Alustame lapsepõlvest, vanematest.
Mu ema oli amatöörpianist, ta mängis päris palju. Meil oli kodus klaver ja mul oli sellega suhe ammu enne, kui algab aeg, mida ma mäletan. Mu isa polnud muusik, kuid ta oli väga dünaamiline ja entusiastlik isiksus. Hea kombinatsioon emaga, kelle tugev külg oli loogika. Musikaalsuse sain emalt, isalt tuge ja julgustust. Klaverit hakkasin õppima iseseisvalt neljaselt. Kuni seitsmenda eluaastani, mil algasid klaveritunnid, mängisin ma ainult kõrva järgi. Ma oletan, et see on hea viis muusikaliseks arenemiseks.
Kas teile meeldis mingil muul viisil musitseerida, näiteks laulda?
Laulda mitte eriti. Kuid koolis tuli laulda. Laulsin katedraalikooris. Kooliajal õppisin ka teisi pille mängima — vioolat, tuubat. Hiljem, üliõpilasena ka veel löökpille.
Kas teie klaverimäng oli lapsena tavalisest ees?
Kui aus olla, siis vägagi ees. Kui mul oleksid olnud vähem intelligentsed vanemad ja õpetajad, oleks minust kergesti võinud teha imelapse. Kuid loomulikult poleks ma siis olnud valmis terve elu kestvaks karjääriks. Imelapsed säravad mõne aasta ja siis on kõik.
Mõned teosed sellest ajast näiteks, mida mängisite.
Mozarti Rondo alla turcat mängisin ma juba enne noodist lugemise õppimist kõrva järgi. Kaheteistkümneaastaselt mängisin esimest korda orkestriga Beethoveni Kolmandat klaverikontserti. Aasta hiljem tuli Tšaikovski Esimene klaverikontsert. Keskkooliaastail esinesin tohutu palju saatjana küll viiulite, küll fagottidega.
Seega oli noodilugemine üks teie tugevamaid külgi?
Jah, ning ma olin alati väga ablas. Tahtsin lugeda ja tunda muusikast kõike, mis võimalik. Kõige vähem huvitas mind tollal võib-olla romantiline klaverimuusika, Liszt ja Chopin. Nende juurde jõudsin hiljem, üliõpilasena. Selles oli omamoodi poosi, ma tahtsin olla justkui muusik-intellektuaal. Mulle sobis kõik, millel oli intellektuaalne tagapõhi — Bach, Schönberg, Stravinski, Stockhausen.
Kas samas eas avastasite ka Messiaeni?
Jah. Minu tolleaegne muusikaõpetaja armastas väga Messiaeni. Tema viis mind ka mu esimesele Londoni reisile, kus kuulsin esimest korda “Turangalîla sümfooniat”. Kohe tekkis mul soov seda teost esitada. See realiseerus küll üksteist aastat hiljem, kuid sealt peale on mul tulnud seda esitada umbes kuuskümmend korda. Sest pole just palju pianiste, kes seda mängida tahaksid. Klaverimängijal on selles teoses üsna ebatavaline, pooleldi solisti, pooleldi orkestrandi roll. “Turangalîla” kaudu jõudsin kogu Messiaeni muusika avastamiseni ja hiljem ka selleni, et ma Pariisi tema ja ta abikaasa Yvonne Loriod’ juurde õppima läksin.
Kas te õppisite rohkem Loriod’ või Messiaeni juures?
Ametlikult õpetas Loriod. Kuid kohtumised Messiaeni kui inimesega on erilisena meeles kogu eluks. Ta oli selline isiksus, kellega koos viibimine teeb õnnelikuks. Loriod’ saatus oli spetsialiseeruda abikaasa teoste esitamisele. Ta pidi kõvasti vaeva nägema, et kontserdikavadesse ka midagi muud suruda, ta armastas väga ka Mozartit, Schumanni, Debussyd. Ka õpetada tahtis ta kõike muud kui Messiaeni.
Kui ma Messiaenile ta teoseid mängisin, oli ta alati väga rahul, tagasihoidliku ja heldemeelse inimesena oli ta lihtsalt õnnelik, kui tema teoseid mängiti.
Meistriklassis rääkisite rütmitäpsusest ja -selgusest Prokofjevi muusikas, kas sama kehtib ka Messiaeni puhul?
Jah, kuid nii suhtun ma kogu muusikasse.
