SEE LUGU PALDISKIST ON UNIVERSAALNE
Kui Lukas Moodysson luges lehest, et tema kodulinnas Malmös hüppas sillalt alla üks prostituudina töötanud immigrandist tüdruk, sündis temas idee teha film. Nüüd on “Lilja 4-ever” ka Eesti publiku ees, kellest osa on enne näinud ka Moodyssoni “Fucking Åmali”. Tema teine film “Koos” ei ole kahjuks siiamaile veel jõudnud.
Koostöös Eesti tootjafirmaga “Exitfilm” tehtud “Lilja 4-ever” on tõenäoliselt rahvusvaheliselt enim tunnustust saanud ekraaniteos, milles meie filmitegijad on osalenud. PÖFFil käis Lukas Moodysson ka ise oma uusimat filmi esilinastamas. Ma ei küsi temalt, miks makstakse filmis Eesti kroonidega, kui film peaks sissejuhatava teksti järgi toimuma kusagil suvalises Nõukogude Liitu kuulunud riigis. Sest Moodysson on korduvalt rõhutanud, et see lugu on universaalne ning võiks aset leida ka Mongoolias. Unustagem, et film on enamikus üles võetud Paldiskis. Selle asemel küsin ma hoopis:
Kui sa hakkad filmi tegema, kas see on sul siis peas juba olemas ning võtteperiood on lihtsalt loo lindile fikseerimiseks või improviseerid sa võtteplatsil ja loodad seal sündivale inspiratsioonile?
Põhimõtteliselt on stsenaarium kõige olulisem. Ja mina lihtsalt püüan stsenaariumis kujutatut filmis realiseerida. Samas üritan ma kogu võtteperioodi jooksul olla nii avatud kui võimalik ning lasta asjadel iseenesest juhtuda, sest tihti kukuvad need asjad, mida ei ole planeeritud, välja just parimatena. Näiteks “Lilja 4-everis” on sees vana sõjaväekool Paldiskis, “Pentagon”. See ei olnud ette planeeritud. Me lihtsalt sattusime sinna ning ma mõtlesin, et see tuleb kindlasti kuidagi filmi sisse panna. Dialoog, mis seal aset leiab, oli enne kirjutatud, kuid pidi toimuma teises kohas. Tegevus oli aga täiesti improviseeritud. Kõndisime lihtsalt Oksana ja Artjomiga mööda maja ringi ja sattusime näiteks ühte tuppa, kust nad leidsid vanad raamatud Bre˛nevi kõnedega. See ei olnud stsenaariumisse kirjutatud, nad leidsid selle päriselt ja hakkasid raamatust ette lugema. Ja sellised asjad meeldivad mulle pärast isegi rohkem kui planeeritud.
Mulle tundub, et see on julguse küsimus. Mida rohkem mul julgust on, seda rohkem saan ma inspiratsiooni võtteplatsilt. Mõnikord ei ole mul julgust ja siis tahan ma lihtsalt oma stsenaariumi kaitsta. Tegelikult püüan ma vist enamiku ajast stsenaariumi kaitsta.
Filmis mänginud vene näitlejanna ütles, et sinuga on kerge koos töötada vaatamata ühise keeleoskuse puudumisele. Sinu näost pidid kõik emotsioonid loetavad olema. Kas sinul oli raskusi võõrkeelsete näitlejate juhendamisel?
Esimene päev oli raske, aga pärast oli juba lihtsam. Mulle tundus, et see ei seganud ja kõik toimis. Ent mina ei ole muidugi õige hindaja, selle üle otsustab kokkuvõttes publik. Aga sisetunne oli, et kõik läks hästi.
Mõnikord tahavad re˛issöörid liiga palju rääkida ning seletada kõike üle ja analüüsida kõike läbi. Antud juhul pidin ma selgitades, mida ma tahan, olema lihtsam ja otsesem. Mulle näib, et mõnikord on sellest kasu, kui ei saa liiga palju rääkida.
