“TAEVAS” (Heaven). Re˛issöör Tom Tykwer, stsenaristid Krzysztof Kieślowski ja Krsysztof Piesiewicz, produtsendid Anthony Minghella, William Horberg, Maria Köpf, Stefan Arndt ja Frédérique Dumas, operaator Frank Griebe, monteerija Mathilde Bonnefoy, kunstnik Uli Hanisch, muusika: Arvo Pärt ja Tom Tykwer. Osades: Cate Blanchett (Philippa), Giovanni Ribisi (Filippo), Remo Girone (Filippo isa), Mattia Sbragia, Alberto Di Stasio, Stefano Santospago, Alessandro Sperduti, Giovanni Vettorazzo, Stefania Rocca jt. 35 mm, 97 min, värviline. © X-Filme Creative Pool ja Miramax Films, Saksamaa—USA—Prantsusmaa, 2001.
Mäletate Antonioni Ameerikas tehtud filmi “Zabriskie Point”. Antonioni nigu Antonioni ikka. Ühiskonnale vastandumine, ühiskonnast põgenemine, ühiskonnaäng, pohhuistlikud tegelased, mees-naine isetus, hoolimatus justkui samaaegselt egovabas ja egotsentrilises suhtes. Jah, see on kõik nigu Antonioni ikka. Aga film on kergem, ludinamalt liikuv, naiivsem, noortekesksem, ameerikalikum kui antonionid muidu. Sestap allaneelatavam laiemale publikule.
Tykweri “Heaven” on üsnagi sarnases sahtlis. Aga võib-olla veel ameerikalikum. Wellmade-kino kohaselt ei väsi stsenaarium üllatamast (hm, üllatusi on küll vähem kui ülekonstrueeritut).
Film on lihtne nagu male. (Esimesel vaatamisel tundub isegi, et lihtne nagu kabe.) Hea küll, lihtne nagu Tarkovski. Tjah, Tarkovski liikus lihtsuse suunas kogu elu, “Peeglist” “Ohverduseni”. Tykwer jõuab ülekonstrueeritud kinost lihtsasse muinasjuttu juba kolme viimase filmiga — näis kuhu edasi.
Kes see Tom Tykwer, saksa kino uus suur tegija, siis on?
Kolmkümmend seitse aastat vana. Wuppertalist pärit (seal on üles võetud ka “Keisrinna ja sõjamees”. Kinohull maast madalast. Üheteistkümneaastaselt väntamas “Super 8” peale. Neljateistaastaselt kinos tööl ja öösel iseendale seansse korraldamas, “Blade Runnerit” üha uuesti läbi ketramas.
Sõjaväe saadab pikalt ja teeb läbi tsiviilteenistuse. (Hm, militaarsust paistab ta ihalevat ja vihkavat — mõtlen siin “Keisrinna ja sõjamehe” samurailaadsele peategelasele ja korrumpeerunud politseipeerudele “Taevas”.)
Ja edaspidi kino, kino, kino ja veel kord kino. Palju skriptikirjutamist ja teiste skriptide tohterdamist. 1991. aastal lühifilm. Sellepärast silmajäämine kriitikutele, 1993 “Surmatoov Maria”, 1994 üks kinotootmisfirma “X-Filme Creative Pool” asutajatest, 1996 Wolfgang Beckeri “Mis sulle jääb, on elu” kaasstsenarist, 1997 “Talveuni”, 1998 “Lola jooks”, 2000 “Keisrinna ja sõjamees”, 2001 ”Taevas”. Tänaseks kõik. Juba piisavalt, et kinokoolide programmis sees olla.
Istun kompuutri taga, lappan netis Tom Tykweri materjale ja keegi ütleb mu peas: “When TT shoots — watch out!”
Mis Tykwer ise kinost räägib? Palun (minu väga vaba tõlge või pigem ümberjutustus intervjuust Tykweriga).
“Hongkongist tuleb muidugi palju igasugust jama, aga teradest sõklaid eristada pole kerge, sellesse pahna võib jumalast ära uppuda, sest sajast filmist üheksakümmend on lahjad. Aga hea hongkongi kino mulle meeldib. Mitte et ma seda just iga nädal vahiks.
Tegellt on asi selles, et mulle lähevad korda ja mind mõjutavad just samad filmid mis neid — seitsmekümnendate ameerika äksn-kino näiteks, head iistvuudid ja johnboormani ajastu filmid, ja ma pean lugu hongkongi kino oskusest isikupäraselt tsiteerida, tsiteerida nii, et sellest saab uus kunst ja kvaliteet. Aga muidugi, nad kasutavad samu nõkse nagu ameeriklased, aga ajavad filmi tempokaks, nii et te ei tunne neid nõkse enam äragi.
