“FIESTA DE LA GUITARRA” — VESTLUSRING ESINEJATEGA

Eesti Kitarriselts tähistab sel aastal oma kümnendat tegevusaastat. Heiki Mätliku initsiatiivil loodud seltsi kõige üldisemaks eesmärgiks on eesti kitarrimängu edendamine Eestis. Selleks korraldatakse kitarriõpetajatele täiendkoolitust ja õpilastele meistriklasse ning kontserte. Enamasti toimuvad kontserdid ja koolitus üheaegselt: kokku saavad tegevinterpreedid, pedagoogid, õpilased ja kitarrihuviline publik. Selliseid üritusi on toimunud igal aastal vähemasti üks. Möödunud  sügisel tuli selts esmakordselt avalikkuse ette, seda  kitarrimuusika nädalaga “Fiesta de la guitarra”.

Festivali raames anti neliteist kontserti Tartus ja Tallinnas, lisaks seminar H. Elleri nim Tartu Muusikakoolis ning meistriklassid Eesti Muusikaakadeemias. Legendiks on saamas noore soome kitarristi, mitmete konkursside võitja Ismo Eskelise väga hingestatud mäng ja tõsiselt klassikaline kava, milles ehk põnevamateks teosteks olid läti helilooja Peteris Vasksi Die Sonate der Einsamkeit ja Einojuhani Rautavaara Serenades of the Unicorn. Kitarrikvartett on koosseis, mis satub Eestisse harva — taanlaste Corona Quartet esitas Tallinnas Matkamajas ja Tartus Haridusministeeriumi saalis kava “seinast seina” — itaalia barokist taani modernini. Iiri-Argentina päritolu kitarrist ja õpetaja Patrick Zeoli on kitarriseltsi külaline juba viiendat korda ning esitas Tartu raekojas soolokava lõuna-ameerika traditsioonilisest kitarrimuusikast.

Ka eesti kitarristide eliit oli laval — jazz-kitarrist Jaak Sooäär koguni kahe kavaga: esiteks duo Heiki Mätlikuga (mõlemad on EMA õppejõud), milles ühendati klassikaline ja jazz-kitarr, ning teiseks “klassikaline” jazz-duo Ain Aganiga (Viljandi Kultuurikolledži kitarriõpetaja). “Fiesta…” kujunes ootamatult kitarriduode paraadiks. Lisaks mainituile kuulsime rahvusvahelist duot Anastassia Bardina (Venemaa) ja Tiit Peterson (Eesti Kontserdi korraldatud kaks õhtut: Tallinna ja Tartu raekojas) ning täiesti omanäolist duot Riho Sibul—Robert Jürjendal (seekord vaid Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis).

Tänavuaastane uudisprojekt — barokk-kitarrist  Fernando Reyes (Hispaania) autentse barokk-kitarri ja vihuela’ga, kelle Lilian Langsepaga (barokkharf) esitatud kava sisaldas nii polüfoonilise koega hispaania varabarokki kui ka improvisatsioonilisi variatsioone viissada aastat vanadel teemadel. Kontsert Tartu Linnamuuseumis jättis väga sügava elamuse just oma läbipaistva kõla ja igavikuliste, täiesti ajatute meloodiate tõttu.

Pidulikul lõppkontserdil Haridusministeeriumi saalis kuulsime muu hulgas 13-liikmelist kitarriorkestrit.

Lisaks veel nn vabalava, mis toimus Helleri kohvikus.

 “Fiesta de la guitarra” järelmõtteid mõlgutasid koos allakirjutanuga kaks väliskülalist, klassikalise kitarri mängija ja pedagoog Patrick Zeoli Iirimaalt ja Hispaania barokk-kitarrist, vanamuusik Fernando Reyes ning meie barokkharfimängija Lilian Langsepp.

Patrick Zeoli (P. Z.): Tänapäeval on kitarr väga universaalne instrument, mida mängitakse igal pool maailmas, Jaapanist Hawaini, Põhja-Euroopast Lõuna-Ameerikani. Eelmisel sajandil jõudsime näha väga erinevaid kitarrimuusika traditsioone klassikalisest kitarrist kuni rock- ja elektrikitarrini. Rocki ja muud kergemat muusikat pole ilma kitarrita võimalik ette kujutada, kuid klassikalist muusikat küll. Ma ei taha sellega klassikalist kitarri kuidagi alavääristada, aga lihtsalt on nii, et paljude klassikalise muusika huviliste jaoks ei ole kitarri lihtsalt olemas. Kui me hakkame kirjandusest uurima kitarri ajalugu, siis märkame, et kitarri populaarsus suureneb ja väheneb seitsmekümne viie aastaste tsüklite kaupa. Tõuseb, tõuseb ja ühel hetkel on ta tohutult populaarne ning siis hakkab jälle langema. Ja uus tsükkel algab otsast peale. Tänapäeval räägitakse väga palju sellest, kuidas integreerida kitarrimuusikat suurde muusikamaastikku.

