“Meid, Animatsioonimaa elanikke, süüdistatakse tihti õnnelikus eraldumises muust maailmast,” ütles Giannalberto Bendazzi, itaallasest animatsiooni ajaloolane, kes läbi heas mõttes juhuslike eesti animakanalite sattus möödunud PÖFFi animafestivali “Animated Dreams” ˛üriisse. Tema poolnaljaga öeldud lausel on iseenesest tõetera sees — selle nn Animatsioonimaa elanikud ehk siis animafilmide tegijad, arvustajad ja fännid moodustavad pisikese omaette ringkonna, kuhu juhukülalistel tavaliselt asja ei ole. Kuigi eestlasi nimetatakse teistes maades kõlavalt “väikeseks suureks animarahvaks”, on siin animafestivali korraldamine päris vaevanõudev. Raske on üles leida just neid inimesi, kes animatsiooni armastavad. Iga eestlase mällu on sööbinud mõni legendaarne multikas, minuvanustel 80. aastatel kasvanutel kindlasti “Siil udus”, “Rüblik” või “Õed”, mida televisioonis korduvalt näidati, kuid kinos me animafilme vaatama ei ole harjunud. Pealegi ei tea paljud, et lisaks mängufilmide ette näidatavatele animafilmidele, on PÖFFi kõrval olemas ka päris iseseisev animafestival. Nüüd siis juba neljandat aastat ja järjest elujõulisemana.
Suurel ehk mängufilmide PÖFFil on kuue aasta jooksul välja kujunenud hulk traditsioone, millega vaataja teab arvestada. Animafestival on aga siiani armastanud eksperimenteerida. Näiteks on igal aastal olnud animafestivalil erinev nimi (eelmisel “Animated Action”). Puhtalt selleks, et publik meid üles leiaks, otsustasime seekord kinnistada mõned reeglid: nimeks jääb nüüdsest “Animated Dreams” ja võistlusprogrammide traditsiooniliseks grand prix’ks “Wooden Wolf” (nukumeistrite valmistatud “Puuhunt”).
Just nii võib meie animafestivali liigitada, sest võistlusprogrammid pannakse kokku teiste tuntud animafestivalide kavade põhjal (Annecy, KROK jne). Ühest küljest on see hea — eelselektsioon on juba tehtud ja võime täiesti kindlad olla, et need programmid sisaldavad kaasaegse animakunsti paremikku. Ja tõepoolest, nii soomlasest animafestivali ˛ürii esimees Heikki Jokinen kui ka Giannalberto Bendazzi imestasid pisikesel festivalil linastuvate filmide kõrge taseme üle. Samas selgus, et auväärsed animaspetsialistid on peaaegu kõiki neid filme juba mainitud suurtel festivalidel varem näinud. Üllatada suutsime neid vaid ida pool valminud, Vene ja Ukraina animafilmidega.
Sellist animaeksperti nagu Bendazzi on üleüldse raske millegagi üllatada. Ta on olnud kolmkümmend viis aastat filmikriitik, osalenud sadadel festivalidel ning teinud aastate jooksul põhjaliku uurimustöö animatsiooni ajaloost, mille koondas 600 leheküljelisse raamatusse “Cartoons: One Hundred Years of Cinema Animation”. Ja nagu muuseas võib ta rääkida lugusid sellest, kuidas ta näiteks 60-date lõpul ühes rannas René Clairiga intervjuud tegi. Huvitav kokkusattumus on see, et legendaarse prantsuse avangardre˛issööriga oli kohtunud ka kolmas ˛ürii liige Elbert Tuganov. Ta tutvustas 1969. aasta sügisel Clairile Tallinna vaatamisväärsusi.