Film on karpi pandud aeg. Clark Gable on nüüdseks kastitäis kõdu, aga filmis me vaatame teda ja ta näeb kena välja. Film külmutab aja. See on üks põhjusi, miks me kino vaatame. Teisipidi — film suudab aega valitseda. Filmis saab aega kokku suruda ja aega venitada. Üheksakümne minutiga võib ära näidata kogu elu või näiteks nädala jagu sündmusi. “Lolaga” mõtlesin ma teha vastupidi — venitada kakskümmend minutit pooleteisele tunnile. Venita aeg pikaks ja sa näed ta sees selliseid väikesi mulke, tillukesi tühje kanaleid, kust tegevus võib areneda hoopis ise suunas. Ma võin võtta fookusesse mingi kõrvaltegelase ja uurida, mida see tüüp seal üldse teeb, ja läbi mängida ühe loo eri versioone. Seda saab teha ainult filmis. Suruda elu kolme sekundisse või venitada aeg välja nagu “Lola jooksus”. Sellest filmist kiiremaks minna on juba raske. Aga me oleme õppinud filmis kiiret montaa˛i lugema — tänu muusikavideotele ja hongkongi filmidele.
Aga mulle ei meeldi, kui montaa˛ on aetud nii muusikavideolikuks kui “Armageddonis”. Dialoog justkui jookseb, inimesed ajavad juttu, aga pilt on hakitud. Vahid ja mõtled, et miks see kõik nii peab olema. Inimesed ajavad lihtsalt juttu. Miks nad ei või siis nats aega rahulikult kellegi nägu näidata. Tegijad arvavad lihtsalt, et kiire montaa˛ on moodne, aga asjal pole sisu. Kiire montaa˛iga saab ühele teemale keskenduda, aga “Armageddonis” on tihedus lihtsalt tiheduse pärast. See sunnib vaatama küll, aga kokku võttes tüütab ära. Ma ei usu, et “Armageddon” või “Iseseisvuspäev” paari aasta pärast veel pinnale jäävad.
On suur vahe, kas keegi teeb ratsionaalse otsuse, et “lastele see meeldiks” või “lastele oleks see põnev”, või toob ekraanile midagi, mis teda ennast ka puudutab. Heas Spielbergi filmis (tal on nii halbu kui häid filme) on ekraanil see, mis teda ennastki puudutab või hirmutab. Valetamine on filmides kohe näha.
“Armageddoni” käisid kõik vaatamas, aga keegi ei vaevunud filmist rääkima. Kujutage ette, kui peaksite “Armageddoni” iga nädal vaatama, see viskaks ikka jubedalt ära.
Äksni filmimine pole tingimata kallis, kui sa ei tee suuri plahvatusi või ei kasuta kalleid näitlejaid. Kui kasutad väikest võttegruppi ja heli üles ei võta. Mulle selline töö meeldibki. Vähe inimesi, kontsentreeritud võte.
Tüütu oli üles võtta “Talveund”, sest seal on lumi. Lumi näeb küll filmis ilus välja. Võtte ajal ei olnud lumi kunagi seal, kuhu ma seda tahtsin. Siis lasin sajal veoautol lume jälle uude kohta vedada ja võte ootas.
“Lola jooksu” vaadates tundub, et seda võis olla keerulisem üles võtta, aga ei. Ainus asi oli, et näitleja jooksis tõepoolest kiiresti ja kaamera, valgus ja kogu tehnika pidi tal kogu aeg jõudma sabas püsida.
“Lola” töötab hästi tänu avastseenile, kus on telefonikõne. Kui tavaliselt söödetakse sulle peategelasi pool tundi sisse — et sa neid armastama hakkaksid ja nendega ennast identifitseerima, siis ma üritasin selle ära teha kiiresti. Me filmisime seda väikest stseeni terve päeva.
Filmide muusika on mulle oluline. Ma hakkan muusikat otsima üsna vara. Ja ma teen ise ka seda muusikat. Meil on väike stuudiokoosseis. Võiksime kas või kontserdi anda.”
Nii palju siis juhuslikke katkendeid Tykweri jutust.
Muusika jääb meelde küll. “Taeva” lõpu minimalistlik klaver näiteks. Ja “Keisrinnas ja sõjamehes” kummitas mind pikalt, et see on Lepo Sumera, väga Sumera moodi tükk oli, aga noh, Sumera ei saanud see olla.