Kuldar Kudu (K. K.): Millises seoses kitarrimuusika praegu on?

P. Z.: Praegu võitleb kitarr sellega, et püsida. Fakt on, et kitarr ei ole enam nii populaarne kui kolmkümmend aastat tagasi (siis oli tõeline buum). Praeguseks on see taandunud ja mõnes mõttes on nii isegi parem, sest nüüd ei saa kitarrimuusikale külge kleepida mingit uudishimu või eksootika silti. Kitarri hinnatakse tema enda väärtuse pärast. Tänapäeva inimene ei oska enam muusikat kuulata; kitarrimuusika on väga õrn, et see pärale jõuaks, tuleb väga tähelepanelikult kuulata. Nüüdisaja inimene ei tunneta piisavalt kitarrimuusika peeni nüansse ja seda tähtsam on, et need, kes seda pilli mängivad, püüdleksid selle poole, et muusika jõuaks publikuni.

Kitarr on nagu fööniks, mis ikka ja jälle tuhast tõuseb. Louis XIV ajal oli barokk-kitarr väga populaarne, seda mängiti nii tänaval kui kuninga õukonnas, kuid XVIII sajandi keskpaigaks oli kitarr juba oma populaarsuse kaotanud. Uus tõus kestis kuni romantismiaja lõpuni, kuid Mahleri orkestrile polnud kitarril midagi vastu panna. Kui tuli mängu elekter, siis akustilise kitarri osa vähenes oluliselt. Pilli areng kulges kahes suunas: võimendatud ja võimendamata muusika. Kahjuks ei ole klassikaline kitarr enam oma ehituselt edasi arenenud. Ei saa öelda, et tänapäeva kitarrimeistrid eriti intensiivselt otsiksid uusi võimalusi, kuidas kitarri võimalikult tugevalt kõlama panna.

K. K.: Siiski, ma olen märganud konstruktsiooniotsinguid. Mitmed meistrid otsivad sel alal uusi võimalusi.

Näiteks see topelttekk või Carlevaro mudel ning hiljuti soome kitarrimeistri Kauko Liikase patenteeritud uus resonantssüsteem, mis annab pealtnäha tavalisele klassikalisele kitarrile tõesti mõnevõrra tugevama kõla. Mulle tundub, et meistrid ja ka pillimehed otsivad kahes suunas — ühelt poolt tahetakse suurendada kõlajõudu ja teisalt proovitakse parandada tämbriomadusi. Need on veidi vastandlikud suunad, aga ehk kunagi tuleb keegi välja mudeliga, mis need omadused ühendab.

P. Z.: 1975. aastal ütles praeguseks meie hulgast lahkunud Narciso Yepes, kes ise teatavasti mängis kümnekeelelist kitarri, et aastaks 2000 on kuuekeeleline kitarr juba muuseumi eksponaat. Nüüd teame, et seda ei juhtunud. Kuigi kümnekeelelise kitarri idee on iseenesest väga huvitav ja vastupandamatu, ometi osutab vana traditsioon sellele tugevat vastupanu.

Fernando Reyes (F. R.): Varasematel aegadel ei olnud mängu mudelid kinnistunud. Iga pill oli iseseisev. Neid mängiti erinevalt, kuigi selles oli ka palju ühist.

K. K.: Unifitseerimine on ka justkui meie aja märk?

F. R.: Arvan, et tänapäeval on tänu tohutule informatsioonihulgale — internetis, erinevatel telekanalitel — klassikalise kitarri traditsioonil võimalus avarduda ja mitmekesistuda teiste traditsioonide koosmõju kaudu: Ladina-Ameerika rahvalik muusika, Põhja-Ameerika jazzi-traditsioon, elektrikitarr oma tohutu virtuooside hulgaga, araabia muusika tundlikkus ja virtuoossus — ei kujuta ette, et seda kuskilt mujalt nii palju leiaks. Flamenkotraditsioon, flamenkokitarr on minu jaoks kõige “kitarrim” kitarr. See pill on kõik ajastud üle elanud ja imenud endasse kõike uut. Muide, flamenkokitarri keeled on tunduvalt vähem pingutatud kui klassikalise pilli omad ja see juba annab talle teistsuguse kõla.

