküljel (www.pedroalmodóvar.es) otsustas Almodóvar filmi tutvustada woolfilikult abstraktselt: “”Räägi temaga” teemad on sõprus kahe mehe vahel, üksindus ja vaevaline toibumine kirehaavadest. Samuti räägib film paaride liiga vähesest suhtlemisest ja sellest, kuidas monoloogid vaikiva inimese ees võivad osutuda efektiivseks dialoogivormiks… “Räägi temaga” on film vaikusest kui “keha kõneosavusest”, sellest, kuidas kino on ideaalne vahend isiklike suhete tarvis ja kuidas ükskord sõnadesse valatud kino hoiab aega kinni ja vallutab kindla koha nii rääkija kui ka kuulaja elus.”
Kui Almodóvari filmid on alati käsitlenud “paarisuhte võimatust” (ta ise on oma eraelu hoolikalt ajakirjanduse eest varjanud), siis “Räägi temaga” kujutab Almodóvari filmidest kõige liigutavamalt ja äärmuslikumalt armupartnerite tasakaalutust — mehed, ükskõik kas tummad või jutukad, vastanduvad jäistele ja vaikivatele naisekehadele, mis räägivad rohkem, kui mehed arvata oskavad. (Keeruka rolli jaoks, kus ta enamiku filmist veedab teadvusetu, ent väljendusrikka laibana, harjutas Watling põhjalikel joogatreeningutel kannatlikkust.)
Ehk on aga Almodóvari kirjelduse kõnekaim seik see, kui oluliseks peab ta kino, mis nii nagu talle endale on ka Benignole koht, kust ammutada sellist hingelähedast naudingut, mida elu ei paku. Pealegi tuleb filmikujutis muuta sõnadeks. Almodóvar on sageli meenutanud, kuidas ta lapsepõlves vaesunud La Manchas oma perekonnale glamuurseid filme ümber jutustas. Kino ümberjutustamine peegeldubki Almodóvari enigmaatilistel fotodel 1920-ndate vampidest. Ühel erootiliselt pingestatud õhtul, kui Benigno peseb andunult oma hoolealuse Alicia alasti keha, jutustab ta naise kurtidele kõrvadele ümber tummfilmi, mille Almodóvar on ristinud “Kahanevaks armukeseks”. “Räägi temaga” põhiliin katkeb, sest pärast Madridi Filmoteca art-nouveau-fassaadi näitamist (kättemaksulik art-house’i viide) rullub mõne särava mustvalge minutiga lahti kummastav ja jaburnaljakas minifilm mehest, kes muutub nii tillukeseks, et saab kaduda oma armukese vagiina sisse. Almodóvari oeuvre on säärastest kohatutest katkestustest tulvil (absurdsed mõnitusreklaamid “pükstest, kuhu saab sisse pissida” 1980. aasta filmis “Pepi, Luci, Bom ja teised tüdrukud” (Pepi, Luci, Bom y otras chicas del montón) või “unustamatu kohv” 1984. aasta filmis “Millega ma olen selle ära teeninud?” (¿Qué he hecho yo para merecer esto?). Ent viimases Almodóvari töös varjab film filmis hiljem selguvat olulist sisukäiku.
Kui tsiteerida “Räägi temaga” pressiteateid, ühendab film uuel küpsel moel väikesemõõdulise intiimsuse suurejoonelise vaatemänguga. Filmi avameelne toon, milles puudub küll häbi, aga ka igasugune eneseimetlus, on tõenäoliselt mehelikule territooriumile tungimise tagajärg. Kui “Kõik minu emast” naised olid Almodóvari sõnutsi “näitlejannad”, kes mängisid ennast nii laval kui elus, on “Räägi temaga” mehed “enda jutustajad”, kes räägivad oma lugu neile, kes seda kuulata saavad (või ei saa.) Kunagi põhjendas Almodóvar oma naiskangelaste eelistamist sellega, et “naised nutavad paremini”. Nüüd toob ta meie ette Marco, kes on pisarateni liigutatud juba esimeses stseenis.