Bendazzi ja Tuganovi kohtumist võib samuti märkimisväärseks pidada. Bendazzi animaajaloo piibli kolmeleheküljeline Eesti peatükk algab loomulikult meie esimese nukufilmi re˛issööri Tuganoviga, kuid vaevalt lootis ta nüüd, XXI sajandil Eestisse tulles vanameistrit ennast siin kohata. Tegelikult oligi Bendazzi peamine soov meie festivali külastades tutvuda võimalikult paljude eesti animategijate ja stuudiotega, et koguda infot oma filmiajaloo raamatu täiendatud variandi jaoks, mis ilmub paari aasta pärast. “Uus peatükk eesti animast tuleb vähemalt kakskümmend lehekülge!” lubas ta lahkelt “PÖFFi kaamera” intervjuus. Päris tore.
Auhinnatud unistused
ˇürii grand prix võitis Pjotr Sapegini nukufilm “Aaria” (Aria, 2001, Norra—Kanada). Puccini ooperist inspireeritud filmis on madama Butterfly haljendaval saarel elav üksik marionett, kuni valgel laeval saabub noor võluv meremees Pinkerton (plastikust Ken!). Loomulikult nad armuvad. Pinkerton aga lahkub ja Butterfly jääb teda ootama, igatsedes kurblikult ragiseva grammofonimuusika saatel oma lapsele isa… Edasi kulgeb lugu nii nagu Puccini ooperiski — Pinkerton naaseb koos uue perega, rebib Butterflylt lapse ja sõidab ära.
Mõjukalt rabav on filmi lõpp. “Madama Butterflys” võtab Butterfly endalt lõpuks oma isa noaga elu. Sapegini filmis aga jookseb õnnetu nukk helge saare illusioonide maailmast katkiste peeglite ja juhtmetega täidetud tumedusse ja lõhub ennast ise tükkideks. Järele jäänud puuvilla, saepuru ja metalli kannab tuul laiali.
Sapegin kasutab kõige julmemat viisi, kuidas tappa nukku. Äärmiselt täpselt rõhub ta vaatajate emotsioonidele. Ilma igasuguste keerdkäikudeta lineaarselt kulgev lugu on ju hästi lihtne. Mõjuvaks muudavad filmi Sapegini pisidetailid ja Puccini muusika tekitatud atmosfäär. ˇüriid pani imestama, kuidas nukkudega on võimalik nii erootilist õhustikku esile kutsuda. Neljakümne seitsme aastane Sapegin sündis Venemaal ja töötas viisteist aastat lavakujundajana Moskva teatrites. Animafilmiga hakkas ta tegelema alles 1990. aastal, kui asus elama ja töötama Norrasse. “Aaria” on Sapegini viieteistkümnes film.
Parima kujundusega filmiks tunnistas ˛ürii Christopher Hintoni joonisfilmi “Vool” (Flux, 2002, Kanada). Kohati inimsilma jaoks liiga kiiresti ja kaootiliselt muutuva filmi sisu tabamiseks peab esmakordsel vaatamisel tõsiselt pingutama. Justkui lohaka koomiksi stiilis joonistatud filmi keskmes on tavaline pere — isa, ema ja tütar. Ühel hetkel puhutakse koos tütre kuueaastaseks saamise puhul sünnipäevatordilt küünlad ära ja järgmisel silmapilgul kolib ta juba kodust välja… Argipäeva kriisid ja rõõmud.
Autor ise on öelnud, et see on pentsik lugu elust, entroopiast ja halastamatust ajamarsist, mis mängib kahe generatsiooni sidemete, sündmuste ning maailma loomuliku korra ja korduvusega. Filmi saadavad üksikud, omavahel sidumata, kuid täpselt visuaalset tegevust matkivad helid — kiiksud, kolksud, prantsatused… Samas kasutab re˛issöör mitmes kohas ka lihtsalt vaikust, mille ootamatult katkestab jällegi mõni pauk. Tundub, et animaauhindu võitnud kanadalasest Hintonile meeldib publikut meelega närviliselt erksana hoida.
