KUI PALJU ON EESTI MUUSIKAS TŠELLOKONTSERTE? I
Kontserte on viisteist! Kuid küsimus tingib uusi küsimusi. Kas neid on palju või vähe? Kes on tellijad? Milline on nende teoste leviala? Kes on esitajad?
Kiretu fakt väidab, et esimese eesti tšellokontserdi loomise au kuulub Artur Kapile aastal 1946 ja teisena on ajalukku läinud Juhan Aaviku kontsert aastast 1949. Sama kiretult võib sõnada, et neist teostest ei saanud asja, vaatamata ka hilisematele püüdlustele neid esituskõlblikuks kohendada. Arvatavasti oli nendele kogemusele tšello ikkagi prelüüdide, largode, meloodiate või komplitseeritumal puhul ballaadide mängimise pill ning tema kontsertlik kapatsiteet tunnetamata. Seega võib konstateerida, et eesti muusikas puudub rahvus-romantiline tšellokontsert ja kuni 1965. aastani ei üritanudki enam keegi seda lünka täita ning pärast nagu enam ei sobinudki selles stiilis kirjutada.
Potentsiaalsete autoritena oleks siiski põnev ette kujutada eelkõige Eugen Kapi ja Heino Ellerit, aga miks ka mitte Lydia Austerit, Ester Mägit või vanematest meistritest Artur Lembat. Miks seda siiski ei valminud? Segavateks asjaoludeks võisid olla näiteks enamiku heliloojate pianistlik baas või kontserdi kui žanri võõristus (Eller). Või ehk olulisemanagi konkreetse sihiku puudumine esituse tarvis. Samas on tol perioodil olnud ikkagi nii võimekaid kui aktiivseid tšelliste, nagu näiteks Raimond Bööcke, August Karjus, Laine Leichter ja Jaan Reinaste. Kuid nii see läks. Nüüd me teame, et 1965. aastal valmis tšellokontserdi I osa Eduard Tubinal. Kes tellis? Tellija isik on selgitamisel ja ma ei kahtle, et ta tuvastatakse, kuna asjaga tegeleb Vardo Rumessen. On teada, et kahjuks andis teose tellinud tšellist valminud esimesele osale sellise hinnangu, mille tagajärjel Tubin töö pooleli jättis. Hinnang oli küündimatu ja vale, tegemist on suurepärase, lõpetatud vormis teosega, mis ootab meistriväärilise partituuri tegijat, — seniks tuleb leppida klaviiriga.
Samal ajal häälestusid tšello lainele Jaan Rääts — Kontsert tšellole ja kammerorkestrile op 27, Arvo Pärt — Kontsert tšellole ja sümfooniaorkestrile “Pro et contra” ja Uno Soomere — Tšellokontsert (kõik dateeritud aastaga 1966). Esimesena jõudis neist ettekandele Jaan Räätsa kontsert. Teose esmaesitajaks, küllap ka tellijaks oli tollal Moskva konservatooriumi lõpetanud tšellist Jaak Ruben. Soomere kontserdi esitajaks oli Ivo Juul. Eesti noor helilooming oli selleks ajaks leidnud tähelepanu ja Arvo Pärt sai tellimuse sajandi tippmehelt Mstislav Rostropovitšilt ning valmis “Pro et contra”, kontsert tšellole ja orkestrile. Selle “huligaansuse” — nii on autor ise nimetanud oma tollast loomeperioodi — leviala on küllap vist suurim nii geograafiliselt, diskograafiliselt kui ka interpretatsiooniliselt. Huvitav on nüüd teada, et “Pro et contra” esmasalvestuse juures viibis Eduard Tubin ja suhtus teosesse vägagi suure sümpaatiaga, samas lausumata sõnagi, et on selle pilliga isiklikud suhted hiljuti katkestanud. Aastatega 1972 ja 1979 on dateeritud Helmut Rosenvaldi kammersümfooniad nr 1 ja 2 tšellole ja kammerorkestrile. Esimese salvestas Moskvas BSO (Üleliidulise Raadio Suur Sümfooniaorkester) kammerkoosseisuga ja see sai väga hea hinnangu ning jõudis ka “Melodija” plaadile. Els Aarne sulest on eesti tšellomuusikasse tulnud aastatel 1974,1980 ja 1987 kolm kontserti, loomulikult autori poja Peeter Paemurru repertuaarilehel. Eks Boriss Parsadanjangi on eesti helilooja ja tema IX sümfoonia (Kontsertsümfoonia tšellole ja orkestrile, 1985) on kindlasti pikim selles žanris Eestis looduist. Aastatuhande vahetuseks on ometigi käes aeg, kus žanris on saavutatud stabiilsus ja kõrgtase. Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüür ja Eino Tamberg on tegijad.