P. Z.: See, mis praegu Eestis toimub, on väga huvitav, see on teistest Euroopa maadest natuke erinev. Ma võin eksida, aga tundub, et Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud võimalik avalikult välja näidata eestlase isikupära ja kogu ülejäänud maailm oli blokeeritud. Viimase kümne aasta jooksul on teil olnud võimalus tutvuda sellega, mis tehakse mujal maailmas. Eesti kitarrimuusika elab praegu üle jõulist tõusu. Paljude õpilaste juures, kellega olen siin mitme aasta jooksul kokku puutunud, märkan entusiasmi ja vaimustust, see on palju suurem kui näiteks Saksamaal või Šveitsis. Klassikaline kitarr peaks võimalikult rohkem siinsesse muusikaellu integreeruma. Hea  oleks, kui siinsed heliloojad ja muusikud annaksid ka oma panuse selles, et kitarr ei oleks lihtsalt “hispaania mustlaste eksootiline pill”, vaid midagi täiesti omast.

Ma ei tunne hästi siinset olukorda, aga teistes maades olen küll täheldanud, et tavakoolides üldiselt ei võeta muusika õpetamist tõsiselt, see on nagu mingi laste mäng, tund, kus võib pahandust teha. Kardan, et olukord ei ole ka teil tõenäoliselt palju parem. Muusika on ju kunst, side vaimuga, mitte ainult meelelahutus. Kuid tänapäeval üritatakse kõike taandada meelelahutuseks.

K. K.: Tundub, et praegu on tasakaal tõsise kunstitegemise ja meelelahutuse vahel kadunud. Kool peaks olema ühiskonna mudel ja seda ta ongi, kuid tasakaalust on väljas nii ühiskond kui kool. Näiteks, kui üldhariduskooli programme vaadata, siis on seal kunstiained surutud teisejärguliseks. Muusika tunnis (mida on heal juhul kord nädalas) ei tegelda tunnetuse ja mõistmise arendamisega. See sõltub küll ka koolist ja õpetajast.

Lilian Langsepp (L. L.): See sõltub küll koolist.

P. Z.: Tänapäeva ühiskond on paraku orienteeritud sellele, kuidas raha teha, elatist teenida ja siinkohal ütleks ühiskond kohe, et pillimänguga ei löö sa ju elus läbi.

K. K.: Missugune on see jõud, mis läbilöögi võime annab? Mõned ütlevad, et nahaalsus, kuid kuhu jääb siis hingeline tundlikkus ja paindlikkus, mida saab just kunstiga tegeldes arendada?

P. Z.: Need asjad, mida kõik teevad, mida üldiselt tehakse, — see kõik on orienteeritud  majanduslikule edule ja ideaalselt ei peaks kunst sellest sõltuma. Kuid kunst iseenesest ei loo käega katsutavaid rikkusi, ta loob midagi, mis puudutab vaimu. Ja enamasti seda ei mõisteta. Kui tahetakse korraldada midagi niisugust nagu näiteks see “Fiesta”, peab võitlema ja otsima, et leida raha, samas mõne suure spordisündmuse jaoks on seda väga lihtne leida. Ja siinkohal tuleks järele mõelda, miks see on nii. Sest seda, mis kasu muusika toob, on raske defineerida, tulemust ei ole võimalik mõõta. Kuid kõik lapsed tahavad väljendada oma loovust ja meie, täiskasvanud, peame vastutuse võtma selle eest, et seda siirast vajadust kaitsta. Vaimustus, mida lapsed tunnevad, on neile midagi ürgomast. Usun, et on väga palju inimesi, kes tahavad seda loovust edasi arendada.

Juba väga ammu oleks vaja tõsist reformi muusikaõpetuse valdkonnas.

F. R.: Lääne kultuuris ei seadnud keegi kuni XX või vähemalt XIX sajandini küsimuse alla tõde, et muusikat on meile eluliselt vaja suutmaks luua või ehitada üles linna, maad, riiki. Lääne filosoofia juured on Platoni juures, kes on palju rääkinud sellest, mida on vaja, et kujundada ühiskonda, maad, riiki ja kasvatada vastutusvõimelist kodanikku sellele riigile.

