RAINER SARNET
ROOTSI SOTSIALIST KAPITALISTLIKUS EESTIS
“LILJA 4-EVER”. Stsenarist ja režissöör Lukas Moodysson, produtsent Lars Jönsson, abiprodutsent Peeter Urbla, operaator Ulf Brantås¸ kunstnik Josefin Åsberg, kostüümikunstnik Denise Östholm, monteerijad Michal Leszczylowski, Oleg Morgunov ja Bernhard Winkler, muusika: Nathan Larson, heli: Niclas Merits. Osades: Oksana Akinšina (Lilja), Artjom Bogutšarski (Volodja), Ljubov Agapova (Lilja ema), Lilja Sinkarjova (tädi Anna), Elina Beninson (Nataša), Pavel Ponomarjov (Andrei), Tomas Neumann (Witek), Anastasija Bedredinova (naabrinna), Tõnu Kark (Sergei), Nikolai Kütt (mees sillal), Herardo Kontreras (Anna naaber), Madis Kalmet (mees hotellis) jt. 35 mm, 109 min, värviline. © Memfis Film, Rootsi, 2002.
Kas te olete kohanud Eestis või Venemaal rootslannadest prostituute? Aga Rootsis eesti või vene soost prostituute? Neid on seal enamus. Miks siis? Sellepärast, et venelased ja eestlased on vaesed. Sellest lihtsast asjast ongi Lukas Moodyssoni uus film. Pimedate Ööde festivalil rääkis Moodysson pärast seansi lõppu lõhest rikaste ja vaeste vahel ja kui lihtne on rikkal rahval ekspluateerida vaest. Rootsi kompaniid viivad oma tehased vaestesse riikidesse, et kasutada tööjõudu, mida saab osta mitte millegi eest. “Me elame kultuuris, kus võib osta kõike: inimesi, nende tööd, lapsi Indiast või Türgist, alaealisi prostituute; ükski asi ei ole püham rahast.” Seda juttu on enne Moodyssoni rääkinud tuhat Toomsalut ja pensionäri, tavaline vasakpoolne jutt. Kes peaks sellele reageerima, on ikka küsimus olnud. Kas Kallas ja Savisaar, ega ometi mina? Võib hoopis vastu väita, et rikkad pakuvad vaesematele töökohti, pakuvad midagigi, et elu sees hoida. Ka filmi peategelane Lilja oleks nälga surnud, kui prostituuditööle poleks läinud. Rikkad ja vaesed. Nii on see olnud ja nii see ilmselt jääb.
Moodysson väidab aga, et asjad, mida peame tavalisteks ja paratamatuteks, ei ole seda. Tallinlane astub iga päev üle kõnniteel lamavatest inimestest, loovutab oma rahakoti narkomaanile, ilma et silmgi pilguks. See on nii tavaline ja vaeses ühiskonnas paratamatu. Moodyssoni filmi kõige suurem väärtus ongi võõras kõrvalpilk meie enda igapäevasele keskkonnale, millega me oleme liiga harjunud ja mida peame paratamatuks. Sotsialistlikus heaoluriigis “ärahellitatud” pilk kohkub rohkem õudusest, millega meie siin Eestis nii kergesti lepime. Enamik eestimaalasi elab ju peaaegu samasuguses korteris kui Lilja ja kui poolel majal elekter või küte kinni keeratakse või keegi oma raudvoodiga tänavale tõstetakse, ei pane see siin enam kedagi kulmu kergitama.
Sisuliselt võinuks “Lilia 4-ever” ju Eesti film olla (kui seda muidugi seksistseenide rohkuse tõttu üldse teha oleks lubatud). Filmi tegevus toimub Eestis ja enamik dialooge on vene keeles. Aga võõramaalase pilk mõjub häirivamalt, umbes nagu inimõiguste komisjonide nõudmised, kes tulevad meile ütlema, et prügikastis elada ei ole tavaline ja paratamatu. Ka väide, et me oleme liiga vaene riik pidamaks üleval sotsiaalsfääri, ei ole normaalne ja paratamatu mõttekäik. Pigem on see lihtsalt ignorantne hoiak. Kui palju raha on piisavalt palju, et seda kulutada sotsiaalsfääri, kultuuri, hariduse jaoks?