EDITION PETERS/ TÜÜR/ KONZERT Violoncello und Orchester/ Partitur/ Full Score. Nii näeb välja tekst partituuri kaanel. Partituuri lõpus, viimasel leheküljel on daatum Oct. 1996. Hirmuste/Tallinn. Hirmuste asub Hiiumaal. Maailma esiettekanne toimus 4. märtsil 1997 Salle de Metropole ‘a Lausanne’is, esitajateks David Geringas, dirigent Rüdiger Bohn ja Lausanne’i kammerorkester. Partituuril on ka pühendus David Geroingasele, seega võib arvata, et interpreet leidis helilooja. Kes on David Geringas? Vilniusest pärit ja sealt 1960-ndatel Moskva konservatooriumi professor Mstislav Rostropovitši klassi siirdunud üks vähestest maestro meessoost õpilastest (ehk veel ka Miša Maisky), kes on teinud maailmakarjääri nii interpreedi kui pedagoogina. Üle kolmekümne aasta kestnud intensiivsele kontserttegevusele lisandub ka professoritöö saksa muusika kõrgkoolides Hamburgis, Lübeckis, Kölnis ja Berliinis, mis on olnud äärmiselt viljakas. Tema õpilased on olnud juba aastakümneid võidukad kõrgelt koteeritud konkurssidel, nende seas ARD Münchenis ja muidugi Tšaikovski-nimeline konkurss Moskvas. Tema interpreedikarjääris ja ampluaaski on midagi väga sarnast Riiast pärit viiulikunstnik Gidon Kremeriga. Nad on üheealised — mõlemad võitsid 1970. aastal Tšaikovski-nimelise konkursi, mõlema repertuaar sisaldab teoseid varajasest muusikast kuni tänapäevani ja mõlemad on altid tellima ning esitama uudisteoseid. Mõlemad lahkusid vaikselt Nõukogude Liidust. Nende kui interpreetide kvaliteedimärgiks on absoluutne töökindlus (!) ja intellektuaalsus. Ja veel — nad ei ole unustanud oma päritolu.
Tasuks ehk ka meenutada, mida on möödunud sajand lisanud tšellistide repertuaarile. Kindlasti rohkem kui eelnevad kokku, sest instrumendi tõi klaveri ja viiuli kõrvale “eeslavale” ju Pablo Casals ja pjedestaalile tõstis kahtlemata Mstislav Rostropovitš. Ja siit järgneb heliloojate rida, kes sellele pillid loonud: kõigepealt Elgar ja Mjaskovski, edasi Milhaud, Honegger, Hindemith, Prokofjev, Šostakovitš, Barber, Britten, Penderecki, Lutosławski ja Schnittke. Kindlasti on veel palju heliloojaid, kes on kirjutanud väga häid tšellokontserte, kuid nimetasin siin absoluutseid tippe, kelle teosteta kontserdilavad ja tippinterpreedid, kaasa arvatud David Geringas, ei saa hakkama.
Sajand on tõestanud, et tšellole kirjutamisel, pole instrumentaalsete väljendusvahendite piiranguid tehnoloogias, dünaamikas ega orkestri koosseisus.
