Pimedate Ööde animafestivali “Animated Dreams” üks eriprogrammidest koosnes Londonis tegutseva animastuudio “The Illuminated Film Company” filmidest. Seda stuudiot tuntakse maailmas eelkõige produtsent Iain Harvey järgi.
Harvey on tõepoolest unikaalne kuju, produtseerides iseseisvalt animafilme, mis on üheaegselt tunnustatud nii kommertslikus meelelahutusmaailmas kui ka kõikvõimalikel sügavast kunstist läbi immutatud animafestivalidel.
Kõige lihtsam küsimus kõige esimesena. Mis on animatsioon?
Tehniliselt defineerides võiks öelda — iga kaadri individuaalne komponeerimine jätkuvuse baasil. Kuid arvestades seda, kuidas modernne tehnika muudab kogu aeg töötamise võimalusi, on ka animatsiooni mõiste tehniline defineerimine pidevas muutumises. Minu jaoks tähendab animatsioon pigem kujutlusvõime kasutamist, et jutustada lugu või väljendada emotsiooni.
Kas animatsiooni peaks nn “päris” filmist eraldi käsitlema?
Kuigi ma väga sügavalt animatsiooni armastan, usun, et animatsioon on siiski lihtsalt üks paljudest filmitegemise võimalustest. Seda ei peaks liigitama eraldi kunstivormina. Animatsiooni mõju publikule on loomulikult erinev ja on neid, kes on huvitatud just animatsiooni tehnikast; kuid kui mina teen filmi, siis ma mõtlen ikkagi eelkõige sellele, kuidas publik reageerib loole, mitte animeerimise viisile.
Kuidas te üldse animatsiooniga sõbraks saite?
Töötasin reklaamidirektorina lasteraamatutega tegelevas kirjastuses. Animatsiooniga puutusin kokku siis, kui veensin oma kirjastust aitama finantseerida inglise animafilmi “The Snowman”. Koostöös telekanaliga “Channel 4” kujunes sellest väga populaarne film, mis siiani mööda maailma ringleb.
Mida rohkem animatsiooniga tegelesin, seda selgemalt sain aru, et see on maailm, mida ma armastan. Animatsiooniinimesed olid palju huvitavamad kui kõik teised, kellega olin kokku puutunud.
Aga mis oli ikkagi see pöördepunkt, et otsustasite end animatsiooniga siduda?
Alguses ma isegi puiklesin vastu, sest filmi “The Snowman” juures nägin suures osas vaid probleeme, mis animafilmi produtseerimisega kaasnevad. Ja mulle ei meeldinud, kuidas mitmed animatsiooniinimesed olid pimestatud Hollywoodi särast ja valelubadustest.
Kindlat pöördepunkti ei olnud, tajusin lihtsalt ühel hetkel, et mul on projektide arendamisel annet. 1993. aastal asutasin oma animatsioonistuudio “The Illuminated Film Company”.
Algus oli raske?
Tegelikult mitte. Väga lihtne on ju oma firma teha. Põhimõtteliselt ei lähe sul selleks kedagi vaja. Mina aga ootasin lihtsalt õiget hetke. Kuna olin ise produtsent, mitte filmitegija, pidin ootama head projekti, mida uue stuudio nime all esimesena esitleda.
“The Illuminated Film Companyl” ei ole püsivat meeskonda. Iga projekti jaoks palkate uued inimesed.
Inglismaal on see päris levinud süsteem. Eriti inimeste seas, kellega mulle meeldib koostööd teha. Need on tavaliselt kunstnikud, kes ei taha olla seotud kindla stuudio või produtsendiga. Firmad, mis produtseerivad reklaame ja teleseriaale, töötavad tavaliselt ühe ja sama püsiva meeskonnaga. Mina seda ei tee. Ma valin projekte, mis on eriilmelised — neis on kasutatud erinevaid animatsioonistiile ja -tehnikaid.
Kes konkreetselt uut projekti alustab?
