Süda ja Saar — peaaegu üheealised eesti heliloojad (vanusevahe vaid neli kuud), keda seob nii palju ja samas on nad ikkagi väga eriilmelisena jäänud eesti muusikalukku. Loovisikute elus on suur tähtsus omavahelistel kokkupuudetel. Kontaktid võivad olla põgusad või pikaajalisemad, kuid peaaegu alati mõjutavad nad nende inimeste elu. Saare ja Süda puhul on neid puuteid üsna palju, olles seetõttu kindlasti ka suure tähendusega.
Ühesugused on nende juured — mõlemad tulevad Eestimaa looduse ürgsest rüpest. Peeter Süda on sündinud 30. jaanuaril 1883 Saaremaal Lümanda vallas Atla külas Tammiku talus. Tammiku talul on pikk ajalugu, ulatudes XVII sajandisse. Nimi “Süda” anti Tammiku peremeestele 1834. aastal. Toonane mõisahärra oli öelnud: “Elate seal metsa südames, olgugi siis nimeks “Süda”!”[1] Tammiku talu asub keset tihedat metsa, eemal suurematest teedest. Mart Saar pärineb Hüpassaarest, Viljandimaa soosaarelt, keset metsi ja rabasid. Mõlemad mehed tulevad suhteliselt isoleeritud ümbrusest, mis on aga väga omapärased oma ürgsuses ja puutumatuses.
Saar oli oma kodupaiga küljes kõvemini kinni kui Süda. Tema jaoks oli Hüpassaare kõik see, milleta ta elada ei suutnud. Saar vajas võib-olla Südast enam pidevalt enda ümber loodust, turvalisust ja hinge lohutust, mida pakkus talle Hüpassaare.
Südal oli seotus kodupaigaga seda laadi, nagu saarlastel tavaliselt — sisemine tugevus, “juured sügaval maa sees”. Võib ka olla, et tal ei jõudnud veel tekkida tugevat vajadust kodutammede järele (kummaline, aga saarlane Süda ei seostu merega, vaid pigem metsaga — ei ole temas mere piiritut avarust, vaid pigem metsa soojus ja lähedus).
Nii Saar kui ka Süda said tõuke muusikaga tegelemiseks kodunt. Ja et see just orelimängupisik oli, mis neid mõlemaid nakatas! Väga tähtis kokkupuutepunkt kahe mehe puhul on Peterburi Konservatoorium. Saar astus Louis Homiliuse oreliklassi 1901. aastal, Süda aasta hiljem. Siit algab ka nende reaalne suhtlemine, mis üsna kiiresti areneb sõpruseks. Peterburi Konservatooriumis oli neil aastail omalaadne eesti kogukond, kuhu üsna kiiresti “sulas sisse” ka Peeter Süda. Saar, Aavik, Lüdig, Topman, Kreek — kõigi nendega sai Süda kiiresti tuttavaks. Paremini hakkas ta läbi saama Mart Saare ja Juhan Aavikuga[2]. Mart Saare juures elas Süda ka esimese konservatooriumiaasta. Arvatavasti sellest ajast pärinebki lähedasem sõprus nende vahel. Võib ainult oletada, kuivõrd lähendas noormehi asjaolu, et mõlemad kodust kaugel ja nii mõneski mõttes sattunud senise eluga võrreldes hoopis erilisse situatsiooni — kultuurist pakatavasse suurlinna. Paljude tol ajal Peterburis õppinud eestlaste mälestustes kirjeldatakse toonast elu olmeliselt kui kasinat ja vaest aega. Kahtlemata oli see iseloomulik ka Südale ja Saarele, kelle kodud ei olnud jõukad. Levinud on lood, kuidas nutikad noormehed püüdsid kokku hoida — et raha vähe, otsustati Saare müts maha müüa. Kuna aga väljas oli külm ja kahe peale ainult üks müts, siis tuli tunnis käia vaheldumisi. August Topman on Süda kohta meenutanud: Rubla või paar mingi ülesande eest teeninud, ostis ta omale kõigepealt teda huvitavat kirjandust ja alles siis, kui veel mõni kopik oli üle jäänud, ostis ta, nagu kaasõpilased naljatamisi kõnelesid, paar kanamuna, millest ühe keetis ja sõi, teise aga pani tagavaraks ning lausus ehtsa saarlase moodi: “Noh, nüüd olen ma jälle mõneks ajaks toidetud.” [3]
