“RÄÄGI TEMAGA” — KURBUSE DEKLARATSIOON?
Pedro Almodóvari filmile “Räägi temaga” on justkui õnnesarvest kukkunud ülikiitvaid ja poeetilisi arvustusi, lisaks valiti see läinud aasta parimaks Euroopa filmiks.
Muidugi on “Räägi temaga” korralik teos, võiks isegi öelda — korralik festivalifilm — ent päris kiidukooriga ma liituda ei tahaks. Almodóvari eelmine, 1999. aastal filminduse grand slam’i võitnud “Kõik minu emast” osutus palju, palju liigutavamaks elamuseks. “Räägi temaga” näeb välja kui Almodóvari katse astuda mainstream’i, ja olgugi et antud juhul oli see katse väljapeetud ja talutav, on Almodóvari liigne arvestamine tavavaatajaga ikkagi natuke kurb… iseäranis tema senise pidurdamatuse austajaile.
Märksa suuremat rolli kui “Räägi temaga” üle keskmise “headus” ja lavastuslik-stiililine küpsus, mängib vahest teatav autosugestioon (Almodóvar ju p e a b olema hea) ning enigmaatiline kaameratöö (operaator Javier Aguirresarobe voolav-sügavad kaadrid on tõesti esmaklassilised), tervikuna on Almodóvari film aga talle seni mitteomaselt veniv — ehk tingituna sellest, et kui enne ei arvestanud Almodóvar vaatajaga selles mõttes üldse mitte, et puistas stsenaariumi üliheldelt üliveidraid detaile, siis nüüd arvestas ta vaatajaga (ja just selle kahtlase tavavaatajaga) liiga palju: kõik oli vaja teha puust ette ja punaseks. (Punast ja üldse erksaid toone on Almodóvar küll alati armastanud, ja õnneks leidub neid siingi; Almodóvari soojades toonides haigla näeb välja kui päikesepaisteline rahupesa, mitte kõle ja steriilne surma eeskamber, mis ta muidu, nii elus kui filmis, tihti olema kipub.) Siiski on “Räägi temaga” senistest Almodóvari filmidest kõige vähem närviline ja ekstravagantne, kuigi täielikult pole Almodóvar oma võtmeelemente hüljanud siingi, lisaks teatraalsusele ja värvilisvarjukale visuaalsele poolele on “Räägi temaga” kangelased nagu Almodóvari eelnevategi filmide tüübid seiklejad erinevate identiteetide ja seksuaalsuste vahel. Samuti kumab stseenide vahelt almodóvarlikku tolerantsi à la “c’est la vie — pole hullu, ikka juhtub…”
Tabavalt on kirjutanud itaalia ajaleht “Corriere della Sera”: “Pedro Almodóvar ei ole öelnud lahti oma patusest hingest, kuid ta palub, et publik vaataks tema filmi südame, mitte moraalsete eelarvamuste silmadega. “Räägi temaga” on delikaatne draama, milles varjub brutaalne akt.”
Just nii, lihtsameelne Benigno (Javier Camara) on neli aastat hoolitsenud oma autoõnnetuse tõttu koomas viibiva südamedaami Alicia (Leonor Watling) eest. See on “Räägi temaga” põhiliin. Kirjanik Marco (Dario Grandinetti) ja tema naishärjavõitlejast girl-friend’i Lydia (Rosario Flores) suhe jääb filmis (huvitavuselt) tagaplaanile. Benigno (muuseas, tasub tähele panna, et “benigno” tähendab hispaania keeles “heasüdamlikku, leebet või kerget”) õpetab Marcole, et oma armastatuga peab rääkima, isegi kui too ei kuule. Koomas viibivale naisele pihtimine on Benignole endale justkui üks teraapia vorm. Siit koorubki Almodóvari poolt väga peenelt viimistletud põhikonflikt — otse välja öelduna on Benigno õnneseen, sest kui Alicia poleks koomasse langenud, poleks mehel mingit lootustki naisega nii palju aega koos veeta, ja veel millisel intiimsel moel aega veeta… (“Terve” Alicia oli piisavalt haavunud selle peale, et Benigno nägi teda, käterätik ümber, duširuumist väljumas, koomas Alicia ei saa aga kuidagi vastu hakata sellele, et Benigno teda alalõpmata mudib ja masseerib, ümber ja lahti riietab.) Mõistagi lõpeb asi sellega, et Benigno lõpuks koomas naise vägistab (Marco: “Kuidas sa said niiviisi teha? Sa ei saanud ju tema nõusolekut seksuaalvahekorda astumiseks?” Benigno: “Jah, aga ta ei öelnud ka ei”). Kõige krooniks väidab Benigno (Almodóvari tüüpiline üldistusele rajanev iroonia), et tema ja Alicia suhe on kaugelt harmoonilisem kui paljude abielupaaride oma.