Tavaliselt produtsent, kuigi üha enam loodan sellele, et inimesed tulevad minu juurde oma ideedega, soovides et ma neid teostaksin. Mõnes mõttes on see palju meelitavam… Nii juhtus näiteks filmiga “T.R.A.N.S.I.T”. Hollandi re˛issöör Piet Kroon, kes oli töötanud juba kahes minu eelnevas projektis animaatorina, pakkus selle mõtte välja.
Tihtipeale on minu allikateks raamatud. Mina ise ideid ei loo.
Milline on iainharveylik produtseerimisstiil?
Üks kindel asi, mida ma alati otsin, on hea storytelling. Lugusid saab jutustada loomulikult väga erinevalt, kuid ma valin teostamiseks ikkagi alati need lood, mis mulle mõju avaldavad, lootes ja eeldades, et need töötavad ka publiku peal. Ma ei tee ju filme enda jaoks!
Siiani olete tootnud peamiselt joonisfilme, miks mitte kasutada ka teisi animatsioonitehnikaid?
Mul ei oleks eriti mõistlik hakata tegelema näiteks nukuanimatsiooniga, sest selleks on vaja hoopis teistsugust stuudiot. Kui aga filmi idee seisukohast peaks olema vajalik kasutada ka mõnda teist tehnikat, siis teeksin hea meelga koostööd mõne vastava stuudioga.
Kas animafilmid võib julgelt jagada kaheks: kommertsfilmid ja iseseisvad festivalide filmid?
Võib tõesti, aga oma peas püüan ma sellist jaotust mitte teha, sest mina tahan toota iseseisvaid kommertsfilme. Samas on minu filmid edukad ka festivalidel. Selline kombinatsioon mulle täitsa meeldib.
Millistes maades on “The Illuminated Film Company” filme näidatud?
Praktiliselt üle kogu maailma. Suures osas tänu Briti Nõukogule, mis saadab minu filme pidevalt erinevatele festivalidele. Filmi “War Game” on näidatud näiteks Iraanis, Uruguais, Brasiilias, Koreas, Austraalias, Jaapanis jne. Kõige vähem on ilmselt minu filme näidatud Aafrikas, millest on iseenesest kahju. Mis puutub telekanalitesse, siis umbes kolmkümmend maad on ostnud ära filmi “T.R.A.N.S.I.T”. Täispika animafilmi “Christmas Carol” ostis ära MGM, animaseriaali “The Very Hungry Caterpillar & Other Stories” videoõigused Põhja-Ameerikas ostis ära “Disney”. Kõige edukamaks filmiks, millega olen olnud seotud, võib pidada siiski filmi “The Snowman”.
Kust te oma projektidele raha leiate?
Sellele ühest vastust ei ole. Iga filmi puhul tuleb ustele koputamisega otsast alustada. Minu jaoks on üsna oluline MEDIA arendustoetus.
On seda keeruline saada?
Kui sul on hea idee ja sa oskad seda hästi presenteerida, siis mitte. Loomulikult võtab kogu protsess aega ja paljud inimesed lasevad ennast kergesti MEDIA bürokraatiast heidutada. Minu arvates tuleb neid nõudmisi lihtsalt aktsepteerida ja kaasa töötada. Võib ju vaielda ja püüda süsteemi muuta, aga vahepeal peab päris tööga edasi minema. On muidugi asju, mis mulle MEDIA juures ei meeldi. Nüüd näiteks nõutakse, et taotlejatel peavad olema eelnevad tele- ja filmialased kogemused, kuigi MEDIA peaks just vastupidi julgustama uusi talente! Teisest küljest vaadates tegelevad nad ikkagi maksumaksjate rahaga, mistõttu nad peavad hoidma tasakaalu uute julgustamise ja “aruka” rahakulutamise vahel.
On ka teisi finantseerijaid. Näiteks English Filmcouncil on üsna kiire vastaja. Ja seda produtsent tegelikult kõige rohkem soovibki — kiiret vastust, isegi kui see on negatiivne, et saaks vajadusel teiste variantidega edasi liikuda.