Saare ja Süda tihe suhtlemine mõjutas kindlasti ka nende edasist loomingut. Leidub märkusi selle kohta, et Saar eesti rahvaviisi tulise pooldajana tõukas ka Südat sellele teele. 1909. aastast on pärit Saare rahakaart—kiri Südale Peterburi, kus ta kirjutab: Armas Süda! Kõige parem nõu oleks see, kui Sa raha tahad, mine kaheks wõi kolmeks nädalaks rahwawiisisid korjama. Muidugi Sul sellest kauemaks ajaks kannatust ei ole. [- - -] Kirjuta mulle kohe, mis sa sellest asjast arwad. [- - -] Ära wiiwita![4] Süda oli käinud rahvaviise kogumas aga juba varemgi, esimest korda 1905. aastal.[5] Küllap siis sõber Saar 1909. aastal Süda jälle õhutas minema — oli ju rahvaviiside korjamine hea suvine teenistus. Et Saar rahvaviisi kasutamist väga oluliseks pidas ja seda ka Südale innukalt soovitas, sellest võime lugeda tema kirjast Südale 13. mail 1914: Kulla, kallis sõber! Kuidas käsi käib, kas oled mõne rahvaviisi juba välja töögerdanud[6]? [- - -] Ma tunnen päris igatsust Sinu järele. — Võta nüüd oma jõud kokku ja tee õige pea jälle midagi; rahvaviisid, rahvaviisid käsile, nendega pääle ja pärast poole selles vaimus edasi. Kooli mõjust lahti! (Iseäranis Vene kooli mõjust, mis tahtmata külge hakkab).[7] Süda vastab 16. mail 1914: [- - -] tunnen Sinu järele ka suurt igatsust. Oleks ikka tubli tükk, kui Sina Tallinna üle koliksid, siis ehk hakkan ka mina enam tööd tegema. Rahwawiiside töögerdamisega pole weel alganud; töögerdan nüüd preiliga.[8]
Saare ja Süda kirjavahetusest on säilinud 10 kirja-postkaarti Saarelt Südale ja seitse postkaarti Südalt Saarele. Seega mitte palju. Kõige rohkem kirju on 1914. aasta suvest, mil meeste meeli erutas Kaarli kiriku organisti kohale välja kuulutatud konkurss. Kandideeris ka Saar, Süda mitte. Kirjades väljendub soov teineteise seltskonna järele, kusjuures Saar kutsub eriti agaralt Süda Tartusse elama. Saar kirjutab Südale 4. juunil 1914: [- - -] kuule, tule Sina õige ära Tartu elama, oleks hää tööd teha ja — rahvaviisisid töögerdada. Ehk valivad Sinu Kaarli kiriku organistiks, see oleks ka õige mõnus, ma sõidaks vahel Sinu poole.[9] Süda vastab 6. juunil 1914: Sellest asjast tean veel seda pajatada, et Kaarli mehed Topmanni häämeelega oma oreli pingil näeksid. (...). Minule ütles Topmann, et ta siiski seda kohta ei soovi: wana orel ja külm kirik talwel — ei awalda külge tõmbamise wõimu. Sel samal põhjusel ei ole mul ka lusti seda kohta wastu wõtta.[10] Konkursi tulemustest kirjutab Süda 5. juulil 1914: 4. skp. oli Tallinna Kaarli kiriku konwendi koosolek, kus organisti walimine päewakorral oli. Ja tead, keda walitud sai? Kasemets! — see muusikaliselt kurt ja ilma andeta käperdaja. [- - -] Mind imestas see asjalugu, et peale Kasemetsa (...) teisi kandidatisid ei ole olnud. Aga Sinu oma?[11]