Selles maailmas, kust on pärit muusika, mida me Lilianiga mängime ja mida nüüd nimetame vanaks muusikaks (s.o kuni XVIII sajandini), kehtis elementaarne tõde, et kui oli majandusraskusi, kui olid sõjad või näljahäda, siis viimane, mille tagant kiriku ja/või riigi toetus ära kadus, oli muusika. Võib-olla tundub meile praegu väikese liialdusena, et väga vanadel aegadel, üle tuhande aasta tagasi olid keldi kultuuris, ja mitte ainult seal, kriisi aegadel poeedid, filosoofid ja muusikud need, kellega peeti nõu, kuidas nüüd edasi elama hakata. Jean-Baptiste Lully oli Louis XIV õukonnas kapellmeister ja kirjutas häid oopereid, aga ta oli samas ka kuninga majandusminister, kes ajas kõiki tema majandusasju.

K. K.: Muusikaga tegelemine annab lihtsalt tervikpildi maailmast ja inimese kohast selles. Ja tasakaalustab inimest. Aga tänapäeval ei usu seda vist keegi…

F. R.: Siiski, vajadus muusika järele, mis on üks inimese põhivajadusi, pole kuhugi kadunud. Kuid kahjuks on tänapäeval hea muusik justkui pajats, kloun. Näiteks on moodi läinud kenad tüdrukud viiulitega. Neid on tohutult palju, neid eksponeeritakse ajakirjade kaantel, nad on tõesti väga kenad, nendega antakse välja CDsid, ja selles ei ole ka midagi halba.

P. Z.: Muusikutel pole kunagi eriti palju toetust ega raha olnud. Kui Mozartil ja Beethovenil oleks olnud võimalus kirjutada muusikat, mida oleks pärast televisioonis ette kantud, siis oleksid nad raskelt raha kokku löönud. Ja kui nüüd kitarri juurde tagasi tulla, olen ma päris kindel, et kui Venemaa president ja Ameerika Ühendriikide president õpiksid mõlemad kitarri mängima, moodustaksid duo, annaksid välja CD-plaadi ja üks kord aastas esineksid Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis, oleks maailm palju parem.

F. R.: Idee ei olegi nii absurdne. On teada, et näiteks Louis XIV oli suurepärane barokk-kitarrist ja Karl V mängis väga hästi vihuela’t, samuti oli suurepärane muusik Karl V vanaisa Maximilian ja Henri VIII on kirjutanud madrigale ja lautopalu. Sellel ajal peeti muusikalist haridust põhihariduse oluliseks osaks, ilma selleta ei olnud inimene haritud, eriti veel see, kes pidi olema kõige haritum kogu maal.

L. L.: Sellel festivalil on esimest korda juurde tulnud uus teema:  varajane muusika, varajased näppepillid.

P. Z.: Vanamuusikal on meile edasi anda oluline sõnum, et muusika, kui ta on tõeline kunst, kestab üle aegade. Just viimastel aegadel on märgatud, et õpilased kes õpivad vanamuusikat, on hakanud tagasi saama midagi sellest loovusest ja spontaansusest, mis on nii oluline muusika juures ja mis tänapäeva akadeemilises või siis pedagoogilises praktikas kipub ära kaduma. Samas aitab see neil omakorda mõista ka tänapäeva muusikat.

F. R.: Ja kui me hakkame mõistma seda, et vanamuusika ei ole muuseumieksponaat, siis alles mõistame seda, et tal on just täna meile nii palju öelda. Ja kui selliste kursuste ajal toimuvad vanamuusika kontserdid, siis ei ole nende mõte mitte niivõrd näitamaks noorele kitarristile, et klassikalisel kitarril on võimalik vana repertuaari mängida, vaid see, et õhutada teda otsima uusi võimalusi, uusi kõlasid, uusi rütme.

K. K.:  “Fiesta”  ilme tuleneb kitarri avaratest võimalustest. Kitarrifestivali võib kujundada tõeliseks seinast seina muusikapeoks. Kitarr on ühendavaks lüliks klassika, jazz’i, rahvamuusika, pop- ja rockmuusika, vana- ja uue muusika vahel.

Viva la fiesta de la guitarra!

Vahendanud KULDAR KUDU, Eesti kitarriseltsi esimees ja H. Elleri nim Tartu Muusikakooli kitarriõpetaja