Siit jõuamegi Almodóvari poolt korduvalt ja osavalt kasutatud postmodernismini — selle asemel et näidata vaatajale Benigno nekrofiilse maiguga armastusavaldust, näitab Almodóvar metafoori, või oleks õigem öelda — filmilikku eufemismi. Benigno justkui jutustaks Aliciale oma hiljutist filmielamust, ning meie ees rullub lahti briljantne mustvalge tummfilmike mehest, kelle teadlasest naine tahab tal aidata vabaneda ülekaalust (sest mees oli “un poco gordito” — veidi paksuke), ent võludroog ei vähenda mitte ainuüksi mehe rasvkudet, vaid moondab ta üleüldse päkapikuks. Nii näemegi, kuidas mehike naise skulptuursete rindade kui lumevallide vahel ringi müttab ning lõpuks vagiina sisemusse kaob.
Almodóvari kinematograafiline maailm on lahutamatu tema enda maailma verminud raamatutest, filmidest ja näidenditest; liiatigi on postmodernistlikud viited teiste autorite teostele kindlasti Almodóvari lisaväärtus, ja ehk isegi päästeelement, mis teda “tavalistest” suhtelahkajatest kõrgemale tõstab (või sügavamale heidab…). Alates Tennessee Williamsi “Kass kuumal plekk-katusel” parodiseerimisest esikfilmis “Pepi, Luci, Bom ja teised tüdrukud” 1980. aastal kuni samuti Williamsi “Tramm nimega “Iha”” kujundkasutamiseni 1999. aastal filmis “Kõik minu emast” on Almodóvari filmid kaunis vihjerohked, kus iga detail viimseni paigas, olgu kas või telekast “juhuslikult” tulev lollreklaam või samas trepikojas elav ülisensitiivsete võimetega tüdruk. “Räägi temaga” annab vihjevaramusse oma osa — peale juba mainitud tummfilmi algab ja lõpeb linateos kahe Pina Bauschi tantsuetendusega, filmi keskel esitab aga brasiillane Caetano Veloso täispikalt laulu “Cucurrucucs Paloma”.
Kui muidu on kriitika filmi “Räägi temaga” suhtes olnud pehmelt öeldes helde, siis tükati on heidetud ette sealseid kronoloogilisi karglemisi edasi-tagasi ja seda, et kõikide nende kõrvalliinide ja (ülearu) domineerivate kõrvaltegelaste (näiteks Chus Lampreave’i mängitud egokas uksehoidja) tõttu kaotavat film oma ühtsuse ja ei saa keskenduda olulisele. Samuti heidetakse ette filmisisese tummfilmi freudistlikkust (illustratsioon Benigno sõltumisele oma emast pluss poja soov jõuda tagasi emaüsa kaitsesse). Ent kas pole just eelmainitud stseenid selle filmi säravaimad hetked? Pealegi, mis puudutab emaüsa kaitsvat efekti, ongi ju Alicia Benigno jaoks pigem fetiš kui reaalne armastusobjekt (polnud ta ju Aliciaga enne tolle koomasse langemist õieti rääkinudki); samuti nagu seksuaalakt on Benignole rohkem haripunkti jõudnud austusavaldus oma jumalannale, kui kirest-ihast kantud (mehelik) penetratsioon.