Süda asub 1912. aastal elama Tallinna, Saar on aga 1908. aastast alates Tartus. Igatsus on sõprade vahel kirjades kõneaineks üsna mitmel korral, seda eriti Saare kirjades. Süda on oma väljendustelt üldiselt tagasihoidlikum ja kui kirjutab, siis ka rohkem konkreetsetest asjadest. Saar kirjutab mitmel korral, et tulgu Süda ometi Tartusse elama, näiteks 1914. aasta sügisel: (...) väga kahju, et Sa mitte Tartus ei ela, ma tunnen üksinda siin niipalju hingelist tühjust. Teen tulevikus ometi võimalikuks, et tihedamalt võiksime kokku saada.[12] Aastast 1916 pärineb järgmine kiri samal teemal: [- - -] Kas Sul Tallinn ära ei tüüta? Neumann annab Sulle toa, praegu on veel saada, võib olla pärastpoole võetakse sunniviisiliselt ära, noh siis oled ilma.[13]
Süda usaldab oma loomingut ka sõpradele näidata, nii Saarele kui Kreegile. Saare kirjades on mitmeid arvamusi teoste kohta, mida Süda on Saarele näha saatnud, üks kõnekamaid vahest pärineb 1914. aastast: [- - -] Kui mul võimalik on nimelt rahapoolest, siis laseksin Sinu “Fuga” ka ära trükkida oma kulul. Ega Sul selle vastu midagi ei ole? [14] Süda vastab 5. septembril 1914: [- - -] Minu koori fugaga wõid wabalt talitada: kui trükimustale kõlbuline on — las käia! [15] Et Süda oma teoseid Saarele näha saadab, sellest annab tunnistust ka üks 1918. aastast pärit Saare kiri: Nähtavasti tõmbab Sind orelile komponeerimise ala kõige rohkem, see on väga hää: ta tuleb ka hästi. Mina sel alal olen jõuetu ja ei tunne selle järgi ka tungi.[16]
Alates 1912. aastast kuni oma surmani 1920 elas Süda alaliselt Tallinnas. Tegeles peamiselt eratundide andmisega. 1919. aastal sai ta Tallinna Kõrgema Muusikakooli oreli- ja kompositsiooni õppejõuks, kus sai aga tegutseda kõigest aasta.
Süda suri 3. augustil 1920 ja maeti 7. augustil Tallinna Siselinna kalmistule. Juuresolijad on meenutanud, et kõige lohutamatumalt nuttis Mart Saar, kes jäi ka viimasena kalmistule sõbraga hüvasti jätma.[17]
Armas sõber Saar!
Sain Narwa Aleksandri kiriku õpetaja J. Jalajase käest järgmise kirja: “Jõesuu õpetaja Julius Schmid soovib 23. wõi 24. juunil sealses kirikus waimulikku kontserti toime panna. Lauljanna on tal juba kuulatud, aga orelikunstnik puudub. Sellepärast palus ta mind Teie käest järele pärida, missugustel tingimistel Teie senna wõiksite sõita. Korteri ja ülalpidamise saaksite muidugi õpet. Scmidi poolt. Teil tuleks jaatawal korral lauljannale kaasmänguga abiks olla ja peale selle weel neli kuni kuus tükki orelil ette kanda. Kui Teil wõimalik on tulla, siis, palun, teatage oma tingimised ja ettekannete nimed õpet. Schmidile programmi tarvis wõimalikult ruttu. Orel on Walckeri firma poolt ehitatud 16 registri, 2 manuaaliga pneumatisch. Rollschweller1 ja Schweller.” Mina ise ei saa tähendatud ajal minna, selle pärast palun Sind seda minu asemel teha. Õpet. Jalajas wõi Schmid saab Sulle selle üle ise kirjutama. Wõta kutse wastu ja tingi wõimalikult hää honorar välja. Terw. P. Süda
16. V 1914
Et Sa Kaarli kiriku organisti [koha]2 pääle kandidaterid, see on (…) wäärt tegu. Mina ise [ei] kandidateri. Walimine on (…) warste selle kuu lõpul. (…) tunnen Sinu järele ka suurt (…) igatsust. Oleks ikka tubli tükk, kui Sina Tallinna üle koliksid, siis ehk hakkan ka mina enam tööd tegema. Rahwawiiside töögerdamisega pole weel alganud, töögerdan nüüd preiliga. Kui sellega läbi olen, siis moduleerin wiisi töögerdamise pääle üle. Kas sa ei soowi Kullamaale sõita, lubawad 20 r[ubla]+prii reis. Wasta kohe! Terwistega