Nii, mina ei tea, miks ma juba nädal otsa ei suuda seda artiklit edasi kirjutada. Asi ei ole ainult laiskuses. Asi on selles, et “Taevas” on nii lihtne, et selle kohta pole justkui midagi öelda, ja nii filosoofilis-müstiline (või vähemalt sellise ambitsiooniga), et selle kohta tahaks nagu hirmus palju öelda, aga kui hirmus palju tahad öelda, siis ei suuda ju kunagi midagi ära öelda. Kuid heade filmidega on tihti nii. Võtke needsamad antonionid või viimased tarkovskid — lugu justkui suurt polegi või õigemini — tõeline lugu on inimese sisemine lugu ja see asub kuskil väliste sündmuste, faabula taga. Rohkem nigu hingelugu. Tykweri “Taeva” näiv lugu on justkui, et naine läheb naiivselt pahale narkomafioosnikule, kes politseiga kokku mängib, pommi panema, jääb plindrisse ja kukub ühiskonnast endalegi ootamatult välja ja leiab siis põgenedes, hädas ja kuses, autsaiderina ja paariana mingi pagana valgustuse, lunastuse või vabanemise. Pätist ja patusest saab põmmdi pühak. (Ja jälle — millest muust need antonionid ja emigratsiooniaja tarkovskidki vestavad, kui just sellestsamast.)
Kirjutamine mul ei edenenud — vaatasin siis filmi uuesti. Millest see on? Miks ta töötab? Ei, ei mingit tolku. Ikka ei oska midagi öelda. Hea küll, mulle seletati nüüd, et filmimuusika on Pärt (no ja siis), ja ma mõtlesin, et lihtsuseni jõudmine ei ole Tykwerile endale pähe tulnud, see tuleb hoopis surnud Kieślowskilt sülle kukkunud Kieślowski ja Piesiewiczi stsenaariumist (no ja siis). Aga see kõik ei aita mul mingigi selguseni jõuda. Et miks nii primi film puudutab. Kuidas on Tykwer näitlejad lihtsaid pikki stseene nii hästi suutnud kandma panna.
Toon ühe näite. Filmi algul on koht, kus karabinjeer laob Cate Blanchettile ette, et ta pandud pommist ei saanud surma mitte narkoparun, vaid juhtumisi kaks väikest last, nende isa ja koristajamutt (kes tiksuva pommi kogemata ära koristas). Tükk aega ei tee Blanchett suurt midagi, vaatab niisama, et mö-mök, kas tõesti neli inimest sai surma. Poetab filmiliku pisara. Ja kõige otsa kaotab tolksti teadvuse ja kukub põmmdi põrandale. Aga kui hästi see kannab! Muudkui vaataks ja vaataks. (Mulle meenuvad paratamatult, see on minu patoloogia, kümneminutised kaadrid Antonionist või Tarkovskist, kus me vahime kümme minutit ainult hotellivoodis lesiva Nicholsoni jalgu või Jankovskit, küünal käes, üle tühja basseini ukerdamas. Aga see kannab mis hirmus. Muidugi, need kümneminutised kaadrid on filmi lõpus ja võib oletada, et me oleme pika filmi jooksul sentimentaalse konksu alla neelanud.
Aga Kurosawal on “Sõdalase varjus” pikk tühi kaader filmi alguses ja kannab ka enam-vähem. See nõks on Tykweril küljes juba varasemast ajast. See, et ta suudab väga skemaatilise ja konstrui muinasjutu sees näitlejad väga usutavalt tegutsema panna. Sama asi on nii “Keisrinnas ja sõjamehes” kui ka “Lola jooksus”. Viimane on ju demonstratiivselt avatud konstruktsioon nagu funkehitis, et näe, kuidas elus läheb nii, aga mingi juhuse tõttu võib minna ka naa. Liigne konstruktsiooniarmastus tapab seal emotsionaalse sideme näitlejate mänguga ja sellest on kahju. “Taevas” õnneks seda ei juhtu.
Kas ma suudan “Taeva” lihtsalt, köögitüdruku kombel, ümber jutustada? (Sellest oleks pidanud alustama.) On see ikka lihtne väline lugu keerulise hingeloo ümber? Inglise keele õpetaja Itaalias, inglanna, on hädas olnud oma narkomaanist mehega ja sellega, et politsei ei reageeri kuidagi tema ponnistustele narkomehi üles anda. Naine paneb narkobossile pommi, aga juhtumisi lendavad õhku hoopis teised inimesed. Naist kuulatakse üle. Temasse armub nooruke politseiametnik. Ja üheskoos notivad nad siis paha narkomehe maha ja põgenevad. Kõige lõpus veel tõusevad põgenedes helikopteriga otse taevasse ja paradiisi. No kuulge — kas sellist lapsikut filmi vaatasin ma mitu tundi suure himuga? (Mõtlesin vaadates mitu korda, et see on nagu ameerika politseiseriaali sü˛ee, aga kui kaugel ta samas ameerika politseiseriaalist on.)