“Guardiani” kriitik Peter Bradshaw küsib, kas Almodóvari buñuelilik sürreaalsus on filmis seksuaalsuse poetiseerija või salakaval viis köita publiku tähelepanu. Bradshaw kaldub pigem esimese variandi poole, kuna “Räägi temaga” nagu teistegi Almodóvari filmide kohal hõljub nõnda sõbralik ja isegi lapselikult kaastundlik toon. Selle poolest on “Räägi temaga” tõega täiskasvanulik, kui nii võib väljenduda, sest nii mõnigi Almodóvari teos on minu meelest oma multisegaste kangelastega liialt groteski kandunud (ja groteski on nad ajanud just Almodóvar ise, ilmse sooviga vaatajat šokeerida või naerma panna).
Teataval moel on Almodóvar kindlasti ka idealiseerija — naturaalset kurjust või sadismi tema töödes ei kohta. (Pärast filmi “Naised närviataki äärel” edu 1989. aastal nimetas Pauline Kael Almodóvarit “inimliku näoga Godard’iks”.) Mõningaid kriitikuid ongi häirinud seik, et Almodóvari esituses näib Benigno (kaitsetu naise vägistaja) ülearu sümpaatne ja inimlik. Ent millest stereotüüp, et vägistaja peab olema just selline ja selline? Pealegi pole Benigno tegelaskuju Elu kontekstis nii radikaalne midagi; isegi filmi kontekstis mitte, meenutatagu kas või Almodóvari 1990. aasta filmi “Seo mind! Ahelda mind!”, kus Antonio Banderase kehastatud vägistaja oma ohvrit nõnda meisterlikult vägistab, et naine temasse armub ja saabub soeseebine happy end.
Igatahes minu jaoks osutusid Almodóvari postmodernsed põiked filmi “Räägi temaga” päästjaks ja õnneks ei ole veel kadunud ka almodraama (Kuuba kirjaniku Guillermo Cabrera Infante termin) — võhivõõraste inimeste sõbraks saamine sürridel põhjustel — à la Marco ja Lydia lähem tutvus sai alguse sellest, et mees tappis naise korteris tolgendanud mao) — või peategelaste iseloomustamine peente detailidega (tantsuetenduste ja Caetano Veloso laulu peale Marco silmadesse ilmuvad pisarad reedavad mehe välise reserveerituse all peituvat südamlikku loomust; pisarad on siin just ainult Marcoga seonduv, ma ei nõustuks nendega, kes on väitnud, et Almodóvar filmib mehe nutmist sellepärast, et “õõnestada kultuurilisi tabusid”). Veel on Almodóvarile üpriski omane n-ö paikapanev käänak: tummfilmi mehike polnud oma ema kümme aastat näinud, sest “tema ema oli lihtsalt nii kohutav”.
Intervjuudes on Almodóvar rõhutanud, et filmi üks sõnumeid on see, et rääkida (päeviklikult, mõtestatult rääkida) tuleb isegi siis, kui ei leidu kuulajat… Benigno arvab täiesti siiralt, et Alicia vaikus on nüansirikas ja toetav. Ning seetõttu muutub vaikus Benignole isegi liiga julgustavaks…
Kunagi ütles keegi, et Almodóvari kui režissööri proovikiviks saab see, kui usutavalt suudab ta kujutada heteroseksuaalseid meeskaraktereid (kuna reeglina on tal kõik olnud bi-, homo- või hullseksuaalsed naiskarakterid). Sellisel juhul on Almodóvar tuleproovi läbinud. Üheaegne võõrandumine ja sümpaatia, mida Almodóvar Benigno suhtes tunneb, toimib Benigno brutaalsele teole vajaliku neutralisaatorina.