Tallinnas 6. VI 1914
Kaarli kiriku organisti walimist ei ole ikka weel olnud. Arwatavasti läheb ka juunikuu weel mööda, kus pr Teder3 organisti palga omale saab. Sellest asjast tean weel seda pajatada, et Kaarli mehed Topmanni4 hää meelega oma orelipingil näeksid, ja peakoosolek olla ühel häälel otsustanud: nii kui Topmanni poolt “ja” tuleb, senisele palgale 200 rbl. weel juurde lisada. Minule ütles Topmann, et ta siiski seda kohta ei soovi: wana orel5 ja külm kirik talwel — ei awalda külgetõmbamise wõimu. Sel samal põhjusel ei ole mul ka lusti seda kohta wastu wõtta. Peaasi, miks Kaarli mehed Topmanni tahawad, on see, et nad omale hääd kiriku laulukoori ja koorijuhti tahawad. Kui Topmann kohta wastu ei wõta, siis loodan, et Sina tingimata walitud saad. — Kui Sul saladusi kirjutada on, siis tee seda kinnise kirjaga: meil korteris on praegu wäga palju kirjaoskajaid. Palju terwistega P. Süda
5. VII 1914
4. skp. oli Tallinna Kaarli kiriku konwendi koosolek, kus organisti valimine päevakorral oli. Ja tead, keda walitud sai? Kasemets6! — see muusikaliselt kurt ja ilma andeta käperdaja. Hiilgaw tunnistus Kaarli kiriku konwendist. Mind imestas see asjalugu, et peale Kasemetsa — nii rääkis köstriemand — teisi kandidatisid ei ole olnud. Aga Sinu oma? Kas wõtsid tagasi? Topmann ka ei tahtnud. — Palju terwistega
[P.S.] Kui Sa wastust peaksid kirjutama, siis adresseri “Estoniasse”7. Ma kirjutan praegu Passacagliat8, suure palawaga ei taha töö kõige paremini edeneda.
28. IX 14
Armas sõber Saar!
Kui Sinu naistekoorid9 trükist ilmunud peaksid olema või lähemal ajal ilmuwad, siis palun mind ka meeles pidada, s.o. üks eksemplar saata. Mina omalt poolt saadan kas wõi kohe oma orelifuga, mida Sinu tarwis ümber kirjutasin. Jään Sinu wastust ootama. Minu adress: Tallinn, Wäike-Roosikrantsi uul. Nr 8 krt. 1.
P. Süda
5. XI 1914. a.
Täna saatsin Sulle oma kaks orelifuganäru — f—moll ja g—moll; wiimase fuga esimene jagu sai juba 1911. Aastal tehtud, seisis aga kolm aastat niisama; nüüd wõtsin ta uuesti käsile ja tegin lõpuni, nii hää või halb kui ta sai.10 Praegu töötan Praeludiumi11 kallal selle sama fuga tarwis. Ootan Sinult segakoorisid ja rõõmustan juba ette, et midagi hääd saaks. Minu koori fugaga12 wõid wabalt talitada: kui trükimustale kõlbulik on, las käia! Et praegu paar uut koorilaulu juurde teha, on küsimus; seekord teen orelimuusikat…
Topmann õpetab oma koorile Sinu “Sõjamehe ülemlaulu”. [- - -] Preiliga oleme praegu wõerad, pole enam näinud. Palju terwisid P. Süda
15. II 1917.a.
Saada minu laul “Muremõtted” L. Neumanniga Tallinna. D. Parmas13 on Soomest Kullile14 kirjutanud, et ta seda laulu tahab laulda. Mul endal oli sellest laulust üks ainuke must eksemplar ja sedagi ei leia kuskilt: wist olen ta halwal meelel tulle heitnud. Ainuke [eksemplar] on Sinu käes — Brehmi jutu järel. Kas lubad ehk ka mõnda oma lauludest Parmasele saata soomlastele tutwustamiseks? Kirjutasin siis mõned ümber. Ütle oma ja! Kuidas elad? Oled wist palju muusikat paberile paigutanud. Palju terwistega P. Süda.