Säärane avastseen paneb publiku kannatuse ülimalt proovile. Eesriie tõuseb, paljastades punase ja roosaga dekoreeritud lava Pina Bauschi hämmastava moderntantsuetendusega, kus kaks keskealist naist, juuste lehvides ja suletud silmil, mööda toole ja laudu täis tuubitud lava koperdavad. (Muuseas, sama eesriiet kasutati filmi “Kõik minu emast” lõpus.) Madridi esilinastuste külastajad ei saanud esiti arugi, et film oli alanud, kuni hetkeni, mil Almodóvar suunab kaamera Benigno ja Marco reaktsioonile. Nelja karakteri ajas edasi-tagasi hüppavatest lugudest moodustuv põhinarratiiv katkeb “iseseisvateks osadeks”, mis on peategevusega seotud sümboolselt, aga mitte otseselt. Almodóvari sõnul toimivad need iseseisvad osad (tummfilm, muusikalõigud) “kõrvakiiluna” publikule, kes tiritakse ühest lootustandvast süžeeliinist vastamisi teisega.
Siiski — filmi lõpuks näidatakse Bauschi tantsuteatrit veel — sedakorda pidulikuma palaga, et langetada eesriie veel üks kord. Selline esteetiline muster läbistab tervet filmi. Kummardusena filmile Amores perros on “Räägi temaga” jagatud kolme ebaproportsionaalsesse ossa, alapealkirjadeks kolm paari — Benigno ja Alicia, Marco ja Lydia, Marco ja Alicia. Kordus toob mängu Woolfi inimlikud väärtused, huumori ja sügavuse. Vaatamata meeste ohtratele erinevustele, õpib Marco oma tumma armastatu külge naalduma samamoodi kui Benigno oma armastatu külge. Lydia on pulli ohver, nii nagu Alicia on autoõnnetuse ohver. Hiljem võtab Marco üle vaatluspositsiooni aknal, kust arglik Benigno jälgis Alicia tantsutunde.
Muutuvad samastumised loovad stsenaariumist välja ulatudes visuaalseid kajasid. Kui Marco külastab Benignot vanglas, on kahe sõbra näod kahekordistunud, sest peegelduvad nendevahelisel steriilsel klaasil. Samuti kasutab Almodóvar sümmeetrilist raamimist — kaks koomas naist on asetatud kõrvuti metsavaatega rõdule. Nende mittenägevad näod on keeratud teineteise poole “telepaatilises kommunikatsioonis”. Loomulikult ei puudu filmis “Räägi temaga” Almodóvarile omased erksad värvid ja visuaalsete detailide rõhutamine. Pole sugugi üllatav, et tema härjavõitlusstseenid on stiilsed (ja märkimisväärselt veretud). Veidi ootamatu on Almodóvari sooja sinepi ja ookri tooni haiglakeskkond, kus ei kohta ühtegi sellele süngele ümbrusele muidu nii tüüpilist külma sinist või halli.
Tõesti kasutab “Räägi temaga” rohkem värvi soojust (hisp k calor — soojus, color — värvus) kui ükski teine Almodóvari hiljutine töö. Seoses kirgliku Lydiaga näeme idealiseeritud visiooni Andaluusiast (tegelikult filmitud Cordoba provintsis) — rikast, punast maapinda ning portselanvalgeid barokseid kabeleid. Äsja Alejandro Amenábari “Teistega” (The Others, 2000) triumfeerinud operaatori Javier Aguirresarobe kaamera liigub rauge sujuvusega, kardinaalselt erinevalt näiteks filmi Amores perros trendikas-närvilisest võnkumisest. Nüansirikka, klassikaliste mõjudega soundtrack’i on loonud Alberto Iglesias, kes sai hiljuti “Goya” ehk Hispaania “Oscari” muusika eest Julio Medemi filmile “Lucia ja seks”.
Alicia pinges, aga heasüdamlikku tantsuõpetajat mängib Geraldine Chaplin, mis on Hispaania publikule kindel märk, et Almodóvar rihib oma art movie’ga laiemat kõlapinda kui Carlos Saura “Toida kaarnat” (Cria cuervos, 1975), kus Chaplin ligemale kolmkümmend aastat tagasi kaasa lõi.