Jah, aga rääkige endale “Hamlet” lühidalt ümber, mis seal siis nii väga on? Mingid tobedad õukonnaintriigid ja üksteise mahanottimised — täielik ameerika politseifilm. “Hamletis” on muidugi ka see teine plaan. Et noormehel jookseb juhe kokku ja ta saadab kogu ühiskonna perse ja see mõjub talle kuidagi vabastavalt, ja meile ka. Ja kummaline. “Taevas” on täpselt seesama lugu (kuigi läbi teistsuguse stoori). Ja kui ma nüüd edasi mõtlen, siis hakkab mulle tunduma, et see ongi enam-vähem ainus stoori, mis maailmas olemas on. Mulle hakkab varsti tunduma, et “Viimses reliikvias” jookseb ka Gabrielil justkui maailma absurdiga põrkudes juhe kokku ja siis ta on surma veerel ja lõpuks puhastub ja tõuseb justkui kõrgemale. Issand jumal. See ei saa olla tõsi, et kõik on nii lihtne. Ilmselt olen ma korraga infantiilne ja seniilne.
Või on asi selles, et filmi tegi ka Sydney Pollack? (Lugesin ta nime tiitritest, aga jumal teab, mida ta seal tegi. Mis see loeb, et ta oli production manager. Kui Pollack on filmi juures, siis ta on juures, ükskõik, mis amet tal parajasti on.)
Tähendab, siin on kasuks tulnud, et film ei ole liiga tykwer nagu varasemad, ei ole ülekonstrueeritud. (Tavaliselt juhtub just vastupidi, kui on liiga palju stsenariste ja tegijaid ja ümbertegijaid nagu mõnel õnnetul eesti filmil, siis seal lõpuks ei jäägi enam midagi järele.) “Taevas” on meil poolakate stsenaariumiga ja sakslaste poolt Itaalias ameeriklaste abiga tehtud film, milles mängib eestlase muusika (kui ma, kurat, Pärdiga nüüd ei eksi, aga kui eksin, mis siis). Ja kummaline — see kõik kokku ei lähe keeruliseks ja see kõik kokku töötab. Vaadake ise. Ja kui aru saate, miks ta ikkagi töötab, siis öelge mulle ka.
Ah soo, võib-olla peaks Tykweri intervjuu juurde tagasi minema. Seal ta ütles, et filmis on vale väga hästi näha. Õige-õige. Ilmselt katsub Tykwer mitte valetada, või võimalikult vähe valetada. Aga istuda tõeliste tunnete peale. Ja panna näitlejad sedasama tegema. Just. Nii lihtne. Ja miks seda kinos nii vähe tehakse? Teate miks? Arvatakse, et mis see lihtne tunne ikka maksab. Näiteks, et naine läks minu juurest ära ja mul on sant olla. Mis see teisi peaks huvitama? Aga mis see muu maksab, kui just lihtne tunne. Ja minu kurbus naise äraminekust huvitab teisi küll, sest nemad on ka elus miskit kaotanud ja sellepärast on neil sant olnud.
Lihtsad tunded on universaalsed. Kui on sant olla, et pane või nöör kaela, siis tundub see santus nii nõme, mõttetu ja tavaline, mis sest teisele rääkima hakata. Et kui juba filmi tegema hakkan, siis tuleks midagi suurt välja mõelda ja teha. Ja see ongi viga. Ja Tykwer on õppinud juba noorepoolse mehena sellest veast mööda hiilima ja julgeb tulla lihtsate tunnetega turule (tavaliselt ei viitsi enam valetada vanad kunstnikud, aga valetavad mõned vanadki). Siis korraga saab see lihtne triviaalnegi tunne teinekord hirmus tähtsaks. Et pingi peal oli punane vihmavari ja keegi tegi selle katki ja laps hakkas nutma — oi, oi, vihmavari on katki. Küll on banaalne. Ei ole, kui on siiras. Siis võib juhtuda, et on hoopis suur üldistus läbi konkreetse sündmuse, motiivi ja tegelase. No nüüd avastasin Ameerika. Jälle.
TOM TYKWER on sündinud 1965. aastal Wuppertalis Saksamaal. Aastatel 1975—1984 tegi ta hulga lühifilme “Super 8” lindil. 1987 alustas ta tööd kinodes ja aasta hiljem sai Berliini kino “Moviemento” direktoriks. Mõned aastad kirjutas ja kohendas ta stsenaariume ning tegi telesaateid filmire˛issööridest. 1992 debüteeris ta mängufilmiga. 1994 oli ta tootmisfirma “X-Filme Creative Pool” üks asutajaid. Filmid: 1993 “Surmatoov Maria” (Die Tödliche Maria); 1997 “Talveuni” (Winterschläfer); 1998 “Lola jooks” (Lola rennt); 2000 “Keisrinna ja sõjamees” (Der Krieger und die Keiserin); 2001 “Taevas” (Heaven).