Detsembris tähistas eesti nukufilm 45. sünnipäeva. Hiigelsuurel eeljuubelitordil oli kujutatud neliainsust nagu kunagi Marx, Engels jt — meie nukufilmi rajajad Elbert Tuganov ja Heino Pars, nüüdne “Nukufilmi” direktor Arvo Nuut ja noorim lavastaja, tänavu Kristuse ikka jõudev Mait Laas. Tema viimane film “Teekond Nirvaanasse” võitis Euroopa mainekaimal lühifilmide festivalil Oberhausenis võistlusele esitatud rohkem kui 3000 filmi hulgast grand prix’ ja pataka raha. Laasi aprillis valmiv lastenukufilm “Mirjami lugu” sai eesti esimese filmiprojektina Euroopa audiovisuaalse programmi “Media Plus” raames 20 000 eurot arendustoetust, peaaegu enne veel kui Eesti oli sellega liitunud. Ainsa eesti filmitegijana on Mait teinud ja kaitsnud magistritöö.
Mait Laas sündis 4. augustil 1970. aastal Tallinnas Sakala sünnitusmajas. Tema isa Mart on pärit Torist ja töötab külmutus- ning ventilatsiooniseadmete insenerina magusavabrikus “Kalev”. Ema Maimo põlvneb Siberisse väljasaadetute perekonnast ja on ametis Harju maavalitsuses. Oma vanemaid peab Mait väga positiivse ellusuhtumisega inimesteks, kes sisendasid lastesse — Maidul on veel poolteist aastat noorem õde Heli — loodusekesksust. Lapsepõlves ringeldi kogu perega külgkorviga mootorrattaga mööda Eestit ning käidi “Zaporo˛etsiga” ära Krimmis.
Viisteist aastat elas Mait Pelgulinnas ja õppis 46. keskkoolis, praeguses Pelgulinna Gümnaasiumis. Ta oli hea õpilane ning huvitus paljudest asjadest: mängis korvpalli, akordioni ja malet, käis ujumistrennis, eriti põhjalikult ja pikka aega tegeles rahvatantsuga “Sõpruses” — see andis võimaluse ka reisida. Lapsest peale arvas Mait end saavat mesinikuks, kuid pärast kaheksandat klassi olid vanemad vastu, et ta Olustverre sõidaks, ja nii jätkas ta samas koolis kunstiklassis õppimist.
Keskkooli järel 1988 astus ta pedasse kunstiõpetuse erialale. Oli kõikvõimalike eksperimentide aeg ja ta valis lisaerialaks näitejuhtimise. See andis aimu dramaturgiast, aineteks olid ka kõneõpetus ja kehakool. Paljudest ülesannetest ei saanudki eriti aru. Kuidas näiteks lavastada maali, arvestamata kunstniku algseid taotlusi, see tundus nonsensina, ent päris näitejuhid said sellega hakkama.
Diplomitööks tundus Maidule ainuvõimaliku lahendusena ühendada kunstiõpetus näitejuhtimisega. Ta kirjutas animaloo ja läks sellega nukustuudiosse, kus anti lahkesti kaamera ja filmilint. Valmis lamenukk- ja klaasimaalitehnikas viieminutine “Ja õitseski…” (1993). Filmi juures aitasid kaasa operaator Urmas Jõemees ja nukujuht Aarne Ahi.
XIX sajandi algul uurisid Muybridge ja Marey kromatograafia kaasabil liikumise olemust, millest kujunes välja filmikunst. Mind ja mu sõpra Erkki Kadarikku, kes pidime lastele kunsti õpetama, huvitas, kas kunst on puhtalt esteetilise vormi küsimus või on sel laiemaid tähendusvälju. 1990. aastad olid romantiline, murranguline aeg, meie maailmapildi kujunemine langes ühte ühiskonna muutumisega. Oli ihalus universaalsuse järele. Püüdsime ühendada füüsikat ja kunsti. Korraldasime Tartu Ülikooli keskkonnafüüsika laboris juhtteaduri Reet Priimani juhendamisel ja Tallinna Eksperimentaalse Meditsiini Kliinikus doktor Viiu Tuuliku juhendamisel erinevaid katseid, et teada saada, millist mõju põhimõtteliselt avaldab maalikunst inimest ümbritsevas füüsikalises keskkonnas.
Sellal korraldasid nad ka suure performance’i Lasnamäe paenõlval.