Animatsioonist oli huvitatud “Channel 4”, kuid see traditsioon on nüüdseks välja suremas. Nad otsustasid, et animatsioon on liiga kallis, ignoreerides samal ajal fakti, et animatsiooni programmid olid väga edukad. Inglismaal näitab animatsiooni veel BBC, kuid peamiselt ainult lasteprogramme, mis on spetsiaalselt televisioonile toodetud. Filmikultuuri arendamisest nad huvitatud ei ole. Mul ei ole midagi televisiooni vastu, aga oma filmide puhul olen väga huvitatud ka kinolina jaoks produtseerimisest.
Kui palju “The Illuminated Film Company” sarnaseid stuudioid Inglismaal tegutseb?
Umbes kaks või kolm, sest see, mida mina teen, on paras hullus. Stuudioid, mis teenivad elatist reklaamide ja teleseriaalidega või teistele stuudiotele töötades, on kokku umbes kolmkümmend. Kui keegi paluks mul teha mingit reklaami, siis ma ei vaidleks vastu, kuid ma ei taha sellel alal võistelda. Juba Londonis on vähemalt kümme head stuudiot, mis elavad üksnes reklaamide tegemisest.
Milline on inglise animatsioonikultuur?
Keskmine tavakodanik isegi ei kasuta sõna “animatsioon”, ta ütleb lihtsalt multikad. Minu jaoks ei ole see probleem. Sest tunnistagem ausalt, kõige kuulsam nimi filmis on Disney. Ja jumal tänatud, et ta tegi kuulsaks just animatsiooni! Kui meil ei oleks Disney’t, siis inimesed ei oleks kindlasti nii teadlikud animatsioonist ja multikatest. Kahjuks aga see keskmine tavakodanik ongi tegelikult teadlik üksnes lastele mõeldud teleseriaalidest ja multikatest. Väga väike rühm inimesi, põhiliselt animainimesed ise ja nende lähemad sõbrad on näinud ka teistsuguseid animafilme. Üks “Channel 4” põhiprobleeme oli see, et nad ei suutnud kuidagi lühikesi animatsioone oma programmi paigutada, nii et publik nende vastu huvi tunneks. Animafilmid võivad olla üsna kõikuva pikkusega, aga telekanalile on vaja just kindla, ette teada pikkusega filme, et vaatajad täpselt teaksid, mida nad saavad, kui sellele kanalile oma teleka lülitavad. Kahjuks meil Inglismaal, jah, tugevat animatsioonikultuuri ei ole.
Kas teie arvates “Disney” monopol veel eksisteerib?
Mina seda ei näe. “Disney” on praktiliselt igast küljest aina enam ohustatud — “Dreamworksi” stuudio edukas tõus animatsioonistuudiona, “Foxi” suur menu filmiga “Jääaeg” ja televisioonis “Disney” kindlasti ei domineeri. Iseseisva stuudio juures meeldibki mulle kõige rohkem see, et ma ei pea mingite turuosade või suure firma sisese bürokraatia ning positsiooni pärast muretsema.
I. Harvey lõppu:
IAIN HARVEY (sünd. 1951) on Londonis tegutseva animafilmide stuudio produtsent. Oma loometee algul töötas ta kirjastustes Hamish Hamilton ja The Penguin Group. Animatsioonis alustas ta kõigepealt filmide The Snowman (1982), When the Wind Blows (1987), Father Christmas (1991) ja BBC animaseriaali Spider (1991) tegevprodutsendina. 1993. aastal rajas ta oma animastuudio The Illuminated Film Company, kus nüüdseks on valminud hulganisti festivalidel osalenud ja auhindadega pärjatud filme: The Very Hungry Caterpillar & Other Stories (1993), Prince Cinders (1993), T.R.A.N.S.I.T (1997, British Academy Award ja Cartoon d’Or nominent), War Game (2001, auhind Best Television Special Annecy festivalil) ning täispikk animafilm Christmas Carol — The Movie (2001), millele teiste hulgas tegi animatsiooni ka stuudio “A Film Eesti”. Iain Harvey on Euroopa animafilmide ühenduse “Cartoon” asepresident ja ühtlasi esindab seal Inglismaad.