Helilooja Erkki-Sven Tüür on öelnud, et äärmiselt ebamugav on rääkida oma teostest ning, et midagi peaks ka loomingus jääma saladuseks. Seega ei pretendeeri ka minu järgnev tekst mingil juhul rohkemale kui subjektiivsele emotsionaalsusele, mida on tekitanud esimene mulje Tallinna ettekandest 20. IX 97 ning põhjalikum tutvumine partituuri ja salvestusega ECMi autori CD-lt “Flux”, esitajateks David Geringas ja Viini Raadio SO, dirigent Dennis Russel Davis.
Partituur ütleb eelkõige, et tegemist on väikese orkestriga; vaja on vähemalt 20 keelpilli, 6 puhkpilli — flööt, oboe, klarnet, fagott, trompet, metsasarv — ja vibrafon. Kui palju oli salvestusel keelpille, pole teada, kuid “sound” on küll tunduvalt kompaktsem-tämbririkkam kui kõlaks lubatud miinimum. Teose leviku huvides on hea, et esituskoosseis on varieeriv, pakkudes võimalusi nii sümfoonia- kui kammerorkestritele. Esimene pilk partituuri tekitas ka teatava võrdluse Pärdi “Pro et contra” mõneti sarnase koosseisuga. Sealgi on suhteliselt väikese, aga tiheda (divisi) keelpillide rea peal üksikud puhkpillid-solistid kuigi nagu löökpillidki oluliselt agressiivsemad. Kogu Tüüri teose vältel on lausa solisti provotseeriv ja ka lahendusi pakkuv osakaal vibrafonil, kuigi mängitakse ilma vibratato’ta, märkusega sempre senza vibr. Partituuris puudub märge, milliste nuiadega mängida, kuid lausa sametise värvi ja kohati keelpilliliku legato järgi otsustades peaksid need küll võimalikult pehmed olema, et noodi “atakk” säiliks. Võimalik, et neid ka vahetatakse, kuna dünaamikas F ja FF (forte ja fortissimo) puhul on tämber eelneva taustal ootamatult metalne. Tundub, et teosesisesel kõlalisel kontrastil — puhkpillide klaasjas-külm contra keelpillide mahlakas-soe, — on oluline dramaturgiline roll tšello ja vibrafoni dialoogis. Kontsert on kaheosaline (atacca), kuid lisaks sellele selgele fikseeritusele on ka küllalt ulatuslik mõõdukas tempos “interluud”, mille lõppu märgib 57. taktiga tempo ja karakteri oluline aktiviseerumine ning selles pulseerumises kaovad mõneks ajaks vibrafon ja puhkpillid peale fagoti. Pärast esimese ehmatuse vaibumist toob vana hea tuttav vibrafon tagasi ka vahepeal kaotsi läinud puu- ja vaskpillid, et juba aktiivsemalt tegevusse sekkuda. Seda laadi aktiivne tegevus veab välja nii kõlalise kui ka dramaturgilise kulminatsioonini, kus solisti enam ei vajata ja orkestri tutti viib traditsiooniliselt solisti lühikese kadentsini (takt 127), mis vibrafoni ja trompeti abiga sumbub keelpillide seekord külma pianissimo’sse.
Nüüd on ruumi veel kogu seltskonnal lausa virtuooslikult aktiviseeruda (taktid 143—173) ja järgneb teine osa. Siin eksponeeritav aeglaselt laskuv ja kaanonina tihendatud materjal keelpillidel on arvatavasti põhjus, miks nii mõnigi kriitik leiab Tüüri olevat isikupäraselt “nordic”, aga samas ka ootamatult “romantic”, vaatamata nüüdisaegsetele väljendusvahenditele ja kompositsioonitehnikale. Sellega saan ainult nõustuda, meenutades samas Eduard Tubina väidet, et tõelist talenti ei suuda miski varjata.