On re˛issööre, kes analüüsivad liiga palju. Hea, kui see toimub lavastaja peas, aga näitleja jaoks võib mõnikord rolli ü l e analüüsida. Ma ei ole üldse kindel, kas näitlejal on vaja alati mõelda terve stseeni kontekstile ja maailmale, mida filmis luuakse, ning intellektuaalsele analüüsile, mis on kõige selle taga.
Mitte ainult “Lilja 4-everi”, vaid ka teiste projektide puhul olen tundnud, et mõnikord on just sel põhjusel lihtsam töötada teismeliste ja lastega, sest nad on mõnes mõttes avatumad ja nad lihtsalt teevad asju, sellal kui täiskasvanud professionaalsed näitlejad kalduvad vajama rohkemat: nad tahavad teada, miks ja kuidas, ning neil on oma harjumuspärased ja väljakujunenud töömeetodid ning stiil. Lapsed ja teismelised pigem lihtsalt mängivad; selle mängulisuse tõttu on vahel nendega meeldivam koos töötada.
Kõigis sinu filmides on teismeliseea teema.
Ma ei tea miks, aga nii see on. Ma võin välja mõelda põhjusi, ent samas usun, et on olemas suurem ja tähtsam alateadlik tegur, miks ma teen filme teismelistest. Aga seda tegurit ma ei tea. Mõistuslikult võin seletada järgmiselt: teismelistele ja lastele on huvitav filmides keskenduda, kuna nad on väga haavatavad ja nad suhtuvad kõigesse nagu millessegi uude. Kogu maailm peegeldub neis tagasi ning tihti on nad ühiskonna kõige nõrgem lüli. Kui sa tahad uurida tervet ketti, siis pead sa keskenduma kõige nõrgemale lülile ning tihti on selleks just lapsed. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks ma teen filme teismelistest.
Millegipärast on laste- ja noortefilmidel justkui märk küljes. Neid ei peeta “päris” filmideks.
See on tõsi. Üldiselt ei meeldi mulle kõik, mis toimub rootsi kinos ja mulle ei meeldi enamik rootsi filme, kuid ma arvan, et üks hea külg on Rootsi kinotööstuses küll: nimelt on meil pikaaegne traditsioon võtta lapsi ning nendele mõeldud või lasteteemalisi filme väga tõsiselt. See ulatub tagasi juba 60-ndatesse ja 70-ndatesse, mil tehti palju häid lastefilme. Mulle näib, et see on üks tugevamaid traditsioone rootsi filmikunstis. See meeldib mulle, sest ma arvan, et neid filme tuleb võtta sama tõsiselt kui täiskasvanute “päris” filme.
Kui filmil on juures märge, et tegemist on lastefilmiga, peletab see tihti täiskasvanud kinost eemale. Kuid “Lilja” puhul ei osanud me oodata, et Rootsis tuleb filmi vaatama nii noor publik, sest see on nii sünge lugu. Täiskasvanuid oli küll ka, kuid lõviosa publikust oli väga noor. Mõnikord tekib mul tunne, et lapsed on rohkem huvitatud väga raskete küsimuste küsimisest ja loodetavasti ka neile vastamisest, sellal kui täiskasvanud on tüdinud ja väsinud ning ei ole valmis maailma nägema nagu lapsed — sellisena, nagu see on — oma halbade ja heade külgedega.
Ühest küljest on see hea, aga samas on mul häbi meie, täiskasvanute pärast, kes ei soovi vastutust maailma eest enda peale võtta.
Kas sa tunned end rohkem kirjaniku kui re˛issöörina?
Jah, tavaliselt tunnen end eelkõige kirjanikuna.
Siis on stsenaariumi kirjutamine sinu jaoks kõige kergem osa filmi tegemises?
Ei. See on osa filmi tegemises, milles ma tunnen end kõige kodusemalt ja ma tean, mida ma teen ning tunnen, et kontrollin seda protsessi kõige rohkem. Samas on see aeg, mil ma pean kõige raskemalt töötama. Mitte füüsiliselt loomulikult, vaid vaimselt ja emotsionaalselt. Sest ma pean minema tegelastesse sisse ja olles nende lähedal, püüdma elada nende elu. See on raske, väga raske, aga samas tunnen ma end selles rollis kõige kodusemalt.