Kinosaalis olid vene mehed minu selja taga häiritud, et rootsi režissöör venelasi nii alandavas valguses näitab. Ilmselt häiris neid rohkem, et suur osa vene naisi nii Eestis kui Rootsis prostituutidena töötab. Ja prostituute ning nende tööd näitas Moodysson üsna karmis valguses. Tavaliselt käibib filmides klišee, kus prostituuti kujutatakse musta boaga elegantse vambina, kelle kõige suurem unistus justkui oleks purjus kliendiga magada. Moodysson ei kujuta lõbutüdrukuid kliendi positsioonilt, vaid asjaosalise enda silme läbi. Lõbust on lõbutüdrukud väga kaugel. Tihti osutub “lõbutüdrukuks” siniseks pekstud, tühja kõhuga kodutu. Kogu nn lõbumajanduse taga peituvad sotsiaalsed košmaarid.
Venelaste ja rootslaste positsioonide ebavõrdsust filmis rõhutab, et venelastest peategelased on lapsed, ehk peaaegu lapsed. Lilja väidab end olevat kuusteist, tema sõber jäi vist kuskile kümne kanti. Lapsemeelne kriitikata suhtumine läikivatesse asjadesse ja välismaalastesse on iseloomulik suhtumine Eestis üldse. Ka “Agent Sinikaela” valgekraed on valmis kaasa minema huvitava mänguga, mida Saksa konsultant välja pakub.
Kahe lapse enesetapp filmi lõpus loob kurva pildi džunglimaailma inimeste abitusest ja naiivsusest oma sotsiaalsete õiguste eest seismisel. Enesetapule eelnes stseen bensiinijaamas, kus läbipekstud ja läbitõmmatud tüdruk hirmunult politseid seiras, julgemata läheneda. Tema koduses getokontekstis oli koostööl seadusega kitsepanemise kõrvalmaik. Valitses platnoi arusaam õiglusest. Enda ohvriks tunnistamine on tabu. Tugevamad loomad haistavad verelõhna ja kisuvad hoopis tükkideks.
Lapsemeelselt sirgjooneline oli Moodyssoni lähenemine kogu filmile. Justkui kuueteistkümneaastase kompromissituse ja sentimendiga tehtud. Rammsteini muusika, inglid, pall ja ikoon. Lihtsad ja jõulised kujundid, mis töötasid ja lõid läbiva stiili. Moodysson väitis kuskil intervjuus, et talle hakkas Tallinnas silma igasse bussipeatusse ja telefoniputkasse kraabitud bändinimi “Prodigy”. Ta arvab, et see räägib teatud liiki energiast. Jõust ja destruktiivsusest, mis siin valitseb. Sellises rabedas ja natuke paisutatud emotsioonidega stiilis oli ka kogu film. Aegluubis jookseb Lilja karjudes ja nuttes emale järele ning viskub kõhuli mutta. Samas jäi Oksana Akinšina Lilja osatäimise juures meelde, et ta pidevalt naeratas, ka siis kui häda kõige suurem. Sellist trotslikku sissepööratud naeratust, nagu Hanna Schygullal, kes üritab ka kõige masendavamas situatsioonis cool’iks ja väärikaks jääda.
Muidu veidi puisevõitu dialoogi panigi elama just Akinšina. Kirjutas ju Moodysson dialoogi rootsi keeles, mis tõlgiti hiljem vene keelde. Väike vastuolu sellest tekkis, dialoog võinuks orgaanilisem olla. Vene kõnepruuk on iseenesest mahlakam. Filmis oli mitu kohta, kus ilma Akinšina võluta jäänuks asi liiga skemaatiliseks. Näiteks palli kinkimine. Üks pall on liiga vähe ka Paldiski poisi jaoks, et nii palju rõõmustada. Liiatigi, kui Lilja teda pidevalt söötis ja viina tõi. Aga kui palli kinkis Lilja, nagu Akinšina seda mängis, tundus poisi elevus veenev. Kuuldavasti kulutaski Moodysson palju aega ja vaeva osatäitjate valikule.
Etteheited filmi küündimatuse kohta (Andres Laasik) pole päris õiglased, Kõurikutele omane rabedus ja otseütlemine sobis sellise teema ja filmi jaoks. Pooltoonid lapsprostituutidega smuugeldamise juures teinuks asja pervoks.
Selline otsekohene, ühiskondlikule konsensusele kutsuv publitsistlik film on vist eestlasele võõras. Hea meelega imetleme küll Godard’i, aga ka seal ikka rohkem sarmi ja espriid. Prantslastel on ka kaks kirge, ideed ja hooramine, kihistame elutargalt. Kollektiivne teadvus on eestlasel nõrk, parema meelega hiilib ta vaikselt nurga taga maksudest kõrvale, salgab riiki ja iseennast. Kannatab vaikides ja naerab endast veel nõrgemate üle. Selline suhtumine on samuti pervo. Ja eriti häirib, kui seda ütleb meile keegi rootslane.