Eelmise aasta animafestivali eriprogrammis “Ottawa 2001 rahvusvahelise tudengite animafilmifestivali parimad tööd” näidati inglase Suzie Templetoni filmi “Koer” (Dog, 2001), mis lisaks Ottawa peaauhinnale on saanud ka Briti Akadeemia auhinna (BAFTA). Juhuslikult sattus see film sel aastal taas meie festivalile — nüüd juba võistlusprogrammi — ja tunnistati ˛ürii poolt parima looga filmiks.
Tegemist on nukuanimatsiooniga, mis minimaalset dialoogi kasutades näitab ema kaotanud hirmunud ja teadmatuses poisikese ning teda kaitsta püüdva isa suhet. Mõlemad hoiavad valu enese sees. Valu aga aina suureneb. Filmis on üks liigutavalt inimlik kaader — suures plaanis nukk-poisi veega täitunud silmad, kust kohe-kohe hakkavad aimatavalt voolama pisarad. Aga seda enam ei näidata. Tunnetuslikul tasandil meenutab Templetoni film PÖFFi tudengifilmi festivalil Sleepwalkers’ peaauhinna võitnud Poola mängufilmi “Meeste asi”. Mõlemas filmis on peategelaseks üksik poiss, kel sõbraks ainult koer. Hämmastavalt sarnased emotsioonid ja värvitu keskkonna nukker aura.
Ära märgiti veel Stepan Kovali savitehnikas animafilm “Sõitis tramm nr 9” (Tram nr 9 Goes, 2002, Ukraina). Võrreldes eespool nimetatud tõsiteemaliste auhinnasaajatega on see siiralt lustakas lugu ühistranspordis sõitmise rõõmudest Ukrainas. Pilgeni reisijaid täis topitud trammis on alati üks varas, seebikatest kõnelevad pereemad, flirtijad ja melanhoolitsev sõjaveteran…
Tehnikate segu
“Animated Dreams” näitas kuue päeva jooksul 78 filmi, esindatud oli seitseteist riiki ja kõikvõimalikud animatsioonitehnikad. Tavapärasemate nuku- ja joonisfilmide kõrval olid mõned autorid püüdnud ka keerulisemaid lahendusi leida, segades kokku näiteks mitmeid materjale, kuid nähtavalt populaarseks on muutunud erinevate tehnikate kokkusulatamine. Näiteks ungarlane Ferenk Cakó, kes on maailmakuulsaks saanud oma erilise liivaanimatsiooniga, on nüüd teinud filmi “Psühhoparaad” (Psycho-Parade, 2002, Ungari), kus vaheldumisi näidatakse 3D-meres ühteainsat päästerõngast krabavaid digitaalseid ning vangla trellide taga karjuvaid savist inimesi. Film lõpeb võimsa zoom-out’iga kuskile kõrgele ning need kaks tehnikat, kaks seltskonda ja kaks maailma asetuvad ühte konteksti — kõik savist tegelased seisavad digitaalse mere ümber, hoides igaüks kinni tükikesest seinast, mille ees on trellid; digitaalsed tegelased aga on uppunud päästerõngaid täis merre.
3D-animatsioon puhtal kujul on juba muutumas tavaliseks, kuigi kogu animafilmi ajalugu vaadates võib seda pidada siiski värskeks leiutiseks. 3D-filmide eeliseks on kindlasti dünaamiliselt laiahaardeline ruumis liikumise võimalus. Ja mida suurem on ekraan, seda võimsam mulje vaatajale jääb. Nähes Adriaan Lokmani 3D-animatsiooni “Triipkood” (Barcode, 2001, Holland) nii Kinomaja kui ka Sakala suure saali ekraanil, oli vahe täiesti tajutav. “Triipkood” on sõit läbi abstraktse virtuaalmaailma, mis koosneb sirgjoonelistest silindritest ning erinevate nurkade alt tekkivatest valgushelkidest ja varjudest.