Nõnda põhjalik professionaalsus võib vaatajale osutuda lausa väsitavaks. Märksa põnevam on mõistatada, miks valis Almodóvar kesksesse, judinaid tekitavasse Benigno rolli Javier Cámara. Ebaatraktiivne ja kiilakas (filmis veenvat parukat kandev) Cámara on siiani olnud alahinnatud, mängides ebasümpaatseid tegelasi teleseriaalides ja klounilikke osi rumalates kommertskomöödiates. Ent “Räägi temaga” näitab Cámarat kui liigutavat ja ühtset näitlejat, kes kaevab pealtnäha kahedimensioonilise karakteri taha “ilusa koopa”. Benigno isolatsiooni ületades veenab ta vähemalt üheks hetkeks selles, mida ta ka oma uuele sõbrale Marcole ütleb — et tema õrn suhe teadvusetu Aliciaga on sügavam kui enamik abielusid. Kui Marco vaikus on sõnaosav (Darío Grandinetti silmad metsikult tulvil kirest ja ängist), pole Benigno vadistamine vähem liigutav. Sest ka tema lõputu monoloog on inspireeritud armastusest, olgugi eemale tõrjutust ja moonutatust.
Elu, armastus ja üksildus
Almodóvar on väitnud, et hispaania kino pole heas seisus. Vaatamata sellele, et kodumaised filmid on turust vallutanud kaheksateist protsenti ja hispaanlased tõenäoliselt Euroopa sagedaimad kinokülastajad (kaks korda rohkem kui itaallased ja sakslased), võib väljapaistvaks pidada vaid paari viimaste aastate filmi. Nende hulka kuulub näiteks Amenábari “Teised”, mis (nagu Almodóvar märgib) on USAs hollywoodi film ja Hispaanias hispaania film. Medemi “Lucia ja seks” on teine kohalik edukas film, kus kommertsiaalse eesmärgiga on ühendunud ka kunstiline.
Selles kontekstis on Almodóvari jätkuv suunatus Euroopa turule ja hispaania keelele imetlusväärne, eriti kui arvestada seda, et pärast “Oscari” võitmist oleks ta võinud teha ükskõik millise projekti. Kui “Räägi temaga” pole küll “Kõik minu emast” taoline meistriteos, tähistab ta Almodóvarile siiski uue, ambitsioonika ja riskiküllase perioodi algust: tema järgmine projekt on erootiline portmanteau-film Antonioni ja Wong Kar-waiga. Vaikimisperioodil ei saa pilgata ka Almodóvari heidutamatut võla tasumist kõrgkultuurile — Pina Bauschile, Rossellinile ja Michael Cunninghamile. Kui mõni osa Almodóvari publikust jääbki kõrvale, siis tõeliselt truud pettuma ei pea. Pigem aktsepteerivad nad (sarnaselt Bauschi tantsu peale pisarateni liigutatud Marioga), et ka postmodernsel ajal võib kunst hinge minna ja tunnustatud kunstnikul on õigus talitada oma äranägemise järgi. Edu poolt omaenda maailma vangistatud Almodóvar võib ühel hetkel avastada, et tema monoloog võib muutuda ka dialoogiks — mõtisklustega elust, armastusest ja üksildusest võib liituda ka tänulik publik, kes on juba tüdinud sellest, et tema maitset alahinnatakse.
KADRI KÕUSAAR
“RÄÄGI TEMAGA” (Hable con ella). Stsenarist ja režissöör Pedro Almodóvar, operaator Javier Aguirresarobe, monteerija José Salcedo, kunstnik Antxón Gómez, muusika Alberto Iglesias, tegevprodutsent Agustin Almodóvar. Osades: Javier Cámara (Benigno), Dario Grandinetti (Marco Zuloaga), Leonor Watling (Alicia), Rosario Flores (Lydia), Mariola Fuentes (põetaja Rosa), Geraldine Chaplin (Katerina Bilova) jt. 35 mm, 113 min, värviline. © El Deseo S. A., Hispaania, 2002.