Kuid romantiline muusika on ju kindlasti paindlikum?
On kindlasti, kuid mitte sel viisil, nagu enamik pianiste mängib. Ma arvan, et paljud oleksid hämmastunud, kuuldes kui distsiplineeritud olid XIX sajandi suured klaverikunstnikud. On suur vahe, kas olla paindlik või mängida ebarütmiliselt. Seda on raske seletada, eriti lühikese aja jooksul. Rütm ja pulss on põhiasjad, kuid täpne rütm ei saa olla täiesti paindumatu. See peab olema loogiline, et saaks kuulajad endaga kaasa haarata.
Teil on praegu selgelt välja kujunenud esitusfilosoofia. On see teil olnud niisugune kogu aeg? Või on olnud ka mingeid murdepunkte, kus olete oma väärtusi pidanud ümber hindama?
Õpingute ajal meeldis mulle eriti XX sajandi esimese poole muusika. Ja ma sain aru, et selle mängimisel on oluline eelkõige distsipliin. 1970-ndatel inimesed enamasti nii ei arvanud. Ja nii oli see mingis mõttes mässamine. Siis arvati, et distsiplineeritud mäng on ebamusikaalne.
Aga on ju oht, et mängides Prokofjevit pedantse täpsusega, võib esitus olla kuiv?
Vastaksin nii, et enamasti see ikkagi pole täpne. Ja kes on kuiv, sel pole lihtsalt kõlalisi vahendeid. Tuleb mängida palju igat liiki repertuaari. Ma mainisin oma meistrikursustel, et Rahmaninovi traditsiooniline avanumber klaveriõhtutel oli Bachi “Itaalia kontsert”. Seda teost tõeliselt hästi mängida on väga raske ja Rahmaninov võis seda esitada tänu oma hämmastavalt tugevale distsipliinile. Üldtuntud “rahmaninovism” on see, et sa võid teha tempode ja dünaamikaga kõike, mida tahad, ning lisada noote juurde. Paljud mängivad tema asju nii, nagu see oleks “vähem” muusika. Me suhtume tohutu põhjalikkusega nooditeksti, kui tegemist on saksa heliloojate Bachi, Haydni, Mozarti, Beethoveni ja Schubertiga. Ja nüüd võtame Rahmaninovi ja võime teha, mida iganes. Ja sama suhtumine on ka Chopini, Liszti. See on vale. Selleks, et veenda kuulajaid, tuleb olla loogiline. Ja see ei tähenda tingimata vastandumist spontaansusele. On eriti fantastiline, kui just loogilisus ja distsiplineeritus mõjuvad spontaanselt.
Tagasi tulles teie noorusaja juurde: mainisite, et mängisite ka löökpille
Üliõpilasena olin väga aktiivne löökpillimängija, kellena mul oli palju rohkem esinemisi kui pianistina. Mängisin ka jazz’i ja rocki ja mind kutsuti paljudesse koosseisudesse, ka sümfoonilistesse. Minu elu suurim eesmärk tollal oligi saada noh näiteks Londoni SO timpanimängijaks. Hiljem tõusis klaver järk-järgult esikohale. Kuid ma õppisin löökpillide kaudu paljut. Suur pulsivajadus on ka ilmselt selle kogemusega seotud.
Mul on jäänud teist mulje kui inimesest, kes tavaliselt võtab vastu seda, mida teised soovivad ja ei suru oma tahtmist peale.
Jah, kindlasti. Ja ma olen sellisel viisil elades väga õnnelik. Vähemalt niikaua, kuni ma ei lõpeta klaverimängimist, sest viimasel ajal olen hakanud ka dirigeerima.
…mida te ka ise pole tagant tõuganud?
Mitte kunagi. Esimene kord pidin dirigeerima, kui dirigent jäi haigeks, mina olin selle kontserdi solist.
Kas teile meeldib esineda korraga solisti ja dirigendina?
Väga, nii nagu igasugune musitseerimine. Sellepärast olin ma kunagi ka rocktrummar.
Kas Tšaikovski konkursi võit oli see, mis teid lõplikult pianisti elukutseni viis?