Ei mingeid tegelasi ega lugu. Techno-muusika saatel hakkab rahulikult alanud liikumise tempo tõusma ja alguses justkui ülevalt tegevust jälginud kaamera sukeldub silindritevahelisse liikumisse. Kiirus tekitab pinget. Pärast kiiruse kulminatsiooni pinge maandatakse väljasureva tempo ja pildiga. Kui “Triipkood” maailma tuntuimal animafilmide festivalil Annecys 2002. aastal võistlusprogrammi võitjaks kuulutati, tekkis publiku seas vastakaid arvamusi. Paljud ütlesid, et see ei ole film, vaid muusikavideo, kuid oli ka neid, kes sellest kaheksast minutist ja kolmekümnest sekundist tugeva energialaengu ammutasid.
Mõningaid veidrusi…
…leiab kindlasti Daniel Nocke savitehnikas animafilmist “Modernne kükloop” (Der moderne Zyklop, 2001, Saksamaa). Film algab näiteks stseeniga, kus kükloobid esitavad moderntantsu. Seejuures väga tõetruult! Kõikide tüüpiliste moderntantsus esinevate põhielementidega saavad Nocke savist tegelased tõsise plastilisuse ja enesekindlusega hakkama. Millegipärast meenutas see mulle Erki Lauri ja Juhan Ulfsaki tantsustseeni “Läbimine 4” Von Krahli etendusest “No More Tears”.
Kõige tormilisemalt reageeris meie publik Jaapani 3D-animatsioonile “Paaris-suusahüppajad” (Ski Jumping Pairs, 2002), autoriks Riichiro Mashima, kes ülikooli bakalaureuse- ja magistrikraadi omandanud hoopis tootedisaini alal. Oma animafilmis ennustab Mashima lõbusat tulevikku — Tokyo olümpiamängudel aastal 2006 on uueks spordialaks paaris-suusahüpped ning soomlaste esindajateks näiteks Aki ja Mika Kaurismäki.
Lisaks võistlusprogrammis näidatud kolmele Jaapani animatsioonile, oli festivalil veel Jaapani animafilmide eriprogramm. See koosnes peamiselt erinevate sõltumatute autorite 90-datel valminud lühifilmidest, mis tihtipeale jäävad Jaapani peamise tõmbenumbri anime varju. Saal oli rahvast puupüsti täis. Vastupidiselt seanssidele, kus näidati meie oma animafilme.
Lainetused kohalikul pinnal
Mikk Rand, üks meie “animakokkadest”, tõdes, et uued Eesti multifilmid on nagu must leib eestlaste laual — nii igapäevane, et selle puudumist ei märgata enne, kui ollakse eemal. Bendazzile aga tundus, et Eesti anima puhul on tegemist mingi maagiaga —filme valmib meie väikest rahvaarvu arvestades kuidagi kahtlaselt palju. Jaapani animaator Maya Yonesho, kes nokitseb “Eesti Joonisfilmis” oma uue filmi kallal, on korduvalt imestanud, kuidas meil ei ole ühtegi tuntud naissoost animafilmi re˛issööri.
Netiväljaande FilmBank (fiba) reporterid Allen Hougland ja Simon Somerset, kes tulid Tallinna peamiselt kirjutama PÖFFi ajal linastuvatest Eesti mängufilmidest, avastasid keset festivali, et siin on tähelepanuväärne animakultuur. Ja oma hilisemas reportaa˛is kirjeldasid nad entusiastlikult, kuidas sügav animatraditsioon Eestis on alguse saanud nukufilmidest, mida tehakse Nukuteatris Laial tänaval. Kes küll neile sellist asja rääkis?
Igal juhul on selge, et väljastpoolt vaatajatele paistab Eesti animamaailm hoopis teistsugune kui meile endile. Rahvusvahelistel animafilmide festivalidel ringlevad müstilised lood kiilakast vanamehest Kaspar Jancisest ja sellest, kuidas eestlased söövad koeri… Siia tulemise huvi on suur. Üks võimalus maailmale näidata, mis meie unikaalses eesti animakapslis õigupoolest toimub, on ikka ja jälle korraldada animafestivali ning kutsuda külalisi. Ja võib-olla lõpuks ärkab isegi eestlastes endis tõsine tahtmine animafilme vaadata.