Filmitegemine on tohutult suur ja kaootiline protsess. Kas sina kui re˛issöör tunned end ka mõnikord eksinuna, või on tunneli lõpus alati valgus ning sa tead, mida sa teed?
Tihti tunnen end eksinuna. Täiesti eksinuna. Ka igapäevastes asjades — näiteks ei ole mul aimugi, millist stseeni peaks järgmisena tegema, ning ma olen väga segaduses. Seetõttu on mul väga tähtis osa assistendil, kes töötab kogu aeg minuga koos. Ta on ka script supervisor, see, kes hoolitseb kaadrite sisu ja tegevuse järjepidevuse eest detailideni. Temal on tegelikult kontroll kogu situatsiooni üle ning ta teab, mida tuleb järgmisena teha. Ma usaldan teda väga. Ka kunstiliselt, muuseas.
Peale selle olen ma tihti lihtsalt segaduses. Sellest, millist filmi ma teen ja miks ma seda üldse teen. Aga tunneli lõpus on alati valgus, sest sa tead vähemalt, millal on viimane võttepäev. Mõnikord ma lausa ootan seda.
Kuidas sa töötad operaatoriga?
Väga intuitiivselt. Me planeerime koos ning meil on üldine ettekujutus sellest, kuidas me hakkame seda konkreetset lugu jutustama ning milline tuleb filmi visuaalne stiil. Aga üldiselt me improviseerime palju ja järgime oma intuitsiooni. Me räägime pildist vähe ja laseme asjadel juhtuda ning näitlejatel ja situatsioonil otsustada, kuidas me stseeni filmime. Mulle on alati esmatähtis näitlemine ning siis tuleb operaatoritöö ja pildi stiil.
Minu viimane küsimus on halb. See on, nagu küsiks emalt, milline laps talle kõige rohkem meeldib. Aga ma ikkagi tahaksin küsida...
Vastus on sama, mis sa ütlesid: küsida re˛issöörilt, milline tema film meeldib talle kõige rohkem, on nagu küsida emalt, milline on tema lemmiklaps. Nad meeldivad mulle kõik. Võib-olla püüan ma küll rohkem kaitsta noorimat, “Liljat”. Ta sündis alles paar kuud tagasi, ta on alles beebi. Seetõttu ma kannan teda hetkel südamele kõige lähemal. Aga ma ei armasta teda rohkem kui teisi.
Küsitlenud ELEN LOTMAN
LUKAS MOODYSSON on sündinud 1969. aastal Malmös. Seitsmeteistkümneaastasena avaldas ta esimese luulekogu, sellele on järgnenud veel luuleraamatuid ja romaan. Pärast draamakooli (Dramatiska Institutet) lõpetamist, kus Moodysson tegi mitu lühifilmi, asus ta tööle stuudiosse “Memfis Film”. Lühifilmidele “Showdown in the Underworld” (1995) ja “Talk” (1997) järgnesid täispikad mängufilmid “Fucking Åmål” (1998), “Üheskoos” ( Tillsammans Together, 2000) ja “Lilja 4-ever” (Lilya 4-ever, 2002). “Fucking Åmål” võitis mitmeid auhindu, sh neli rootsi filmiauhinda ja jõudis Euroopa aasta parima filmi nominentide hulka. Ühtlasi arvati Moodysson rootsi uuema filmi suurimaks lootuseks, keda ülistas ka Ingmar Bergman. “Üheskoos” esilinastus Veneetsia filmifestivalil ning oli üliedukas rahvusvahelises filmilevis, jõudes Ameerikas ja Inglismaal koguni aasta menufilmide esiritta. 2000. aastal oli Moodysson auhinnatud rootsi teleseriaali “Uus maa” (The New Country, re˛ Geir Hansteen-Jörgensen) kaasstsenarist. Lukas Moodysson elab endiselt Malmös, ta on abielus ja kahe poja isa.