Siiski, juba enne seda olin pianistina edukas. Kui ma Pariisist tulin, mängisin väga harva löökpille. Mul oli Suurbritannias pianistina palju kontserte. Suur sooloõhtu Londonis 1979, mille kavas ka Beethoveni suur 29. sonaat “Hammerklavier”. Ma olin jõudnud auhinnasaajate hulka mitmel väiksemal konkursil. Minu toetajad ja sõbrad arvasid, et peaksin püüdlema laiemale tuntusele. Selleks tuli osa võtta mõnest tähtsast konkursist. Minul olid nendeks Leedsi ja Tšaikovski konkurss. Leedsi konkursil mängisin tõeliselt hästi, arvan, et see oli mu elu parim esinemine. Kuid mind jäeti kuuendaks. Seejärel otsustasin minna Moskvasse ja näidata, et nad eksisid. Õnnestuski võita, ehkki ei mänginud vist mitte nii hästi kui Leedsis. Mul oli alati õnne olla finalistide hulgas. On väga suuri pianiste, keda pole mõnel konkursil lastud teise voorugi.
Nüüd, kui kakskümmend aastat on sellest möödas, kas võite öelda, et konkursid ei muuda kuigi palju ning igaüks saab selle, mille on ära teeninud?
Jah, tõsi, välja arvatud see, et muusikalise andega peab kaasnema veel üks tähtis isiksuse omadus — enesekindlus. Ükskõik kui andekas sa oled, kui miski nooruses su enesekindluse hävitab, ei pea sa vastu. See on muidugi tohutu ande raiskamine. Mitte keegi, kellel on raske hetk halva arvustuse või viletsa konkursitulemuse pärast, ei tohiks meelt heita ega mängimist jätta.
Kas teie areng on kulgenud ladusalt ja enesekindlalt, ilma suuremate kriiside ja kahtluse perioodideta?
Väike püsiv kahtlus on kogu aeg, see peab olema. Kuid õnneks pole mul kunagi olnud tõelisi kriise. Kõige raskem hetk oligi vahest Leedsi konkurss, kus ma arvasin, et oleksin pidanud võitma. See kõlab veidi nagu “hapud viinamarjad”, kuid ütlen nii praegu, ma ei öelnud seda tollal, kuigi paljud mu ümber arvasid, et pidanuksin võitma. Tegelikult kannatasid need teised, kes tulid ettepoole. Kui sa võidad konkursi ja publik ning kriitikud arvavad, et sa poleks pidanud võitma, siis satud väga täbarasse olukorda, sest sind hakatakse jahtima ning saadakse ka kätte. Kui sa ei võida, siis hinnatakse sind selle järgi, mida sa suudad. Žüriid, kes neid tobedaid tulemusi tekitavad, ei tee head kellelegi peale iseenda, kui nad on mõne võitja õpetajad.
Kas teil oli õppimise ajal ka nõrku külgi?
Minu nõrkus oli ja on minu sõrmed, ma ei treeninud neid nooruses. Mul olid head randmed ja käsivarred. Kui ma otsustasin saada soolopianistiks, hakkasin teadlikult tegema sõrmeharjutusi ja teen seda siiani. Kui mängijal on kätes ja randmetes palju jõudu, siis peavad tal olema tugevad ja iseseisvad sõrmed, et seda raskust kanda. Minu lapseea õpetaja Donald Clarke oli keemik, kuid õpetas hästi ka muusikat. Tema mulle neid harjutusi näitaski.
Kui kaua te üldse õppisite?
Ma pole tundides käinud pärast Messiaeni.
Kuid kellelegi peab ju aega-ajalt mängima?
Mul on nüüd naine, kes on ka ise väga hea pianist, kuigi ta enam ei esine. Tema kuulab ja on väga hea kriitik. Palju annavad mulle kohtumised dirigentidega. Osal neist on öelda palju rohkem kui ühelgi klaverimängijal. Näiteks Simon Rattle on olnud mu hea sõber juba 1970. aastatest peale ja tema ütlemistest on alati äärmiselt palju kasu. Palju võib õppida sellest, kuidas ta töötab orkestriga. Rattle pole ainuke selline dirigent, keda võib nimetada tõeliseks muusikaliseks kolleegiks. Nimetaksin kindlasti ka Jevgeni Svetlanovit, Kurt Masuri, Mark Elderit ja Wolfgang Sawallischit. Nendega võin rääkida, helistada ükskõik millal. Nad on isiksused, kes suudavad orkestris luua sellise atmosfääri, et iga mängija annab endast parima.