1993 läks Mait Laas koos Meelis Pilleriga aastaks õppima Viini, ta täiendas end Viini Goethenistlikus Kunstikõrgkoolis, mis on kunstifilosoofiline kool ja põhineb Goethe maailmanägemisel, ning Viini Rakendusliku Kunsti Kõrgkoolis. Viimases õpetati audiovisuaalset meediat: arvuti- ja videokunsti. Filosoofiliseks baasiks oli siin ilma kehata inimene, inimene kui arvuti. Ideena oli see hirmuäratav, mingil määral apokalüptiline filosoofia, vähemalt minule, kes pean loodust kõige alguseks ja otsaks.
Austrias tuli kunstifilosoofia loenguid kuulata saksa keeles, mida Mait polnud õppinud, kuid selgituseks kasutati rohkesti skeeme ja joonistusi ning keelgi sai pikapeale omaseks. Äraelamiseks pesi ta koolis nõusid, oli koerahoidja, hooldas vaimse puudega halvatud vanaprouat ning laulis Viini Kirikumuusika Kooris.
Pärast Viini asus Mait tööle “Nukufilmi”. Filmi “Ja õitseski…” järel valmis koos Hardi Volmeriga ümarnukk- ja piksillatsioonitehnikas päkapikulugu “Keegi veel” (1997), seejärel segatehnikas eksperimentaalfilm “Päevavalgus” (1998), milles kasutati kolmemõõtmelist lamenukku ja kaasati inimene, ning lastefilm “Tulelaeva kulid” (2001).
Suurim edu on saatnud “Teekonda Nirvaanasse” (2000), mida on näidatud rohkem kui neljakümnel festivalil. 2001. aasta Oberhauseni peaauhinnale on lisandunud festivali “CinemaTexas” publikupreemia, Pariisist tuli animafilmide grand prix keskkonnateemaliste filmide festivalilt ja “Arsenālsil” tunnistati Laas parimaks re˛issööriks. Filmiga koos on Mait käinud paljudes paikades, kuhu muidu vaevalt satuks. Kaplinnast rahvusvaheliselt sümpoosionilt “INPUT” (see on autori ja publiku diskussioon, kus vaatajaskonnaks telejaamade ja filmiinstitutsioonide esindajad) tulles põikaski ta lõpetamise ajaks Oberhauseni, et üllatusena kätte saada festivali ihaldatuim auhind.
Kevadel 2001 kaitses Mait Laas magistriväitekirja “Visuaalse teadvuse dünaamika”, kus kasutas ära ülikooliaegsed uurimused, juhendajaks professor Reet Priiman. Töös uuritakse valgustatust ja valguse käsitlust läbi ajastute nii filosoofilisest kui ka esteetilisest küljest. Uurimuse tehnilises pooles on vaatluse all visuaalse kunsti mõju inimest ümbritsevale füüsikalisele maailmale. Märksõnadeks on gamma- ja beetakiirgus ning radioaktiivsus ja õhu ionisatsioon.
Juba ülikooli ajal kujunes välja kirjanduslik rühmitus “14 NÜ”, kuhu peale Mait Laasi kuuluvad Paavo Matsin, Marko Mägi, Erkki Kadarik, Marianne Ravi, Maarja Vaino, Trip Jarvis — mõned neist elavad välismaal; postuumselt võeti liikmeks Johannes Üksi. Kümne aastaga on välja antud kümme raamatut tiraa˛iga 100—30 000-ni.
Raamatud on kollektiivne töö ja nad suunavad tähelepanu ümbritsevale. Osa meie avaldatust on riba- ehk ökoraamatud, kus kasutatud laste- või naisteraamatute jääke, mis trükikojas puhastamisel üle jäänud. Meie raamatud on kunsti ja kirjanduse vahepealne vorm, visuaalne kirjandus. Raamatutega kaasnevad performance’id, muusika, visuaalne pilt, skulptuurid — nimetagem seda raamatulavastuseks.
Osa raamatuid on praegu saadaval praegu “Rahva Raamatu” huumorinurgas.
Mait Laasi abikaasa Ülle on töötanud operaatori assistendina ja kunstigaleriis, tütar Lisli on kaheteistkümnene ja Laura kolmene. Nad elavad Lasnamäel.
Kunst on oma olemuselt mingil määral teraapia. Näed ümbritsevas keskkonnas teatavaid puudujääke või tühimikke, puuduvat dialoogi, ja üritadki omalt poolt kaasa aidata lahenduse leidmisel.
Teraapiavormina on selline nukufilm, nagu neid tehakse “Nukufilmis”, kus pole kasutatud arvutianimatsiooni, tänapäeval üpris haruldane. Kunagistest tuntud koolkondadest on maailmas alles jäänud vaid mõned üksikud, sh eesti koolkond.