Kommentaarid:
2 Tindipleki tõttu loetamatud realõpud.
3 Kaarli kiriku senine organist Theodor Aleksander Teder (1871—1914) oli surnud 6. jaanuaril.
4 August Topman(n) (1882—1968), organist, koorijuht ja pedagoog, Tallinna konservatooriumi üks asutajaliikmeid; juhatas aastail 1911—1924 Estonia Muusikaosakonna segakoori ja 1927—1936 Eesti Meestelaulu Seltsi koori.
5 Hillar Saha arvates oli Gustav Normanni 1870. aastal valminud pill mitte niivõrd vana, kuivõrd vanamoeline (vt I. Randalu, Peeter Süda, Tallinn, 1984, lk 70).
“M. Lüdigi algatusel muretseti 1923. a. Tallinna Kaarli kirikule uus orel saksa firmalt E. F. Walcker. See on jäänud tänini vabariigi suurimaks,” kirjutab Hugo Lepnurm (Eesti muusika II, Tallinn, 1975, lk 448).
6 Anton Kasemets (1890—1978) õppis Peterburi Konservatooriumis orelit ja kompositsiooni, lõpetas 1935 Tallinna Konservatooriumi eksternina keskkooli muusikaõpetajate klassi. Mitme muusikaraamatu autor, sh “Eesti muusika arenemislugu” (Tln, 1937).
7 Aastail 1913—1914 valmisid meister August Terkmannil peaaegu üheaegselt “Estonia” kontserdisaali ja Tallinna Jaani kiriku orelid, need olid Peeter Süda peamisteks esinemis- ja harjutuspillideks ja innustasid teda ka oreliteoste komponeerimisele alates neist aastaist.
8 Passacaglia lõpetamata käsikiri sisaldab 58 takti muusikat.
9 “Mart Saar. Neliteistkümmend laulu segakoorile” ilmus “Postimehe” kirjastusel Tartus 1914. aasta detsembris. Kas Süda mõtles seda? Vt kiri 5. XI 1914.
10 Peeter Süda fuugad f-moll (juuli, 1910) ja g—moll (oktoober, 1914).
11 Prelüüd on kirja pandud 15. juulil 1920.
12 “Linakatkuja”-fuuga eesti rahvaviisi teemale segakoorile (20. veebruar 1913).
13 Dagmar Parmas, soome koloratuursopran.
14 Raimund Kull (1882—1942) oli aastail 1912—1920 “Estonia” peadirigent.
15 Paula Brehm (1877—1941) — eesti sopran, kontserdi- ja oratooriumilaulja.
KADRI STEINBACH õpib Eesti Muusikaakadeemias teist aastat muusikateaduse erialal.
[1] Ivalo Randalu. Peeter Süda. “Eesti Raamat”, Tallinn, 1984, lk 11.
[2] Sealsamas, lk 42.
[3] Sealsamas, lk 43.
[4] TMM, M1:1, s 52, 1.
[5] Tiia Järg. Rahvaviiside korjamine ja Peeter Süda. Muusikalehekülgi IV. Tln, 1987, lk 117—120.
[6] Töögerdama — jändama, Kolga-Jaani sõna (I. Randalu, lk 61).
[7] TMM, M1:1, s 52, 5.
[8] TMM, M9:1, s 120.
[9] TMM, M1:1, s 52.
[10]TMM, M9:1, s 120.
[11] Sealsamas.
[12] TMM, M1:1, s 52.
[13] Sealsamas.
[14] TMM, M1:1, s 52.
[15] TMM, M9:1, s 120.
[16] TMM, M1:1, s 52.
[17] Ivalo Randalu, lk 81.