See teise osa nordic-romantic kestab, kuni vibrafoni poolt ülesärritatuna kasvab sünkopeeritult-pulseeruvaks kõigi vahendite märuliks, mille solist väikese kadentsiga (8 takti) lahendab lausa a-molli (romantic). Siit algab ka lõplik rahunemine, kus ka külmad (tämbri mõttes) puhkpillid on “soojenenud” ning teatav tonaalsuski (a-moll) mõnda aega tajutav. Ja kui tšellod alustavad tõusvat kaanonit (tõeliselt nordic), siis võib arvata, et selleks, et pärast võimsat “interluudi” meenutust lõpuks C-duuri kustuda al niente.
Pelgalt nii vaeselt oskan ma kirjeldada seda 20 minutit kestvat tõeliselt head muusikat, mis on kõrgekvaliteediliselt salvestatud Viini Raadio ja ECMi ühistööna.
Eesti tšellokontsert on jõudnud maailma lavadele! Esiettekande aastal (1997) 5 ettekannet, kaasa arvatud Kronbergi Kolmandal tšello-festivalil (zu Ehren von Mstislav Rostropovitš). 1998. aastal 6 esitust, viimane neist Viinis (Grosser Musikverein): RSO ja Dennis Russel Davis. 1999-ndal 3 esitust ja 2001. aastal Arvo Volmeri juhatusel ettekanne Šveitsis. Aastal 2002 tõeline buum: 11 ettekannet; kui seni oli ainuesitajaks David Geringas esmaesitaja õigustega, siis nüüd lisandusid ka soome tipptšellistid Martti Rousi ja Markku Ylönen. Senine levik on siis järgmine: 26 esitust 16 riigis! Viimaste esituste hulka kuulub ka Rootsis ja Taanis möödunud aasta oktoobris mängitud miditšello variant — David Geringas ja Helsingborgi SO, dirigent Hannu Lintu (põnev!). Järgmisena, siis juba uuel 2003. aastal, on teada ka esimene esitus eesti tšellisti Leho Karini poolt Saksamaal Saarbrückeni ROga 24. I, dirigent Tõnu Kaljuste. Ühe teose selline edu ei jää Euroopas iial vastukajadeta, eriti kui on ilmunud ka ECMi CD. Plaati hinnatakse eranditult kõigi näitajate põhjal kõrgelt, kas nelja või viie tärniga. Kui näitajateks on üldjuhul interpretatsioon ja salvestuskvaliteet, siis käib jutt eranditult heliloojast ja tema käekirjast ning stiilist. Nüüdismuusika salvestistest on Helmut Mauró hinnangu järgi 1999. aasta CD Erkki-Sven Tüüri autoriplaat, millel Tšellokontserdi kõrval veel Kolmas sümfoonia ja “Lighthouse” keelpillidele. Plaadi arvustusi on ilmunud massiliselt. Neue Musikzeitung: “dramaatilise energiaga postpolüstiilne käekiri“ (okt. 1999); Independent (sept. 1999): “Pingutage oma kõrvu”. E.-S. Tüür on üks nendest nüüdisaegsetest heliloojatest, kes ei kuulu ühegi kooli ega stiili alla — ta on lihtsalt hea”; Fono Forum (dets 1999): “tonaalsus, atonaalsus, dodekafoonia või klasterpinnad s.o postmodernist”; Classic CD (nov 1999): “põhjamaine nagu hämar talvepäev või lühike suveöö”; The STRAD (jaan 2000): teos ei paku virtuoosset etendust, tšello dialoog vibrafoniga on iseäranis hea”; Gramophone (jaan 2000): “noorema põlvkonna sümfonistidest on Tüür enim lootust sisendav (…) kontserdi II osa on inspireeritud Lutosławski modernismist, kõlavad quasi Bachi koraalihelid ja tonaalne romantism, kuid kõik on rangelt isikupärane; Der neue Grazer (nov 1999): “…see Kontsert tšellole ja orkestrile on nii profiililt kui olemuselt väga publikut köitev” jne.
Kas saime vastused esitatud küsimustele? Arvan, et üks eesti helilooja tšellokontsert on küll läinud Euroopasse, et sinna jääda. Selleväärilisi leidub ehk veelgi.