Jah, tuleb tunnistada filmi “Räägi temaga” lüürilisust ja professionaalsust (prantsuse ajaleht “Liberation” kutsub seda melanhoolse rütmilisuse tõttu koguni filmitud tangoks), ent filmi n-ö kõrgelennuline menu on mulle siiski üllatav. Otsest pinget või kaasakiskuvust seal pole (vägistamisnarratiiv kulgeb liiga aeglaselt, et see vaataja päriselt rakkesse võtaks). Huvitav, kas kõik need üleilmsed hindajad on lihtsalt sattunud Almodóvari karisma võrku? Või on see lihtsalt juba kätte harjunud aplaus Almodóvari “rahunemisele”, mis tuli 1995. aastal filmiga “Minu saladuse õis”, millest alates kasvas Almodóvari teostes lineaarsuse osa ning kahanes (hispaania) subkultuuri — transseksuaalide, transvestiitide jms karikatuurne ja melodramaatiline, sageli suisa populariseeriv kujutamine. (Sellepärast ongi minu arust Almodóvari seni parim film “Kõik minu emast”, kuna seal on kogu esktreemsus pluss nähtav kogemus tugevate naiste kujutamisel meeldiv-pinevas koosluses. Muide, kõnekas ja Almodóvari suhtes autobiograafilises stseenis sõnab transseksuaal Lola: “Ma olen alati olnud väga äärmuslik ja nüüd olen ma väga väsinud.”)
Kokkuvõtteks võib öelda, et “Räägi temaga” oli … kaunis film (toda tummfilmi-pastišši vaataksin ma meeleldi kordi veel), ent eriti pärast filmis “Kõik minu emast” oleks Almodóvarist oodanud ehk rohkem temalikku siirast intensiivsust. Filmis “Räägi temaga” oli küll siirust, ent intensiivsust jäi nõudlikumale meelele väheks…
PEDRO ALMODÓVAR on sündinud 25. septembril 1951 Calzada de Calatravas La Manchas. Seitsmeteistkümneaastaselt kolis ta Madridi, kus töötas telefonikompaniis, tegi kaastööd underground-ajakirjadele ja koomiksitele, mängis avangardteatritükkides, laulis rockbändis ning hakkas avaldama väljamõeldud pornostaari Patty Diphusa pihtimusi. Aastatel 1974—1978 valmis tal üle kümne filmi “Super 8” lindil, põhiliselt helita, pikkusega viiest kaheteistkümne minutini. Täispikad mängufilmid: 1980 “Pepi, Luci, Bom ja teised tüdrukud” (Pepi, Luci, Bom y otras chicas del montón); 1982 “Kirgede labürint” (Laberinto de pasiones); 1983 “Pimeduse rüpes” (Entre tinieblas); 1984 “Millega ma olen selle ära teeninud?!” (?Qué he hecho yo para merecer esto!); 1986 “Matadoor” (Matador); 1987 “Kire seadus” (La ley del deseo); 1988 “Naised närviataki äärel” (Mujeres al borde de un ataque de nervios); 1990 “Seo mind! Ahelda mind!” (Atame!), 1991 “Kõrged kontsad” (Tacones lejanos); 1993 “Kika”; 1995 “Minu saladuse õis” (La flor de mi secreto); 1997 “Elav liha”/”Liha värin” (Carne tremula); 1999 “Kõik minu emast” (Todo sobre mi madre), Euroopa aasta parim film ja võõrkeelse filmi “Oscar”; 2002 “Räägi temaga” (Hable con ella), Euroopa aasta parim film, stsenaarium ja režii, publikuauhinnad Pedro Almodóvarile ja Javier Cámarale 15. Euroopa filmiauhindade jagamisel, 6. Tallinna PÖFFi publikuauhind.
KADRI KÕUSAAR (sünd 8. septembril 1980 Pärnus) õpib Tartu Ülikoolis IV kursusel hispaania keelt ja kirjandust. Avaldanud romaani “Ego” (2001). Tema bakalaureusetöö teemaks on Pedro Almodóvari postmodernistlik kino.