Arvatavasti kohtute oma meelisdirigentidega sama kontserti esitades erinevate orkestrite ees?
Jah, ja see on tähtis, koostöö süveneb. Inimesed unustavad tihti, kui tähtis see on. Teatakse, et keelpillikvartett peab kasvama kokku aastaid. Ja ei tulda selle pealegi, et dirigendi ja solisti vahel on täpselt samasugune ansambel. Mul on õnneks mõne dirigendiga selline suhe tekkinud.
Mainisite, et õppimise ajal eelistasite XX sajandi esimese poole muusikat. Mida nüüd?
Raske on ühtegi perioodi esile tõsta. Tegelen kõigega, ka sellise muusikaga, kus klaverit pole. Näiteks kuulan palju barokki. Siiski on XX sajandi esimese poole muusika mulle sobivaim, sellest on lihtsam aru saada, ta klapib mu isiksusega. Suur osa neist heliloojaist olid mässajad, kes tahtsid hävitada eelarvamusi muusika suhtes.
Kas te tunnete, et maailm vajab endiselt seda protesti?
Jah, kindlasti. Ikka öeldakse, et see või teine salvestus on ületamatuks jäänud, või mingi pianist on mingite heliloojate loomingu alal ületamatu spetsialist. See on nonsenss, muusika pole kunagi valmis, teda tuleb ikka taasluua. Millest ma tunnen puudust, on heldemeelsus ja hingesuurus. See, mida kogesin Messiaeni juures.
Või Rahmaninovi?
Jah, kindlasti, temaga muidugi pole ma elus kohtunud, kuid ma kuulen seda tema mängus ja eriti loen välja tema teostest. Kuid mitte kõik pole nii helde hingega. Kuigi nad on suured muusikud, pole nad sama suured inimesed. Mida vanemaks ma saan, seda tähtsamaks see mulle muutub. Suured dirigendid samuti, kuhu iganes nad lähevad, nad muudavad inimeste meeli. Peadirigendina pikemalt ühes kohas töötades võivad nad muuta terve suure linna vaimsust, vähemalt kunsti vallas.
Pianistidel vist pole samasugust mõjuvõimu?
Ei, kuid näiteks õpetades küll.
Kui palju teie elus on õpetamist?
Ma teen sellist meistriklassi moodi asja, nagu siin Tallinnaski, väga tihti. Ja on veidi nukker, et ma ei kohta neid inimesi enam hiljem. Kahjuks pole mul võimalust regulaarset õpetajatööd vastu võtta, sest ma sõidan kogu aeg ringi.
Kas teil on aastas mingi kindel aeg, mil te puhkate ja valmistate uusi kavu ette?
Tõeliselt puhkan kodus. Harjutan aga rohkem just kodunt ära olles.
Workshop’il rääkisite, kuivõrd on füüsilises mõttes erinev mängides kuulajatele või üksi harjutades. Kuulajate ees muutuvad liigutused jäigemaks. Kuidas te sellest üle saate? Kas esinedes teadlikult lõdvestudes või harjutades pingestudes?
Mida enam lavakogemust, seda vähem seda probleemi. Siiski, teatav kogus adrenaliini ja lavaerutust jääb ikka. Arvan, et ma valmistun selleks ikkagi harjutades, ette mängides. Tähtis on ka see, et mõned lihtsalt on loomuliku lavanärviga, sündinud esinejad. Nad naudivad tähelepanu keskpunktis olemist. On andekaid kunstnikke, kellel seda pole. See on mingi ego, heas mõttes, ning see hoiab inimesi kuulamas.
Kuid kas parim musitseerimine pole mitte see, kui me unustame esineja ja tema ego ja keskendume lihtsalt muusikale?
Jah, tõsi. Truudus heliloojaile ja austus publiku vastu peab kõike kandma, kuid kõige selle üle on ka esineja isik. Kui tal on õiged tõekspidamised, siis ei mõju ta muusikaväliselt. Küllalt on ka vastupidiseid näiteid, muusikuid, kes demonstreerivad omaenda tarkust või tehnilisi oskusi, kuid sellised ei kesta kaua. Kahjuks jätkub nende jaoks nii huvi kui raha. Kuid möödub aasta või paar ja nad unustatakse. Kui sa tõstad esikohale muusika, siis kestad kauem.
Tuntud inglise pianistiga vestles festivali “Klaver 2002” ajal TANEL JOAMETS